Metamajandus

Siin on vana kokkuvõte minu ca. 4 või 5 aastat tagasi mõeldud mõtetest ja maailmanägemusest ...et kuidas arendada rohujuure tasandilt midagi positiivset ja tugevat - ja bottom-up lähenemise tugevus ja efektiivsed algoritmid selle jaoks on ju ilmselgelt riigi tugevuse üks põhialus, kuigi ka poliitikute-juhtide suunast võiks top-down meetodil positiivseid asju juurde lisanduda :)


Sissejuhatus

Kunagi mängisin "metamajanduse" mõistega - selline mõiste on majandusteoorias täiesti kasutusel ja tavaliselt mõistetakse selle all rahavoogude suunamist ja mõjutamist majandusväliste vahenditega (nagu raha juurde tootmine või kokku korjamine) ning üldse majanduse vaatlemist süsteemina, mitte majanduse agendi vaatepunktist. Kuna "metamajandus" tähendab majanduseülest, siis pean silmas selle mõiste all reaalset ressursside liikumist, raha ja finantssüsteemi kui psühholoogilis-juriidilist nähtust (mitte kui objektiivset reaalsust, nagu majandus ise seda käsitleb, vaadeldes süsteemi seestpoolt) ...selliselt on raha eksisteeriv kui sotsiaaljuriidiline struktuur ja selle tähtsus on see, et see võimaldab reguleerida inimsuhteid ja võlgnevusi - finantssüsteem on tegelikult infosüsteem ja raha on selle muutujatüüp, iga isiku käes olev raha on muutuja - üks arv. Ma usun, et asi, millega tegeldakse liiga vähe - kui raha kui selline on väga vana matemaatika parim rakendus elu reguleerimiseks, siis äkki kaasaegne matemaatika võimaldab mõne parema ja sama lihtsa kontseptsioonini jõuda? Läbi aja on kasutatud ka tiitlite, seisuste, vappide jms. süsteeme - kus lugesid teened (ühiskonnale), mille eest sai (isiklikke) privileege; kuna teenete mõju jäi püsivaks või otsustas ajaloo kulgu, vähemalt mingit väikest osa sellest, siis nii ka tasu. Raha väljendab isiklikke teeneid, mille eest saab isiklikke teeneid.

Metamajandust luues mõtlesin ennekõike sellisele kontseptsioonile, mis puudutab teoreetilist ruumi:

• Kontseptsioonil on kaks jõudu või külge - sellesse uskumine ja selle järgimise mõju.
• Väga paljud kontseptsioonid, millesse usutakse ja mida seega järgitakse, ei loo hüvet.
• Kontseptuaalse ruumi uskumused mõjutavad igapäevaelu, leides ja tõestades teatud positiivseid kontseptsioone ja tuues neid esile muutub põhjendatumaks ka teiste positiivsete kontseptsioonide tõestamine - siin tuleb leida teatud vähene hulk baasprintsiipe, mis suudaks luua ühtse aluse, kus isiklik kasu ja üldine hüve on seotud ühtsetesse kontseptsioonidesse - teooria, mille täitmine genereeriks mõlemat ja mille aksiomaatiline süsteem oleks selline, et seda oleks põhjust ka täiendada; see tähendab - lisaks isiklikult ja üldisele hüvele peaks teooria aluspõhi toetama ka teooria laiendamist ja täiendamist õiges suunas.
• Selline teooria peaks siduma matemaatilise lihtsuse, täpsuse ja tõestatuse populaarsema arusaadavuse ja kergesti kasutatavusega.
• Kontseptuaalne ruum peaks, nagu matemaatilisele teooriale kohane, olema abstraktne; abstraktsioon tuleks teha selliselt, et see oleks võrreldavalt kasutatav isiklikus elus ja organisatsiooni elus - et üleminek oleks pehme.
• Teooria peaks kirjeldama üksikisikule isiklikult kasulikke tegevusi, mille harrastamine üksikisikute poolt põhjustab organisatsioone ja mille järgimine on ühiskonnale kasulik.
• Täiesti välistada tuleks vajadus revolutsioonideks või järskudeks üleminekuteks - ainus tõesti aksepteeritav ja toimiv teooria suudab suvalisest punktist võtta suuna sihtpunktile ja hakata sujuvale liikuma mingi ideaali suunas.
• Selle põhimõtteline mõjumine või mittemõjumine ei tohi sõltuda järgijate, teadjate või tundjate arvust - see peab toimima dünaamiliselt ja nii, et selle toime oleks alati olemas ja lihtsalt nõrgem, kui sellega tegelevad vähesemad inimesed; so. see peab integreeruma ühiskonda, kas siis vähemuse või enamusena. Väga paljude majanduslike ja poliitiliste teooriate puudus on see, et need eeldavad järske ja kontrollitud üleminek - ja ei ole sellisena eriti usaldusväärsed. Selles mõttes ongi üldine majandusteooria ka hea - selle toime ei eelda, et paljud inimesed seda "usuks".
• Selline metateooria, järelikult, on efektiivne ainult siis, kui selle põhjendused - nö. "meetod" sisalduvad teoorias, on põhjendatud - põhjendused võivad lähtuda kõigest ...seega läheneb see ülesehituselt kunstile - ja tegelikult kunst see ongi, iga asi on kunst, mis püüab hõlmata midagi sümboolset või kõikehõlmavat. Samas, nõue matemaatilisele rangusele ja täpsusele on tänapäeva maailmas tavaline, selles mõttes selline kunst ka erineb paljustki kunstist - see ei peida konteksti, püüab välja öelda seda, millele kunst vihjab. Loomulikult ei saa sellelt eeldada lõplikkust.
• Koondavalt: teooria, mis võib ammutada inspiratsiooni ja väiteid kõigist olemasolevaist - püüdes neid ammutada mänguteooriast ja psühholoogiast - ning annab põhjendatud, tugevad alused tegevusele, tõestades nende aluste otstarbekust, tõesust ning vastavust teooria mõttele. Need peavad olema väited, mis suudavad paljuneda ja kohaneda - teooria peab evolutsioonis ellu jääma; samuti peavad need olema väited, mis mõjutavad reaalset elu - teooria peab oma keskkonnas looma hüvet; samuti peavad need olema väited, mis moodustavad seostatud terviku ja mida ei saa ümber lükata täiendavate faktidega - teooria peab vastama teadusliku ja matemaatilise teooria nõuetele, terviklikkusele ja koherentsusele (mis on võimalik hoolimata sellest, et see ei saa olla täielik, kirjeldada kõike - lihtsusetaotlus seda ei lubagi). Ja see nn. teooria on asi ...ma tahaks, et inimesed mõtleks, mis nende kogemustest ja teadmisest sellesse tervikusse parimini sobib :)

Osaliselt hakkasin sellega tegelema seetõttu, et kogemus ja teadmised näitasid, et selline teooria fundamentaalselt eksisteerib - seda ei pea välja mõtlema, vaid on teatud komplekt elulisi, empiiriliselt tõestatud fakte kehtivatest printsiipidest, mis selleni viivad. Näiteks, esimene neist - mitte keegi ei saa eitada, et isiklik hüvang on seotud keskkonna soodsusega, keskkonna jätkusuutlikkuse ja eetilisuse astmega; seega on mõjus tegevus, mis tõstab eetilisust keskkonnas, seotud isikliku hüvanguga. Tuli lihtsalt defineerida teatud hulk mõisteid ja näidata nendevahelisi seoseid. See siinne versioon on suht lühike ja pealiskaudne, ent olen selle asjaga hiljem ja selle teksti kirjutamise ajal veel üksjagu tööd teinud. Usun, et on vaja metateooriat, mille kaudu saaks rääkida majandusruumist ja mis oleks lihtne - eluliselt ei lähe väga keerulised matemaatilised teooriad käiku, teooria konsistentsus peaks tulenema vähestest aksioomidest ja nende kergesti näidatavatest seostest. Ma usun, et see tollane käsitlus on pisut naiivne - teeksin mitmed asjad ringi ja arendaks -, ent siin on siiski mitmesuguseid aluseid, mis on faktilised ja täpsed.

Ja vana tekst ise:

Metamajandus

Tekstis on segamini väga erinevaid teemasid, aga need mõtted lähevad kõik kaudselt või otseselt selle ühe nimetuse alla. Kuna mul hetkel netti ei ole, siis ma ei saa kontrollida, kas see sõna juba eksisteerib, aga mina igaljuhul kasutan seda praegu enda elufilosoofia ratsionaliseeringu tähistamiseks.

Minu jaoks on tähtis eetikale mõelda – selline abstraktne viis seda teha, mis mingis tõestab eetika kasulikkust üksikisikule, pole eriti tähtis neile, kes niigi oma elu eetiliselt korraldavad. Siiski on tähtis teada argumente, sest et argumendid on olemas ja on palju inimesi, kellele neid on vaja – argumente teada, lihtsustada ja suuta õigel momendil välja öelda, see on otseselt kasulik tegevus. Seega siin on mõned.

Sissejuhatus

Kunagi, kui kristlus oli elu alus ja mõisted hea ja halb olid muutunud tähtsamaks oma alusest ja põhjusest, milleks on inimese enesetunde parandamine, kirjutas üks tuntud filosoof sellest, kuidas tuleks tõusta oma mõtetes kõrgemale heast ja kurjast, vaadelda maailma taas kord puhtalt, ammutada inspiratsiooni sealt, kust seda läbi aegade on ammutatud – reaalsusest. Kui mõni teooria või abstraktne skeem saab inimese elus nii tähtsaks, et ta hakkab seda käsitlema kõikehõlmava elu alusena, et ta mõõdab oma edu selle skeemi terminites, siis on tal alati mõistlik teha midagi, et see skeem korraks peast välja visata – nii välja, nagu poleks ta sellest kunagi kuulnudki – ja hinnata realistlikult, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas ta võiks ennast tunda. Tõepoolest – hea ja halb eksisteerivad ainult inimese teadvuses. Kristlikes ühiskondades on üldteada fakt, et varastamine on hea. Samas, kust see tuli? Lihtsalt sellest, et ühiskonnas, kus ei varastata, vaid leitakse asjade omandamiseks muud, sama toimivad ent paremad viisid, on võimalik ennast tunda vabamalt ja paremini, kui teistsugustes ühiskondades. Varastamise puhul on see ilmselge, ent kristliku teooria arenedes uuriti järjest keerulisemaid põhjuseid, miks miski võiks olla hea või halb. Kuna selliseid põhjuseid laiadele rahvamassidele selgeks teha on keeruline, siis eraldati tulemused uuringutest ja koostati lihtsalt lollikindlamaid viise, kuidas määrata mingi tegevuse headust või halbust. Aja jooksul (või juba algusest peale) hakkas toimuma taandareng – mis ühe põlvkonna jaoks oli väideldud-vaieldud elus mõte, siiski oma põhjustega seotud, sellest sai järgmise, ülejärgmise või mõne hilisema põlvkonna jaoks juba dogma. Miski, millele ei ole vaja põhjust ega põhjendust, vaid mis lihtsalt on. Edasise telefonimängu käigus muutusid hea ja halb järjest elukaugemaks, kuni ühel hetkel oli kristlikul eetikal ja päriselul vähe seost – hea ja halb ei olnud enam tegelikust elust tuletatud mõisted, vaid väljendasid pigem mingite eluvõõraste skeemide, algselt metafooride, poolt kehtestatud elujõuetut ebausku. Järjest vähem inimesi tungis kristluse sügavamasse sisusse ja ideesse; järjest vähem inimesi arvas, et midagi sellist on üldse kunagi eksisteerinud. On või ei ole, aga hädavajalikuks sai sellest kõigest samm kõrgemale astuda, vaadata seda kõike kõrvalt, reaalsusest – ja küsida, kas kogu sellel pullil on üldse mingit mõtet. Hädavajalikuks, aga ka keeruliseks, sest kõik need jaburad skeemid moodustasid keskmise inimese mõtlemise aluse – ja kui täna võib iga loll seda kõike kõrvalt vaadata ja irvitada, siis tol hetkel nõudis see ka inimkonna parimatelt peadelt üksjagu pingutust. Kujutleda, milline võiks olla maailm ilma kristliku filtrita. Seega mõjus „sealpool head ja kurja” geniaalse käiguna ning selle mõistmine nõudis pisut aega ja vaeva. Raske oli isegi mõista, et „sealpool head ja kurja” ei ole kuri ja hoolimatu käitumine, vaid lihtne ja rikkumata vaade reaalsusele – sellele, et kas see, milles nähakse headust, on ka see, mis paneb inimese rõõmu tundma, või on see hoopis üks ajastu nuhtlusi, absurdseid piiranguid inimese arengule. Sellele küsimusele järgnes valgustus ja teadus. Järgnes avastus, et inimkond on ise, relva ja psühhoosi abil näinud kurja vaeva, et hävitada nii mõnigi teadmiskübe ja nii mõnigi edumeelne liikumine. Järgnes dogma purustamine, üks võimsamaid arenguetappe inimkonna ajaloos – kaasaegse mõtlemise sünd.

Tänapäeval on mõisted hea ja kuri inimese argiteadvuses tagasihoidlikule kohale astunud – peamiselt inertsist neid mõnitatakse ja otsitakse pigem voolavust. Kristlikust eetikast ja esteetikast ammutatakse mõtteid ja tundmusi – miks seda mitte teha, kui see on üks võimsamaid eetikateooriaid – ent seda ei võeta millegi absoluutse ja vaieldamatuna. Just nii, nagu see olema peaks.

Siiski ei tähenda see, et inimese psüühika oleks dogmast täiesti vabaks saanud. Nende jaoks, kes otsivad enda elule lihtsat ja kergesti kättesaadavat alust, mille mõistmine ei nõuaks erilist pingutust, on uueks aluseks osutunud kasulik ja kahjulik – ja need mõisted väljendavad raha liikumist. Ennekõike raha liikumist. Ilul, armastusel ja rõõmul ei ole mingit seost kasuga – pigem peetakse neid mingiks elukaugeks asjaks, millest ei pääse, ent mis ei ole siiski nii tähtsad, kui kasu. Kui nii mõelda, tundub see naeruväärne – ent siiski, tänapäeva maailmas sõprus kasule ette ei jää. Kui mõne möödunud sajandi kristlane nägi vaeva, et ületada enda loomust ja teha head, siis tänane inimene näeb vaeva, et ületada enda loomust ja saada kasu. Kasu ei ole enam vahend, vaid eesmärk omaette. Kasumlikkuse hindamisel ei püüelda enam mingi kõrgema ideaali – hüve – poole, vaid uued teooriad võtavad aluseks vanad teooriad. Saavutamaks matemaatilist puhtust võetakse aluseks raha, sest see vastab teadusliku meetodi meelisobjekti tunnustele – see on mõõdetav, see on kirjeldatav, selle liikumine allub inimese poolt loodud ja kergesti mõistetavatele seadustele. Mugav on mõõta rahas produktiivsust, kvaliteeti, väärtust, oskust, kunsti. Mugav on asju võrrelda – tänu rahale saab täpselt öelda, et 50 kroonine pastakas on parem, kui 20 kroonine postkaart. Parem sellepärast, et selle eest saab kaks ja pool postkaarti. Aja jooksul tehakse raha järjest lihtsamaks ja õpetatakse selle teooriat järjest noorematele. Järjest raskem ja suuremat pingutust nõudvam on mõelda teispool raha – hinnata tegevuste, sündmuste ja asjade tegelikku väärtust.

Matemaatikas on loodud võimas vahend planeerimiseks – mänguteooria. Otsides selle kohta infot on näha, et suurem osa kirjutatust räägib rahast. Mänguteooria on mõeldud tegevuste omavahel võrdlemiseks – milline tegevus on parim. Ehkki mänguteooria kui selline on selgelt kõrgemal raha mõistest, on selle rakendus ja õpetamine praktiliselt alati seotud rahaga. Ok, mõnikord ka sõjaga – sõda on sedavõrd tähtis asi selle pidajatele, et isegi, kui selle aluseks on raha, ei mõõdeta seda lahinguväljal kindlasti mitte raha kaudu. Kogu globaalpoliitikat võetakse rahast pisut kõrgemalt – nafta, suhted ja muu selline. Sellepärast, et selle tegijad trükivad raha – neid huvitab vähemalt pisut, mis on raha taga. Siiski on ka nende teadvuses kasu ja kahju mõiste peaaegu kaasa sündinud ja hoolimata oma teatud määral avaramast mõtlemisest on ka nende skeemides nii nafta kui diplomaatia tihti rahana väljendatud ja meenutab alati mingit raha klooni – mõõdetav, arvuline, ühene ja igati teaduslikust meetodist lähtuv. See tähendab, teadusliku meetodi jaoks mugav. Teaduslik meetod suudab uurida nii mõndagi, ent mugav on uurida koguseid, kaalusid ja nende asjade omavahelisi suhteid.

Kes tahavad leida siit midagi muud, kui mõningaid lihtsaid mõtteid mõõdetavate asjade kohta, mille esitusviis on väga lähedane teadusliku meetodi mugavusele, võivad selle kohe käest panna. See ei kuulu ei minu müstiliste ega filosoofiliste tekstide hulka – püüan kirjeldada reaalset maailma nii, nagu mänguteoreetik püüab kirjeldada majandust. Sestap nimetan selle metamajanduseks. Et metamajandusel ei ole nii lihtsat alust, nagu seda on raha, pean siiski rääkima sellest, mis on selle teksti alus – hüve. Hüve on miski, mis teeb meele heaks; miski, mida inimene hea meelega ostab kõige selle raha eest, mida ta ei investeeri otseselt rahale või selle saamisele. Hüve vastand on pahe – pahe mitte kui halb harjumus, vaid pahe kui miski, millest vabanemise nimel võiks raha välja käia. Hüve ja pahe on teispool kasu ja kahju – teispool hüvet ja pahet on lihtsalt täisväärtusliku elu otsimine ja läbi elamine, midagi veelgi defineerimatumat ja vähem mõistetavat.

Kindlasti läheb nii mõnigi inimene, kes vaimus kõik oma elu puudujäägid rahapuudusele taandab, sellise jutu peale pisut närvi ja peab seda kohe väga-väga eluvõõraks ja naiivseks – just nii, nagu mõni kunagine kodanik, kes jumalateotuse tõttu neetuks ja põlatuks sai, läheks närvi selle üle, kui talle rääkida, et see, mida üldiselt peetakse halvaks, võib vahel päris hea mõte olla. Või kui mitte hea mõte, siis lihtsalt miski, mida võiks teha – või mida lausa peaks tegema. Seega ma rõhutan, et siin tekstis puudub üleskutse mitte teha raha – nii, nagu mõnes teispool head ja halba tekstis ei ole vaja mitte mingit üleskutset mitte teha head või üleskutset teha halba. Samuti ei kutsu ma siin üles raiskamisele ega laristamisele. Ma kutsun üles elu vaatele, mis suudaks rahast niivõrd palju kõrgemale tõusta, et vaadelda elu ilma raha terminiteta – vaadelda ka raha ilma raha terminiteta. Vaadelda elu kui tervikut – tervikut, kus on kahtlemata kuidagi sees ka kasu, kahju, hea ja halb nii palju, kui need mõisted midagi väljendavad. Õieti, kus on sees see, mida need väljendavad. Tuleb ka meeles pidada, kui tähtis on majandusele see, et raha oleks üldlevinud maksevahend – jah, raha on kindlasti üks inimkonna suurteist leiutistest. Raha on üks asjadest, mille poolest inimene on loomast üle – raha abil saab kergesti hallata palju suuremaid karjasid, palju suuremat spetsialiseerumist, palju suuremat tootlikkust. Siiski – raha on vahend. Kusagil raha taga on päris elu, päris hüve – ja raha ei ole hüve. Raha on üks paljudest vahenditest, mida raske tööga eksisteerimas hoitakse – nii, nagu veevärki, elektrijuhtmeid või muud infrastruktuuri. Raha on mõtteline infrastruktuur, mis seob inimesi – ilma rahata on raske saavutada seda, et võhivõõrad üksteist meeleldi aitaks ja sealjuures küllalt õiglasel määral. Või kui mitte õiglasel, siis vähemalt kuidagi põhjendatul.

Lisaks tahan öelda, et siin tekstis on vaheldumisi äärmiselt segaseid ja keerulisi ning äärmiselt lihtsaid kohti. Tekst koosneb tükkidest, millest segasemad võib lihtlabaselt vahele jätta – ma annan edasi lihtsalt väljavõtteid enda suuremast ideest ja teen seda nii, et hea tahtmise korral oleks võimalik seda ideed või midagi võrdväärset selle teksti põhjal taasluua. Püüan seda suunata väga erineva intellekti taseme ning kogemusega inimestele, ent arvan siiski, et päris tobud peaksid need ideed õhust haarama siis, kui need juba paljudele mõistetavad on.

Samuti on vaheldumisi asju, mis on üsna üldteada (eriti sissejuhatuses) asjadega, mis on kas mõnevõrra esoteerilised või siis täielik omalooming. Seda seetõttu, et lugedes on äärmiselt tähtsad asjadevahelised seosed – ja et need seosed saaks tekkida, pean ma meenutama lugejale asju, millega need seosed peaks tekkima.

Eeskujuks kirjutades võtsin mänguteooria. Kuna mänguteoorial on mitmeid tõsiseid ja minu jaoks ilmseid puudusi, siis on siinne mänguteooria üksjagu tavapärasest erinev – see peab andma edasi tegevust üldises kontekstis, mitte eraldi; tegevuse interrelatsiooni kontekstiga. Midagi sellist teeb ka korduvate mängude teooria. Püüan siin rakendada mänguteooriat millegi peal, mis ei ole otseselt mõõdetav – kasutan selleks metoodikat, mida kasutan enda mõtlemises. See seisneb selles, et ehkki asjad koondatakse teravateks ja matemaatikalaadselt konkreetseteks, on need mõeldud siiski peale idee tabamist loominguliseks lähenemiseks. Minu viis matemaatikat õppida on kõige rohkem keskendunud selle igapäevaeluliseks rakendamiseks ja seega on ka minu matemaatika tavalise suhtes pisut nihkes – kohati annan edasi lihtsaid skeeme, kohati natuke hägusaid, ent siiski konkreetseid. Paljud asjad siin on arvutis kergesti modelleeritavad ja kontrollitavad ning ennekõike see teebki sellest loost pigem matemaatika, kui filosoofia vms. – ma ei ürita tabada sügavaid sisulisi tõdesid ega moraalset sisekaemust, kus seda vältida saab, vaid esitada asju skemaatiliselt ja abstraktselt. Siiski on kogu selle temaatikaga seotud palju uitmõtteid – ja esitamata igal pool põhjuseid, miks need siia vahele on kirjutatud, räägin neist. Tekst on küll kirjutatud ühe õhtuga, aga baseerub kahekümne viiel aastal kogemisel ja analüüsil (jaa lapsed analüüsivad ka) ning püüab võtta kokku seda, mis tänaseks on oluline. Kohati pean ma enda väidete taga olevat loogikat nii lihtsaks, et jätan tehtekäigud ära. Punkt. Lihtsalt väidan, ei põhjenda. Kohati põhjendan hoolega ja küllalt matemaatiliselt – ehkki päris matemaatikaks siin ei lähe, aga aimdub matemaatikat J St. müstikat ei ole.

Samade pealkirjadega alampealkirjad korduvad liigendatuse ja sujuva teemaarenduse huvides.

Nüüd mõistetest...

Hüve ja kasu erinevus

Hüve ja kasu suurim erinevus on see, et kasu on isikuline – hüve on ebaisikuline. Kasu saab keegi konkreetne, ent hüve võib olla üldine või jagatud. Lisaks on kasu materiaalne, ent hüve võib olla mentaalne. Kui headus kipub olema kellelegi teisele suunatud ja kasu iseendale, siis hüve mõiste ei näita kuidagi, kellele see suunatud on.

Hüvang ja ebahüvang

Hüve on äärmiselt ebaisikuline mõiste, ent selles tekstis siin tahan ma siiski rääkida isikuliselt. Seega kasutan mõistet hüvanguks. Kui mõni asi on kellegi hüvanguks, siis see ei tähenda ainult seda, et see on mõni hüve selle inimese elus – see tähendab, et see on miski, mis suurendab selle inimese lootust saada hüvesid ka edaspidi. Hüvang on õnn pluss vara, see on üldine edu elus, see on sõbrad ja armastus. Ja kui miski on kellegi hüvanguks, siis see miski on just see, mis on talle kasulik praegu ja tulevikus – see on miski, mille efektid tervikuna tähendavad, et see inimene saab surmahetkel oma elule natuke rõõmsamalt tagasi vaadata.

Ebahüvanguks kutsun hüvangu vastandit.

Hüvanguks olev on hüvang

Tahaksin märkida ära ka ühe olulise asja mõiste hüvang kasutamise kohta allpool. Kui vaadelda elu integreeritult, siis iga asi, mis põhjustab hüvangut, ongi hüvang. Kui teemaks on inimene, siis on äärmiselt raske eristada seda, mida ta teeb, sellest, mis temaga toimub. Inimeste omavahelises suhtlemises on palju alateadlikke tegevusi – asju, mida inimene justkui teeks, aga mida ta ei kontrolli ja mis seega sama hästi, kui lihtsalt juhtuvad temaga. Samuti teevad teised inimesed tihti asju lähtuvalt inimese mõtetest ja tahtmistest – ka siin on raske öelda, kes mida tegi. Üks inimene võib teist inimest juhatada; kui kellelgi on algaja assistant, kes teda abistab, siis tulemuse kohta öeldakse tihti, et selle tegi just see, kelle assistant see oli, isegi kui suurem osa reaalseid liigutusi teostati assistandi poolt.

Sestap võib mõistet hüvang kasutada nii millegi kohta, mida ma teen, kui millegi kohta, mis minuga juhtub. Seda võib ka kasutada asja kohta, mis pole otseselt hüve ei mulle, ega kellelegi teisele, ent mis põhjustab mõne hüve – tänu sellele, et hüvang on tulevikku suunatud integreeritud mõiste, mis hõlmab kõike, mis mängib rolli tulevases hüvangus. Hüvang on protsess, mis on suhteliselt püsiva loomuga ja genereerib hüvesid ning hoiab pahesid eemale.

Metamajandus

Metamajanduseks nimetan sellist ühiskonna käsitlemise viisi, kus ressurssidena ei käsitleta ainult seda, mida saab käega katsuda ja rahaga mõõta, vaid ka seda, mis eksisteerib ainult inimpsüühikas või objektide paigutuse näol. Metamajandus mõõdab, kui palju ühiskonnas on hüvangut ja kui palju seda juurde toodetakse. Läbi erinevate vahendite võiks hüvangut masstoota.

Intuitiivselt olen ma alati teadnud seda, mida ratsionaalselt on väga raske väljendada – suurim hüve on sünergia. See tähendab, hüve ongi ebaisikuline – kuni on juttu suhtelisest hetkekasust, on selline asi võimalik, et üks edeneb teise arvelt või teist maha surudes; kui aga on juttu suurimast võimalikust hüvangust, siis mitte. Ma ei taha metamajandust sellise ideega aheldada, sest sellise dogma või eelarvamuse kehtestamise korral ei oleks see enam vaba ja objektiivne uurimissuund, ent ma usun, et selleni see viib.

Hüve mõõtmine

Hüve mõõtmine on keerukas, sest hüve ainsaks aluseks on inimpsüühika sisu. Hüve võib olla materiaalne või psüühiline, ent hüve indikaator on alati psüühe – ja sealjuures mitte päris täpne indikaator. Inimesel peab olema selja taga palju erinevaid kogemusi enne, kui ta tõesti lähedale jõuab arusaamale, et mis teda siis lõppkokkuvõttes õnnelikuks teeb. Õnnelikuks – see tähendab, viib teda võimalikult sellisesse seisundisse, mida ta eelistaks teistele seisunditele, kui ta oleks kogenud kõike ja mäletaks kõiki oma kogemusi.

Mina usun, et see seisund koosneb paljudest komponentidest. Tervisest, suhetest, värskusest, ambitsioonide täitumisest, intelligentsusest, füüsilisest jõust – aga neid asju ei tasu vaadelda eraldi. Raske on öelda, kus üks teiseks üle läheb ja mis on mille aspekt.

See seisund ei ole isegi mitte piiratud ainult selle ühe inimesega – ma usun, et isegi kui inimene võib nautida seda, kui tema ümber piineldakse, oiatakse, surrakse, siis õnnelik ei saa ta sellises olukorras siiski olla. Siis on pigem nii, et teda ümbritsev piinlemine kompenseerib mingeid muid asju, mis temas või tema ümber on puudu – näiteks piinlevad need, kes on talle kurja teinud või on tal hinges mingi üleüldine valu, millest need elamused kõrvale aitavad vaadata. Empaatia on see, kui teiste tunded kanduvad inimesele üle – ja teiste abiga on ta võimeline tundma palju, palju enamat, kui üksi. Mingit antiempaatiat ei ole – kui teine tunneb negatiivset tunnet, võib sellest tekkida tunne, mida võiks pidada positiivseks, aga millest tuleneva seisundi objektiivne võrdlemine võimalikega näitab selle suhtelist alaväärsust.

See seisund ei eksisteeri ainult ruumis, vaid ka ajas – inimene ei naudi kunagi seda, kui ta on pidevalt täpselt ühes seisundis; ta naudib rütme, üleminekuid ja muutumisi; ta naudib uudsust, arengut. Seega ei saa hüvangul olla staatilist lõpppunkti, mille poole kõik püüdleb, vaid enam kui tõenäoliselt ei ole mitte ainult iga ajahetk kordumatu, vaid kordumatu on ka see, mida inimene naudiks – kui ta ei saa täna seda, mida ta täna tahab, siis homme võib ta pakkuja välja naerda. Mitte ainult siis, kui ta on selle kätte saanud või mõne alternatiivi, vaid ka siis, kui see asi ei sobiks enam tema rütmi.

Seega, kas miski on hüve, sõltub inimese seisundist – kõigest tema sees ja sellest, mis on temast väljas, aga siiski talle mõjuv. Ilu – muusika, vormid.

On asju ja tundeid, mida tuleb õppida väärtustama ja vastu võtma. On õppimist, mis on ebameeldiv, aga toimib siiski inimese hüvanguks – seega sündmusi, mis on ebameeldivad, aga siiski hüvangu osaks.

Niisama

Siin on loetelu paarist asjast, mis lihtsustavad alloleva hoomamist. Need ei ole põhjendatud ja jätavad kergelt eetilise mulje – kindlasti mitte põhjuseta J

Abi

Aitamine ei ole väärtus omaette, nagu see on kristluses.

Aitamine on väärt siis, kui see on üldises hüvangus abiks – kui seda abi ei kasutata kurjasti. Abi on seda rohkem väärt, mida enam on selge, et see on suurema hüvangu seeme – et aidatav mitte ainult ei taha ise teisi aidata, vaid on ka vaeva näinud selleks, et teada, kuidas seda teha.

Suurim abi on tihti see, mis mulje me teisest jätame. Seega tasuks hoiduda suhtumise sisendamisest nende kohta, keda me tegelikult ei tea; tuleks ka vältida liiga lõpliku suhtumise väljendamist nende suhtes, kelle puhul paljud asjad tunduvad põhjendamata ja kelle tegutsemispõhimõtetest ei saa aru. Neile, kes käituvad autentselt, tuleks väljendada oma tegelikku suhtumist – teistele tuleks väljendada suhtumist, mis paneb neid õigesti tegutsema. Ausus aususe pärast on mõistlik ainult nende suhtes, kes selle peale lahmima ei hakka – ei ole ju mõtet rõõmsat inimest üles anda seal, kus rõõm on kuritegu.

Alati tuleb arvestada iseendaga. Kunagi ei tohi anda abi, mida kasutatakse enda vastu ära.

Võim

Inimene vajab austust, armastust ja muid hüvesid. Need, kes nendest asjadest ilma jäävad, tunnevad, et neil on vaja ennast jõuliselt kehtestada.

Inimesel on võim siis, kui teised inimesed tema soove ilma küsimusteta täidavad. Normaaloludes toimub see iseenesest juhul, kui selle inimese soovid on järjekindlalt põhjendatud ja kui nende täitmine töötab üldiseks hüvanguks. Kelle soovid on väärastunud või ei tööta üldiseks hüvanguks, peavad end kehtestama – samuti need, kelle ümbritsevad on väärastunud. Ühe inimese vaatepunktist tähendab see seda, et tuleb palju vaeva näha, et kellelgi ei jääks sisimasse tunnet, et ta on ilma jäetud, et teda ei kuulata või et ta on ebaõiglaselt maha surutud. Selline tunne genereerib seda, mida kutsutakse võimuihaks – inimene tunneb, et kui heaga ei saa, siis tuleb kurjaga võtta ja kindlustada endale alatiseks võimalus võtta kõike, mida ta tahab. See ongi võimuiha.

Võimuiha produtseerib võimuiha – kui sellise võimu ihaldava psüühikaga inimesed võimu omavad, siis nad suruvad maha järgmisi ja tekitavad neis vajadust samasugust võimu saada.

Inimestel on võimalik sellele vastata võimalikult tugevate sünergiate loomisega sellisel kujul, et need sünergiad oleks laienevad ja eetilised.

Võim tuleks anda neile, kes seda õigesti rakendavad – kõikvõimalikel viisidel tuleks teha mõjuvõimsamaks neid, kes suudavad võimu hästi kasutada. Seda nii äris, sõpruskonnas kui riigis. Tõeline võim on see, mis ei vaja enda kehtestamiseks mitte midagi peale õigete otsuste – kogukonnad, mis suudavad õigete otsusteni jõuda ja neid täita, edenevad.

Dogmad

Dogma on miski, mida usutakse, teadmata põhjust või alust. Dogma on ka see, kui ei usuta asja, millest ei teata piisavalt. Dogma on eelarvamus – inimene arvab, et ta teab, olemata alusandmeid üldse läbi töötanud. Fakt on, et inimesel, kes ei arenda enda mõistmisvõimet ja ei tegele aktiivse maailmauurimisega, tekivad dogmad. Samuti tekivad dogmad alati, kui inimene ei ole omandanud filosoofia põhitõde – maailm ei ole selline, nagu see näib. Miski ei ole selline. Alati tuleb oodata, et asi on fundamentaalselt teistsugune. Isegi need asjad, mida inimene on kavalalt ja geniaalselt läbi näinud, ei pruugi üldse nii olla. Isegi, kui asi on tõestatud, ei pruugi see üldse nii olla – on vigu ja erandeid, mida ei ole lihtsalt avastatud. Aga kõige rohkem dogmasid tekib elus – eriti palju suhtumises teistesse. Ilma suhtumiseta ei saa, aga siiski ei tasu kunagi usaldada inimesi, kellel on ilmselgelt palju eelarvamusi – nad näevad maailma valesti, reageerivad olematutele asjadele ja teevad heas usus palju kurja. See pole tähtis, mida inimene endast ise arvab – kas ta peab ennast heatahtlikuks või kurjaks, kas ta arvab, et ta on elitaarne või peab ta ennast tõeliseks luuseriks. Tähtis on, mis ta on, milleks ta saab ja milleks teda saab aidata. Tähtis on ka see, et ta oleks enda ja teiste suhtes läbinägelik – kui keskmisest oluliselt targem inimene peab ennast keskmisest lollimaks, siis see näitab tema teatud enesepettust, sest enda kohta ei saa ta sellist asja mitte teada. Halb on, kui inimene kuvandab ennast teistele valesti – ükskõik, mis suunas. Kui see ei ole kaitse. Seda seetõttu, et ühiskonna heaks toimimiseks peaks olema selle liikmete kohta tõesed andmed, et igaühele saaks pakkuda, mida ta oskab. Kui keegi kuvandab teisi valesti, siis kehtib sama.

Inimesi, kes reageerivad uuele infole paindumatult, ei tasu pidada eriti teadlikuks. Kui inimesega juttu ajada, siis tema kõige lihtsam eluline mõistmine näitab seda, kui palju ta teab – inimene, kes on võimeline sind kiiresti ja ilma väga imelike seisukohtadeta mõistma ja kellel pole ei sinu ega ühegi su lähedase suhtes väga veidraid seisukohti, isegi kui ta neid eriti ei tunne, ent on palju tõeseid arusaamu – see inimene teab paljudest asjadest. Kes ei saa sinust aru ja ei ole sinu lähedastest eriti palju järeldanud, teab ilmselt vähem või on ettevaatlik. Kes süüdistab kedaiganes milleski, milles see süüdi ei ole (olgu tal hea põhjus või mitte), see arvab maailma asjadest huupi. Kes hoiab oma seisukohti tagasi või pehmendab kõike, selle kohta ei saa midagi öelda.

Ühiskond

Inimene peaks looma kõikidel võimalikel viisidel sellist ühiskonda, milles talle meeldib olla. Sellist maailma, milles talle meeldib olla.

Metamajandus - mänguteooria

Siin on segamini parimad strateegiad erinevatele osapooltele ja see, kuidas need strateegiad mõjutavad ülejäänud osapooli.

Mänguteooria metamajanduses

Mänguteooria on matemaatiline teooria elu kirjeldamiseks.

Tavalises mänguteoorias on lihtne loogika puude joonistamiseks. Eeldatakse, et osapooled tahavad kõik saada maksimaalset kasu. Puu algusse märgitakse praegune hetk, sealt hakkab hargnema – harud tulevad sinna, kus kumbki osapool midagi asjassepuutuvat otsustada saab.

Mänguteooria hilisem täiendus on sisuliselt see, et eelmised mängud mõjutavad järgmisi – seega, kui sama mäng kordub, siis on otsuste kasulikkus/kahjulikkus erinev sellest, mis see oleks ühe mängu puhul. Seda ennekõike selle tõttu, et mängus osalejad teevad üksteise kohta järeldusi.

See on reaalse elu omadus, mida esialgne mänguteooria ei arvestanud, ent mis muudab hüvangulise käitumise oluliselt eetilisemaks, kui see naiivse mänguteooria puhul oleks olnud. Niinimetatud röövkapitalismis on naiivne mänguteooria levinud.

Iga tegu omab eri tüüpi tagajärgi:

·       Otsene tagajärg – mida sa tegid

·       Tempel mällu – teiste inimeste suhtumine, mida sa sellises olukorras teeksid. Loomulikult eeldavad nad, et sa käituks mingis võrreldavas olukorras nendega sarnaselt sellele, kuidas sa antud juhul käitud teistega – ja et sa annad mõnele ehk eeskuju sama teha, võib-olla ka täiesti teistsugusele inimesele.

·       Pussle – teised inimesed panevad sinu motiivide ja otsustusmehhanismi kohta pilti kokku

·       Suhtumine – teised inimesed muudavad suhtumist sõltuvalt sellest, kas nad said su käitumise tagajärjel haiget või tundsid ennast hästi. Sellest sõltuvalt käituvad nad edaspidi sinuga. Loomulikult näevad nad palju vaeva, et luua endale sellest asjaolust võimalikult terav ja täpne pilt.

o      Austus – teiste inimeste suhtumine paraneb, kui sa tegutsesid paremini, kui nemad oleks suutnud; halveneb, kui halvemini.

o      Mõjuvõim – su mõjuvõim muutub vastavalt sellele, kas sa tegelesid üldiseks hüvanguks või ebahüvanguks.

Naiivne mänguteooria, mida selle teksti kirjutamise ajal veel paljud lihtsalt „mänguteooriaks” kutsuvad, arvestab neist kolmest ainult esimest ja on seega ääretult eluvõõras – see on, nagu toimuks need sündmused kuskil laboris tehistingimustes, mitte reaalses elus, kus igast teost hargneb lugematult tagajärgi.

Teooria põhjustab reaalsust

Mänguteooriatel on huvitav omadus – need mitte ainult ei ennusta, vaid ka põhjustavad reaalsust. Loomulikult teeb inimene seda, mis tema meelest talle hüvanguks on.

Kui naiivne mänguteooria jätab teatud koguse faktoreid arvestamata, põhjustab see röövkapitalisti – ja on ilmne, et röövkapitalistide siseringis, kus valitakse parimateks sõpradeks ka suurimaid pätte, kehtib naiivne mänguteooria väga tihti; siiski kehtib see ka seal ainult kasu, aga mitte hüvangu osas. See kehtib lihtsalt selle tõttu, et sellised inimesed kultiveerivad endi hulka eetikavaba keskkonda – see on justkui kokkulepe, et mina petan sind ja sina petad mind. Vaadeldes seda pilti tervikuna, mõjub see selgelt kahjustavalt. Selles ringkonnas on info vaba liikumine tihti tugevalt tõkestatud, võimalike kokkulepete hulk on piiratud nendega, mida saab teha kontrolli kaotamata (sest igalühel on naiivse mänguteooria kõikides mängudes kramplik kontroll millegi üle; mingit jagatud kontrolli või ühiselt kaitstavaid ühiseid objekte reaalselt ei ole).

Lisades faktori, et eelmised mängud mõjutavad järgmisi, muutub valetamine suhteliselt ebatõhusaks tegevuseks – järjest rohkem inimressurssi koondub nende ümber, kes vähem alt veavad. Reaalselt tekib neil järjest suurem mõjuvõim – kui nad suudavad ka muul moel edukad olla. Kuna ka nemad ise teevad kõige julgemalt käike selles suunas, et enda ümbrust ebausaldusväärsetest inimestest puhastada, siis tekivad sellisel kujul kõige tugevamad kooslused (eriti, kui hoolimata aususest ei ole tegu naiivse järeleandlikkuse või kõikide võrdsustamisega, mille käigus antakse palju võimalusi ennast petta). Aususega tuntud inimesed omavad teistega võrreldes täiesti vaba valikut, kellega suhelda ja keda tööle võtta – nii, nagu näiteks Apple Macintoshi tööotsijate buum lähiminevikus.

Loevad reaalsed kogemused

Võib jääda mulje, et ausust on võimalik teeselda – välja vabandada, põhjendada, teiste kaela ajada jne. Lubada ja mitte täita.

Kahtlemata tuleb siin olla ettevaatlik, sest tihtipeale vabandused kehtivad ja tihtipeale juhtub kümme korda järjest, et lubadust ei saa täita. Siiski eeldatakse, et inimene õpiks sellest ja viiks lubadused reaalsusega kooskõlla. Kui tegelikkus on see, et ümbritsevad lubavad ka üle ja seega tuleb lubada sama, et mitte alla jääda – siis tuleb lihtsalt tõestada, et nad lubavad üle. Ei, see ei ole nende suhtes ebaeetiline – kui on osapooled A ja B, A on petis ja B ei ole, A tahab B’d kahjustada, siis on kaks võimalust – kas valetada B’le A kohta või rääkida A’st halvasti; loomulikult on parem A’st halvasti rääkida, kui B’d kahjustada, eriti kui see on endale kasulik ja hüvanguks.

Siiski, inimestele jäävad pidevalt erinevad koostöökogemused – ja pikkade seeriatena viivad need selleni, et parimad selekteeritakse välja ja kõik teavad neid. Need, kes on pikalt tegutsenud ja häid kogemusi genereerinud – mitte need, kes on igalt poolt jalga lasknud ja puhta lehena otsast alustanud (seda viimast propageerivad mõned naiivse mänguteooria tuntud näited).

Kui on näha, et ühe inimesega on samade võimaluste ja ressursside juures palju rohkem häid ja vähem halbu kogemusi, kui teisega, siis ei maksa enam liigselt mõelda sellele, et teine räägib ennast igast olukorrast puhtalt välja või et teda kiidetakse – esimene on kavalus, teine on juhmus. Siiski, kui kellegi heaolu sellest tõsiselt suhtub, mida teha ja tegelikult üleüldse on mõtet temast täpne erapooletu pilt luua.

Motiveerivad võimalused

Inimest motiveerib viis korda paremini töötama ainult see, kui ta sellisel juhul saab poest osta nende töötulemusi, kes on viis korda paremini töötanud neist, kelle töötulemusi ta muidu osta saaks.

Inimene teeb erinevatel ajahetkedel pisut halvemini või pisut paremini tööd. Sellele saab reageerida erinevalt:

·       Käid inimesele kogu aeg pinda, et ta paremini töötaks – ta mõistab seda asjaolu, see teadmine levib ja lõpuks ignoreerivad kõik su juttu. Pikapeale lahkuvad.

·       Käid inimesele pinda, et ta paremini töötaks, kui ta seda ei tee; muul ajal oled ükskõikne – inimene ei tunne perspektiivi, lahkub võimalusel, et uusi asju proovida.

·       Käitud neutraalselt vältimatute halbade tulemuste korral; käitud negatiivselt kergesti välditavate vigade korral; käitud positiivselt heade tulemuste korral; jälgid, et head tulemused tõstaks inimese elukvaliteeti ilma, et ta peaks selle nimel eraldi võitlema – see tekitab poolehoidu ja inimesel võib tekkida soov samaga vastata; kui ei tekigi, siis on talle kasulik paremini töötada.

Reaalselt ei kehti see ainult töös – inimestele pehmelt näidata üleüldse, kas sa saad mingeid hüvesid nende tegevusest on positiivne. Samas võib sellega minna selleni, et inimene tunneb, et sa oled tema jaoks olemas justkui ainult siis, kui ta on võimeline sinu heaks midagi tegema – see ei ole sõprussuhe, see on vaimne äri. Suutes luua garanteeritud turvatunde enda suhtes, ent samas väljendada nii positiivset, kui negatiivset, on võimalik olla üheaegselt selline inimene, kellest ei taha loobuda, ent samas muuta ennast positiivses suunas.

Inimene, kes ei paku mitte midagi, tasub vaikselt kõrvale heita – samas on tähtis siiski püsivalt jälgida, et tal läheks vääriliselt hästi ja et ta päris üksi ei jääks. Mõne inimese puhul tekitab selline mõte vastumeelsust ja seega ei pruugi olla mõtet seda teha, see võib näiteks enda elu lõhkuda – parem on püüda mitte selline inimene olla.

Sõprussidemed

Tähtis on mõista, et isegi, kui näidatakse välja parimaid sõprussidemeid, on siiralt positiivne suhtumine siiski midagi muud, kui selline, kus on vähegi negatiivsust, kasvõi ülivarjatut. Või vähegi võimalust, et sa tõlgendad midagi valesti (nii et teine inimene tunneb vajadust seda varjata). Kõik see lööb nii või teisiti kuidagi välja; eriti tugevalt lööb see välja siis, kui on selline hetk, kus tal sind vaja ei ole, aga sul teda on – eriti siis, kui väga on vaja ja tal on tüütu toetada. See ei pruugi olla füüsiliste esemete vajamine, vahel on väga vaja ühte sooja naeratust, mida ei saa teeselda ega esile kutsuda. Inimene ei saa elada täisväärtuslikult, kui siiraid sõpru ei ole – ja seega, kes valib elu, kus selliseid asju naljalt ei teki või tekib vähem, on juba enda hüvangule piiri ette tõmmanud.

Ülemängimine

Ühiskond – mis on ühiskonnale kasulik (kaudselt üksikisikule ka siis)

Kindlasti tuleb ära märkida, et märksa rohkem hüvesid on heaoluühiskonnas, kui halvaoluühiskonnas. Seega tuleb liikuda ausa ja eetilise ühiskonna suunas, kus on endal parem olla ja teistel. Tuleb arvestada, et petise petmine ei ole tihtilugu üldse petmine.

Isegi kõige ausam inimene peaks juhul, kui on ilmne, et teine soostub temaga ainult kinniste kaartidega ja bluffiga mängima, kindlalt uskuma, et tal on täielik õigus teha suvalisel ajahetkel see käik, millega ta olukorda mitte ei võrdsusta, vaid enda kasuks pöörab. See on tema kohus ühiskonna ees – mängida välja ka see, mis on kelleltki teiselt välja bluffitud, ning suunata see kasulikult ringlusse.

Vaimne ravi

Üks võimatumalt keerulisemaid ülesandeid, ent samas selline, mille kasutegur on meeletu, on kellegi elufilosoofia ja maailmavaate paremuse poole arendamine. See ei tule praktiliselt kunagi välja. Inimesi, kellel tuleb, tasub toetada ja juhatada nendeni inimesi, kellel on täpselt need samad vead, mida nad parandada suutsid – kõik ühiskonnas sõltub inimestest. Samuti tasub neilt nende meetodeid õppida. Mida võimsamalt ühiskond suudab oma liikmeid arendada ja parandada, seda kõrgemal see ühiskond lõppkokkuvõttes seisab.

Eeskuju

Inimene peab arvestama, et ta on eeskuju. Seda enam eeskuju, mida enam ta saavutab. Sellest lähtuvalt tuleks seda osa enda tegevusest, mis on hästi läbi mõeldud-tunnetatud ja tõesti soovitatav kõikidele, muuta võimalikult läbipaistvaks koos kõikide kaalutluste ja alustega. Selleks, et teised ei jäljendaks mitte välist efekti, vaid sisulist.

Laimamine

Laim on ühiskonnale otseselt ohtlik – laimatud inimressurss jääb kasutamata. Laimamine ei juhtu kunagi kogemata – laimamine tähistab eelarvamust; laimamine tähistab seda, et inimene küll ei tea, ent jätab muljet, et teab. Selline inimene on igas asjas ebausaldusväärne, sest ründab ilma selge ja konkreetse, hästi põhjendatud aluseta teist inimest.

Ideevargused

Idee autor on selle parim teostaja. Ideevaras on varas, sest ta võiks küsida ja kahtlemata kuidagi tasuda. Heade ideede teostamine ei ole kunagi halb, ent kui puudub autorile viide, siis see on autori otsene kahjustamine ja tänutunde puudumine – see näitab inimese kohta nii mõndagi. Ideevargaid tuleb kindlasti uutest arenenud tehnikatest asjade tegemiseks eemale hoida, kui pole tegu nende tehnikatega, mis neid ka raviks.

Kompetents

Firma ei tohiks palgata lennukipilootideks ahve. Samuti ei tohiks firma, mille edu sõltub automootorite kvaliteedist, palgata tipptasemel inseneri koristajaks.

Inimeste kompetentsist tuleb luua selge pilt; äärmiselt kahjulik ühiskonnale kui tervikule on see, kui keegi ennast heana esitleb alal, mida ta ei tunne või läheb tööle, mida ta ei valda – eriti, kui tegu on mõne valdkonna ministriameti või muu vastutava kohaga. Täpselt samal põhjusel on kasulik, kui kellegi teise võimeid või oskusi häälekalt väärhinnata – inimesed valede kohtade peal ei ole mitte esimene, vaid praktiliselt ainus põhjus, miks riigid kokku kukuvad. Kõik, kes seda soodustavad, põhjustavad hävingut.

Ühiskond ja kvaliteet

Tuleb toetada ja edendada ka teisi ühiskondi sarnaste kriteeriumite alusel, nagu riike.

Inimese jaoks on eluliselt tähtis, et tema ümber oleks ühiskond. Eluliselt tähtis, et see ühiskond oleks tasakaalustatud – raha liiguks sinna, kus see liigub sinna, kus see liigub sinna, kus sellest on kõige rohkem kasu ja samas vaimus edasi. Inimesed ei tohiks kerglaselt suhtuda sellesse, keda nad toetavad – töö, mainekujunduse või muude vahenditega.

Valetamine

Kui rääkida tõtt ja sellest saadakse valesti aru, siis see on valetamine – kui olla vait ja seda tõlgendatakse valesti, siis see on valetamine. Kui rääkida valet ja sellest tehakse õiged järeldused, see on tõde. Vahel on tark nii suhtuda.

Kui tõe rääkimine tähendab, et hea inimene saab viga – valetada. Kui ta ei saa just põhjusega. Toimivas ühiskonnas, sõprade hulgas, heas seltskonnas ei tasu kunagi valetada – siiski on olemas neid, kes infot väärkasutavad ja kellele tuleb anda infot nii, et nad käituks korralikult.

Info levitamine

Enamus infot levib suuliselt, sest enamus inimesi võtab seda nii kõige paremini vastu.

Tuleks jälgida, et neile, kellel on maailmavaatelised ja eetilised probleemid, antaks ennekõike infot ja kogemusi nende lahendamiseks – ei ole mõtet talle anda infot, mida ta enda arvates vajab, et kuidas tulla oma kavatsuste täitmisega paremini toime, kui ta vajab ennekõike infot sellest, kuidas jõuda paremate kavatsusteni.

Kellel on maailmavaade korras, tuleks anda infot, kuidas koguda infot, aga ka asjalikku infot. Kui just kiiret pole, siis pigem õng. Hea on anda infot nii, et see haakuks võimalikult hästi ja võimalikult paljude oluliste asjadega.

Ainult inimestele, kes on 100% usaldusväärsed, võib anda infot, mille abil saab väga olulisi asju mõjutada. Inimesi, kes käituvad halvasti, tuleb viia sellistes küsimustes väärseisukohtadele.

Eetikaloome

Inimene mõjutab selle ühiskonna eetikat, kus ta on. Iga suhtumine, iga väljendumine, iga tõestus mõjutab selle ühiskonna eetikat. Kui eetika on hästi välja töötatud, tõhus ja kaval, samas toetav ja viisakas, siis ei ole ühiskonnas probleeme. Enda isiklikku elu tuleb vaadelda selle pilguga, kuidas see mõjutab ühiskonda kui tervikut. Inimene ei täida eetikat, inimene loob seda – ja eetika täitmine on üks viis eetika loomiseks. Kõige rohkem mõjutab inimene oma lähedasi ja sõpru – esiteks selle kaudu, kes tahavad teda enda lähedale, teiseks selle kaudu, kuidas ta neile mõjub. Käigud, mis teisi kahjustavad, viivad inimese ajapikku sinna, kus teda kahjustatakse. See reegel kehtib väga kompleksselt – see kehtib isegi siis, kui inimene ei tea, et ta kedagi kahjustab; näiteks mõni ebahüvanguline harjumus viib inimese nende hulka, kellel see harjumus on, märkimisväärse tõenäosusega.

Kultuuri inerts

Olles midagi juhtimas või juhuslikult ühiskondlikult heas positsioonis on alati võimalik allamäge liikuda – nii väsimusest, juhuse tahtel kui muul põhjusel; nii ajutiselt kui jäädavalt.

Kõikidel juhtudel on olemas kultuuri inerts – mida suuremal määral suuta mõjuvõimsal positsioonil olles (ja ülimalt tavaline on mõjuka inimese jaoks pendeldada üles-alla, keegi lihtsalt ei jaksa kogu aeg maksimaalselt mõju omada) väljendada head eetikat ja mõjutada asju positiivselt, seda parem on ka langedes olla. Inimene peaks looma ühiskonda, mille igas sopis tal hea oleks. Samuti tuleb arvestada ka mõjuvõimsal, et temast on veel märksa mõjuvõimsamaid – või teises vallas mõjuvõimsaid. Ja on palju inimesi, kellel on pakkuda midagi erandlikku ja kes end eriti ei reklaami, nii et lõppkokkuvõttes on ka väga mõjuvõimsa inimese jaoks kahjulik endast halba pilti luua. No friends, no destiny.

Mängu skeemide joonistamine

Mänguteoorias, mida on hea kasutada reaalses elus, ei saa olla väga palju kohta skeemidel, mis koosnevad puudest.

Mänguteooria sisaldab klassikaliselt valikupuid. Ma usun, et päriselu situatsioonide jaoks on parem midagi hoopis muud – kasulik on teada võimaliku situatsiooni algtingimusi, valiku- ja juhusetegurit ning erinevaid võimalikke lõpptingimusi. Iga situatsiooni või hargnevuse kohta võiks joonistada terve kaardi (või kujutleda analoogselt). Lisaks on terve rida erinevaid kontekstimuutujaid (elulisi asju), mida olukord muudab. Lõppkokkuvõttes on see muidugi tunnetuse küsimus, aga kui tahta mänguteooriat mingilgi kombel reaalsele elule väänata, siis on minu arvates ühed olulistest asjadest iga situatsiooni puhul:

·       Kui tegu pole juba käsiloleva situatsiooniga, siis täpne teadmine sellest, et kuidas selline situatsioon vallandub – nimekiri asjadest, mis selle põhjustaks (või takistaks); eri variandid. Sellisel kujul saab joonistada puud tagurpidi – saab teha omakorda iga vajaliku algtintimuse (või selle mittetoimumise) kohta kaardi ja püüda sedasi puuga tagurpidi tänasesse päeva jõuda; lõpuks valitud kaardid võiks sõltuda võimalikult palju enda ja sõprade valikutest.

·       Situatsioonis teostatav otsus, võimalikud valikud, tagajärjed – see osa oleks, nagu klassikaline mänguteooria puu.

·       Iga otsuseharu lõpus oleks kõikidesse kontekstimuutujatesse tekitatud muutuste kirjeldus – kuidas mõjus usaldusele, kuidas sõprusele, kuidas millelegi muule. Samuti kaardi number või nimi, kuhu selline lõpp viiks.

·       Otsuseharude lõpus võiks olla ka mõju ühiskonnale – mõju, kui üks inimene midagi sellist teeb; mõju, kui kõik teevad.

·       Otsuseharude lõpus võiks olla mõju sõprade ja enda teadmistele ja omadustele, kogemuse väärtuse hinnang.

·       Otsuseharude lõpus võiks olla info, kas selle situatsiooni läbimine on väga piinarikas või nauditav ja ühtlasi hinnang, kas ja millal see seda väärt on.

·       Algtingimustes ja otsuseharude lõppudes võiks olla erinevad võimalused (näiteks väsimuse määr lühiajalise situatsiooni või vanus aastatesse ulatuva tegevuspuu puhul) – millistest alguses paigas olevatest situatsiooni osadest sõltuvad millised osad tulemusest.

Koostöömetoodika

On inimesed, kes on lihtsalt kasuahned ja mitte midagi muud – kes käivad ringi, loomata midagi, ja otsivad kasu. Selliste inimeste puhul on hea, kui ühiskond katab nende miinimumkulud mõne lihtsa töö eest ja annab neile pidevalt võimalusi õppida, areneda – aga ainult eetika valdkonnas ja nendes, mida on selleks vaja ..pakub neile võimalusi mõista. Sellised inimesed peaksid väga reaalselt tundma, et nende teod on seotud tulemustega – ja mitte kohe, vaid paraja pikkusega viivistega, et nad ei pühendaks oma aega sellele, et paremini kavaldama õppida, vaid vähemalt kaaluks ja katsetaks alustuseks positiivsemaid võimalusi ning otsiks kontakte. Kättemaks vihast ei pruugi olla hea asi, küll aga see, kui inimene satub situatsioonidesse, kuhu ta on teisi ise paigutanud, ja kaotab pidevalt kõik, mida kuskilt välja petab. Kui selline inimene satub midagi juhtima, siis tasub kindlasti kõikidel lahkuda ja ilma temata uut asja alustada; kui selliseid on millegi juhtimises liiga palju, tuleks ausad kokku võtta ja konkureerida; kui neid on vähe, tuleks neid sinna positsioonidele paigutada, kus neil ei ole mõju ega liigset vastutust, mida saaks kuritarvitada.

Koostöövõimeliste inimeste astmed – üldistus

Esimene, madalaim aste, millega on mõtet tegelda – inimene oskab midagi ja tahab projektist maksimaalset kasu lõigata. Sellise inimese puhul tuleb asju ajada nii palju, kui palju kindlate jõuvõtetega teha saab ja mitte anda talle vabadust ega võimalust projekti käiku mõjutada projekti kahjuks, kui ta sellest mingit kasu peaks tundma.

Teine on see, et tal on eetilised põhimõtted, mis muudavad ta usaldusväärseks ja ta suudab tööd teha – siis ta on tööline, kellele tuleb anda konkreetseid ülesandeid, mida ta teha suudab, ja maksta nende eest konkreetset raha, korrektselt ja kvaliteediväärset, aga mitte minna kaugemale.

Kolmas on see, et ta on eetiline, hoomab projekti tervikuna ja saab aru, mida on vaja teha – siis on ta juht sisuliselt, isegi kui see positsiooni poolest nii pole, talle tuleb anda vabadust ja toetada teda võimaluste piires, et ta püsiks töövõimelisena ja ei läheks ära.

Hüve inimese jaoks

Reaalsed hüved inimese jaoks, kui need ei ole seotud tema tunnetega teiste inimeste suhtes, mahuvad ära küllalt väiksele alale tema lähiümbruses. Inimesel võib olla mitmeid erinevaid kohti, mida ta naudib, ent isiklike kohtade rohkus ei anna palju juurde – see ei saa olla mingi ülioluline eesmärk iseeneses. Rääkides siis reaalsetest hüvedest ehk asjadest, mida inimene vahetult kogeda ja nautida saab; mis on talle otseselt mõjuvad hüved, mitte kaudsed, nagu raha. Samuti on inimesel võimalus manustada erinevaid aineid, näiteks süüa-juua. Lisaks saab ta asju sisse hingata, vaadata, kuulata. Peale nende hüvede, mis on materiaalsed – ma ei tea, kas rohkem vahetult mõjuvaid materiaalseid hüvesid naljalt leiabki ..või noh, on veel kiiruse tunne, autod ja lennukid; on arvuti ja selle mängud jms., aga siiski torkab siin silma üks – neid asju on vähe. Lisaks on teised inimesed ja ma arvan, et ei pane palju mööda, kui väidan, et teised inimesed on nendest hüvedest kõige tähtsamate hulgas. Lisaks on hüvedeks vahetumalt ja otsesemalt mõtted ja tunded inimese peas (raamatud, filmid, muusika siis jällegi) ning stabiilsus – teadmine, et neid häid mõtteid ja tundeid jätkub kauemaks. Stabiilsust, muide, saab pakkuda ainult stabiilne riik, stabiilne maailm – ebastabiilses riigis või maailmas on lõppkokkuvõttes igaüks üsna ebastabiilse koha peal. Kõiki neid asju on vähe ja nende juures loeb kvaliteet, mitte kogus – nii kohtade, asjade kui inimeste puhul loeb see, millised nad on, mitte kui palju neid on. Inimeste puhul loeb ka nende suhtumine ja toetus.

Ja selleni ma jõuda tahtsingi – ühiskonna kõige masendavamad liikmed, kes ei suuda minna teispoole kasu ja kahju, lõikavad end ära nii mõnestki asjast, jõudmata sealjuures millegi enneolematuni, isegi kui neil on enneolematult palju kõike seda kasu. Enneolematute asjadeni jõuavad siiski need, kes suudavad luua – asjadeni, mis on tõesti nende jaoks; asjadeni, mida loovad nende aja jooksul arendatud fantaasiad. Teised inimesed on ja jäävad sõltujateks, tarbijateks – neil pole isegi mitte võimalust leida inspireerivaid sõpru, kes soovitaks neile inspireerivaid asju ja tegevusi, suunaks neid huvitavamates suundades ja pakuks mõtteainet. Raha on tähtis – aga mõelda tasub teispool kasu ja kahju, teispool head ja halba. Mõelda tasub lähtuvalt reaalsusest, tegelikest tunnetest ja lõppeks sellest, mis on tegelikud kogemused ühel või teisel hetkel – tegelikud kogemused sõltuvad sõpradest ja ma usun siiralt, et neist, kelle maailma kasu ja kahju mõisted on vallutanud, ei saa iial häid, ülihäid, sõpru ...ega siis ka neile mitte kellestki, kui neil hullult ei vea. Soovitaks mõelda firmadele, nagu Google või Apple, kus ei hoita oluliste asjade pealt kokku – riike kahjuks täna ei oska viidata, mis praegu toimiks ja töötaks sellise filosoofia peal; siiski on ajaloos just kõige kasuahnemad riigid alati kõige suuremasse ebahüvangusse jõudnud; eriti siis, kui see mentaliteet on ka rahva hulgas väga levinud olnud (muul juhul on võimuvahekorrad muutunud).

Ma loodan, et keegi leidis siit vähemalt ühe uue mõtte J

Aa ja miks metamajandus – ma teostan seda siin ehk vähe, aga see haru võiks tegelda sellega, et võtaks situatsioone, mis on tavapärased ja analüüsiks pikalt ja põhjalikult nende mõju inimese hüvangule. Kuna inimese keskkonna, ühiskonna hüvang – alates pargipinkide ilust ja lõpetades sellega, et kogu see vägev pakk raha riigieelarves läheks 100% sinna, kus see kõige rohkem ja laiaulatuslikumalt positiivseid tundeid ja elamusi põhjustab (või õieti hüvangut, mis on ikka parem sõna – üldist hüvangut) ..metamajandus samas ei huvituks ainult rahast ega ka ainult riigist – pole ju mingit põhjust oodata, et kõike teeks ainult riik, tähtis oleks siiski kõik head tahet omav inimressurss kuidagi integreerida kõigesse heasse – õieti lihtsalt mõtteid välja käia ja tahet juurde anda, koostööd luua – ja muidugi on selle jaoks tähtis uurida kõikide asjade kõiki aspekte. Eetika ei ole muidu nagu majanduse osa, aga metamajandus räägiks hüvedest kui sellistest – ofcourse, eetika loob hüvesid. Majandus selle tõttu, et nendele hüvedele mõeldaks globaalselt – ja alati alustades inimesest, loomast, elust, vahetust kogemusest, mitte alustades näiteks nafta hinnast või raha hulgast. Alustades sellest, mis on inimese jaoks vahetult reaalne ja tähtis; millestki, mis otseselt tema meeleolu mõjutab – ja samas jõuaks see kõik välja ka naftani. Ma usun, et kuna erinevad valdkonnad on olemas, võiks metamajandus ennekõike pakkuda seda osa, mis neist välja jääb – kirjeldust sellest, kuidas inimkooslus saaks ühiskonda ühiste jõududega arendada, pakkumata välja mingeid metsa-tagasi ega andke-kõik-ära lahendusi, ent siiski olemata aheldatud ka kasumimängudesse. Ja kosmopoliitselt – et ühendada tõesti selle põhjal kõiki, et kes üldse tahab koostööd teha ja jättes välja tõesti ainult ühe tunnuse põhjal – et inimesega lihtsalt ei saa koostööd teha.

Metamajandus – veel rohkem mänguteooria

Mänguteooria on matemaatikaharu.

Mida tähendab, et see on matemaatikaharu? Ok, mul on siiralt savi, mida see matemaatiku jaoks tähendab. Minu jaoks tähendab see kindlasti seda, et mõtted on puhastatud väga lihtsateks – matemaatika tahab olla just lihtne, täpne, konkreetne – mõteteks, mis moodustavad omavahel seostatud terviku. Matemaatika on skemaatiline teadus – see on asjade väljendamine nii, et saaks täpselt ja konkreetselt otsi kokku ühendada, kontrollida ja tõestada, arvutis modelleerida. Seda ma siin nüüd siis teen. Kohati küll lähen jälle hägusaks J

Hea tahe

Hea tahe tähistab puhast tahet, mis on suunatud hüvangu saavutamisele.

Näiteks toon enda J Teatud perioodidel olen ma tegutsenud, jälgides äärmise täpsusega, et iga mu motiiv millegi tegemisel oleks puhtalt ainult see, mida see annab ühiskonnale, maailmale tervikuna – surudes maha edevuse, võimutahte, mulje jätmise soovi, mõtted igasugusele tasule. Selline lähenemine hetkedel, kui see muutub elu sisuks, annab juba üksi piisava võimsuse ja vaimsuse, et asju ka ellu viia. Milline aja raiskamine on tegelda võimu haaramise ja enda tõestamisega, kui piisab lihtsalt otsesest tegevusest, et kõik, kes saavad aru, tuleks kaasa ja protsessid käivituks! Ma hoiatan, et see tegevus võiks olla ka konstruktiivne – leiab küll igasugu jõudusid näiteks, mis sigatsevad, aga pole mõtet nendega otsesele võitlemisele aega kulutada, vaid tähtis on ehitada headuse infrastruktuuri. Headus mitte moraali mõistes, vaid hüvangu mõistes siin. Hüva tahe J

Isiku hüvangu alus

Isiku hüvangu aluseks saab olla ainult teda ümbritsevate isikute hea tahe tema suhtes. Inimeste, kes soovitavad talle asju, mida tarbida (siiralt ja kogu tema olemusele mõeldes), toetavad teda tema algatustes ja loovad talle võimalusi. Kui inimestel tema ümber ei ole head tahet tema suhtes eriti, saab osta ja vahetada, aga ta ei saa jõuda kvaliteedini – või mitte rohkem, kui ise suudab; kui on, siis jõuab ta ise ja aitavad teised ka kaasa.

Hea tahte alus – kellelt?

Mitte miski muu ei suuna isikule sellist head tahet, kui see, kui tema suunab teistele head tahet. Head tahet ei kontrollita hea tahte kaudu, vaid selle kaudu, kas teda ümbritsevad tõesti tundsid, et neile midagi anti. Mida võimsamat, vääramatumat head tahet selles isikus leidub, seda võimsam on ka vastus sellele – ja mida võimsam vastus, seda suuremad tema võimalused oma head tahet arendada ja jätkata.

Hea tahte alus – kellele?

Kunagi ei tasu suunata head tahet neile liiga palju, kes ei suuda olla tänulikud. Muidu võiks, loomulikult – ent tänu on just see tunne, mis paneb hea tahte edasi levima, hoiab algatust elus. Kes ei ole tänulikud, need võivad veel halvaga vastata – midagi ei maksa suunata musta auku.

Hea tahte alus – ühiskonnale

Ühiskonnale tasub valikuliselt suunata just neid asju, mis sealt puudu on. Ühiskonnale on mõtet suunata head tahet, sest sellest algab kõik – see on nagu enda maja eest sodi ära riisumine või katuse parandamine, see on tegu iseendale. Siiski tuleb see parimini välja just siis, kui see on siiralt ja südamest omakasupüüdmatu.

Koostöö võim

Inimkooslus saab olla tugev ja toimiv ainult siis, kui seal on tugevaid koostöögruppe, mis esimese tuulehoo peale laiali ei pudene. Inimesi, kes tõesti siiralt ja innukalt üksteist toetavad. Kui räägitakse palju tööpuudusest ja firmaomanike halvast käitumisest – kui selle peale ei suudeta teha firmasid juurde, mis asju teeks, siis see näitab tõesti inimeste tahtejõuetust ja koostöövõimetust. Aga loomulikult ei räägi ma siin firmadest, ainult firmadest vähemalt mitte, vaid sellest, et kõiges heas ja huvitavas suudetakse luua püsivaid ja suuri koostöögruppe. Ja selliseid, mille sees on 100% isiklikul tundmisel põhinevad, üdini kontrollitud ja usaldusväärsed kontaktid, nii et saab kindel olla, et kõik osalejad tõesti tahavad täita koosluse eesmärki või toetada selle tööd. Kui selline kooslus suudab liigutada rahasid, ühendada inimesi kokku ja rakendada oma jõudu erinevatele eesmärkidele, siis see on hea.

Koostöö peab baseeruma heal tahtel ja algatusvõimel. See peab olema seotud kiire ja aktiivse heade algatustega ühinemisega. Meie ühiskond siin ja praegu on hellik – nii paljud suudavad koostööd teha ainult siis, kui neile raha makstakse ja kamandatakse.

Probleemide lahendamine

Koostöögruppide – ja riik ning maailm on kaks tähtsat koostöögruppi – probleemide analüüsimine ja lahendamine peaks olema liikmete jaoks normaalne. Samuti lahenduste lühikeseks-lühikeseks kokku pakkimine, neile põhjalike põhjenduste juurde kirjutamine ja selle info vahetamine.

Inimeste tähtsus

Hea tahte õigeks suunamiseks tuleb hoolega inimesi hinnata. Tuleb leida nende head küljed, leida nende halvad küljed. Leida neile rollid, kus headest külgedest piisab ja halvad ei hävita. Kritiseerimise asemel tasub ravida, kui ei saa siis õigem roll leida. Kuna endal on hea tahte avaldumiseks piiratud aeg ja ressurss, siis tasub keskenduda parimatele. (või kellelegi teisele jätta see inimene, aga see pole selle teksti teema)

Algatuste toetus

Head algatused peaks saama kõik, mida nende jaoks vaja. Samas tuleks ka kontrollida, et need tõesti läbi viidaks nii, nagu räägitud – ja alustada samade inimeste puhul väiksemast toetusest, kui jätkata. Algatused võivad arendada väiksemaid või suuremaid asju ja olema juhitud heast tahtest.

Keskjuhtimise puudumise tähtsus

Konkreetne reglementeeritud keskjuhtimine jätab alati võimaluse seda kurjalt ära kasutada. Ükskõik millel, aga eriti headel algatustel. Keskjuhtimine on mõnes mõttes hea, aga kindlasti peab see olema üles ehitatud nii, et sellel ei ole mingit formaalset võimu – kui on nii, et kellelgi on head ettepanekud ja head põhjendused, siis kuni tal neid on, võib ju olla keskjuhtimise efekt, aga siiski ei tohi mõtlemist kunagi enda kaelast mõne juhi kaela veeretada, see on kindel allakäik igasuguste heast tahtest lähtuvate projektide puhul. Seda siis kõikvõimalike eluliste asjade puhul.

Ressursside väärsuunamine

Kui ühiskonnas on probleemid, siis rahvas räägib neist palju. Eriti kergesti märkavad probleeme intelligentsed inimesed, kes siis nende kallale asuvad. Sellisel juhul läheb nii palju ressurssi raisku – inimesed, kes muidu lahendaks päris küsimusi, tegelevad tehisküsimuste, teiste inimeste nõmeduse lahendamisega.