Innovatsioon ja julgeolek

Klassikalises maailmas on olnud julgeolekutagatisteks sõjaline võimsus ja iseseisvus. Tähtis on olnud omada piisavat sõjaväge, et rünnakutele vastu panna ning piisavalt tugevat sisemajandust, et toota iseseisvalt eluks vajalikke ressursse. Sellist klassikalist paradigmat usuvad mitmesugused jõud ka praeguses globaliseeruvas ja spetsialiseeruvas maailmas. Tegelikult on tänapäevased julgeolekutagatised sellest sootuks erinevad.

Võib väita, nagu oleks tänapäeva maailma julgeolekustrateegiateks diplomaatia - hea PR töö -, kuulumine mitmesugustesse liitudesse ja välisinvesteeringud. Osaliselt on sellised asjad tegelike julgeolekustrateegiate tagajärjed, teiseks tuleb ka nendega ettevaatlik olla - ennekõike välisinvesteeringutega. Investeering, mida ei ole võimalik kas siis investeeringu tingimuste või muude asjaolude tõttu paigutada kohta, kus see kataks täielikult selle kasutamisega seotud kulud, tooks tagasi raha, mis tuleb selle lepinguga seoses tagasi maksta ning annaks lisaks ka suurema kasumi, kui oleks ilma selle investeeringuta, on Eestile kahjulik asi. So. iga investeeringu kasutamiseks on vaja ressurssi, iga tagasimakse eeldab samuti ressurssi - tegevus, mille investeering peab muutma võimalikuks, peab tooma sisse kõik selle ressursi pluss veel rohkem kasumit, kui oleks olnud võimalik teenida samade oma panusena sisse pandud ressursside kasutamisel ilma selle investeeringuta. Tööjõudu ei tohiks panna kinni ebakasulike investeeringute alla.

Diplomaatia, teine julgeolekustrateegia, on tõhus ainult siis, kui sellel on tagatis. Mida tugevam tagatis on olemas selleks, et diplomaat saaks esitada tugevaid argumente, seda rohkem võib tulemusi anda diplomaaditöö. Samuti kuulumine liitudesse - ka selleks, et liitudesse kuuluda ning nendest liitudest ka reaalset kasu saada, peab diplomaat omama reaalset tagatist oma argumentide katteks. Järelikult ei ole ei diplomaatia ega kuuluvus liitudesse julgeoleku aluseks, vaid selle tunnuseks. Järelikult on need struktuurid, mida tuleb korras hoida ja arendada, et sellised tunnused säiliks, ise midagi muud, sügavamat. Mingil määral on näiteks NATO kuuluvuse aluseks osalemine sõjalistel missioonidel, ent see on siiski ainult üks osa kõigest; isegi sõjaline missioon eeldab lisaks sõduritele ja nende väljaõppele ka relvi, tehnoloogiat, toitu, kütust ja paljut muud; teiseks kuuluvad NATOsse riigid, mis on sisemiselt piisavalt stabiilsed ja tugevad, et mitte osutuda ise julgeolekuriskiks. Igal juhul loeb peale NATOsse kuuluvuse siiski teiste NATO liikmete toetus meile ja selles mängib sõjaväeline koostöö ainult ühte rolli - koostööd tuleb teha erinevates eluliselt olulistes valdkondades.

Julgeoleku tegelikud alused

Julgeoleku tegelik alus on see, et Eesti oleks kas kasulik või vajalik. Mida kasulikum Eesti on, seda parem; mida vajalikum, seda kindlam. Mida suuremaid investeeringuid peavad tegema Eesti sõbrad juhul, kui Eestiga midagi juhtub, seda turvalisem on elu siin - mida suurem hulk inimesi tahab, vajab ja kasutab seda, mida tehakse Eestis, seda parem. Mida suuremad on rahasummad, mida teine riik peab reaalselt maksma, kui Eesti oma asjadega hästi toime ei tule või võõra mõju alla satub, seda parem. Eesti peab olema kasulik ennekõike neile, kellest tahab sõltuda - kui meid vajavad liigselt meie sõprade vaenlased, siis on see pigem kahjulik. Meie sõprade vaenlased peavad vajama Eestit enda sõprade sõbrana - näiteks, kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mille eelduseks oleks, et Eesti omaks viisavabadust EU riikidega ja tihedaid sidemeid näiteks USAga, siis on see Eestile hea. Kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mis suureneks veelgi, kui Eesti meie partneritest isoleerida, siis see on Eestile halb. Eestile on kõige kasulikum, kui suuta luua võrgustik, millest meie partnerid ja praegused vaenlased saavad olulist kasu ja mille puhul see kasu on seda suurem, mida paremini Eestil eestlase arvates läheb. Selline reaalsus pakub tugeva aluse diplomaatiale.

Teiseks peab Eesti omama võimalikult suures ulatuses selliseid ressursse, mida ei ole võimalik siit välja vedada ega röövida. Teadmised, sotsiaalsed struktuurid ja ettevõtted, mida ei suudaks juhtida ühegi vaenlase agendid on selliste ressursside ideaalnäiteks.

Eesti ei ole kõige täiuslikum koht tootmiseks - maavarade töötlemiseks on head need kohad, mis asuvad maavaradele küllalt lähedal; erinevad sõlmpunktid, mille lähedal on palju looduslikke toormaterjale, on parimad kohad tehaste ning tootmisüksuste jaoks. Kindlasti on odavam transportida teise maailma otsa kulda kui kullamaaki, mis on palju kordi raskem. Keerukama tehnoloogia toormaterjaliks on juba töödeldud toormaterjalid, informatsioon, ajud ja sotsiaalsed võrgustikud, mis sisaldavad kõikide vajalike valdkondade spetsialiste; kvaliteetse tootmise saavutamiseks on vaja loovust ja innovatsiooni. Eestlane ei saa midagi kvaliteetset toota, kui jäljendame lihtsalt teisi või teeme õpiku järgi - meil on siin erinevad tingimused kõigist teistest. Lisaks ei kirjuta maailma edukaimad tihti kõiki oma saladusi õpikusse, vaid igaüks, kes tahab turgu hõivata, peab need ise uuesti avastama. Seega on vaja loovust - innovatsiooni - selleks, et kohaneda siin ja praegu eksisteerivas keskkonnas ja omandada informatsioon, mida meie eest varjatakse. Kohanemine tähendab tipptasemel, maailmatasemel kaubaartiklite tootmist sellest, mis on kättesaadav ja odav siin ja praegu - äkki saaks, kui välja mõelda, ka Eestis eksisteeriva toormaterjali mõnes kasulikus asjas ära kasutada? Kui meil ei ole siin plutooniumi, aga on põlevkivi, siis ilmselgelt oleme huvitatud sellest, kuidas teha põlevkivist midagi võimalikult kasulikku, mitte sellest, kuidas teha seda plutooniumist. Inimene, kelles ei ole innovatiivsust, sõnastab niipidi, et Eestis ei ole väga kalleid ja kasulikke maavarasid; inimene, kes taotleb innovatsiooni, leiab hoopis, et eestlased ei ole suutnud enda maavaradele piisavalt kasulikku rakendust leida - sest väärtuslikuks muutub maavara alles siis, kui inimene õpib sellest midagi tegema; 1000 aastat tagasi ei erinenud uraanimaardla millegi poolest lubjakivimaardlast - ehk ainult tervist kahjustas rohkem. Aga kõige kasulikum on siiski Eesti ajumaardla ning sellest toormaterjalist midagi luua - ajusid tuleb töödelda võimalikult iseseisvaks, võimalikult targaks, võimalikult innovatiivseks ja võimalikult kõrgelennulisi mõtteid mõtlevaks. See tähendab sõnavabadust, arvamusvabadust, antiajupesu ning seda, et on mingi keskne Eesti idee, mida inimesed toetavad. See tähendab seda, et riik teenib välja väga suure usalduse, kuni inimesed hakkavad toetama riiki, et toetada iseennast, et riik saaks neid paremini toetada. Vaja on ka laiaulatuslikke võimalusi tegutsemiseks, loomiseks jne.. Vaja on inimeste panuse märksa suuremat märkamist ja tunnustamist riigi poolt - kuna iga inimese panus on oluline, tuleb seda teha ulatuslikumalt ja personaalsemalt, luua riigi ja rahva koostöös võimalikult hea tugistruktuur, võrgustik, mis toetaks innovatsiooni.

Eesti julgeolek taandub sellele, kui suurt kasu saavad teised riigid Eestist ning ennekõike - kui suurt kasu nad saavad Eesti julgeolekust ja arengust. Kui suuta see kasu maksimaliseerida, leida harmoonia teiste riikide ja enda tahte vahel, kui suuta saavutada see olukord nii, et keegi ei saaks otsest kasu Eesti julgeoleku vähenemisest, siis muutub Eesti tugevamaks.

See tähendab, vastama peaks järgmistele tingimustele:

• Eestlastel peaks olema väga hea ja realistlik ülevaade poliitikast ja Eesti suhetest teistega. Vaja on, et iga eestlane otsiks kasulikke ekspordiartikleid ning lähtuks kaalutlustest, mis toimivad.
• Eesti võib eksportida asju, mida suudavad teha ka teised, ent peaks keskenduma asjadele, mida teised teha ei suuda. See tähendab - ekspordiartiklina on leib ja juust head, kui keegi neid ostab, aga need ei ole julgeoleku tagatisena tugevad, kuna teised riigid leiavad alati kohti, kust kiirkorras leiba ja juustu osta. Samas, kui suudame toota kasvõi väikseid detaile väga olulistesse süsteemidesse, koondada teadmist, mis on seotud tähtsate strateegiliste turuniššidega ning luua uusi selliseid turunišše, muutuda välismaiste ettevõtete, inimeste ja valitsuste jaoks mingites punktides vajalikeks ja olulisteks - selline areng tähendab seda, et meie huvidega arvestatakse ning lepitakse kollektiivselt kokku toetuses meile.
• Eesti peab koondama väga suurt kogust informatsiooni ja ideid. Eesti peab olema võimeline leidma kiiresti ja tõhusalt uusi lahendusi, pakkuda kiiresti lahendusi teiste riikide võimalikult tõsistele probleemidele.
• See tähendab seda, et Eesti valitsus peaks ostma mujalt, sõpradelt, sisse kõike, mida on võimalik importida. Eestimaist ei ole tehnoloogiasektoris vähimatki mõtet eelistada. Ainult nii saab tekitada olukorra, kus Eesti tarkvarafirmad on täiesti sunnitud tootma asju, mida saaks eksportida - asju, mida Eesti riik ostab neilt vaba konkurentsi korras kõikide teiste riikide arendusfirmadega.
• Riik ei tohiks tellida meie tarkvaraarendajatelt spetsiaallahendusi, mis on kasulikud ainult Eesti riigile. Tuleb jälgida, et kõik lahendused, mida Eesti riik Eesti tarkvarafirmadelt tellib, oleks müüdavad ka mujale maailma - vastasel korral ei ole neist Eesti riigile julgeoleku ja maksude alast kasu. Riik peaks tegema investeeringu - ostma erasektorist ainult sellist tarkvara, mille müümine välismaale tooks kiiresti maksude näol selle tarkvara hinna tagasi; muud tarkvara tasub tellida ainult väga suure vajaduse puhul (mis teebki sama välja, sest selline suur vajadus tekib ennekõike siis, kui keegi teine odavat ja efektiivset lahendust ei paku).

Eesti on liiga väike, et lüüa läbi sektorites, kus on tugev konkurents - vanades sektorites. Väike riik saab edukalt müüa ainult uudseid ideid, mille arendusse pannakse koheselt piisavalt raha; Eesti jaoks on start-upid kohane ärimudel veel enam, kui USA jaoks, kus see on tavaline praktika. Ainult uudseid ideid on võimalik arendada teistest kiiremini, sest vanade ideede teostuses on teistel palju suuremad kogemused ja palju rohkem tööjõudu - kuidas saaks Eesti mõne aastaga jõuda järgi firmale, kes on oma valdkonnas tegutsenud juba 10 aastat ja paigutab oma arengusse kogu aeg rohkem raha, kui eestlased selles valdkonnas konkureerimisse? Ainus võimalus on töötada välja uudsed ideed, mille tohutut potentsiaali teised kohe ei mõistakski, ning paigutada nende arendusse mõistlik kogus raha. Seda saab teha ainult vastastikuse toetuse korras - Eesti väikefirmad ja isegi suuremad ei julge samas kergesti võtta riski, mis start-upiga kaasneb.

Start-up peab vastama võimalikult paljude, oluliste ja meile sõbralike jõudude võimalikult suurele probleemile; probleemidele, mis on tõsisemad meie vastaste jaoks, ei ole erilist vajadust vastata. Eesti peab leidma maailmast väljakutseid, mida siinsed elanikud suudaks organiseeritult vastu võtta. See on tugevam kaitse, kui sõjaline jõud - seda enam, et ka sõjalist jõudu tugevdab ennekõike tootmise efektiivsus; ainult treeningust ei piisa.