British Airways ja lollid töötajad

Lugesin uudist British Airwaysi kohta. Minu meelest on see selle ametiühingu äärmiselt tõsine bläkk - mingi "huvide kaitse" nime all tehakse sellist kampaaniat, et ma peaks täiesti normaalseks, kui oleks võimalik kõik need streikivad töötajad vallandada ja uued tööle võtta. Kes ei pane probleemi tähele (ja kuna streikijaid nii palju on, usun, et selliseid jätkub), selle jaoks - ja et teiste tähelepanu sellele loole tõmmata - kirjutan asja lihtsamalt lahti.

Minu meelest, nimelt, iseloomustab selliste olemasolu ka Eesti vasakpoolsete "lollideorganisatsiooni" (mitte, et parempoolsetel sellist ei oleks, aga usun, et vasakpoolsete "lobitöö" on sedavõrd palju tugevam, et ma ei hakka viimast lahti kirjutama).

Uudis räägib sellest, et British Airways on sellises seisus:

• Kahjum 3.6 miljardit krooni.
• Käibe langus 14 protsenti.
• Kavatseb olemasolevate töötajate palkasid lähiajal mitte tõsta ning uued töötajad kohe madalama palgaga tööle võtta.
• Kavatseb langetada osade reiside saatjate arvu 15-lt 14-le ehk siis koondada mingi hulga töötajaid; ütleme, näiteks, et 7% (kuna teiste ametikohtade töötajate kohta ei tea) - ilmselt on see alla seitsme protsendi.

Minu arvates on töötajate streik ehe näide sellest, mida mina vasakpoolsuse juures ei salli - ja siinkohal, et ma ei ole ise parempoolne, vaid parema meelega ei positsioneeri ennast sellel skaalal.

Nimelt võiks seisu võrrelda järgmisega:

• Firmas on kolm töötajat, kes saavad palka ühe ühiku kuus.
• Firma käive miinus maksud on langenud kahe ühiku peale.
• Firma teatab, et vallandab ühe töötaja ja ei tõsta lähiajal teiste töötajate palka.

Ja mis on kasum ja käive:

• Kasum - raha, mis jääb üle firma tegemistest ja mida kas siis investeeritakse või kasutatakse firma laienemiseks; ambitsioonikatel firmadel tihti kasumit ei ole, kuna see investeeritakse firmasse tagasi ja juhid võtavad nii palju, kui neil vaja on. Kasumi äriline olulisus on üldiselt see, et see on puhvriks, kui käive langeb - kasum ei ole firma tegevust eraldi vaadeldes seega kuigi oluline näitaja millegi poolest peale selle, et väldib kriise.
  
• Käive - raha, mille eest luuakse töökohtasid ja makstakse palkasid. Käive töötaja kohta (miinus teatud näitajate põhjal arvutatud summa, kui täppisteadust üritada) on küllaltki hea näitaja firma käekäigust ja edust; suurem käive tähendab võimalust luua uusi töökohti ja/või tõsta palkasid, aga tihti ka seda, et suurem hulk inimesi saavad nautida firma teenuseid. Riigile, ühiskonnale ja üldiselt ka firma omanikele on käive üks olulisemaid näitajaid; kasum on oluline firmade puhul, mis on arenenud viimase võimaliku piirini ja ei saa enam kasvada või firma puhul, mille omanikud on aktiivsed investorid ja mille edasine kasv ei annaks väga palju juurde võrreldes alternatiivsete raha kasutamise võimalustega. Riikide ja mittetulundusühingute puhul räägitakse robustselt võttes ainult käibest ja mitte mingisugusest kasumist.
• Kolmas huvitav näitaja oleks käive pluss palgad, millest küll eriti ei räägita firmade puhul - firma kui terviku tegevuse hindamiseks börsianalüütik seda näitajat väga tähtsaks ei pea. See oleks paljude firmade puhul lähedane käibele, ent osade puhul ka käibest väiksem arv.
  

Seega tähendab käibe langus 14% seda, et töötajate pealt toimuv kulude kokkuhoid peab olema suurem, kui 14% - seda juhul, kui eelmistel aastatel ei ole olnud kasumit, mis seda käibe langust pehmendaks. Sellisele käibe langusele peab ettevõte, mis ei taha elada võlgu, koheselt reageerima - kui võimalik.

Mõni "moraalne" inimene (kus moraal on just nimelt jutumärkides) võiks leida, et oleks aeg korraldada streik.

Mis saaks olla streigi võimalik nõudmine? Ilmselt see, et firma omanik laenaks kuskilt veel ühe palgaühiku võrra raha iga kuu määramata ajani. Just selline on ametiühingute nõudmine - et British Airways laenaks raha. Usun, et see ei ole lennufirma tegevusala ja keegi ei pruugi sellistel imelikel tingimustel laenu andagi (nende majandusnäitajate ja ebarealistlike plaanide juures) - aga kui ka annaks, siis oleks tegemist rumalusega nii lennufirma kui laenu andja poole pealt.

Niisiis, on sellised küsimused. Esiteks, mis on lennufirma tegevusala - lennureiside korraldamine. See ei ole mingite rahaskeemide püsti panemine või mööda heategevusorganisatsioone jooksmine. Järelikult, kui raha ei ole - vaid läheb suure kiirusega firmast välja -, siis tuleb teha mingisugune majanduslikult tasuv otsus. Samas tempos jätkudes oleks võla suurus kümne aastaga ju 36 miljardit krooni - see on päris suur summa.

Mis on seega lennufirma praegune situatsioon; valik, mille ette töötajad neid panevad ...see on järgmised kaks valikut:

• Jätta need töötajad tööle ja kaotada aastas 3,6 miljardit krooni - see tähendab, liikuda üsna kindlalt selles suunas, et tuleb pankrot; keegi sellist firmat ära ostma ei hakka (kui hakkab, siis vallandab suure hulga töötajaid niikuinii). Sellise firma hind börsil on lennukite ja muu varustuse hind miinus võlg, see oleks lihtsalt odav viis saada lennukid ja vaadata, mida töötajatega peale hakata.
• Teine valik on lasta streigil jätkuda. See tähendab väga suuri kahjumeid, mille ainus tulemus - koondamine suuremal määral, kui plaanitud. Streigi korraldajad panevad iga päevaga lennufirma sundolukorda vaadata plaanid üle ja koondada veel rohkem töötajaid.

Streik lõppeb ilmselt millalgi, kuna firma ei ole kohustatud - ma loodan, et Inglismaa seadusi peale Churchilli selles osas muudetud ei ole - streigi ajal palka maksma. Siiski näitab isegi lihtne pealiskaudne vaatlus, et ainus asi, mida töötajad sellega teha saavad on kahju või veel suurem kahju. Kahju iseendale saamata jäänud palga näol, kahju lennufirmale kahjumi näol ja kahju kõikidele, kes nende teenuseid valel ajal ostnud on selle näol, et mõni - võib-olla mõne jaoks päris oluline - reis jääb ära. Totaalne igakülgne hoolimatus.

Kui keegi tahab selle peale soovitada tõsta hinda (või vastupidi, langetada) - olen päris kindel, et kriis või mitte, aga hind on valitud selliselt, et kasum oleks maksimaalne või kahjum minimaalne. Hinna osas on tehtud parim töö, mida on suudetud - ja usun, et ei see ametiühing ega töötajad ei ole lihtsalt võimelised pakkuma välja paremat plaani. Sellepärast ongi ühed juhid ja teised alluvad.

Töötajad, realistlikult võttes, peaks tegema ühte järgmistest asjadest:

• Laenama selle raha ise, lootes tulevastele palgatõusudele.
• Korraldama ametiühingu vahendusel selle, et rahasid jaotataks õiglaselt - näiteks siis makstaks koondatud töötajatele jätkuvalt palka nende arvelt, kes tööle jäid.
• Veenma reisijaid, et need teeks vabatahtlikke annetusi ja maksaks peale.
• Tegema Inglismaa üldsusele selgeks, et lennufirmat tuleks toetada maksumaksja raha eest.

Need on ainsad lennufirma seisukohalt õiglased valikud. Kui nendega kuhugi jõuda - näidata, kust see raha tuleb - oleks võimalik midagi saavutada. Vastasel korral on tegemist labase ahnusega.

Lennufirma näitab samas üles õiget suhtumist - koolitab ülejäänud personali tegema stjuuardesside tööd ning otsib võimalusi, kuidas ilma nende töötajateta toime tulla. Võib-olla töötab kiirkorras välja plaani, kuidas vallandada rohkem võimalikke streikijaid. Ilmselt plaanib suuremat töötajate koosseisu muutust; äkki ka preemiaid neile, kes ei streikinud nende arvelt, kes streikisid - mis oleks võib-olla moraalne, kuna üks osa töötajatest on mõistvad ja teine osa on omakasuapüüdlikud peaga vastu seina tagujad.

See ongi üks peamine viga, mille tegemises parempoolsed vasakpoolseid süüdistavad - ja ma ei ütle, et alati õigusega -, et viimased kipuvad seda ühte skeemi lihtsalt mitte nägema. Seda, et alati tuleks näidata, kust mingid ressursid tulevad, rääkides jätkusuutlikest ja isemajandavatest struktuuridest - ja paratamatu on see, et kui minna hierarhias üles, siis kuskil tuleb alati see aste, mis on jätkusuutlik ja isemajandav (või siis on oodata suuremat sorti kriisi või katastroofi, mis viimase ikkagi üldjoontes tagab).

Ja et kogu see lugu veel lihtsamaks lahti võtta:

• Oletame, et kellelgi on aed ja selles aias kasvavad õunad. Iga aasta on saadud puudelt sada korvitäit õunu.
• Õunapuude eest hoolitsemas, misiganes põhjustel - näiteks ei ole aia omanikku mingi osa aastast kohal - käivad naabrid.
• Õunapuude all rehitsevad kolm naabrit, kes jagavad 100 korvitäit õunu omavahel ära; igaüks saab 33 korvitäit. Iga aasta on puud andnud pisut rohkem õunu ja seega on naabrid harjunud saama iga aasta ühe korvitäie rohkem, kui eelmisel aastal.
  
• Ühel aastal tuleb õunu hoopis 66 korvitäit, sest puud hakkavad vanaks jääma ja teised puud on veel liiga noored.
• Õunapuude omanik otsustab, et edaspidi käib õunu korjamas kaks naabrit ja ta ei julge neile lubada, et nad järgmine aasta ühe korvitäie juurde said - see aasta ostis omanik teisest kohast 33 korvitäit õunu, et neile lubatud õunad ikkagi anda. See kehtib kindlasti, kui õunapuude eest hoolitsemine võtaks inimese kogu aja ja see 33 korvitäit oleks vajalik, et söönuks saada (selline on täiskohaga töö).
  

Selline on British Airwaysi hetkeseis - ja töötajate otsus on see, et nemad õunapuid nüüd kuu aega ei kasta (mis võiks mõnes kohas vist tähendada ka puude kärbumist? siin näites igaljuhul tähendab). Ma tõesti ei saa aru, kust sellised idioodid tulevad.

Juhin tähelepanu ka sellele, et tegelikult ei saa riigis erinevat laadi toetuste tõstmisest rääkida ilma, et rääkida ühtlasi ka konkreetsetest kohtadest, kuhu raha raisatakse - ja paljude selliste kohtade puhul on võimalik, et leidub keegi teine, kes ei arva, et see oleks raisatud, vaid arvab, et seda on liiga vähe - või siis kohtadest, kust seda oleks võimalik juurde saada. Seega kutsun üles vasakpoolseid ja sotsialiste sellele, et nad töötaksid läbi reaalseid äriõpikuid ja majandusskeeme, mille sisuks on kasumi ja käibe tõstmine.

Usun, et vasakpoolsed, kes ei suuda pakkuda reaalseid tõhusaid finantsmudeleid ja analüüse - selliseid, mis ei sisalda mingeid kaldumisi sotsialistlikesse ideedesse, vaid vastavad ainult ja üheselt küsimusele "kust raha tuleb?". Selles osas tuleb vaadata firmajuhte, kes on nendes küsimustes valdavalt pädevamad. Sealjuures just neid firmajuhte, kelle firmad elavad üheselt rahadest, mida neile maksavad kliendid - firmad, mis elavad eurofondidest, sotsiaalsetest rahadest või annetustest, ei pruugi olla sedavõrd pädevad, kuigi paljud neist tegutsevad üldise heaolu nimel ja ei ole lihtsalt raha "must auk", nagu nii mõnigi väiksema silmaringiga parempoolne võiks arvata. Nende juttu ei saa naeruvääristada ainult selle pärast, et kellelegi "tehakse liiga" või mingid huvid on kahjustatud; see, et kõik huvid ja unistused ei täitu, on kahjuks paratamatus. Tihti tähendab see näiteks seda, et keskendutakse just nimelt kõige kasumlikumate (mis pakuvad suurimaid palkasid ja kasumeid väikseima reostusastme juures - viimast näitajat tuleb suuremat pilti vaadates siiski silmas pidada) turusektorite arendamise ideedele ning ei pöörata suuremat rõhku nendele sektoritele, kus liigub vähem raha inimese kohta või kus suurem osa raha kulub masinatele ja tehnikale. Riikide puhul vaadeldakse ka neid näitajaid, mis tõstavad SKP'd - pensionite, palkade ja muude sissetulekuallikate tõstmine ilma SKP'd tõstmata ei ole võimalik, kuigi võimalik on (reeglina väiksemat sorti) ümber jagamine. Seega ei ole teenindava personali töö, kui nad ei teeninda just välismaalasi, samuti sedavõrd oluline - ehkki see on oluline nii palju, kui palju see tõstab tootva personali ning olulise teenindava personali elujõudu ja heaolu, mis on samuti kasumis kajastuvad näitajad. Inimene, kellel on hea olla, on aktiivsem, tootlikum ning laseb ennast vähem dead-end ratastesse vedada.

British Airwaysi töötajate puhul on teatud tüüpi sotsialistidele iseloomulik, et nad vaatlesid küll enda huve, aga nad ei vaadanud enda kasulikku tegevust; nad ei suutnud mingilgi määral suhestuda enda töökoha huvidega ega tegelikult mõista seda kohta, kus nad töötasid. See on patriotismist kaugel. Paljud parempoolsed jõud usuvad, et kõik teised kalduvad sellisesse omakasupüüdlikusse lollusesse - paljude parempoolsete tegevus ei lähtu niivõrd isiklikest huvidest (paljudel on ka olemas täiesti toimivad isiklikud ettevõtted), kuivõrd just soovist arendada asju enda ümber. Selline tegevus lähtub üdini moraalsetest kaalutlustest. Samas on paljud vasakpoolsed otseselt sõltuvad toetustest ja abirahadest, mis näitab seda, et soov neid kahte tõsta on omakasupüüdlik tegevus - ja omakasupüüus, siinkohal, ei ole midagi halba, sest lõpuks taandub kogu see majanduse ja sotsiaalhoolekande ümber tiirlev kellegi kasuks; kui keegi ei oleks omakasu üle rõõmus, siis ei eksisteeriks ei majandust ega sotsiaalhoolekannet.

Siin ei erine teineteisest ka kommunistlikud ja kapitalistlikud riigid. Sisuliselt on matemaatikas ja inseneriteadustes levinud võte, et suured ja keerulised ülesanded jaotatakse väiksemateks. See ongi kapitalismi ja kommunismi esimene erinevus - kapitalism jagab suure ja keerulise ülesande paljudeks väiksemateks; riigi asemel hoitakse käigus väiksemaid asutusi. See tähendab ka seda, et isegi pankrott ei ole midagi totaalset, nagu NSVL'i puhul, vaid sellest on võimalik küllaltki kiiresti - kuudega, mitte aastatega - üle saada. Siiski on faktoreid, mida tuleb vaadelda globaalselt - näiteks kliima muutuste ja reostusega seotud asjaolud - ja mida paljud parempoolsed ei suuda näha, kuna nemad vaatlevad osi ning ei ole terviku vaatamises sedavõrd treenitud ja haritud, kui vasakpoolsed või sotsialistid. Siit tulebki välja see valdkond, tänu millele vasakpoolsed võivad parempoolseid tihti põhjusega kritiseerida ning nende mõttekäikudest hulganisti tõelisi alandavaid lollusi leida. Siiski, viitasin inseneriteadustele - ja tahan veel kaugemale minna sellega, rõhutades, et üks osa majanduse ja sotsiaalsuse analüüsist meenutab pigem inseneritööd, kui kellegi huvide otsest taga ajamist. Kui sotsialist vaatleb eri osapoolte huve ja rõhutab seda, et absoluutselt kõik need peamised huvid peavad olema täidetud, siis see, mis tihti sotsialisti närvi ajab parempoolse puhul, on see, et viimane vaatleb asutusi ja turgusid kui terviklikult töötavaid masinavärke. See ei ole holistlik tervik, vaid puhtratsionaalne finantshuvidest ning turuloogikast kokku pandud tervik - reeglina küll lihtsalt mõningate osade omavaheliste suhete nägemine.

Seega, mis iseloomustab parempoolsust positiivselt, on see, et suudetakse esitada küsimus, et kust raha tuleb. Seda küsimust esitades arvestab parempoolne paljude näitajatega ja saab tihti vastuseid, mis sisaldavad teatud ebavõrdsuste suurenemist ning seda, et keegi kaotab töö või midagi muutub; parempoolne ei püüa tagada iga hinna eest, et iga juba loodud töökoht ka säilib - samas tagavad töökohtade loomist kui sellist ennekõike just parempoolsed, jättes korraks vaatluse alt välja fondide rahal põhinevad töökohad. Selline mõtlemine opereerib konkreetsete tootmise näitajatega. Siin on parempoolsuse plusspunkt. Vasakpoolsus, samas, vaatleb paljusid teisi näitajaid, mille nägemine eeldab teise ajupoolkera arengut ja holismi - näiteks reostuse taset, paljusid globaalseid probleeme (vasakpoolsed räägivad harva lokaalsetest probleemidest, eriti harva räägivad nad lokaalsetest probleemidest globaalses võtmes selle viimase fraasi suvalises valitud tähenduses) ning suure hulga inimeste raskust asjadega toime tulla või siis ressursside puudulikkust valdkondades, millest suures plaanis ellujäämine sõltub - nagu haridus ja sotsiaalvaldkonnad. Seega on parempoolsete mõtlemine suunatud laine harjale - sellele, et vähemalt mingi osa tõuseks kõrgele -, sellal kui vasakpoolsus on suunatud laine nõgudesse - sellele, et mitte ükski osa ei langeks liiga madalale. See avaldub ka suure plaani mõtlemises. Samas ei tähenda laine hari siinkohal, et tegu oleks tavalise lainetusega - ja see on tüüpiline vasakpoolne eeldus, et on -, vaid laine saavutatakse teatud ulatuses ülejäänud nõu arvelt, ent teatud ulatuses vee juurde valamise teel. See moodustab ka parempoolsuse eetikatelje - kas otsitakse pigem võimalust vett juurde valada või pigem võimalust lainetust suuremaks ajada, keskendudes mõlemal juhul loomulikult paigallainetele ja hoovustele. Vasakpoolsuse moraalitelg - raskemini tabatav - lähtub sellest, kas suudetakse tagada progress ja jätkusuutlikkus. Progressi oluline aspekt on inimkonna ja erinevate gruppide võime kohaneda võimalikult kiiresti muutuvate lokaalsete ja globaalsete tingimustega ning suurendada enda võimet selliseid tingimusi tahtele allutada või muuta. Vasakpoolsuse moraalitelg, seega, on suuresti sõltuv parempoolsete huvide arvestamises, nagu kehtib ka vastupidine - vasakpoolne, kes omakasupüüdlikult püüab suurendada enda sektori sotsiaaltoetusi, on tegelikult justkui ilma kasutegurita parempoolne - ta püüab jõuda laine harjale, midagi tootmata -, suuremaks ühinguks liitunutena proovivad sellised muidugi seda asjaolu varjata, nõudes kõikide sektorite toetuste suuremist. Vasakpoolne, kes on moraalitelje ülemises otsas, püüab vähendada rikastumist teiste arvel - näiteks nõuab palgatõususid traditsioonilistes turusektorites, kus töötajate arvelt rikastumise skeem just nende poolt kirjeldatud kujul toimib -, samuti tegutseb moraalne vasakpoolne selle nimel, et tekitataks vähem saastet, toodetaks kvaliteetsemat ja püsivamat kaupa ning mõeldaks suuremas plaanis ühiskonna jätkusuutlikkusele; selline vasakpoolne pöörab ka suurt tähelepanu sotsiaalse süsteemi toimimisele, mis muudab moraalsed ja mittemoraalsed vasakpoolsed küllaltki eristamatuks massiks. Moraalsus, siinkohal, ei ole kuidagi seotud eneseohverduse ega heatahtlikkusega - mittemoraalset parem- või vasakpoolsuse liini võib väga hästi ajada ennastohverdavalt, olles langenud selle propaganda ohvriks.

Siinkohal saabki selgeks, et moraalse vasak- ja parempoolse lähenemise sidumine iseloomustab poliitilist küpsust ja laia silmaringi. Raske on muidugi öelda, kuidas täpselt see toimima peaks - ilmselt oleks sellisel inimesel tugev sisekonflikt, mis paratamatult avaldubki sellise välise konfliktina, nagu on näha praegusel poliitilisel maastikul. Usun, et parem- ja vasakpoolsuse terav eristus tänapäeva maailmas on ellujäämiseks vajalik paratamatus, kuigi kindlasti mitte ideaal.