Poliitik ja poliitika ei ole üks ja sama

Eesti meedia tegeleb väga palju poliitikutest negatiivsete arvamusavalduste kirjutamisega - see on suurepärane. Mis on probleem, on see, et Eesti meedia ei tegele positiivsete arvamusavalduste kirjutamisega - ehk siis, Eesti meedia teeb lihtsat tööd, aga jätab kõrvale keeruka ja närvenõudva töö.

Eestis on mitu poliitilist parteid. Kui riigis on näiteks kuus olulisemat parteid, siis on igal parteil üks sõber ja viis vastast - ja vastased, tihtipeale, on sisuliselt silmaklappidega positiivse suhtes. Seega jõuab iga partei kohta ajakirjandusse väga palju negatiivset ja väga vähe positiivset - miks peakski üks erakond kaevama välja teise erakonna tugevad ja head küljed? Pigem bluffitakse tänases Eestis need olematuks.

Eesti rahva huvides, siiski, on tuua välja mõlemad - tuua välja kõige halvemate poliitikute head ja kõige paremate halvad küljed.

Madal ja kõrge EQ:

• Madala EQ'ga inimene kritiseerib teist inimest ja mitte tema tegusid
• Kõrge EQ'ga inimene kritiseerib teise inimese tegusid sõltumatult ja omab teatud keerukat koondsuhtumist, kompleksset emotsiooni, mis sisaldab paljusid tahkusid ja nüansse.

Madala EQ'ga inimene võib intellektuaalselt kritiseerida sõnu - anda neile plusse ja miinuseid -, ent ta ei suuda välja kujundada terviklikku suhtumist, keerulist emotsiooni, poliitiku suhtes.

Kuidas mõjub suhtumine?

• Üdini positiivne suhtumine inimest ei mõjuta, ei motiveeri teda niivõrd arenema. Samas ei ole Eestis poliitikute suhtes sellist suhtumist peaaegu üldse märgata. Muudab enesekeskseks ja nartsissistlikuks.
• Üdini negatiivne suhtumine inimest ei mõjuta ja paneb teisi tihtipeale vältima ka häid tegusid, mida see inimene teeb (Hitler kasutas ka nuga ja kahvlit). See loob üldise suhtumise, et näiteks kellegi toetamine vms. on alati mingi salakavala manipulatiivse taotlusega ja seega negatiivne; nii tekib olukord, kus poliitikud ei saa teha häid asju, sest keegi teine on neid juba teinud. Muudab paksunahaliseks ja küüniliseks.
• Keerukas ja nüansirohke suhtumine kehtestab mingid ootused ja huvid, kui seda emotsionaalselt targalt välja näidata. Alati peab olema komentaari kontekstis üldine suhtumine sellesse poliitikusse, samas konkreetses olukorras tasub välja näidata hästi läbi kaalutud positiivset, negatiivset või mitmetahulist suhtumist, mis annaks viite, kuidas see kommentaator olukorra arengut näeks. Paljud eri vaatepunktidega sellised kommentaarid loovat tegelikult teatud suuna.

Suhtumisega on ka see:

• Poliitikud koguvad hääli, hääled on nende eluline reaalsus ja sissetulekuallikas.
• Üdini negatiivset suhtumist on raske mõjutada - need hääled poliitikuid ei huvita; kui sa näitad välja üdini negatiivset suhtumist, on tal sinust sügavalt ükskõik, sest sellist asja on keerukas muuta ja muud jahimaad paremad.
• Üdini positiivset suhtumist on raske mõjutada - need hääled poliitikuid ei huvita, sest on täiesti kriitikavabad ja kindlad.
• Keerulist ja nüansirohket suhtumist, et "mul on sinu hääl, kui sa parandad seda ja seda" või "ma kaalun erinevate poliitikute vahel ja näen neis seda head ja seda halba" võib luua fooni, kus küüniline poliitik saab mugavusest ja ahnusest teha palju head (ja meid mõnes mõttes ei huvita, et see inimene on sisimas küüniline, kuni me saame, mida vaja - kuigi vähem küünilised, ent siiski läbinägelikud poliitikud on paremad) ja arukas heatahtlik poliitik suudab panna kokku konstruktiivse pildi, kuidas suurendada üldist rahulolu.
• Nõudmised peaks olema realistlikud. Mitterealistlikku nõudmist ei saa täita, seega need hääled ei huvita ühtegi poliitikut, kes just puhta populismi jõul ei taha liikuda - mida rohkem ebarealistlikke nõudmisi, seda kindlam, et ka konkureerivad erakonnad neid ei täida ja seda rohkem populismi.
• Vähem loosungeid - poliitikuid ei ole mõtet valida nende poliitiliste vaadete järgi. Nõudmised peaks olema nii maailmavaatelised kui ka küllaltki konkreetsed, ent nähes poliitiku käitumist paljudes konkreetsetes situatsioonides ja jättes möla kõrvale on hinnang siiski tasakaalukam. Teooria on väga tähtis, selle hea tundmine - seega tasub poliitiku puhul hinnata pigem seda, kui arukalt ta argumenteerib ja kui hästi teemat mõistab, kui seda, mida ta täpselt välja pakub. Pea igaüks on lugenud erinevate poliitiliste taustadega inimeste raamatuid huviga, pea igaüks on propageerinud mõnda hiljem tobedaks osutunud lahendust või suhtunud ükskõikselt sellesse, mis hiljem olukorra lahendas.
• Rohkem inimlikkust, tänu ja viha peen ja keerukas mikstuur, mis vastaks reaalsusele. Emotsioon peab peegeldama reaalsust - mida parem reaalsuse peegel inimene emotsionaalselt on, seda parem on tema mõju ümbruskonnale. Emotsionaalselt arenenud inimene on oma emotsioonidest teadlik ja viimistleb neid järk-järgult täiuseni, mitte ei ole kaootilises afektide möllus ega ka ürita kõike kuivalt ja emotsioonivabalt, nö. "faktiliselt" väljendada. Emotsioon on reaalne jõud, see muudab ühiskonnas toimivat ja mõjutab inimeste käekäiku. Emotsioonivabadus on tähtis - igaüks võib tunda, mida soovib - nagu ka mõttevabadus, ent siiski on tähtis ka teadlikkus emotsioonidest ja sisemine vastutus nende suhtes. Samas, madala EQ'ga inimese emotsioonid ei mõjuta just paljut ja kõrge EQ'ga inimeste emotsioonid ongi vastutustundlikud, nii nagu kõrge IQga inimene ei aja täielikku jama, kui vaadelda väidete faktilisust.