Eesti meedia ei ole äraostetav - Lang soovib, et oleks

Langilt veel üks arusaamatus.

Niisiis, mis on "meedia äraostmine"? See on raha (prääniku) või kohtu (piitsa) abil lehtede sisu mõjutamine. Igaüks valib ise, mis lehti loeb ja mida räägib. Kui mõnes lehes on palgatud inimesed, kes räägivad raha eest teatud juttu - see ei ole meedia äraostmine, see on ühe lehe äraostmine. Leht on kellegi advokaat sellisel juhul, palgatud advokaat. Tegelikult - mis ses nii halba, peaasi, et säiliks vaba ajakirjandust; seda vaba ajakirjandust saab meie õigusruumis (senini) igaüks ise korraldada.

Mõelge järgnevale:

Mis saab lehest, millele tekib konkurent, mis esitab infot täpsemalt, tasakaalukamalt ja vähem kollaselt?

Eeldusel, et uuendus jääb rahva enamuse intelligentsuse piiresse, on sellel lehel võimalik teine kergesti seljatada. Eeldusel, et see ületab masside intelligentsust, saab sellest intelligentsete (ja vaimselt mõjukate) inimeste favoriit ja lehe mõju on siiski suur.

Kas lehe reklaamimine, müümine - raha teenimine - on meie kliimas halb?

Ei. Lehe müümine, edukad reklaamikampaaniad - see näitab rahvast aru saamist. Müümine on selles kontekstis omamoodi veenmine, argument. Kes ei ole võimeline müüma - ei ole võimeline läbi nägema, oma argumente veenvalt esitama. Iga inimese jaoks, kes tahab oma sõna esitada, on müümine nõue - see on kadalipp, mis tuleb läbida; küllaltki hästi valitud kadalipp, sest selle läbimine tõestab seda, et see inimene on võimeline tänapäeva ühiskonnas ja ennekõike oma lugejaskonnas orienteeruma.

Mida tähendab sõnavabaduse piiramine?

Ükski ärimees ei saa meediat ära osta - alati on teised lehed, alternatiivajakirjandus jne... Kui mainstream kaldub mingis küsimuses tõest kõrvale - selles konkreetses küsimuses tekib alternatiivmeedia mõne lehe, blogi vms. näol; kui on oluline küsimus, siis terve rida selliseid (lähiajalugu on seda konstantselt näidanud) ja asi arutatakse läbi väljaspool meediat. Osa sellest võib olla ära ostetud - siiski, tähtis on inimeste teadlikkus ja valikuvõime (sest ostmine on müügi teine pool - kui on hea müük ja läbinägelik ostja, saab sellest kokku tervik; "müük" selles tähenduses tähendab PR tööd - ja avalikud suhted on tänapäeva maailmas ja üldse täiesti hea asi, mitte miski, mida peaks maha tegema).Tõsiseltvõetav on ainult see ajakirjanik/ajakiri, mis suudab jälgida lugeja reaktsiooni ja sellele autentselt reageerida - tekib diskussioon. Ilma müügi ja reageerimiseta - monoloog. Monoloogi peavad totalitaarsete riikide valitsejad, tõkestades rahva hulgas tekkivat dialoogi.

Kas inimestel on õigus valetada?

Jah ja ei. Sõnavabaduse tingimustes on igalühel õigus avalikult valetada - tehnilises mõttes. Faktilises mõttes on igalühel õigus, ning kes vähegi võimeline, võiks seda käsitleda kohustusena - mitte küll seaduslikuna - näidata selliste artiklite, meediakanalite ja isikute suhtes üles teatud põlgust. Samas - see ei tohiks ületada piire, kus midagi lihtsalt täiesti ignoreeritakse või kedagi seda ignoreerima sunnitakse; see võiks olla nagu terve perekond - palju arvamusi, mõnikord väiksed valed ühel või teisel põhjusel, vaidlused, mõnikord keegi arvab, et keegi valetab, ent tuleb välja, et siiski mitte.

Kuidas vale vastu võidelda?

Vaja on muuta lugejat läbinägelikumaks, avardada tema pilku. Poliitik, kes kardab valida seda teed - tahab ise valetada. Esiteks on vaja töötada läbi sõnavabaduse tingimustes lubatud vahendid - ajalehtedele valetajate paljastamise veerud (need saavad kindlasti popiks, omamoodi ärapanemine seegi), valetajate paljastamise blogid (näiteks Lang võiks mõnda pidada) ja mis peamine - inimesed peavad aru saama, põhjalikult aru saama, faktide tõesuse kontrollimise meetoditest. Laimu põhjal ei tohi kellessegi halvasti suhtuda - mitte ei tohi olla ühte tõe monopoli, riiki, kes otsustab, kuidas kellessegi suhtuda; ei tohi olla äraostetud meediat, sest see on kordi hullem, kui äraostetud väljaanne või äraostetud ajakirjanik. Meedia kui tervik on äraostetud siis, kui Langi ideaalid teostavad - aga mitte siis, kui keegi raha jagab neile, kes tema eest kostavad. See viimane on pisut vastik - ent ainult läbi selle tuleproovi, läbi rahva teadlikkuse tõstmise, millesse võib raha süstida ka Lang (erapooletust on lubatud rahastada!), saab meedia tõeliselt vabaks. Muutuvad müügiargumendid, muutuvad peamised ajalehed - asi liigub paremusse. Kui poliitik ei taha seda teed valida, siis poliitik kardab. See on märk sellest, et poliitikul on midagi varjata - paljalt sellise eelnõukava valik, rõhudes küll reaalsele probleemile (äkki poliitikud ise kallutavad meediat, et kallutatud meedia vastu võidelda, tekib selline vandenõuteoreetiline küsimus? - siiski see ei ole peamine) Niisiis Langil on vandenõuteooria, et meedia on ära ostetud. Ma peaaegu nõustun - paljudes ajalehtedes on teatud teemad kahtlemata kinni makstud -, ent tehke ise blogi ja te näete, kuidas tekib ära ostmata meedia. Tehke blogi, kus kajastate korra aastas mõnd probleemi, mida täiesti selgelt ja üheselt näete - regage ennast blog.tr.ee keskkonda ja igaüks saab lugeda. Ja see on lahendus. Seda lahendust tuleb juurutada, selmet teha mingeid debiilseid katseid kogu meediat allutada - ja takistada laimu kõrval üldse igasuguste riiklikult varjatud asjade välja tulemist. Lang teeb praegu midagi väga kurja, tahtlikult või tahtmatult, ja see on tähtis sellest aru saada!

Kutsun üles kirjutama artikleid, kuidas vale vastu võidelda!

Paldikuseinad

Las need peldikud olla. Peldik on peldik - see ei riku linnavaadet. Linnas saab jalutada, kuigi peldikud on olemas, sattumata peldikusse. Vähemalt, võib valida WC. Netiruum on samasugune - kui kuskil läheb jubedalt haisema, siis inimesed hoiavad eemale, polegi muud. Ja netis, erinevalt linnaruumist, on see hais sedavõrd virtuaalne, et sellest ei ole lihtsalt mitte midagi.