Investeeringud ja riskid

Eesti riigi üks probleeme minu nägemuses on see, et riskitakse liiga vähe. Toetatakse ettevõtmisi, mille äriplaanid on väga kindlad ja riskid pea olematud. Kohtades, kus käib päris äri, nagu Silicon Valley, võetakse meeletuid riske ja ei hoolita sellest, et suurem osa ettevõtmisi läheb põhja, tootmata midagi kasulikku peale kogemuse - kogemus ja teadmised on, muuseas, Silicon Valley suurim tugevus ja üks kahest kõige väärtuslikumast kapitalist. Teine on raha.

Ideaalne ärikliima sarnaneb plaanimajandusele. See on seis, kus kõik raha pannakse sinna, kus seda kõige rohkem vaja on - vajadus kui selline on võimalus selle rahaga midagi asjalikku ära teha, kas siis süüa osta või raha teha. Suurem osa raha peaks tegema raha, väike osa kuluma toidule. Plaanimajanduse miinus on see, et puudub motivatsioon ja efektiivne süsteem plaanide loomiseks ja teostamiseks, seega ei ole võimalik plaanimajandusega saavutada seda, mida vaba turuga. Vaba turg oma ideaalis sarnaneb plaanimajandusega sellepärast, et igaüks teeb parimaid valikuid - kui on, mida teha, teeb ise; kui ei ole, investeerib selle raha, millega muidu teeks, sinna, kus sellega kõige rohkem ära tehakse. Sellisel juhul võib võtta nii, nagu olekski mingi kogus raha, mida keegi keskelt üliefektiivsete plaanidega kontrollib - plaanimajanduses valib need inimesed rahvas või valitsus, mispuhul valikud on tõenäoliselt valed ja nende inimeste motivatsioon väärastunud; vabaturul valib need inimesed turg, mida küll reguleeritakse selliselt, et see ei piiraks äriinimeste ja tööliste vabadusi. Vabaturu puhul on majanduslikult iseseisvad inimesed need, kellel on motivatsiooni ja oskusi, et seda olla; teised usaldavad oma rahade halduse neile, kellel on raha, mis tõendab siis ka iseseisva ja efektiivse majandamise võimet. Siiski, pannes raha sinna, kus see teenib kõige rohkem, tekibki miski, mis on eristamatu ideaalsest plaanimajandusest - igaüks investeerib raha sellele, kellel seda kõige rohkem ja põhjendatavamalt vaja on. Plaanimajandus lihtsalt ei vii ideaalse plaanimajanduseni nii hästi, kui selleni viib vaba turg, kus plaane koostab igaüks vastavalt võimetele ja rahakotile.

Toon ära kaks tabelit, kus on järgmised eeldused:

Esimene tabel on situatsioon, kus tehakse ettevaatlikke riskivabasid investeeringuid. Sellise investeeringu õnnestumise tõenäosus on 100%, tööd teevad kaks inimest ühe aasta.

Teine tabel on situatsioon, kus tehakse jultunud riskeerivaid investeeringuid. Sellise investeeringu õnnestumise tõenäosus on siin 10%, tööd teevad kaks inimest ühe aasta.

Palka makstakse kolmele inimesele ühe aasta jooksul üks miljon.

Vaatleks nende investeeringute seise mitme kuu lõikes. Esimene tabel on riskivabad investeeringud; investeeritakse kümnele kolmeliikmelisele grupile, lihtsuse mõttes jäävad täpselt samad töötajad samas koosseisus nendesse ettevõtetesse püsivalt tööle:

• Esimene aasta - investeeritakse 10 miljonit, 10 gruppi asuvad tööle.
• Aasta lõpp - teenitud raha läheb järgmise kuu palgaks.
• Elatakse nö. peost suhu - teenitud raha läheb alati palkadeks.

Teine, riskide ja 10 miljoni tuluga ettevõtete grupp. Tähistan nii: arvud 1-9 on need ettevõtmised, kus riskid realiseeruvad. Need lähevad samal kuul põhja ning proovitakse uuesti. £ - naelamärgiga - tähistan õnnestunud ettevõtmisi, pluss tähistab nende edasist arengut.

1. 123456789£ - tulu 10 miljonit, mis läheb palkadele
2. Märkus: rääkisin plaanimajandusest ja lihtsuse mõttes siin nii kujutataksegi - see on eeldus, nagu see üks firma investeeriks uutesse start-up'idesse. Tegelikult kasutaks ta osa raha laienemiseks jne.., aga nii on praegu kõige lihtsam näidata ja ei kulu ruumi keerukama teooria jaoks; näitan üldist põhimõtet.
   
3. 123456789£ - tulu 10 miljonit, mis läheb palkadele
   
4. £12345678+ - tulu 10 miljonit pluss palgad
   
5. +9£123456+ - tulu 20 miljonit pluss palgad 10 miljonit
   
6. +7+89£123+ - tulu 30 miljonit pluss palgad
   
7. +4+56+789+ - tulu 30 miljonit pluss palgad
   
8. +£+12+345+ - 40
   
9. +++67+89£+ - 50
10. +++12+34++ - 50
11. +++56+78++ - 50
12. +++9£+12++ - 60
13. +++3++45++ - 60
14. +++6++78++ - 60
15. +++9++£1++ - 70
16. +++2+++3++ - 70
17. +++4+++5++ - 70
18. +++6+++7++ - 70
19. +++8+++9++ - 70
20. +++£+++1++ - 80
21. +++++++2++ - 80
22. +++++++3++ - 80
23. +++++++4++ - 80
24. +++++++5++ - 80
25. +++++++6++ - 80
26. +++++++7++ - 80
27. +++++++8++ - 80
28. +++++++9++ - 80
29. +++++++£++ - 90
30. ++++++++++ - 90

Niisiis - esimene graafik näitab olukorda, kus 30 töötajat ühe aastaga ennast dead-end töö peale kinni töötavad. Nad ei saa mingit muud kogemust, kui selle dead-end töö kogemus, samuti ei saa nad ei palgatõuse ega korralikku kasumit (nad on ühtlasi ka ettevõtete rajajad ja omanikud siin graafikus, eeldame ingelinvestorit).

Teine graafik näitab olukorda, kus on võetud märksa suuremad riskid astudes innovatiivsesse sektorisse ja proovides midagi uut. Proovides midagi uut, kus on riskid, on võimalik teenida raha - riskivabad asjad on kõik juba ära tehtud ja niivõrd tavalised, et nende eest ei maksta enam palju. Makstakse asjade eest, kus on proovitud midagi uut ja jõutud heade tulemusteni; samas millegi uue proovimise juures on alati oht mõne ettenägematu asjaolu tõttu läbi kukkuda - keegi ei suuda kõike ette planeerida, plaanimajandus ei toimi isegi mitte väikses mastaabis.

Teise graafiku puhul jäävad järgi ka töötud. Töötu, kellel on potentsiaal ja võimed, on riigile väärtuslik ressurss. Selline töötu ei ole midagi väärt, kui tal ei ole elutingimusi, et koostada äriplaane ja finantseerijaid, et need läbi viia - seega ei tohiks selliseid olla rohkem, kui neid on võimalik finantseerida. Sotsiaalseid töökohti võib luua neile, kes ei oleks võimelised millegi piisavalt innovatiivsega lagedale tulema või midagi uut käima lükkama isegi siis, kui neile anda raha ja vahendid - sellise sotsiaalse tööga võiks ehk kaasneda kohustus läbida mõnd haridusasutust, kui ei ole tegu juhtumiga, kelle puhul see oleks raiskamine; haridusasutuse edukas läbimine (seal püsimine) võiks näiteks tähendada kõrgemat palka. Andekad ja kogenud inimesed on töötutena väga väärtuslikud, sest nende potentsiaal alumise skeemi puhul on märksa kõrgem, kui ülemises skeemis realiseerunud potentsiaal. Riik vajab kolme asja - vabu ja kasulikke töökohti; inimesi, kes võivad neid taotleda; inimesi, kes on võimelised ise innovatiivset ettevõtet looma ja kellel on vajalik spetsifikatsioon. Paul Grahami investeerimisfirma eeskujul ei tähenda kõrge riskiga ettevõtmises läbi kukkumine veel seda, et ei peaks investeerima uut katset - sellisel juhul oleks alumisel skeemil ju ainult paar aastat ja tulemus oleks kaugelt viletsam. Alumine skeem annab inimestele aega ja võimalusi midagi käima panna. Tööjõu liikuvus on tähtis, ent inimesi ei tasu siin võrdsustada - näiteks müüjate liikuvus enda sektori piires nii oluline ei ole, nad saavad kõikjal sarnast palka, omavad sarnast vastutust ja teevad sarnast tööd. Mõnes muus valdkonnas (või kui müüja lõpetab haridustee ja/või leiab muu ala ja koha) on tööjõu liikuvus tähtis, sest on täiesti erineva tasuvuse, vastutuse ja keerukusastmega kohad, kus siis liigutakse vastavalt kogemusele edasi (või kui mitte edasi, siis endale sobivama ja huvitavama töö suunas). Tähtis on, et kogu sektor järjest paraneks ja nõrgad firmad sureks järk-järgult välja, aga mitte kiiremini, kui tugevad peale tulevad - pankrott ei ole ju midagi halba, kui vabaneb tööjõud, kes läheb kiiresti millegi huvitavama peale üle, see ei ole veel surm ega ebaõiglus kellegi suhtes, kui sellise nõrgema firma omanikud peavad midagi uut proovima või lähevad ise tööle. Pankrotid ja uute firmade teke, tööjõu liikuvus firmade vahel ja oma firmadeni on tähtis, viimane jällegi eeldab investeeringuid - ja et suund oleks üles ja mitte niisama kaos, siis riskiga investeeringuid. On vähe tõeliselt innovatiivseid ja edukaid firmasid, mille loojad või arendajad ei oleks võtnud kõrgeid riske.

Riskide maandamine ja vältimine

Riskide maandamist hinnatakse kõrgelt, aga tihti aetakse see segi olukorraga, kus riske üldse ei võetagi. Riskide maandamine ja vältimine on kaks sisuliselt eri asja - maandamise puhul riskid küll võetakse, aga koos abinõudega juhuks, kui need realiseeruvad; vältimise puhul ei võeta riske üldse. Näiteks firma, mis kulutab suure summa raha kõrge riskiga projektile või projektidele, ent jälgib, et ei panustataks kogu rahaga ühele asjale ning et jääks kindlalt reservi nii palju raha, et ka läbikukkumiste puhul pankrotti vältida, on riskid edukalt maandanud. Firma, mis neid kõrge riskiga asju üldse ette ei võtagi, ei ole midagi maandanud - see firma on riske vältinud, nii et mingist maandamisest ei saa rääkida. Riske võttes on paratamatu, et need realiseeruvad ja kui ärikliima on selline, et kui mõnes firmas riskid realiseeruvad, siis selle firma maine või börsiindeks langeb, siis sellises ärikliimas lisandub igale reaalsele riskile veel selline negatiivne "börsimull", mis võib sundida riske vältima isegi olukorras, kus need oleks kasulikud. Sellises kliimas võtavad riske väga vähesed. Elu, milles on palju juhust - nagu elus ikka - käitub paratamatult teatud aspektis börsiloogika järgi - see tähendab, et börsiteooria tundmine on kasulik. Kui tõenäosusteooria sai alguse pokkeri ja mängude uurimisest, siis oma kõrgpunkti saavutab ta loomulikult mitte loteriis, vaid börsiteoorias - vähemalt, mis puudutab tõenäosusteooria praktilisi aspekte. Niisiis võiks inimene, keda huvitab selle teooria praktiline väärtus, töötada läbi väga häid börsiõpikuid, mille valemid tuleb, tõsi küll, teatud olulistes aspektides ringi teha, et need vastaks ärimaailmale ja mitte börsile.

Börsil saab üheselt selgeks - riske ei tule mitte vältida, vaid need tuleb maandada. Riske börsil kui väga kõrge juhuslikkuse astmega ja kuulujuttude ülikiire levikuga süsteemis ei ole võimalik vältida. Juhused, kuulujutud, mullid ja äpardused omavad kandvat pinda ka igal pool mujal - kes seda eitab, ei ole veel väljunud sellest faasist, millest isegi kristlased on paljuski üle saanud uskudes, et paavst ei ole tegelikult eksimatu. Tegijal juhtub, nagu Eesti peaaegu juba vanasõna staatuses väljend kõlab. Ja seda juhtumist ei peagi vältima - on võimalik minna tööle ja teenida kindlalt ise keskmist palka, aga on võimalik proovida ise ja teenida teatud tõenäosusega keskmisest suuremat palka. On palju neid, kes küll nurisevad, miks osad inimesed saavad kõrgemat palka, ent siiski väldivad põhitööd, mis selleni viib - riski. Võib-olla isegi ajades eetiliselt segi kuritegevuse ja osalemise kõrge riskiga mängudes, kus tekib ka kaotajaid. Majanduslik iseseisvus on olemuselt kõrge riskiga mäng - vähemalt algajale - ja selle algajafaasi peavad paljud alustuseks läbi tegema. Firma asutamine kui selline on esimene risk, mis võetakse - ja väga suur risk. Saavutamaks suuremat iseseisvust ja vabadust, on järgmised, veelgi suuremad riskid vältimatud. Vältimatut ei tule vältida, vaid see tuleb maandada.

Statistiline riskide maandamine

Selleks, et hinnata ühe idee tõelist väärtust, on vaja hinnata paljusid asjaolusid - seda, kui paljud selle eest maksma oleks nõus ja kui palju (kui paljudele see on oluline, mis on siis selle asja eetilisuse aste utilitaarselt võttes); kui palju selle asja tegemiseks aega ja närve kulub; kui paljud on nõus seda protsessi toetama; kas keegi teine juba seda asja ei tee ja ette ei jõua jne... Et seda teha ideaalselt, peaks tundma perfektselt psühholoogiat, majandust, masside käitumist, aga ka valdkonda, kus see asi tehakse ja paljusid muid valdkondi, kus seda kasutatakse. See on üleinimlik nõudmine. Seega maksavad inimesed, kes suudavad hinnata ideid ja neid filtreerida, väga palju - sama palju, kui need, kes neid genereerida suudavad. Isegi need oskused on harva ühes inimeses ühendatud. Lõpuks, et teha mõni käik äris, on vaja idee genereerida, seda hinnata ning lõpuks see teostada. Kõik kolm sisaldavad riski - ideest ei pruugi asja olla, selle hindamine võib osutuda ekslikuks ning teostus võib uue ja innovatiivse idee puhul läbi kukkuda asjaolude tõttu, mida selle teostajad ega genereerija ette ei suutnud näha. Tihti läheb aega oluliselt kauem, kui eeldati, ning raha võib otsa saada. Neid riske ei saa vältida.

Võimalik on teha järgnevat:

• Kui on piisavalt palju raha, siis proovida paljusid erinevaid ideid, pannes munad mitmesse korvi. See tähendab, et kui need on piisavalt paljutõotavad, siis mõni neist läheb läbi ja teenib kõikide katsetamisele kulutatud raha kuhjaga tasa. See eeldab üliandekat investorit, kes suudab nende ideede väärtused ja nendega seotud tõenäosused panna ühtsesse numbrite keelde või tabada intuitiivselt ära, mis on õige samm - polegi tähtis, kuidas ta seda teeb, küll aga on tähtis, et selliseid inimesi on vähe. Kuna neid on vähe, peavad nende kätte koonduma piisavalt suured summad raha, et tõenäosus hakkaks lugema - kui tõenäosused on autentselt hinnatud, siis suure hulga katsete puhul juhus taandub ja joonistub just selline tabel, nagu teises näites; kümne katse puhul ei pruugi seda veel juhtuda. Seega - üks viis riski maandada, aga mitte vältida, on toetuda sellele, et suure hulga katsete puhul juhtuvad asjad tõenäosusteooria järgi. Seega, õigesti hinnatud riskide puhul mingit riski ei olegi - risk on iga üksiku osa, aga mitte terviku puhul.
  
• Investeerimise faasid. Läbides mitmeid faase, saab idee kohta väärtuslikku tagasisidet. Võttes alustuseks üliskeptiliselt ette esimesed mõned kuud, on näha paljusid ennustamatuid asju - kas idee teostajate meeskond sobib tegelikult kokku, kas nad liiguvad asjaga sellise kiirusega, et see oleks mõistlik ja saavad midagi valmis. Kui miski on valmis, siis tuleb seda müüa proovida, mille käigus saab teada veelgi vähem ennustatavaid asjaolusid - kas turg on selleks tooteks valmis, kas inimesed vajavad seda, kas nad teadvustavad seda vajadust kergesti ja kas nad on nõus selle eest maksma. Võib ka ootamatu üllatusena selguda, et konkurent tegi juba parema toote - seda riski ei saa vältida. Siiski, asjadel tuleb lasta minna piisavalt kaugele, et see oleks ka selge, et tegu on mõttetusega.
  
• Paindlik investeerimine. Eurofondid jaotavad raha tihti plaanimajanduse korras - tuleb esitada konkreetne plaan, mida tahetakse teha. Seda teevad küll üksikud ettevõtjad, ent siiski on nad sunnitud täpselt ennustama. Täpne ennustamine ei ole innovatsiooni puhul võimalik - läheneda tuleb paindlikult ning idee võib teostuse käigus tundmatuseni muutuda, turg võib reageerida hoopis teisiti ning esimeste prototüüpide katsetamine võib näidata hoopis uusi potentsiaale. See maandab riske oluliselt ja võimaldab seda, et ei ole vaja tegutseda põhjani läbiuuritud ja väga tiheda konkurentsiga sektoris.

Innovatiivseid asju proovides kasvavad kogemused ja teadmised. Isegi läbikukkunud katsed toovad nii väga suurt kasu. Praegu on Eestis IT sektoris väga palju firmasid, mis tegelevad asjadega, mis sarnanevad sellele, millega tegelevad ka kõik teised - nendel asjadel on olemas turg ja on kerge alustada väiksemalt ja aeglaselt kasvada. Sellised on näiteks veebid. Oluliselt keerukam on panna käima midagi uudset, nagu Skype - risk Skype'i käivitades oli kindlasti küllalt suur ning ei olnud selge, mis on selle idee reaalne väärtus; raha tuli sinna alla samas matta. Väikestest firmadest, mille areng on aeglane, moodustavad veebifirmad suure osa - suurematest ja tugevamatest firmadest, mis on kiiresti kasvanud ja arenenud, moodustavad need Eesti kontekstis väga väikse osa. Järelikult on nende veebifirmade lootus midagi tõsiseltvõetavat teha kaduvväike - risk pankrotti minna ei ole väga kõrge, aga risk mitte eriti kaugele jõuda on saja protsendi lähedal. Need kaks riski peavad olema tasakaalus - ja suurendades üht väheneb teine.

Silicon Valleys on väga palju tagant tõukamist - edukate start-up'ide loojad hakkavad pidama ettekandeid, investeerima saadud raha teiste endasuguste tihtipeale läbikukkunud katsetesse ning arendama kliimat. Sellise protsessi käima saamine on kompleksne ülesanne - muutuma peavad mentaliteet, väärtushinnangud ja majanduslikud võimalused; alustuseks on vaja üldse edukate start-up'ide kriitilist massi (sest Playtech, nagu tundub, ei investeeri eriti kuhugi, küll aga teevad seda Skype abil rikastunud programmeerijad). Õnneks ei pea see mentaliteedimuutus toimuma väga suures plaanis - ja andekate hulgas, kelle hulgas see peaks esialgu toimuma, on selline mõttelaad niikuinii küllaltki tavaline, nii et pigem peaks see täpsustuma ja realiseeruma. Siin on ka küsimus, mida saaks selles suunas teha riik - ka seda, mida riik juba teeb, ei ole üldse nii vähe, ent jõulise liikumiseni on arenguruumi veel väga palju.

Soovitan lugeda Paul Grahami esseesid, mida ei hakka siia ümber jutustama.