Seaduse kolm tasandit

Seadus (eetiliselt, moraalselt ja utilitaarselt) on ehitatud kolmeks tasandiks:

• Asjad, mida saab inimestelt nõuda - need on seotud teiste inimeste vabadustega, mõjuga ümbrusele; see on seaduse see tasand, mida reguleeritakse seadusandlikult, karistuste korras.
• Asjad, mida saab inimestel osta - need on seotud tasutamise, motivatsiooni ja turuga. Need on asjad, mida saab nõuda lepingulistel alustel - kui inimene nendele nõudmistele alla kirjutab, mida siis ka premeeritakse ja soodustatakse.
• Asjad, mida inimene saab anda - need ei ole kahest eelmisest vähem tähtsad, ent need on seotud hea tahte ja vastutustundega. Need on äärmiselt keeruline teema, mille lahendamiseks on olemas väga suur eetiline ja filosoofiline süsteem. Need on seotud suhtumiste ja mainega, kui võtta materiaalselt.

Arvan, et nende kolme selge eristamine on oluline - sama oluline on mõista, et need on kõik eluliselt tähtsad; kui asju, mida inimene saab anda, ei anna keegi, siis järgneb katastroof. Samas ei saa seda viimast oodata riigikogult ega poliitikutelt, seda ei saa oodata isegi meedialt ja haridussüsteemilt - tegelikult on see iga inimese omavastutus. Iga inimene tegelikult peabki olema maailmaparandaja - aga seda sisemises mõttes, ilma sunnita. Ja selle dilemma lahendamine on üks keerukamaid asju üldse. Üldse selle endale selgeks tegemine, läbi mõtestamine, mõistmine ja selgelt aru saamine.