Sisemine ja välimine motivatsioon

See on ikka sellel kella järgi töölkäimise teemal ...et kui absurdne. Ent ka paljudel muudel.

Motivatsioonist on kirjutanud väga paljud - ennekõike jõudes ikkagi selleni, et maksab sisemine motivatsioon ja eneseteostusvajadus, millel on tugevad alused juba olemas.

Maslow püramiidi järgi on inimesel mitu astet vajadusi. Natuke teise vormi pannes võib tekitada näiteks kolmeastmelise püramiidi, mille puhul on ilmne, miks see välja on arenenud - ellu jääda, tegutsemiseks vajalikud alused luua, tegutseda. Kellel pole tegutsemiseks vajalikke aluseid, võib sisimas tegutsemisest mõelda, aga ta ei tegutse, vaid korraldab kõike vajalikku. Kellel pole ellujäämiseks vajalikke aluseid ja piisavat kindlust, et need säilivad, suunab enda energia ellu jäämisele. Seega on inimese vajaduste püramiid kindlustada kõigepealt iseennast, seejärel luua midagi suuremat.

Seega on inimesel vajadus midagi luua ning Maslow väitel aktiveerub see siis, kui on väga hästi täidetud muud vajadused - ehk siis loodud kõik tingimused loomiseks. Seega, kui tahta inimest enda võimete kohaselt pingutama ja looma panna, siis tuleb luua lihtsalt loominguks selged tingimused! See kehtib enamusel juhtudel, eriti kui inimesest endast midagi sellist õhkub.

Siiski, väga tihti ei uurita süstemaatiliselt neid tingimusi, vaid püütakse inimest mingil kombel hirmutada või sundida looma. Targo Tennisberg ütleb ühes artiklis, et sisemine motivatsioon toimib, väline mitte. Sealsamas artiklis käsitleb ta ka tuntud teemat sellest, et mida rohkem kehtestada reegleid ja piiranguid, seda enam muutub põhiliseks kohaks, kuhu inimene oma energiat investeerib, nende reeglite ja piirangute järgimine - selle asemel, et suunata oma energiat tulemusele.

Siin on kaks võimalust:

• Mina tahan saavutada tulemust ja tahan, et firmal läheks hästi. Ma olen intelligentne inimene ja leiutan selle jaoks loovaid lahendusi, otsin ise iga päev uusi detaile ja ei karda ülemuste poolt antud reeglitesse kohe erandeid teha, kui see on kasulik ja vajalik.
• Mina tahan saada palka, mitte saada noomitusi ega vallandamisähvarusi; ma tahan boonuseid ja palgakõrgendusi; selle jaoks pean ma täitma reegleid, mille ülemus on teinud, kes teab, kuidas see toob projektile ja firmale kasu. Või ka - mina tahan täita teatud hulka kellegi poolt valmis tehtud reegleid, mille täitmisel ma toon firmale kasu. Reegleid ma ei riku, kui ei ole reegli rikkumise kohta täpset reeglit, sest reeglite täitmine ongi eesmärk.

Esimene juht koondab endasse inimese loovuse, tahte jm. Selline inimene võib teha 90% ajast tegelikult asju, mida talle keegi pole öelnud, et tee - muuta ise mõnd spetsifikatsiooni osa töö käigus, teha peale mõne vidina paaritunnist valmis kirjutamist sinna täiendused, mida inimene, kelle suurema skeemi koostamisest võttis 2 minutit selle vidina lahtikirjutamine, ei olnud märganud jne... Selline töö, kuna pidevalt tehakse loovaid otsuseid ja arvestatakse situatsiooni nüanssidega, on väga tulus - seda tulusam, mida kõrgem on töötaja intellektiaste. Kindlasti eksisteerib ka sedavõrd lolle töötajaid, kes teevad fikseeritud reeglite järgi vähem vigu, kui ise mõeldes, ent IT sektoris selliseid ei ole.

Teine juhtum koondab endasse hulga reegleid. Inimene järgib neid detailselt ja kui ta neid järgib, siis ta töötab, nagu arvuti - loovust ei ole, täidetakse kindlat programmi. Kindlasti ei ole need reeglid nii head, et tekiks tehisintelleksüsteem - seega on see kõik üsnagi robotlik. Näiteks on tal paigas, et tuled 8:00 tööle, siis seisad siia, kliendiga suhtled nii (mida teed igaks juhuks ka siis, kui ta on ilmselgelt täiesti teistsugune inimene), kell 12:00 lähed sööma ja 12:30 lõpetad. Tööl käid riides nii, päeva alustad nii, siis teed seda ja seda. Kõik on paigas. Mõne koha peal see pädeb - tõesti on võimalik teatud reeglitega kokku võtta situatsioone poes. Siiski, kui on loov ala, kus on lõputult võimalusi, siis selline reeglistik tegelikult kaotab igasuguse produktiivsuse - ma ütlen ausalt, et ma olen töötanud kohtades, kus tänu piirangutele ja reeglitele on minu produktiivsus sadu kordi väiksem. Ma võiksin vabalt teha mingi vidina, mis teeb töö ära ja minna edasi, ent kui ma pean seda tegema teatud viisil, teatud meetoditega ja teatud tingimustele vastavalt, siis see ei pruugi toimida.

Teine asi on tahte suundumus. Juht, kes suudab inimesed motiveerida tegutsema firma hüvanguks, lihtlabaselt ei vaja reegleid. Kui inimesed tahavad tulemusi ja on sisemiselt motiveeritud, sisemiselt distsiplineeritud - nad suudavad enda tahet suunata, tahta tulemusi -, siis on harva vaja konkreetseid reegleid või paika pandud nüansse. Tulemused on nii aga kõige paremad.

Kui töötajal hea tahe väheneb, motivatsioon kaob, alles siis hakkavad reeglid mingit kasu tooma - mida vähem motivatsiooni töötajal, seda kasulikumad on reeglid. Aga siiski ei saa ükski reegel käsitleda kõiki võimalusi - näiteks, võib teha reegli, et raamatupoe müüja soovitaks kliendile raamatut, mis talle sobida võiks. See reegel võib kehtestada asjad selleni välja, et kui klient ütleb, et ta tahab raamatut teemal x, siis teenindaja soovitab parima raamatu teemal x. Aga ükski reegel ei saa tagada, et klient on tõesti tähelepanelik - märkab paljusid nüansse ja soovitab kliendile ka tegelikult raamatut, mis on kõige sobivam, esitades parimaid küsimusi jne.. Reegel saab paika panna kindlad küsimused või küsimuste liigid, aga reegel ei saa teha midagi, et teenindaja esitaks selle ühe parima küsimuse - niisiis, motiveeritud töötajale jääb reegel paljudel juhtudel hoopis ette, ta ei saa esitada parimat küsimust.

Nüüd, probleem - on palju asju, mille puhul on väga raske inimesi motiveerida. Äkki näiteks kasiinosid tegema - arvestades reeglite hulka Playtechis? Seljuhul kehtivad reeglid. Lahendus - inimestel tekib motivatsioon siis, kui nad tunnevad, et neid asju on vaja, need on kasulikud ja paremad, kui senitehtu või siis vähemalt tipptasemel. Sellised tundmused lükkavad käima positiivse motivatsiooni ahela ja inimene hakkab ennast järjest enam ületama, võib suhtuda töösse tõsise entusiasmi, huvi ja tahtekindlusega. Selline inimene muutub enesekindlamaks, jõulisemaks, hakkab tegutsema sihipäraselt ja kindlalt. Hakkab vedama. Kui aga juhid ei suuda tõestada või näidata, mis kasu asjast on - mida õigupoolest juba tööpakkumine ja asutuse veeb võiksid nii klientidele, kui töötajatele selgelt välja näidata -, siis äkki ei olegi mingit kasu? Kui kasu on, peaks seda saama näidata - ei ole kasu, siis ei saa näidata. Niisiis, kui on väga palju töid, mida keegi justkui teha ei taha ja kuhu tuleb inimesi sundida - äkki tehakse siis päris valesid asju?