Eneseteostus, kui sellele otsida lihtsat definitsiooni, on küllaltki üheselt defineeritud - inimene teeb seda, mis teda huvitab, ning saab selle eest seda, mida ta vajab.
Kuna reeglina antakse inimesele seda, mida ta vajab, siis, kui ta teeb midagi, mis on ka teiste huvides, siis peavad ka inimese huvialad olema sobivad. Eneseteostuseni saab jõuda see, kellel on niiöelda "hea iseloom" - teda huvitavad asjad, mis on teistele kasulikud. Kui inimest huvitavad asjad, mis ei ole kasulikud, siis on eneseteostus tema puhul välistatud, kui ta ei suuda arendada ka oma iseloomu ja huvisid. Õnneks, kui vaadata ringi ja tutvuda asjadega, mõelda kaasa, siis huvid arenevad kiiresti - ehkki puhtast huvist on pikk tee selleni, et huvitavat asja ka vallataks. Ilma huvita, samas, on väga keeruline enda aega piisavalt investeerida - siin tulebki mängu inimese vajadus teha tõsist koostööd enda instinktiivsema poolega.
Mingis suunas liikumine kui selline eeldab esiteks seda, et suund oleks valitud. Lugesin põgusalt Peep Vainu raamatu algust - arvan, et selle lugemine ei tee kellelegi kahju. Minu siinse teksti algus rändab sellele küllaltki lähedastel radadel. Esiteks, et mõõta enda samme mingis suunas, peab suund olema valitud. Et suund oleks valitud, peab alustuseks olema olemas suund valida tähtis suund või suund minna õiges suunas - laev, millel ei ole tüürimeest, kes pidevalt tegutseks, läheb varsti karile. Et suunda valida, peab esmalt olema mingi valik või kaart kohtadest, mis üldse eksisteerivad ja kuhu on selle laevaga võimalik minna piisavalt kiiresti - kuu, kümne aasta või ühe eluea jooksul.
Kui valida endale vähegi ambitsioonikam siht, siis kaugust sellest sihist näitavad järgmised näitajad:
- Optimistlik ja pessimistlik ennustus järele jäänud elueast või järele jäänud aastatest, mille jooksul veel tervist ja tahet jätkub. Iga päevaga liigub inimene sihist eemale, sest aega on vähem ja töö on seega suurem - seda kiiremini, mida rohkem tööd see siht eeldab.
- Vajalikud oskused sihile jõudmiseks. Igal ajahetkel, kui inimene ületab takistusi, mis on sarnased sellele, mida sihile jõudmiseks ületada tuleb, omandab ta selle valdkonna kogemusi ja läheneb sihile; igal ajahetkel, kui ta seda ei tee, läheb ta rohkem rooste ning kaugeneb sihist.
- Vajalikud kogemused, et tõestada teistele, et oskused on olemas - kui sihile jõudmine eeldab tõestamist; kui järele mõelda, eeldab peaaegu kõik (tõsiseltvõetavus on oluline).
- Vaba aeg. Vaba aja juurde saamine, eriti kui see on püsiv, lähendab igale võimalikule sihile; enamik asju eeldab ka, et nendesse saaks süveneda mitmeks nädalaks järjest, mitte iga päev pooleks tunniks - kuigi ka viimane võib olla mõne sihi jaoks piisav.
Kui võtta mõni nürimat sorti töö, siis tekib järgmine
catch22 tüüpi situatsioon:
- Inimene kulutab enda päeva ära, tehes tööd. Iga päevaga jääb vähemaks aega, seega liigub ta iga päevaga sihist eemale.
- Kui ta omandab töö käigus kogemusi, mis on seotud tema sihiga, siis liigub ta teise külje pealt sihile lähemale. Kui ta omandab vähe seotud või seostamata kogemusi, siis liigub ta oma sihist eemale - aastatega võib isegi väga palju kaotada inspiratsiooni või oskusi, mis tal algselt olid.
- Kui tema kogemused on märkimisväärsed, siis võib ta neid ka enda profiilis või kirjelduses hiljem ära märkida, mis aitab enda valmisolekut sihile liikumiseks kinnitada - see aitab kaasa ka teiste inimeste toetusele. Vastasel korral - iga päevaga, mis inimene töötab ettekandjana, väheneb tema tõsiseltvõetavus näiteks insenerina pisut, aga kindlalt; kui ta töötab arhitektina, võib tema tõsiseltvõetavus insenerina isegi kasvada.
- Kui inimene kulutab oma palga iga kuu ära, siis ta vaba aega juurde ei saa - see võimendab oluliselt esimeses punktis kirjeldatud effekti; elades peost suhu - isegi, kui ta elab peost suhu küllaltki rikkalt -, kaotab inimene aega. Leides tasuvama töö, mis võimaldab koguda mõne ajaga raha, et võtta piisava pikkusega palgata puhkus, võidab ta aega juurde. Kui töö on väga väsitav, siis peaks ta ootama tasu ka õhtutundide eest - kui töö on inspireeriv, vaba ja kirgastav, siis võib ta õhtupoolikuid kasutada, et oma seatud eesmärgile läheneda (ning inspireerivad tegevused lähendavad mõneti igale valitud eesmärgile).
Siit võib kindlat öelda - inimene, kes teeb tööd, mis ei paku sobivaid väljakutseid ja kogemusi ega võimalda koguda raha või puhata perioodiliselt (või tegelda tööajal oma asjadega), liigub mistahes endale seatud elueesmärgist eemale aeglaselt, aga kindlalt. Tasub mõelda - kas kohe praegu tööst loobumine jätab mu oluliselt halvemasse seisu, kui kümne aasta pärast sellest tööst loobumine? Kas need kümme aastat selle töö kogemust tõstavad oluliselt šanssi leida uus, märgatavalt parem töö või astuda enda suunas piisavalt palju, et see kümme aastat tasuks tõeliselt ära? Kas šanss leida siin töötades poolkogemata uued võimalused on võrreldav šansiga leida uusi võimalusi siis, kui siin ei tööta?
Samas - nälgimine või surm viib kindlasti samuti eesmärgist eemale ning vähese rahaga või ilma rahata elamine võib olla suurem töö, kui 8h päevas nõude ette kandmine. Eesmärgile võib viia lähemale õppida mõni tasuvam töö või teha sobiv valik - näiteks mõne rahuliku poe müüja võib ilmselt raamatuid lugeda või kirjutada, kui tema töökoht seda lubab või võimaldab. Kui tema eesmärk on kirjutada see raamat või sisaldab selle kirjutamist, siis on sellest kasu.
Üks probleem on teist tüüpi catch22 probleem:
- Kui tahad saada tööle mõnele alale, mis eeldab paremaid võimeid või tõsiseid kogemusi, siis on vaja kõigepealt olla sellel alal tükk aega töötanud.
- Kui tahad olla tükk aega mingil alal töötanud, siis pead kõigepealt saama selle ala töö.
Seda lahendatakse mitmeti, alustades lihtsamast või tehes algust iseseisvalt tasuta, mitte kellegi ärihuve silmas pidades; lahendus võib olla ka hea kõrgkool, mida küll mõne töö jaoks ei piisa. Igaljuhul võib see mõne algaja jaoks olla suhteliselt tõsine probleem - keegi tegelikult ei tea kindlalt, et ta midagi oskaks, aga kui ta tahab seda tõestada, peab ta eelnevalt midagi teinud olema. Poliitiku jaoks on catch22 eriti keeruline - tegelikult on üsna võimatu olla poliitikas ilma olemata olnud poliitikas; seega minnakse poliitikasse reeglina pikemat treppi pidi. Catch22 on pea olematu selliste tööde puhul, nagu poemüüja töö - reeglina võtab algeline õppimine aega üks-kaks päeva, mille järel võib kliente juba teenindada, sellal kui mõnes muus valdkonnas võib olla, et ilma mitmeaastase õppimise ja töökogemuseta ei olda valmis lahendama isegi mitte lihtsat ülesannet ebakvaliteetselt.
Seega jääb poemüüja töö edasisest tekstist pea täiesti välja, kui see ei ole mõne eriti elitaarse poe müüjatöö - kui kellegi suund on saada poemüüjaks, siis tulebki selle teksti mõistes astuda ainult paar sammu. Kuigi, tiheda konkurentsi tingimustes võib ka see nõuda suuremat tööd, võib-olla tuleb ajutiselt töötada ka mingi muu koha peal ja käia erinevates poodides rääkimas. Siiski usun, et enamuse inimeste jaoks on poemüüja töö kas vaheetapp või koht, kus olla siis, kui ei olegi veel suunda välja mõelnud. Sellisel juhul võib olla väga kasulik töö kõrvalt reisida, suhelda ning õppida ja lugeda.
Usun, et tegelikult peaks siiski iga inimene tegelema sellega, et liikuda pidevalt lihtsamate tööde pealt keerukamate peale. Lihttööle oskustööle, oskustöölt loovtööle. Seega ka kirjutan peamiselt nendest asjadest.
Usun, et lihttööd propageerida ei ole erilist mõtet - kindlasti leidub alati piisavalt töötuid, kes seda teha tahaks või siis kasvavad palgad, kui enam ei leidu, aga ikkagi vaja on. Lihttöölisel ei ole turul omaette mingisugust erilist väärtust - tema ainus väärtus seisneb selles, et ta maksab maksusid. Lihttööline (näiteks müüja, ettekandja) teeb tööd, mida võiks näiteks oskustööline teha ise, kui tal oleks piisavalt aega. Tootvate lihttööde puhul kehtib näiteks selline huvitav näitaja, et eeldusel, et enamus inimesi õpib neid kiiresti tegema üsnagi kiiresti ja efektiivselt (Bill Gates on öelnud, et kui hea treial töötab viletsast umbes neli korda kiiremini, siis hea programmeerija teeb viletsast kümneid tuhandeid kordi väärtuslikumat koodi), on selge selline asi - oleks turul ainult lihttöölised, kes kõik maksavad 50% oma töö tulemustest maksudeks, siis oleks kõikidel kõiki asju 50% (ja sügavam analüüs näitab, et veel märksa vähem) sellest, mis neil muidu oleks. Näiteks, kui üks niidab teise hoovis muru ja teine teeb talle vastutasuks süüa, siis lõppkokkuvõttes peale maksude maksmist peab üks niitma muru igal teisel korral kellelegi teisele ja teine tegema igal teisel korral süüa kellelegi teisele - lõppkokkuvõttes saavad mõlemad nautida poole vähemat, kui siis, kui nad endale ise süüa teeks ja muru niidaks. Lihttöid iseloomustab see, et igaüks võiks neid ka ise teha. Veel enam - lihttöid võivad teha ka töötud, isegi küllaltki lootusetud töötud, kui nad ainult tahavad. Seega paraneb lihttöölise elujärk, kui ta hakkab tegema keerukamat tööd - ja selle käigus leiab ka üks töötu endale töö. Nii lisandub lihttöö töökohti siis, kui lihttöölised õpivad oskustööd; seega on oskustöö õppimine isegi sellise naljaka nurga alt kasulik just teistele.
Samuti on tähtis õppida uute poodide tegemist, aga mitte müümist - müüjaks on üsna lihtne õppida, kui pood on juba tehtud. Uue poe tegemine eeldab mitmeid asju - esiteks peab keegi tegema mingit muud tööd, millega toodetakse asju, mida seal poes müüa; teiseks peab keegi teenima rohkem raha, et neid asju osta. Kokkuvõttes - selles kohas, kuhu mõeldakse see pood teha, peab keegi tootma kallimaid asju või pakkuma välismaale kallimaid teenuseid, kui varem. Selleks, et tekiks vajadus mõne muu lihttöölise või teenindava oskustöölise või isegi teenindava loovtöölise - näiteks juuksuri - järgi, peab keegi tegema vähemalt mõnd tootvat tööd - aga kerge on näidata, et ennekõike sellist tööd, mille käigus toodetaks midagi piisavalt väärtuslikku. Kui keegi on töötu või ta ei tee midagi piisavalt väärtuslikku, siis lõikab ta endal parema meelega ise juukseid - ja paljudel juhtudel võib ise juukseid lõigata ka inimene, kellel on raha piisavalt. Seega - et oleks vaja ühte uut juuksurit, on alustuseks vaja vähemalt sadat inimest, kes käiks iga kuu juuksuris; see tähendab, sadat uut töökohta. Teenindavad tööd ei saa elada ainult teiste teenindavate tööde arvelt - kogu see kupatus tiirleb tootva töö ümber. Samuti - selleks, et üks inimene saaks loovaks ja heaks juuksuriks ning elaks ära sama hästi, kui loov ja hea tootva töö tegija, on vaja piisavat kogust loovaid ja häid tootva töö tegijaid. Niisiis ei ole üllatav, et kui teenindava töö tegijad tahavad oma sissetulekuid tõsta, siis sõltuvad nad selles tootvast tööst. Usun, et inimesed teenindavatelt kohtadelt, kus on lihtne toime tulla - või üldse kohtadelt, millega toime tulemiseks ei pea väga palju eeltööd tegema - võiksid näha vaeva, et õppida ja areneda vastutusrikkamate kohtade peale. Muidugi võiks teenindavate tööde peale jääda inimesed, kes teevad neid töid tõeliselt loovalt ja hästi - kes on tegelikult teinud juba nii palju eeltööd, et võrdsustada see koht kõrgema astmega sellel redelil. Loomulikult sõltuvad ka nemad tootva töö tegijate kvaliteetsest tööst. Lisaks usun ma, et kui kellegi arvates on kõige huvitavam olla müüja, kui kogu tema siht ongi müüjatöö - et see ei ole tema jaoks miski, mille kõrvalt või kust edasi astuda järgmisi samme mõnes huvipakkuvas suunas -, siis see inimene võiks asjad uuesti läbi mõelda; tegelikult ei ole ta ühiskonnale väga kasulik - kui otseselt võtta, on tema tööd vaja ja alati peab olema müüjaid; kui laiemalt võtta, siis ei peaks keegi jääma müüjaks väga kauaks, vaid võiks kasutada seda tööd selleks, et õppida ja valmistuda järgmise sammu jaoks.
Nüüd - teiseks võib rääkida, kellest sõltuvad need, kes toodavad. Esiteks sõltuvad nad nendest, kes teavad, mida toota ja kuhu seda toodetut müüa - selle ameti keerukus ja vastutus on väga varieeruv. On valdkondi, kus peab olema peaaegu geenius, et mõelda välja tööülesanded ja leida klient, kes maksaks hästi - ja see ei ole mitte mingi mõtteline töö, vaid igaüks, kes seda ei suuda, vajab paarilist, kes suudaks; ainult koos omavad nad mingit mõtet, sest kui teha tööd, mida pole kellelegi vaja, siis tulemust ei saa nimetada tulemuseks, aga selle mittetulemuse käigus on reostatud loodust ja kulutatud ressursse. Veel hullem, kui töö tulemus on lõppkokkuvõttes pigem kahjulik, kui kasulik - kõik inimesed, kes teevad sellist tööd, hoiavad meie riiki tagasi liikumast selles suunas, et siin oleks tõeliselt hea. Teiseks sõltuvad need, kes toodavad, veel mitmetest inimestest - nendest, kes mõtlevad välja efektiivsema tootmise viisi ning kes suudavad seega üksinda parandada terve maailma tootlikust; aga ka nendest, kes mõtlevad välja viise, kuidas toota reostades vähem, kuidas toota kvaliteetsemat või kuidas toota nii, et tootja tervis kahjustuks vähem. Need inimesed on jällegi kõrgemal kohal, sest ühe sellise inimese töö võib anda tulemuseks kõikide maailma töötajate aastatööga võrdse või suurema hulga seda, mida toodetakse - usun, et kuna selliseks on raske saada, peaks iga tootja või oskus- või loovtöötaja tegema tähelepanekuid ja analüüsima enda kogemusi, et leida viise teha asju paremini. Suure pingutusega võivad nad alguses leida viisa, et teha pisut paremini - ent minnes sellega edasi ja nähes vaeva, võivad nad õppida tegema tõelisi avastusi, mida teised juba vaevuksid õppima. Siit on ka näha, et suvalises valdkonnas on kõrgem töötaja see, kellelt on midagi õppida - selline töötaja näitab teistele teed ja tema tööst on kasu sama palju, kui kümnete teiste omast kokku. Mind võiks kritiseerida, et keegi peab ju "tööd ka tegema" - usun, et tegelikult ei saa see kunagi minna sellise ebaterve õhustikuni, et keegi ei "teeks tööd". Edasi minna suudavad reeglina paljudest vähesed ja reeglina leidub ka neid, kelle jaoks nende praegune töö oleks edasiminek - kasvõi töötuid. Tegelikult võivad nad neid edasi minnes ka ise välja õpetada.
Seega - innovatsioon ja igat laadi head tugistruktuurid on asjad, mis loovad juurde uusi töökohti. See on keerukas küsimus, milline töö on "kõrgem" ja milline on "madalam" - aga tegelikult ei olegi see nii väga oluline asi teada.
Kõige tähtsam, igaljuhul, on see, et oleks olemas head juhid. Juhid on need, kes otsustavad, mida teha ja millal teha. Töö väärtus, kui selle tulemus põhjustab halba, on negatiivne; töö väärtus, kui selle tulemus põhjustab head, on positiivne. Kui keegi on näiteks töötu, siis ta järelikult ei tea, mida teha ja millal teha - see teadmine sisaldab seda, et on ka üheselt selge, kes võiks seda vajada. Tuleb ka teada, kes on valmis selle eest kõige rohkem maksma - kes seda kõige rohkem vajab. Töötu esmane ülesanne on seega õppida juhtimist - vähemalt ühte olulist tahku sellest. See ei tähendaks, et töötu ei võiks peale seda töötada veel paremale juhile, aga tema ülesanne on omandada juhtimise teatud valdkondade alused ja seda piisavalt tasemel, et tulla toime alustuseks töö leidmisega. Tööoskus on täiesti kasutu, kui ei suudeta seda oskust õiges kohas rakendada - iga inimese esimene oluline oskus on tuua kasu; tööoskus kui selline on juba viis seda kasu tuua, mitte oskus tuua kasu. Samas on vaja juhtimise osi õppida ka siis, kui tahta liikuda paremale tööle - reeglina ei ole olemas kedagi teist, kes soostuks oma vabast ajast juhtima. Parema töö leidmine tähendab sisuliselt parema juhi leidmist - ehkki sellel juhil peab juba olema mõningane staaž raha ja kogemuse näol -, kellel peab olema ka piisavalt aega üle, et suuta ka selle uue töötaja viisi mõnes kohas kasulik olla seostada oma oskusega selline koht luua. Samuti peab see juht, puhtjuhuslikult, olema pannud kokku meeskonna - mis on omaette oluline oskus, mida töötu ilmtingimata omandama ei pea -, millesse see töötu täpselt sobiks, kui seda mõistlikul määral sobitada.
Seega - iga töötu peab õppima esimeses järgus juhtimist. Ennast juhtida võib ta juba muuhulgas selleni, et õppida ka uusi oskusi, kui tuleb välja, et tema olemasolevad oskused ei ole välja kujunenud situatsioonis piisavalt kasulikud. Kui tegemist on töötuga, siis on tema jaoks loomulik otsida võimalikke viise lahendada keerukat situatsiooni, milles ta viibib. Samas - kui ta on juba tööl, peaks ta seadma uued sihid, mille valguses ka see uus situatsioon näiks sama keeruline, kui eelmine. Kui ta tahab kõrgemat tööd, kui tema olemasolev, võib see tähendada teistsugust catch22 situatsiooni lahendamist - uuesti peab ta saama kogemusi uuel valitud tööl või uuel töö tasemel, uuesti on tal vaja esiteks saada tööd, et neid kogemusi saada. Enamus inimesi lahendab catch22 situatsiooni maksimaalselt ühe korra - ja see tähendab, et teatud kõrgusest kõrgemaid töid ta ei saagi. Siin, praegu, erinevalt eelnevast pean "kõrguse" all silmas väga konkreetset asja - üks töö on teisest tööst kõrgem siis, kui see üks töö vajab kõiki oskusi ja teadmisi, mida vajab see teine töö, pluss veel ka oskusi ja teadmisi uuest valdkonnast. See tähendab - üks töö on ilma kahtluseta teisest kõrgem siis, kui selle oskamine nõuab selle teise töö hästi oskamist pluss veel lisaks sama palju tööd ja kogemust, kui nõudis selle teise töö oskamine. Selles kontekstis pean väga tähtsaks, et iga inimene püüaks leida kõrgemat tööd, kui tal parasjagu on. See on ühiskonnale tähtis - tänu sellele saavad tööd ja leiba ka kõik teised.
Sellest kõigest tuleb välja, et erinevatel töödel on erinevad omadused - ühed neist mõjuvad hästi ainult selle tegijale ja teistele halvasti, teised mõjuvad hästi selle tegijale ja pakuvad teistele mingeid toodetud asju, aga loovad selle käigus siis ka uusi töökohti (kui neid teha hästi), kolmandad loovad palju uusi töökohti või siis muudavad nende inimeste tööd märksa tõhusamaks, kes juba töötavad. Tegelikku vastutust ja kasu tuleb hinnata üsna mitmes mõõtmes.
Nüüd üks hea asi - enamikku inimesi huvitab märksa rohkem valdkond, kus ta saab olla kasulik ja teha head, kui valdkond, kus ta ei saa. Inimesed, keda huvitavad valdkonnad, kus nad ei saa teha head, ei olegi siin kontekstis nii tähtsad - ma arvan, et nende ülesanne enne, kui oma olukorra suhtes nuriseda, on mõelda sellele, et nende olukord saab paraneda ainult siis, kui nemad ise teevad midagi, mis on neile hea, või teevad teised midagi, mis on samuti neile hea. Nii et selleks, et kellegi olukord paraneks, peab tema ise või keegi teine tegema midagi, mis on hea teistele ja mitte selle tegijale. Olgu selleks kasvõi varga tabamine või petuskeemi paljastamine.
Siiski, ka siis, kui teha tööd, mis on teistele hea, tekib terve probleemide pundar. Üldiselt saab raha siis, kui teha midagi, mis on kellelegi hea ja hädavajalik - kui teha midagi, mis on paljudele hea ja hädavajalik või veel hullem, paljudele väga hea, siis selle tegija reeglina ei saa midagi. Siiski on eluliselt tähtis kõik need asjad ära teha - ja paljud neist nõuavad pühendumist. Selle nimel on välja töötatud hulk riiklikke institutsioone - aga probleem on selles, et tihti kasutatakse neid institutsioone pigem rahaliigutamise vahenditena ja on mitmeid selliseid institutsioone, mis ei tee kogu oma tööd ära, samuti ei pruugi see maksuraha eest üldse võimalikki olla. Niisiis on hädavajalik, et inimesed teeksid mitmesuguseid asju, mis on paljudele head, aga selle eest raha saada on keeruline. Arvata, et selle eest raha üldse ei peakski saama - et tasuta tehes inimene kuidagi "tõestab" midagi - on ahnus. Nimelt ei ole selline "tõestamine" midagi head ega tähtsat - tähtis on saada raha. Raha saamiseks tuleb mõelda välja konkreetsed viisid selle raha saamiseks - ja kui tegevus on tõesti vajalik ja kasulik, siis ei ole see üldiselt ka võimatu - või siis leida tegevus, mis oleks siiski konkreetsetele inimestele hea ja vajalik. Kui leidub konkreetseid inimesi, kellele see on vajalik, siis on sellel tegevusel olemas hind - kapitalistlikus mõttes väärtus - ning seda saab müüa. Sellisel juhul, et saada rohkem raha, tuleb välja mõelda ka erinevaid lisaväärtusi - ja parem oleks, kui need lisaväärtused ei nõuaks täiendavat tööd. Kui need on olulised lisaväärtused kliendi suhtes, saab rohkem raha eimillegi eest ja see on hea.
Niisiis - ma ei peatu sellel teemal pikemalt, aga siiski jääb üle see küsimus, et kui huvitav on teha midagi, mis on üldkasulik - ja mulle tundub, et kõik piisavalt intelligentsed inimesed jõuavad selliste huvideni varem või hiljem -, siis muutub kasukõver, mis algab eimillegi tegemisest, liigub üles millegi praktilise tegemise suunas ja seejärel jälle alla, kui teha midagi tõeliselt head. Tõeliselt head ja kasulikud asjad reeglina praktilised ei ole. Üdini praktiline inimene on seega küllaltki madal inimene - kuigi teatud ummikseisudes ei jäägi muud üle, kui olla üdini praktiline; parem oleks, kui see ei saaks harjumuseks. Tähtis on töötada selle nimel, et asjad läheks paremaks - mis võib tähendada ka seda, et suunata raha võimaluse korral sinna, kus seda paremini kasutatakse, mis võib muuta ka üldkasulikud asjad praktiliseks. Raha suunamine õigetesse suundadesse on seega üldkasulik tegevus, mis tähendab, et seda raha peab paljudel ka üle jääma ja osadel palju üle jääma (usun, et parim on, kui seda jääb paljudel natuke ja osadel palju üle).
Artikli alguses tegin kokkuvõtte, et töötamine koha peal, mis ei vii otseselt ja mõõdetavalt eesmärgile lähemale, viib sellest eemale. Võib tekkida nokk kinni saba lahti situatsioon, mille puhul on valida - kas teenid raha või teed midagi huvitavat. Nii ühiskonna vastutus üksikisiku ees, kui üksikisiku vastutus ühiskonna ees on see, et üksikisik teeks seda, mis on korraga huvitav ja omakasulik. Ja see vastutus ei eelda mõlemalt poolelt seda, et nad oleksid mingis kitsas mõttes "head" ehk siis heatahtlikud - heatahtlikkus on väike osa juhiomadustest ja ülimalt heatahtlik juht ajab riigi vabalt põhja, kui ta ei suuda kaalutleda väga suure, keeruka, läbipõimunud huvidevõrgustiku piires ning leida asjadele reaalseid lahendusi, kus tootmine oleks piisavalt võimas, et tema heatahtlikkust toetada. Lihtsalt heatahtlik juht ajab firma, riigi või muu asutuse sirgjooneliselt põhja. Selles mõttes on naljakas lugeda mõnede noorte ajakirjanike kriitikat riigi juhtimisele, milles küll süüdistatakse riigijuhte selles, et vaestele ei jagata piisavalt, ent ei anta konkreetseid juhtnööre, kuidas rikkad võiksid alustuseks toota või saada selle kõik, mida jagada. See ei ole lahendus, et rikkad söövad vähem - vähem söömine ei tooda tegelikult midagi, pigem võib see põhjustada selle, et toodetakse veelgi vähem. Pealegi on tervislikud eluviisid ja korralik toitumine investeering, mitte niisama raiskamine; samuti võib tootlikuma inimese mugav elupind, kus saab häirimatult tööd teha, anda kõikidele palju rohkem kasu, kui see, kui selle tootliku inimese kodus ööbib kümme hipit. Nii, et igasugune heategevus on pluss, aga lõpuks on vaja probleem siiski lahendada.
Siinkohal pean enda senist elukäiku küllaltki heaks - ma küll lahkun kergesti töökohtadest ja satun keerukatesse elulistesse olukordadesse ennekõike just sellega seoses, samuti käitun paljudes töökohtades pisut, nagu mässaja, püüdes nende töökultuuri endale sobivamaks muuta või keerukamaid tööülesandeid saada ja huvitavamaid projekte algatada ...siiski olen kindel, et iga uus töökoht (peaaegu, mõned kerged apsakad on olnud) on samm lähemale just sellele, mida teha tahan - uued kogemused on väärtuslikud ja ei teki nüri seisu, kus kordan rutiinselt muudkui midagi, mis on minu jaoks juba sedavõrd triviaalne, et ei nõua mitte mingisugust vaimset pingutust. Elu pakub väljakutseid ja ma võtan neid reeglina vastu ning kulutan kõvasti aega sellele, et teha asju paremini ja täiuslikumalt. Samas ka kirjutan küllaltki palju enda mõtetest lootuses, et see muudab täiuslikumaks kõike minu ümber, pakkudes ka mulle endale rohkem ja paremaid võimalusi ning parandades üldist heaolu, millest ma paratamatult sõltun.
Üks oluline aspekt sellest, et saaks teha huvitavaid asju, on alati suhted. Iga inimene, kui ta tahab saada osa ühiskonna ressurssidest - ja mulle jääb mulje, et väga paljud võitlevad selle nimel, et see osa oleks suurem -, peab panema kokku meeskonna, kes aitaks teha teistele head, samuti leida need õiged inimesed, kellele nad on suutelised head tegema ning kes ka heldelt vastaks. Kitsidele inimestele ei ole vaja liiga palju head teha - neile võib teha kõrgemat head, näiteks andes neile teadmisi, mis muudavad neid inimestena paremaks, ent neile ei ole vaja täie innuga ja hoolikalt otsest head teha (seda enam, et nad teevad seda isegi). Seega oluline on leida heldeid inimesi ning pakkuda neile tõeliselt väärtuslikke asju - nende jaoks väärtuslikke, sest ükski asi ei ole väärtuslik ilma, et keegi seda väärtustaks. Selle ülesande lahendamine, et kes väärtustab mida sellest, mida saab talle pakkuda, ning on valmis heldelt tasuma ja pakkujat vajalikul määral usaldama - see ongi üks tähtsamaid osi sellest pusslest. Tähtis on ka see, et arvestada kõigi enda võimalike oskustega, laiendades sobivalt enda huvide sfääri. Õnneks inimest kipuvad huvitama küllaltki õiged asjad, huvi on ratsionaalne - kui töötada selle nimel, et tunda ennast ja enda võimeid ning olla järje- ja tahtekindel oma arengus, siis vormuvad huvid ise nii, et see vastaks esiteks võimetele, tooks teiseks kasu ning oleks kolmandaks just võimete piiri peal ning selline, kus teistel on vähe eeliseid. Inimene on küllaltki selline, et enda instinkte nende heal kujul välja arendades ei ole vaja muretseda, et kõige suuremaks huviks ja unistuseks jääks mõni tõeliselt lihtne töö - kedagi ei huvita asi, mis ei paku väljakutset ning ei tõota põnevaid tulemusi. Tulemus on see, et asjad lähevad paremaks või et tegevus toetab asjade paremaks minemist; lihtsalt raha teenimine või millegi konkreetsega hakkama või millegi valmis saamine on küll tulemus, aga mitte veel hea ja terviklik tulemus, mille üle võiks uhke olla - kui tulemus toob peamiselt kahju, siis on see halb tulemus.
Niisiis, loomulikult ei saa siin pakkuda valmis lahendusi, ent kutsun üles intensiivselt pingutama, maailma väga paljutahuliselt uurima ning eneseteostuse nimel pingutama. Ja mis on selle teksti peamine väide - lihtsalt töö, mille mõõdetav ja ilmselge tulemus on lihtsalt raha, ei ole mitte paigal seis, vaid aeglane ja kindel eemaldumine eneseteostusest. Kui jääb palju aega üle, siis on parem. Oluline asi, mis aitab, on sõpruskond - ning teine oluline asi on sõbrad selliste huvidega, et saaks koos asju luua ning meeskondi kokku panna. Tahtejõud ning meeskonnatöö oskus, samuti arusaam, mida vajatakse ja kes vajab, annavad aluse sammudele õiges suunas; sellega peab kaasnema ka tõsine valmisolek tuua ohvreid ning mõistus, et mitte tuua mõttetuid ohvreid. Kõiki neid omadusi saab endas arendada - siiski, kui keegi ei ole eluga rahul, kuid ei tegele ka väga suure osa ajast õppimise ning lahenduste otsimisega, isegi siis, kui ta küll tegeleb, aga ei tee seda tõeliselt pingeliselt, sihipäraselt ja loovalt, siis on see kummaline, kui ta nuriseb. Kui keegi ei ole elu pakutavate võimalustega rahul, ent kulutab oma vaba aega suvaliselt joomisele, meelelahutusele või asjadele, mille puhul ta ei oska selgelt öelda, kuidas need võiksid teda tema eesmärgile lähemale viia või aidata eesmärke püstitada, siis võib ta süüdistada ainult iseennast. Ja ma arvan ka seda, et kui keegi usub, et tal ei ole vaba aega ega võimalust teha olulisi asju edasi minekuks - edasi tähendab siis tema valitud suunas -, astuda igapäevaselt kasvõi väikseid samme, siis teeb ta midagi väga valesti; kui ta ei pinguta selgelt, et sellest olukorrast välja tulla, siis ei olegi ta väärt sellest olukorrast välja saama - mitte, et kedagi peaks selliselt süüdistama, aga iseennast tasub alati selle pilguga vaadata, kui on põhjust ...samuti, kui ta mõtleb peale tööd või puhkepäeval, et mida ta viimase nelja tunni sees on teinud, mis teda tema eneseteostuse suunas viiks, ning saab vastuse, et mitte midagi - siis on asi natuke halb; kui ta küsib, et mida ta on teinud viimase nädala aja sees ja saab vastuseks, et mitte midagi, siis on asi väga halb; kui ta otsib viimasest kuust ajast vähemalt paarikümmet tundi, mida ta oleks kulutanud tõsisele pingutusele enda eneseteostuse suunas liikumiseks - ja tuleb välja, et selliseid tunde ei ole -, siis on seis ilmselt katastroofiline ning kui ta selle juures veel kedagi teist süüdistab, siis on ta ise ilmselt sadu kordi rohkem süüdi, kui kõik süüdistatavad kokku. Välja arvatud muidugi erijuhud. Kui siiski teha samme valitud suunas, siis on küsimus, kas need sammud on hoolega läbi mõeldud ja õiged - ehk siis, kas läbi mõtlemisele ja õigsuse tagamisele on kulutatud piisavalt aega. Näiteks töö otsimine iga päev hommikust õhtuni on naeruväärne - suurem osa ajast peab mööduma õppides ja arenedes, samuti vajalikus töös endaga, et mõnda olulisse, kasulikku ja (hästi)tasustatud rolli sobida. Parema töö otsimine kogu vaba aja jooksul on naeruväärne siis, kui seda tehakse väga kaua aega järjest - kui ei ole mõjuvat põhjust arvata, et selline leidub.
Niisiis, kokkuvõtlikult - usun, et tähtis on seada eesmärk ning selle suunas liikuda. Kuidagi kahtlaselt palju märkan suhtumist, mille järgi eesmärgi suunas liikumiseks vajalikud ohvrid või pingutused on mõttetud või halvad; tegelikult, asja igakülgselt läbi mõeldes, on need täiesti hädavajalikud. Kui üldse teiste inimeste suundasid kritiseerida, siis tasub seda teha seisukohast, kas need suunad on üldsusele, sõpradele ja neile endile head või halvad - ja kui need on ilmselgelt üldsusele halvad, siis on mõningast põhjust neid vastavalt maha teha ja selliselt nende šansse halbu tulemusi saada oluliselt vähendada; sõprus kui selline tähendab ka vastastikkust sobitumist ja sobitamist, sünergia loomist, oskuste ning vajaduste sidumist sõprade ringis ning üldisemalt ning seega enda sõprade edu katalüseerimist. Samuti sõprade valimise oskust, sest näiteks, kui kellelgi on selline sõber, kelle sõpradel jääb temast selline mulje, mis teda halvustab ja tema šansse vähendab, siis ilmselt on ta valinud endale halva sõbra - ja kindlasti on ta ise halb sõber, oma sõpru sellise nähtuse suhtes hoiatamata, kui selline asi kindel on; samuti, kui ühine sõber jätab kellestki halba muljet ning on selge, et see on vale, ning on selge, et selline mulje võiks talle halba teha, siis on see sõprade puhul sama hea, kui selle halva kümnekordselt oma käega tegemine (vähemalt, kui see kõlab usutavalt). Seega tahan rõhutada, et meeskonnatöö- ja koostöövõime peaks avalduma ennekõike sõprusringis - mulle tundub, et kontseptsioon, mis tekib elu jooksul küllaltki aeglaselt, aga millele peaks sügavamalt mõtlema. Usun, et need võimed, mis vabandavad välja negatiivset sotsiaalset mõju, peavad olema midagi vägagi väljapaistvat, et inimese kogutulemus oleks positiivne - kui keegi peab tema negatiivset mõju, kasvõi enda suhtes, kuidagi parandama, siis on kogumõju kahtlemata negatiivne ning see inimene võib küll elus püsida, ent on tegelikult küllaltki tühikargaja. Siiski, oma sõprusringi ja meeskonna sees on võimalik eneseteostuse suunas liikudes tuua ka ohvreid, mis mõjutavad pisut negatiivselt teisi - siin küll tuleb selgelt eristada, kes on tõelised sõbrad, sest selles eristuses eksimine võib tähendada halba mainet. Tegelikult tekib sellest faktist terve keerukas dilemma - ent võib oodata, et sõprade seas laheneb see ära. Samas on alati oht, et kedagi peetakse tõeliseks sõbraks mõnel väga valel alusel - näiteks oodata vanemate mõningast tuge mõne olulise ja tasuva projekti lõpetamise ajaks võib tähendada tõsiseid tagasilööke, nagu hävituslikku antireklaami ning hullemal juhul töö läbikukkumist, kui mõni laps nooruslikus naiivsuses usub, et keegi on tõeline sõber ainult selle pärast, et tegemist on tema ema või isaga (et tuua äärmuslik näide - mitte küll ebatavaline); ennekõike on vaja siiski positiivset koostöökogemust ning faktidel tuginevat tõendit, et teist poolt saab usaldada. Samuti, mis esmatähtis, et sotsiaalset elu mitte lõhkuda - sõprust on erinevat ning mõnelt uuelt põgusalt tutvuselt tõelist sõprust oodata on naeruväärne, isegi kui esmamulje on väga hea. Tõeline sõprus ei ole mitte kellegi kohustus, vaid see on sama pikk ja keeruline ülesanne mõlemale poolele lahendada, kui esmasest armumisest tõelise armastuseni jõuda - ja see ei ole lihtne kummalegi, isegi kui armumine on äge ja kirglik. Siiski usun, et sõprust tasub väärtustada, kultiveerida ning õppida. Tasub ka õppida mõistma, millise sõbra kellestki saada võiks ning kas see on seda väärt - kõik tuttavad ei pea olema tõelised sõbrad. Siiski on siin toodud omadused sellised, et sattudes õigesse ringkonda, võib neid kergesti tekkida kümneid või isegi sadu - kui suudad nii paljudele sõber olla.
Inimeste eludele hästi mõjumine, üldjoontes, ei ole keeruline - ning üks viisidest on kindlasti sotsiaalse mõtlemise arendamine ning tõsine töö, et lahendada kõige levinumaid probleeme. Kui need levinud probleemid on sellised, et konkreetne inimene või tema lähedased sõbrad jagavad neist pea kõiki, siis saaks sellest inimesest väga halb poliitik - ja mõnes mõttes ei ole tema tegevus kindlasti mitte üldkasulik selle sõna heas tähenduses, vaid küllaltki isiklik -, samas, kui inimene hoolega väldib tegevus, millest ta ise kasu saaks ja võidaks, siis on tegu masohhistiga. Parim on see, kui igalühel on olemas terviklik ja mitmekülgne nägemus arengutest, mis on kõigile parimad - sellised inimesed on võimelised jõudma konsensuseni ning vastastikku üksteist kõige rohkem võimendama ja toetama. Siiski on tähtis ka omada isiklikke huve, mille kallal põhjalikult töötada - sellised tööd peavad sobima laitmatult suuremasse, paljude huvidega sobivasse pilti, mille jaoks ongi kommunikatsioon ning teiste inimeste kuulamine. Usun, et eneseteostus vastab alati sellele kirjeldusele - kellegi eneseteostuse suund ei saa olla selline, et see ei sobiks suuremasse pilti, mille korral kõik saavad kasu; tõeline eneseteostus ei ole ka kunagi ambitsioonitu, tagasihoidlik töö - või kui on, siis on loomulik eeldada, et see sobib suuremasse pilti nii, et selle eest oodatakse ka ambitsioonitut, tagasihoidlikku palka. Seda rõhutan selle tõttu, et minu jutule eneseteostusest on tihti reageeritud sellise võimaluse rõhutamisega - nagu oleks tähtis võimaldada eneseteostust ka näiteks ettekandjatele, keda on ka vaja. Minu väide on - keegi ei ole määratud elu lõpuni ettekandjaks jääma ning seega ei piira ettekandjate vähene palk tegelikult isegi seda, et kõik ettekandjad jõuaksid kõrge palgani. On täiesti võimalik, et paljud inimesed alustavad enda eluga tutvumist ettekandja tööst, alati jätkub ettekandjaid ja kõik ettekandjad jõuavad eneseteostusega kaugele edasi - kuigi mõneti ebatõenäoline. Siiski muudab selle märkimisväärselt tõenäoliseks see, et ettekandjad on reeglina noored. Paljude muude tööde puhul usun, et eneseteostusest rääkides ei pea siiski keskenduma sellisele eneseteostusele, mille lõpp-eesmärk on teostada ennast näiteks käsisaega puid saagides või inimesi kandetooliga vedades - on selge, et kandetooliga vedamine on teatud ajal olnud küllaltki nõutud ala, ent erinevatel põhjustel seda enam ei vajata; kui nüüd uskuda, et inimene, kelle arusaam parimast elust on see, et ta saab kedagi kandetooliga vedada ning selle eest head palka, siis peaks ta pigem oma huvid ja eesmärgid üle vaatama, kui uskuma, et ühiskond peaks talle selle võimaluse pakkuma. Sama moodi ei näe ma sotsiaalset ja majanduslikku põhjust kaaluda tõsiselt võimalust, et ettekandja töö kui vajalik töö, mida keegi peab alati tegema, peaks saama paljalt oma vajalikkuse tõttu võrdsustatud näiteks teadlase tööga - usun, et ettekandjast võib teatud pingutusega saada teadlane ning selle pärast, kui mina või ka kogu Eesti rahvas sellesuunalisi üleskutseid esitaks, ei saaks ettekandjad veel otsa. Selles mõttes on sellised hirmud küllaltki alusetud.
Selliselt olen nende mõtetega juba jõudnud ühest inimesest võib-olla saja või tuhandeni - selle mõttekäigu laiendamine tervele ühiskonnale, täpsustamine ja lihvimine, oleks tõelise juhi omadus, poliitiku või ettevõtja ametioskus; siiski peaks iga inimene suutma olla iseenda juht ja õpetaja - ning seda vägagi suurel määral. Alles see, kes on nende kahe omaduse arendamisega tõesti palju vaeva näinud ja tööd teinud, võib uskuda, et ideaalses ühiskonnakorralduses saaks ta head palka - eeldusel, et sellel arendusel on ka mõningane tulemus ja ta liigub selgelt eneseteostuse suunas. Kui ta on oma valikud mõistlikult teinud, siis liigub ta ka meie ühiskonnas hea või väga hea palganumbri suunas - siiski, usun, et meie ühiskonnal on ideaalist palju puudu ning siin ei pruugi kõige mõistlikum otsus olla ühtlasi kõige parem. Ideaalses ühiskonnas oleks "praktiline", "kasulik" ja "üldkasulik" sünonüümid - ning inimeste sissetulek ja tema kasutegur omavahel kui mitte lineaarselt seotud, siis vähemasti üheses korrelatsioonis. Usun, et korrelatsioon meie ühiskonnas on tugev, ent leidub ka silmiriivavaid erandeid (ja mitte vähe) - ent samas on sellise ja üldse ebaideaalsuse positiivne külg see, et ilma ebaideaalsuseta tõeliselt üldkasulikke asju üldse teha ei saakski (mis, loomulikult, ei tähenda, et ebaideaalsuse tekitamine oleks tänu väärt).
