IT kasutamine majanduseduks ja muid mõtteid

Vanade ideede copypaste...


Minu meelest on IT valdkond endiselt selles osas kõrge potentsiaaliga - tegemata on jäetud hulk süsteeme, mis rahvusvaheliselt ammu olemas. Ühte mainisin eile ka kuskil kommentaariumis muu jutu sees (kaks päeva olengi nüüd lehti lugenud vahelduseks:D).

1. Kokkuhoid on võimalik perearstide ja üldse üleliigsete arstivisiitide pealt, hoiab kokku järjekordi - ehk siis aega.

USAs on kasutusel süsteemid, kuhu sisestad sümptomid ja saad vastuseks mingi diagnoosi või viited, et mis see võiks olla. Asi ise näeb välja umbes, nagu Google või Windowsi troubleshooter - sisuliselt valid mingi ühe üldise sümptomi ja siis hakkad vastama küsimustele - need võivad olla näiteks "Jah", "Ei" ja "Ei tea" või ka peenema resolutsiooniga. Sellist nähtust nimetatakse ekspertsüsteemiks - näiteks võib suur hulk arste sisestada iga päev iga patsiendi sümptomid, seejärel asja selgudes diagnoosi ja lõpuks ravi lõppedes info ravi kulgemise ja täiendavate probleemide kohta; selle põhjal paneks süsteem ise paika tõenäosused ja küsimuste järjestuse, inimene võib need üle vaadata ja teha nii, et sümptomeid saaks sõnastada eri viisil ning tüüpilisemad oleks eespool - selline näeks protsess välja ise süsteemi luues, aga põhimõtteliselt tuleks see tõlkida, kuna Eestis ei ole asjaliku andmebaasi koostamiseks ilmselt piisavalt haigeid. Vastus võib olla ka "pöördu arsti poole", kui asi võiks tõsine olla. Sellise süsteemi pidamine ei maksa suurt midagi, eriti võrreldes arstide pidamisega või üleüldse sellega, kui kaua inimesed peavad järjekorras olema. See võib maksta päris korraliku summa - ilmselt mingis USA või muu riigi hinnaklassis -, ent toob ka tagasi suht suuri summasid.

Sellise süsteemi puhul on võimalik ka, et sisestad sinna suurel hulgal oma tervisenäitajaid ning see teeb mingeid prognoose ning hindab asju sellest lähtuvalt. Eeldusel, et paljud inimesed kutsuvad aeg-ajalt arsti mingite lihtsate asjade puhul, on selline süsteem, eriti kooskõlastatuna igasuguste retseptide poliitikaga (võib-olla peaks saama selle abil ka piiratud koguse retsepte vajadusel), suhteliselt palju aega kokku hoidev nähtus. Ja selle väärtus on suurem, kui mingi viletsa arsti väärtus - andmed tulevad siiski paljudelt, mitte ühelt keskmiselt perearstilt.

Ekspertsüsteeme võib teha väga eri valdkondades - kasvõi, et millist maja ehitada - ning selle kaudu saab tutvustada ka erakondade programme jms., troubleshooter on üldiselt parem formaat, kui FAQ.

2. Kokkuhoid on võimalik, kui suhtlemist riigiga maksimaalselt automatiseerida, sisuliselt vähendada vajadust ametnike ja dokumentide järgi.

Sellise kokkuhoiuga on tegeldud minimaalselt - enamus selliseid süsteeme on ebamugavad kasutada. Igasugused ametid ei saada kirju mitte niivõrd e-maili, vaid paberkirja teel, kuigi võiks võtta meili lahti ja klikata kättesaamise kinnitust (ise ma saan pidevalt bussitrahvide kohta kirju kohtutäituritelt, tegelikult võiks pangad selle info ka lihtsamalt kättesaadavaks teha, et kuskil oleks olemas "maksa" nupp ja kogusumma, saaks ka paar inimest lahti lasta - või loovamale tööle suunata, nagu Gates seda sõnastab -, muidu need kasvavad mul üle pea).

Sisuliselt peaks olema riiklik programm, mis tagaks:

• Kõik enda kohta käiv oluline info on kättesaadav internetist ja reaalajas.
• Kõiki asju saab teha netis, kui need ei eelda just isikutuvastust, nagu dokumendi tegemine (millega oli ka ebameeldiv see, et praegu ma elan Tartus, aga kiir-id-kaardi pidin tegema Tallinnas, mis kulutab riigi kodaniku aega päris mitu päeva ja avaldub antud juhul kergelt ekspordinumbrites võib-olla:D).
• Sellesse võiks järk-järgult kaasata kõikvõimalikud mitteriiklikud instantsid samuti, et igasugused teated jms. oleks selles süsteemis näha. X-tee taotleb midagi sellist, aga hetkel on siiski kohmakas ja ebamugav.

3. Kokkuhoid kohtus käimise ja juristide küsitlemise arvelt.

Ma usun, et 90% põhjustest, miks inimesed juristi poole pöörduvad, on suhteliselt tüüpilised. Põhimõtteliselt võiks olla siin ka ekspertsüsteem, mille valdkondi järjest laiendataks ja mis võimaldaks arstiteadusele sarnase troubleshooteriga virtuaalset kohtuprotsessi. So. kui sellest ei piisa, võiks toimuda juba tsiviilhagi tegemine ja kõik sellega seonduv, aga üldiselt võiks sellest virtuaalsest asjast saada kätte tüüpiliste kohtuprotsesside tulemused eeldusel, et kui riik esitatud andmeid kontrolliks, peaks need ka paika. Samuti võiks sellega saada millelegi mõeldes muudlaadi prognoose, kui laiemaks minna - et ei peaks jällegi mingite igasuguste spetsialistide käest küsima, kui ei ole keeruline asi. Näiteks mingid finantsidega seotud asjad, et kuidas teha firmat jms. See süsteem ei tohiks sisaldada võimalust tõsisema karistusseadustiku uurimiseks, et seda ei hakkaks kasutama kurjategijad tagajärgede rutiinse kontrolli jaoks, sest psühholoogiliselt kujuneks see muidu omamoodi riskihaldussüsteemiks.

See on jällegi süsteem, mida oleks totrus mõnelt Eesti firmalt tellida - Eestis nimelt IT sektoris teevad kõik firmad konkureerivaid ja küllaltki lihtsaid tooteid, näiteks CMS'e on hulgi, mis on seotud sellega, et potentsiaalsed kliendid on jõutud kurssi viia, et CMS on kasulik asi (kuigi ma isiklikult ei ole viimases väga kindel, kas ongi nii väga, üldiselt see veebiturg kõige täiega on üle hinnatud).

4. Digitšekkide seadus.

Minul on näiteks tüütu ja keeruline täpset arvet pidada, millele raha kulub. Ma tahaks seega, et poest saaks selliseid tšekke, mida saaks tšekilugejaga arvutisse skännida - ja mitte ainult poest, vaid ka taksodest ja mujalt. Need võiksid minna avatud formaadis arvutisse sellisel kujul, et selle formaadi jaoks võib teha ise analüüsitarkvara jms., et vähendada kulusid sobivalt jms. See eeldaks riigilt ennekõike seadust ja unifitseeritud formaati, et kuidas arve peab olema kodeeritud, samuti kindlust, et skännereid saab poest osta. Võiks ka olla tasuta veebiruum, kuhu need tšekid üles panna ning võimalus need poest ID-kaardi abil otse sinna saata (tšeki vastu võtmise asemel tõmbad ID-kaardi läbi mingi automaadi või läheb tšekk pangamakse puhul automaatselt andmebaasi, kui oled teenuse sisse lülitanud). Tšekk võiks kohustuslikus korras sisaldada toote kohta infot, mille abil saab välja selgitada selle päritolu (standardformaadis), koostise (standardformaadis) ja parem oleks, kui ka hinnad teistes poodides - et saaks võrrelda, kui palju täpselt sama ostukorv muus poes oleks maksnud või komponentide kaupa. Samuti, parem oleks, kui igasuguste poehindade netti üles riputamine oleks koos selle informatsiooniga kohustuslik - see ei tähenda poele, kellel on kassasüsteem niikuinii juba olemas, väga suuri lisakulutusi. See ei peaks tagama, et need kaubad ei ole otsas, võiks mingit oletatavat kogust näidata vargustega arvestamata, kui üldse.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Teiseks võiks riik pakkuda erasektorile tugevat IT alast tuge erinevate infosüsteemide näol, mis võimaldavad korraldada maksuarvestust jms. Minu arvates on raamatupidajate ja muude selliste automaatide pidamine kui selline suhteliselt kulukas firmadele, kuigi ilmselt nad teevad pisut ka loovtööd. Päevade arvestus jms. võiks riigi poolt tagatult seadustega kooskõlas oleva süsteemina olla tasuta kättesaadav ja riik võiks ise seda arendavate IT-firmadega asju ajada. Tähtis oleks jällegi luua avatud formaadis andmekogu, kus on nende seaduste ja arvestusreeglite info kirjas (muidu, ka avatud formaat puhkepäevade jms. jaoks oleks abiks) ning arendada riigi kulul tasuta süsteemi, mis seda kasutab; iga firma saaks ise sisse osta parema süsteemi, kui leidub konkurent ning riik peaks seda ainult soodustama ja võib-olla ka rahastama mitut konkureerivat firmat (mis võib tulla odavam, kui ühe rahastamine). Sellisel tuleks automatiseerida igasugune aruandlus - teha avatud formaadid ja arvuti poolt loetavad standardid ning ka vastav tarkvara, mis suudaks teha kõike aruandest, vajalike allkirjastatavate paberite genereerimisest pangaülekande ja palgalehe saatmiseni e-mailiga. See aitaks hoida kokku firmade kulusid ning tõstaks seega nende elujõudu, olles samas odavam, kui igasugused investeeringud ja inkubaatorid. Tegelikult oleks see süsteem suures plaanis ilmselt väga odav - ja ilmselt ei paneks keegi ka pahaks, kui seda ka saja krooniga kuus vms. maksustada kasutamise korral, nii et äkki teeniks see ennast ka otseselt tasa, aga pigem on see negatiivne. Eesmärk võiks olla, et automatiseerida kõik firma pidamiseks seadustega ettenähtud protseduurid ja rutiin selliselt, et see ei eeldaks mingite lisateenuste sisse ostmist selle jaoks. Seda saab teha piisavalt efektiivselt, et sinna ei oleks enam raamatupidajat vahele vaja - eriti, kui seda teeb riik ja saab ka seadusi lihtsustada vastavalt.

Intensiivne investeerimine firmade kulude kokkuhoidu võiks olla üldse ametlik poliitika - ma ise ei tee mingit firmat, aga mingil määral olen ikka kokku puutunud ja eriti IT osaga -, sisuliselt kui programmeerimiskeele puhul öeldakse, et hea keel teeb lihtsad asjad lihtsaks ja keerulised võimalikuks; programmeerija ei peaks keskenduma mitte implementatsioonidetailidele, vaid oma valdkonnale - firma puhul oleks ka, et teha lihtsad asjad lihtsaks ja keerulised võimalikuks ning võimaldada keskenduda oma valdkonnale, mitte firma implementatsioonidetailidele, nagu maksud-lepingud jms. Ma ei usu, et vastavat kvaliteetset eraalgatust niisama lihtsalt tekiks, mingite hobi korras aktivistide jaoks oleks see suurusjärk liiga kallis see asi ära teha.

Lisaks võiks olla olemas aktiivne riiklik nõudluse-pakkumise reguleerimise süsteem. Mitte siis selles mõttes, et reguleerida, vaid selles mõttes, et pakkuda isereguleerimise katalüsaatorit - kui talunik lihtsalt näeks, milline edasimüüja või firma ostaks hea meelega kartulit (ja mis hinnaga ehk ka) ja mis on tema nõuded, edasimüüja näeks kartulitega talumeest ja inimesed saaks ehk otse osta (ma usun, et seda viimast teeks need, kellel vähe raha, nii et see ei vähendaks ka oluliselt maksutulusid - ühed siin teevad oma sellist naturaaltoiduostmise asutust, aga ilma infosüsteemita) ...lihtsalt, et liigutada infot ja viia otsi kokku. Võiks isegi analüüsida, et mida talumehed võiks maha panna - selleni välja, et nad pakuvad tagasisidet (siin on õigsuse kontrollimise küsimus). Jällegi selleks, et kaotada ära igasuguseid vahekihte ja püramiide ning muuta kogu elukorraldust praktilisemaks - programmeerimises on mõiste "overhead" väga levinud, mis tähendab, et igasugustel põhjustel tekivad koodi lisaaega kulutavad kohad, mida reaalselt asja enda jaoks ei kasutata; näiteks mitme protsessi omavahelise sünkimise käigus, kui need on kahel eri protsessoril, võib tekkida overhead, et vahepeal need protsessorid lihtsalt ootavad üksteise järel ja programm on võimalikust aeglasem. Overhead on see koht, kus protsessoriressurssi (aega) kokku hoida. Või siis mälu overhead.

Üks IT suund, mida ei tohiks unustada - on kahte tüüpi tööd, rutiinset tööd ja loovtööd. Rutiinset tööd on kahte tüüpi - see, mida on odav automatiseerida ja see, mida on kallis; lisaks vahel ka sellist, mida niisama lihtsalt ei saagi. Kodukasutaja Tiigrihüpe on valmis - inimestel on kodus arvutid ja Windowsid, isegi tabelarvutust, mõningane kokkupuude, käiakse netis ja loetakse lehti. Info liigub paremini. Samas, mida ei ole, on nüüd industriaalne Tiigrihüpe - arvutite kasutamine kõikvõimalike asjade automatiseerimiseks. Põhimõtteliselt on IT firmad, kes võiks sellega tegelda - samas nad jooksevad mööda firmasid ringi, müüvad veebi, laoarvestust ja raamatupidamisprogramme. Selliseid asju, mille idee on enne nendele IT firmadele maha müüdud. Sellist tõsisemat tutvustust, kuidas IT abil kulusid kokku hoida igat laadi tootmises, seda ei ole - ja suurem firma ei vaja seda, küll aga väikeettevõtlus. Tänapäeval on võimalik endale ju koju tehas teha - automatiseerida pea igat asja, vähendada tööjõu hulka kordades jne. Tööjõu hulga vähendamine samas tekitab võimalust müüa odavamalt, teha keerukamaid asju. Kui vaadata selliselt mitterahanduslikult, siis riigis tehakse lihtsalt rohkem ära ja kui seda raha nüüd sotsiaalmaksuna jälle teistele laiali ei jagata, vaid jäetakse nende tegijate kätte, siis nad saavad laieneda hoopis teist moodi. Ongi ju kaks suunda - industriaalne ja öko -, mida siis peab igatepidi omavahel siduma, et mida on lihtne teha ja mis on tervislik ja mis tekitab paremini taastuvaid kahjusid ressurssidele. Kui vaadelda laiemat maailma, mida Eestis vähe märgatud, siis arvuti ei ole lihtsalt mingi koduloom - info töötlus kui selline tõstab reaalselt tootlikkust; mitte ainult ei vii posti üle mere ja paljunda ajalehte, vaid võimaldab asju efektiivsemaks muuta mitmel tasandil - suhtlus ja sünkroniseerimine, tootmine ning toodetu turustamine; samuti teeb ära teoreetiliselt pea kõik tüüpilised arvutused, mida inimesed teha võiksid. Samas see haridus tuleb kuidagi inimesteni viia, et nad reaalselt ka muutuks efektiivsemaks - ja kui 10a tagasi olid Tiigrihüppe koolitused "kuidas kasutada internetti" kooliõpetajatele, siis nüüd võiks olla koolitused "kuidas kasutada arvutit linnaliikluse optimeerimiseks". Kaevandustes võivad autosid juhtida arvutid (nagu paljudes kohtades ongi), mõnes kohas on ka ühistransport Vanalinna laadsetes sõidukeeluga kohtades automaatide kätte antud (elektriauto võib ennast ise laadimas käia ja siis inimesi vedada) - see küll ei ole rahaliselt ehk nii kasulik, aga sellel oleks laienemispotentsiaal. Valvureid asendavad ammu arvutid, vaikselt ka müüjaid (nii et kui väikse poe puhul on vaja mingi kauba koguse jaoks x, suure poe puhul x/y, siis tulevase poe puhul x/y/y) ...on tehtud katseid, kus maja tehakse tehases valmis ja robot paneb selle koha peal kiiresti kokku; samuti on koristajaid liiga palju jms. ...kui USA tahab enda sõjaväe mõnekümne aastaga robotitega asendada, sest neil on vähe inimesi - miks mitte siis Eestis asendada robotitega rutiintööd, sest meil on vähe inimesi? Selle ühe miljoniga, kui muidugi on võimalik neid ka koolitada ja õpetada, saaks teha ära loovtöö hulga, mis muidu nõuaks kordades rohkem - kui kaotada see overhead, et nii paljud veavad toitu ette, valmistavad kooke ja tassivad posti. Lihtsalt, tuleks teha efektiivsem koolisüsteem täiendõpete näol, tekitada ettevõtlikkust ja automatiseerida. Pärast saab automatiseerimisega teisele ja kolmandale ringile minna - kui 90% inimesi leiavad endale uued tööd, võib selguda, et 45% on ikka automatiseeritav, nii saab järjest tõsta üksikisiku efektiivsust, kuigi ka nõudeid talle; teoreetiliselt jääb see aeg ja raha üle (sest masin ei maksa palju, kui osavalt osta), nii et riigil on raha sellele inimesele koolitusi korraldada sellal, kui robot tema töö ära teeb. Äkki see suund oleks hea mõte? Ja muidugi, kuna meil ei ole palju loodusressursse, siis võiks võimalikult palju sellest tööst olla infotöö - osaliselt kasulik ka nende samade robotite automatiseerimine, kui see langetab nende pidamiskulusid proportsionaalselt.

Need asjad on paljuski need, millest on ammu juttu olnud, aga kuna suur osa on sellest muus maailmas ära tehtud, on see ehk ka nüüd Eesti riigi jaoks odav.

-----------

Teised vallad mõned mõtted:

Haridussüsteemi võiks reformida kas üle ühe aasta toimuvaks või selliseks, et iga aasta ühel kuul maksab riik inimesele tema palga ja võimaldab omandada täiendõpet mingis koolis. Nimelt muutuvad inimesed vanusega hariduse osas selektiivsemaks ja nende huvi muutub praktilisemaks ning reaalsemaks, ent edasiõppe võimalusi pakuvad ainult korralikud firmad. Elust niisama rääkida ja mingeid tõukeid anda võiks samas ka müüjatele ning postiljonidele, kes ei pruugi olla väga rumalad - saaks natuke mingit sootsiumi ehitada ning jälgida, et inimesed lihtsalt kodus ei istuks. See mõte tuleks ka tööandjale maha müüa või forsseerida. Lisaks vähendaks see töötute arvu. Lühikeses perspektiivis ettevõtjate viha, aga pikemas võiks olla kasutegur, kui hästi korraldada. Inimesed ise nimelt naljalt ei õpi tihtipeale ...minu meelest võiks olla asutus, kus vastavalt vanusele ja huvidele rääkida igasugust üldist juttu, nagu majandusanalüüs, mingid poliitikat puudutavad nüansid, kasvõi ökomajad jms. ning anda täiendavaid diplomeid ja teha kontrolltöid. Haridust hajutades saaks põimida teooriat ning praktikat paremas suhtes, et inimesel oleks lahenduse saamise hetkel ka juba probleem. Mitte, et mulle endale kool meeldiks, aga mul on tunne, et mõnele on seda vaja :) Ja kuu aega aastas oleks ehk päris põnev, kui huvitavaid asju tehtaks. Eriti, kui selle eest raha saaks (kasvõi omi makse tagasi).


Seosed Eestiga

Sellest arvutiteadusest veel mõned minu jaoks kurvad asjaolud:

• Kui alustati Tiigrihüppe programmi, oli tegu inimestega, kes oskasid ja õpetasid baastasemel Windowsi ja Wordi kasutamist. Praegu oskab neid asju pea igaüks, aga need õpetajad ise ei ole teinud mingit järgmist hüpet - praegu võiks Tiigrihüppe projekti arendada need, kes oskavad vähemalt mõnda programmeerimiskeelt ja on selle rakendamise suhtes loovad; nad võiks küll olla keskmiselt halvad programmeerijad, et mitte ressurssi valesse kohta suunata, aga võiks vähemalt osata ja teada ja uurida.
• Suur osa Eesti programmeerijatest töötab rämpskeele PHP arendajatena. Märkimisväärne osa neist valdab tegelikult mõnda korralikku keelt. PHP eripära on see, et selles ei olegi võimalik ühtegi praktilist asja teha - sellel on väga konkreetsed piirid (ja PHP fänne ei tasu selles osas kuulata, nad ei ole korralikku keelt lihtsalt näinud).
• Eesti palgatase programmeerimises on võrreldav Inglismaa omaga, kui jätta number samaks ja asendada kroonid naeladega ning kuud aastatega. Seda seni, kuni tehakse samu asju. Inglismaal samas tehakse ka paljusid asju, mida Eestis ei tehta - ja palgatase ulatub siin Eesti omast sama asenduse puhul nelja kuni kuue korrani. Sealjuures, kui vaadata pakkumisi, on see valdav osa seal arendatavast tarkvarast - ja need on praktilised asjad.
• Veeb näiteks on mingis kaudses mõttes ehk praktiline, tulus ja kasulik, aga selleks, et nii võtta, peab siiski olema hea kujutlusvõime. Internetipood on parem, aga suurema osa firmade internetipoe vajadused suudaks täna katta üks või kaks tasuta alla laaditavat toodet.
• Selles mõttes on suur osa Eesti programmeerimisressurssidest suunatud mingile rämpsule - Playtech ja Skype ja Cybernetica ja mitmed teised teevad kas siis kasulikke või müüvaid asju (Playtech just viimast), aga on suur hulk väikseid firmasid, mis teevad tegelikult mingit täielikku mõttetust. Probleemid on just ennekõike müügis, mitte töötajates - ja mingil määral ka nende inimeste, eriti juhtide, kujutlusvõimes. Minu meelest võiks seda nüanssi käsitleda riikliku probleemina - siin ei ole vaja otseselt turu reguleerimist ja ehk isegi mitte rahastamist, vaid just ühte korralikku Tiigrihüpet, et keegi käiks ringi ja teavitaks ennekõike neid firmajuhte - see on kasumlikum, kui õpetada kooliõpetajatele ja pensionäridele "interneti kasutamist".

See kõik on suhteliselt keerukas ülesanne ja eeldab just selliseid jõulisi hüppeid ...mingis mõttes ei nõua cutting-edge programmeerimine üldse mingit ulmet, Eesti kubiseb inimestest, kelle IQ on piisav, aga ettevõtlikkus või võimalused oluliselt nõrgemad. Eesti kubiseb ka firmadest, mida 10 aastat tagasi alustasid mitte eriti professionaalsed inimesed, kuna tollal sai IT ettevõtte teha kellelegi poolstaatilist veebi müües üsna kergesti. Ma ise olen selline kergelt infomaniakk - vene ajal uurisin tollast popteadust, suhteliselt iga valdkonda, mis kätte sattus, nüüd mitmenda ringi peal uurin samu asju vähem populaarselt [muidugi "raisates" aega ka müstikale, religioonidele ja vahel ka mingile täiesti suvaliselt valitud infole, lihtsalt kus on huvitavaid valemeid vms.]; sealt tuleb järjest välja kohti, kus tegelikult teha saaks või kus oleks vaja üht ja teist, mida on võimalik mitte eriti kalliste vahenditega arendada. Minu meelest tuleks kuidagi lahendada just hulk probleeme sellega, et paljud andekad inimesed on kinni mingites mittetoimivates sotsiaalsetes struktuurides - ühest küljest see aeglustab nende arengut katastroofiliselt, ei lase neil kogemusi omandada ja hoiab mingites mõttetustes kinni. Ma ise võitlen endale iga hinna eest mingid vabad ajad ja huvitavad projektid, aga see ei ole finantsiliselt sama kasulik, kui minna mingisse veebifirmadesse ja tegelda lõputult lollustega ...tegelikult on suur hulk projekte, millel on Eestis tehtavatest kordades kõrgem risk (nii et keegi ei saa neid ette võtta kergesti), aga veel rohkemates kordades kõrgem kasumlikkus (nii et ikkagi tasuks statistiliselt ära) ja teiseks neid tehes omandavad inimesed olulisi kogemusi. Eesti IT sektor on perspektiivikas ala - tehku need ehitajad samal ajal ökomaju või mida iganes, riik peab ju igast aspektist korraga toimima ja arenema -, Eesti jaoks kindlasti perspektiivikas, aga see on mingis teatud ajas, näiteks üheksakümnendate alguses, tugevalt kinni. Uuritakse mingit jama - näiteks selline tehnoloogia, nagu Ajax ehk Web 2.0 ei ole tegelikult mitte midagi rohkemat väärt, kui näpuharjutusena, rääkides reaalsetest protsessidest ja selle kasutusest siin Eestis. Samas see on nagu midagi eriti fancyt paljude jaoks ja maeiteamida - see mõjutab ainult veebi kasutajaliidese mingeid nüansse ja selle oskamine ei tasu lihtsalt ära. Samas veebifirma jaoks on see loomulik arengusuund.

Programmeerimine jaotub ka vajalike oskuste järgi:

• Veeb - andmebaasid, mingid triviaalsed programmid nende küljes (pean silmas tüüpilist veebilahendust või e-poodi); selleks peab väga tahtma, et see endale keerukaks ja huvitavaks muuta, näiteks Web 2.0 tehnoloogiate, mingite detailide lihvimise ja muu sellisega. Tegelikult on see odav ja labane asi võrreldes palju muuga.
• Serverid - andmebaasid, skaleeruvus (et saaks palju kasutajaid ühe asja küljes olla), multithreadingu probleemid. Servereid saab kasutada ka paljude asjade jaoks, aga seda ei ole palju.
• Teaduslikud programmid, nagu keemia- ja füüsikasimulatsioonid - geomeetria/trigonomeetria, kiiruseoptimisatsioonid, füüsika valemeid (seal on füüsikut ka vaja lisaks progejatele), suur hulk huvitavaid probleeme. Maksab ka rohkem ja selle oskuse levimine oleks riigile soodus. Eestis palju sellist asja ei tehta.
• Mängud - geomeetria/trigonomeetria heal tasemel, palju kiiruseoptimisatsioone, kõikvõimalikku muud matemaatikat - 3D mängude tegemine on programmeerijatele arendav ja seega need ei ole asjana iseenesest küll praktilised, ent võivad raha tuua ja põhimõtteliselt on hea suund arendada välja korralikke programmeerijaid. Eestis ei tehta kaasaegseid mänge.
• Finantskalkulatsioonid - programmid, mis liigutavad rahasid börsil, analüüsivad turgusid jne...; samuti sotsiaalsed ja poliitilised simulatsioonid, kõikvõimalike analüüside tegemine näiteks tuvastamaks asjade õiget hinda ostetavuse järgi eri poodides ...see laieneb väga kaugele ja on mujal maailmas üheselt kõige tasuvam valdkond. Taavi raamatupidamistarkvara jms. ei kuulu sellesse valdkonda. Kui tekiks Eestis arendus selles vallas - see on ka massidesse suunatud -, siis see info oleks kasulik ja viiks Eestit edasi. Siin tuleb tunda statistilisi meetodeid, tehnisintellektseid süsteeme (nii kaugele, kui neid arendatud on), majanduse mehhanisme jms.
• Arstiteaduse kalkulatsioonid, fMRI jms. - jällegi finantsanalüüs jms., sisuliselt nendele finantskalkulatsioonidele väga sarnane või peaaegu identne valdkond, nii et progejal ühest teise liikumine ei pruugi väga keeruline olla.
• Masinate juhtimine - seda tehakse ka Eestis mitmesugusel tasemel; siis tööpingid, tehaseseadmed jm. Eestis ei tehta vist süsteeme, mis juhiks lennukeid ja autosid ja kosmoserakette - viimane ala jällegi arenev.

Seda nimekirja võiks pikalt laiendada ja mul on üldiselt tunne, et Eestis ei tehta siit suurt midagi. Üldiselt on hetke huvitav valdkond just ennekõike statistiline analüüs - kui see korralikult käima panna siin, on müügivõimalust igal pool maailmas. See on siis finantside, sotsiaalsete struktuuride, geenide ja rakus või ajus toimuvate protsesside analüüs, samuti igasuguste arstiseadmete indikaatorite tõlkimine millekski muuks, nagu haiguste nimed või soovitatavad vitamiinid. Arvutit arendatakse üldjoontes intelligentsemaks - ja Eestis see valdkond sisuliselt puudub. Eesti programmeerijad tegelevad asjadega, mida varsti kasutajad ise võiks teha. See valdkond tuleks kuidagi maailmatasemele vedada.