Artikkel ise on siin. Kui selline vastuse vormis kirjutamine on lubamatu, siis palun sellest teada anda, ent usun, et kuna täistekst on võrgus olemas, siis võin seda ka kommenteerida.
Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.Sissejuhatus..
Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.
Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.Poliitikud küll vastasid ilmselt enda blogides.
Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest.Siiamaani ei ole ükski poliitik seda seadust minu teada kokkuvõtvalt ja selgelt käsitlenud ka oma blogides.
Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem, 25. märtsil, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.
Majandushuvid ja ajakirjandusvabadusSee ei muuda asja, kui palju meil on uurivaid ajakirjanikke. See näitab ehk probleemi, et neid on liiga vähe? See ei vähenda uuriva ajakirjanduse tähtsust demokraatlikus riigis. Seega ei ole see väide teemakohane. Kui neid ajakirjanikke ongi vähemus, siis nende lugejaid on palju, et sellele siiski vastata.
Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.
Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.See ei ole argument seadusandlike piirangute kehtestamiseks. Pigem on see pisut argumendi moodi nende vastu, kuigi mainib, et peale piirangute on ka muid põhjuseid, miks uuriv ajakirjandus on nõrk.
Tekkida ei tohiks ühtegi täiendavat põhjust selle nõrgestamiseks ilma mõjuvate põhjusteta, mis on hoopis teisest kategooriast, kui siintoodud argument - veenvate, eluliste põhjusteta.
Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.Seda ei peagi avalikkusele sellisel viisil kommenteerima. See temaatika, millele siin viitab, on hoopis teine valdkond - see võib näidata, et sama palju, kui uusi erakondi, vajab Eesti uusi väljaandeid, ent mitte seda, et sõltumatu ajakirjanduse eeldusi peaks veel ründama.
See on argument stiilis: meil ei olegi mingit sõltumatut ajakirjandust, nii et miks mitte teha seda päris võimatuks.
Pikantne materjal ...usun, et selle vastu võitlemiseks on parim vahend teha seadus, mille järgi vabandus mingis artiklis olnud vea suhtes peab olema samas formaadis ja sama olulisel kohal lehes, kui artikkel ise. Näiteks, kui valeinfot esitati esilehe artiklis, siis tuleb ka vabandus esitada esilehe artiklina. Selline võte omaks kahte aspekti: ajakirjandusel oleks tõesti piinlik teha vigu, teiseks jõuaks vigade parandus üldiselt nendeni, kes vigadest endist lugesid. Sellist reeglit peaks täitma ka poliitikud - ootan näiteks Ansipi kõnet, kus ta isiklikult vabandaks kõikide enda valeennustuste eest (kõned stiilis, et mingit kriisi ei tule ja meid see ei puuduta). Trahv ei lahenda seda probleemi, et vabandus ei jõua avalikkuse ette - seega muutes sellele apelleerivad argumendid mõttetuks.
Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.Kindlasti peab ajakirjandus erinevaid huve riivama, kui need on põhiseaduslike ja avalike huvidega vastuolus. Huvide riivamine ei ole üldsegi mitte kuritegu.
Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.See ei ole antud juhul tähtis, milline on väljaannete motivatsioon, kuni väited on korrektsed. Fakt on praegu see, et see argumentatsioon kehtib ka nende kohta, kellel ei ole rahalist motivatsiooni. Rahaline motivatsioon ei ole ilmtingimata halb asi - raha peab ringlema -, ent kindlasti kaitstakse ka avalikku huvi, mille motivatsioon on muuhulgas, et kuritööd ja probleemid tuleks avalikuks.
Just nimelt. Omavahel lõdvalt haakuvaid teemasid ei tasu panna samasse eelnõusse.
Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses
Nn allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25. märtsil, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.
Ajakirjandus kritiseeris seda osa, mis oli silmnähtavalt avaliku ja ajakirjandusliku huviga vastuolus. See ei ole mingi põhjus kajastada laiemalt eelnõu teisi, lõdvalt seonduvaid osi - see argument ei oma mingit mõtet. Tegeldi sellega, et kaitsta rahvast ühe konkreetse seaduse osa suhtes, mis ei eelda terve põhiseaduse ja muude lõdvalt seotud seaduste põhjalikku analüüsi. Ülejäänud osad, mis on head, saab esitada eraldi eelnõuna, mida võib-olla ei olegi vaja avalikult tähelepanu keskmesse tõsta. Sama moodi - kui mõnes asutuses on korruptsioonijuhtum, siis kajastatakse seda juhtumit, mitte kõike, millega see asutus sellel päeval tegeles.
Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.Neid tasub otsida sellest, et neid kahte asja ei tasu omavahel siduda, nagu need oleks sama mündi kaks poolt - need ei ole. See oli Langi viga või sihilik moonutus, kui neid nii kajastati, ning ajakirjandus ei läinud selle veaga kaasa. Sama moodi võiks sõda õigustada sellega, et sõja välja kuulutamise avaldusega samas tekstis kuulutati välja ka arstiabi programm mõnes teises (või samas) riigis. Võib sõja kuulutamata jätta ja esitada ainult arstiabi programmi. Meedia kajastab seljuhul siiski valupunkti - sõda - ja mitte kõike, mis samal päeval välja mõeldi. Arstiabi programmi saab kajastada siis, kui probleem lahendatud.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse.
Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?
Inimeste huve kaitsevad trahvid on ilmselgelt vajalikud - kahju kompenseerimine -, ent see ei puuduta kuidagi allikate kaitset ja neid asju ei pea kajastama koos. Seega on julgelt pool sellest artiklist teemast mööda - üht eelnõu poolt kaitstakse argumentidega, mis käivad ainult teise poole kohta, mida saaks (ja võib-olla tuleks) vormistada eraldi, sõltumatu seadusmuudatusena. See on riigi pädevuses seda ka teha.
Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi
Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar