Googles töötavad inimsuhete ja psühholoogia loovgeeniused

Vahel ma räägin ühest-teisest, "idealistlikest" plaanidest, kuidas võiks korraldada Eesti riiki või kasvõi tarkvarafirmasid. Paljudele jalad-maa-peal praktilistele ja lihtsatele inimestele tundub, et see kõik on võimatu. Loovkaos on ehk õige nimetus sellele, millest vahel mõtlen ja unistan ...kuigi seda ei saa teha korraga, on võimalik võtta selline suund.

Paljud poliitikud hoiavad vastupidist suunda, uskudes, et see on kuidagi kasulik, et riik peaks rohkem alluma (mingitele suhteliselt võimetutele inimestele, nagu nende juhtimisstiil sealjuures näitab) - sõnavabaduse piiramine, tsentraliseeritud võimu tugevdamine, mikromanageerimine, suurem seadusandlik reguleerimine seal, kus seda vajagi ei ole ning palju muud, väga palju muud. Liberaalsust peetakse saavutamatuks, enda väärtusetust näidanuks, kuna mingid vanad kaageebiidid ja konservatiivsed, mitte ühegi intelligentse ja innovatiivse sõnavõtuga esinenud vanamehed, kes on saanud NSVLi koolituse, on seda proovinud - tegelikult ei ole nad midagi proovinud, nad on ajanud pikka aega liberaalsusteemalist sõnavahtu ja püüavad nüüd omi vigu ajada ideoloogia kaela, millega nad tutvunudki ei ole, inimeste kaela, kes on töötanud välja väga tugevaid printsiipe ja vedanud oma riigid nende abil kaostest ja kriisidest välja. Püütakse mõista anda, et kui nemad kontrolliks rohkem, oleks tulemused paremad - aga nad on juba kontrollinud väga paljut ja ega nendes sektorites ei ole märkimisväärselt häid tulemusi. Inimesi tuleb motiveerida, ühendada ja panna asju teadvustama, nii saab tulemusi, kontroll ei vii kuhugi.

Kontroll ei vii kuhugi, sest parimad juhid ei taha seda, halvimad juhid juhivad asju sellega hukatusse. Ainult halvad juhid on läbi ajaloo loonud paranoilisi kontrollsüsteeme, andes need üle veel halvematele, kes tulevad nende järel. Iga väärtust loonud uuenduslik kultuur või ideoloogia on kontrolli vähendanud.

Aga, see, mida peetakse meie kandis võimatuks fantaasiaks, on kusagil reaalsus...

http://www.wikyblog.com/AmanKing/Google%27s_work_culture

I'm going to talk a little about Google's software development process. It's not the whole picture, of course, but it should suffice for today. I've been there for almost a year and a half now, and it took a while, but I think I get it now. Mostly. I'm still learning. But I'll share what I've got so far.
From a high level, Google's process probably does look like chaos to someone from a more traditional software development company. As a newcomer, some of the things that leap out at you include:
- there are managers, sort of, but most of them code at least half-time, making them more like tech leads.
- developers can switch teams and/or projects any time they want, no questions asked; just say the word and the movers will show up the next day to put you in your new office with your new team.
- Google has a philosophy of not ever telling developers what to work on, and they take it pretty seriously.
- developers are strongly encouraged to spend 20% of their time (and I mean their M-F, 8-5 time, not weekends or personal time) working on whatever they want, as long as it's not their main project.
- there aren't very many meetings. I'd say an average developer attends perhaps 3 meetings a week, including their 1:1 with their lead.
- it's quiet. Engineers are quietly focused on their work, as individuals or sometimes in little groups or 2 to 5.
- there aren't Gantt charts or date-task-owner spreadsheets or any other visible project-management artifacts in evidence, not that I've ever seen.
- even during the relatively rare crunch periods, people still go get lunch and dinner, which are (famously) always free and tasty, and they don't work insane hours unless they want to.
These are generalizations, sure. Old-timers will no doubt have a slightly different view, just as my view of Amazon is slightly biased by having been there in 1998 when it was a pretty crazy place. But I think most Googlers would agree that my generalizations here are pretty accurate.

Google on hetkel esi-IT-firma maailmas. Kui seal tekib kontroll, hakatakse inimesi piirama - see läheb kuhugi Microsofti radadele (kus on muide ka palju liberaalsust, ent siiski mitte nii igakülgselt). Microsoft tõusis tippu just läbi liberaalsete uuenduste, mis on teinud tuhandeid miljonäre ja üksikuid miljardäre nende vähem kui sajatuhande töötaja kohta - ülejäänud tunnevad ennast hästi, on keskmiselt kõvasti üle keskmise rikkad ja ei nurise; siiski on Google saavutanud liberaalsuse uue tasandi - uuendanud täieliku vabaduse ja firma eesmärkide kindla ja konkurentide suhtes väga ülekaaluka saavutamise. Googles töötavad inimsuhete ja psühholoogia loovgeeniused, ehkki nad on samas ka insenerikunstide loovgeeniused. Ma ei tea, kas geeniused selles mõttes, nagu Einstein - ent "geenius" on ka omadussõna, inimese omadus, ja see omadus on neil kahtlemata olemas.

Mida madalam on juhi teadlikkus, oskus motiveerida ja kaasa haarata, asju käima lükata - seda enam vajab ta kontrolli. Paindlik, aktiivne, teadlik ja psühholoogias andekas juht ei vaja. Mida madalam on juhi võime arendada ja täiustada, seda vähem ta suudab pakkuda kõikidele head keskkonda ja võimalusi, seda enam ta kujutleb asja tordijagamisena ja veab tippu ainult oma isiklikke sõpru, mitte mõttekaaslasi - hüvangu mõtte, mitte ühe või teise ideoloogia. Mida rohkem veab juht tippu oma mõttekaaslasi, diskrimineerides inimesi kuuluvuse põhjal, seda vähem on tipus andekaid ja seda vähem produktiivne ja kõigile hukatuslikum tema ehitis on.

Vaatleks protsente:

• 1% elanikkonnast kuulub kooslusesse x.
• 1% elanikkonnast on head juhid, võimekad ja teadlikud probleemilahendajad ja inimeste motiveerijad.
• 1% riigist on oluline riigiaparaat ja firmade omanikud-juhid, juhtimissektor.

Kui juht valib võimete põhjal, siis tippu jõuab 1% elanikkonnast, kes on oma ülesannete kõrgusel.

Kui juht valib kooslusse kuuluvuse põhjal - eeldame, et inimeste valik koosluses on perekonna, sõprusringi jms. põhine, täiesti juhuslik -, siis 1% sellest ühest protsendist, mis on riigi juhtimisaparaat, on võimekad juhid. Aga kõik annavad iga päev välja määrusi, korraldusi ja raha - 99% riigi rahast liigub ebakompetentselt ja suvaliselt (isegi see 1% andekaid teeb vigu, samas mõjustades teisi raha natuke paremini jaotama - nii on suhtarv 99% ümbruses).

Kui 1% andekaid oleks juhid, siis ilmselt läheks väga õigesse kohta vähemalt 10% ressurssidest, ent ka ülejäänu ei oleks päris raisatud.

Lisaks rollimudelid - kui kõige võimekamad juhivad, siis on inimestel positiivsed rollimudelid ja positiivsed eeskujud raha võim ja teadlikkuse võim saavad üheks, diskrimineerimist x põhjal ei ole. Sellisel juhul on inimestel mitmekülgselt positiivsed eeskujud, ei ole vaja ennast tükeldada, saadakse aru, kuidas siduda omavahel erinevad, näiliselt vastuolulised väärtused - nagu vabadus ja tootlikkus. Kogu rahvas areneb jõudsalt - stagneerumise asemel, mis aeg-ajalt aset leiab - ja elu läheb käima hoopis uuel tasandil.

See on korruptsiooni hind.