Vahelduseks ka minu CV

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

• Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
• Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
• Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.

Aaviksoo kriitikast suurkogule selgub tema isiklik manipuleeritavus

Negatiivne kriitika Aaviksoole

Isikliku arvamuse omamine tähendab kahte asja:

• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa küll kuulad, aga ei pruugi seda koheselt kindla tõena võtta.
• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa ei pruugi sellepärast veel eeldada, et see on väär.

Sõltumatu tahe ja otsustamine tähendab samuti kahte asja:

• Kui keegi (sõber) ütleb, et "tee nii", siis küll kaalud seda ettepanekut, ent ei pruugi nii teha.
• Kui keegi (vähem sõber) ütleb, et "ära tee nii", siis küll kaalud erinevaid võimalusi, kui need on uudsed ja huvitavad, ent ei pruugi veel teha vastupidiselt tema öeldule.

Lugesin Aaviksoo teksti teemal "Suurkogu oli solvav".

Tema süüdistus:

• Hoolimata mitteametlikkuse taotlusest on Ühtne Eesti siiski party - partei ehk erakond - Eesti poliitmaastikul.
• See erakond vastandub praegusele poliitikale. Aaviksoo samastub sellega?
• Erakond andis Aaviksoole korralduse: ole vaba.
• Aaviksoo tahaks praegusele poliitikale vastandujate jutule risti vastupidi teha, aga ei saa, sest teda kästi vaba olema.

Siit tuleb justkui välja, et Aaviksool oma nägemust polegi - teeb sõprade tahtmist ja üritab vastaste tahtmist mitte teha.

See jällegi ei ole poliitiline kultuur ...võib-olla ka ristifupaa tuli sellest, et Aaviksoo arvas, et ristivastased on poliitilise establishmendi vastased ja järelikult tuleb teha risti vastupidi? Ja et kui vastane kuulutab, et risti plaanis on tehnilisi vigu, on vaja pidada kõne, et risti plaanis ei ole tehnilisi vigu? Ja kui vastane teatab, et vaja oleks haridussüsteemi arendada, siis paneb Aaviksoo järgmisel hommikul koolisüsteemile üldse pommi alla?


See on klassikaline manipuleeritavus - vajadus teha kellegi jutule risti vastupidi. Kui läheneda ükskõik, kellele nii, et püüda tema jutule vastanduda ja teha teisiti, siis sellel inimesel on vaja teha täpselt ühte: anda head nõu olulistel hetkedel. Mis juhtub?

• Vaenlane annab olulistel momentidel alati head nõu ning filtreerib välja mõne kriitiliselt olulise ja ainuvõimaliku tegevuse, kuulutades selle vajaduse avalikult välja.
• Aaviksoo kuulab ära ja püüab teha teisiti.
• Aeglaselt ja järkjärgult kitsendab Aaviksoo oma võimalusi, nii et teised saavad tema suhtes konkurentsieelise.

Selliselt tekib huvitav poliitmanipulatsioonide süsteem:

• Andke oma vastasparteid valijatele kohati kriitiliselt vajalikku head nõu sõltumata sellest, kas nad oleks ise selle peale tulnud - tehke seda enne, kui partei ise seda annab. Andke samas lauses nõu ka parteile. Sellest tekib vastandusmoment, kui partei ei ole arendanud tugevalt iseseisvat mõtlemist - vastandusmomentidega õigesti ringi käies on võimalik neid juhtida endale sobivas suunas.
• Kui soovite kelleski tekitada tunnet, et "x ei ole tõde" või "ära tee x", siis rääkige palju ohtlikku möla ja toonitage selle käigus iga viie minuti järel x'i. Sellisel juhul keegi enam x'i ei järgi ega sellest juhindu - seda jällegi juhul, kui nad on selliselt manipuleeritavad, nagu Aaviksoo väidab ennast olevat.

Ma küll vaatlen seda postitust ja ridade vahel tundub, nagu Aaviksoo tahaks Ühtse Eesti Suurkogu isegi reklaamida - no mida teha lausega "Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad.", mis on ühest küljest paralleel piiblilooga ja teisest küljest ikka väga ...no ma ei tea, mis. Sellised asjad tekitavad isegi kahtlust, et Ühtne Eesti ongi Aaviksooga seotud. Aga samas, jällegi - kahtlus on tore, võimalusi tasub kaaluda (eriti uut poliitilist jõudu hinnates on vaja kõiki riske arvesse võtta), aga ka see oleks allumine samasugusele manipulatsioonile; Aaviksoo rõhutab ridade vahel, inimesed vastanduvad ja lõpuks Aaviksoo tugevdab Ühtset Eestit. Ja kui see on nii, siis on küsimus, et kas Aaviksoo ei ole mitte Ühtse Eesti pooldaja?



Mis on minu arvates hämmastav, on Aaviksoo poliitiline naiivsus. Kui sa üritad teha asju vastupidiselt oma vastaste soovitustele, üritad oma vastaste soovitusi mitte järgida, siis sa oled ju väga manipuleeritav! Kogenud poliitik peaks siiski olema võimeline oma vastaste häid soovitusi järgima ja juhul, kui ta ise nende peale ei tulnud, siis ehk ka tänama - seda viimast teeks siis juba teatud eetikanorme järgiv poliitik. Aga teha vastupidi oma vastaste soovitustele - see tähendab, et kui vastane on enam-vähem heatahtlik, siis teeb see elu ikka väga keeruliseks ja põhjustab tõsiseid probleeme, kui üritada tema soovitusi mitte järgida. Samas näitab see seda, et teatud ulatuses on Eesti poliitmaastikul ilmselt kasulik vastastele head nõu anda - tegelikult on see alati kasulik, sest põhjustab hulgi sellist "Aaviksoo dilemmat", kuni vastane on sunnitud kas sind kuulama hakkama - see tähendab, sinu jutule mitte teadlikult vastanduma - või siis kannab ta tänu heade nõuannete ignoreerimisele tõsiseid kahjusid.


Aga samas on ka küsimus, et milliste Eesti poliitiliste, majanduslike ja kirjanduslike jõududega Ühtne Eesti täpselt seotud on? Näiteks - kui Aaviksoo toob sellise dilemma esile ja justkui tõdeb selle lahendamatust, kas ta siis ei tugevda selle dilemma jõudu kuulajas ega loo seda neis, kellele selline asi pähegi ei tulnud? Küsimus ei ole siin seotuses - küsimus on selles, et mis toimub tegelikult manipulatsiooni taga? Et teater oleks täiuslik, peaks rahvas kindlasti uurima asja põhjalikult - et milliste poliitiliste jõududega on seosed, kas salakoostöö IRLiga peab paika või on veel üks osa manipulatsioonimängust (sest iga poliitilist jõudu, mis ei ole seotud ühegi poliitilise jõuga, tuleb ju süüdistada seotuses kellegagi, et tema toetusgrupp ei oleks suurem, kui mõne olemasoleva jõu toetusgrupp - sest nii on reaalsetel poliitilistel jõududel, kes teevad omavahel koostööd, alati suurem toetus, kui neil, keda süüdistatakse koostöös ainult ühe jõuga). Vabalt võib ju olla, et etenduse osa ongi see, et Ühtne Eesti ongi populistlik jõud, nende etendus kubises mastaapselt populismist ja faktivigadest segamini sisukate tõdedega ning rahvale näidatakse aasta jooksul, kuidas nad selle kõigega kaasa läksid, tõstmaks rahva immuunsüsteemi taset veelgi!


Sest tegelikult, jah, poliitika käib iga päev ja iga minut - ja rahvas peaks olema just nimelt immuunne teatud asjadele.

Positiivne kriitika Aaviksoole

Samas on Aaviksoo avalause midagi hoopis muud:

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tõdeb oma blogis, et ta lahkus “Ühtse Eesti” suurkogult vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Mina ei käinud Ühtse Eesti Suurkogul, ent siiski olen ma nende sihtgrupis - oli ju teater suurem, kui see etendus, ning suunatud kogu rahvale.

Ja minu jaoks on see siin reaalne probleem. Minu meelest on poliitiliselt tähtsam leida tõeliselt andekad poliitikud ja tuua esile, iga viimane kui üks (ja neid on siiski liiga vähe) - ja vähemtähtis leida need, kes andekad ei ole või on lausa kuritahtlikud ja kuritegelikud. Tegelikult on poliitikas nii - kes ei ole heatahtlik, see on kuritahtlik (mitte neutraalne) ja kes ei ole heategelik, see on kuritegelik. Kes ei näita poliitikas - sektoris, mis vastutab meie riigi käekäigu eest ja tegeleb Kellegi Teise Probleemidega - üles loovat annet ja võimet probleeme efektiivselt lahendada, see blokeerib kohti kinni hoides teiste inimeste sellise võimaluse, sama hästi kui kahjustades poliitikat aktiivselt. Aga siiski ei ole keeruline ja tähtis ülesanne mitte nende kohahoidjate paljastamine, vaid tähtis ülesanne on leida need, kes poliitikat tõesti säravalt, jõuliselt ja tugevate tulemustega ajavad; need, kellest on tõsist kasu - sest kõik ülejäänud poliitikud ongi kurjategijad. Kuna häid poliitikuid on murdosa nendest inimestest, kellele meeldiks olla halvad poliitikud või kes ei seisaks oma ülesannete kõrgusel, siis tähtis ongi head ideed, head poliitikud jms. välja filtreerida - palju tähtsam, kui nende halbade ja oskamatute esile tõstmine.

Aga see ei muuda fakti - ka halbade ja oskamatute kritiseerimine on tähtis. Samuti faktiline näitamine, et mida tehakse valesti, kes teeb valesti - ja kas tõesti on terve poliitiline eliit muutunud oskamatuks lumpeniks? Ehk siis ametlik eliit, mitte sisuline eliit - sisuline poliitiline eliit on kõik need inimesed, kellelt tulevad ideed ja algatused, mis viivad Eestit edasi.

Mis on tähtis, seda tuleb teha. Ja siit tuleb veel üks probleem, mis minu meelest tihtipeale mõtlemises domineerib - kui üks asi on tähtis ja teine asi on tähtsam, aga see esimene on tähtsam kui teine, siis tuleb ära teha nii esimene, kui teine. Kui nüüd keegi teeb ära teise, siis tuleb selle üle rõõmustada ja mitte küsida, et miks sa ei teinud ära esimest? Esimese võib ise ära teha - selle üle rõõmustatakse ju veel enam! Aga kuna ka teine tuleb ära teha, siis on väga õige, et mõni tegija teeb ära teise, aga jätab tegemata esimese. Igaüks teeb natuke ja ka need, kes lahendavad probleeme, mis ei ole kõige tähtsamad, aga on siiski probleemid, on väärt tänu ja mitte kirumist, et miks sa seda probleemi ei lahendanud - selle probleemi peaks lahendama kiruja ise või algatama jõuliselt ka selle lahenduse; mitte aga suruma maha teise probleemi lahendust, mis on samuti oluline.

See öeldud tuleks võtta kinni nimest - Ühtne Eesti. Ühtne Eesti ...kas see on irooniline? Sellise nime juures ootaks siiski, tõesti, mingisugust lähenemist tervikule - aktiivset probleemide lahendamist. Ja siin võibki öelda, et kuigi kritiseerisin Aaviksoo nurinat, et ei pakutud lahendusi probleemidele, maksimaalsel määral võimalikust, on siiski selge, et tema artikli avalause jäi sisuliselt õigeks. Ühtne Eesti, arvestades nende jõulist esinemist ja seda, et nad rääkisid uuest erakonnast, oleks pidanud pakkuma välja lahendusi. Uue erakonna jutt ei eelda, et teater peaks looma erakonna - küll aga peaks inimesed sellisel juhul teatrist lahkudes tundma ühtsust; uue erakonna lubadus on lubadus suurendada kokkukuuluvust, anda ühtseid aluseid ja ühtseid eesmärke. Ringleb müüt sellest, et ühine vaenlane on see, mis seob enim - tegelikult annab ühine vaenlane ühe ühise eesmärgi ja selle eesmärgi piires tegutsetakse koos; kuna koostöö ja ühistegevus tekitavad sõprust, toob lahing ühise vaenlasega kaasa ka uusi sõprussidemeid, aga asjana iseeneses see jätkusuutlikku ja püsivat positiivset tuge ei loo. Ainult ühine eesmärk ja ühised alused saavad reaalselt ühendada - ühine vaenlane on väga ajutine, tehislik ja sulepeast välja imetud lahendus. Aga see ei kummuta asjaolu, et teatud määral meil (rahval, ausatel inimestel) on ühine vaenlane. Ja ei tasu ära unustada, et paljud meie hulgast püüavad seda vaenlast õõnestada seestpoolt!

Selline on siis minu kriitika Aaviksoo kriitikale Ühtsele Eestile - ja kirjutasin selle seetõttu, et Aaviksoo kriitikast tulvab pisut emotsionaalsust ja see on kirjutatud mõjusas võtmes, nii et vajab ka vastust. Reeglina on Aaviksoo kirjutamisstiil tasakaalukas ja selline, et keegi ei saa sellele eriti vastanduda; antud juhul on teisiti - ehk siis Aaviksoo astub sedapuhku pigem dialoogi (õieti keskustelusse), kui esitab lõplikule kujule viimistletud mõtteid.

Innovatsioon ja julgeolek

Klassikalises maailmas on olnud julgeolekutagatisteks sõjaline võimsus ja iseseisvus. Tähtis on olnud omada piisavat sõjaväge, et rünnakutele vastu panna ning piisavalt tugevat sisemajandust, et toota iseseisvalt eluks vajalikke ressursse. Sellist klassikalist paradigmat usuvad mitmesugused jõud ka praeguses globaliseeruvas ja spetsialiseeruvas maailmas. Tegelikult on tänapäevased julgeolekutagatised sellest sootuks erinevad.

Võib väita, nagu oleks tänapäeva maailma julgeolekustrateegiateks diplomaatia - hea PR töö -, kuulumine mitmesugustesse liitudesse ja välisinvesteeringud. Osaliselt on sellised asjad tegelike julgeolekustrateegiate tagajärjed, teiseks tuleb ka nendega ettevaatlik olla - ennekõike välisinvesteeringutega. Investeering, mida ei ole võimalik kas siis investeeringu tingimuste või muude asjaolude tõttu paigutada kohta, kus see kataks täielikult selle kasutamisega seotud kulud, tooks tagasi raha, mis tuleb selle lepinguga seoses tagasi maksta ning annaks lisaks ka suurema kasumi, kui oleks ilma selle investeeringuta, on Eestile kahjulik asi. So. iga investeeringu kasutamiseks on vaja ressurssi, iga tagasimakse eeldab samuti ressurssi - tegevus, mille investeering peab muutma võimalikuks, peab tooma sisse kõik selle ressursi pluss veel rohkem kasumit, kui oleks olnud võimalik teenida samade oma panusena sisse pandud ressursside kasutamisel ilma selle investeeringuta. Tööjõudu ei tohiks panna kinni ebakasulike investeeringute alla.

Diplomaatia, teine julgeolekustrateegia, on tõhus ainult siis, kui sellel on tagatis. Mida tugevam tagatis on olemas selleks, et diplomaat saaks esitada tugevaid argumente, seda rohkem võib tulemusi anda diplomaaditöö. Samuti kuulumine liitudesse - ka selleks, et liitudesse kuuluda ning nendest liitudest ka reaalset kasu saada, peab diplomaat omama reaalset tagatist oma argumentide katteks. Järelikult ei ole ei diplomaatia ega kuuluvus liitudesse julgeoleku aluseks, vaid selle tunnuseks. Järelikult on need struktuurid, mida tuleb korras hoida ja arendada, et sellised tunnused säiliks, ise midagi muud, sügavamat. Mingil määral on näiteks NATO kuuluvuse aluseks osalemine sõjalistel missioonidel, ent see on siiski ainult üks osa kõigest; isegi sõjaline missioon eeldab lisaks sõduritele ja nende väljaõppele ka relvi, tehnoloogiat, toitu, kütust ja paljut muud; teiseks kuuluvad NATOsse riigid, mis on sisemiselt piisavalt stabiilsed ja tugevad, et mitte osutuda ise julgeolekuriskiks. Igal juhul loeb peale NATOsse kuuluvuse siiski teiste NATO liikmete toetus meile ja selles mängib sõjaväeline koostöö ainult ühte rolli - koostööd tuleb teha erinevates eluliselt olulistes valdkondades.

Julgeoleku tegelikud alused

Julgeoleku tegelik alus on see, et Eesti oleks kas kasulik või vajalik. Mida kasulikum Eesti on, seda parem; mida vajalikum, seda kindlam. Mida suuremaid investeeringuid peavad tegema Eesti sõbrad juhul, kui Eestiga midagi juhtub, seda turvalisem on elu siin - mida suurem hulk inimesi tahab, vajab ja kasutab seda, mida tehakse Eestis, seda parem. Mida suuremad on rahasummad, mida teine riik peab reaalselt maksma, kui Eesti oma asjadega hästi toime ei tule või võõra mõju alla satub, seda parem. Eesti peab olema kasulik ennekõike neile, kellest tahab sõltuda - kui meid vajavad liigselt meie sõprade vaenlased, siis on see pigem kahjulik. Meie sõprade vaenlased peavad vajama Eestit enda sõprade sõbrana - näiteks, kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mille eelduseks oleks, et Eesti omaks viisavabadust EU riikidega ja tihedaid sidemeid näiteks USAga, siis on see Eestile hea. Kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mis suureneks veelgi, kui Eesti meie partneritest isoleerida, siis see on Eestile halb. Eestile on kõige kasulikum, kui suuta luua võrgustik, millest meie partnerid ja praegused vaenlased saavad olulist kasu ja mille puhul see kasu on seda suurem, mida paremini Eestil eestlase arvates läheb. Selline reaalsus pakub tugeva aluse diplomaatiale.

Teiseks peab Eesti omama võimalikult suures ulatuses selliseid ressursse, mida ei ole võimalik siit välja vedada ega röövida. Teadmised, sotsiaalsed struktuurid ja ettevõtted, mida ei suudaks juhtida ühegi vaenlase agendid on selliste ressursside ideaalnäiteks.

Eesti ei ole kõige täiuslikum koht tootmiseks - maavarade töötlemiseks on head need kohad, mis asuvad maavaradele küllalt lähedal; erinevad sõlmpunktid, mille lähedal on palju looduslikke toormaterjale, on parimad kohad tehaste ning tootmisüksuste jaoks. Kindlasti on odavam transportida teise maailma otsa kulda kui kullamaaki, mis on palju kordi raskem. Keerukama tehnoloogia toormaterjaliks on juba töödeldud toormaterjalid, informatsioon, ajud ja sotsiaalsed võrgustikud, mis sisaldavad kõikide vajalike valdkondade spetsialiste; kvaliteetse tootmise saavutamiseks on vaja loovust ja innovatsiooni. Eestlane ei saa midagi kvaliteetset toota, kui jäljendame lihtsalt teisi või teeme õpiku järgi - meil on siin erinevad tingimused kõigist teistest. Lisaks ei kirjuta maailma edukaimad tihti kõiki oma saladusi õpikusse, vaid igaüks, kes tahab turgu hõivata, peab need ise uuesti avastama. Seega on vaja loovust - innovatsiooni - selleks, et kohaneda siin ja praegu eksisteerivas keskkonnas ja omandada informatsioon, mida meie eest varjatakse. Kohanemine tähendab tipptasemel, maailmatasemel kaubaartiklite tootmist sellest, mis on kättesaadav ja odav siin ja praegu - äkki saaks, kui välja mõelda, ka Eestis eksisteeriva toormaterjali mõnes kasulikus asjas ära kasutada? Kui meil ei ole siin plutooniumi, aga on põlevkivi, siis ilmselgelt oleme huvitatud sellest, kuidas teha põlevkivist midagi võimalikult kasulikku, mitte sellest, kuidas teha seda plutooniumist. Inimene, kelles ei ole innovatiivsust, sõnastab niipidi, et Eestis ei ole väga kalleid ja kasulikke maavarasid; inimene, kes taotleb innovatsiooni, leiab hoopis, et eestlased ei ole suutnud enda maavaradele piisavalt kasulikku rakendust leida - sest väärtuslikuks muutub maavara alles siis, kui inimene õpib sellest midagi tegema; 1000 aastat tagasi ei erinenud uraanimaardla millegi poolest lubjakivimaardlast - ehk ainult tervist kahjustas rohkem. Aga kõige kasulikum on siiski Eesti ajumaardla ning sellest toormaterjalist midagi luua - ajusid tuleb töödelda võimalikult iseseisvaks, võimalikult targaks, võimalikult innovatiivseks ja võimalikult kõrgelennulisi mõtteid mõtlevaks. See tähendab sõnavabadust, arvamusvabadust, antiajupesu ning seda, et on mingi keskne Eesti idee, mida inimesed toetavad. See tähendab seda, et riik teenib välja väga suure usalduse, kuni inimesed hakkavad toetama riiki, et toetada iseennast, et riik saaks neid paremini toetada. Vaja on ka laiaulatuslikke võimalusi tegutsemiseks, loomiseks jne.. Vaja on inimeste panuse märksa suuremat märkamist ja tunnustamist riigi poolt - kuna iga inimese panus on oluline, tuleb seda teha ulatuslikumalt ja personaalsemalt, luua riigi ja rahva koostöös võimalikult hea tugistruktuur, võrgustik, mis toetaks innovatsiooni.

Eesti julgeolek taandub sellele, kui suurt kasu saavad teised riigid Eestist ning ennekõike - kui suurt kasu nad saavad Eesti julgeolekust ja arengust. Kui suuta see kasu maksimaliseerida, leida harmoonia teiste riikide ja enda tahte vahel, kui suuta saavutada see olukord nii, et keegi ei saaks otsest kasu Eesti julgeoleku vähenemisest, siis muutub Eesti tugevamaks.

See tähendab, vastama peaks järgmistele tingimustele:

• Eestlastel peaks olema väga hea ja realistlik ülevaade poliitikast ja Eesti suhetest teistega. Vaja on, et iga eestlane otsiks kasulikke ekspordiartikleid ning lähtuks kaalutlustest, mis toimivad.
• Eesti võib eksportida asju, mida suudavad teha ka teised, ent peaks keskenduma asjadele, mida teised teha ei suuda. See tähendab - ekspordiartiklina on leib ja juust head, kui keegi neid ostab, aga need ei ole julgeoleku tagatisena tugevad, kuna teised riigid leiavad alati kohti, kust kiirkorras leiba ja juustu osta. Samas, kui suudame toota kasvõi väikseid detaile väga olulistesse süsteemidesse, koondada teadmist, mis on seotud tähtsate strateegiliste turuniššidega ning luua uusi selliseid turunišše, muutuda välismaiste ettevõtete, inimeste ja valitsuste jaoks mingites punktides vajalikeks ja olulisteks - selline areng tähendab seda, et meie huvidega arvestatakse ning lepitakse kollektiivselt kokku toetuses meile.
• Eesti peab koondama väga suurt kogust informatsiooni ja ideid. Eesti peab olema võimeline leidma kiiresti ja tõhusalt uusi lahendusi, pakkuda kiiresti lahendusi teiste riikide võimalikult tõsistele probleemidele.
• See tähendab seda, et Eesti valitsus peaks ostma mujalt, sõpradelt, sisse kõike, mida on võimalik importida. Eestimaist ei ole tehnoloogiasektoris vähimatki mõtet eelistada. Ainult nii saab tekitada olukorra, kus Eesti tarkvarafirmad on täiesti sunnitud tootma asju, mida saaks eksportida - asju, mida Eesti riik ostab neilt vaba konkurentsi korras kõikide teiste riikide arendusfirmadega.
• Riik ei tohiks tellida meie tarkvaraarendajatelt spetsiaallahendusi, mis on kasulikud ainult Eesti riigile. Tuleb jälgida, et kõik lahendused, mida Eesti riik Eesti tarkvarafirmadelt tellib, oleks müüdavad ka mujale maailma - vastasel korral ei ole neist Eesti riigile julgeoleku ja maksude alast kasu. Riik peaks tegema investeeringu - ostma erasektorist ainult sellist tarkvara, mille müümine välismaale tooks kiiresti maksude näol selle tarkvara hinna tagasi; muud tarkvara tasub tellida ainult väga suure vajaduse puhul (mis teebki sama välja, sest selline suur vajadus tekib ennekõike siis, kui keegi teine odavat ja efektiivset lahendust ei paku).

Eesti on liiga väike, et lüüa läbi sektorites, kus on tugev konkurents - vanades sektorites. Väike riik saab edukalt müüa ainult uudseid ideid, mille arendusse pannakse koheselt piisavalt raha; Eesti jaoks on start-upid kohane ärimudel veel enam, kui USA jaoks, kus see on tavaline praktika. Ainult uudseid ideid on võimalik arendada teistest kiiremini, sest vanade ideede teostuses on teistel palju suuremad kogemused ja palju rohkem tööjõudu - kuidas saaks Eesti mõne aastaga jõuda järgi firmale, kes on oma valdkonnas tegutsenud juba 10 aastat ja paigutab oma arengusse kogu aeg rohkem raha, kui eestlased selles valdkonnas konkureerimisse? Ainus võimalus on töötada välja uudsed ideed, mille tohutut potentsiaali teised kohe ei mõistakski, ning paigutada nende arendusse mõistlik kogus raha. Seda saab teha ainult vastastikuse toetuse korras - Eesti väikefirmad ja isegi suuremad ei julge samas kergesti võtta riski, mis start-upiga kaasneb.

Start-up peab vastama võimalikult paljude, oluliste ja meile sõbralike jõudude võimalikult suurele probleemile; probleemidele, mis on tõsisemad meie vastaste jaoks, ei ole erilist vajadust vastata. Eesti peab leidma maailmast väljakutseid, mida siinsed elanikud suudaks organiseeritult vastu võtta. See on tugevam kaitse, kui sõjaline jõud - seda enam, et ka sõjalist jõudu tugevdab ennekõike tootmise efektiivsus; ainult treeningust ei piisa.

Tarkvaraarenduses võiks loobuda populismist

There is nothing more frightful than ignorance in action - Johann von Goethe

Klassikaliselt on tarkvaraarenduses olnud kasutajate jaotus, kus ühele küljele jääb dumbuser, teisele poweruser. Noh, tegelikult tuleb poweruserist edasi veel programmeerija, sealt edasi tarkvarainsener/-arhitekt ja lõpuks veel need mõned parimad programmeerijad, kellest paljusid kõik teavad ...aga hetkel huvitab see dumbuser/poweruser jaotus.

Dumbuserit ja poweruserit eristavad mõned väga kindlad asjad - poweruseril on koht, kuhu oma uued teadmised kirja panna; tal on küllaltki hea mälu ja ta on piisavalt taiplik, et asjadest aru saada. Ma olen elu jooksul näinud powerusereid, kes on arvutit kasutanud paar päeva või kuu aega - lihtsalt istuvad arvuti taha maha ja ongi poweruserid - ja dumbusereid, kes on kasutanud juba viis või kümme aastat. Esimest siit sai näha muidugi siis, kui arvutid alles tulid, Eestisse siis. Dumbuseri võiks tõlkida lollkasutajaks ja poweruseri tarkkasutajaks.

Kõige suurem erinevus, mille järgi neil kahel tavaliselt vahet teeb, on suhtumises. Tarkkasutajale piisab tavaliselt õigest manuaalist, mille ta siis läbi loeb ja selgeks teeb. Lollkasutaja ei taha mingit manuaali, isegi mitte 10lk pikka. Lollkasutaja tahab, et keegi töö ära teeks. Kui teha asi ära ja püüda talle seletada, kuidas see käib, et ta teinekord ise teeks, siis ta hakkab karjuma - vähemalt, kui teha tuleb kaks klikki rohkem, kui lihtsalt vajutada nupule "paranda" või "ok". Siit on võimalik aru saada, et peale kümneaastast kogemust on kahe vahel lõhe ainult suurem - lollkasutaja tuleb ikka küsima, et kust seda reavahet tehti või kuidas kiri ära saata, kuna ta unustas selle vahepeal maal ära, tarkkasutaja uurib järjest keerukamaid asju ja oskab selle aja peale vabalt kasutada juba igat programmi lollkasutaja arvutis - mida see pole käimagi panna proovinud - pluss veel teist sada korda sama palju oluliselt keerulisemaid programme, millest umbes pooli ei oskaks lollkasutaja ei installida ega käivitada.

Keegi ühes Eesti foorumis kirjutati hiljuti, et 30 aastat tagasi oli tehtud kuskil siinkandis uuring, et kuhu arendada telefone. Küsiti kasutajatelt, et kas neile meeldiks kaasaskantav telefon - kasutajad ühel meelel, et pole tarvis (linn ju kubiseb telefoniputkadest, eks ole). Küsiti ka seda, et kuidas meeldiks videotelefon - jah, muidugi. Nüüd on mõlemad asjad juba ammu valmis tehtud - videotelefone ei viitsi keegi osta, skypet kasutades sisse lülitada ega oma mobiilis isegi vaadata, kuidas see käib. Mobiil on pea kõigil olemas.

Sellega seoses tahaksin rääkida populismist tarkvaraarenduses.

Populism tarkvaraarenduses

Better to ask a question than to remain ignorant. - Proverb

Kuna kõik teavad, et klient on kuningas, siis on püütud kliendile ka mõningast otsuseõigust liigutada. Kuna klient võib päid maha võtta, siis on leitud hea viis temaga toime tulekuks - ise otsustab, ise rikub ära, ise vastutab ja pea võtab endal maha. Selle asemel, et kliendiga kakelda, minnakse iga kliendipoolse lollusega kaasa tingimusel, et see tehakse kiiresti algelisel kujul ära (ja mainitakse ka paremaid viise asju teha) - kulutades aega lolluste ära tegemisele hoitakse korras inimsuhteid; klient ei lähe ära, kuna ta ei saa, mida tahab. Paljude lollustega läheb klient lõpuni välja ja siis polegi muud, kui ära teha - ise tellis, ise vastutab, peaasi et raha ära maksab. Ja see kõik on õige; kui hakata kliendiga piike murdma, siis on õhus küll ehk parem idee, aga klient ei saa ju rahule jääda isiklikult veendumata, et tema idee oli jama. Teatud turuniššides - seal, kus võimutsevad lollkasutajad, aga ka seal, kus kliendil on vastupidi liiga hea arusaam oma oskustest - tehakse asju populistlike loosungite ja kliendi arusaamade pinnalt. Probleem on selles, et need firmad on jäänud turul suures osas peale - kui 10a tagasi oli selline suhtumine harv nähtus, siis nüüd on see igapäevane. Probleem selles, et isegi Linux on võtnud suuna sellisele arendusele ja muutunud lollkasutaja töölauaks, ehkki õnneks on seal ka tarkkasutaja jaoks rohkelt võimalusi ja need ka arenevad; siiski asendus Windowsi lollkasutajapõhisuse üle irvitamine üks hetk mingi "turu hõivamisega" (kas pole tobe, kui vabavara meeleheitlikult turgu hõivab, et võita kasutajaid, kes ei oska seda isegi mitte edasi arendada ega maksa raha ja kes ei taha kulutada poolt tunnikest, et asjast aru saada?) Kellele ja miks?

Mina kogenud programmeerijana võin kujutleda vaimusilmas võimalusi, millest lollkasutaja ei oska undki näha; tunnetada ennast kasutamas asja, mille valmistamine võtaks aastaid ning saada aru kasutusmugavuse nüanssidest selle unistuse juures. Lollkasutaja jaoks on kolme kliki õiges järjekorras tegemine keeruline - ausalt, ikka veel, kuigi nad oskavad juba Wordi kasutada ja kirjutavad Exceli lausa CV'sse sisse. Me oleme kümne aastaga lollkasutajaid väga palju edasi arendanud, jõudnud juba kolmanda või neljanda versioonini, aga asja olemus ei ole muutunud vähimalgi määral - väga paljud lollkasutajad ei ole transformeerunud tarkkasutajateks, nad ei saa ikka veel aru, et eksisteerib Google, eksisteerivad manuaalid ja kui endale meelde ei jää, võib kasutada vihikut. Ja et see, kui miski on esmapilgul arusaamatu, näitab seda, et see võib peale mõningast harjutamist olla väga mugav, mitte seda, et see on halvasti tehtud; kui miski on kohe esmapilgul arusaadav, siis näitab see halvasti läbi mõeldud liidest.

Need võimalused ...kui programmeerija kujutleb vaimusilmas asja, mida veel ei eksisteeri, aga lollkasutaja ei saa asjast, mis eksisteerib, kümne minutiga aru; siis kui nüüd programmeerija räägib talle kümme minutit asjast, mis ei eksisteeri, siis ei saa ta sellest õigesti aru. Ilmselt, kui ta ei saa proovida, siis sellest, millest ta muidu kümne minutiga aru ei saa, ei saa ta selgelt aru ka tunni ajaga. Aga kui lollkasutaja saab aru, siis tihti ei jää talle meelde ja ta ei näe tervikut - nii et kui rääkida kiiresti sajast sellisest detailist, mis on plaanis uues programmis, siis ei saa ta enam üldse millestki aru.

Mida see põhjustab? Aga loomulikult seda, et kui lollkasutajale esitada küsimusi, rääkida temaga kõik läbi ja lasta prototüübis huvitavamaid asju paar tundi proovida, siis teha tema plaanide järgi, siis on tulemuseks täiesti masendav programm. Tulemuseks on programm, mis üldjoontes - kuigi mitte detailides - on lollkasutaja jaoks kujutletav. Tegelikult räägib lollkasutaja palju rohkem, kui ta ise aru saab - kui need asjad, millest ta räägib, kuna need tunduvad hea mõttena, lihtsalt ära teha, siis on ta väga vihane. Ja kui neid mitte teha, siis on ta ka väga vihane, sest kuni need ei ole valmis ja kuni ta ei pea neid reaalselt kasutama, tunduvad need endiselt väga hea mõttena.

Selleks kasutatakse iteratiivset programmeerimist - tehakse nädalaste juppide kaupa, arutatakse kliendiga reaalajas -, et asi nii ära teha, et klient oleks rahul. Aga - kuna käiakse kindlat rada ilma mingi suurema visioonita, tehakse väikeste tükkide kaupa katse-eksituse meetodil, siis on välistatud, et jõutaks nii hea lahenduseni, kui tasemel arhitekt tegelikult teha suudaks, kui talle vabad käed anda. Jõutakse pooletoobise lahenduseni, mis on ebamugav ja ei moodusta loogilist tervikut. Kui klient kasutab korralikku programmi, siis ta õpib seda järk-järgult, saab aina sügavamalt aru ja muutub aastatega proffiks, hakkab selle võimalusi üliproduktiivselt ära kasutama. Kasutasin seda "üli" eesliidet, sest ...kui teha kliendile programm, millest ta juba valmistamise ajal selgelt aru saab ja mille ta sisuliselt ise disainib, siis midagi sellist ei ole. Ta ei õpi aastate jooksul midagi juurde - kuidas ta saaks, kui juba tegemise ajal on esimene kriteerium, et kõik oleks kohe arusaadav ja arusaamatute asjade eest ei maksa keegi sentigi, vaid nuriseb hoopis, et mis jamale te oma aega kulutate. Millest aru ei saa - see on jama. Ja nii ongi tekkinud naljakas seis, et tööde juhtimises on kõige olulisem roll osapoolel, kes ei saa millestki aru. Selline klient soovitab ainult asju, mida ta on juba näinud ja kasutanud; asju, mis on talle mugavaks osutunud - mitte midagi uut, mitte midagi innovatiivset. Innovaatiliselt läheneda julgeb Steve Jobs, julgevad paljud start-upid, aga seda ei ole tavalistes kliendi jaoks programmeerimistes, kus liigub Eestis vähemalt 95% raha ja tööjõudu, kui jätta välja ekspordile keskendunud firmad.

See ongi küsimus - kas keskendutakse kliendi vajadustele (programmeerija esitab küsimused, mis on kliendi töökeskkonna kohta spetsiifilised, ning võtab juhtiva rolli, kuigi kogub mõistlikul määral tagasisidet ja teeb ikkagi iteratsioone, mitte waterfalli) või keskendutakse kliendi nõudmistele (kliendil on oma visioon, mis on tavaliselt katkine ja puudulik, ning programmeerija kirjutab talle ette, et ta jagaks selle nädala-paariga teostatavateks ülesanneteks, mida siis järjest ära tehakse, kuna klient kaugemale ei mõtle - vastutus liigutatakse kliendile). See on paratamatu strateegia, sest enamus kliente usaldab IT küsimustes ennekõike ennast ja palju vähem IT inimesi - kui tegu ei ole just asjade ära tegemisega. Raske on mõista, et idee ei ole mitte suvaline lause, vaid kandev ja korralik idee on terve mudel, kus on arvestatud erinevate aspektidega, lähtutud professionaalsest analüüsist ning nähtud ette terve rida võimalikke probleeme, millele on lahendused leitud juba idee täpses sõnastuses ja kujus. Kui sellist ideed hakkab teostama inimene, kes kõiki neid algseid kaalutlusi ei mõista, siis võib idee kaotada lausa kõik oma väärtuse - tundudes küll alguses hea ja huvitav. Kui idee ongi välja mõeldud inimese poolt, kes asja ei jaga, siis võib see kõlada sama innovatiivselt ja huvitavalt, kui mõni professionaalne idee, aga kui hakata tegema, siis selgub, et päris kõik ei klapi - ja kui kuu aega kasutada, selgub, et asi on suisa ebamugav. Terviklik idee sisaldab ka andmebaaside kuju, algoritmide valikut, tehnilisi detaile - idee läheb sujuvalt üle arhitektuuriks. Mida tarkvaraarhitekt nimetab "ideeks" on üldiselt juba tema peas moodustunud tervik; mida lollkasutaja nimetab ideeks, kõlab umbes nagu "teeks mingi ägeda programmi ehitajatele, millega saaks väga kiiresti materjalide sobivust hinnata" - iseenesest ju väga hea, kui teha ehitajatele tõsiselt äge programm, aga probleem on selles, et see lause ei sisalda endas mitte ühtegi ideed. Või näiteks: "teeks uue infosüsteemi maksuametile". Jällegi, mis puudu on, on idee. Kui võtta selline pseudoidee (rangelt keelelises-filosoofilises mõttes on tegu muidugi ideega, aga seljuhul oleks idee ka plaan hommikul üles tõusta; ärilises mõttes siin mingit ideed ei ole) ja hakata seda kliendi nõudmiste põhjal arendama - sest kliendiga koostöös arendatakse justnimelt ideed tagasiside põhjal programmeerijalt, mis väljendub reaalses arenduses -, siis võib sellest tulla suuremat sorti jama.

See on tore, kui mingi amet tellib tarkvaraarhitektilt analüüsi, et kuidas saaks kasutada infotehnoloogia vahendeid selle firma töefektiivsuse tõstmisel - tihti võib tõsta seda efektiivsust kordades küllaltki väikse vaevaga, kui mõni firma veel üldse tarkvaralisi vahendeid ei kasuta -, seejärel võib mõnda selles analüüsis soovitatud asja ka tegema hakata, kasulikkust arvutada jne... Ka seda tehakse piisavalt. Programmeerijad peavad põhjalikult uurima, kuidas klient töötab - ideaalis osaleks programmeerija mõnda aega kliendi firma töös, kasvõi iga nädal pool päeva; elaks mingil määral sisse. Seda juhul, kui see töö on jõukohane. Kommivabrik ei küsi lastelt, milline võiks olla vabriku tehnika ja sisustus; millisest toorainest komme teha. Ehitajad ei uuri klientidelt, kes maju tellivad, kas neile sobiks paremini plastmassist, terasest, kivist või asfaldist vundament.

Enamus asju, mis on esmapilgul lahedad, ei paku pinget aastateks ...asjad, mida tõesti kasutame ja mis on pidevalt praktilised, võisid esmapilgul olla igavad, keerulised või arusaamatud. Kogemusest teavad paljud, et ülistiliseeritud ja ägedad korterid on tihtipeale üsna tüütud, kui on vaja sellistes mõnda aega elada. Programmeerijad teavad pikkadest kogemustest väga erineva tarkvaraga, kasutajate ja kasutusmugavuse analüüsist ja paljust muust just seda, milline tarkvara on hea kasutada ka kuu, aasta või kümnendi pärast - põhimõtted arenevad välja, mille järgi hinnata; klient jääb siiski esmamulje juurde uusi asju hinnates ja arenguid suunates, aga ka enda endise kogemuse juurde, mis ei lähtu kujutlusvõimest ja tehniliste võimaluste täpsest tundmisest ega ka ulatuslikust teadmisest selle kohta, mis on mugav ja mis ei ole.

Populism tarkvara keerukuses

To be ignorant of one's ignorance is the malady of the ignorant - Amos Bronson Alcott

Parim programm on selline:

• Alguses keeruline, aga üht-teist saab tehtud.
• Kuu ajaga õpid palju huvitavaid võimalusi, kui natuke pingutad.
• Järgmise kuuga teed ära kordades rohkem, kui kahe kuuga teeb teise programmi kasutaja, kelle programm ei nõua kuu aega õppimist.
• Kõik temaatiline, mida võib olla vaja teha, on kuidagi võimalik.
• Aastatega leiad pidevalt uusi tehnikaid, viise selle programmiga asju teha ja nippe, mida programmi tegijad on läbi mõelnud ja programmi üldise ideega sedavõrd hästi sidunud, et õppimine toimub sujuvalt.

Võtame näiteks: Photoshop, Flash, Google otsimootor, Python või PovRAY, OpenGL.

Halb programm on selline:

• Paned käima, kohe saad aru ja tundub äge.
• Hakkad kasutama ja töötab, teed oma asju järjest ära.
• Kuigi kõigest saad aru, uusi võimalusi ei leia.
• Kuu aja pärast ei tundu enam eriti äge, aga uut ka ei viitsi tõmmata.
• Kuskil on piir, millest keerukamaid/võimsamaid asju enam teha ei saa - kui jõuda teatud arengustaadiumisse, on ainus võimalus hakata teistsugust tarkvara kasutama.

Tihedas koostöös kliendiga, kui klient ei tunneta oma ignorantsust ja tahab kõike oma käe järgi paika panna, protsessi juhtida, siis tekivad kergesti sellised programmid. Tarkkasutaja seisukohalt on suur osa tänapäeva tarkvara selline - Windows, Java, Visual Basic ning pea kõik viimase aja tellimustöödena tellitud rakendused Eestis.

Kas euroliit piirab sõnavabadust?

Ma olen palju kuulnud jutte sellest, et eesti meediat kallutavad poliitikud; et poliitikud jälgivad artikleid ja proovivad ebasoovitatavaid teemasid eemale hoida ...liiguvad jutud, järelikult keegi levitab neid. Kas see keegi on poliitiline jõud, poliitilisi jõudusid maha tegev jõud või siis informeeritud isik - seda ei tea. Mis on hullem - väidetakse, et lausa Brüssel tahab, et see nii oleks. Teame kõik hästi veneaegset demagoogiat, et Moskva tahab ja Moskva nõuab - tahtis, nõudis, aga teist sama palju panid meie poliitikud juurde ja kolmat sama palju asutuste juhid, äkki kasvatas ka mõni oma lapsi kinnitades, et Moskva tahab, et sa nii käituks ;)

Niisiis: kui siia satub keegi Brüsselist seda lugema, siis minu üleskutse on see, et pidage vahel avalikke ettekandeid sõnavabaduse, multikultuursuse ja muude oluliste asjade teemadel. Niisama, meeldetuletuseks. Ja hoolitsege selle eest, et ka eestlased neid muuhulgas lugeda saaks ning veenduda võiks, et nii ongi - ja et keegi seda demagoogiaks ei saaks pöörata ;)

Mõtted teemal: Makromajandus on uus must

Mulle hakkas meeldima minu kommentaar, mille kirjutasin siia. Seal kritiseerib priitp sotside ja rahvaliidu ühisavaldust.

Eesti arengumudel on alates taasiseseisvumisest lähtunud ekslikust eeldusest, et makromajanduslik edu jõuab iseenesest igaühe õuele ning kiire majanduskasv tagab sotsiaalse turvalisuse ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata.

 Sisult ma nõustun sellega, et see on nii. Samas on priitp'l õigus, et mingit makromajanduslikku edu Eestis siiski ei ole - kui oleks, siis oleks siin kõigil parem elu.

Minu kommentaar (mis on küll suunatud ennekõike "rahva pettumusele ja kibestumisele apelleerivatele populistidele", kui sedasama priitp poolt kritiseeritud teksti tsiteerida):

Siin tuleb ühest asjast aru saada ...lihtrahval läheb täna halvasti. Süüdi - rikkad muidugi, kes muu, kõik, kellel läheb hästi. Kes võiks pakkuda: rohkem töökohti, rohkem raha, rohkem muusikat. Hoiavad kõike enda tarbeks, eks ole.

Markomajanduslik edu - kehastab seda, et ikkagi on mingeid rikkaid. Lihtne inimene - kust raha tuleb, muidugi on see rikaste käes ja sealt tulebki. Poliitikud - valijate enamus on lihtinimesed, rõhume siis selle ebausu peale, mängime nende isiklike huvide pele ja selle peale, et nad liituvad rõõmsalt igasuguse demagoogiaga, mis annab mingit alust rikastelt midagi ära võtta, et äkki õnnestubki. Tulemus - kommunism ja diktatuur, kui läbi läheb. Meeleheitlikult paigutatakse inimesi erinevatesse klassidesse, uuesti teistpidi, ringi ja tagurpidi, üles ja alla, proovitakse üht ja teistpidi ...jagatakse kõike laiali, jagatakse uuesti ümber, võetakse ära ja antakse tagasi, kuni kõik ära kulunud ja otsas on. Siis tuleb mõnest ajakohasest USAst (majanduslikult suurvõimult) nänni - tolmulappe ja pesumasinaid -, mida ise teha ei oska. Kuulutatakse selle suurvõimu turufilosoofiat, seda endale õigupoolest selgeks tegemata ja mõistmata, kinnitatakse, et me ehitame siin just sellist toimivat majandust, jagatakse seda ka laiali ja ringi, kuni see ära kulub ja otsa saab. Suurvõim ehk lootis, et saadakse ära ja kasutatakse saadud algkapitali mõistlikult - tegelikult käib ikka edasi üks suur pirukajagamine.

Ja mul on tunne, et Eesti vasakpopulism baseerub just sellel, et selline "pirukajagamise" mentaliteet on väga levinud - kui rääkida majanduslikest raskustest, kipub jutt ainult ja ainult sotsiaalpoliitikale kalduma, kuigi ilmne on see, et ega siin Eestis suurt ei tehtagi, mida ümber jagada ...kui rääkida väärtuse loomisest ja majandusest, siis vähemalt mina enda (sugugi mitte halvasti valitud) tutvusringkonnas tunnen sellist kibestunud, pettunud ja solvunud nooti - ma saan aru, et sotsiaalpoliitika on jama, aga sama hästi saan ma aru, et majandusfilosoofia on katastroof ...väga üksikud on selgelt läbi mõelnud toimiva majanduse praktilisest aspektist - ja seda saades aru, et majandus puudutab just nimelt väärtuste loomisele organiseeritud struktuure, motivatsiooni ja tehnoloogiat, personalikoolitust ja paremat väljaõpet; igasugune sotsiaalpoliitika on küll majanduse küljes, majandusest sõltuv ja sellega seotud, samas ka majandusele teatud katet loov (uute inimeste ja hariduse näol); majandust on raske väaadelda ilma haridussüsteemi ning kõige selleta, mis toetab uute inimeste kasu ja mentaliteeti ...siiski on majanduses esmane mõista, hinnata ja väärtustada tootmist, tootjaid ja äri, mitte neile kuidagi vastanduda, samas püüdes ikkagi nende nektarit võimalikult palju endale imeda ja kätte saada. Nagu vanasti öeldi, saetakse oksa, millel istutakse - tohutu kogus inimesi usub siiralt, et just edukad majandajad on nende kannatustes süüdi, rikkad on pahad ja hiigelkasumid on kõige hullem asi üldse. Aga ei ole nii, kohe kuidagi ei ole - süüdi on korruptsioon, süüdi on ideaalide ja õiglustundeta poliitikud, süüdi on lihtne ebakompetentsus ja rumalus, aga süüdi ei ole majandus, mis toodab sellegi vähese, mis meil siiski on.

Mina ei usu mitte ühegi inimese juttu õiglusest ja poliitikast, kes ei tunnista sõnapaare "aus ärimees" ja "kõrgemaid eesmärke teeniv ultrarikas" (viimane link on vaieldav, muidugi, aga vaataks korra asja positiivset poolt ka, või Warren Buffett). Sellisel juhul tajun ma lihtsalt kadedust, küündimatust ja rumalust, mis ei ole ükski minu jaoks positiivne omadussõna ...alles inimest, kes tunneb, et on olemas ausad, õiglased ja positiivse visiooniga poliitikud, võib lasta poliitikasse; inimesele, kes ei tunnista ausat äri, ei tohiks kunagi anda liiga palju raha, et enda oma alustada. Sellised inimesed ei ole lihtsalt asjadest aru saanud - tegelikult usub ausa rikka olemasolu igaüks, kes usub südames ausa vaese olemasolu; kes ei usu ausa rikka olemasolu, selle puhul on pea kindel, et ta ei usu ka ausa vaese olemasolu - ja kuhuiganes ta jääb, järeldus tema enda kohta? Või on ta siis paranoiline, kes usub, et tema on ainus hea inimene maailmas, aga see on veel hullemgi. Ja mul on siiralt halb meel sellest, et Eestis nii vähe neid on, kes tunnistaks ausa poliitiku olemasolu, sest just selle pärast ei ole mul kedagi valida. Keegi lihtsalt ei tunne printsiipe, kuidas olla aus ja edukas korraga - kuigi nii arenenud majandusteooria, kui näiteks eetika ja poliitikateooria alates Aristotelesest just tegelebki. Aga vahel jääb mulje, et sadadest inimestest, keda võib lugeda või kuulata, on enamus teinud endale selgeks ainult korruptsiooniskeemid ja finantspettused ning ainult ootab oma võimalust - seniks süüdistades teisi oma kahtluste alusel. Ja keegi ei tööta nii põhjalikult läbi inimeste taustasid, et koos veenvate põhjendustega need ausad sealt üles otsida - kõigil jätkub silmi ainult pättide jaoks. Ja see on masendav.

Aga peale üksikuid artikleid, mida ma sotsidelt olen lugenud, ei tundu mulle, et nad selles osas eristuks - või ka peale seda avaldust, mis rääkis makromajandusele keskendumisest, aga ei puudutanudki asjaolu, et ka makromajandusega on seis tegelikult päris problemaatiline. Kumab läbi populismi - üks selline ühekülgne avaldus tõendab ehk seda, et ka hiljem hoidutakse nendest teemadest ja parempoolsete väärtuste aussetõstmisest. Sest parempoolsus, nagu ka vasakpoolsuse, sisaldab ennekõike olulisi väärtusi; teiseks populismi ja demagoogiat, mis toetub just nende väärtuste kaudsele rõhutamisele. Nii et vähem demagoogiat, aga mitte vähem parempoolset demagoogiat või vähem vasakpoolset demagoogiat. Muidu tundub, nagu püütaks kahe mõiste vahele assotsiatsiooni tekitada.


Väljavõte artiklist: Paul Graham, How to Make Wealth

The Pie Fallacy

A surprising number of people retain from childhood the idea that there is a fixed amount of wealth in the world. There is, in any normal family, a fixed amount of money at any moment. But that's not the same thing.

When wealth is talked about in this context, it is often described as a pie. "You can't make the pie larger," say politicians. When you're talking about the amount of money in one family's bank account, or the amount available to a government from one year's tax revenue, this is true. If one person gets more, someone else has to get less.

I can remember believing, as a child, that if a few rich people had all the money, it left less for everyone else. Many people seem to continue to believe something like this well into adulthood. This fallacy is usually there in the background when you hear someone talking about how x percent of the population have y percent of the wealth. If you plan to start a startup, then whether you realize it or not, you're planning to disprove the Pie Fallacy.

What leads people astray here is the abstraction of money. Money is not wealth. It's just something we use to move wealth around. So although there may be, in certain specific moments (like your family, this month) a fixed amount of money available to trade with other people for things you want, there is not a fixed amount of wealth in the world. You can make more wealth. Wealth has been getting created and destroyed (but on balance, created) for all of human history.

Suppose you own a beat-up old car. Instead of sitting on your butt next summer, you could spend the time restoring your car to pristine condition. In doing so you create wealth. The world is-- and you specifically are-- one pristine old car the richer. And not just in some metaphorical way. If you sell your car, you'll get more for it.

In restoring your old car you have made yourself richer. You haven't made anyone else poorer. So there is obviously not a fixed pie. And in fact, when you look at it this way, you wonder why anyone would think there was. [5]

Kids know, without knowing they know, that they can create wealth. If you need to give someone a present and don't have any money, you make one. But kids are so bad at making things that they consider home-made presents to be a distinct, inferior, sort of thing to store-bought ones-- a mere expression of the proverbial thought that counts. And indeed, the lumpy ashtrays we made for our parents did not have much of a resale market.

Minu enda edasised mõtted samal teemal.

Delfi päeva komm rämpstoidust on jama

Mõnda aega tagasi jäi pilk sellisele delfi päeva kommile:

PUBLIKU PÄEVA KOMM: seni, kuni maailmas on nälgivaid lapsi, ei ole ükski toit rämpstoit!


Tahaksin öelda, et see on naeruväärne. Võtaks mõningad situatsioonid:

• Sul on 10 kotti kartuleid ja sa teed neist ribad, peale paned rohkelt õli. Tulemuseks rämpstoit - friikartulid. Inimesed söövad ja tervis halveneb.
• Sul on 10 kotti kartuleid ja sa teed kartuliputru ja keedukartuleid, korralikud toidud paned kokku, mis ei ole rämpstoit. Inimesed söövad ja tervis jääb heaks.

 Loomulikult ei saa siin luua seost nälgivate lastega.

 Teine näide:

• Sul on purgitäis kurki ja sa paned sinna rohkelt e-sid, mis konserveerivad toitujaid. Tulemuseks rämpstoit.
• Sul on purgitäis kurki ja sa paned need toidu kõrvale või müüd värskelt. Tulemuseks värske toit.

Kolmas näide:

• Sul kasvavad peenral maasikad ja sa valad need kahjulike putukamürkidega üle. Tulemuseks mürk, rämpstoit.
• Sul kasvavad peenral maasikad ja sa kasutad mõnda loodussõbralikku ja tervisesõbralikku viisi putukatest hoiduda - ja vaatad ka ennem, kas seal üldse on putukaid või sellist ohtu. Tulemuseks ei ole rämpstoit.

Ma kutsuksin üles, et ärge saatke nälgivatele lastele rämpstoitu, lugupeetud delfi kommenteerijad ;)

Mis on liigkasuvõtmine?

Kunagi, lugedes raamatuid, tundus mullegi - nagu tundub, et pea kõigile -, et liigkasuvõtmine = intressidega laen ning kui mingis muus kontekstis räägitakse liigkasuvõtmisest, siis ülekantud tähenduses. Hiljem sain aru, et vanade raamatute autorid seda nii ei mõelnud. See, mida mina pidasin ülekantud tähenduseks, ongi selle sõna otsene tähendus.

Vaataks sõna ehitust - liig(se) kasu võtmine. Liigne - liiga palju. Kasu võtmine - esialgsele panusele lisanduva summa, töö või vara tagasi tahtmine. Liigkasuvõtja võib olla firmajuht, võttes liiga suuri kasumeid; töötaja, nõudes rohkem palka, kui tema tööst saadav kasu (see küll on võimalik ennekõike riigibürokraatias, kus "tööandja" tegelikult midagi ei otsusta) jalõpuks see, kui pank võtab kasu liiga palju. Aga pank ei võta liiga palju kasu kaugeltki mitte alati.

Minu meelest ei tohiks ka nuriseda selle üle, kui firmajuhid võtavad hiidkasumeid - kasu nende tööst võibki olla hiiglaslik. Nuriseda tuleks siis, kui nad võtavad liigkasumeid ...ja erinevus kahe vahel on raskesti tabatav, ent võib olla väga suur. Kui inimene mõtleb välja vähiravimi, mille lihtne apteeker poole tunniga komponentidest valmis segab ja mis ravib terveks vähihaige, siis sõltub kasu paljudest asjadest. Kui vähihaige saab järgmisel päeval liiklusõnnetuses surma, siis mingit kasu sellest polegi; kui vähihaige hakkab terroristiks, on sellest ainult kahju - üldjuhul on sellest siiski suurem või väiksem kasu, patsient võib elada veel 10 või 50 aastat ja ta võib teha suure avastuse või üksjagu lihtsat tööd. Ravides sadu tuhandeid haigeid, on sellest üldiselt siiski peamiselt kasu - ja väga suurt kasu. Apteekrite tööst on kasu natuke rohkem, kui siis, kui nad segaksid kokku köharohtusid - kerge oleks leida asendajaid, nii et see kasu ei ole hiidkasu -, aga selle ravimileiutaja tööst on kasu umbes nii palju, kui palju kõikide nende inimeste elud kasu toovad; hüvet on tema tööst täpselt nende elude endi jagu pluss kõige selle kasu poolt tekitatud hüve. Niisiis ulatub see otsene, ühe inimese poolt tekitatud kasu näiteks 100 000 vähihaige puhul 100 000 000 000 krooni kanti juhul, kui iga haige toob ülejäänud elu jooksul ühe miljoni võrra kasu - ja selles poleks midagi imestamisväärset ka keskmise palga juures. Nii et kui selline arst võtaks välja kasu umbes sama palju, kui Bill Gates, siis see ei teeks temast veel liigkasuvõtjat. Loodame, et see raha omakorda pandaks samuti kõrgete eesmärkide teenistusse :)

Samas on väga palju firmajuhte, kes manipuleerivad töötajad tööle, ei anna inimestele teist valikut, teevad koostööd korrumpeerunud ametnikega ja mängivad enda kätte tootmisüksusi, mille töölised võrdsete ja mitmekesiste võimaluste korral ise parema firma käima võiksid panna - sellisel juhul on iga sent, mille ta kasumina välja võtab, liigkasu. Iga sent, mille võrra tema töötajad vähem kasu toovad, kui nad omapäi oleks toonud, on samuti liigkasu; niisiis on liigkasu isegi see, kui see firmajuht väga palju ei investeeri. Töötajad, samas, saavad vaegkasu, kui otsida sõnale paarilist.

Aga pangad ...kui pank annab talumehele kümme kartulikotti, talumees paneb need maha ja võtab üles sada kotitäit kartuleid ning annab kakskümmend pangale, siis ma ei arva, et see oleks liigkasu - pank otsis korraliku talumehe, kes oskas kartulitega ilmselt paremini ringi käia, kui nii mõnigi teine, ning need kartulid said hästi investeeritud. Pank peabki kasu saama. Kui aga keegi talumehelt pärast tema kartuleid ei taha või kui põldu tabab ikaldus - või kui kartulid, mis pank andis, olid mädanenud ja ei idane -, siis talumehel pole pangale midagi tagasi anda. Talumees ei saanud kasu, järelikult polnud ka pangast kasu - järelikult võib seda juba liigkasuvõtmiseks pidada, kui pank talumehelt 20 kotti kartuleid nõuab. Kui pank seda situatsiooni ette nägi ja tahtiski vanadest kartulitest lahti saada, siis on see kindlasti liigkasu - ja ühtlasi lepinguseaduse rikkumine. Seda veel palju hullemal juhul siis, kui pank ise mängib inimesi võlgadesse ja loob neis valemuljet, et inimesed arvaks, et nende rahapaigutus on investeering. Siin võib rääkida otseselt liigkasuvõtmisest panganduses. Kui seda teeb pankade kartell koostöös - siis on tegemist juba organiseeritud kuritegevusega, mida peaks uurima politsei; sellisel juhul on ka kõik need võlgnevused lepinguseaduse kohaselt õigustühised.

Sellised nüansid siis, mis mõnikord kahe silma vahele jäävad ...tegelikult olen juba paar aastat aeg-ajalt selle sõna tähenduse üle juurelnud ja vaikselt sellise seisukohani jõudnud.