Sõnavabaduse kaitseks - sõnavabaduse mõjud elule

Tahaksin kirjutada teksti teemal, et mida pean oluliseks sõnavabaduse puhul. Samuti käsitlen lühidalt sõnavabadusega seotud probleeme ja nende võimalikke lahendusi.

Ajuressursid - juhtimine ülalt või alt

Esimene tähtis argument sõnavabaduse poolt on see, et see võimaldab (ideaalis) ajuressursside optimaalset kasutust.

Kuidas ehitatakse keerukaid arvutisüsteeme? Üks võimalus on teha need nii, et arvutusi juhivad kesksüsteemid, mis annavad paljudele konkreetsetele protsessoritele ülesandeid, mida need lahendavad. Sellisel juhul juhivad kogu protsessi kesksüsteemid - see tähendab, tehete järjekord sõltub ainult kesksüsteemi arvutusvõimusest. Mõne lihtsama ülesande puhul on see võimalik - siiski, kui ülesandel on väga palju tahkusid ja vahetulemuste mõju ei ole nii otsene, kui vaja on arvestada kõikvõimalike asjaoludega ja ideaalset vastust ei olegi ehk võimalik leida, otsitakse teist teed. Iga üksik protsessor pannakse teiste protsessoritega samadele alustele ning kõik protsessorid lahendavad ülesannet koos. See on märgatavalt keerukam ülesanne. Siingi on võimalik näha, et kõik protsessorid on sisuliselt ühesugused - inimesed, samas, on kõik erinevad. See erinevus tähendab, et üks ei suudagi lahendada ülesande osi, mis on teisele lihtsad.

Siin tuleb mängu demokraatia üks põhiväärtusi - arvamuste paljusus. On sadu, tuhandeid, miljoneid erinevaid arvamusi. Iga arvamus võib koguda endale poolehoidjaid või vastaseid, kui see on kord esitatud. Inimesed, kes ei ole võimelised arvestama ka teiste vaatepunktidega, pooldajaid koguda ei suuda - see on kompromissi ja konsensuse erinevus. Kompromiss on see, kui tullakse teineteisele poolele teele vastu - näiteks, kui aktsia täna tõuseb järsult, üldisema tendentsina langeb, aga kümne aasta jooksul läheb väga kõrgeks, siis üks hea lahendus oleks osta see üheks päevaks (kuni langema hakkab), teine hea lahendus oleks see osta kümneks aastaks. Kompromiss, osta see viieks aastaks, võiks tähendada kaotust. Teine võimalus on konsensus - kahte erinevat vaatepunkti analüüsitakse ja leitakse üksmeel kahe inimese vahel, kes näevad erinevaid asjaolusid; see on märgatavalt keerukam ja alati nii ei saa. Teine näide: üks inimene tahab arendada firmat mobiiltelefonide turule, et kasutada ära selle turu kiiret kasvu; teine inimene tahab arendada seda finantssüsteemide turule, mis on äärmiselt praktiline. Võimalik kompromiss oleks panna pool firmat tegema mobiilirakendusi ja teine pool finantssüsteeme - ilmselgelt ei ole siis firma täit võimsust rakendatud kummalgi turul ja see võib kaotada mõlemal. Konsensus oleks leida mõni turg, mis on korraga kiiresti kasvav ja praktiline või hakata arendama mobiilseid finantssüsteeme, mis ongi mõlemat korraga. Nii saab rakendada firma täit võimsust ja mõlemad on rahul. Seega - võimalusel ei kompromissidele ja jah konsensustele. Kuigi alati konsensust ei saavuta - kompromiss on parem, kui konflikt või see, et lõpuks üldse midagi ei tehta, vaid jäädaksegi vaidlema.

Kui nüüd vaadelda inimeste juhtimist:

• Otsused tehakse keskelt ja kedagi ei kuulata üldse ära
• Otsused tehakse keskelt ja kõik kuulatakse täielikult ära

Nende vahele püütakse leida kompromissi, aga see kompromiss on kahtlane asi - kui kuulata ära ainult osad ja osaliselt, siis tekib terve rida probleeme. Esiteks - keda kuulata ära ja mil määral? Teiseks - kui keskelt pannakse paika reeglid, mis on väga piiravad, siis läheb hulk arvamusi kaotsi; inimesed muutuvad küüniliseks ja ei pruugi enam midagi rääkida. Kolmandaks - inimene, keda talle olulises küsimuses ära ei kuulata, ei püüagi ennast teises olulises küsimuses kuuldavaks teha, vaid pettub riigis ja juhtides.

Kui luua rida piiranguid sõnavabadusele, kehtestada karmid reeglid ja põhjustada üldist ohutunnet, et kedagi trahvitakse üldse mingi arvamusavalduse puhul - sellisel juhul tekib ohutunne, et mingeid valusamaid teemasid üldse kajastada ei saagi.

Vaatleks situatsiooni, mis kaasneb sõnavabadusega.

1. Keegi - valitsus, mõni firma või eraisik - kuulutab välja plaani, mida kavatseb teostada.
2. Kõik teised analüüsivad seda plaani, otsivad selles esiteks: vigu, teiseks: kuidas see neid kahjustada võiks.
3. Sellest räägitakse inimeste ringis, kirjutatakse blogides, võib-olla jõuab lehte. See levib seda kaugemale, mida rohkemad seda valulikuna tajuvad.
4. Plaani välja kuulutaja saab plaani põhjendada, kaitsta, korrigeerida või selle täitmise peatada.

Selline info liikumine toimub mitmes suunas ja selle käigus ilmnevad paljud erinevad viisid, kuidas keegi kahjustatud saab. Loetumates blogides analüüsitakse seda, inimesed vaidlevad omavahel ja selgitatakse välja erinevate osapoolte arvamused, huvid ja see, kuidas neid huve täita.

Millele peaks vastama poliitiline otsus:

• See kaitseb vähemuse või enamuse kindlaid huve.
• See ei riku teiste vähemuste või ülejäänud enamuse huve.
• Neid huve, mida see kaitseb, on raske kaitsta ilma sellise poliitilise otsuseta.

Kuitahes põhjalik ka ei oleks otsust langetava grupi otsuselangetamise protsess, ei ole nad võimelised arvestama miljonite inimeste isegi mitte kõige olulisemate huvidega - alati jääb midagi kahe silma vahele. Samuti, rahvas, mis koosneb miljonist ja kus on seega kümmetuhat inimest, kelle IQ on üle 140 piiri; teist kümmetuhat inimest, kelle EQ on üle 140 piiri ja kahtlemata väga palju erinevate alade spetsialiste; on ka inimesi, kes elavad eri piirkondades, puutuvad kokku erinevate probleemidega ja teavad täiesti eri asju; on kogenud erinevaid sündmusi, õppinud erinevaid oskusi ja lugenud erinevaid raamatuid - alati võib selle miljoni hulgas olla keegi, kes avastab mõne vea või puudujäägi, mida isegi sajapealine üliprofessionaalne seaduse väljatöötamise grupp suutis kahe silma vahele jätta. Sellised inimesed käivad oma asjad välja ja koguvad toetajaid ja allkirju - mida põhjendatum asi, seda rohkem neid koguneb. Saavutades teatud kriitilise massi inimesi, kes on selle vea olemasolus veendunud, annavad nad üle mõne paberi viietuhande allkirjaga (0.5% elanikkonnast), et näidata, et selline otsus puudutab kedagi tõsiselt. Seadust välja andev kolleegium töötab selle ühiselt esitatud ja läbi töötatud dokumendi läbi ja teeb seadusse korrektuurid, et saaksid esindatud selle väljatöötamisel arvesse võetud huvid ja ekspertgrupi professionaalse analüüsi tagamaad, ent lisanduks ka see argument või need argumendid, mis lisati - sellise protsessi kordudes muutub dokument aegamööda optimaalseks, otsitakse mingit konsensust. Reeglina tuleb välja selgitada, mis on kellegi huvid ja viia tekst selliseks, et kui jagada rahvas sajaks osaks, igaüks esindamas ühte huvi, siis iga selline huvi oleks arvesse võetud - lõppdokument on otsus, mis tagab kõikide nende huvide esindatuse korraga. Mõned huvid on vastuolulised, konsensust ei leita - siis tuleb siht seada kompromissile, vaielda ja argumenteerida ja tõestada, et erinevad huvid on ühe olulised või üks on olulisem kui teine; siis tuleb tagada, et kuigi mõni huvi jääb vähem esindatud, ei langeks selle huvi omaja elukvaliteet (vähemalt mitte oluliselt) või saaks hoopis esindatud mõni tema tähtsam huvi; huvid tuleb prioritiseerida. Sellises dialoogis osalemine ongi poliitiku põhitöö - kui keegi midagi nõuab, siis selgitada välja, miks ta seda nõuab, ja isegi, kui nõue tuleb tagasi lükata, siis näidata talle, et see põhjus kadus ära - kas siis seadust optimeerides või põhjendades, et see ei rikugi seda huvi. Isegi lihtne ja elegantne, ühel A4 paberil esindatud dokument võib arvesse võtta tuhandeid erinevaid huve.

Selle protsessi võimalikud kasutegurid langevad kahte lehte:

• Rahva huvid saavad paremini täidetud - see juhtub siis, kui otsust korrigeeritakse ja osapoolte arvamuste järgi muudetakse.
• Rahvas või oluline osa selle esindajatest õpib midagi uut, areneb - see juhtub siis, kui poliitikud seminaride, kõnede, artiklite ja analüüside avalikustamise teel näitavad, kuidas vastav huvi ei saa kahjustatud või kuidas see huvi ei olegi selles kontekstis oluline, sest selle kahjustumisest tekkiv kahju saab tasutud teiste huvide kaitsmisest tuleneva kasu abil; selline põhjendus, olles veenev, lõpetab igasuguse "vastupanu".

Seega - arenevad poliitikud, areneb rahvas, rahva huvid saavad kaetud ja seeläbi muutub riik tugevamaks.

Dialoog erinevate osapoolte vahel, osalusdemokraatia elemendid ja omavaheline arutamine - see kõik parandab otsuste kvaliteeti. Järgmine kord võtab ka rahvas neid argumente arvesse ning rahva harimise teel asjad parandavad.

Niisiis, kui poliitik näeb, et rahvas võitleb mõne otsuse vastu, on tal kaks võimalust:

• Tema eelnõu ei arvesta mõne olulise huviga, ta peab õppima ja asja endale selgeks tegema. Vigades ei ole midagi hullu, õppimine ja areng on head - hea poliitik seda just tahabki.
• Ta saab aru, et rahvas ei ole millestki aru saanud, et tagada ka rohujuure tasemel asjade head arengut ning oluliste teemade õigesti käsitlemist, on vaja rahvast harida. Ta ei pruugi saada häid asju kohe teha, ent ta võib kokku panna koolitusi, töötada välja strateegilist arenguplaani ja teha tööd inimeste harituse, võib-olla isegi kooliprogrammi kallal. Seegi on poliitiliselt oluline teadmine.

Seega on sõnavabadus - ohustamatu teadmine, et kõike võib arutada ja kõike väljendada - äärmiselt oluline faktor riigi kui terviku arengus.

Pingete maandamine, aja kokkuhoid

Teine oluline faktor sõnavabaduse puhul on pingete maandamine ja aja kokkuhoid. See räägib samuti sõnavabaduse poolt.

Inimene, keda ei kuulata ära, satub pingesse. Tema usaldus riigi suhtes langeb (isegi, kui tal ei ole õigus) ja ta hakkab pidama salaplaani; ta muutub küünilisemaks ja hakkab riiki õõnestama - selle asemel, et avaldada arvamust ja teha konkreetne teema selgeks, hakkab ta kas riigi kui terviku vastu võitlema, poliitikat kui sellist maha tegema, teisi erakondi pooldama või küünilisi märkusi tegema ja vaikselt pinget kruvima, riiki destabiliseerima. Selline varjatud pinge võib järk-järgult kasvada revolutsiooniks või siis mingiks totakaks liikumiseks, mis on autistlik ja endassetõmbunud. Tekivad grupid, kes ei ole ühiskonda integreerunud ja kelle tegevus on kõikidele ohtlik. Need grupid ei avalda arvamust ka asjades, kus neid kuulataks ära - nad arutavad asju omavahel ja jõuavad süveneva veendumuseni, et vaja on astuda radikaalseid samme. Selliste gruppide ära hoidmine on vähemuste kaitse ja arvamuste paljususe printsiipide ratsionaalne alus.

Teine probleem on ajakulu. Rahva esindajad, paljud vähemused, keda ei kuulata ära (ja neid tekib järjest juurde) hakkavad kulutama oma aega lollustele. Nad tegelevad oluliste asjade, motiveeritud töö, ühiskonnale kasuliku tegevuse ja riigi arendamise asemel hoopis millegi muuga, muutuvad egotsentriliseks ja ülbeks. Sellised asjad võivad viia isegi kakluste ja konfliktideni rohujuure tasemel, kahjustades nii ka teisi, kes ei olegi selliselt endasse tõmbunud. See võib olla isegi hullem probleem, kui revolutsioon, sest seda ei saa lihtsalt maha suruda - see laieneb, ulatub eri kohtadesse ja selline mentaliteet hakkab levima; erinevad vähemused koonduvad, kuna neil on ühine vaenlane - see ei pruugi olla päris ühene ja otsene tegevus, aga sellised elemendid hakkavad rahva tegevuses ja motiivides järjest tugevnema ning igasugu kummalistel viisidel välja lööma. Kirjutama hakatakse ridade vahele, tekivad konfliktid ja erisused väga erinevatel tasemetel. Sellised tendentsid on riigile kui tervikule ohtlikud ja neid tuleks ära hoida.

Inimeste enesetunne

Räägime psühholoogilisest kliimast. Iga inimene, kelle jaoks oluline küsimus on lihtsalt maha surutud - selle asemel, et teda ära kuulata, mõista ja seletada talle arusaadavas keeles, et ta on loll (või mõista, et ise oled loll), pannakse ta vangi (teiste kulule elama) või pingestatakse teda, pannakse ta midagi enda teada hoidma. Selline asi põhjustab inimeses agressiooni, ta hakkab kõikidesse pisut vaenulikult suhtuma ja teeb pidevalt sarkastilisi ja küünilisi vihjeid. Ta tunneb, et on üksi, mõistmatu, ära kuulamata - ja temas kaob ära eluterve soov aidata, arendada ja head teha. Talle tundub, et tema häid soove ja head tegevust ei võeta vastu, tal ei lasta oma asja ajada. Kaob ära motivatsioon kõikidel tasanditel ja ta tunneb, et kõik on tema vastu, kõik on vaenlased jne... Inimene on seotud tervik ja kui põhjustada valu ühes punktis, siis kahjustada saab ka ülejäänud osa, näiteks tema edukus tööl. Näiteks ei pruugi ta enam rõõmustada mõne preemia või kiituse üle jne... Ta hakkab isiklikus elus õõnestustööd tegema, inimestega oma probleemsel teemal vaidlema ja teisi üles kütma. Kõik sellised tendentsid õõnestavad riiki märksa rohkem, kui see, kui midagi on korra välja öeldud, ära kuulatud, arvesse võetud ja töötatud välja toimivad ja mitte midagi ohustavad või destabiliseerivad meetmed, näiteks haridussüsteemi parandamine või mõne riigi töö aspekti parem kajastamine meedias.

Katkiste akende sündroom

Katkiste akende sündroom, mille kohta võib infot otsida netist, on järgmine: kui linnas on aknad katki, siis lõhutakse veel aknaid ja jõutakse vaikselt välja ohtlikuma kuritegevuseni.

Samuti: kui sõnavabadust saab piirata ühes küsimuses, tahetakse seda piirata ka mujal, igaüks püüab kasutada tsensuuri selleks, et mitte kulutada aega ja närve enda seisukoha kaitsmisele; juurdub tendents mõelda, et rahvas ongi loll ja rahvast tuleb piirata, et parim vahend enda jutu kinnitamiseks on lihtsalt kõiki trahvida, kes vastu vaidlevad. Trahvitud inimesed lähevad närvi, keegi ei kuula kedagi ära ja lõpuks tekivad järjest kõvemad julgeolekustruktuurid, mille ülesanne on arvamuste paljusust maha suruda. Selline tendents viib lähemale totaalsele ühiskonnale, kus kaovad ära innovaatilised mõtted ka tehnoloogia, teaduse ja muu sellise vallas - inimesed, kes oleksid muidu teaduslikud innovaatorid (sest sotsiaalselt on asjad enam-vähem) hakkavad hoopis mässajateks ja vabadusvõitlejateks, kasutavad oma loovat energiat kuskil mujal. Inimesed, kes muidu keskenduks muudele probleemidele - autode saaste vähendamine paremate mootorite loomise teel, linna mürataseme vähendamine parema asfaldi abil, õhu kvaliteedi tõstmine ja koolihariduse edendamine; need inimesed hakkavad hoopis lahendama probleeme, mis on seotud relvastruktuuridega, kes ei lase neil rääkida asjadest, mida nad muidu ainult muuseas mainiks. Nende aeg kulub valele asjale ja nad ei ole enam produktiivsed olulistes asjades. Tekivad organiseeritud vastupanustruktuurid - salajased klubid, kus räägitakse keelatud teemadel; mingid organisatsioonid, kes püüavad oma toetajaid valitsusse vedada jne...; sellised asjad kanduvad eriti hästi üle noortele, kes tegelevad juba päris lollustega, kui teemadest ka sisuliselt aru ei saa. Juurdub seisukoht, et valitsus on halb, igaühel oma põhjus. Kärbes, keda ajada toidu juurest ära, hakkab seda toitu mitu korda rohkem tahtma - on ka leitud, et kui teda ajada niisama kusagilt ära, muutub ta järjest agressiivsemaks. Kui ära ei aja, siis varsti lahkub ilmselt ise. Kui inimene ei koge vastupanu, siis ta kasutab agressiooni järjest vähem; kui ta kohtab huvi, mõistvust ja argumentatsiooni, siis ta üldiselt vastab samaga, jõuab lahendusele lähemale ja aega (raha) kulutatakse selle teema peale märksa vähem. Kõik ju teame, et totaalsed ühiskonnad ei ole innovaatilised - ja tegelikult piisab isegi kergetest riivetest, kergetest levinud kahtlustest, et langetada produktiivsust ja innovatsiooniastet kordades. Inimene lihtsalt ei taha võidelda täiel rinnal firma eesmärkide nimel, kui see firma ei saa aru, et tal on vaja iga päev lõunauinak teha või päiksepaisteliste ilmadega jalutamas käia; firma kaotab palju selle asemel, et leida lahendused ja kaotada vähe. Igaüks tahab, et tema huvidega arvestataks ja muutub sellest koostöövalmiks.

Väljakutse poliitikutele

Poliitik, isegi demokraatias (või just selles) peab mõistma väga erinevate rahvakihtide huve, saama aru riigis toimuvast ja esitama oma ideid kõikidele arusaadava argumentatsiooniga (Einstein: sa oled asjast aru saanud siis, kui suudad seda oma vanaemale seletada). Poliitik peab olema hea retoorik, hea psühholoog, kokkuvõttes: hea juht. Kui poliitik seda ei suuda, siis peab ta ennast täiendama või vabastama koha kellelegi teisele - ka see viimane ei ole demokraatias midagi halba; ainus, kelle huve see kahjustab, on see poliitik ise ja tema lähimad sõbrad või üksikud toetajad (ja ehk mitte needki, sest kõikidele on hea, kui riik areneb, töökohti on palju ja keskmine palk kõrge, õhk puhas ja tänavad korras, metsad ilusad ning loodus elujõuline). Andekas poliitik on võimeline arvamuste paljususes hästi toime tulema - ja just andekaid poliitikuid me vajamegi. Andekas poliitik teab igast valdkonnast piisavalt, on suhelnud väga erinevate inimestega, omab palju elukogemust erinevate kohtade, sündmuste ja inimeste näol; suudab lahendada kõige keerukamaid ja veidramaidki situatsioone. Andekas poliitik suudab ennast kuuldavaks teha selles, millest hästi aru saab ja oskab vait olla asjades, mida ei mõista. Andekas poliitik valib enda ümber andekad poliitikud ning tema kabinett on võimeline tema tegevust kõigile arusaadavas keeles põhjendama. Otsused on põhjendatud - järelikult saab neid kaitsta ja selgitada, inimestele mõistetavaks teha.

Rahva maha surumine versus harimine

Rahvast saab maha suruda või harida. Kindlasti on oluline arendada riiki rohujuurteni välja - tellida ja pakkuda koolitusi olulistel teemadel, muuta meedia informatiivseks, kajastada olulisi teemasid hästi ja põhjalikult jne... Kui poliitik arvab, et rahvas on loll, siis on see tema tegematajätmine - inimesed saavad aru neist, kes suudavad väljenduda, on oma jutuga loogilised ja konsistentsed ning ei varja oma tagamaid. Poliitikut, kes olulistes küsimustes tagamaid varjab, ei vaja keegi - on ainult üksikuid sõjaliselt ja strateegiliselt olulisi küsimusi, kus midagi varjata, aga kui kõik muu on korras ja asjad liiguvad hästi, siis on võimalik ka see selgeks teha. Kui lolle maha suruda, nendega neid asju, millest nad on valesti aru saanud, mitte arutada (isegi, kui selliseid on piisavalt, et koguda 5000 allkirja), siis lollid muutuvad veel lollimaks ja levitavad lollust. Selline tendents on ohtlik, see õõnestab riigi kõige sügavamaid põhialuseid - ja seda ei tohiks teha.

Ärge nüüd öelge, et meil on asjade tasakaaluka kajastamise, meedia ja otsuste tagamaade selgitamisega kõik korras ;) Mina küll netist iga asja kohta põhjalikku valitsuse poolt kokku pandud informatsiooniallikat ei leia - mõne asja kohta ei saa üldse infot. Kui leiaks, siis ma usun küll, et saaks ka aru nii mõnestki asjast, toetaks põhjalikult argumenteeritud asju jne.. Ja argumentatsioon kui selline on valitsusel ju kohustuslik välja töötada, head otsust ei saagi ilma selleta teha. Järelikult võiks panna ka täiendava aja selle otsuse tagamaade seletamisele - selliselt saab valitsus ennast ka promoda, õiged inimesed saavad rohkem hääli ja rahva usaldus kasvab, kuritegevus väheneb ning inimeste motivatsioon suureneb.

Selle jaoks on vaja sõnavabadust - ja sõnavabadusega peab kaasnema hariduse edendamine igas olulises valdkonnas. Kui meedia kajastab asju halvasti, siis ei tule mitte meediat piirata, vaid tuleb luua täiendavat meediat, mis kajastaks asju paremini - näiteks riigikogu võib oma leheküljel asju väga põhjalikult selgitada. Selline meedia peab olema hõlpsasti leitav, hõlpsasti loetav jne... Samuti võivad poliitikud argumenteerida asju lehtedes, esitada rahvale otseseid küsimusi, teha uuringuid ja korraldada asjad nii, et kõik oleks läbi arutatud ja mingisuguse üksmeeleni jõutud juba enne, kui eelnõud üldse arutamisele lähevadki - nii ei tekigi pinget. Vaja on ka arendada inimeste usku probleemide arutamise, lahendamise ja teiste osapoolte mõistmise võimesse, usku lahenduste olemasolusse ja sellesse, et on võimalik leida lahendusi, mis ei kahjusta oluliselt ühtegi huvi. Ja tuleb tolereerida, et on inimesi, kes avaldavad oma arvamust valulikult, kes ei suuda asju mõistlikult arutada, kes karjuvad ja vehivad kätega neile olulist küsimust seletades - on ilmne, et selline inimene vajaks terapeuti, aga riik peabki suutma korraldada ka toimiva teraapia, õigete ideede laia leviku ja inimeste arusaama, kuidas selliselt suhtlevaid inimesi aidata. Inimesed tahavad lihtsalt, et nende elud paraneks - ja poliitikud, kellega on kõik korras, tahavad sama. Ja selline ühine eesmärk on sõnavabaduse kaitseargument number üks - kui eesmärk on ühine, siis on võimalik seda ka ühiselt saavutada. Ja on võimalik teha vastastikuseid žeste ja toetada üksteist isegi mõnevõrra mõistetamatutes asjades, kuni need teisi ei ohusta.