Välispoliitikast ja Eesti-Vene suhetest

Maailma poliitika on omadega äärmiselt keerulises seisus. Oleks selle seisu keerukus midagi erakordset, ebatavalist, siis oleks ilmselt tähtis mõelda, kuidas sellest seisust välja tulla - kas siis revolutsiooni või mingi uue ideoloogiaga. Paraku on maailma poliitilise seisu keerukus tulenev mitte sellest, et midagi tehtaks fundamentaalselt valesti, vaid pigem sellest, et maailm on suur ja keeruline koht - mida suurem riik, seda keerulisem poliitiline seis, seda rohkem erinevaid suhteid, väiksemaid ja suuremaid konflikte, võistlusi ning vastandlikke huve.

Seda seisu vaadeldes tundub mulle, et paljud strateegiad, mida kasutatakse, viivad ainult sügavamale ummikusse. Räägin siin ennekõike Eestist, kuna see postitus on eestikeelne ning seega võib rääkida just Eesti välispoliitikast.

Lühike ülevaade sellest, kuidas näen mina praegust poliitilist seisu:

• USA toetab Iisraeli, ennekõike sõjaliselt, ning püüab samas välja laveerida enda võlausaldajate kasvavast survest. USA on majanduslikult miinuses, ent sõjaliselt väga tugev - USA majanduslikku surutist püütakse kompenseerida kasvava sõjalise võimsusega juhuks, kui keegi peaks minema relva ähvardusel võlgasid tagasi nõudma. Peale rahalise defitsiidi on USA-l usaldusdefitsiit - tegelikult tugev surve midagi kiiresti välja mõelda ning tegutseda. Neid defitsiite kompenseerib üks asi - kogemus juhtiva tehnoloogia- ning teadusriigina. Sellist kogemust ei saa alahinnata - see realiseerub majandusliku, sõjalise ning tehnoloogilise üleolekuna väga kergesti, kui ei tehta suuri vigu ning lahendatakse olemasolev konflikt. Täiesti võimalik, et USA praegune finantsiline probleemseis on tegelikult väiksem oht, kui näiteks maailmasõdade aegne sõjaline vastasseis, kui see riik oli sõjanduses veel küllaltki algaja - esimesed võidud tulid USAle isegi üllatusena. Majandussurutisest välja vangeradmises toetavad USAt kõik riigid, kes tema majandusest sõltuvad - ja peened, ent tugevad sõltuvusniidid ulatuvad ennekõike Euroopa ja Iisraelini, ent siiski ka Venemaa ning isegi Hiinani. Sama moodi, nagu USA sõltub Hiinast tänu võlasuhtele, sõltub Hiina USAst tehnoloogilises mõttes.
  
• Hiina, kelle käsutuses on suur sõjavägi, palju tehnoloogiat ning suured rahalised ressursid. Rahalised ressursid tulevad küllaltki konservatiivsest majandusest ning sellest, et riigi sees suudetakse keerukaid olukordi lahendada. Siiski on näha, et USA riskeeriv ning keerukas lähenemine (mis võib pakkuda ka üllatusi) tõstab selle riigi tehnoloogilist üleolekut lausa valguskiirusel - maksta tuleb küll palju majandustribuuti ning selle tõttu eksportida palju tehnoloogiat ning võimalusi, ent kindlasti on olemas strateegiad teatud strateegiliste punktide hoidmiseks ning tegelikult me ei tea, mida nad salajas arendavad. Me ei tea seda ka teiste meie mõistes sõltumatute suurriikide kohta - Hiina, Venemaa, Iisrael, India ja Jaapan. Hiina tegutseb klassikalisi strateegiaid järgides ning võib reageerida enda võimalikule ilmsele üleolekule sõjalise jõu kasutamisega lähimate naabrite vastu, olles seega Venemaale suuremat sorti ohuks - ohuks, mis võiks isegi takistada Venemaad ennast mõne suuremat sorti sõjaga laostamast. Otse loomulikult on iga kahe suurriigi vahel igal ajahetkel korraga nii konflikt, kui koostöö - diplomaatilised suhted ei taandu lihtsatele inimlikele mõistetele, nagu "sõda" ja "rahu", vaid alati tuleb rahu varjust otsida konflikti ja sõja telgitagustest salajasi kokkuleppeid. Iseasi, millal on mõistlik neid kokkuleppeid täita ning millal tekivad uued surved, mis panevad käituma, nagu oleks olemas varjatud lepingud, mida tegelikult ei ole. Olukorda tasub hinnata realistlikult - ja kõigile on parem, kui kõik osapooled seda ka teevad.
  
• Venemaa - Eestist võib kohata mõningast alaväärsuskompleksi, mis paneb mitmeid naiivsemaid poliitikuid uskuma või vähemalt kuulutama, nagu oleks Venemaa tehnoloogiliselt mahajäänud või poliitiliselt väga halvas seisus. Selliseid illusioone kutsutakse alahindamiseks ning need on ohtlikud isegi sõprade puhul, rääkimata potentsiaalsest vastasest - vaenlasest oleks palju öeldud, sest kui tegu oleks otsese vaenlasega, siis oleks ehk välditud Eesti võtmist mitmesugustesse liitudesse; tegelikult ei ole Eesti nii suur, et ühtegi suurriiki vaenlaseks nimetada - on lihtsalt toetajad ning takistajad. Faktiliselt on tegemist suurvõimuga, kellel on kogemus suure maaala, sealhulgas Eesti, juhtimisest pikema aja jooksul. Venemaa tunneb Eestit ilmselt vähemalt sama hästi, kui Eesti Venemaad - kui mitte paremini. Poliitiliselt võiks Nõukogude Liidu lagunemist käsitleda sama moodi, nagu Inglismaa impeeriumi lagunemist - kui ressurssidega läheb kitsaks, loobutakse mõjusfääridest, mille haldamine on keerukam või mille kasutegur väiksem. Eesti on mõjusfäärist välja arvatud, sest meil ei ole olulisi maavarasid ning Euroopa jaoks on meie ajuressurss väärtuslikum, kui Venemaa jaoks meie olematud maavarad. Eestile on ka hea, kui Venemaa ehitab valmis infrastruktuurid, mis ei vaja Eestit puhverriigina.
• Iisrael on läinud sõjalisse konflikti, millest on väga raske välja tulla. Iisraeli-Palestiina konflikt võis kunagi olla valik, ent kui vaadata judaismi või muhameedlust, siis mõlema puhul on olemas teatud veritasu reeglid. Verele vastatakse verega. Verd on valatud seal palju ning ükski rahulepe ei muuda olukorra tõsidust - kumbki pool ei saa niisama lihtsalt relvi maha panna teadmise juures, et teine pool on vägagi raevunud ning kasutaks iga eelist kindlasti ära. USA jaoks tähendab see pidevat ressursside suunamist sellesse piirkonda, et saavutada asjade kulgemist sellises suunas, et see oleks USA jaoks väheohtlik. Nähes, kui palju sõjalist jõudu ning raha USA peab sellesse piirkonda panema, võib ette kujutada selle piirkonna tõsisest destabiliseerumisest tulenevaid ohtusid - nende rahasummade juures peavad riskid olema veel suuremad. Kui seal toimuv omab sedavõrd suurt mõju USAle, siis järelikult omab see sarnast mõju ka Euroopale ning Venemaale, ilmselt ka teistele. Kuna USAl on paremad suhted Iisraeliga ning Venemaa saab läbi ka muhameedlastega, siis on USA-Venemaa leer lahutamatult seotud Iisraeli-Palestiina leeriga; läbirääkimised mõlemal tandril mõjutavad paratamatult ka teist. Kuna USA-Venemaa konfliktid on väiksed ning koostööpotentsiaal suur, siis on tähtis silmas pidada, et USA-Venemaa vahelised läbirääkimised ja suhete parandamised toovad kaasa ka sellest teisest leerist tulenevate ilmsete ohtude vähenemist. Seega, maailma lahutamatu osana võiks Eesti mõelda Venemaale ka positiivsemas valguses - tegelikult on tähtis, et laheneks olemasolevad pinged, sest stsenaariumitest kõige hullem, sealjuures Eestile, on siiski järgmine maailmasõda või tõsisem kriis. Maailmasõjas on Eesti justkui põllumaa, mida eri osapooled kasutavad suvaliselt manööverdamiseks. Eestile on tähtis, et riikidevahelised lepingud kehtiks ja suhted paraneks, eriti mis puudutab meie lähimaid naabreid.
  
• India on lootustandev riik, kellest oodatakse tehnoloogilise võimsuse kiiret kasvamist. See on justkui ajude ja realiseerumata potentsiaalide kasvulava, mille võimalus kujuneda tõsisemalt välja on väga suur. Kuna seal on juurdunud sügav budistlik ellusuhtumine, siis on India potentsiaal konfliktilahendaja ning rahutoojana vähemalt sama suur, kui tema potentsiaal tehnoloogiariigina - seda juhul, kui ei teki mõnda ohtlikumat poliitilist ladvikut; tänu Gandhile tunneb India rahvas siiski rahuliku vabadusvõitluse peent kunsti. Indiat igati aidates võivad kõik riigid muuta poliitilist olukorda enda kasuks - vähendades potentsiaalseid konflikte ning suurendades võimalust, et on olemas küllaltki rahumeelne ja innovatiivne konfliktilahendaja. Seega võiks majanduslikke ja poliitilisi suhteid Indiaga võtta märksa tõsisemalt, kui seda praegu tehakse - India üles ehitamine ja toetamine on kriitilise tähtsusega projekt.
• Euroopa on India konkurent - või pigem kaaslane, kuivõrd konkurentsi selles mängus ei ole - selles konfliktide lahendamise stsenaariumis. Euroopa sõjaline võimsus on väiksem, kui võiks, ent tal on tugevaid liitlasi, kes järjest enam soosivad Euroopa sõjalist organiseerumist - Euroopa on USA jaoks puhverriik, kelle huvid on USA omadega sedavõrd läbipõimunud, et Euroopa majandusliku ja sõjalise võimsuse kasvamine maandab USA riske väga suurel määral. Seega on praegusel, USA jaoks keerulisel hetkel Euroopal väga suur võimalus saada USAlt igakülgset tuge - mitte ainult võimalus, vaid ka praktika. Euroopa ja Venemaa suhted on ambivalentsed - on palju pingeid, ent siiski ka väga potentsiaalikas koostöö. Euroopa õiged valikud võivad Venemaast teha tugeva partneri, eriti mis puudutab ohtu, mida kujutab Venemaale Hiina - Euroopa on näidanud, et ilma otsese provokatsioonita sõda on sisuliselt välistatud, mis ei ole Hiina puhul sedavõrd kindel (eriti kuna Hiinal on otsene huvi suurendada territooriumi). Euroopa kardab mõnevõrra muhameedlaste poolset vaikset immigratsioonipoliitikat, mis võib pikas perspektiivis viia Euroopa piirialade järk-järgult islamistlikeks muutumiseni, seega on Euroopa, USA ja Iisrael erinevatel põhjustel ühte paati sattunud. Kindlasti ei tasu sellest ühes paadis viibimisest hoolimata unustada ka paljusid omavahelisi kergeid pingeid. Kuna juudid on Euroopa kultuuriga põhjalikult tutvunud, siis on nad ilmselgelt paremad partnerid ja väiksem oht, kui muhameedlased - seda enam, et nad on muhameedlastega konfliktis ning sõltuvad seega USA ja Euroopa toetusest tugevalt.

Millised on sellises olukorras Eesti väljavaated ja võimalused?

Eestis on tugevaid jõudusid, kes kujutlevad Venemaad otsese ohuna ja mitte millegi muuna. See ei näita poliitilist küpsust - tähtis on alati leida ühiseid huve ja neid ühiselt realiseerida. Kui mõni eestlane unistab salaja Venemaa "tühjaks pumpamisest", siis realistlikult vaadates on selline unistus liiga totter, et seda isegi kaaluda. Venemaa huvides on saada USA ja Euroopa majanduslikuks partneriks, et lahendada paljusid majanduslikke probleeme Venemaal - ehkki nõukogude liidu ajal saadi olulisi kogemusi majandamise osas, on siiski selge, et tehnoloogiliselt ja majanduslikult on Venemaal nii Euroopalt kui USAlt väga palju õppida.

Eestlaste hulgas on ka neid, kes usuvad, et meie missioon on koos Euroopa ja USAga Venemaa nurka suruda ja siis siin rahulikult õilmitseda. Et eestlastel tuleb lollid eurooplased ja soomlased lihtsalt ära veenda, et tegemist on tõsise ohuga. See on totaalne lühinägelikkus - punkt üks ei kahtle mitte keegi, et iga suurriigi näol on tegemist tõsise ohuga; punkt kaks teab igaüks, et seda ohtu lahendatakse nii, et välditakse konflikti ja leitakse rahumeelne kokkulepe. Kui venelased võtavad tankid ja püssid, siis jäägu võitjaks kesiganes, on kõikidel osapooltel palju tõsist jama - venelastel, inglastel, ameeriklastel, juutidel, soomlastel ja paljudel teistel. Maailma majandus ei toibuks sellest löögist niipea ning niigi kõikuvad müürid kukuks üldse kokku - see põhjustaks üleüldise katastroofi. Seda enam, et kõikidel riikidel on muid, kaugelt tõsisemaid ohtusid - Euroopa võitleb vähese heaoluga mitmetes piirkondades ja ohuga, et teised riigid lähevad omavahel kaklema ja tõmbavad meid kaasa; USAl on piisavalt tegemist mitmel rindel ning nende huvi on saada nii palju majanduslikke partnereid, kui võimalik, kuni see ei muutu otseseks ohuks. Kõike kroonib Hiina, kes võib sel ajal, kui teised jagelevad ja maid jagavad, rahulikult tugevneda ning areneda - ehkki nad arenevad aeglaselt, teevad nad seda stabiilselt ja keegi ei lähe niisama lihtsalt püssidega nende maale, kuni nad ise ei alusta. Keegi ei taha selles valguses ühtegi nõrgestavat sõda, vaid kõik tahavad kiiret ülesehitustööd ja stabiliseerumist - seega on olemas väga ühene alus teha koostööd.

Eestis aetakse selles valguses nii mõnelgi tasemel strateegiat, mida ei saa saata edu - see lihtsalt ei sobi üldisesse globaalpoliitilisse situatsiooni. Tegelikult saab Eesti võtta ainult olemasolevaid tendentse ja neid valikuliselt toetada - Eesti võimuses ei ole mitte midagi hävitada või pidurdada ja selleteemalised kujutlused on üdini naiivsed. Olgu tegu rahvuslaste või lihtsalt rahuliku elu otsijatega - tuleb leida strateegia, mis vähendaks Venemaa ohtu. Paraku, nii veider, kui see ei tunduks, on kaalutavad ainult need strateegiad, mis viivad tugeva Venemaani. Tugevus, siinkohal, ei tähenda tugevat totalitaarset plaanimajandust - ja võime uskuda, et riik, mis on selle faasi läbi teinud ja ammendanud, kaalub tõsiselt mitmesuguseid teisi stsenaariume.

Ütlen kindlalt - mida tugevam Eesti rahvuslane, seda kindlam on see, et ta peab tahtma asju sellises prioriteetide järjekorras:

1. Et Eestit ei hävitataks.
2. Et Eestit ei okupeeritaks.
3. Et Eesti elatustase tõuseks.
4. Et Eesti oleks sõltumatu ja tugev väikeriik.
   

Niisiis - küsime endalt, mida tähendab see, kui antiloobi kõrval on nurka surutud lõvi? Oletame, et antiloobi selja taga on palju hunte, elevante ja karusid. Siiski, antiloobi ees on nurka surutud lõvi. Lõvil on täpselt üks võimalus - ja antiloobiga saab juhtuda täpselt üks asi. Selline on kõige hullem stsenaarium.

Oletame, et karu on tõsiselt haavatud. Tema kõrval on palju väiksemaid loomi. Mis juhtub? Loomulikult on ka haavatud karul küünised - metsik käppadega vehkimine ja agoonia viib vähemalt selleni, et haavata saavad mõned loomad tema ümber. Pakume karule mett.

Mis on pluss? Meie aladel on palju venelasi. Kui siia visatakse pomme, siis lendavad koos meie majadega õhku ka nende majad, surevad koos meie lastega ka nende lapsed, hävivad koos meie koolidega ka nende koolid ning pankrotti lähevad meie firmade kõrval ka nende firmad - ja see viimane on tõesti viimane. Enamus nendest venelastest tahab hästi elada. Nad tahavad lahtisi piire, et külastada oma sõpru; nad tahavad head haridust ning võimalusi tööd leida; nad tahavad võib-olla ka püstitada mõne monumendi, mille täpsest mõttest me võib-olla aru ei saa, aga millel võib olla nende jaoks mõningane tähendus. Monumentide osas on tähtis kokkuleppele jõuda, et ei tähistata mitte meie piinu ja kannatusi, vaid ainult nende kauneid hetki ja võitusid - millist ajalootõlgendust see eeldaks, kus nende võidud on tähtsad, aga meie kaotused halvad? See on keeruline ülesanne ajaloo tõlgendajatele - ajaloo faktiline sisu on küll objektiivne, ent selle emotsionaalne ning sümboolne tähendus on vägagi läbiräägitav ning selles osas ei ole "õiget" ja "valet", vaid on selline, mis kõikidele kõige rohkem sobib ja meeldib. Rumalus on püüda mõnele rahvale selgeks teha, et nende ajaloos on ainult halba ja meie omas ainult head - meie rahva suurimad patrioodid peaksid kuulama ära, mida on teisel rahval meile öelda, ning diplomaatiliselt ja ettevaatlikult väljendama, mida on neil öelda; võib selguda, et tegelikult ei olegi venelaste jaoks nii tähtis just see, et nende naabrid kannataksid. Sõprade hulgas tuleb tuvastada vaenlasi - ent vaenlaste hulgas tuleb leida sõpru. Sõbrad saavad aru mõlemast poolest ning lahendavad konflikte.

Niisiis, milline oleks minu meelest parim maailmapoliitiline seis Eesti jaoks? Esiteks oleks see selline, kus meie vahetus ümbruses ei ole nurka surutud lõvisid ega agoonias karusid. Teiseks oleks see selline, kus meil on lepingud paljude suuremate riikidega. Kolmandaks oleks see selline, kus meil on tugevad finantssuhted naabritega - salajased konfliktid peavad leidma järk-järgulise lahenduse, kus isegi solvumine ja väärikuse kaotamine on ohtlikud, rääkimata tõsisest poriloopimisest. Kui kaevama hakata, on kõik kindlasti hakkama saanud nii mõnegi lolluse ja veaga - iga rahva hulgas on kurjategijaid ja prohveteid.

Teiseks tahame me enda kõrvale majanduslikult tugevat Venemaad, kellega on võimalik teha koostööd. Võib-olla tuli venelastele isegi üllatusena, et Eesti nendest "mõnest miljardist" sedavõrd kergemeelselt loobus - ehk oleks meil selle rahaga ka üht-teist peale hakata olnud. Võib-olla oli nende poolt välja töötatud sadade stsenaariumite hulgas ka selliseid, mis meile igati meeldivad oleks - miks me peaksime uskuma, et keegi on lihtsalt vaenlane, kuri ja õel? Miks peaksime me uskuma, et keegi tahaks oma partneritele sellist muljet jätta?

Nüüd tuleb reaalpoliitilisem ja ohtlikum teema - loodan, et suudan seda kellegi väärikust riivamata analüüsida. Igal rahval on juhid, iga rahva hulgas on neid, kes on võitnud kätte olulisi positsioone ning ei soovi neid käest anda. Tegelikult - kas keegi seda tahakski? Kas keegi oskab näiteks leida Venemaalt tugevaid ja ennast tõestanud jõudusid, kes oleks Venemaa juhtidena meie jaoks paremad, kui selle praegused juhid? Seepärast peab Eesti väga hästi teadma - igasugune strateegia, mis on meie jaoks üldse mõeldav ja kus me saame kaasa rääkida, peab olema kasulik ka Venemaa juhtivatele jõududele, olgu need siis ärilised, poliitilised või usulised. Mida me saame teha, et olla korraga kasulikud neile, kes meid ründavad, ning kaitsta enda huve, majandust ja julgeolekut? Majanduse osas ei ole küsimustki - kesised majandussuhted on paremad, kui majandussuhete puudumine; head majandussuhted on head. Venemaal on tegelikult väga palju raha - kui nende huvides on Eestit üles ehitada, siis on Eesti kasu väga otsene; siia on võimalik investeerida ning ehk saame müüa Venemaale tehnoloogiaid, mille tootmist õpime Euroopa liidu liikmetena ning väikse, aga innovatiivse rahvana. Igasugune suhe kahe riigi vahel on hea siis, kui mõlemad üksteisest natuke sõltuvad - ja Eesti on väike ning väheste maavaradega, meil ei ole keeruline leida endale selline kasulik roll, et meie purustamine või alla surumine ei tasuks majanduslikult ära võrreldes selle kasuga, mis sellest tõusta võiks. Meie praegused töötud võiksid eksportida oma kaupa Venemaale, meie IT-firmad võiksid aidata Venemaal ehitada üles euroopalikke, paindlikke infrastruktuure. Võimalused on piiritud.

Millised on meie võimalused Venemaaga suhelda ja diplomaatiat ajada? Eestis on palju venelasi. Paljud neist räägivad eesti keelt - ja paljud eestlased vene keelt. Iga suhe kahe üksikisiku vahel, mille käigus arutatakse rahulikult ja konstruktiivselt kahe riigi poliitikat ning võimalusi, on suur samm edasi. Eesti venelastel on palju sõpru, sugulasi ja tuttavaid Venemaal, rääkimata äripartneritest. Venemaa sanktsioonid Eesti suhtes piiravad iroonilisel kombel ka siinsete venelaste võimalusi toota kaupasid Venemaale - sellest on näha, et see on Venemaa jaoks isegi mõnevõrra valus otsus selliseid piiranguid seada. Kindlasti ei saa Venemaa aksepteerida Eestit enda vaenlasena; meil ei ole nii mõjuvat trumpi, et solvanguid saaks tolereerida - isegi palju suuremad riigid suudavad ka keerukates oludes viisakust ning konstruktiivsust säilitada.

Millised on ressursid, mida Venemaale müüa? Kindlasti saab tugevam ja arenenuma majandusega Eesti müüa rohkem, kui nõrk Eesti. Kui meile pakuvad ärikonsultatsioone Euroopa ja USA firmad ja asutused, siis kindlasti leidub eestlaste hulgas neid, kes võivad sarnaseid teenuseid pakkuda Venemaale. Eestlane kui õige eurooplane usub, et firma või juhtiv jõud on tugev ka siis, kui ta on rahulik - euroopalik juhimismudel suudab vältida konflikti ning lahendada keerukaid situatsioone rahumeelselt, tehes õigetes punktides järeleandmisi ning nähes lahingute tulemusi mõlemapoolselt üksmeelselt ka ette, selle kaudu lahinguid vältides (sest miks lasta õhku mõlema poole ressursse, kui juba ette on selge, kes võidaks ja milline oleks lõppseis?). Kui Eestlased suudavad liituda USA ja Euroopa kogenumate jõududega ning aidata Venemaa juhtivatel firmadel ning poliitilistel jõududel õppida euroopalikku juhtimiskunsti, mis suudab tihti rahumeelselt saavutada seda, mida paljud teised saavutavad relvaga, siis oleme astunud suure sammu edasi - Venemaa läheb sellest ainult tugevamaks (sest kui me ei suuda valida viise, mis neid tugevamaks teevad, siis neil ei ole põhjust pakkumisi vastu võtta) ning meie saavutame suurema rahu.

Millised on erinevad riskifaktorid:

• Venemaa sõjaline jõud ja võimsus.
• Venemaa tehnoloogiline võimsus, mis toetab sõjalist võimsust.
• Venemaa poliitiline võimsus, mis toetab veelgi enam sõjalist võimsust.
• Venemaa tahe rünnata, mis realiseerib sõjalise võimsuse.

Selles skeemis on tähtis vähendada kas siis venemaa sõjalist jõudu ja võimsust, vähendades nende tehnoloogilist ja poliitilist võimsust, mis on negatiivne strateegia - selles ei tee Venemaa meiega koostööd ning Eestil puudub igasugune võimalus sekkuda Venemaa siseasjadesse, kui väga põhjalik audit ei jälgi, et Venemaa huvid oleks igakülgselt kaitstud ning asjast tõuseks tulu.

Teine võimalus on vähendada Venemaa tahet rünnata, mis teeb sama välja - vähendades Venemaa sõjaväge kaks korda, ei vähene Venemaa sõjaline oht meile kuigi oluliselt, sest meie oleme vahetu naaber ja meist tuleb üle minna igal juhul, isegi kui tee ei ole pikk; vähendades nende rünnakutahet kaks korda, suurendame oma turvalisust kaks korda.

Millised on potentsiaalsed võimalused?

• Venemaa majanduslik jõud ja võimsus.
• Venemaa poliitiline võimsus, mis toetab majanduslikku võimsust.
• Venemaa tehnoloogiline võimsus, mis toetab veelgi enam majanduslikku võimsust.
• Venemaa tahe teha Eestiga majanduslikku koostööd.
• Venemaa tahe teha Euroopa ja USAga majanduslikku koostööd.

Siin on suhted hoopis teistsugused. Venemaa majandusliku jõu ja võimsuse kasvades kasvab nende kasutegur meie jaoks seda enam, mida suurem on nende tahe teha meiega koostööd. Kaks näitajat - tehnoloogiline ja poliitiline võimsus - toetavad Venemaa majanduslikku võimsust, seega tuues Eestile kasu. Siit on näha, et kaks näitajat muudavad korraga suuremaks nii Venemaa sõjalist võimsust, mis on Eestile kahjulik (kui ei tulda välja geniaalse sõjalise koostöö poliitikaga, mida mina kahjuks veel välja käia ei suuda), kui nende majanduslikku võimsust, mida on kerge muuta Eestile kasulikuks. Venemaa tahe teha Euroopa ja USAga majanduslikku koostööd on suur - see realiseeruks ka nende koostööna Eestiga, kui Eesti suudaks leida endale hea rolli. Vastasel korral teevad nad meie partneritega koostööd, jättes meid mängust välja. Meie roll ei tohi olla strateegiline, sest see muudaks meie vallutamise kasulikuks - meie roll peab olema igati toetav ja ilmselgelt kasulik kõikidele osapooltele, et meid üldse ära kuulataks.

Venemaa tehnoloogilist võimsust on Eestil eeltoodu põhjal tähtsam toetada, kui nende poliitilist võimsust - siiski ei tohiks üritada takistada nende poliitilise võimsuse suuna kasvamist õiges suunas. Järgnevalt näitan, et see oleks meile kasulik.

Vaadeldes Vene poliitilist võimsust, saab selle jagada robustselt kaheks:

• Venemaa sisepoliitiline võimsus
• Venemaa välispoliitiline võimsus

Venemaa sisepoliitiline võimsus on keeruline, nagu iga suure riigi puhul. See on rahva rahulolu, revolutsioonide vältimine - ausalt, vihane revolutsioon Venemaal on üks hullemaid asju, mis Eestile juhtuda saaks, nagu ajalugu on juba ka näidanud.

Ka Venemaa välispoliitiline võimsus on keeruline - majanduslikud sidemed, poliitilised sidemed, sõjalised kokkulepped jne... Eesti peab leidma strateegia, visiooni ja ideaali, mis sobiks kõigile ja ei tekitaks meile liigset survet.

Eestlased väidavad, et Venemaa peab oma sisepoliitilise võimsuse suurendamiseks näitama meid välispoliitilise agressorina. Mida Venemaa selleks vajab?

Et näidata Eestit välispoliitilise agressorina, vajab Venemaa järgnevaid komponente:

• Sisepoliitiline nõrkus - kui me suudaks lahendada teatud tüüpi Venemaa sisepoliitilisi probleeme või anda neile soodsaid lahendusi, kas siis isiklikult või Euroopa kaudu, siis võiks väheneda nende huvi välispoliitilise agressori vastu.
• Venelaste halvad elutingimused Eestis. Mida parem on venelastel siin - kõikidel venelastel, aga eriti andekatel ja Eesti suhtes sõbralikel venelastel -, seda vähem on mõtet eestit näidata agressorina; agressorina näidatakse neid, keda on kõige mugavam agressorina näidata.
• Venelaste vähesed majanduslikud huvid siin või meie vähene koostöövõime. Koostöö on keerukas diplomaatia. Kui suuta luua vastastikku kasulik õhkkond ja lahendada probleeme, kujuneb välja kõrge potentsiaaliga keskkond.

Sisepoliitiline jõud avaldub veel ühes väga olulises faktoris. See on garantii, et Venemaa territooriumil on olemas vajalikud ressursid piisava elukvaliteedi tagamiseks - venemaa peab olema territoriaalselt ühtne ning looma sisemiselt sedavõrd stabiilse keskkonna, et mõni uus liige oleks pigem tülikas risk, kui hea võimalus.

Millised on eestlaste diplomaatilised suhted venemaaga?

• Eesti venelased ja nende sõbrad Venemaal.
• Kõik venelased, keda võib siia sõbralikus keskkonnas külla kutsuda. Vajame Venemaa patrioote, keda Venemaal usaldatakse - andekaid inimesi, kes näeksid läbi igasuguse meiepoolse halva käigu, hoiataks meid ette võimalike ebameeldivuste suhtes ja oleks Venemaal tõestanud, et neid saab selles osas usaldada. Siiski peavad nad olema sellised, kes on äärmiselt vabad mõtlejad, valmis kaaluma kõikvõimalikke stsenaariume ning otsima rahumeelseid ja edukaid lahendusi. Kui otsida inimesi, kes on Venemaa kontekstis ebausaldusväärsed, loome ainult uut konflikti.
  
• Kõik eurooplased, soomlased ja teised, kes teevad Venemaaga olulist koostööd või peavad diplomaatilisi läbirääkimisi.

Usun, et Eesti jaoks ei ole jäänud palju võimalusi parandada suhteid ning võtta tõeliselt patriootlikku kurssi - otsides reaalpoliitiliselt Eestile parimaid lahendusi, mis võivad nõuda keerukat planeerimist ning ei sisalda otsest sõimu ja agressiooni. Tõeline Eesti patrioot leiab lahenduse, mis teeb Eestist tõeliselt tugeva riigi - tõeliselt tugeva riigi esimene tunnus on rahumeelsed ja sõbralikud naabrid. See on keeruline ülesanne, aga mitte võimatu. Peame arvestama kõikide ohtude ja riskidega, töötama välja absoluutselt lollikindlaid plaane, kuid valima sellised strateegiad, et meile ei üritaks jalga taha panna ükski tugev ja mõjukas riik.

Tõeline patrioot viib oma riigi võidule - ja teda ei huvita sealjuures, et keegi konkreetne teine kaotaks, tal on teistest ükskõik; tavaliselt on parem, kui teised võidavad ning tekivad siduvad sidemed.