Ma olen nüüd mitu pikka kuud uut tööd otsinud - eelmises firmas sai projekt läbi ja töö otsa; muidu oli keerukas ja huvitav lugu, mille ainetel ma äkki novelli kirjutan kunagi - ja arendanud ka enda CV'd ja sellega seotud kaalutlusi. Mitte küll selles suunas, et kindlamini tööd saada, vaid selles suunas, et sobivamat tööd saada - ja see on punkt, kus tekkis sugulasega elav vaidlus paar päeva tagasi. Joondus välja argumente ja vastuargumente, mis on minu meelest piisavalt huvitavad, et need kirja panna.
4-5 firmat, kus olen praegu töövestlusel kohal käinud, on öelnud, et neile ei sobi just vabagraafiku mõte. Seega kajastan ka seda teemat siin.
Kas CVs oma nõrkade külgede rõhutamine ei vähenda usaldust ja muuda töö saamist keerukamaks?
Kahtlemata on selline efekt täiesti olemas - siiski tuleb arvestada, et ma otsin sobivat kohta, mitte niisama tööd. IT sektoris on palju erinevaid ametikohti ja osad neist sobivad mulle oluliselt paremini, kui teised. Tuues välja enda nõrkusi või omapärasid, saan kindlustada, et tööandja vaatab asja selle pilguga üle, et kas vastav koht, firma üldine kliima, juhtide võimed ja ootused jm. sobivad minuga või mitte.
Sama moodi ei hakka ükski normaalne inimene endale naist otsima, pannes rõhku sellele, et iga hinna eest võimalikult kiiresti mõni naine kätte saada - kui ta tahaks saada kiiresti naist, siis kindlasti looks ta endast teatud ennekõike ainult positiivseid aspekte puudutava pildi. Iga vähegi kogenud inimene saab siiski aru, et kui inimese elus on üks oluline inimene välja valitud, siis tähtis on ennekõike sobivus, mis eeldab, et mõlemad on üksteisest piisavalt teadlikud. Võib ilmneda, et midagi on vaja endas muuta või arendada, ent siiski on inimese iseloom küllaltki fikseeritud ning evolutsiooni käigus on tekkinud inimesed, kes siiski üldiselt ka sobivad kellegagi väga hästi. Kuna ka töökohti on korraga ainult üks, siis on vaja leida sobiv partner, mitte lihtsalt ennast võimalikult glamuursesse kohta sisse rääkida. Seega on see olnud pikka aega minu kindel strateegia - ja kuigi mitte toonud absoluutset edu, siiski pakkunud mulle põnevaid, tasuvaid ja arendavaid projekte ning töökohti.
Kas CVs oma endistes töökohtades tekkinud probleemide otsene nimetamine ei põhjusta tööandjas hirmu, et räägin ka sellest töökohast hiljem avatult?
Kindlasti mitte, sest probleemid on IT sektoris loomulikud; kõikidel kogenud programmeerijatel on esinenud minu omadega sarnaseid probleeme, samade probleemide variatsioone - samuti on neid esinenud kõikides tegevates IT firmades. Probleemides ei ole midagi piinlikku, ent need aitavad aru saada inimese arengust, võimetest ja kogemustest. Samuti ei räägi ma ju konfidentsiaalsetest asjadest või sellistest, mille puhul on mingi selge inimlik põhjus jätta need siseasjadeks.
Teisalt, kui mõnes firmas tõesti on oht, et tekivad probleemid, mille avalikustamine oleks juhtidele piinlik - siin lähebki käiku CV teine külg, hoida eemal töökohad, mis mulle ei sobi. Ma ei ole midagi kaotanud, küll aga võitnud, kui sellistel juhtidel tekib kahtlus selles osas, kas ma ikka sobin nende firmadega. Ma loodan, et firmad, mille juhtkond tegeleb neile piinlike asjadega, on siiski vähemuses; kindlasti ei lähe neil naljalt hästi.
Kas minu peamine nõue - küllaltki vaba töögraafik - ei ole mingi privileegi nõudmine, mis võiks tööandjaid minust eemale peletada?
Vaba töögraafik on IT firmades küllaltki levinud nähtus, sealjuures kõigile tuntud suurtes tegijates.
Toon mõningad näited:
- Google: Where A Genius Feels Average - kirjeldab Google töökorraldust kui "loovat kaost".
- Working at Microsoft - Microsoft gives software developers a lot of personal freedom over both the work and the work environment. I order my own supplies, customize my office as I see fit, schedule my own trips and meetings, and select my own training courses. I choose when I show up for work and when I leave, and what to wear while I'm there.
- Jobs At Apple - You’ll work independently, from home, 40 hours a week. You’ll use your technical savvy to multitask across systems and applications, analyzing and resolving a variety of complex technical issues.
Niisiis IT maastiku kolm tuntuimat tegijat - Apple, Google ja Microsoft - soodustavad kodus töötamist igati. Nendes firmades ei ole tegu privileegiga.
Vaba töögraafik, vastupidi, on suuresti produktiivsuse alus - hästi hallatud loov keskkond on tõeline motivaator ja on sadu põhjusi, miks see produktiivsusele hästi mõjub. Samuti on firmad, kus vabagraafikut ei ole, üldiselt äärmiselt viletsad sadades muudes loovuse valdkondades - vabagraafiku olemasolu on loova töökeskkonna küllaltki kindel indikaator. Loomulikult on olulised ka paljud muud vabadused, ent tihti ongi need paketis, seega sellise kindla punkti CVsse kirjutamisest - sinna ei mahu palju - hoiab ära vestlusi firmadega, kus loovust jõuliselt ei soosita.
Kas minu vabagraafiku nõue ei näita, et ma ei ole distsiplineeritud?
On erinevaid distsipliine. Näiteks müüjatöö distsipliin näeb ette, et iga päev on näiteks 10 tundi keegi tööl kohal, see ongi töö sisu - kogu aeg peab keegi kohal olema. Valvuritöö on veel enam sarnane - seal muud eriti teha ei tulegi, kui kohal olla. Kohati on need aja sisustamise tööd - see, kas sa töötad päevas 1, 2 või 10 tundi on täiesti ebaoluline, tähtis on ainult see, et sa kliendi tulles või õnnetuse juhtudes kohal oleks, kaamerat näeks, valmis oleks või telefoni vastu võtaks. Seega, on sellised distsipliinid, mille sisuks on õigeaegsus - need 10 tundi tuleb inimeste vahel ära jagada, mis annab neile võimaluse ka oma elusid planeerida, ning distsipliin näebki seega ette kindlatel aegadel tööl käimist.
On teised distsipliinid, kus oodatakse muud. Oodatakse tulemusi - näiteks, et iga nädal oleks tehtud mõistlik hulk tööd, et asjad liiguks ja toimiks. Sellises distsipliinis ei tähenda töölkäimise aeg midagi - tähtis on töö tulemus. Distsiplineeritust hinnatakse seal hoopis teisiti - selle põhjal, et töö liiguks. Keegi ei maksa programmeerijale niisama passimise, arvutis istumise või õigete programmide lahtihoidmise ja millegi trükkimise eest, vaid just nimelt tulemuste eest. Seega - distsiplineeritus võrdub motivatsiooni ja pingutamise võimega, probleemide pideva loova lähenemise ja võimega alati järgida firma huve ning pingutada.
Kas vabagraafiku nõue ei ole suur nõudmine juhtidele, kes ei saa sellistes tingimustes üldse aru, kuidas asjad sujuvad, sest nad ei saa mõõta, et inimesed teeksid tööd?
Ma olen selliste juhtidega kokku puutunud, kes suudavad töökust hinnata ainult minu tööl käimise aegade mõõtmise, aeg-ajalt ekraanile vaatamise ja üldse mingi kontrolliva, mikromanageeriva ja paranoilise hoiakuga. Esiteks on minu jaoks üsna tüütu, kui keegi ekraanile vaatab - süvenemise asemel tekib mõte, et mida ta seal näeb, kuidas ma istun; võib-olla tekib tunne, et tema meelest on ebarahuldav, et mul on ekraanil õpik ja ma loen seda, pööramata muule tähelepanu; kui on koodi kirjutamise hoog, hakkan ma paratamatult mõtlema, et kuidas see, mida ma hetkel teen, kellelegi tundub. Seega liiguvad mu mõtted töölt kõrvale ja tekib segadus, mis võib rikkuda mitu pikka töötundi - eriti hull on lugu, kui ma olin just ennast korralikult kokku võtnud, asjad läbi mõelnud ja otsustavalt maha istunud, et teha üks suurem ja pingelisem sooritus, asjad varisevad kokku.
Teiseks, selline juht ei ole ka muudel põhjustel soovitatav. Need on ebaprofessionaalsed juhid ja ma loodan, et sellised firmad lähevad ajaga pankrotti - ma mitte ei looda seda, ma tean. Need hoiavad tööjõudu eemal sealt, kus tehakse tööd, mis on väga halb ja hoiab Eesti IT sektori arengut kinni. Need juhid ei juhi asju hästi, ei saavuta häid tulemusi.
Ma toon ühe näite: juhtisin ühte projekti ja andsin töötajale ülesande. Selline vaikne, asjalik ja konkreetne tüüp, kes tuli iga hommik punktipealt õigel ajal tööle, üritas kõigiga hästi läbi saada ja mitte probleeme põhjustada, läks tööaja lõppedes punktuaalselt koju ja oli ühesõnaga väga punktuaalne paljudes asjades, mis mõnes muus distsipliinis väljendaks distsiplineeritust. Suisa ebaprogrammeerijalik. Andsin talle eelduste kohaselt kahe-kolme päevase ülesande. Ootasin siis nädal aega - mul oli muud teha, kui teda kontrollida - ja küsisin siis, kaugel ta on, kuna asi jõudis selleni, et tulemusi oli u. kolme-nelja päeva lõikes vaja ja seega pidin tagama, et need valmiks. Ta ütles, et ei saanud ülesandest päris täpselt aru - ta ei olnud teinud selle aja sees mitte midagi, lihtsalt hoidis arvutit lahti ja ilmselt ka õigeid programme, et need kohe ekraanile lahti lüüa, kui keegi mööda jalutab või midagi küsib. Tegin siis asja ise ära, aga nali ongi selles, et see tüüp oli selles firmas pikka aega vastu pidanud - ilma eriliste tulemusteta - ja teinud lihtsamaid asju, tegelikult lahendanud enamuse kliendiprobleeme triviaalsetel meetoditel, midagi huvipakkuvat tal tulemuste osas ette näidata ei olnud. Samas firma mõnevõrra võhiklikel juhtidel ei olnud küsimusi tekkinud - selline inimene suudab jätta muljet, et ta ikkagi midagi teeb. Ütlesin siis juhtidele, et kuigi mul on pingeline projekt, ei taha ma mingi lapsehoidja olla ja ma ei taha teda enam oma projekti, kuna ta ei ole huvi üles näidanud ega midagi reaalset teinud, kuigi tal on selleks palju võimalusi olnud. Hiljem lasti ta lahti ja läks teise firmasse, kus tuleb kuuldavasti hästi toime - eks inimesed õpivad. Aga siiski on see hea näide sellest, et firmas, kus raha saab ekraani passimise eest, sisustatakse oma aeg loomulikult ekraani passimisega - sest paljud, ikkagi, töötavad
ainult raha nimel.
See viimane näitab - juhid, kelle looming näeb välja, nagu Google töötaja ütleb, "loov kaos" ja kes suudavad selles keskkonnas, kus kõik sugugi nende tahtmise järgi ei käi, vaid on tuhanded töötajad oma isiklike ambitsioonide ja väljapaistmispüüu ning elufilosoofiaga, ikkagi tagada, et olulised asjad saaks tehtud (Googles võib igaüks vabalt soovi korral projekti vahetada ja 20% ajast teeb iga töötaja, mida ise tahab), sellised juhid on head. Need juhid, kelles põhjustab ebameeldivust, kui neil ei ole mingeid lihtsaid-labaseid indikaatoreid, on vale töö valinud, neid on liiga palju ülendatud - ja kui minu suhtumine neid kuidagi alandab, siis see on loomulik kompensatsioon sellele. Kindlasti ei suuda nad jõuda tulemusteni, mis välja paistaks.
Aga kui sina tahad vabagraafikut, hakkavad teised ka neid tahtma ja distsipliin läheb üldse käest ära.
Ei, see ei ole probleem. Selles ei ole probleemi, et
kõigil on vabagraafik - nagu öeldud, on see teine distsipliin. IT firmas on ametikohti, mis eeldavad äripäevadel ja tööajal kohalolu telefoni juures või pidevat reisimist ja lennukigraafikutega arvestamist, on ka kohti, kus tuleb iga päev mõnel koosolekul olla, samuti on sekretäri-, referendi- ja personalitöötaja kohad, mis eeldavad tööajal pidevat reageerimist olukordadele ja korraldamist. Nende ametite peal on tähtis olla kellast kellani tööl. Teised kohad eeldavad töö ära tegemist ja distsipliinid, millest need lähtuvad ja mille järgi nende töötajate enesekontrolli, püsivust ja tahet hinnatakse, on radikaalselt erinevad. Nendele inimestele sobib vabagraafik.
Aga äkki tõesta ennast alguses fikseeritud graafikuga, siis hakka järk-järgult privileege nõutama?
Nojah, ma olen seda ka teinud. Vahel on õige, et alguses, sisseelamise ajal, on tähtis olla kohal siis, kui on kohal need, kes peavad mu sisseelamist toetama; sellised situatsioonid eksisteerivad.
Siiski - kellele on vaja, et ma tõestaks, et suudan töötada viletsas töökeskkonnas? Miks ma peaks sellist asja tõestama? Ja kuidas firma mulle tõestab, et see pärast paraneb, kui ta ei ole valmis kohe seda parandama? Ma siiski töötan kohtades, kus juhtide isiklik veendumus näeb ette vabagraafikut, mitte kohtades, kus see on privileeg, mis tuleb välja teenida - sest kui juhid ei saa aru, miks see hea on, siis on vaja ka sada muud asja välja teenida, kuigi need muud asjad on loova ja produktiivse töö vältimatud eeldused. Ennast tõestada saab siiski just loovas ja heas keskkonnas, mis soodustab häid tulemusi.
Mida ütles ühe firma juht:
Vabagraafik ei ole hea, sest ei võimalda inimestel omavahel suhelda.
Viga on siin selles, et programmeerija, arhitekt või analüütik peab päevas hea 4-6 tundi olema jäägitult süvenenud millessegi, igasugune häirimine - et kuskil keegi ei ole saanud oma suhtlemisvajadust rahuldada - on halb. Seetõttu töötavad õhtuti reeglina inimesed vähesema suhtlemise režiimil - kui keegi tuleb õhtul või öösel tööle, on see kergelt ka vihje, et ta tahab omaette olla. Selles mõttes, et ikka räägitakse ja suheldakse, aga siiski. Samuti olen ma töötanud tasemel firmades, kus ülemus, kes näeb, et töötaja on süvenenud, läheb vaikselt minema, isegi kui tal on küllaltki oluline asi öelda - kui kellegi mõtted sassi ajada ja temaga kõrvalisest asjast rääkida, siis jutt ise võib olla viis minutit, aga uuesti süvenemine võtab aega 45 minutit, sellest on kirjutatud tarkvaraarendajate poolt. See raiskab 40 minutit - võiks hoopis saata meili või oodata, millal inimene lõunapausile läheb ja rääkida siis või minna kaasa. Üldiselt saab suitsunurgas, lõunapausidel või köögis olulised asjad ära räägitud. Seega ei pea ka inimene olema tööl 8h kindlatel kellaaegadel, et temaga saaks muudkui suhelda - see argument ei päde kohe kuidagi.
Suhtlemine on tähtis, ent kümnete tuhandete töötajatega firmad, nagu MS või Google, saavad omavahel suheldud ilusti hoolimata vabagraafikust - uskumatu, et Eesti 10-20 töötajaga firmas tekib probleem sellises küsimuses, mis on ära lahendatud tippjuhtide poolt mastaapides, kuhu nemad ilmselt kunagi ei küündi.
Samalt juhilt:
Aga mõni inimene oskab süvenenult tööd teha ja selle kõrvalt juttu rääkida.
Ok, olgem ausad - mida ma talle ei hakanudki ütlema - olen ma isegi pisut uhke, et ma suudan korraga kohvi juua, kaastöötajaga ilmast rääkida ja produktiivselt küllaltki keerukat koodi kirjutada. Väga hästi suudan. Paljud ei suuda.
Siiski - kui mul on tõesti keerukas ülesanne, kui ma tahan viimast mängu panna, siis ma ei tee seda. Räägitakse, et kunagi oli olümpiamängudes, kui see oli aadlike pärusmaa, kombeks joosta "möödaminnes", näidata, et saab uue maailmarekordi püstitada, ilma eriti süvenematagi; see oli stiilne. Siiski - tänapäeval on selle ala vallutanud tegijad, kes pingutavad väga ja keskenduvad ainult ühele asjale. Isegi geenius - ma usun, et ta suudab lahendada paljude inimeste jaoks ületamatut probleemi, seistes samal ajal pea peal ja mängides jalgadega trips-traps-trulli. Või vahetada kiiresti asja, millega parasjagu tegeleb. Aga kui see geenius teeb midagi, mis on
tema enda jaoks keeruline või tahab saavutada produktiivsust, mis on
tema enda jaoks pingutust nõudev, siis see ei ole nii. Siis ta peab siiski ühele asjale kontsentreeruma ja pingutama.
Seega kõlas see argument minu jaoks pehmelt öeldes naeruväärselt. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et meil siin ei tehta tööd - meil siin ei pingutata. Meil aetakse päevad läbi juttu ja uuritakse, mida teised teevad.
Aga kui sina tahad vabagraafikut, siis tööandja leiab kellegi, kes ei taha ja on ikkagi loov.
Esiteks - miks peaks tööandja nii mõttetu asja pärast, nagu töökellaajad, oma töötajate valikut oluliselt piirama? Ma usun, et umbes kolmandiku programmeerijate jaoks - ja nad ei ole kõige loovamad, külla aga on paljud neist muus mõttes väga võimekad inimesed, keda ma vabalt soovitaks igale poole - ongi loomulik järgida teatud kellaajalist rütmi, see on neisse sisse harjutatud või harjunud või sobib nende iseloomuga. Sellised inimesed on olemas ja ma saan mitmetega neist väga hästi läbi ning üks oli mu klassivend, kellega me tegime palju ägedaid asju kooliajal (kohati ka tunni ajal, vähemalt analüüsi osa :D). Selles mõttes, et ka need programmeerijad ei käi tööl täpselt 8-16 või 9-17, aga nad on nii 90% päevadest kontoris ajavahemikus 10-16 ja u. 70% päevadest 9-16 vms. Siiski ma usun, et seda oleks kerge saavutada, et nad käiksid veel rohkem kella järgi - keegi lihtsalt ei vaevu selleks, sest kõiki huvitavad tulemused rohkem.
Samas, kui kellegi töötajavalik langeb 66% Eesti tingimustes, kus on räige puudus programmeerijatest, kas see on see hind, mida maksta, et suuta täita mingit rituaali, millel pole tööga erilist seost? Näiteks, kas arvutifirmale on rahaliselt mõistlik kaotada 70% töötajatest, kehtestades nõudmise, et iga töötaja peab kuuluma x erakonda või olema vaadanud Laulukarusselli saadet? Üldiselt, siiski, kuna enamik programmeerijaid
ei ole produktiivsed olukorras, kus nad on kellaajaliselt piiratud, siis juhtivad firmad sellist tehingut ei tee. Kedagi ei huvita tööajad - ja sellest saab töötaja, kes on tulemustest huvitatud, oma peaga aru, et teatud koosolekutel on vaja kohal olla, firmas siiski tuleb ka nähtav olla ja inimestega rääkida, tema tööga seotud küsimused peavad saama kiire vastuse jne... Aga 8-16 tööajad lihtsalt ei ole ainuvõimalik ega parim lahendus sellele kõigele, eriti arvestades, et produktiivsuse saavutamiseks on vaja teatud rahulikku tööaega, kui saad istuda oma kabinetis, firmas valitseb natuke rahulikum ja õdusam tööajaväline õhustik (võib-olla keegi kuulab koridori teises otsas metalli ja köögis on avatud viinapudel, mis samas ei rikugi üldist vaikust ja rahu nii palju, kui päevased närvilised pinged ja sebimine, seda enam, et programmeerijad ise saavad kaine mõistusega aru, millal nad teiste tööd häirima hakkavad - ja loovad ise keskkonna, mis näeb välja, nagu kaos, ent on tegelikult palju loovam, kui misiganes, mida üks konventsionaalne endine-leivavabriku-projektijuht tüüpi juht luua suudab kõigi oma piirangute ja kriteeriumitega) ...töö peab olema fun. Nagu pöialpoistel ühes tuntud muinasjutus. Ja juhid, kelle jaoks selline asi kontrolli alt väljub - ausalt, aeg läheb ja Eesti juhtivates IT firmades on kõikides ja ainult juhid, kes mõne inimese jaoks ehk isegi pisut müstilisel kombel, aga kindlalt ja konsistentselt täpselt sellises õhustikus pea kõik projektid kiire ja eduka lõpuni veavad ning teistest märkimisväärselt paremaid tulemusi saavutavad; maailma tipptegijate hulgas on just sellised firmad tugevas enamuses.
Eesti, kus on veel palju firmasid, kus nii ei ole, omab seega kaalukat tööjõuturu nišši - on olemas reaalne argument, kuidas lüüa üle töötajaid mitmetelt tugevatelt tegijatelt, nagu Playtech. Playtech, muide, kogu oma kasiinondusega ei ole eesti kõige loovam ja innovatiivsem firma - nad tegelevad lihtsalt ülitulusas sektoris, aga nende sissetulekuid ei juhi puhtalt innovatsioon. Igaljuhul olen ma sealt ja mujalt kuulnud, et läheks kohe, kui keegi ainult teeks; igaüks mõistab, et tal on palju rakendamata potentsiaali, mis realiseeruks uutes vingetes toodetes just siis, kui nad leiaks vabad kohad loovas keskkonnas. Õnneks on Eestis ka palju firmasid, kus õhkkond on loov ja vabadus on olemas - enamuse firmadega siiski see punkt mingit probleemi ei põhjusta. Usun, et arenedes võtavad need firmad teistelt nii turu - pakkudes loovamaid lahendusi - kui töötajad - pakkudes loovamaid tingimusi. Nagu tingimused, nõnda lahendused :)
Nii et - jah, kui tööandja tõesti väga tahab, ta saab need 20 või 40 programmeerijat kokku, kes on piiratud tööajaga nõus. Ja kuna nad ei saa olla motiveeritult vabas õhustikus, siis nad teevad sama palju tööd, kui 10 või 20 programmeerijat teises firmas ning sama palju innovatsiooni, kus 1 või 2 töötajat teises firmas. Valdkonna ja inimeste põhjalik tundmine ütleb seda üheselt, maailmas nime teinud IT klassikud ütlevad seda üheselt, isegi mõningane kogemus mõlemat tüüpi firmadega või turu tipptegijate töökorralduse analüüs ütlevad seda üheselt. Ainult ebakompetentsus, vajadus kontrollida ja mikromanageerida või katse juhtida IT firmat, nagu vabrikut, loovad asutusi, kus asjad on teisiti - vahel ka soovimatus teha innovatsiooni, kliendid, kes maksavad töötunnist (nii et produktsiooni muudetakse lausa ebaefektiivsemaks ja töö kiirendamise asemel seda aeglustatakse sihilikult, olen näinud ka seda nii inimeste, kui firmade puhul, kusjuures inimeste puhul räägivad seda tuntud juhid - kui sa hakkad tulemuste asemel mõõtma misiganes muud parameetrit, siis kaval programmeerija valib sellise strateegia, et see muu parameeter oleks väga hea, ent töö tulemus ainult kannatab selle pärast; ta ei tee seda halvast tahtest, vaid tervest mõistusest ja sellest, et asjad firmas käivad nii; sama teevad ka asutused ja allhangete teostajad) ja samuti aitavad selle probleemi arengule kaasa kliendid, kes lihtsalt ei usalda liiga vaba keskkonnaga firmasid ning hoiavad elus teatud turunišši. Siiski on olemas suur ja tugev turg, kus vabagraafik on
in ja teatud piirangud ei tundu põhjendatud. Ja sellesse turgu investeeerimine, selliste firmade käivitamine või nendes töötamine ja aktsiate ostmine on alati ära tasunud, need firmad juhivad IT maailma innovatsiooni ning suuremaid rahavoogusid.
Kokkuvõtteks:
Ma olen aastate jooksul mõelnud, kuidas ennast potentsiaalsetele töötandjatele presenteerida. Selle stiili hulka on tulnud enda tugevuste selge rõhutamine, enda nõrkuste avameelne välja rääkimine nii, et see riivaks teiste inimeste huve võimalikult vähe ja ei mõjuks süüdistuste, vaid just nimelt kogemuste ja nõrkade külgede osas avameelsusena. Selle stiili hulka on tulnud see, et ma esitan teatud nõudmisi, mille mulle sobiv tööandja isegi teist korda ei mõtle, vaid võimaldab neid kohe, sellal kui vähem kogenud tööandja või selline, kes vajab teatud piiranguid, et mitte tunda, et tal ei ole asjade üle kontrolli, ei suuda vastata - peab neid ülbeteks nõudmisteks privileegidele. Ma usun, et toimivas ja hea juhtimisega firmades on sellised "privileegid" kõikidele töötajatele olemas, kes töötavad selliste alade peal ja et need, kellele need mõjuvad ülbusena, ei tunne IT sektori tausta või ei ole võimelised seda loovalt ja motiveerivalt juhtima. Ja sellest ka minu CV stiil, mis sisaldab võhiku jaoks kõike muud, kui sõnumit, et "võta mind tööle" - ma tõesti
ei taha, et võhik mind tööle võtaks, vaid ma tahan tööd, kus ma olen pikka aega õnnelik ja tunnen, et ka midagi teen ja et asjad on mõistuspärased ja korras. Ma otsin sobivust, enda sobivust ametikohale ja firma sobivust mulle, mitte lihtsalt tööd - kuigi ma tean väga hästi, et on palju firmasid, kus ma suudaksin püsida, tegemata suurt midagi ja vastates teatud stereoptüübile kohusetundlikust inimesest; siiski, kahjuks, need firmad ise ei ole määratud turul ellu jääma või kaugele jõudma, nende juhtimismetoodikad ei päde. Võib-olla peavad nad alles omandama keerukaid kogemusi ja läbi valusate katsumuste jõudma selleni, milleni paljud teised on juba jõudnud.
