Kurjategijatel on õigus privaatsusele

Sattusin blog.tr.ee lehelt sellisele blogisissekandele, mis rääkis pihisaladusest. Et küsimus selles, kas see peab nii olema, et kui keegi läheb pihtima ja paljastab mingeid mõtteid kuritegude teemal, siis kirikuõpetajal on õigus-kohustus neist asjadest mitte politseile rääkida.

Selles blogikirjes on moraalsed argumendid, aga vaatleks seda korraks mänguteoreetiliselt.

1. Kirikuõpetajal on õigus ja kohustus asju mitte välja rääkida
Järelikult ta ei räägi
2. Kirikuõpetajal ei ole sellist õigust
Järelikult on tal kohustus rääkida, järelikult paljud räägivad

Eeldame, et südant tahab puistada kurjategija või inimene, kes planeerib kuritegu (kuigi viimane on niikuinii vähetõenäoline). Nüüd on jällegi kaks võimalust.

1. Kirikuõpetaja ilmselt ei räägi
Järelikult kurjategija ilmselt läheb
2. Kirikuõpetaja ilmselt (või võib-olla) räägib
Järelikult kurjategija praktiliselt kindlasti ei lähe

Eeldame nüüd, et kirikuõpetaja tahab kuritegu või järgmisi kuritegusid ära hoida, kui võimalik (mis on küllaltki ootuspärane eeldus) ja et see on võimalik (mis on samuti võimalik). Järelikult on jällegi, nendel eeldustel põhinedes, kaks võimalust.

1. Kirikuõpetaja ilmselt ei räägi
Järelikult kurjategija võidakse rääkida ümber või teda ravida-parandada
2. Kirikuõpetaja ilmselt räägib
Järelikult kurjategijat ei parandata, kuritegu ära ei hoita

Seda ei saa parandada ka asjaoluga, kui väita, et ei räägita ja tegelikult rääkida või muu sellise kahepalgelisusega - inimesed õpivad kogemusest ning sellise muudatuse ajutine effekt oleks positiivne, ent pikaajaline muutuks peagi pöördumatult negatiivseks (ei ole ju suur raskus välja selgitada, kes midagi rääkis, eriti kuna paljudel kurjategijatel võivad olla tutvused või informaatorid politseis).

Seega on elementaarne, et mingi hulk inimesi - psühholoogid, kirikuõpetajad, pereliikmed -, kes siis vastava inimese maailmavaadetega sobivad, peaksid saama teda tema jaoks ohutult ära kuulata ja nõu anda. Et asjad ei jõuaks sõnadest tegudeni, peab sõnade tasemel olema küllaltki suur vabadus isegi sellistes asjades, kus see ei ole enam sõnavabaduse osa. Seega peaks kurjategijatel kahtlemata olema selline õigus - lihtsalt, kuigi teoreetiliselt võib mõelda, et kui kirikuõpetajad peavad kurjategijaid üles andma, siis kuritegude arv väheneb, on tegelik olukord kindlasti vastupidine. Riik peab pakkuma kõikidele inimestele turvalised võimalused leida nõustamist, vaimset ravi ja teatud laadi toetust olukordades, kus nad võiksid kavandada kuritegusid või olla sellise suuna valinud. Näiteks, võib uskuda, et kui koolitulistajad võiksid olla 100% kindlad, et nende plaanid jäävad psühhiaatrite siseinfoks ja omavaheliseks arutlusteemaks (kui sedagi), siis see võiks koolitulistamisi ära hoida - kui on lihtsalt veel üks inimene, kellega privaatsuse õhustikku ei ole, siis see ei muuda selles osas mitte midagi. Seega on selline kummaline privaatsuse õigus tõesti olemas - kurjategijatel on, utilitaarsest loogikast lähtuvalt, õigus vestelda teraapiaprofessionaalidega täieliku privaatsuse õhkkonnas ja selle õiguse rikkumine oleks ohtlik samm riigi või kiriku poolt. Muidugi võiksid sellisel juhul ka kirikuõpetajad ja terapeudid tugevat koostööd teha (mõtteid vahetada), aga ma usun, et ilmselt tänapäeva ühiskonnas teevadki.