Edukultus ja edukus ei ole polaarsed vastandid - kultuuriinimeste fupaa

Tegin kaks google otsingut: edukultus ja edukus.

Kohe esimesed tulemused näitavad, et tegu ei ole polaarsete vastanditega.

Edukultusest räägivad mainekad nimed, näiteks Soosaar ja teised - maha tehakse ületarbimist, raiskamist, paljud otsitulemused räägivad üldse peenisepikendamisest! Räägitakse inimese väärtusest, olemise väärtusest, eksisteerimise filosoofiast - igaüks on ja eksisteerib; rõhutakse edutute inimeste kannatustele.

Edukusest rääkivad inimesed räägivad õppimisest, pingutusest, tulemuste saavutamisest ja loomisest. Samuti õppeedukusest jms. Uuritakse, kuidas luuakse väärtust, arenetakse ja õpitakse, kasutatakse oma teadmisi praktikas. Esimese paarikümne tulemuse hulgas leidus ka üks definitsioon (InfoSysi twitterist): "Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi..." ja teine (Voltaire): "Et olla siin maailmas edukas, ei piisa rumalusest, peab olema ka heade kommetega."

Kultuur püüab tekitada assotsiatiivset seost edukus=>edukultus=>laristamine.

Millest tuleb selline fataalne, majandust hävitav möödarääkimine?

Sellised kultuuriinimesed ei loo materiaalset väärtust, nende vaade edukale inimesele on väline, fassaadipõhine - nad ei ole kunagi süvenenud sisule, kuna sisu mõistmine eeldab sügavat arusaama, ent ostlemise vaatlemine on lihtne, kuna kõik tarbivad ja ostavad rohkem või vähem, seda saab kritiseerida. Edukas inimene tarbib rohkem ja see moodustabki kultuuriinimese pildi temast (muide, headel aegadel ei jäta ka kultuuriinimesed rohkem tarbimata, olen seda konsistentselt näinud). Ei suudeta mõista, et eduka inimese peamine elu sisu ning põhiküsimus on pingutus - eneseareng, võimaluste nägemine, õppimine, tulemustele orienteeritus. Edutu inimene on see, kelle pingutused ei kanna vilja või kes üldse ei pingutagi. Kultuuriinimeste edukuse uuring on ainult see, mis on neil kahel ühist, haritlasel ja muudes sektorites edukal inimesel - tarbimine ja eksisteerimine. Edu kultus - püütakse muuta "edu" mingiks sektantluseks, usufanatismiks, millel on siis oma kultus. Edukus - mitte mingit seost, uuritakse inimese võimet oma ülesannetega toime tulla ja suuremate kohustuste ja pingutusteni areneda, paremaid tulemusi saada. Seda osa kultuuriinimene ei näe, kuna ta pole sellega kokku puutunud - ainult nii saab mõista fakti, et üheski edukultust kritiseerivas artiklis ei rõhutata, et edukus kui selline on paratamatus, looduse enda nõue ja et edukus kasvõi ökonoomses ja vähem saastavas eluviisis või õppe edukus on tähtsad asjad. Nähakse fassaadi, välist - seda, et eduka inimese ostukorvis on tihti rohkem asju. Ei nähta sisemist - seda, et päeval tegeleb edukus inimene pingutuste, keerukate probleemide lahendamise ning elu edendamisega.

Sarnased (tõsiste tagajärgedega) möödarääkimised on paarides progress-progressikultus (või progressiusk) jm. Tavaliselt näeb kultuuriinimene ainult fassaadi, ta ei viitsigi sisusse süveneda - seda õhkub igast temaatilisest otsingust. Sellest tekivad sõnapaarid, mille kultuuriinimese kasutus on suuresti fassaadipõhine, välist külge vaatlev. Jah, inimelu, eksistents ja vabadus ning õigused on tähtsad ja nende eest tuleb võidelda - ent seda ei saa teha, surudes maha inimese kohustust. Kultuuriinimene näeb enesekindlat, tahtejõulist ja mittepehmet inimest ülbena, tunnetab elu keerukate küsimuste süvaanalüüsis - kus lähtutakse ka reaalsest kogemusest, mitte ainult õiguste ja laialijagamise loogikast - mingit jõhkrust, külmust ja ohtu.

Küsimus on integreerimises - edukuse ja inimelu väärtustamise integreerimises -, mis ei olegi nii keeruline, kui unustada ära edu ja edukultuse, progressi ja progressiusu vastandamine. Eesti keeles negatiivse kõla saanud mõiste "progress" - me tõesti vajame seda, et meie ühiskond, teadmised ja oskused areneks. Ja teha maha progressi - mõisteid tuleb analüüsida ja täpsustada, kehtestada uusi väärtusi millegi muu, kui teiste väärtuste arvelt. Väärtuste kehtestamisel ei pea ilmtingimata kellelegi või millelegi vastanduma.

Kultuuri võib nimetada samuti väärtuse loomiseks, kõrgema väärtuse - ent ainult siis, kui kultuur on kogenud ja läheb käsitletavate teemadega süvitsi; sellisel huupi lahmival kultuuril ei ole mingit kõrgemat väärtust, selle genereerimine tekitab pigem kõrgemat kahju. Seepärast ei seosta ma seda siin ka väärtuse loomisega - tõeline kultuuriinimene ei ole seotud ainult kultuuri elukauge osaga, vaid kultuur - selle mõiste õige ja sügavam tähendus - on elu ise, kombed, arusaamad, väärtushinnangud ja kogemused, tõeline kultuur on ainult see, mis kannab kogemusi, oskusi ja arusaamu, mis on omandatud läbi laiapõhjalise kogemuse, kitsarinnaline ja elukauge kultuur on kultuuritus. Kultuur peab suutma põhjendada oma mõtet, kultuuriinimene aru saama oma otstarbest elus eneses, vastasel korral ei ole tegu kultuuriga. Ja selles edukultuse maha tegemises, kus kunagi ei viidata sellele, et edu kui selline on siiski hea ja kõik peaks seda taotlema - ma ei näe selles kultuuri, ei näe selles kõrgemat väärtust, harivust ja silmaringi laiendamist. Muidugi võib mängida nende inimeste enesehinnangule ja väärtusele, kes ei suudagi luua väärtust, kes on vaimselt ja füüsiliselt halvatud, maha jäänud või viga saanud, vananenud või alles oma lapsepõlves - ent siiski, terve ja tugev inimene peab taotlema edu, edu on inimkonna kohustus, ellujäämise eeltingimus; ainult tsivilisatsioon saab pakkuda inimestele võimalust mitte olla edukas - ent ta ei pea edutust kui sellist õigustama ja väärtustama, esile tõstma ja eraldi väärtuseks seadma. Kirjaniku ja kultuuriinimese töö professionaalsus seisneb selles, et hea kirjutis ajalehes ei jäta vale muljet - kindlasti ei tee need artiklid tihtipeale edukust kui sellist otsesõnu maha, mõiste sisu, ent retoorika ja ühekülgsus loovad eduvaenuliku mulje lugejas. Kirjaniku ülesanne on luua õigeid muljeid, sealjuures süvendada väärtushinnanguid ja esitada rahvale kogemusi, millest on võimalik õppida. Juriidiliselt ei saa teha maha artiklit, mis seostab edumeelsust ületarbimisega ja jätab edumeelsuse kui kire ja pingutuse mainimata - siiski, sisuliselt ei ole sellisel tekstil kirjanduslikku väärtust, see ei ole loome, see ei kanna edasi kultuuri ja haridust. Kultuur, mis rõhutab üht väärtust ja kahandab teise väärtuse hinnangut - see ei ole tõeline, sellist saasta ei avalda hea meedia; selliseid kirjutisi võiks nimetada kollaseks, madalalaubaliseks ja nõmedaks. Sellepärast, et kultuur mõjutab elu - kultuur on vastutav inimeste mentaliteedi, levinud väärtushinnangute eest, kultuur kehastab massiteadvust. Sellele ei ole õigustust, kui kultuur räägib mööda, esineb ühekülgselt ja kallutatult. See ei ole kultuur, see ei kanna edasi meie rahva olulisi teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Niisiis tuleks olla keeleliselt korrektne - keeleline korrektsus, paraku, eeldab temaatika süvitsi mõistmist. Näiteks "rahakultus" oleks parem sõna, kui "edukultus" - aga ega rahaski midagi halba ei ole, vaid see on paratamatu, nii et ka see oleks väär. Või siis "tarbimiskultus" - see on juba mõistetav. Eesti keeles on olemas jutumärgid oma selge ja keeruka tähendusega - mitte edukultus, vaid "edu" kultus, mis oleks korrektne. Ilma jutumärkideta - "edukultus" -, see ei ole korrektne. Jutumärke kasutatakse liiga vähe. Ja väärtusi ei tasu tõsta teiste väärtuste mahategemise teel - et tambime kõik maha ja siis on kõik tasakaalus ja ühtlaselt esindatud; nagu finantsmaailmas, on selline "sõjakultus" ka kontseptuaalses ruumis vale, tõeline sigadus. Väärtused tuleks välja puhastada, neid rõhutada, integreerida teiste väärtustega - see saab viia tõelise tasakaaluni. Nii, nagu ka ärimaailmas ei tuleks rõhuda mitte rikastelt ümber jagamisele, vaid vaeste rikkaks muutmisele. Ja see ei pruugi tähendada raiskamist ega ületarbimist - majandust kui sellist tuleks märksa sügavamalt mõtestada. Kui maha teha, siis pigem sellist ühekülgset lahmimist ja maha tegemist.