Ajakirjandus nuhkigu välja poliitikute heateod

Kirjutasin seda kirjet ja ununes üldse ära, mida ma öelda tahtsin :) Samas teema tuli terviklik, muutma ei hakka.

Tahtsin öelda - ajakirjandus võiks nuhkida välja head asjad, mida teevad korrumpeerunud poliitikud ja alatud ärimehed. Viimse kui üheni. Sopaloopimine takistab seda, ent need teod tuleks päevavalgele tuua. Vastasel korral on väga keeruline areneda positiivses suunas meie riigil - kui keegi midagi teebki, pole tähelepanu ega tänu. Samas psühholoogid teavad ammu, et tänu ja tunnustus on paremad motiveerivad jõud, kui lihtne valimatu vihkamine ja viha. Riigist tuleks viimast võtta - teame kõik, et poliitikud on orjapidajad ja rahvaliikmed tahaks ise orjapidajaks saada, aga kuidagi ei tule välja, tahaks fondid tühjaks pumbata ja kõik toetusvahendid endale suunata, eks ole. Ja siis on hea inimesed, keda mina olen näinud poliitikas ja meediamaastikul ausaltöeldes protsentuaalselt umbes sama palju, kui mujal - protsentuaalne jaotus on küllaltki ühtlane. Parimad sõbrad on teinud ühes või teises suunas sigadusi ja võtavad vahel pähe, et lollidelt tulebki raha ära võtta (jaa, selles ka omajagu õigust) ja et ega ilma korruptsioonita siin ikka ei saa. Lihtsalt, tänu, tasu ja tunnustust ei saa ilma korruptsioonita - vaesel inimesel ju endagi jaoks vähe tänu, mis siis veel teistele anda ;) Reaalselt peaks inimese emotsionaalsus olema keerukas, kõiki emotsioone tuleks arendada põhjalikult välja ja kasutada igas sobivas situatsioonis sõltumata sellest, et oled harjunud ühe või teise inimese suhtes püsivalt üht või teist emotsiooni välja näitama - psühholoogid on uurinud, et vahepeal kõvasti kasvanud ja arenenud inimesed võivad tugevalt taandareneda, sattudes vanematekoju tagasi või minnes külla, kuna emotsionaalsed mustrid ei muutu. Psühholoogias peetakse ülitähtsaks, et kui laps muudab enda käitumist, siis tuleb kohe muuta ka suhtumist ja tema vastuvõttu, sest vastasel korral läheb muutus üle ja ei juurdu. Tuleb olla reaktsioonides paindlik ja saada aru, et maailm ei ole mustvalge - ja katse üht või teist inimest mustaks või valgeks maalida ei ole mitte ainult ebamoraalne, vaid see käitumine pidurdab inimeste arengut (lapsikust nartsissismist ja egotsentrismist arenenud ja arvestava suhtumiseni - kuidas sa ikka arvestad maailmaga, mida sa ei tunne) ja on seega utilitaarsest eetikast lähtuvalt väär. Ühekülgse nägemusega inimesed, kelle emotsioonide muster hullemal juhul väljendub kujul üks-emotsioon-terve-maailma-suhtes (saad ülemuselt sõimata ja siis lähed sõimad teisi, et sõimu ikka elus hoida ja et see tiirleks ringi, lõpuks ülemuse naise kaudu ülemuseni tagasi ja siis jälle sulle), ega ka mitte üks-emotsioon-inimese-kohta, vaid tuleb olla emotsionaalselt tundlik, reageeriv ja täpne. Ja kommentaator, kes seda ei ole, on meie poliitika peasüüdlane rahva hulgas. Rahvas on see, kes vastutab, et rahvas suudaks riiki edasi viia - poliitikud võivad olla võimul, aga rahvas kui tervik kasvatab uusi poliitikuid, kujundab keskkonda koolides, mõjutab meedia kaudu arenevaid inimesi ja inimeste kaudu meediat, teeb äri ja ärikliimat, töötab ja paneb inimesi pettuma, kibestuma ja vaimselt väärastuma. Lihtsalt, meie rahva hulgas on palju neid, kes ei ole võimelised vähimalgi määral vastutama - kõiges on süüdi vanemad, ülemused ja poliitikud. Kindlasti on vanemad, ülemused ja poliitikud asjades süüdi, ent nad on kaugelt vähemuses, nad moodustavad väga väikse osa - ja inimene, kes ei suuda vastutada oma emotsioonide eest, luua peeglisarnast keerukat teadvust ja peegeldada maailma autentselt, olla nii intellektuaalses, kui emotsionaalses mõttes läbinägelik, paljutahuline ja terviklik; selline inimene - nende mass - on esimene ja peaaegu ainus põhjus, kui midagi läheb valesti. Siin ei ole kedagi konkreetset süüdistada, aga järelikult ei olegi vaja - võib astuda väikseid, kindlaid ja konkreetseid samme paremuse poole. Öeldakse, et enamus firmakatsetisi läheb pankrotti või ei algagi, sest tehakse küll õiget asja, ent hakatakse selles kahtlema ja antakse alla - nii läheb pankrotti ka enamuse inimese enesetervendus ja muutumine soodsaks enda emotsionaalsele kliimale, esimene takistus või pettumus teeb inimese küüniliseks ja paneb vanadesse mustritesse tagasi langema. Poliitikud ei vabanda, ajakirjanikud ei vabanda - ja ka tavalised inimesed ei vabanda, kui teevad midagi valesti. Kes siis vabandama peaks?

Nii et - nuhkige välja inimeste heateod, olge väga küünilised ja kahtlustavad kõigi suhtes, kes ütlevad, et neid ei ole, ja murdke läbi sajast trikist, mida inimesed enda heategude varjamiseks teevad, et need karistatud ei saaks. Igal inimesel on kapis mõni hea mõte ja hea tegu lisaks mõnele kurjale tööle või mõttele ;) Ja tõesti - palju lihtsam on välja nuhkida mõni inimese tegemata jätmine kui see, mida ta teinud on, sest meie ühiskonnas järgneb heateole kindel ja karm kriitika - "liiga vähe", "mina väärin enamat", "niikuinii oli see mõeldud minu ära ostmiseks", "aga siin on viga". Tänu tuntakse tihti ainult siis, kui see on majanduslikult kasulik - näiteks mõne debiilse ja väärastunud ülemuse suhtes või kõnes, kus on vaja kiita potentsiaalseid rahastajaid ja tööpakkujaid.