KISS printsiip - natuke poolhuumorit

Programmeerimises on tuntud aksioom:
programmist vigade leidmine on 10 korda keerulisem, kui selle programmi algne kirjutamine.
Ja teine:
mittetrivialset veavaba programmi ei ole olemas.

Esimesest aksioomist saab teha implikatsiooni:
Iga programmeerija on võimeline suhteliselt kerge vaevaga tegema programmi, millest ta vigu ei leia.


Asja mõju reaalses elus?

Küsimus:
kaua selle programmi tegemine aega võtab?
vastus:
kaks päeva.

kolm aastat hiljem:
millal see üks oluline viga siis parandatud saab?

programmeerijal võttis programmi teostus kaks päeva - enne seda oli ta 10a õppinud ja kogemusi omandanud, järelikult, kui õppimine oleks lineaarne protsess, võtaks vajalike oskuste omandamine veel 90 aastat (ja see ei pruugiks tõsta IQd piisavaks).


See ei ole küll puhtalt ainult programmeerimise teema, vaid üldse insenerikunstide - muudes valdkondades paranevad vead tihti isereguleerumise käigus, näiteks ütled kellelegi mingi sõna valesti ja ta saab ikka õigesti aru -, ent tänu keerukusele (miljardid loogikalülitused vs. sada hammasratast) kalduvad just programmeerijad selliseid tendentse avastama ja formuleerima, uue aja projektijuhtimismetoodikaid välja töötama (seda juba üle 50 aasta).


Siit saab teha ka järelduse viletsate juhtide osas - tihtilugu juhivad inimesed, kes valdkonda süvitsi ei mõista (näiteks võib lausa sellist idiotismi leida, et ennast professionaalseks tarkvaraarendusjuhiks nimetav inimene arvab, et maht - aeg - ja keerukus on omavahel kuidagi seotud ja kaks päeva võttev programm ei saagi olla keeruline; sellistel on veel paarkümmend aastat areneda enne, kui nad tegelikult lihtsaid projekte võiks juhtida - eriti, kui nad vahepeal intensiivselt programmeerijakohal ei tööta). Ainult nende andmete põhjal ei tea ju isegi, kas programm tuleks uuesti kirjutada või nõudmisi muuta ...ja mõni väike konks nõudmistes võib tekitada või kaotada keerukuse. Programmeerija seletusi viletsale juhile vaadeldakse ühekülgselt ja kuna juht ei näe, kuidas selgituse detailid kokku klapivad, võib ta pidada neid vastuoluliseks ja üldse päris lolle otsuseid teha.


Ah et miks ma seda räägin? ...aga lihtsalt niisama :) Mõnele lugejale niisama ja mõnele vihjeks, et tema arvamused tarkvarast ei pruugi päris õiged olla - seda sa ju ei teadnud ja see on triviaalne tuhande teise triviaalse printsiibi kõrval, unusta üks ja ajad jama.





Siin on ka väike seos suuremate fiaskodega Eesti riiklikes tarkvaratellimustes ...lugege neid printsiipe, neist on pakse raamatuid, kus on iga printsiip mõnel leheküljel kerge vihjena ära toodud ;) Ja veel paksemaid, mida võib läbi lugeda hunnikus, et saada täpsem info. Ja lõpuks - inimeste kogemus, kes on selles valdkonnas aastakümneid töötanud, mida ükski raamat üle ei kaalu.

Ameerika ja Euroopa on tugevad riigid - mõningate probleemide lahendamisest

Esile on kerkinud mitmesugused probleemid:

• Aneerika suur ja kasvav riigivõlg Hiina ja Jaapani ees - surub Ameerikat põlvile.
• Ameerika ja Euroopa tarbimine - tarbitakse küll, aga kasutegur puudub.
• Maailma saaste - raha esimene tagatis, meie looduslik ressurss, on kiires languses.

Sellele reaktsioonina muutub Hiina tugevamaks. Hiina tugevus tuleb sellest, et Ameerika suunas enda tootmist järjest enam Hiinasse ja koolitas seal tootjaid välja, jagas haridust - haridus ja innovatsioon tulid siiski Ameerikast, kogu seda lugu juhiti sealt. Hariduse ja innovatsiooni tagatiseks on Ameerikalikud ja Euroopalikud väärtused, kuigi praeguses maailmas ei ole see ilmne. Ameerika ja Euroopa ainus pääsetee totaalse režiimi - Hiina - mõjuorjusesse vältimiseks on Lääne meetod, mis tähendab vabadust, mõtlemist, innovatsiooni; individuaalset vabadust ning koostööd, mis ei baseeru totalitarismil. Need võimsused on alati lõpuks võitnud. Siiski, seda kõike tuleb reorganiseerida. Öeldakse, et Eestis püüti kehtestada Ameerika mudelit, Euroopa mudelit, sõnavabadust, turumajandust ja liberaalsust, ent kukuti läbi - Eestis ei ole neid kunagi kehtestanud. Eesti mängus said tugevad eelised need, kes olid Nõukogude Liidu ajal poliitiliselt korrektsed, järgisid ametlikku paradigmat - aastatega on mõjusfäär muutumas, mistõttu ka sellised valulikud reaktsioonid ja katsed asju tagasi muuta, et endiste meetoditega võimu taastada. Mina usun sotsiaalsetesse struktuuridesse, nende tähtsusse, tasuta haridusse ja paljusse muusse, mida seostatakse vasakpoolsusega - siiski usun ma ka majandusse ja struktuuridesse, mida hoitakse käigus põhimõtete ja meetoditega, mida on arendanud välja parempoolsemad. Ja ma usun sellesse, et Euroopa ega Ameerika ei tohi loobuda demokraatlikest väärtustest - sellest, mida me oskame. Hiinaga võistelda totalitarismis ei ole mõtet!

Probleemid ja osaliselt lahendused:

Kuidas lahendada Ameerika riigivõlg?

See on arvestatud dollarites. Selle raha võib Ameerika valitsus lihtsalt välja trükkida ja tagastada - kasvõi miljonikupüürides. Midagi muud ei olegi vaja teha. See raha on iga hetk vajadusel olemas.

Miks seda juba tehtud ei ole?

Võlal on graafik ja paberit trükitakse nii palju, kui parasjagu vaja. Trükkides liiga palju, kaob sellel tagatis - koos võla maksmisega muutuks dollari hind nulli lähedaseks, Ameerika majandus kukuks kokku. Seega tahetakse enne kehtestada uus rahvusvaheline valuuta, (vähemalt) transatlantiline raha; peale finantssüsteemi sellele rahale ümber "kantimist" saab dollari põhja lasta. See on ühe Nobeli preemia laureaadi poolt toetatud skeem, ent kindlasti üks võimalus - võlg kui selline ei ole probleem.

Mis siis on probleem?

Probleem on võlast - juriidilisest nähtusest - vabanemine nii, et finantssüsteem ei kukuks kokku. Seda ei saa lahendada ülalt või alt juhitud täieliku revolutsiooniga - välja kujunenud majandussuhted on meie edu tagatis, need on tähtsamad, kui ladudes seisev kaup. Üleminek peab olema sujuv.

Mis ravib finantssüsteemi?

Seda ravib see, kui majandus modelleerida, selgitada välja, kust tuleb väärtus ja kuidas see liigub, kehtestada etalonhinnad, inimeste ja firmade etalonväärtused ja suunata kõik liberaalsete vahendite - pehme kontrolliga - sellistele rööbastele, et juriidiline raha liiguks sinna, kust tuleb raha tagatis. See on ainus viis ravida finantssüsteemi - ja päris ilma me ei saa, vähemalt ilma pika, keerulise, rahulikus tempos väikeste sammudega ja põhjaliku analüüsiga paralleelselt tehtava muundumiseta. Kivi ei saa automaatselt kullaks muuta, läbida tuleb reaktsioon - ja kes tahab ideaalühiskonda, lõpetab alati, nagu kulda tegev alkeemik. Alkeemia on hea, ent vaja on positiivset reaktsiooni ning realistlikke ootusi. Kui jaotada raha võrdselt laiali, ei viitsi keegi raha nimel midagi teha ja raha väärtus kustub automaatselt - järgi jääb naturaalmajandus, mis erineb ainult selle poolest, et arvutused ja kursid muutuvad tuhat korda keerukamaks. Raha kui üks väärtuse etalon on vajalik - eriti seetõttu, et ehkki kaupa saab hoida laos, tööd ei saa; raha kaotamisest kaotaks töölised ja inimesed, kes teenivad raha tööga - võidaks need, kellel on palju vara. Suurem osa majandusest baseerub tööl ja mitte varal, sellel ei ole materiaalset tagatist. Eestis ei pruugi olla kogu siin aasta jooksul tehtavale tööle tagatist asjade nöol - asjad süüakse, kulutatakse ja visatakse ära.

Mis on tarbimisbuum?

See on see, kui ostetakse asju, mida ei ole vaja - juba tootmise hetkel on need asjad praht. Ostetakse uusi, kuigi vanad toimivad jne... See on see, kui tehakse tööd, mis ei ole tegelikult töö - see ei suurenda raha tagatist, väärtust, tervist, heaolu. See on see, kui ressursse kogutakse loodusest, mitte inimtootmise jääkidest.

Sujuv ümber orienteerumine tegelikele väärtustele on üks viis saada kasu hüvedes sadu protsente, kui mitte tuhandeid.

Ameerika endise majanduskriisi ajal toodeti välja mudel - suurendada mõttetut tarbimist. Sigmund Freudi teooriate põhjal loodi reklaami mudel, mis (endise) kulumiskindluse, pika kasutusaja, tugevuse ja muude väärtuste asemel promos asju nende seksikuse kaudu - Freud uskus (ja sellest sai alguse tema suur tüli Jungiga), et inimtegevus taandub seksuaalinstinktiks ...tema lähedane sugulane töötas välja tihedas kirjavahetuses Freudiga, Ameerika valitsuse tellimusel, sellise mudeli. Oleks tuginetud teistele, inimese jaoks sama määravatele instinktidele, oleks tulemus olnud parem - praegu on sellest lähtuv inimese väärareng ja tarbimibuum tekitanud väga keerulise olukorra. Ja seda praegust majanduskriisi nii ei lahenda. Seda lahendab vastupidisel meetodil - see konkreetne meetod ei ole jätkusuutlik ja korrektne programm oleks sellest situatsioonist sujuvalt välja tulnud ja asju uuesti muutnud, siiski tekitas muutuse alles krahh (uurige selle sõna tähendust, enne kui vabamüürlasi siunama kukute). Tore, et see krahh enne tuli, kui kõik otsa sai. Ja kindlasti oli neid, kes seda protsessi ette nägid, soodustasid ja sellest kasu lõikasid - siiski, üldisemalt võttes oli see täiesti kindlalt inimkonna üks suurimaid fupaasid viimastel sajanditel, mitte mingi kaval masterplan.

Lahendused:

• Luua tuleb rohkem vaimset väärtust. See ei paku küll lihttöölistele tööd - see probleem tuleb lahendada teisiti, ümberõppe ja muude lahenduste abil -, ent see vähendab konkreetset loodusvarade tarbimist; vaja on ökoinnovatsiooni ja sotsiaalinnovatsiooni - tehnoloogiat, mis saaste tootmise asemel ka kõrvalnähtudena hüvet toodaks. Esimesed arvutid täitsid ühte eesmärki ökosüsteemi hinnaga - nüüd on vaja arvutit, sõna "ökoarvuti" propageerimist, mis mõjuks keskkonnale hästi. Mitte saastaks vähem, vaid mõjuks positiivselt - isegi minimaalne negatiivne mõju on halb. Arvuti peaotstarve on täidetud, vaja on arendada muid tahkusid ja integreerida arvuti loodusse. See kehtib ka muu tehnika puhul - mädanev muusikakeskus, mille võib visata kompostihunnikusse; õhku puhastav auto jne... See on innovatsioonitöö.
• Teadlikkust tuleb tõsta, pidada edukat dialoogi. Probleemi ei ole ette näinud ega lahendanud väike poliitikute seltskond - nad ei saagi seda teha. Kollektiivne aju ei ole mitte "läbi kukkunud projekt" (nagu Lang ennatlikult teatab), vaid tõsine hädavajadus - vigadest õppides tuleb see paindliku, vaba ja fantaasiaküllasena välja töötada, inimkonna ühine aju. Üksikisik ei lahenda seda segadust ega ka mitte poliitiku kabinet - puhtpõhimõtteliselt, see on liiga väike inimressurss, kui sinna ei kuulu kogu ühiskond; see ei suuda isegi tehtavat tööd üleni üle vaadata, rääkimata süvitsi hindamisest.
• Majanduskliimat tuleb muuta, töötada välja reaalseid lahendusi - ja teha seda sujuvalt, ilma kokku kukkumisteta.
• Euroopa peab suutma Euroopalikel väärtustel põhinevalt, vanu põhimõtteid jälle ausse tõstes ja kaasajastades luua midagi uut. Vaja on vaba, kõikidest reeglitest puutumatut analüüsi, mis käsitleks erinevaid võimalusi ja rikuks tabusid - kaaluda kõiki võimalusi. Ja vaja on sujuvat liikumist ja mõistmist, kui pika ajaloo ja suure töö tulemusel on välja töötatud euroopalikud tõed. Ja arusaama - Euroopa ja Ameerika on innovatsiooni allikad; olemas on tohutult palju väga kvaliteetset tööjõudu, tootmisüksusi, tehnoloogiat ja teadmisi. Situatsioonist välja tulemiseks, õnnelikult välja tulemiseks, on olemas võimalused ilma igasuguse kahtluseta.

Tegemata töö transatlantilises liidus

Mina näen kompleksset pundard erinevatest huvidest. Samuti mitmesugust lahmimist ja väärarusaamu. Nendest tahangi kirjutada.

1. Inimesel on õigus tööle

Selline arusaam on laialt levinud ning põhjustab sügavaid sotsiaalseid probleeme. Esiteks - inimesel on õigus tööle. Õigus olla võimetekohaselt kaasatud. Teiseks - see ei ole ainult õigus.

Näen, kuidas inimesed tihtipeale võitlevad asjade vastu, mis kaotavad ära vajaduse nende töö järele. Näiteks - kui käivitati masstootmine, siis töölised lõhkusid tehaste sisseseadet. Selline lähenemine on sügavalt vale. Kui lapsed näevad asjade jagamist pirukajagamisena, kus on kindla suurusega pirukas, mis tuleb eiteakust, ning see tuleb kuidagi võrdselt ära jagada - see on esimese astme naiivsus majanduses. Selline naiivsus läheb kiiresti üle IT sektori ja arendava ning tootva töö tingimustes, ent mitte nii kergesti haritlaste, sotsiaaltöötajate ja paljude arvamusliidrite hulgas, kelles ei juurde sügavat arusaama majanduse olemusest - sellest, et raha, mida pirukajagamise käigus jagatakse, ei ole midagi ilma tagatiseta; kõik trükitud raha vastab toodetud kogutagatisele ning finantssüsteemi nõrgenedes langeb paratamatult raha väärtus - ja seega peabvaldav enamus rahast ringlema nii, et raha väärtus kasvaks, kui jagada raha lihtsalt võrdselt ära, siis langeb raha väärtus nulli.

Teise astme illusioon, natuke juba arenenum, on see, et raha saab töö eest - ja niisiis on pirukaks hoopis töö, mida tuleb hoida ja kuidagi ära jagada. See ei ole nii - töö tuleb ära teha ja siis teha muid asju. Mõnda tööd teevad miljonid, õppides aastaid - ent ikkagi saab iga töö otsa ning asutakse uue kallale. Asjad automatiseeritakse, arendatakse edasi, saadakse valmis. Näiteks - oli ehitusbuum. Oli. Ehitati Tallinn täis ja paljud muud paigad - said täis ja enam nii palju ehitada pole vaja, nüüd on vaja hoopis ehitatut hoida ja arendada, ent see nõuab väiksemat hulka ja väiksema kvalifikatsiooniga tööjõudu. Vaja on ümberõpet ja arengut. Sama moodi, märksa keerukamatel põhjustel, kaovad paljud muud tööd - keskkond muutub pidevalt, asjadele leitakse lõplikke ja automaatseid lahendusi, ühiskonna põhiprobleemid muutuvad igal kümnendil ja seega tulebsuurem osa tööjõudu suunata uute probleemide peale; kõige teravamate probleemide lahendajad saavad kõige rohkem palka - neid tuleb motiveerida, parimad kindlate alade peale suunata - ning ülejäänute palgad langevad. Tekivad uued haigused ja leitakse lõplikud ravimid vanematele - keegi ei taha ju arstide säästmiseks neid ravimeid ära keelata ja ikka vanamoodi ravida. Keegi ei taha Tallinna ümbrust täis ehitada selleks, et ehitajaid oleks ikka palju vaja, see oleks ainult saastamine. Keegi ei taha jätta kasutamata kiirkeedukannusid, et hoida kastrulite ja pliitide turgu ikka maksimaalselt käigus. Keegi ei taha loobuda rehast, et saaks pakkuda oma kodus tööd kellelegi, kes peab käsitsi sodi kokku korjama, kõrshaaval. Mõttetut tööd ei ole vaja ja see eeldab inimeste muutumist ja ettenägelikku arengut, vastutus selle eest on inimeste endi õlul. Tähtis on lai silmaring ja paljude valdkondade tundmine - ei tasu langeda ka illusiooni, et kiviaeg tuleb tagasi; kui tulebki mingi langus, siis radikaalselt teist moodi.

Tööjõud peab liikuma järgmiselt - selgitama välja vajadused, seostama ennast nendega, õppima neid rahuldama; nägema ette vajaduste muutumist kümnendil, mitmel kümnendil; mõistma enda andeid, võimeid, nõrku ja tugevaid külgi ning valima strateegia - ikka ühe olulise töö pealt teisele. See ei ole füüsiline töö - see on keeruline ja sügav vaimne töö, laiema pildi näitamine, mis on lõppeks sama oluline, kui toidu valmistamine või tervise hoidmine. Kunagi ei tohi lõpetada õppimist ega eemalduda laiemast nägemusest, maailma arengutega kursis olemisest - maailm lihtsalt ei tööta nii, et on mingid sotsiaalsed töökohad, mida on vaja; see on ohtlik ja tagurlik jätta käiku struktuure, mis on kaotanud oma sisulise mõtte - kui on leitud viis ilma mingi tööta sama hästi läbi ajada, ei tohi selle tööga enam prahti toota ning arengut kinni hoida. See on valus tõde, ent teadmatus sellest on paljude, suuri inimhulki haaravate sotsiaalsete probleemide peamine põhjus.

2. Finantsstruktuuridel peab olema õigustus

Finantssüsteem - raha, pangandus, äriinkubaatorid ja seadused - on loodud selleks, et elu käigus hoida. Kui need seda enam ei suuda, on midagi valesti - ka need peavad muutuma, ajaga kursis püsima. Praeguse tööhõive probleem - selle töötute arvu juures suudaks tõhus finantssüsteem tagada, et kõik need töötud koos teevad oma ellujäämiseks vajaliku töö ära, see lõimitaks uuesti suurema majandusega ja asi oleks korras. Majandussüsteem ei ole paindlik, ei suuda kohaneda - ja see on probleem.

3. Tegemata töö hulk

Ma toon mõningad faktid - inimesi ei ole liiga palju, neid on liiga vähe, ent seda ennekõike loova teaduse sektoris:

• IT maailmas tehakse asju ülejala ja kiirustades - suured firmad, kes toodavad maailma kõige võimsamat tarkvara, on valinud kiiruse kvaliteedi asemel, sest programmeerijaid on lihtsalt liiga vähe. See on tohutu, mida veel ära saab teha - ja uurige natuke IT'd, see on raadiotes, vabrikutes, inimeste kodudes, lennukites ja transpordis, see teeb ära tohutu koguse tööd, mis vanasti nõudis väga palju töölisi, raamatupidajaid, sekretäre, masinkirjutajaid, ümberkirjutajaid ja kõikvõimalikku seltskonda. IT sektor teeb ära tohutu töö - ja visioonist on teostatud murdosa. Inimesi on liiga vähe.
• Arstiteadus - on tohutu hulk uusi ravimeid, uusi suundi ...saame rääkida sellest, et müüakse palju ja rikutakse inimeste tervist kohati sihilikult, on igasuguseid skeeme; siiski, fakt - esiteks on liiga vähe neid, kes need skeemid läbi töötaks, suudaks reaalselt välja töötada inimtervise positiivseid mudeleid; teiseks on arstiteaduse areng liiga aeglane, inimkond ei suuda tõhusalt ja kiiresti reageerida uutele viiruspuhangutele. Kõik valdkonnad sõltuvad arstiteadusest.
• Maaharimine - maa harimise algelised vormid, põllundus ja istutamine, on üsnagi hästi arenenud - ent toid ei ole piisavalt tervislik. Vaja on uurijaid, teadlasi ja entusiaste, vaja on suuremat tööd - ja selleks on inimesi selles sektoris liiga vähe. Oskajaid on vähe - neid on vähe, kes uuriks, süveneks ja looks, leiaks lahendusi. Ainult neid inimesi on liiga vähe - töölisi on jalaga segada. Liiga vähe on tasemel tööjõudu ja liiga vähe on keeruliste valdkondade tööjõudu. Fakt on see, et füüsiliselt pingutada viitsivad väga paljud - terved massid -, ent vaimne pingutus on paljudele ebameeldiv, tüütu, lihtsalt ei viitsita paksu raamatut põhjalikult läbi töötada, ei ole huvi ja entusiasmi. Siis vabandatakse ennast, et füüsiline töö ongi keerukam - võrrelda saavad ainult need, kes on väga head mõlemas. Aga,mis on fakt - maa kvaliteet järjest langeb ja see on peamine koht, kuhu rõhku panna, kõige olulisem; kuidas muuta kõrb oaasiks? See on ulme ainult selle pärast, et inimesi on selles sektoris liiga väha. See ei ole ulme selle pärast, et maa kvaliteet järjest langeb - see on paratamatus. Palgad selles sektoris hakkavad kindlasti kasvama ja kasvavad seda kiiremini, mida hullemaks olukord muutub - ja ka karistused neile, kes seda olukorda hullemaks muudavad. See on ainult aja küsimus.

Ma võiksin loetleda pikalt ...inimesi on liiga vähe. Finantssüsteem on ajast ja arust. Kogu see kriis - vanad ja aegunud seadused, numbrid ja lepingud; see asi tuleb ümber korraldada ja seda tuleb teha sujuvalt, ilma radikaalsete järskude muutusteta - sest, peale kõige muu, on inimkonnal puudus ka ajast. Enam ei ole aega teha Nõukogude Liidu laadset kolossust, oodata sada aastat ja siis nentida, et midagi läks valesti - vaja on tõhusaid lahendusi, siin ja praegu, mis nõuaks minimaalseid muutusi ja pakuks maksimaalset tulemuslikkust. Vaja on raha suunata õigetele radadele - et seda oleks kõige rohkem seal, kus tekib rahale kõige rohkem tagatist. Raha liikumine on kaotanud kontakti reaalsusega, mistõttu raha kaotab usaldusväärsust. Ja lahendus - vaja on õppida, analüüsida, lahendusi otsida. Inimesi on finantssektoris liiga vähe! Selles sektoris on vanad tagurlased enamuses, kes võiks ümber õppida suuresti - ent isegi, kui nad seda teevad, on maailma majandamiseks ressurssi ikkagi liiga vähe. Ja see loovtöö - iga avastus parandab iga maailma inimese elukvaliteeti. Kohati ehk võimaluste näol, ent see on oluline fakt, millele mõelda - loovat teadust, loovat majandust ning üleüldse loovisikuid on liiga vähe ja erinevalt tootmisest mõjutab nende töö kõiki ühtlaselt. Iga oluline avastus mõjutab kõiki maailma inimesi - isegi, kui inimesi on kaks korda rohkem, siis üks inimene võidab sellest avastusest sama palju, kui siis, kui neid oleks kaks korda vähem. Ja see on üks oluline põhjus teha loovtööd, teha innovatsiooni - sotsiaalsfääris, majanduses, kokkuhoius, korduvkasutamises, prügitootmise vähendamises, tuhandetes või miljonites valdkondades.

Ja ma usun siiralt - teadmistepõhist Eestit ja turumajanduslikku Eestit tehakse maha, sest rahvas ei ole nende asjade rajamisega toime tulnud ja tahab midagi lihtsamat - lihtsamat ei ole, need asjad on vajalikud. Paljalt sotsiaalsfääri parandamine, toetuste suurendamine - see ei lahenda midagi, raha vajab tagatist. Raha tagatise loomine on prioriteet nr. üks - selle laiali jaotamine prioriteet nr. kaks. Ja siin on vaja väga laiaaulatuslikku koostöö ja organiseerumise, üksmeele leidmise võimet - teadus, mille arendamine toob tohutut kasu, oleks eetika ja sotsiaalteadus, ent ka kaasaegne majandus.

Analüüs Langi seadusele

Toon hulga väiteid Langi eelnõu osas:

• Reformarid rõhuvad sellele, et keegi ei ole eelnõud tegelikult läbi töötanud ja kritiseerivad, mida nad ei tea. Möödaminnes lugesin selle teksti läbi. Muide, üks Langi enda selleteemaline kriitika, kaitse sellele seadusele, pani ka mu enda argumente uuesti üle vaatama - jään siiski nende juurde, mida olen esitanud.
• Vaadeldes Langi tegevust laiemalt - see eelnõu on osa sellest, kontekst moodustub tema artiklitest ja suunast -, saab selgelt aru, et inimesel on midagi varjata; usun, et kui asjad on seni töötanud, siis peaks selle teema enne igasuguseid seadusi põhimõtteliselt läbi arutama. Langi tekstid on suunatud sõnavabaduse summutamisele, sellisena on ka see seadus sellest osa - igaüks saab aru, et kuigiseaduse tekstist ei õhku üleskutseid kohe sõnavabadus lõpetada täielikult, on see osa suuremast suunast, mida Lang oma tekstides väljendab ja millele püüab toetust võita. See suund on ühene - kellelegi on midagi varjata.

 Nüüd kriitika eelnõule endale:

Tahetakse, et politsei saaks kuulata üle allikaid juhul, kui need on seotudkuriteoga, mida saab karistada kuni kaheksa aastase vanglakaristusega. Ilmselgelt saab seda punkti kasutada juhul, kui on kahtlus, et maksimumkaristus on kaheksa aastat. Sellise kahtluse saab otsustada politsei, ent kindlasti on selles oma roll ka erakondadel - sisuliselt, kuimõni erakond, kes on mõne politseijaoskonnaga seotud, suudab leida sellise koosseisu, mille puhul kaheksaaastane maksimumkaristus kehtib, siis sellise kahtluse korral saab allika avaldamist nõuda.

Siin tuleb kaaluda järgmist:

• Kui ajakirjandusel on selline allikas, kes vabatahtlikult kuritööst räägib, siis tema ja ajakirjaniku huvides ongi esitada kõik asjassepuutuvad faktid ja argumendid. Ajakirjaniku side allikaga ilmselt säilib - kui ta maja just pealtkuulamisaparaate täis ei panda, mis võiks olla keelatud. Politsei ei vaja otsest kontakti isikuga, kes on juba vabatahtlikult ja riskeerides võtnud ette kuritöö paljastamise; allika tugi politseile on niigi reaalselt olemas.
• Juhul, kui allika parandamine misiganes tingimustel on võimalik ja allikas on avastanud kuritöö, mis on seotud mõne võimustruktuuri või politseistruktuuriga (ja isegi, kui selliseid leitakse kord kümne aasta jooksul, on need väga olulist laadi leiud ning hoiavad ära alati rohkem kuritöösid, kui avastatud kuritööde hulk ise), siis risk on seda suurem, mida suurem on kasvõi minimaalne avalikustamise tõenäosus. Misiganes seaduseväänamisega seda teha saab, see võib olla määrav argument mittepaljastamiseks. Ja siinjuures piisab ühest-kahest pretsedendist, et muuta oht liiga suureks.

Seega - see seadus ei ole rahva huvides. Isegi literaalselt see seaduse tekst. Aga siiski - vaadake Langi sõnavõtte ja protsessi laiemalt, pange see konteksti. Ilmselgelt on kellegi huvides - äkki isegi mitme erakonna - panna kinni nii palju sõnavabaduse kanaleid, kui võimalik; ilmselgelt on Lang selle eest suurel määral vastutav ja võitleb, nagu elu eest ...peaaegu ilmselgelt on välja tulemas tõsiseid kuritegusid (või siis planeeritakse neid ja valmistatakse pinda ette) - so. selline kiirustamine ja lahmiv, hullunud propaganda sellisel teemal on tähis, et kellelgi on midagi varjata. Pole ju ühtegi argumenti, miks see seadus tõesti oluline oleks hetkel - peale selle, et mujal maailmas on nii kombeks (tuues näited u. kümnest riigist - maailmas on riike sadu), samas kui muu maailma meedia väidab, et päris nii ikkagi kombeks ei ole.

Eesti meedia ei ole äraostetav - Lang soovib, et oleks

Langilt veel üks arusaamatus.

Niisiis, mis on "meedia äraostmine"? See on raha (prääniku) või kohtu (piitsa) abil lehtede sisu mõjutamine. Igaüks valib ise, mis lehti loeb ja mida räägib. Kui mõnes lehes on palgatud inimesed, kes räägivad raha eest teatud juttu - see ei ole meedia äraostmine, see on ühe lehe äraostmine. Leht on kellegi advokaat sellisel juhul, palgatud advokaat. Tegelikult - mis ses nii halba, peaasi, et säiliks vaba ajakirjandust; seda vaba ajakirjandust saab meie õigusruumis (senini) igaüks ise korraldada.

Mõelge järgnevale:

Mis saab lehest, millele tekib konkurent, mis esitab infot täpsemalt, tasakaalukamalt ja vähem kollaselt?

Eeldusel, et uuendus jääb rahva enamuse intelligentsuse piiresse, on sellel lehel võimalik teine kergesti seljatada. Eeldusel, et see ületab masside intelligentsust, saab sellest intelligentsete (ja vaimselt mõjukate) inimeste favoriit ja lehe mõju on siiski suur.

Kas lehe reklaamimine, müümine - raha teenimine - on meie kliimas halb?

Ei. Lehe müümine, edukad reklaamikampaaniad - see näitab rahvast aru saamist. Müümine on selles kontekstis omamoodi veenmine, argument. Kes ei ole võimeline müüma - ei ole võimeline läbi nägema, oma argumente veenvalt esitama. Iga inimese jaoks, kes tahab oma sõna esitada, on müümine nõue - see on kadalipp, mis tuleb läbida; küllaltki hästi valitud kadalipp, sest selle läbimine tõestab seda, et see inimene on võimeline tänapäeva ühiskonnas ja ennekõike oma lugejaskonnas orienteeruma.

Mida tähendab sõnavabaduse piiramine?

Ükski ärimees ei saa meediat ära osta - alati on teised lehed, alternatiivajakirjandus jne... Kui mainstream kaldub mingis küsimuses tõest kõrvale - selles konkreetses küsimuses tekib alternatiivmeedia mõne lehe, blogi vms. näol; kui on oluline küsimus, siis terve rida selliseid (lähiajalugu on seda konstantselt näidanud) ja asi arutatakse läbi väljaspool meediat. Osa sellest võib olla ära ostetud - siiski, tähtis on inimeste teadlikkus ja valikuvõime (sest ostmine on müügi teine pool - kui on hea müük ja läbinägelik ostja, saab sellest kokku tervik; "müük" selles tähenduses tähendab PR tööd - ja avalikud suhted on tänapäeva maailmas ja üldse täiesti hea asi, mitte miski, mida peaks maha tegema).Tõsiseltvõetav on ainult see ajakirjanik/ajakiri, mis suudab jälgida lugeja reaktsiooni ja sellele autentselt reageerida - tekib diskussioon. Ilma müügi ja reageerimiseta - monoloog. Monoloogi peavad totalitaarsete riikide valitsejad, tõkestades rahva hulgas tekkivat dialoogi.

Kas inimestel on õigus valetada?

Jah ja ei. Sõnavabaduse tingimustes on igalühel õigus avalikult valetada - tehnilises mõttes. Faktilises mõttes on igalühel õigus, ning kes vähegi võimeline, võiks seda käsitleda kohustusena - mitte küll seaduslikuna - näidata selliste artiklite, meediakanalite ja isikute suhtes üles teatud põlgust. Samas - see ei tohiks ületada piire, kus midagi lihtsalt täiesti ignoreeritakse või kedagi seda ignoreerima sunnitakse; see võiks olla nagu terve perekond - palju arvamusi, mõnikord väiksed valed ühel või teisel põhjusel, vaidlused, mõnikord keegi arvab, et keegi valetab, ent tuleb välja, et siiski mitte.

Kuidas vale vastu võidelda?

Vaja on muuta lugejat läbinägelikumaks, avardada tema pilku. Poliitik, kes kardab valida seda teed - tahab ise valetada. Esiteks on vaja töötada läbi sõnavabaduse tingimustes lubatud vahendid - ajalehtedele valetajate paljastamise veerud (need saavad kindlasti popiks, omamoodi ärapanemine seegi), valetajate paljastamise blogid (näiteks Lang võiks mõnda pidada) ja mis peamine - inimesed peavad aru saama, põhjalikult aru saama, faktide tõesuse kontrollimise meetoditest. Laimu põhjal ei tohi kellessegi halvasti suhtuda - mitte ei tohi olla ühte tõe monopoli, riiki, kes otsustab, kuidas kellessegi suhtuda; ei tohi olla äraostetud meediat, sest see on kordi hullem, kui äraostetud väljaanne või äraostetud ajakirjanik. Meedia kui tervik on äraostetud siis, kui Langi ideaalid teostavad - aga mitte siis, kui keegi raha jagab neile, kes tema eest kostavad. See viimane on pisut vastik - ent ainult läbi selle tuleproovi, läbi rahva teadlikkuse tõstmise, millesse võib raha süstida ka Lang (erapooletust on lubatud rahastada!), saab meedia tõeliselt vabaks. Muutuvad müügiargumendid, muutuvad peamised ajalehed - asi liigub paremusse. Kui poliitik ei taha seda teed valida, siis poliitik kardab. See on märk sellest, et poliitikul on midagi varjata - paljalt sellise eelnõukava valik, rõhudes küll reaalsele probleemile (äkki poliitikud ise kallutavad meediat, et kallutatud meedia vastu võidelda, tekib selline vandenõuteoreetiline küsimus? - siiski see ei ole peamine) Niisiis Langil on vandenõuteooria, et meedia on ära ostetud. Ma peaaegu nõustun - paljudes ajalehtedes on teatud teemad kahtlemata kinni makstud -, ent tehke ise blogi ja te näete, kuidas tekib ära ostmata meedia. Tehke blogi, kus kajastate korra aastas mõnd probleemi, mida täiesti selgelt ja üheselt näete - regage ennast blog.tr.ee keskkonda ja igaüks saab lugeda. Ja see on lahendus. Seda lahendust tuleb juurutada, selmet teha mingeid debiilseid katseid kogu meediat allutada - ja takistada laimu kõrval üldse igasuguste riiklikult varjatud asjade välja tulemist. Lang teeb praegu midagi väga kurja, tahtlikult või tahtmatult, ja see on tähtis sellest aru saada!

Kutsun üles kirjutama artikleid, kuidas vale vastu võidelda!

Paldikuseinad

Las need peldikud olla. Peldik on peldik - see ei riku linnavaadet. Linnas saab jalutada, kuigi peldikud on olemas, sattumata peldikusse. Vähemalt, võib valida WC. Netiruum on samasugune - kui kuskil läheb jubedalt haisema, siis inimesed hoiavad eemale, polegi muud. Ja netis, erinevalt linnaruumist, on see hais sedavõrd virtuaalne, et sellest ei ole lihtsalt mitte midagi.

Raamatutvustus: Lion Feuchtwanger "juudi sõda"

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?21651

Raamat on kirjutatud ühe vaieldamatult parima kirjaniku poolt, kes kirjeldab väga peente karakterite ja liinudega protsessi, mis on kestnud läbi sajandite. Roomlased, aristrokraadid jms. saavad tõsiselt maha tehtud - võrreldav Nõukogude Liidu propagandaga -, kui tuimad, lollid ja nürid tegelased. Siiski on kõik juudid esitatud ülimalt hea karakterikirjeldusena, mis võimaldab aru saada nende sügavamast hingeelust, usust ja maailmavaatest. Soovitan lugeda!

(ise avastasin selle mõned aastad tagasi ja kujunes kiiresti üheks lemmikraamatuks sellel hetkel/perioodil). Pakub korraga head lugemiselamust ja "ridade vahel" ka ajalugu ja tõde.

IT kasutamine majanduseduks ja muid mõtteid

Vanade ideede copypaste...


Minu meelest on IT valdkond endiselt selles osas kõrge potentsiaaliga - tegemata on jäetud hulk süsteeme, mis rahvusvaheliselt ammu olemas. Ühte mainisin eile ka kuskil kommentaariumis muu jutu sees (kaks päeva olengi nüüd lehti lugenud vahelduseks:D).

1. Kokkuhoid on võimalik perearstide ja üldse üleliigsete arstivisiitide pealt, hoiab kokku järjekordi - ehk siis aega.

USAs on kasutusel süsteemid, kuhu sisestad sümptomid ja saad vastuseks mingi diagnoosi või viited, et mis see võiks olla. Asi ise näeb välja umbes, nagu Google või Windowsi troubleshooter - sisuliselt valid mingi ühe üldise sümptomi ja siis hakkad vastama küsimustele - need võivad olla näiteks "Jah", "Ei" ja "Ei tea" või ka peenema resolutsiooniga. Sellist nähtust nimetatakse ekspertsüsteemiks - näiteks võib suur hulk arste sisestada iga päev iga patsiendi sümptomid, seejärel asja selgudes diagnoosi ja lõpuks ravi lõppedes info ravi kulgemise ja täiendavate probleemide kohta; selle põhjal paneks süsteem ise paika tõenäosused ja küsimuste järjestuse, inimene võib need üle vaadata ja teha nii, et sümptomeid saaks sõnastada eri viisil ning tüüpilisemad oleks eespool - selline näeks protsess välja ise süsteemi luues, aga põhimõtteliselt tuleks see tõlkida, kuna Eestis ei ole asjaliku andmebaasi koostamiseks ilmselt piisavalt haigeid. Vastus võib olla ka "pöördu arsti poole", kui asi võiks tõsine olla. Sellise süsteemi pidamine ei maksa suurt midagi, eriti võrreldes arstide pidamisega või üleüldse sellega, kui kaua inimesed peavad järjekorras olema. See võib maksta päris korraliku summa - ilmselt mingis USA või muu riigi hinnaklassis -, ent toob ka tagasi suht suuri summasid.

Sellise süsteemi puhul on võimalik ka, et sisestad sinna suurel hulgal oma tervisenäitajaid ning see teeb mingeid prognoose ning hindab asju sellest lähtuvalt. Eeldusel, et paljud inimesed kutsuvad aeg-ajalt arsti mingite lihtsate asjade puhul, on selline süsteem, eriti kooskõlastatuna igasuguste retseptide poliitikaga (võib-olla peaks saama selle abil ka piiratud koguse retsepte vajadusel), suhteliselt palju aega kokku hoidev nähtus. Ja selle väärtus on suurem, kui mingi viletsa arsti väärtus - andmed tulevad siiski paljudelt, mitte ühelt keskmiselt perearstilt.

Ekspertsüsteeme võib teha väga eri valdkondades - kasvõi, et millist maja ehitada - ning selle kaudu saab tutvustada ka erakondade programme jms., troubleshooter on üldiselt parem formaat, kui FAQ.

2. Kokkuhoid on võimalik, kui suhtlemist riigiga maksimaalselt automatiseerida, sisuliselt vähendada vajadust ametnike ja dokumentide järgi.

Sellise kokkuhoiuga on tegeldud minimaalselt - enamus selliseid süsteeme on ebamugavad kasutada. Igasugused ametid ei saada kirju mitte niivõrd e-maili, vaid paberkirja teel, kuigi võiks võtta meili lahti ja klikata kättesaamise kinnitust (ise ma saan pidevalt bussitrahvide kohta kirju kohtutäituritelt, tegelikult võiks pangad selle info ka lihtsamalt kättesaadavaks teha, et kuskil oleks olemas "maksa" nupp ja kogusumma, saaks ka paar inimest lahti lasta - või loovamale tööle suunata, nagu Gates seda sõnastab -, muidu need kasvavad mul üle pea).

Sisuliselt peaks olema riiklik programm, mis tagaks:

• Kõik enda kohta käiv oluline info on kättesaadav internetist ja reaalajas.
• Kõiki asju saab teha netis, kui need ei eelda just isikutuvastust, nagu dokumendi tegemine (millega oli ka ebameeldiv see, et praegu ma elan Tartus, aga kiir-id-kaardi pidin tegema Tallinnas, mis kulutab riigi kodaniku aega päris mitu päeva ja avaldub antud juhul kergelt ekspordinumbrites võib-olla:D).
• Sellesse võiks järk-järgult kaasata kõikvõimalikud mitteriiklikud instantsid samuti, et igasugused teated jms. oleks selles süsteemis näha. X-tee taotleb midagi sellist, aga hetkel on siiski kohmakas ja ebamugav.

3. Kokkuhoid kohtus käimise ja juristide küsitlemise arvelt.

Ma usun, et 90% põhjustest, miks inimesed juristi poole pöörduvad, on suhteliselt tüüpilised. Põhimõtteliselt võiks olla siin ka ekspertsüsteem, mille valdkondi järjest laiendataks ja mis võimaldaks arstiteadusele sarnase troubleshooteriga virtuaalset kohtuprotsessi. So. kui sellest ei piisa, võiks toimuda juba tsiviilhagi tegemine ja kõik sellega seonduv, aga üldiselt võiks sellest virtuaalsest asjast saada kätte tüüpiliste kohtuprotsesside tulemused eeldusel, et kui riik esitatud andmeid kontrolliks, peaks need ka paika. Samuti võiks sellega saada millelegi mõeldes muudlaadi prognoose, kui laiemaks minna - et ei peaks jällegi mingite igasuguste spetsialistide käest küsima, kui ei ole keeruline asi. Näiteks mingid finantsidega seotud asjad, et kuidas teha firmat jms. See süsteem ei tohiks sisaldada võimalust tõsisema karistusseadustiku uurimiseks, et seda ei hakkaks kasutama kurjategijad tagajärgede rutiinse kontrolli jaoks, sest psühholoogiliselt kujuneks see muidu omamoodi riskihaldussüsteemiks.

See on jällegi süsteem, mida oleks totrus mõnelt Eesti firmalt tellida - Eestis nimelt IT sektoris teevad kõik firmad konkureerivaid ja küllaltki lihtsaid tooteid, näiteks CMS'e on hulgi, mis on seotud sellega, et potentsiaalsed kliendid on jõutud kurssi viia, et CMS on kasulik asi (kuigi ma isiklikult ei ole viimases väga kindel, kas ongi nii väga, üldiselt see veebiturg kõige täiega on üle hinnatud).

4. Digitšekkide seadus.

Minul on näiteks tüütu ja keeruline täpset arvet pidada, millele raha kulub. Ma tahaks seega, et poest saaks selliseid tšekke, mida saaks tšekilugejaga arvutisse skännida - ja mitte ainult poest, vaid ka taksodest ja mujalt. Need võiksid minna avatud formaadis arvutisse sellisel kujul, et selle formaadi jaoks võib teha ise analüüsitarkvara jms., et vähendada kulusid sobivalt jms. See eeldaks riigilt ennekõike seadust ja unifitseeritud formaati, et kuidas arve peab olema kodeeritud, samuti kindlust, et skännereid saab poest osta. Võiks ka olla tasuta veebiruum, kuhu need tšekid üles panna ning võimalus need poest ID-kaardi abil otse sinna saata (tšeki vastu võtmise asemel tõmbad ID-kaardi läbi mingi automaadi või läheb tšekk pangamakse puhul automaatselt andmebaasi, kui oled teenuse sisse lülitanud). Tšekk võiks kohustuslikus korras sisaldada toote kohta infot, mille abil saab välja selgitada selle päritolu (standardformaadis), koostise (standardformaadis) ja parem oleks, kui ka hinnad teistes poodides - et saaks võrrelda, kui palju täpselt sama ostukorv muus poes oleks maksnud või komponentide kaupa. Samuti, parem oleks, kui igasuguste poehindade netti üles riputamine oleks koos selle informatsiooniga kohustuslik - see ei tähenda poele, kellel on kassasüsteem niikuinii juba olemas, väga suuri lisakulutusi. See ei peaks tagama, et need kaubad ei ole otsas, võiks mingit oletatavat kogust näidata vargustega arvestamata, kui üldse.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Teiseks võiks riik pakkuda erasektorile tugevat IT alast tuge erinevate infosüsteemide näol, mis võimaldavad korraldada maksuarvestust jms. Minu arvates on raamatupidajate ja muude selliste automaatide pidamine kui selline suhteliselt kulukas firmadele, kuigi ilmselt nad teevad pisut ka loovtööd. Päevade arvestus jms. võiks riigi poolt tagatult seadustega kooskõlas oleva süsteemina olla tasuta kättesaadav ja riik võiks ise seda arendavate IT-firmadega asju ajada. Tähtis oleks jällegi luua avatud formaadis andmekogu, kus on nende seaduste ja arvestusreeglite info kirjas (muidu, ka avatud formaat puhkepäevade jms. jaoks oleks abiks) ning arendada riigi kulul tasuta süsteemi, mis seda kasutab; iga firma saaks ise sisse osta parema süsteemi, kui leidub konkurent ning riik peaks seda ainult soodustama ja võib-olla ka rahastama mitut konkureerivat firmat (mis võib tulla odavam, kui ühe rahastamine). Sellisel tuleks automatiseerida igasugune aruandlus - teha avatud formaadid ja arvuti poolt loetavad standardid ning ka vastav tarkvara, mis suudaks teha kõike aruandest, vajalike allkirjastatavate paberite genereerimisest pangaülekande ja palgalehe saatmiseni e-mailiga. See aitaks hoida kokku firmade kulusid ning tõstaks seega nende elujõudu, olles samas odavam, kui igasugused investeeringud ja inkubaatorid. Tegelikult oleks see süsteem suures plaanis ilmselt väga odav - ja ilmselt ei paneks keegi ka pahaks, kui seda ka saja krooniga kuus vms. maksustada kasutamise korral, nii et äkki teeniks see ennast ka otseselt tasa, aga pigem on see negatiivne. Eesmärk võiks olla, et automatiseerida kõik firma pidamiseks seadustega ettenähtud protseduurid ja rutiin selliselt, et see ei eeldaks mingite lisateenuste sisse ostmist selle jaoks. Seda saab teha piisavalt efektiivselt, et sinna ei oleks enam raamatupidajat vahele vaja - eriti, kui seda teeb riik ja saab ka seadusi lihtsustada vastavalt.

Intensiivne investeerimine firmade kulude kokkuhoidu võiks olla üldse ametlik poliitika - ma ise ei tee mingit firmat, aga mingil määral olen ikka kokku puutunud ja eriti IT osaga -, sisuliselt kui programmeerimiskeele puhul öeldakse, et hea keel teeb lihtsad asjad lihtsaks ja keerulised võimalikuks; programmeerija ei peaks keskenduma mitte implementatsioonidetailidele, vaid oma valdkonnale - firma puhul oleks ka, et teha lihtsad asjad lihtsaks ja keerulised võimalikuks ning võimaldada keskenduda oma valdkonnale, mitte firma implementatsioonidetailidele, nagu maksud-lepingud jms. Ma ei usu, et vastavat kvaliteetset eraalgatust niisama lihtsalt tekiks, mingite hobi korras aktivistide jaoks oleks see suurusjärk liiga kallis see asi ära teha.

Lisaks võiks olla olemas aktiivne riiklik nõudluse-pakkumise reguleerimise süsteem. Mitte siis selles mõttes, et reguleerida, vaid selles mõttes, et pakkuda isereguleerimise katalüsaatorit - kui talunik lihtsalt näeks, milline edasimüüja või firma ostaks hea meelega kartulit (ja mis hinnaga ehk ka) ja mis on tema nõuded, edasimüüja näeks kartulitega talumeest ja inimesed saaks ehk otse osta (ma usun, et seda viimast teeks need, kellel vähe raha, nii et see ei vähendaks ka oluliselt maksutulusid - ühed siin teevad oma sellist naturaaltoiduostmise asutust, aga ilma infosüsteemita) ...lihtsalt, et liigutada infot ja viia otsi kokku. Võiks isegi analüüsida, et mida talumehed võiks maha panna - selleni välja, et nad pakuvad tagasisidet (siin on õigsuse kontrollimise küsimus). Jällegi selleks, et kaotada ära igasuguseid vahekihte ja püramiide ning muuta kogu elukorraldust praktilisemaks - programmeerimises on mõiste "overhead" väga levinud, mis tähendab, et igasugustel põhjustel tekivad koodi lisaaega kulutavad kohad, mida reaalselt asja enda jaoks ei kasutata; näiteks mitme protsessi omavahelise sünkimise käigus, kui need on kahel eri protsessoril, võib tekkida overhead, et vahepeal need protsessorid lihtsalt ootavad üksteise järel ja programm on võimalikust aeglasem. Overhead on see koht, kus protsessoriressurssi (aega) kokku hoida. Või siis mälu overhead.

Üks IT suund, mida ei tohiks unustada - on kahte tüüpi tööd, rutiinset tööd ja loovtööd. Rutiinset tööd on kahte tüüpi - see, mida on odav automatiseerida ja see, mida on kallis; lisaks vahel ka sellist, mida niisama lihtsalt ei saagi. Kodukasutaja Tiigrihüpe on valmis - inimestel on kodus arvutid ja Windowsid, isegi tabelarvutust, mõningane kokkupuude, käiakse netis ja loetakse lehti. Info liigub paremini. Samas, mida ei ole, on nüüd industriaalne Tiigrihüpe - arvutite kasutamine kõikvõimalike asjade automatiseerimiseks. Põhimõtteliselt on IT firmad, kes võiks sellega tegelda - samas nad jooksevad mööda firmasid ringi, müüvad veebi, laoarvestust ja raamatupidamisprogramme. Selliseid asju, mille idee on enne nendele IT firmadele maha müüdud. Sellist tõsisemat tutvustust, kuidas IT abil kulusid kokku hoida igat laadi tootmises, seda ei ole - ja suurem firma ei vaja seda, küll aga väikeettevõtlus. Tänapäeval on võimalik endale ju koju tehas teha - automatiseerida pea igat asja, vähendada tööjõu hulka kordades jne. Tööjõu hulga vähendamine samas tekitab võimalust müüa odavamalt, teha keerukamaid asju. Kui vaadata selliselt mitterahanduslikult, siis riigis tehakse lihtsalt rohkem ära ja kui seda raha nüüd sotsiaalmaksuna jälle teistele laiali ei jagata, vaid jäetakse nende tegijate kätte, siis nad saavad laieneda hoopis teist moodi. Ongi ju kaks suunda - industriaalne ja öko -, mida siis peab igatepidi omavahel siduma, et mida on lihtne teha ja mis on tervislik ja mis tekitab paremini taastuvaid kahjusid ressurssidele. Kui vaadelda laiemat maailma, mida Eestis vähe märgatud, siis arvuti ei ole lihtsalt mingi koduloom - info töötlus kui selline tõstab reaalselt tootlikkust; mitte ainult ei vii posti üle mere ja paljunda ajalehte, vaid võimaldab asju efektiivsemaks muuta mitmel tasandil - suhtlus ja sünkroniseerimine, tootmine ning toodetu turustamine; samuti teeb ära teoreetiliselt pea kõik tüüpilised arvutused, mida inimesed teha võiksid. Samas see haridus tuleb kuidagi inimesteni viia, et nad reaalselt ka muutuks efektiivsemaks - ja kui 10a tagasi olid Tiigrihüppe koolitused "kuidas kasutada internetti" kooliõpetajatele, siis nüüd võiks olla koolitused "kuidas kasutada arvutit linnaliikluse optimeerimiseks". Kaevandustes võivad autosid juhtida arvutid (nagu paljudes kohtades ongi), mõnes kohas on ka ühistransport Vanalinna laadsetes sõidukeeluga kohtades automaatide kätte antud (elektriauto võib ennast ise laadimas käia ja siis inimesi vedada) - see küll ei ole rahaliselt ehk nii kasulik, aga sellel oleks laienemispotentsiaal. Valvureid asendavad ammu arvutid, vaikselt ka müüjaid (nii et kui väikse poe puhul on vaja mingi kauba koguse jaoks x, suure poe puhul x/y, siis tulevase poe puhul x/y/y) ...on tehtud katseid, kus maja tehakse tehases valmis ja robot paneb selle koha peal kiiresti kokku; samuti on koristajaid liiga palju jms. ...kui USA tahab enda sõjaväe mõnekümne aastaga robotitega asendada, sest neil on vähe inimesi - miks mitte siis Eestis asendada robotitega rutiintööd, sest meil on vähe inimesi? Selle ühe miljoniga, kui muidugi on võimalik neid ka koolitada ja õpetada, saaks teha ära loovtöö hulga, mis muidu nõuaks kordades rohkem - kui kaotada see overhead, et nii paljud veavad toitu ette, valmistavad kooke ja tassivad posti. Lihtsalt, tuleks teha efektiivsem koolisüsteem täiendõpete näol, tekitada ettevõtlikkust ja automatiseerida. Pärast saab automatiseerimisega teisele ja kolmandale ringile minna - kui 90% inimesi leiavad endale uued tööd, võib selguda, et 45% on ikka automatiseeritav, nii saab järjest tõsta üksikisiku efektiivsust, kuigi ka nõudeid talle; teoreetiliselt jääb see aeg ja raha üle (sest masin ei maksa palju, kui osavalt osta), nii et riigil on raha sellele inimesele koolitusi korraldada sellal, kui robot tema töö ära teeb. Äkki see suund oleks hea mõte? Ja muidugi, kuna meil ei ole palju loodusressursse, siis võiks võimalikult palju sellest tööst olla infotöö - osaliselt kasulik ka nende samade robotite automatiseerimine, kui see langetab nende pidamiskulusid proportsionaalselt.

Need asjad on paljuski need, millest on ammu juttu olnud, aga kuna suur osa on sellest muus maailmas ära tehtud, on see ehk ka nüüd Eesti riigi jaoks odav.

-----------

Teised vallad mõned mõtted:

Haridussüsteemi võiks reformida kas üle ühe aasta toimuvaks või selliseks, et iga aasta ühel kuul maksab riik inimesele tema palga ja võimaldab omandada täiendõpet mingis koolis. Nimelt muutuvad inimesed vanusega hariduse osas selektiivsemaks ja nende huvi muutub praktilisemaks ning reaalsemaks, ent edasiõppe võimalusi pakuvad ainult korralikud firmad. Elust niisama rääkida ja mingeid tõukeid anda võiks samas ka müüjatele ning postiljonidele, kes ei pruugi olla väga rumalad - saaks natuke mingit sootsiumi ehitada ning jälgida, et inimesed lihtsalt kodus ei istuks. See mõte tuleks ka tööandjale maha müüa või forsseerida. Lisaks vähendaks see töötute arvu. Lühikeses perspektiivis ettevõtjate viha, aga pikemas võiks olla kasutegur, kui hästi korraldada. Inimesed ise nimelt naljalt ei õpi tihtipeale ...minu meelest võiks olla asutus, kus vastavalt vanusele ja huvidele rääkida igasugust üldist juttu, nagu majandusanalüüs, mingid poliitikat puudutavad nüansid, kasvõi ökomajad jms. ning anda täiendavaid diplomeid ja teha kontrolltöid. Haridust hajutades saaks põimida teooriat ning praktikat paremas suhtes, et inimesel oleks lahenduse saamise hetkel ka juba probleem. Mitte, et mulle endale kool meeldiks, aga mul on tunne, et mõnele on seda vaja :) Ja kuu aega aastas oleks ehk päris põnev, kui huvitavaid asju tehtaks. Eriti, kui selle eest raha saaks (kasvõi omi makse tagasi).


Seosed Eestiga

Sellest arvutiteadusest veel mõned minu jaoks kurvad asjaolud:

• Kui alustati Tiigrihüppe programmi, oli tegu inimestega, kes oskasid ja õpetasid baastasemel Windowsi ja Wordi kasutamist. Praegu oskab neid asju pea igaüks, aga need õpetajad ise ei ole teinud mingit järgmist hüpet - praegu võiks Tiigrihüppe projekti arendada need, kes oskavad vähemalt mõnda programmeerimiskeelt ja on selle rakendamise suhtes loovad; nad võiks küll olla keskmiselt halvad programmeerijad, et mitte ressurssi valesse kohta suunata, aga võiks vähemalt osata ja teada ja uurida.
• Suur osa Eesti programmeerijatest töötab rämpskeele PHP arendajatena. Märkimisväärne osa neist valdab tegelikult mõnda korralikku keelt. PHP eripära on see, et selles ei olegi võimalik ühtegi praktilist asja teha - sellel on väga konkreetsed piirid (ja PHP fänne ei tasu selles osas kuulata, nad ei ole korralikku keelt lihtsalt näinud).
• Eesti palgatase programmeerimises on võrreldav Inglismaa omaga, kui jätta number samaks ja asendada kroonid naeladega ning kuud aastatega. Seda seni, kuni tehakse samu asju. Inglismaal samas tehakse ka paljusid asju, mida Eestis ei tehta - ja palgatase ulatub siin Eesti omast sama asenduse puhul nelja kuni kuue korrani. Sealjuures, kui vaadata pakkumisi, on see valdav osa seal arendatavast tarkvarast - ja need on praktilised asjad.
• Veeb näiteks on mingis kaudses mõttes ehk praktiline, tulus ja kasulik, aga selleks, et nii võtta, peab siiski olema hea kujutlusvõime. Internetipood on parem, aga suurema osa firmade internetipoe vajadused suudaks täna katta üks või kaks tasuta alla laaditavat toodet.
• Selles mõttes on suur osa Eesti programmeerimisressurssidest suunatud mingile rämpsule - Playtech ja Skype ja Cybernetica ja mitmed teised teevad kas siis kasulikke või müüvaid asju (Playtech just viimast), aga on suur hulk väikseid firmasid, mis teevad tegelikult mingit täielikku mõttetust. Probleemid on just ennekõike müügis, mitte töötajates - ja mingil määral ka nende inimeste, eriti juhtide, kujutlusvõimes. Minu meelest võiks seda nüanssi käsitleda riikliku probleemina - siin ei ole vaja otseselt turu reguleerimist ja ehk isegi mitte rahastamist, vaid just ühte korralikku Tiigrihüpet, et keegi käiks ringi ja teavitaks ennekõike neid firmajuhte - see on kasumlikum, kui õpetada kooliõpetajatele ja pensionäridele "interneti kasutamist".

See kõik on suhteliselt keerukas ülesanne ja eeldab just selliseid jõulisi hüppeid ...mingis mõttes ei nõua cutting-edge programmeerimine üldse mingit ulmet, Eesti kubiseb inimestest, kelle IQ on piisav, aga ettevõtlikkus või võimalused oluliselt nõrgemad. Eesti kubiseb ka firmadest, mida 10 aastat tagasi alustasid mitte eriti professionaalsed inimesed, kuna tollal sai IT ettevõtte teha kellelegi poolstaatilist veebi müües üsna kergesti. Ma ise olen selline kergelt infomaniakk - vene ajal uurisin tollast popteadust, suhteliselt iga valdkonda, mis kätte sattus, nüüd mitmenda ringi peal uurin samu asju vähem populaarselt [muidugi "raisates" aega ka müstikale, religioonidele ja vahel ka mingile täiesti suvaliselt valitud infole, lihtsalt kus on huvitavaid valemeid vms.]; sealt tuleb järjest välja kohti, kus tegelikult teha saaks või kus oleks vaja üht ja teist, mida on võimalik mitte eriti kalliste vahenditega arendada. Minu meelest tuleks kuidagi lahendada just hulk probleeme sellega, et paljud andekad inimesed on kinni mingites mittetoimivates sotsiaalsetes struktuurides - ühest küljest see aeglustab nende arengut katastroofiliselt, ei lase neil kogemusi omandada ja hoiab mingites mõttetustes kinni. Ma ise võitlen endale iga hinna eest mingid vabad ajad ja huvitavad projektid, aga see ei ole finantsiliselt sama kasulik, kui minna mingisse veebifirmadesse ja tegelda lõputult lollustega ...tegelikult on suur hulk projekte, millel on Eestis tehtavatest kordades kõrgem risk (nii et keegi ei saa neid ette võtta kergesti), aga veel rohkemates kordades kõrgem kasumlikkus (nii et ikkagi tasuks statistiliselt ära) ja teiseks neid tehes omandavad inimesed olulisi kogemusi. Eesti IT sektor on perspektiivikas ala - tehku need ehitajad samal ajal ökomaju või mida iganes, riik peab ju igast aspektist korraga toimima ja arenema -, Eesti jaoks kindlasti perspektiivikas, aga see on mingis teatud ajas, näiteks üheksakümnendate alguses, tugevalt kinni. Uuritakse mingit jama - näiteks selline tehnoloogia, nagu Ajax ehk Web 2.0 ei ole tegelikult mitte midagi rohkemat väärt, kui näpuharjutusena, rääkides reaalsetest protsessidest ja selle kasutusest siin Eestis. Samas see on nagu midagi eriti fancyt paljude jaoks ja maeiteamida - see mõjutab ainult veebi kasutajaliidese mingeid nüansse ja selle oskamine ei tasu lihtsalt ära. Samas veebifirma jaoks on see loomulik arengusuund.

Programmeerimine jaotub ka vajalike oskuste järgi:

• Veeb - andmebaasid, mingid triviaalsed programmid nende küljes (pean silmas tüüpilist veebilahendust või e-poodi); selleks peab väga tahtma, et see endale keerukaks ja huvitavaks muuta, näiteks Web 2.0 tehnoloogiate, mingite detailide lihvimise ja muu sellisega. Tegelikult on see odav ja labane asi võrreldes palju muuga.
• Serverid - andmebaasid, skaleeruvus (et saaks palju kasutajaid ühe asja küljes olla), multithreadingu probleemid. Servereid saab kasutada ka paljude asjade jaoks, aga seda ei ole palju.
• Teaduslikud programmid, nagu keemia- ja füüsikasimulatsioonid - geomeetria/trigonomeetria, kiiruseoptimisatsioonid, füüsika valemeid (seal on füüsikut ka vaja lisaks progejatele), suur hulk huvitavaid probleeme. Maksab ka rohkem ja selle oskuse levimine oleks riigile soodus. Eestis palju sellist asja ei tehta.
• Mängud - geomeetria/trigonomeetria heal tasemel, palju kiiruseoptimisatsioone, kõikvõimalikku muud matemaatikat - 3D mängude tegemine on programmeerijatele arendav ja seega need ei ole asjana iseenesest küll praktilised, ent võivad raha tuua ja põhimõtteliselt on hea suund arendada välja korralikke programmeerijaid. Eestis ei tehta kaasaegseid mänge.
• Finantskalkulatsioonid - programmid, mis liigutavad rahasid börsil, analüüsivad turgusid jne...; samuti sotsiaalsed ja poliitilised simulatsioonid, kõikvõimalike analüüside tegemine näiteks tuvastamaks asjade õiget hinda ostetavuse järgi eri poodides ...see laieneb väga kaugele ja on mujal maailmas üheselt kõige tasuvam valdkond. Taavi raamatupidamistarkvara jms. ei kuulu sellesse valdkonda. Kui tekiks Eestis arendus selles vallas - see on ka massidesse suunatud -, siis see info oleks kasulik ja viiks Eestit edasi. Siin tuleb tunda statistilisi meetodeid, tehnisintellektseid süsteeme (nii kaugele, kui neid arendatud on), majanduse mehhanisme jms.
• Arstiteaduse kalkulatsioonid, fMRI jms. - jällegi finantsanalüüs jms., sisuliselt nendele finantskalkulatsioonidele väga sarnane või peaaegu identne valdkond, nii et progejal ühest teise liikumine ei pruugi väga keeruline olla.
• Masinate juhtimine - seda tehakse ka Eestis mitmesugusel tasemel; siis tööpingid, tehaseseadmed jm. Eestis ei tehta vist süsteeme, mis juhiks lennukeid ja autosid ja kosmoserakette - viimane ala jällegi arenev.

Seda nimekirja võiks pikalt laiendada ja mul on üldiselt tunne, et Eestis ei tehta siit suurt midagi. Üldiselt on hetke huvitav valdkond just ennekõike statistiline analüüs - kui see korralikult käima panna siin, on müügivõimalust igal pool maailmas. See on siis finantside, sotsiaalsete struktuuride, geenide ja rakus või ajus toimuvate protsesside analüüs, samuti igasuguste arstiseadmete indikaatorite tõlkimine millekski muuks, nagu haiguste nimed või soovitatavad vitamiinid. Arvutit arendatakse üldjoontes intelligentsemaks - ja Eestis see valdkond sisuliselt puudub. Eesti programmeerijad tegelevad asjadega, mida varsti kasutajad ise võiks teha. See valdkond tuleks kuidagi maailmatasemele vedada.

USA tulevikusõduri projektist

Muidu, et näidata IT suundasid usas - sõjavägi on ilmselt oluliste innovaatorite hulgas - kirjutan USA Future Warriori projektist - ei saa anda allikaid, kuna see on eri allikatest aja jooksul meelde jäänud:

Sõdurid

• Lihased: Üks komponent on tuttav "raudmehe" multikast - konstruktsioonid, mis võimendavad sõdurite liikumist nii, et üks sõdur oleks võimeline käes hoidma kuulipildujat, mis praegu nõuab 14 meest jne...
• Silmad: Prillide, filtrite ja kaamerate abil saavutatakse pimedas, läbi seinte jms. nägemisomadused, mis on abiks näiteks raketi sihtimisel. Samuti 360 kraadi vaade.
• Muu info vastuvõtt: Aju ja ainevahetuse analüüs annab infot sõduri pinge tasemest, koormatusest ning väsimusest. Eraldi on kättesaadav nägemise ja kuulmise koormatusaste. Sissetulevad käsud jaotatakse olulisuse või kriitilisuse astme järgi. Kõik info antakse sobival hetkel sobivast kanalist (visuaalne või auditoorne) ehk siis näiteks sihtimise ajal ei tule kõlaritest ilmateadet, see lükkub edasi näiteks puhkemomendile, aga hetkel olulised asjad, nagu hoiatus, et keegi on selja taga vms., tulevad sellel hetkel kõlaritest, kuna silmad on koormatud.
• Operatsiooni juhtimine: Tuttav Command and Conquer stiilis arvutimängudest, kus kolonelil on võimalik üksuseid umbes point-and-click meetodil juhtida ning näha nende täpseid asukohti pluss muud infot, mida luureseadmed edastavad.
• Hallid ajurakud: Täiendava komponendina on sõduris üks inimene, pakkumaks infotöötlust, mis on digitaalselt liiga kallis või keeruline. Inimese vigastuse korral kasutatakse automaatikat, mis suudab ainete ja pressuuri abil vigastatud kohale kohest esmaabi anda, nii et sõdur saaks kas missiooni jätkata või arstiabita tagasi pöörduda.
• Lisainfot koos piltide ja skeemidega leiab netist.

Autod

• DARPA katsetab autodega, mis on võimelised eri maastikel juhita sõitma ning lihtsamaid ülesandeid täitma, sh. parkima jms. Kuna see on DARPA juhi erihuvi, siis suunatakse sinna suuri rahasid (vähemalt nii räägiti mingil TTÜ & IT kolledži robotiklubide ühisüritusel, kuhu sattusin, kus näidati selle kohta filmi).

Lennukid

• Üks, riistvaraline objektiiv on saavutada väga pikk järjestikuse õhusolemise aeg - et lennuk ei peaks nädalaid maanduma ega tankima.
• Teine, tarkvaraline objektiiv on saavutada see, et lennukid autopiloodiga oleks võimelised võtma vastu sama keerulisi käske ja moodustama formatsioone, mis praegu on võimalikud inimpilootidega.
• Inimene eemaldatakse lennukist täielikult, kuna ei pea vastu inertsiomadustele, mis tekivad suurel piirusel pöörates ja piirab seega lennuki liikumisvabadust.

Eestiga seostamiseks

Muidu, et näidata Eesti võimalusi vastavates valdkondades ...ja võiks olla ilmselge, et pigem võiks Eesti sellisesse projekti inimesi missioonile saata väiksegi võimaluse korral, kui neid meie sõdurisalkasid, keda selline armee suudaks ühe nupuvajutusega kõrvaldada ilmselt ja kellel ei teki mingit kogemust nende tehnoloogiate kasutamises.

Kõigepealt prillid - ilmselt Eesti ei saavuta iseseivalt sellist asja, nagu USA, ent kasvõi infrapunafiltrid jms. on siingi kättesaadavad; sisuliselt on vaja teha mitte niivõrd digitaalset (kamera-ekraan), kuivõrd nanostruktuuridel põhinevat filtrit, et autentne silmade teravustamine ja 3D ei väheneks. Need filtrid peavad olema elektriliselt juhitavad, so. üht või teist effekti peab saama sisse või välja lülitada. Üldiselt sellele erasektoris praktilist põhjendust leida on keerukas, miks sellist tehnoloogiat arendada, rahaliselt see ära ei tasuks ja venelased võiks seda varastama tulla, oleks veel see jama ka kaelas ;)

Lihased - minu meelest, kui alustada pakikandjatest ja paljudest töölistest, siis sellised süsteemid erasektoris oleks väga efektiivsed. Riistvara poolelt eeldab see kiireid, paindlikke ja väikse energiakuluga mootoreid; tarkvara poolelt kõvasti tööd, et need ei vigastaks seesolevat inimest (et kuidas inimene üldse liikuda saab valutult) ning samuti, et need suudaks aru saada täpselt, mis liigutust see inimene teha tahab (ei sihtimine ega paki tõstmine ei ole ilmsa selleta võimalik). Kuna USA puhul on mõte see, et neil on umbes 1 million sõdurit võimalik korraga missioonile saata hea tahtmise korral, aga seda on vähe - Eestil on jällegi hea tahtmise korral võimalik 300-400 tuhat töölist kokku saada (ma oletan), aga ilmselt mitte sedagi. Tööd samas nagu oleks - mitte niivõrd tööpakkumiste, kuivõrd tegemata asjade vormis. Samuti saaks seda eksportida. Sisuliselt USA sõdurile selline tööline küll vastu ei saa, sest põhiline, mis sellele asjale reaalse võimekuse annab, on põhjalik uurimustöö selle taga ja siin on Eesti ressursid väga piiratud.

Operatsiooni juhtimine - vähemalt finantssektori ja tootmise juhtimine on korralike ühtlustatud tehnoloogiatega väga palju efektiivsem. Peamiselt soovitan Gatesi raamatut "äri mõttekiirusel" (Business @ the speed of thought) - kritiseeritagu ja sõimatagu Gatesi kuidas tahes, aga kõike kokku võttes on see oma vanusest hoolimata valdkonna tippteos ja Eestist kaugel ees, iga peatükk räägib ühest IT lahendusest, mis reaalselt kulusid kokku hoiab või midagi efektiivsemaks muudab. Microsofti põhitulu ei tule tegelikult Windowsite müügist, vaid Windowsitele tarkvara müümisest.

Autode koha pealt on erasektoris palju lahendusi, mida kasutusse võtta ja arendada.

Lennukite vallas eestlased teevad ka (väikseid luurelennukeid) ning sinna IT ressurssi suunata oleks igati põhjendatud - nendest mänguasjadest mõnda reaalsesse projekti jõuda ei oleks keeruline.

Tasub tõsta ka Eesti tehnoloogilist väärtust, et teistel oleks rohkem kahju, kui me näiteks Venemaa mõjusfääri sattuma peaks.

IT sektori võimalik arengustrateegia

Vana idee copypaste...

 

 

Fakt on see, et Eesti edukaks muutmiseks ei ole niivõrd tähtis, et need asjad, mida siin tehakse, oleks tõhusad vahendid äris või tootmises. Tähtis on, et vajalikud teadmised seda oleks - ja siin on üks suuremaid potentsiaale arvutimängud, sest mänguprogrammeerija peab tegelema visuaali, füüsika, heli ning reaalajas programmeerimise probleemidega. Playtechi mängud siin ei konkureeri, need on teine sektor (loterii), seega oleks oluline suund just Quake'i jms. laadsed mängud - pluss on see, et 10-18 aastased programmeerimishuvilised reeglina just sellest huvituvadki, kuna iga programmeerija tahab ennekõike teha asju, mida ta ise ka potentsiaalselt kasutab või mis on võimalikult high-tech. Mängude puhul on olemas ka suur ja kasumlik turg - palju suuremate rahadega, kui veebi puhul. Mänguprojekte saaks valikuliselt rahastada nii, et arendada nendes osalevaid programmeerijaid - kõik mänguprojektid, nii palju, kui see riigist sõltub, võiks tagasi lükata, kui need ei sisalda vähemalt ühte olulist oskust, mida saaks tootmises ja finantsis hiljem kasutada. Mängudes on ka algelised tehisintellektid, mis on eriti oluline aspekt, sest need on näiteks autojuhtimissüsteemide lihtsamad eelkäijad.

Mida mängudes on vähem, on statistiline analüüs. Kuskilt tuleb ka sinna vajalikud oskused saada ja ennekõike on see ikkagi finantssektor, mis on meditsiinist märksa odavam üles ehitada - finantsasutused kui sellised on olemas ja vaja on, et nad Eestist telliks võimsate lahenduste komplekteerimist. Ise nullist kirjutada ei ole esialgu mõtet, alguses tuleks komplekteerida seda kõike olemasolevast, so. tekiks vastav IT sektor, seejärel tekivad neil ka üksikud asjad, mida Eestist sisse tellida, mitte välismaal - ise võiks nad võtta olemasolevad analüüsisüsteemid ja komplekteerida neist lahendused konkreetsetele meie finantssektori probleemidele; näiteks riik oleks alustuseks sobiv sihtgrupp tänu eelarveprobleemidele. Tuleb teha paindlik analüüsisüsteem erinevate riigi rahavoogude efektiivsuse suhtes - kuna riik ei ole otseselt äriasutus, ei saa pakkuda ehk kõike, mida äri puhul, ent on võimalik analüüsida iga üksikut rahavoogu ja selle seoseid kõikide muude rahavoogudega; näiteks koostada modellatsioone, et mis võiks juhtuda, kui kuskilt konkreetne raha ära võtta (et oleks teada selle raha saajate kulutamisharjumused, kõikvõimalikud maksud jm. rahavoogude suunad ning saaks muuta numbreid ja vaadata, mis juhtub). Selline riiklik modellatsioon oleks Eesti tingimustes praegu oluline innovatsioon - sh. ka Euroopa kontekstis. Kusjuures Eesti turu täielik kaardistamine ei ole nii keerukas, kui mõne muu riigi oma. Sinna võib sisse viia ka muid kaalutlusi, nagu haigestumised jms. eri sissetulekute korral, töövõime muutused ja vanused - siiski saab küllaltki autentseid tulemusi ka ilma selleta. Börsi ja pankade osas on samuti olemas võimalused pakkuda tarkvaralist tuge - sisuliselt ei ole mõtet ilma sellise tarkvarata enam börsile minnagi (ma olen paar õpikut lugenud sellest vallast).

Statistilise analüüsi osas on vaja ka just seda osa, mis paremini meditsiini võimaldaks laieneda. Need kogemused tekiks, kui analüüsida erinevaid sotsiaalseid mustreid ning leida tõenäosusi, et toimuvad teatud sündmused - nagu mõne linna elanikkonna vähenemine vms. -; siin on Eesti miinus kergelt see, et neid näidiseid ei ole piisavalt palju, on mingi väike hulk aleveid, mis ei huvita eriti kedagi. Siiski on peale finantssektori analüüsi vähemalt programmeerijate tase oluliselt tõusnud - rõhutades just seda, et tuleb kasutada valmiskomponente nende lahenduste tegemisel ja sellest võib areneda välja ka võimekus konkurentsivõimelisi originaalkomponente teha, aga aluseks võetud teekide ja komponentide ise tegemine ei ole üldse oluline sektoris tõhusaks muutumisel ja neid ei saagi siinsete ressurssidega nii suures ulatuses teha. Oluline on see, et suudetaks olemasolevate vahendite pinnalt reaalse elu jaoks rakendusi luua.

Ökoarvuti idee

Üks vana idee (pisut ulme)...



Asi ise on tegelikult praegusel hetkel väga lihtne. Dialoogi ootuses räägin mõningatest osadest, mis on tegelikult ka teostatud juba, keskendumata enda mõtetele, millest paljud sisaldavad selle seadme kiirusele optimeerimist.

Esiteks, arvutiprotsessoris on üks oluline komponent, mis on minu arvates olemuslikult loodusvaenulik ja mille kasutamist tuleks igati vältida - elekter. Arvuti koosneb kõige lähemas vaates loogikalülitustest, mida on loetud arv tüüpe - igaühe ülesanne on teisendada üks või kaks sisendit üheks väljundiks ja nendel sisenditel-väljunditel on kaks väärtust: ei ning jah.

Loogikaühendused näevad välja nii, et on kahebitine sisend - 00, 01, 10 või 11 on selle võimalikud väärtused. Peale selle on ühebitine väljund, mida kodeeritakse nii, et igale sisendivõimalusele ühe väljundivõimaluse vastavusse panemist saab mõned väljundivõimalused - 0000, 0001, 0010, 0011, 0100, 0101, 0110, 0111, 1000, 1001, 1010, 1011, 1100, 1101, 1110, 1111 -, millest osasid (enamust) väga vaja ei olegi. Peale selle loeb sisendi väljundiks töötlemise aeg, millest sõltub protsessori taktsagedus. Energiasäästlikkuse näitaja on see, kas on vaja palju, vähe või ühte elektroni sisendisse, et saada mõõdetav kogus õiget väljundit. Kui nende lülituste omadused on sobivad - et fikseeritud aja jooksul saab sisendist väljundi jne.. -, siis saab need panna kokku seadmeks, millel on nn. taktsagedus. Taktsagedus tähendab sisuliselt seda, et iga takti jooksul läbib signaal mingisuguse ahela ühe korra, so. kõik need lülitused korraga vahetavad igas taktis ühe korra oma asendeid; muidugi on võimalik teoreetiliselt seda ajastust ka mitmel viisil korraldada, aga see on kõige lihtsaminimõistetav variant. Ühe takti jooksul tehakse üks kõige primitiivsem tehe niisiis - üks takt sekundis on herts, millest ka mega- või kigahertsid. Reeglina teeb kaasaegne protsessor ühe takti jooksul mitu tehet. Samadest lülitustest saab kokku panna mälu - kui lasta signaal ringiratast käima, siis see on suhteliselt püsiv.

Niisiis, minu väide on, et selline arvuti, mis teeb seda kõike valguse põhjal - heal juhul võtab ka vahetult töötlemata vastu päikesevalgust ja suudab oma valgusti sisse lülitada selle kadudes piisavalt kiiresti, et mingit tõrget ei tekiks, ehk siis koguda seda mingisse vastavasse keemilisse ühendisse (keemias olen ma nõrk, aga ma olen kontrollinud, et vajalike omadustega materjalid põhimõtteliselt eksisteeriks). Minu väide on see, et selline seade on naturaalsem ja vähem ohtlik, kui tavaline arvuti. Lisaks - pean võimalikuks, et selliste omadustega materjale leidub ka Eestis, mis on üks peamisi punkte, mida ma ei ole kontrollinud. Kindlasti leidub Eestis ka midagi, millest saaks alternatiivse elektriarvuti, aga mõistetavalt ei oleks sellel mingit turupotentsiaali, sest välismaalase jaoks ei ole see müügiargument, et seda siin teha võib.

Nüüd on ka põhiprobleem, et Intel on oma protsessorid ajanud sedavõrd kiireks, võimsaks ja laiaulatuslikult kasutusel olevaks, et isegi oluliselt paremate tehnoloogiatega firmad ei ole pakkunud mingit konkurentsi - tehnika ise võib parem olla, aga intelil on seeeest ikkagi turg ja kogemus, kuidas panna sinna sisse juppe miljard korda rohkem ja tasandada seega oma teoreetiliselt aegunud tehnoloogia miinused, so. sekundis tehtavate tervikarvutuste arv jääb ikka samaks. Ja aastate jooksul, mis kulub uuel tegijal oma tehnoloogia täiskasvanuks kasvatamisele, on Intel selle võtmepõhimõtted suutnud ka enda arhitektuuris mingil määral kasutusele võtta. Selle probleemi vastus on ainult see, et paljud seadmed lihtsalt ei vaja kiiret protsessorit. Valgusel töötav seade, mis ei vaja tööks otseselt päikesepatareid (mis ei ole ka väga odav) on imo ökoloogilisem.

Mul on mingi vana visioon naturaalsest arvutist või võibki öelda ökoarvutist, mille arendamisele ma olen küllaltki palju oma aega suunanud mingitel perioodidel - ja aeg-ajalt alati, kui tuleb midagi pähe või märkan seotud teemalist uurimust või mõnda reaalset sammu selles suunas. Minu meelest oleks sellise arvuti tootmine Eestile jõukohane algelisel kujul ning võiks tähendada ennekõike patente, mis jätakski valdkonnast teatud tüki Eestile. Samas vaja on kompetentsi - keemik, füüsik, protsessorivalmistamise kogemusega inimesi (mina ei ole, kuigi valdkonda tunnen tänu enda valdkonnale hästi) ning kogu see müügi- ja korraldusinimeste seltskond, mis ühes projektis olema peab. Ja muidugi ma ise :)

Samuti oleks ökoloogilisem mitte toetuda ainult elektrile, mis on üks paljudest energia liikidest, ega ka mitte ainult elektrile, gaasile ja soojale veele, vaid püüda energiateisenduste arvu miinimumini viia ehk siis teha seadmeid, mis kasutaks erinevaid energia liike - sh. näiteks mehhaanilist, mida voolava vee juures ikka leidub, samuti oleks tuulegeneraatorist efektiivsem ehk tuuleveski, mis ei tee kadudega teisendust mehhaaniline-elektriline-mehhaaniline, vaid väheste kadudega otseteisenduse mehhaaniline-mehhaaniline.

Järgneb... ;)

Eesti majanduse modelleerimise projekt

Kunagi ammu kirja pandud idee..

´

Eesti majanduse modelleerimise projekt – konkreetseid asju võib teha väiksemal või suuremal määral.

Süsteemi sisend

Majanduse kaardistamine

Majanduse kaart on järgmine informatsioon:

• Tarbijad on jaotatud sektoriteks. Sektorid on hariduse, vanuse ja kõikide kogutavate isiklike omaduste põhised, mis määravad tarbimisharjumused.
• Tarbimisharjumuste jälgimiseks tehakse uuringuid klassikaliste ja kaasaegsete vahenditega, kasutatakse anonüümselt poodide jm. andmebaase inimeste kohta, kes on selleks loa andnud või kui see on kasutustingimustes.
• Tarbimisharjumuste jälgimine on muuhulgas välja selgitamine, kuidas need harjumused muutuvad sissetuleku, positsiooni jm. muutudes ja kuidas neid mõjutavad hinnad ja konkreetse kauba müügikoha kaugus.
• Uuring algab robustsemast ja liigub täpsemaks.
• Tööjõud on jaotatud sektoriteks, arvestades võimetega töötada erinevatel ametikohtadel; uuritud on ka tööjõu liikumisvabadust ja -soovi, et millise palgalubaduse jm. näitajate korral on kui suur tõenäosus vahetada töökohta.
• Tootmissektorid on läbi uuritud nii, et saaks selgitada välja rahastuse mõju palkadele, tootmise suundadele jm. näitajatele.
• On selge, millised hinnad mõjutavad iga sektori omahindasid ja kuidas need omahinnad on seotud toote hinna ja kasumiga.
• On selge, millised rahad ja kuidas (näiteks kasumist) lähevad sise- ja välisriiklikeks investeeringuteks millistest sektoritest (selles mõttes võiks olla tootmine ja neid omavad ettevõtjad eraldi sektoriteks jaotatud).
• Maksusüsteemist on ülevaade ja on võimalik küllaltki täpselt välja arvutada, milline raha läheb maksudeks.
• Ülevaade on erinevatest toodetest sellisel kujul, et neid saaks siduda tootmise ja tarbimisharjumustega.
• Ülevaade on erinevate kaupade ekspordipotentsiaalist – eeldus on ka see, et iga firma taotleb eksporti ja selleni jõudmiseks peab tal olema soodus kliima, juba eksportivad firmad on pisut paremas positsioonis.
• Ülevaade on impordivõimalustest ja hindadest, mis puudutab tootmise ja tarbijate jaoks vajalikke või soovitud tooteid. Ülevaade on sellest, kuidas raha riigist välja liigub selle peale. Mingid ennustused võivad olla nende impordivõimaluste muutumise kohta ajas, sest tegu on juba teise süsteemiga, mida see modellatsioon ei ennusta ja mis ei sõltu oluliselt või mõõdetavalt Eesti olukorrast.
• Maavarade paiknemisest on ülevaade.
• Ideaalis mõne sektori tööjõu oskuste muutumine läbi kogemuse jms. täiendav info.
• Suur hulk sisendit on antud tõenäosuslikult, nii et saaks genereerida best-case ja worst-case või lihtsalt erinevaid stsenaariumeid, samuti kõige tõenäolisemat.

Tulemuseks võiks olla 3D kaart, kus on peal tootmisüksuste ja tarbijate ja müügikohtade jaotumine pluss lisainfo virtuaalsetest poodidest ning ettevõtjatest, kelle asukohad on ilmselt vähem fikseeritud.

Süsteem peaks võimalikult hästi kajastama nende inimeste kogemusi, kes on kõige rohkem valdkonnaga kokku puutunud; parim oleks, kui need inimesed saaksid esitada mingeid faile või andmekogumeid, mida võiks sisse ja välja lülitada (et oleks võimalik näha modellatsiooni, kus mingit kindlat andmekogumit arvesse võetud ei ole). Andmekogumid võiksid anda lähteandmeid stiilis, et reaalselt mõjutab käibemaksu tõus neid ja neid parameetreid nii vms., süsteem peaks suutma hägusatest lähteandmetest (mis täpselt ei kattu ega sobi) genereerida tõenäosusliku mudeli, mis on sisemiselt koherentne. Näiteks, kui süsteemile on ette antud info, mille põhjal käibemaksuga seotud hindade tõus mõjutab teatud sektorite tarbimisharjumusi teatud viisil ning info, kuidas see on seotud maksude laekumisega ning lisaks info, et käibemaksu tõus koos kahe teise muudatusega mõjutas maksude reaalset laekumist mingil kindlal viisil (mis võib olla seotud ka muude kajastamata parameetritega), siis ta suudaks kõiki parameetreid ühtlustada ning tõenäosusi lisada nii, et mudeli väljund vastaks reaalsusele võimalikult hästi. Selliseid analüsaatoreid võib võrgust leida – 10a tagasi, kui seda valdkonda rohkem uurisin, katsetasin näiteks selliseid, kuhu sai sisestada mingit infot, mille täpsest sisust süsteem midagi ei teadnud; näiteks saja korteri hinna, asukoha, suuruse, tubade arvu, mööbli ja vannitoa olemasolu vms. ning seejärel küsida süsteemilt kas hinna ja tubade arvu põhjal muude parameetrite oletuslikku väärtust või uue, senistest erinevate parameetritega korteri võimaliku hinna (hind tuli lihtsalt sisestamata jätta, siis ta oletas selle ise). Analoogsete tehnikatega on statistiliste ja anlüütiliste meetodite abil võimalik kokkusobimatust lähtematerjalist luua toimiv mudel ja see ongi üks finantsanalüüsi põhiprobleeme.

Sisendi puhul on kriitiline filtreerida välja oluline informatsioon – see, mis kõige rohkem mõjutab. Näiteks, kui selgub, et kohvikud ei mõjuta suurt midagi, saab need sisestada mitte ükshaaval, vaid lihtsalt ühe täiendava faktorina (et selles piirkonnas on 2 või 10 kohvikut pluss 1 kallis kohvik vms.). Kus ei ole tarbimisharjumusi võimalik jaotada tarbijagruppide vahel, võib lihtsalt jälgida mingi kauba tarbimise sõltuvust keskmisest palgast või SKP'st või millestiganes. Seda saab ka analüüsimootor ise otsustada, millised seosed on olulised, kui tal on olemas tabelid eri näitajate muutumisest eri kohtades – esialgu ei tasu infoga liigselt detaili minnagi ja seda tuleb täpselt otsustada, millised näitajad on olulised. Programmeerijad saavad otsida erinevaid komponente (analüüsimootor, kaardimootorid ja simulatsioonikeskkonnad ning erinevad matemaatilised vahendid), mida oleks võimalik programmeerida ja konfigureerida (paindlikkus) ning suurte infomahtude puhul kasutada (skalaarsus). Erinevad ametiasutused saavad uurida, milline info on neile koheselt kättesaadav. Sisestades omavahel seotud infot eri formaatides tekivad ka valemid, mis suudavad parandada mõõtmise, hindamise jm. vigu nii, et tulemused oleks autentsemad.

Reaalajas sisend

Lisaks staatilistele lähteandmetele võiks olla dünaamika – võimalik muuta erinevaid tootmise efektiivsuse parameetreid, simuleerida rahasüste ning muuta maksusid.

Sisend võiks sarnaneda võimalikult palju riigieelarvele. Analüütikud peaksid vastavalt muutma kaarti ning algoritme, et saavutada paremat vastavust – et riigieelarves arvu muutmine mõjutaks modellatsiooni tulemuseks olevaid tõenäosusi.

Sisendi töötlemine

Süsteemi jaoks on kõik üksused ühes suures graafis – tootmise, müügi jm. üksuste omavahelised kaugus- jm. seosed; krundid ja äripinnad, kuhu saaks tekkida üht või teist laadi üksusi (vastavalt siis tööjõu olemasolule ja lähedaste muude tootmisüksuste, tarbijate vajadustest).

Väljund

Süsteemi väljundiks sobiks järgmised kujud:

• Tulpdiagrammid ja muud klassikalised joonised soovitud parameetrite väärtustest peale modellatsiooni käivitamist kuu, aasta või kümne aasta pärast. Kuna teatud parameetreid saab ennustada täpsemalt ja teisi ebatäpsemalt, võivad näiteks tulpdiagrammi puhul tulpade ülemised otsad sujuvalt tausta sulada, mitte järsult lõppeda; võib-olla on vahel ka mingist konkreetsest tõenäosusest sõltuvalt tulba asemel tõenäosusjoon, kus näiteks tõenäoline on 5-10 ja 20-30, aga mitte 10-20, mispuhul on siis tulp keskelt lõhestatud.
• Kaardipilt, kus saaks jälgida simulatsioonivideot.
• Üksikute parameetrite ennustuste küsimine üksikute parameetrite muutuste puhul.
• Võimalus küsida, et milliseid muudetavaid algparameetreid kindlast grupist ja kindlate lubatud määradega tuleks muuta kuidas, et saavutada etteantud tulemust (näiteks tarbimisharjumuste muutust või kindla kaubandusketi kasumi vähenemist).

Andmete kontrollimine

Süsteemi puhul peab saama muuta, milliste asutuste ja isikute poolt kogutud või etteantud infot see kasutab; milliseid analüüsivahendeid ja mis parameetriga kasutab ja milliseid seoseid kui tugevaks peab (näiteks kui mingi tarbimisharjumuse aspekt tundub olevat sõltuv ühte moodi nii vanusest kui sissetulekust, nagu sissetulek on seotud vanusega, siis on võimalik nende kahe komponendi kaalusid muuta – see küll toimub paljuski automaatselt).

Peab saama kontrollida, et kui anda ette info näiteks aastast 2000-2004 (et hilisemaga ei arvestaks) ja arvutada selle põhjal 2005-2009, siis milliste parameetrite kombinatsioonide puhul tulemused on kõige autentsemad. Tuleb arvestada, et teatud kombinatsioonide puhul on see autentsus juhuslik, teiste puhul on tegemist tugevate seostega.

Katseandmete kogumine

Poed ja tehased muudavad teatud asju eri kohtades erinevalt, näiteks teevad soodustusi kindlatele kaupadele jne..., et otsustada, kuidas sellised parameetrimuutused mõjutaksid ostjate harjumusi; paremal juhul teisenevad need harjumused süsteemis automaatselt kasumiks ja süsteem pakub sobivad hinnad katsete põhjal välja ise. Kuna meil on ainult kaks suuremat linna ja linnas ning alevis on muud faktorid väga määravad, siis on sellist asja suures plaanis raske saavutada. Väikses plaanis aitabki aeg – muuta neid parameetreid läbi aja, kehtestada teisipäevaks teised parkimishinnad, differentsieerida inimesi meelevaldselt (isegi ühe tarbijasektori käibemaksu suurendamine 0.1% annaks palju infot, kuigi see ületab juba “lubatud piirid” ja tõstab liigselt poodide töömahtu). Probleem on selles, et on vaja katsegruppi ja kontrollgruppi või pigem palju erinevaid gruppe, kelle puhul on võimalik jälgida tulemusi eraldi ja võimalikult täpselt. Kuna paljud tundmatud faktorid muutuvad oma seaduste järgi, peab selline kontroll olema küllaltki rutiinne – sellest võivad selguda oluliste tundmatute väärtused, mida saab siis kokku viia reaalsete mõõdetavate protsessidega. Sellise info kogumine oleks statistiline ja anonüümne, rikkumata privaatsuse jm. õigusi. Firmadele võib teha erisoodustusi info jagamise eest. Kuna igasuguste näitajate muutused toimuvad ka naturaalselt, on tähtis nendest võimalikult palju lähtuda.

Taustast

Analoogseid süsteeme on juba tehtud – mõne suure firma skoop võib olla Eesti omale sarnane, aga terve väikse “ökosüsteemi” kaardistamine oleks huvitav projekt kogu maailma jaoks.

Tänapäevaste vahenditega ei tööta selline süsteem sõltumatult ja iseseisvalt – arvutil on täpsed mõõtmisandmed, inimesel ajalooteadmised, loogika ja isiklikud kogemused. Siiski on see väga tõhus abivahend, milliseid kasutatakse äris küllaltki ulatuslikult – ja kuigi riik või linn ei ole äriühing, on ta siiski rohkem või vähem isemajandav üksus.

Lingid

Ekspertsüsteemid jms:

http://searchoracle.techtarget.com/news/article/0,289142,sid41_gci1287734,00.html

http://www.marketingroiworkshop.com/MarketModeling.pdf

http://www.alamode.com/labs/articles/A029.aspx

http://dept.phy.bme.hu/phd/dissertations/gillemot_thesis.pdf

http://www.econ.iastate.edu/tesfatsi/amulmark.htm

http://en.wikipedia.org/wiki/Expert_system

http://en.wikipedia.org/wiki/Pattern_recognition

http://en.wikipedia.org/wiki/Financial_modeling

http://www.springer.com/computer/foundations/book/978-3-540-26252-7

Tarkvara:

http://www.sharewareconnection.com/titles/neural-net.htm

http://www.goldengem.co.uk/ - ei tea selle kvaliteeti, aga otsing andis (ilmselt tehniline analüüs, mis ei ole väga usaldusväärne)

Seaduse sisu ei saa põhjendada õigusselguse vajadusega

Nii ongi - õigusselgus on vajalik, ent see vajadus ei saa kunagi olla ühegi konkreetse eelnõu aluseks. Sama moodi, nagu plaani minna Tartusse ei saa põhjendada vajadusega olla mõnes maakera punktis. Seaduse sisu on seaduse sisu - sai seni ilma, saab ka vaidluste lõpu ja selguseni. Kiiret ei ole selle seadusega kindlasti. Jutt käib siis salasõnavabaduse piiramise seadusest.

Kui seadus nõuab õigusselgust, tuleks selles suunas liikuda - tuleb välja, et see üks eelnõu ei sobi. Muudel põhjustel. Muud põhjused on tähtsamad. Seadus, nagu ütlevad meile valged lehed, kaldub kõrvale senisest kohtupraktikast - seega on see siiski praktika muudatuse eelnõu, mitte praktika selgitamise eelnõu, seega ei saa selle vajalikkuse põhiargumendiks tuua vajadust täpsustada, mida selle praktikaga mõeldi. Seega näitab selle argumendi kasutamine esimese argumendina juba seda, et argumentatsioon on nõrk - ühtegi reaalset probleemi, mida see seadus lahendaks, välja ei tooda. Seega - kas oleks mõistlik hoopis senine praktika seadustada?

Vaadelda tuleks seaduse reaalset mõju ja selleks mõjuks oleks kohtupraktika muutus. Õigusselgust saab pakkuda ilma kohtupraktikat muutmata, pannes seadustesse kirja senise praktika kõikidele juhtudele vastavad printsiibid. Võimalik, et praktikat tuleks muuta hoopis teises suunas?

Kuidas panna pealkirja?

Olen sellele viimased paar nädalat mõelnud - blog.tr.ee keskkonnas on see ilmselt oluline küsimus, kuigi varem pole ma sellest kunagi huvitunud. Samas, kui kirjutad keskkonnas, kus ei pruugi lugejaks olla ainult need, kes sind niigi teavad, siis on see oluline. Kuna näen tihti teemat "pealkirjata" - hullemal juhul avaneb neist pealkirjaga tekst, mille pealkiri on pandud boldis teksti algusesse -, siis tahtsin kirjutada. Et mida mina healt pealkirjalt ootan.

Pealkirjastamine peaks vastama kahele nõudele:

• Et sinu artiklit loeks need, kellele see on suunatud - ennekõike need, kes sõnumit ka kasutaks
• Et loetaks ka sinu järgmist artiklit

Seega on see seotud sisuliselt korduvate mängude teooriaga, kui minna mänguteoreetiliseks (ja seda ma kindlasti ka teen - mänguteooria laieneb väga keerukatele matemaatilistele mudelitele, mille uurimiseks mul pole olnud aega ja vähesemal määral ka sellistele keerukatele mudelitele, mille uurimiseks mul on olnud aega, ent praktikas on vaja ennekõike lihtsaid mängupuid).

Et täidetud oleks mõlemad punktid, peaks artikkel olema hea - sisukas ja oluline.

Et sinu artiklit loeks need, kellele see on suunatud

Artikleid on erinevaid, nii ka pealkirju. Erinevad võimalused, millest osadele pealkiri võiks vastata:

• Informatiivne, võtma artikli sisu võimalikult hästi kokku - juhul, kui kõik saab ära öelda ühe lausega ("Ameerikas oli lumetorm"), siis tuleb seda võimalust ka kasutada. Artikkel ise peaks teemat siis laiendama. Uudiste puhul on see parim formaat.
• Emotsionaalne, puudutama mõnda punkti, mis on seotud tugeva emotsiooniga - ja samas mitte nii teravalt, et see lugeja selget mõistust häirima hakkaks. Näiteks - pealkiri võib pakkuda puändi, mille artikkel ise lahendab. Artikkel, mis esitab väite, millega lugeja ei nõustu ja mis tekitab temas terava vajaduse kas vihastada või kaasa rääkida - kõige tähtsam on kummutada rohkem või vähem levinud väärarusaamu olulistes küsimustes või pakkuda uudseid vaatenurki neile. Teravate valupunktide lahendamine on sotsiaalselt oluline, lahendusi "müüa" saab ennekõike valupunkte puudutades - sellisel juhul jõuab tekst nendeni, kellele see on mõeldud. Aga - mida teravam on pealkiri, seda lõplikumalt, veenvamalt ja kindlamalt peaks artikkel küsimuse ka lahendama, väite tõestama, vastasel korral kruvib see üles konflikti.
• Temaatiline - tihtipeale uurivad lugejad sama teemat, kui tegu ei ole ei uudise ega valupunkti lahendamisega, vaid näiteks uudsete vaatenurkade ja küsimustega, siis võib pealkiri olla temaatiline. Selline pealkiri, paratamatult, seab sihtgrupiks intelligentsed lugejad, kellel on isiklik sügavam huvi sellise teema vastu.
• Metafoor - kui artikli teema ei ole ühemõtteliselt selge, siis võiks ka pealkiri olla metafoorne.
• Mittetemaatiline - kui artikkel on kunstiline või mõttekäik, mille sisu ei taheta alguses avaldada (et oleks huvitav või asi täidaks oma eesmärgi), siis on hea ka pealkiri stiilis "Aga mis siis, kui..." või "Uitmõte" või tegelikult misiganes - võimalike lausete ruum on väga lai, kõikidele neile võiks olla oma koht.
• Pealkiri ei tohiks olla ropp, labane vms. - kui sihtgrupiks ei ole väga labased inimesed. Tuleb arvestada, et vähegi intelligentse inimese jaoks kaotavad triviaalsed roppused kiiresti igasuguse köitvuse (lihtsad, äraleierdatud) ning intelligentne inimene jõuab need teemad reeglina enda jaoks ammendavalt ära lahendada - enamus roppusi on habemega naljad. Samuti on paljud roppused põhjendamatult agressiivsed või levitavad destruktiivseid sõnumeid. Seega, peaaegu kindla reeglina ei ole mõtet panna habemega pealkirju.
• Pealkiri peaks olema suunatud inimestele, kes artiklit ei loe. Sõnum tuleks edastada mittelugejale - pealkiri, mis sobib nii lugeja, kui mittelugeja jaoks, on parim. Seega võib pealkiri tsiteerida head klassikut või pakkuda ise midagi sama head välja - ja mänguruum on siin väga lai. Suunatus inimesele, kes artiklit ei loe - sõnumit, mida ei taheta edastada, ei tohiks pealkiri ka siis kanda, kui artikkel selle ümber lükkab (eeldame, et selle väärus ei ole triviaalne, kui keegi üldse kirjutama vaevub).

Et loetaks ka sinu järgmist artiklit

..peab see muidugi olema sisukas, ent mis puudutab pealkirja:

• Pealkiri ei tohi olla eksitav, artikkel ei tohi jätta puänti lahenduseta ning kui pealkiri on temaatiline, peab seda kindlat teemat ka süvitsi käsitlema - ilmselt kõige parem on alustada sissejuhatusega esimeses lõigus, kokkuvõttega teises, seejärel minna detailsemaks ja lõpetada ühelauselise kiirkokkuvõttega, mis meenutaks artikli alguses öeldut - sellisel juhul jooksevad otsad kokku.
• Artikkel ei tohiks teemast laiali valguda - kuigi, kui teema ise on laialivalguv, võiks ka pealkiri seda olla. Parematel artiklitel on siiski (autori jaoks nähtavalt) üks kandev teema, mida saab väljendada metafoori, tsitaadi või kokkuvõttega.
• Pealkiri ei tohiks olla parem, kui artikkel - lööva pealkirjaga igava artikli promomine kahandab autori väärtust kümnenda või kahekümnenda artikli paiku juba püsivalt, see on nagu usalduse kaotus. Pealkirja kvaliteedid - headus, agressiivsus, teema, optimism, pessimism, igavus - peaksid vastama artikli sisulistele kvaliteetidele, pealkirja tähemärkide vahel olev essents peaks olema just see, mida leiab ka artikli ridade vahelt (kui viimast just varjata ei püüta).
• Pealkiri ei tohiks määrida artiklit kaela. Iga müüv pealkiri, mille taga ei ole ostetavat teemat, vähendab autori väärtust - näitab, et tema huvi on raisata lugeja aega, esineda esinemise enda pärast või saada mingit naudingut lihtsalt sellest, et teda loetakse. Autoril peaks olema mingisugune mission statement, missioon - miski, mis on talle hetkel oluline. Loomulikult võib see olla igapäevateemaline, näiteks selgitada lugejale, kuidas teha paremat piimakokteili või vältida uppumist - igaljuhul on parem, kui artikkel tuleb siirast soovist midagi parandada-arendada ja mitte siirast soovist kirjutada üks artikkel ja paista sekundiks silma või saada x inimest seda lugema. Lisaks teemade esitamisele ja rääkimisele, suhtumise kujundamisele ümbritsevasse, kujundab artikkel suhtumist autorisse - kas tal on midagi öelda või ei ole. Pigem vähem ja paremini, kui rohkem ja halvemini - ilmselt on igaühel üht koma teist öelda, aga oodake ära need hetked, kui see on ilmselge, et teil tõesti on öelda ja see öeldav on täpselt see. Et te olete teinud endast sõltuva, et see öeldav ka võimalikult hästi välja selgitada, läbi mõelda, läbi analüüsida - et keegi ei saa kohe midagi triviaalset ja kummutavat vastu öelda. Aga kui ei ole öelda - parim pealkiri väljendab, et midagi öelda ei ole, aga lihtsalt tuju natuke kirjutada. Mis selleski halba.

Artikli esimene lõik omab pealkirjaväärtust

Artikli esimese lõigu algus seostub pealkirjaga - artiklite puhul, mis on esiküljel, on see sama moodi nähtav. Lugeja võib ja ei pruugi seda lõiku näha - ta võib kasutada külgpaneeli (blog.tr.ee) keskkonnas. Juhul, kui on tõenäoline või kavatsuslik, et artikkel mõnele esiküljele satuks, siis tuleks esimene lõik kujundada samadest printsiipidest lähtuvalt, millest lähtub pealkiri - sealhulgas peaks see lõik olema lühike.

Artikli formaadi puhul võib arvestada ka järgmisega - lugeja võib lugeda diagonaalis lõikude esimesi sõnu/ridu või teksti otse alampealkirjade all, kõige tõenäolisemalt loeb ta paksus kirjas alampealkirju. Need täidavad lõikude suhtes samu ülesandeid, mida pealkiri artikli suhtes - püstitavad teema, puändi või metafoori. Siiski ei pea need ilmtingimata lõike kokku võtma.

Reeglid on selleks, et neid rikkuda

Nii ongi. On olemas olulisi asju, mida ei tasu rikkuda - need ei ole reeglid. On reeglid, nagu siin tekstis toodud - ja need on ainult selleks, et neid rikkuda. Võtta teatavaks ja unustada. Võib-olla lugeda teinekord uuesti, aga ilmselt rändab oma mõte veel kaugemale ...ma usun, et pealkirjadest saaks rääkida veel päris palju, need moodustavad ju terve maailma.

Igaljuhul mittereegel, mida rikkuda ei tasu niisama lihtsalt: pealkirjad on tähtsad!

Ja märksõnad, mis seostuvad pealkirjadega:
Positiivsed: informatiivne, täpne, lööv, müüv (positiivsemast vähemoluliseks)
Negatiivsed: eksitav, mittemidagiütlev

Kommenteerisin paari artiklit - sõnavabadus ja töötus

Viitan paarile asjale, mida pikemalt kommenteerisin, juhuks kui keegi siin ringi surfab ja üldist huvi tunneb:
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/24/uuriv-ajakirjandus/
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/19/ei-saa-aru/
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/15/too-ja-turg/

Ajakirjandus nuhkigu välja poliitikute heateod

Kirjutasin seda kirjet ja ununes üldse ära, mida ma öelda tahtsin :) Samas teema tuli terviklik, muutma ei hakka.

Tahtsin öelda - ajakirjandus võiks nuhkida välja head asjad, mida teevad korrumpeerunud poliitikud ja alatud ärimehed. Viimse kui üheni. Sopaloopimine takistab seda, ent need teod tuleks päevavalgele tuua. Vastasel korral on väga keeruline areneda positiivses suunas meie riigil - kui keegi midagi teebki, pole tähelepanu ega tänu. Samas psühholoogid teavad ammu, et tänu ja tunnustus on paremad motiveerivad jõud, kui lihtne valimatu vihkamine ja viha. Riigist tuleks viimast võtta - teame kõik, et poliitikud on orjapidajad ja rahvaliikmed tahaks ise orjapidajaks saada, aga kuidagi ei tule välja, tahaks fondid tühjaks pumbata ja kõik toetusvahendid endale suunata, eks ole. Ja siis on hea inimesed, keda mina olen näinud poliitikas ja meediamaastikul ausaltöeldes protsentuaalselt umbes sama palju, kui mujal - protsentuaalne jaotus on küllaltki ühtlane. Parimad sõbrad on teinud ühes või teises suunas sigadusi ja võtavad vahel pähe, et lollidelt tulebki raha ära võtta (jaa, selles ka omajagu õigust) ja et ega ilma korruptsioonita siin ikka ei saa. Lihtsalt, tänu, tasu ja tunnustust ei saa ilma korruptsioonita - vaesel inimesel ju endagi jaoks vähe tänu, mis siis veel teistele anda ;) Reaalselt peaks inimese emotsionaalsus olema keerukas, kõiki emotsioone tuleks arendada põhjalikult välja ja kasutada igas sobivas situatsioonis sõltumata sellest, et oled harjunud ühe või teise inimese suhtes püsivalt üht või teist emotsiooni välja näitama - psühholoogid on uurinud, et vahepeal kõvasti kasvanud ja arenenud inimesed võivad tugevalt taandareneda, sattudes vanematekoju tagasi või minnes külla, kuna emotsionaalsed mustrid ei muutu. Psühholoogias peetakse ülitähtsaks, et kui laps muudab enda käitumist, siis tuleb kohe muuta ka suhtumist ja tema vastuvõttu, sest vastasel korral läheb muutus üle ja ei juurdu. Tuleb olla reaktsioonides paindlik ja saada aru, et maailm ei ole mustvalge - ja katse üht või teist inimest mustaks või valgeks maalida ei ole mitte ainult ebamoraalne, vaid see käitumine pidurdab inimeste arengut (lapsikust nartsissismist ja egotsentrismist arenenud ja arvestava suhtumiseni - kuidas sa ikka arvestad maailmaga, mida sa ei tunne) ja on seega utilitaarsest eetikast lähtuvalt väär. Ühekülgse nägemusega inimesed, kelle emotsioonide muster hullemal juhul väljendub kujul üks-emotsioon-terve-maailma-suhtes (saad ülemuselt sõimata ja siis lähed sõimad teisi, et sõimu ikka elus hoida ja et see tiirleks ringi, lõpuks ülemuse naise kaudu ülemuseni tagasi ja siis jälle sulle), ega ka mitte üks-emotsioon-inimese-kohta, vaid tuleb olla emotsionaalselt tundlik, reageeriv ja täpne. Ja kommentaator, kes seda ei ole, on meie poliitika peasüüdlane rahva hulgas. Rahvas on see, kes vastutab, et rahvas suudaks riiki edasi viia - poliitikud võivad olla võimul, aga rahvas kui tervik kasvatab uusi poliitikuid, kujundab keskkonda koolides, mõjutab meedia kaudu arenevaid inimesi ja inimeste kaudu meediat, teeb äri ja ärikliimat, töötab ja paneb inimesi pettuma, kibestuma ja vaimselt väärastuma. Lihtsalt, meie rahva hulgas on palju neid, kes ei ole võimelised vähimalgi määral vastutama - kõiges on süüdi vanemad, ülemused ja poliitikud. Kindlasti on vanemad, ülemused ja poliitikud asjades süüdi, ent nad on kaugelt vähemuses, nad moodustavad väga väikse osa - ja inimene, kes ei suuda vastutada oma emotsioonide eest, luua peeglisarnast keerukat teadvust ja peegeldada maailma autentselt, olla nii intellektuaalses, kui emotsionaalses mõttes läbinägelik, paljutahuline ja terviklik; selline inimene - nende mass - on esimene ja peaaegu ainus põhjus, kui midagi läheb valesti. Siin ei ole kedagi konkreetset süüdistada, aga järelikult ei olegi vaja - võib astuda väikseid, kindlaid ja konkreetseid samme paremuse poole. Öeldakse, et enamus firmakatsetisi läheb pankrotti või ei algagi, sest tehakse küll õiget asja, ent hakatakse selles kahtlema ja antakse alla - nii läheb pankrotti ka enamuse inimese enesetervendus ja muutumine soodsaks enda emotsionaalsele kliimale, esimene takistus või pettumus teeb inimese küüniliseks ja paneb vanadesse mustritesse tagasi langema. Poliitikud ei vabanda, ajakirjanikud ei vabanda - ja ka tavalised inimesed ei vabanda, kui teevad midagi valesti. Kes siis vabandama peaks?

Nii et - nuhkige välja inimeste heateod, olge väga küünilised ja kahtlustavad kõigi suhtes, kes ütlevad, et neid ei ole, ja murdke läbi sajast trikist, mida inimesed enda heategude varjamiseks teevad, et need karistatud ei saaks. Igal inimesel on kapis mõni hea mõte ja hea tegu lisaks mõnele kurjale tööle või mõttele ;) Ja tõesti - palju lihtsam on välja nuhkida mõni inimese tegemata jätmine kui see, mida ta teinud on, sest meie ühiskonnas järgneb heateole kindel ja karm kriitika - "liiga vähe", "mina väärin enamat", "niikuinii oli see mõeldud minu ära ostmiseks", "aga siin on viga". Tänu tuntakse tihti ainult siis, kui see on majanduslikult kasulik - näiteks mõne debiilse ja väärastunud ülemuse suhtes või kõnes, kus on vaja kiita potentsiaalseid rahastajaid ja tööpakkujaid.