Kasum ja kulu - head ja halvad küljed

If there were in the world today any large number of people who desired their own happiness more than they desired the unhappiness of others, we could have paradise in a few years. - Russell

 Esitan ühe nägemuse kasumist ja kulust ning sellest, miks nii parempoolsed, vasakpoolsed kui kommunistid neid asju analüüsides alati argumente leiavad. Kord on kasum hea ja õige, sellel kogu meie rikkus põhinebki; kord on halb ja saab tuua lugematuid näiteid, kus kasumit teenitakse kedagi orjastades ja hulganisti kurja tehes.

Esimene mõiste: kulu

India mütoloogias on kolm jumalat - loov, kulutav ja hoidev. Usun, et "hävitav" on halvem tõlge, kui "kulutav".

Kuluga seotud mõisted, mis kasutavad Eesti keeles seda tüve: kulumine, kulu (prügi, kulu põletamine), kulud, kulutamine.

Need kontseptsioonid on omavahel tihedalt põimunud. Inimesed kuluvad vaimselt ja füüsiliselt - seepärast on vaja süüa, juua, magada ja õpitut korrata. Kirikud kuluvad - sellepärast on vaja alati prohveteid ja alkeemikuid-gnostikuid, kes ammu tuntud tõed uuesti rituaalide ja vormelite alt välja kaevavad või taasavastavad. Riigikorrad kuluvad - seepärast on vaja võitlejaid, kes kehtiva riigikorra aluseid kuulutavad. Tänavad kuluvad - seepärast on vaja olemasolevaid tänavaid aina uuesti asfalteerida. Matemaatika kulub - seepärast tuleb seda koolides õpetada, ikka ja jälle, et see ei muutuks sisututeks sümboliteks paberil. Riided kuluvad - neid tuleb puhastada, korrastada, triikida või nõeluda. Kulumine toimub ka inimese vaimus - mõtted, kunagi nii elavad ja selged, muutuvad alati sisututeks teadmisteks, mida tuleb pidevalt uuesti elustada, et säilitada paindlikkus, kohanemisvõime ja elu. Nii võib mõni kunstnik või muusik ajaga muutuda tühjaks, laulda elutult oma vanu laule ning koostada uusi mitte inspiratsiooni, vaid teoreetiliseks muutunud teadmiste alusel. Inimsuhted kuluvad, seadused kuluvad, kultuur kulub ning firmad kuluvad. Poliitika kulub.

Kulumisega kaasnevad kulutused - kulutatakse raha, ent kõik kohustuslik tuleneb kulumisest. Inimesel ei ole ühtegi kohustust, mis ei tuleneks kulumisest - kulumisega seonduv loomine on inimtegevuse vältimatu osa, ent vaadelda tuleb alati, kas taasluuakse tõelisi väärtusi või seda, mis on ainult nende kõrvaleffektiks, nii saab käia kaasas paratamatute muutustega teaduses, sõjanduses, poliitikas, kliimas ja ökosüsteemis; kõigi nende muutuste kõrval, mis kulutavad seda, mis on inimeksistentsiks oluline, on vaja leida baasväärtused ning hoida neid kulumast. Mida sügavamad on kellegi väärtused ja mida täpsemad tema teadmised, seda enam on vajalik, et see inimene pidevalt muutuvas, ent ka säilivas situatsioonis ja muutuva keele ning kultuuriruumi tingimustes neid taaslooks, neist kirjutaks. See motiveerib ka mind asju kirja panema - tihti kirjutades sellest, mida ammu teatakse, mitte sellest, mida ma iga kuu uut avastan ja leian. Püüdes elustada kuluvat teadmist, kuluvat entusiasmi.

Kulu mõiste avastasin just mõned päevad tagasi enda jaoks täiesti uueks ...leidsin, et tähtis on tähele panna asjade kulumist, tähtis on seda protsessi jälgida ja sellest hea, detailne ülevaade luua - kuna just kulumise täielik mõistmine paneb inimese kohusetundlikult enda kõige olulisemaid, vältimatuid rolle täitma ja hindama. Vaja on mõista, mis kulub ära ja millal, et otsida just seda, mis kulub ära - töötada selle nimel. Ma olen kunagi elavalt rutiini vastu sõna võtnud - tahaksin ikkagi lõplikke lahendusi kõigele -, ent kulumine on siiski vältimatu, kulumine loob alati rutiini - ent siiski on erinevus nüril rutiini täitmisel ning elaval otsingul, süvenenud lähenemisel, mis leiab kulumisele järjest kestvamaid lahendusi.

Inimtegevus kulutab loodust, kliimat ja ökosüsteemi. Loodus, kliima ja ökosüsteem kulutab seda, mis on inimesele oluline. Otsida selles sünergiat - see määrab asjade väärtuse ühe olulise baaskomponendi. Mida väärtuslikum on asi sellel skaalal, seda odavam see võiks olla poes - siin astub mängu reguleeriv maksusüsteem ja kvoodid, tarbijate teadlikkus osta vahel ka kallimat, et selle odavdamisse investeerida, tarbijate taiplikkus kulumise teemadel.

Kulumine tähendab kulutusi - kui kuluvad väärtused, tuleb kulutada vastavalt raha või aega, tehes seda selliselt, et kuluks vähimal võimalikul määral nii inimese mugavus, võimekus, kui ka elukeskkond, rahvus ja majandus. Äri, areng ja progress - esimene neist on kulumisega kaasnev juriidiline paratamatus, teised kaks on sisulised paratamatused, mis hoiavad inimest kohanemas ja muutumas, muudavad teda harmooniliseks muutliku reaalsusega. Neid võib vaadelda üksikisiku elus - tema kasvades muutuvad ümbritsevate inimeste nõudmised, muutuvad riigikorrad ja muutub majanduslik situatsioon, muutuvad tööturu nõudmised ja muutub elukeskkond, muutub ka psühholoogiline kliima. Inimene, kes ei aksepteeri arengu tähtsust, ei arene ja õpi pidevalt, leiab ennast varsti masendavas situatsioonis. Kuna elu nõuab inimeselt arengut paljudes eri asjades, siis on need nõudmised küllaltki karmid. Nõudmised rahvale, tsivilisatsioonile, inimkonnale on veel tuhandeid kordi karmimad - üksikisik on siiski küllaltki spetsialiseerunud ja paljusid vajalikke rolle täidavad inimesed tema ümber. Inimkond tervikuna ja selle väiksemad osad peavad siiski vastama kõikidele nõudmistele - ja see on see, mis teeb majanduse keerukaks, nõuab kaugelt laiaulatuslikumat progressi ja kohanemist, kui üksikisik kunagi vajada või mõista suudaks. Nõuab tervet rida teadusvaldkondi, kultuuri ja kunsti elamist ja püsimist, miljoneid inimesi, kes tegelevad suure osa ajast millegi muuga, kui harjumuspärased argitoimetused. See nõuab keerukaid eelarveid ja riigieelarveid, mille puhul pea iga inimene näeb suurt kogust talle täiesti arusaamatuid kulusid; see nõuab seda, et tehakse otsuseid, mis ei ole kaugeltki triviaalsed ega kõikide arvates põhjendatud. Ja ikka tehakse tihti midagi valesti ning ka poliitikud on piiratud suure osaga sellest, millega igaüks on piiratud. Seega on vaja dialoogi, keerukat suhtluskeskkonda, ühist pingutust ning laia silmaringi.

Seega, kulumise põhjuseks on ühest küljest muutused, teisest küljest loomulikud ja harjumuspärased protsessid. Muutuste valguses tuleb üha uuesti analüüsida seda, mis oleks juba nagu ammu paika pandud; minna kahtlemisega lõpuni ja panna küsimuse alla kõiki väärtushinnanguid, kuulata ära kõiki osapooli ning alati mõista enda äärmist piiratust ning leida parimaid nõuandjaid ja õpetajaid.

Et kunagi ei ole lõplikult teada, millised võib-olla fataalsed muutused ja kriisid toimuvad homme, millised viirused arenevad ja mis kosmosest alla sajab, siis on vaja maksimaalselt pingutada igas eluvaldkonnas, isegi kõige elukaugemad teadussaavutused võivad homme osutuda äärmiselt elulähedasteks, kriitiliselt vajalikeks asjadeks. Seega toimub teaduses progress - inimteadmist suurendatakse iga hinna eest, valides suundi, ent teadvustades pidevalt, et kõik on oluline. Kunstis on progress vähem lineaarne, ent sealgi on areng ja muutumine niisama olulised - kunst peab suutma alati läheneda inimesele sellisena, milleks ta on muutunud, täitma intuitiivsed, emotsionaalsed ja sõnades väljendamatud lüngad teaduses, tooma ikka ja uuesti ühtesid ja samu väärtusi inimesele lähedale, meenutades talle neid ...seepärast on ka kurb, kui mõnikord tundub, et suur osa kunsti on muutunud eluvõõraks ja eksitavaks, sihituks seiklemiseks kaugetel fantaasiaradadel. Ent ka seal peab keegi ära käima, avastama uusi maid ja seiklema kaugetes paikades. Seega toimub ka kunstis mingil määral progress, iga uus looming kasutab tervet hulka varasemaid, millest ajaloo filter valib loodetavasti parimad, mis kanduvad edasi ning mõjutavad kõike uut.

Teine mõiste: kursid

Kurss kui kahe väärtuse omavaheline võrdlemine, kaalumine, on elutegevuse paratamatu osa. Iga inimene peab tegema valikuid, kas talle on tähtsam üks või teine. Hindade ja rahakursside püsiv kõikumine ja muutumine väljendab just seda - kelle raha kate tundub või on sedapuhku tugevam, kui kerge on tänasel päeval luua üht või teist väärtust, palju on alles selle loomiseks vajalikke ressursse, mida see kahjustab ja mille jaoks see tähtis on. Lisaks on ka buumid - vahel hakkab inimene ühel või teisel põhjusel väärtustama midagi, mille saamisest ta erilist rõõmu ei tunnegi, taga ajama midagi, milles hiljem pettub. See väljendub äris börsi- ja hinnabuumidena, sest äri on majanduse psühholoogia. Kui inimkond on loom, paljurakne olevus, siis majandus on selle looma keha, äri on tema harjumused ja argimõtlemine, teadus on tema areng ja kunst on tema emotsioonid. Kõiki neid on kriitiliselt vaja.

Inimene vajab näiteks toitu - kui toit on otsakorral, tõuseb tema jaoks selle hind. Kui ta kasvatab toitu ise, maksab ajas, siis on selle hind väiksem, ta oskab seda ise teha. Kui toitu on palju, tõusevad muude asjade hinnad ja ta hakkab nende nimel rohkem liigutama. Arenguks vajab ta vaba aega, loominguks vabadust ja uuteks saavutusteks puhkust. See kõik määrab pingutuste suuruse, mida ta on valmis millegi nimel tegema - ja selliselt lähevad ka turul paika kursid ja hinnad. Inimese väärtushinnangud on nagu börs, tegelikud väärtused on nagu börsi aluseks olevad protsessid, mida alati õigesti ei hinnata.

On olemas ka mõttetud kulud - need, mis ei loo väärtust. Mõttetud kulud tulevad psühholoogilistest ja reaalsetest börsimullidest, inimlikust piiratusest. Jälgides kulumise, hoidmise ja loomise protsesse süvitsi, saab luua endale pildi kulude mõistlikkusest. See on ka uus meelelahutus, mille ma endale leidnud olen - jälgida, kuidas kassukarvad satuvad pükstele, vee hulk klaasis väheneb või katusele sadav lumi kulutab katust. Teadlikkus sellistest protsessidest on tähtis elu alus (ja ma olen sellega tegelnud oma elus kaugelt liiga vähe).

Kolmas mõiste: kasum

Kasum on see, mis jääb üle käibest. Asjal on omahind - see on loomulik kulu, selle loomisega seotud kulutused. Ühe asja loomine kulutab midagi muud - majanduses raha puhul on see bilanss, ent elus on see veel märksa keerukam; iga tegevus peab taastootma asju, mida see tegevus või muud tegevused kulutavad, lõpuks peavad sajad erinevad väärtused olema tasakaalus - kõike, mida kulutatakse, tuleb samas ka luua või luua alternatiive. Need asjad on hüved - ja seega on hüvepõhine mõtlemine võimsam, kui kasupõhine mõtlemine; seega ei ole äri majanduse kõige võimsam teooria, vaid metamajanduslik teooria peab hõlmama hüvesid, kulusid ja loomist. Siiski on majandus oluline lihtsustus - äri on loodud selleks, et muuta majandus inimesele mõistetavaks, kaasata sinna kõik inimesed.

Käive moodustub omahinnast, arengust ja kasumist. Inimene, kes töötab, ei taha katta ainult omahinda - sööki, jooki ja und. Seda kutsutakse orjatööks, inimest aeglaselt taandarendavaks orjatööks. Inimene peab lisaks juurde õppima ja arenema, et tulla toime oma ülesannetega - ent ka see on orjatöö, kuigi mitte enam nii taandarendav. Inimene tahab sellist palka, et ta saaks õppida ka uusi asju, kohaneda, valmistuda ette muutusteks elus ja luua uusi asju, mis ei ole tema senise põhitegevusega seotud. See viimane on kasum. Käibest see osa, mis ei ole omahind, on konverteeritav kasumiks - ja see on üks oluline mäng, tasakaalustada õppimise ja kasumi osa. Ilma kasumita, vaba ressursina, mis on suunatud täiesti uute valdkondade avastamiseks, silmaringi arendamiseks ja uute asjade õppimiseks jääb inimene väga viletsasse seisu, kui turu nõudmised muutuvad, tema senine töö muutub vähem oluliseks või tuleb tema valdkonda väga palju uusi inimesi ja seega langeb tema töö hind, muutub kurss, tema kahjuks - inimene peab olema alati valmis muutma oma harjumusi ja tegevusvaldkonda, ta peab suutma liikuda erinevate alade vahel. Alles see on kohanemisvõime ja seetõttu on vajalik kasum. Firma, samuti, peab opereerima selliste erinevate muutujatega - omahind, mis koosneb tehnikast ja palkadest; areng, mis koosneb sama firma siseseks laienemiseks ja arenemiseks, et vältida võimalikku pankrotti ja tõsta pikas perspektiivis ka palku või luua rohkem töökohti (see võib olla kasum, mis investeeritakse firmasse tagasi); kasum, mille abil saavad tekkida uued firmad ning on võimalik investeerida. Loomulik on see, et sellega tegelevad firma asutajad ja omanikud - need, kes selles maailmas ka orienteeruvad. Selles ei ole midagi halba, kui kogu käivet töötajate vahele laiali ei jagataks - kui seda tehtaks, ootaks varsti ees pankrot. Ka selles ei ole midagi halba, kui eduka firma omanikud võtavad välja hiigelkasumeid - kui nad seda ei teeks, ootaks ees turu kokku kukkumine, majanduskriis laiemas plaanis. Ja lõpuks - on ka pidu ja meelelahutus. Üldiselt ei kuluta keegi hiigelosa oma hiigelkasumist meelelahutusele ja kui ta seda teeb, võib olla kindel, et turumajanduses ei kesta selline olukord kunagi kaua. Ent see, kui inimesed, kes algatavad, loovad ja hoiavad suuri asju käigus, lahutavad ka meelt vastavalt, ei olegi nii halb - ja sellel on oma psühholoogiline tähendus, see motiveerib ka teisi arenema veel enam, kui neile isiklikult kasulik; see on hea põhjus, isiklik motivatsioon, areneda ühiskonnale väga oluliseks inimeseks.

Kasumil on hea ja halb külg. Vahel saavad kasumit inimesed, kes sellega midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Teisalt võimaldab meie majandussüsteem kasumit neile, kes sellega midagi peale ei oska hakata. End need on paratamatud kõrvalnähud - mida küll panevad tähele, uurivad ja vaatlevad paljud vasakpoolsed. Siin on meie majandussüsteemi valupunktid, mida peaks tunnistama ka arukad parempoolsed ...samuti on need valupunktid seal, kus majanduse mehhanismid ei suuda inimliku sekkumiseta tagada eluväärseid tingimusi, pakkuda inimestele võimalusi. Võimalus arenguks on suures plaanis sama tähtis, kui võimalus vabaks äriks, üksikisiku vabadused, õigused ja võimalused on tähtsad. Ja siin tuleb ajaga leida loovad lahendused, mis integreeriks parem- ja vasakpoolsuse.

Milline teadlikkus ja arusaam annavad firmajuhtidele moraalse õiguse kasumiks

Esiteks, kujutleme imaginaarset isikut, kes on mõelnud välja seadme, millega saab parandada terve riigi kliimat ja ökosüsteemi - selline on küll ilmselt võimatu ja mõtegi sellest imelik, ent see on abstraktsioonina hea. Selleks, et see valmis ehitada, on tal vaja tuhandet töölist - aga need töölised ei pea eriti midagi juurde õppima, kui nad on varem parandanud pesumasinaid ja kandnud kive. Järelikult - kui need töölised tema juurde tööle lähevad, ei kasva nende väärtus väga palju, ehkki tervikprojekti tulemuslikkus on palju suurem, kui nende endiste projektide oma. Järelikult, teadlane, kes selle masina välja mõtles, on väärt kogu seda kasumit, mis peale müüki ületab nende tööliste tavapärase palga - ja see võibki olla hiigelkasum, kusjuures töölised saavad sama palka, mida enne. Ilmselt siiski on sellises firmas vaja ka arengut, asja arendamiseks peavad osad töölised õppima juurde ning arenema - need hakkavad mängima juba suuremat rolli asja arengus ja saama palka. Samuti, kui kasum on tõesti hiiglaslik, maksab teadlane ilmselt ikkagi ka töölisele suuremat palka, kui pesumasinaparandus - ent selline eetika ei ole enam kohustuslik, see on kingitus. Lisaks on vaja teist andekat inimest - investorit. Investor on esiteks suutnud juba raha teenida ja hoida, teiseks suudab ta paljude teadlaste oletustest ja pseudoteadlaste väidetest eristada selle ühe, mis viibki esmapilgul võimatuni. Ka selline investor, hallates maailma ressursse hästi, peab olema andekas ja laia silmaringiga ning korraga fantaasiarikas ning väga realistlik - seega on ka tema väärt suurt kasumit, mille ta tänapäevases majanduses saabki. See on ühest küljest tema töö tasu, mis vastab tema poolt loodud väärtusele - teisalt on nii see teadlane kui investor tõestanud, et tahavad ja suudavad asju arendada, toetada uusi suuri ja vajalikke projekte. Seega on maailmamajandusele hea, kui neil on suured vabad vahendid. Nende motivatsioonile on hea, kui need on isiklikud, mitte ei kontrolli neid ametnike armee, riik või kommunistlike riikide liit - kõik see piiraks nende motivatsiooni ja enesehinnangut. Nende inimeste enesehinnang peab olema õigusega väga kõrge, et olla realistlik ning kajastada nende tegelikku väärtust, siis on neil psühholoogiliselt kergem oma avastustest rääkida, teisi õpetada ja juhtida. Vabadus ja piiramatus, luba teha oma rahaga midaiganes - näiteks oma järgmist projekti, mille sisu ja võimalikkust ükski piiratud silmaringiga ametnik ei usukski, samuti hallata raha, mida poliitiline süsteem võiks tahta hoopis varastada ja jagada, see avaldub selles, et see raha - suur osa nende loodud väärtusest - kuulub neile. Tihti panevad sellised inimesed osa sellest ka heategevusse - ent siiski on tähtis, et palju jääks neile, et nad saaksid luua uusi asju. Ja siin ongi see punkt, kus inimene peaks täielikult loobuma vihast rikkuse, kasumi ja äri suhtes.

Teisalt - kui avastus on juba vana, siis on loomulik, et aja möödudes peavad suurenema tööliste kasumid selles sektoris ja vähendama juhtide omad. Juhid ei tee enam midagi lõputult originaalset, vaid tammuvad juba sissekäidud radu. Siin on meie finantssüsteemi nõrkus - ka sellel viimasel juhul teenitakse tihti hiigelkasumeid. See on keerukas probleem, mida ei ole suudetud võrdõiguslike ja liberaalsete meetoditega lahendada ja mis annavad aluse sotsialistlikele ja vasakpoolsetele teooriatele, loevad nende järgijate jutule tugevaid aluseid ja argumente. Ent väga tihti läheb ühekülgne vasakpoolne kaasa just sellega, temas sünnib sisemine viha rikkuse kui sellise suhtes - selline inimene on majanduse hävitaja ja tema tegevus ei too rahvale või inimkonnale mitte mingisugust kasu, pigem õhutab ta viha ja eksitab inimesi.

Kolmandaks - ka siin on omad nüansid. Ka see, et saada aru, kas vaja on uut kohukesetehast või elektrijaama, nõuab väga laia silmaringi ja põhjalikke teadmisi. Teatud asju on triviaalselt vaja ja siin on see, kuidas "raha teeb raha", väga halb; teatud juhtudel on suurte pärandustega inimesed, kelle raha kasvatavad varahaldurid, tegelikult parasiidid ja muidusööjad - just seda, millena näevad äärmuslikud vasakpoolsed kõiki rikkaid. Majanduse ainus kaitse nende vastu on pettus ja korruptsioon - paljud neist röövitakse lihtsalt paljaks. Röövitakse ka teisi, ent vähem andekaid ja lolle röövitakse rohkem. Seega on tõde - aus ja eetiline on rikkalt lollilt tema raha ära võtta, ent vaeste lollide koorimine on juba kaheldavama väärtusega. Finantssüsteem ei suuda tänapäeval tekkinud olukorda, kus on palju ülirikkaid perekondi, kes juba aastasadu väärtust ei loogi ja nii andekad ei olegi, ent kontrollivad ja väärjuhivad väga paljut, korralikult hallata - see on kaasaja finantssüsteemi sisuline viga ja puudujääk, mida keegi (ei parem- ega vasakpoolne) ei ole suutnud mudeli tõhusa ja tervikliku, konsistentsust säilitava, mudeliga ära hoida. Mida aeg edasi, seda enam areneb selline klass - klass, mille elu sisuks on raha hoidmine ja kasvatamine, äri ilma majanduseta. Siiski - paljud rikkad ei ole sellised, vaid on näited meie majandussüsteemi heast küljest - millestki, mida totalitarism ja kommunism kunagi saavutanud ei ole (ja muide, ka kapitalistlikus riigis peaks kommuunid võimalikud olema - liberaalsus ju seda tähendabki - ja nende seaduslikkust ja soodustatust tuleks lausa arendada).

Aga siiski - paljud, kes pealtnäha tegelevad ammu tuntud asjadega, investeerivad toidutööstusse ja läbiuuritud valdkondadesse ja tunduvad pealtnäha olevat liigkasuvõtjad, ei ole seda tegelikult. Nende kasu on selle eest, et selleks ajaks, kui rahvas satub nälga, on nemad oma uue toidutehase valmis saanud; selleks ajaks, kui maale kukub meteoriit, on nemad teinud kaitserajatise. Ettenägelikkus nõuab väga, väga põhjalikku arusaama loodusest, psühholoogiast ja sotsiaalsetest ning poliitilistest protsessidest. Mida suurem ettenägelikkus, seda tugevam inimese positsioon sellises konkurentsis, seda rohkem raha liigub tema kätte ja teiste käest ära - ja see tähendab, siiski väga paljud tavalised rikkad tegelevad millegagi, mis nõuabki just seda, et nende käsutuses oleks suur kogus raha. Otsus, et on vaja uut tehast sinna, tootma just seda, on väärt tihtipeale rohkem, kui kõikide tööliste töö seal tehases kokku - selle kaudu, et see tehas võib tuua kasu kordades rohkem, kui need töölised teeniks kusiganes mujal struktuuris. Ja see, põhjustades küll mitmesuguseid emotsioone, peamiselt kadedust ja tunnet, et ollakse millestki ilma jäänud, on tugev alus sellele, miks kasum kui selline on finantssüsteemi tähtis ning vajalik osa. Töölised ise, teenides kaks korda rohkem, ilmselt reisiks pisut rohkem, koliks paremasse kohta elama ja tarbiks pisut enam - see kõik oleks hea, ent see võiks lõppeda katastroofiliselt; kellelgi peab olema raha, tahtmist ja kogemust, et teha suuri asju ning hoolitseda majanduse kui terviku eest.

Ja kapitalismis kutsutakse seda viimast turu isereguleerumiseks - see on nähtus, mis on täiesti reaalselt olemas, kuigi mitte imerohi iga haiguse vastu, nagu äärmuslik parempoolne (tegelikult anarhist selle sõna halvas tähenduses) võiks uskuda. Anarhokapitalism saaks toimida ainult ühiskonnas, kus on kõrge eetilisuse aste - ja võimalik, et see oleks sellises ühiskonnas parim riigikord (usutavasti küll reaalsuses eristamatu valgustatud monarhiast, sest sellise ühiskonna arvamusliidrid oleks väga hästi valitud ning nende tegevuse sisu ning tulemused eristamatud sellest, mida teeks ning saavutaks valgustatud monarhid samasuguses riigis). Meie ühiskonnas on vaja turu isereguleerumist, ent ka maksusüsteemi ja investeeringute ning muude liberaalses ühiskonnas toimivate vahendite abil ka turu suunamist - ent õpetamine ja suunamine on midagi muud, kui kontroll. Ühiskonnas, mille juhid on targad, võimelised õpetama ja suunama, saavad liberaalsuse eelised ilmseks - Eesti ei ole praegu selline riik, seega ka sügavad kahtlused liberaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus nad seda ei ole, on sõnavabaduse piiramine ning majanduse tugevale riiklikule kontrollile allutamine tõeliselt ohtlik - nii et ka selles on liberaalsus tähtsis. Liberaalsus on oluline väärtus, kuigi tähtis on ka traditsioon ning tähtsad on tugevad ja põhjendatud väärtushinnangud - ei tohiks olla nii, et nokk lahti ja saba kinni, kus liberaalsusest põgenetakse totalitarismi ja sealt jälle tagasi. Vaja on tagada põhiväärtusi - riigikordade terminoloogia, poliitilise süsteemi muutmise ja ideoloogiate vahetamise terminoloogia, need on üldiselt populismi ja pealiskaudsuse tunnuseks. Tegelikult on vaja uurida sügavamaid põhjuseid ning tugevdada erinevaid põhivõõrtusi - nende hulgas on nii liberaalsus ja vaba turg, kui ka arenenud väärtushinnangud ning sotsiaalne ja hariduslik infrastruktuur. Põhiväärtustest kõige kõrgem on see, et riigis tekiks inimesi, kes on võimelised põhiväärtusi süvitsi ja paljutahuliselt, mitte ühekülgselt, mõistma - ei ole näha, et saaks saavutada seda, et neid mõistaks kõik, ent selliste inimeste kriitiline mass tagab riigi tegeliku edu.