Astmeline tulumaks ja hinnad

Soomes elades olen märganud, et hinnaerinevus Eestiga avaldub umbes nii:

• Odavad kaubad, ebakvaliteetsed (makaronid, mille tootmine tähendab peamiselt seda, et töömees vajutab häirete korral punast nuppu - korralikus tehases on nende ainete segamine ning vormimine väga lihtne) - märgatavalt odavamad, kui eestis.
• Paljud keskmise kvaliteediga kaubad - mahlad jms.; sama hinnaga, mis Eestis.
• Kvaliteetkaubad - näiteks värsked asjad, mille tootmise ja märkimisväärselt ka säilitamise juures on vaja juba kvaliteeti hindavat ja kvaliteetset tööjõudu - on märksa kallimad, kui Eestis.

Lisaks - taksohinnad on ca. 5 korda kallimad, kui Eestis (mis tähendab seda, et alati saab kiiresti vaba takso), kus siis hinnast põhilise moodustabki inimtöö, sest iga kliendi jaoks on palgatud eraldi inimene, kes tegeleb ainult temaga; muu ühistransport on küll kallim Eestist, aga arvestades, et kuukaart hõlmab kogu plaanitransporti (lisaks bussidele-trammidele ka metrood ja ronge Helsinki siseselt) võib öelda, et tegelikult umbes sama. Eraldi maksustatud asjad - suitsud, alkohol - on märksa kallimad, aga me jõuame järgi.

Mis on omapärane seos, mida on kerge märgata - mida rohkem mingi toode hõlmab kvaliteetset tööjõudu (ütleme, et see on kvaliteedi ja käsitöö hulga korrutis), seda rohkem on Soome oma kallim, kui Eesti oma. Osaliselt võib öelda, et see on seotud kõrgemate palkadega siin - ning et neid odavaid asju toodetakse samas kõrgema efektiivsusega, ent jõudsin sellest siiski lihtsa kalkulatsioonini seoses kvaliteediga ning astmelise maksustamisega.

Niisiis, kui võtta nii, et erinevatel inimestel on erinev kvaliteeditundlikkus, siis selline omadus määrab kaks asja:

• Kvaliteeditundlik inimene tahab poest kvaliteetset kaupa; samas kui kvaliteeditundetu tahab lihtsalt midagi. Kvaliteeditundlik oskab vaadata ja hinnata teatud omadusi, mis kvaliteeditundetu suhteliselt külmaks jätavad.
• Kvaliteeditundlik inimene ei jää rahule enda tööga siis, kui ei ole saavutanud kvaliteeti - ta õpib looma asju, mis on võimalikult igas mõttes kvaliteetsed ning viskab nö. prügikasti asjad, mis ei ole. Kvaliteeditundetu inimene eriti ei mõtle ning tahab lihtsalt töö tehtud saada - sellised inimesed täidavad töökohad, kus erilist kvaliteeti ei oodatagi.

Kui nüüd nii võtta, et kvaliteeditunlik inimene on kõrgemate nõudmistega endale ja teistele toodete kvaliteedi osas, siis on tema jaoks ka suurem stress, kui ta peab piirduma kvaliteeditu tootega - seda enam, et igaüks tahab tarbida üldjoontes seda, mida ise toodab; siis on ka loomulik, et ajale vastu pidavaid ning mugavaid maju projekteeriv või ehitav inimene tahab ka ise elada milleski sellises ning eeldab, et kõik, mida ta poest ostab, on minimaalselt sarnase kvaliteediga; suvaline töömees, kelle põhimõte tööl olles on viilimine ja varem koju saamine, ei tunneta mingit otsest õigust saada poest kvaliteetsemaid asju, kuigi muidugi teeb ta kõik, et neid saada - siiski ei suuda ta veenvale töövestlusel seda küsida, sest tal ei ole moraalset tagatist ja seda on tunda, paratamatult.

Siis tekib seline arvutus:

• Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab selle kvaliteediklassi tarbimiseks saama 20% rohkem kätte.
• Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab 20% rohkem kätte saamiseks olema põhipalk 40% suurem.
• Aga kui nüüd põhipalk peab olema 40% suurem, siis tegelikult peab veelgi rohkem kätte saama, et sellist toodet osta. Tegelikult tuleks siit arvutustest arvestada maha, et kogu kauba hind ei sõltu inimtöö hinnast - nii et tegelikkus jääb selle kaudu 20% ja 40% vahele -, ent samas ka see, et lisaks palgalisale tahab ka see töömees ise osta kvaliteetkaupa, mille tõttu ka kauba juurdehindlus on ju üle 20%, nii et siia tuleb ka kolmas aste juurde.
• Tegelik kalkulatsioon oleks hinnakalkulatsioon: kui palju tuleb tõsta töömehe palka, arvestades seda, et iga palgatõus mõjutab ka kaupade hinda positiivselt, et kvaliteetkauba tootja saaks endiselt ka ise kvaliteetkaupa tarbida - nii et arvestada tuleb, et kasvab selle kauba tootja palk, mida ta tarbib (täpses vastavuses tema enda palgatõusuga). Ehk siis ütleme nii, et kui kvaliteetleiva valmistaja avastab, et ei saa enam kvaliteetjuustu osta, siis ta küsib palgalisa, aga siis ei saa kvaliteetjuustu tootja ehk enam kvaliteetleiba osta ja küsib ka palgalisa - kuni palgad neutraliseeruvad mingis uues punktis, kus kvaliteetkauba tootjad saavad kõrvalsaadusena osta rohkem makarone, kui nad soovivad (ehk siis makaronide suhteline hind langeb).

Seega, kui vaadelda astmelist tulumaksu odava tööjõu seisukohast, siis tähendab see seda, et tema enda poolt toodetavatega samas hinnaklassis kaupade hind langeb ja ta saab neid osta rohkem, samas kui kvaliteetkaubad eemalduvad temast; kui vaadelda seda kvaliteetkaupade tootja seisukohast, siis saab ta enda kvaliteediklassi kaupu pikapeale ilmselt umbes sama palju osta, samas kui rämpstoitu jms. võiks ta nüüdsest osta rohkem. Kui vaadelda seda riigikassa seisukohast - ilmselt küll on olemas teatav kasutegur, aga seda ma siin analüüsima ei hakka, sest ma ei tea täpselt ka seda, kui suure osa ühiskonnast moodustab odav tööjõud ja kui suure osa moodustab tõsine oskus- ja loovtöö.

See on see, kuidas mina seletan endale seost, mida olen märganud - kvaliteetsed kaubad on Soomes kallimad, kui Eestis, samas kui ebakvaliteetsed (või odavat tööjõudu nõudvad) on siin odavamad.