Hinnakujundus - miks mitte lähtuda omahinnast

Keegi eile väitis, et tänapäeva finantssüsteemi puudus on see, et kaupade hinnad ei lähtu mitte omahinnast, vaid sellest, kui palju nende eest maksma ollakse nõus. Olen väga kindlal eriarvamusel, aga kuna mõtlesin asju läbi natuke, siis kirjutan siia lahti. Kasumi ja kulu mõistetest olen enne kirjutanud, viies neid kokku üksikinimese eluga.

Niisiis kujunevad hinnad idee poolest enampakkumise teel - keegi inimene või firma toodab midagi ja selgitab välja, kes kui palju selle eest maksma on valmis. Sellest lähtuvalt müüb ta tehtud kauba neile, kes selle eest kõige rohkem maksaksid. Eeldatakse, et valmisolek maksta lähtub reaalsest vajadusest - sellest, kui palju see kaup loob ühe või teise võimaliku ostja jaoks lisaväärtust või hüvet; väga lolli ostja puhul see loomulikult nii ei ole. Näiteks annab arvuti teadlasele palju rohkem lisaväärtust, kui sekretärile - teadlase eest teeb arvuti kiiresti töö, mis võtaks teadlasel aastasadu (mitte küll teadustöö, aga selle nüri töö, mis sinna juurde käib); sekretäri eest teeb arvuti kiiresti ära töö, mis võtaks tal mõned päevad (teksti kopeerimine või ümber trükkimine või võimalus kiiremini kirjutada). Seega müüb Intel teadlaste ja mängurite jaoks täisvõimsusel arvuteid, sekretäride jaoks selliseid, kus on üks jupp ära võetud ja mis on sellevõrra aeglasemad. See on inteli meetod saada raha, et protsessorite arendust jätkata - väärtusepõhine turu segmenteerimine. Sellised meetodid on õigustatud; nüüd küsimusele, et kas kasumi võtmine on tähtis...

Kui kauba hind läheks paika omahinnaga võrdselt, siis kehtiksid sellised stsenaariumid:

• Töötaja firmast saaks palka täpselt nii palju, kui palju ta sinna sisse paneb - saaks osta toidu ja öömaja, täpselt, sellega kõik piirduks. Kõik saaks ühtlast miinimumpalka.
• Talumees, kes paneb maha kartulid ja võtab pärast üles mitu korda rohkem kartuleid, saaks tagasi mahapandud kartulite raha pluss veel midagi. Väga automatiseeritud töö puhul saaks ta tagasi ainult maha pandud kartulite raha, maamaksu ja bensiini hinna, lisaks väikse protsendi masinate hinnast ja toiduraha.

Küsimus nüüd selles, et tööd tehakse siiski ju selleks, et mingit uut väärtust luua endale ja teistele ...ja huvitav küsimus ka see, et kuna inimesed loovad kogu aeg väärtust, mis on suurem, kui see, millest alustati, mida kõige selle täiendava väärtusega siis teha tuleb?

Aga kui kauba hind läheks paika omahinna järgi, mida siis inimesed teeks, et rohkem raha saada:

• Kulutaks tarbetult väga palju toormaterjali.
• Võtaks tööle kordades rohkem töötajaid, kui vaja, et kasvatada omahinda.
• jne...

Praegu on ka nii, et kui inimene suudab omahinda - tootmiskulusid - vähendada, siis seni, kuni teised talle järgi jõuavad, on see kokkuhoid tema kasum. See paneb inimesed võimalikult palju kokku hoidma - sealhulgas loodusressursse kokku hoidma. Siin on küll nii, et tegelikult peaks iga tootja maksma kinni ka kulud loodusele - selles osas võiks mudelit täiendada. Igaljuhul tähendab paremini optimeeritud tootmine ka praegu kindlasti väiksemaid kulusid, kui selline, kus omahinna vähendamise pealt otsest võitu ei oleks.

Ja mida see tähendab konkurentsis...

• Praegu, kui keegi suudab tootmiskulusid 10 korda vähendada (palgata paremaid inimesi, leida uusi töömeetodeid ja osta või ehitada uut tehnikat), siis kauba hind sellest kohe ei lange. Kauba hind langeb sedamööda, kuidas teised järgi jõuavad.
• Kui oleks teisiti - sellisel juhul lastaks kohe hind alla -, siis oleks see kõigi teiste jaoks täielik krahh - keegi hakkab järsku müüma asja sellise hinnaga, mis on mitu korda odavam, kui kõigi teiste tootmishind. Kliendid jääks ootama, et kõik laseks hinna alla ning tekiks situatsioon, kus see, kui keegi teeb uuenduse, oleks kohene ja üsna korralik turu solkimine.

 Seega kujunevad hinnad enampakkumise teel - ühest küljest, kui palju kaupa kõik kokku toota suudavad; teisest küljest, kui suure hinnaga sellise koguse veel täielikult läbi saab müüdud. Kauba ostab see, kellel on seda kõige rohkem vaja. Makstakse reaalselt loodud väärtuse eest, mitte selle eest, kui palju tehti tööd - ja nii otsivad inimesed võimalusi, kuidas luua rohkem väärtust, tehes vähem tööd ja kulutades vähem ressursse. Klientide ülesanne on mitte osta, kui kokkuhoid on selline, et toodete kvaliteet või töötajate töötingimused langevad; sellist mentaliteeti juurutatakse aeglaselt, kuna seda peavad inimesed ise tegema.