Rein Lang on värdjas

Esiteks, Langi seadus(t)e erinevate versioonide kriitika siin blogis:

1. Väga nõrgalt seotud kommentaarid teises blogis.
2. Seaduse sisu ei saa põhjendada õigusselguse vajadusega.
3. Kriitika Langi absurdsele väitele "Eesti meedia on ära ostetud".
4. Kriitika allikakaitse seaduse eelnõule.
5. Kriitika Barbi Pilvre artiklile sellest eelnõust.
6. Kriitika eelnõule selle kolmandas versioonis.

Sattusin Rein Langu sõnavõttude peale ja tutvusin nende sisuga - raevukad rünnakud pea kõigi sõnavabaduse ilmingute suhtes. Kontrollisin, et "värdjas" tähendab muuhulgas väärastunud psüühikaga inimest - ja seda muidugi öelda tahangi. Minu arvates on Langi arusaam, et keegi peab tema sõnu ümber lükkama ja vaen valgete lehekülgede suhtes lehes - et miks te katkestate diskussiooni - täiesti naeruväärne. Selline inimene tuleks kiires korras võimult maha võtta - ta on ohtlik. Sama teemat ajab ka Savisaar, kes on teatanud midagi, mida on tõlgendatud, kui väidet, et Eesti vajab diktatuuri - usun, et selle vana aeg võiks ka läbi saada. Leidis ikkagi, et kui inimesed päriselt demokratiseeruma hakkavad, ei saa enam NSVL'i oskustega midagi tehtud? No siis oled vanaks jäänud ja uusi trikke enam ei õpi - ei olegi ju mingit inimõigust juhina töötada, kui hakkama ei saa, siis tee ruumi, eksole? Kindlasti on piisavalt häid juhte, kes suudavad rahvast kaasata ja kooskõla leida, mispuhul ajakirjandust ei olegi vaja karta.

Usun, et Langi tegevus tuleneb ehk sellest, et juristid kaotavad teatud hetkel oma juriidilises kõnepruugis ja seaduste kuhjamises kontakti reaalsusega - otsitakse küll põhiseadusest välja, et sõnavabadust piirab mõneti au kaitse vabadus, aga seejärel muutub selle "au kaitse" tõlgendus naeruväärseks. Niisiis ütleb Lang, et kui keegi annab talle 5000 allkirjaga paberi ja nõuab, et ta mingi seaduse kuidagi teeks, on tema au ja inimväärikus kahjustatud - ta tunneb ennast alandatuna. Sellisel juhul, siiski, jätab lugupeetud jurist oma absoluutses juhmuses tähelepanuta, et kui see tähendab au haavamist, siis on tema kellegi au juba sellist seadust välja andes haavanud. Seega, kui ta suudab põhjendada, et tema poolt loetletud asjad - ja neid on palju - on au haavamine, siis peaks ta sellest lähtuvalt seaduste väljaandmise protsessi üldse seisma panema, mitte ainult ajakirjanduse.

Teiseks, ajakirjanduse ja poliitika suhe riigis on väga lihtne - ajakirjandus on "inimesed rahva hulgast", kelle huvid paratamatult kattuvad tavakodanike huvidega, kes ei ole poliitikud. Ajalehtede omanikud tahavad head ärikliimat, nende töötajad häid töötingimusi ja lõpuks on olemas ka hulk blogisid, isiklikke veebilehti ja muud sellist, mis on kõige sõltumatumad nähtused võimalikest - kellel midagi öelda on, see tänapäeva maailmas seda ka teeb ja üldiselt sarnaste kanalitega ajakirjandusele. Sõnavabaduse ülesanne - kõik saavad oma arvamuse välja öelda, vaieldakse ja jõutakse kokkuleppele.

Teiseks, poliitikut saab valida ainult rahvas, kes on kokku leppinud oma poliitilise suuna ja analüüsinud poliitikute tegevust. Korrektne poliitik tahab rahva täielikku tagasisidet, inimesed võivad teha meeleavaldusi ja anda tagasisidet. Lang on demokraatia alustes täielik võhik, nagu näitab tema soov põhjendada demokraatlike printsiipidega oma kummalist tõlgendust põhiseadusest - alustagu siiski demokraatia põhialustest, mitte mingi ühe lause meelevaldsest tõlgendamisest. Seadusi tõlgendatakse ajaloolises kontekstis ja nende tähendust otsitakse selle kaudu, mida sellise teksti kirjutaja loogiliselt öelda tahtis, seda tehakse terviklikult. Ainult absoluutselt küündimatu jurist saab võtta mõne lause ja tõlgendada seda eraldi - au ja väärikuse kaitse ei seisne selles, et kellelgi ei ole õigust kritiseerida poliitikute tegevust ja otsuseid. Igalühel on õigus teha julmalt maha suvaline poliitiline otsus ja selles demokraatia seisnebki.

Ajakirjandus, mis esindab rahvast rohujuure tasemelt - ajakirjandust on rohkem, see ei vaja koalitsiooni ja seal on rohkem ajusid ning kontakte rahvaga (pea igaüks tunneb ju mõnda ajakirjanikku või vähemalt inimest, kes midagi kirjutab, näiteks blogi, või on mõnega vahel rääkinud või vähemalt saab kergesti ühendust? kas see kehtib poliitiku kohta?). Ajakirjanduse ülesanne on kritiseerida poliitikuid - ja ajakirjandusel on sada muud ülesannet. Lang ütleb, et sellist kriitikat tuleb nii harva. See on debiilne argument - kui kriitikat on nii harva, et see on argument, et sellele üldse mitte mõelda (Lang ütleb, et ajakirjandus ei täida selles mõttes oma olulist funktsiooni, et ei kritiseeri nii palju ja sellega ei pea arvestama), siis miks peaks selle kriitika peale üldse mõtlema (Lang ütleb, et ajakirjanduse üks põhipahe on liigne poliitilisse otsustusprotsessi sekkumine) ...et ma ei saa aru - kui see seadus midagi oluliselt ei puuduta ja seda, mida see puudutab, on nii vähe, et pole mõtet rääkidagi, siis misasja? Teises kohas, et ainult seda puudutabki? Mõttepuue. Poliitikas on hämamine kuritegu - hämav poliitik on suurem kurjategija, kui varas.

Sõnavabaduse kaotamine ajakirjanduselt, kuna mõlemad - ajakirjandus ja poliitika - peaks olema vabad, teeb välja sama, mis seaduseloomevabaduse kaotamine poliitikutelt. Asi on võrdne.

Mida ootame poliitikult:

• Argumenteerimisoskus, loogika
• Kivikõvad põhjendused enda tegevusele, faktid ja põhjendused
• Väljendumisoskus, retoorika

Ilma nende omadusteta ei saa poliitik toime tulla - alluvad ei saa temast aru, ei teki joondumist jne... Ilma nende omadusteta on tegemist tegelikult inimesega, kes peaks tegema mingit muud tööd. Poliitik, taotledes poliitiku kohta, on juba sisuliselt alla kirjutanud, et ta usub, et tal on kõik vajalikud võimed olemas - ka see võiks juriidiliselt paigas olla, aga näete ei ole.

Igaljuhul, kui poliitik suudab argumenteerida, oma otsuseid põhjendada ja allikad ja info vajalikul määral välja tuua, siis ei saa ajakirjandus talle midagi teha - siis koerad hauguvad. Kui poliitik ei suuda seda - tal on huvid või probleemid või lihtne oskamatus -, siis on tema jaoks jube, et kõik võivad temast rääkida ja talle tähelepanu pöörata, tahaks kuskil salaja sünnipäeva pidada ja et keegi ei kuuleks. See jutt, et kabinet kuskil ju analüüsib ja ega me siis teile ei ütle, seda ka ei ütle, kellelt küsisime arvamusi ja kellega vaieldud on - puhas lollus.

Sõnade vastu sõnadega.

Sõnavabaduse plussid:

• Inimeste ajupotentsiaali kasutatakse 100%
• Igasuguste inimeste lollid arvamused tuuakse päevavalgele (nende endi poolt), kui need on olulised, ja lükatakse ümber
• Kui ümber lükata ei saa, arutatakse põhjalikult läbi ja analüüsitakse, igaüks saab kaasa lüüa

Deduktiivne loogika:

• Võta kõik võimalused, ka kõige absurdsemad
• Eemalda need, mis ei ole loogilised, näidates selgelt, miks nad ei ole
• Seejärel jääb järgi komplekt, millest midagi on tõene - või heal juhul üks õige
• Poliitika: Tee oma otsused nii, et need oleks suvalise oletuse korral ikka parimad

Ilma vabaduseta kõike kaaluda ei jõua tõeni. Kõik, mis väärib kaalujat, leiab advokaadi, kes seda ajakirjanduses kaitseb - rahvas on siinkohal kohus, kuigi ilma otsese karistusõiguseta (küll rahvas leiab viisid oma tahet väljendada). Ja demokraatia ongi iga küsimuse advokaatide ära kuulamine.

See läks paika vanas Roomas - lang muidugi ei tea sellest midagi -, et kahel poolel on advokaat. Advokaadid kaitsevad oma pooli veendunult - üks väidab, et inimene on süüdi, teine, et süütu. Võidab see, kes paremini argumenteerib. Kui kohus ei ole ära ostetud, jõuab nii tõeni - pikapeale, kui kohtunikke, pooli ja advokaate on palju. Igaljuhul võiks lang minna juurat õppima, kui ta tõesti enda ise kaitsmisega hakkama ei saa ja peab relva jõul sõnade vastu astuma!