Kollektiivset geniaalsust ei ole olemas

Juhtusin sellel teemal hiljuti kellegagi vestlema, kes mainis, et tänapäeva geenius peaks olema kollektiivne geenius - olen ka sellist ajalehepealkirja kohanud. Ei, tänapäeva geenius saab siiski olla ainult üksikisik sama moodi, nagu vanasti.

Harva ütlen ma millegi kohta, et seda ei ole olemas - nii ka seekord võiksin täpsustada, et kollektiivne geniaalsus eeldab telepaatiat; sellise astme telepaatiat, mille olemasolu endas isegi ennast selgeltnägijateks kuulutanud inimesed naljalt ei pretendeeri ;)

Lugesin Mihály Csíkszentmihályi raamatust "The Creativity" mingi osa, kahjuks jäi esialgu pooleli. Aga sealt (ja muide, introvertse nurga alt ka Jungi töödest) leiab geeniuse eksistentsi eeldused, mida siin ehk pisut täiendan:

• Kollektiiv, kes jagab talle infot; lahendamata probleemid. Need on eeldused geniaalse isiku arenguks - paljalt kõrgest IQ'st ja kaljukindlast tahtest niisiis ei piisa.
• Geniaalne isik.
• Üks kahest: kas selle isiku suutlikkus oma infot erakordselt veenvalt ja lihtsalt sõnastada või siis kollektiiv, kes tema poolt esitatud tekstid läbi hakseldab ja arusaadavaks teeb. Kuna kommunikatsiooniprobleemide lahendamine eeldab kahte, siis suuremal või väiksemal määral on vaja mõlemaid; üldjuhul peab geenius selle saavutamiseks olema sotsiaalselt üliandekas (geenius ei ole keegi, kes ei põhjusta ulatuslikku paradigmanihet, mõne distsipliini aluste muutumist).
• Maailma vastuvõtlikkus selle probleemi lahenduse suhtes ja vajadus, et see saaks lahendatud.

Ultimatiivselt - geenius, kelle puhul kõiki neid osi ei eksisteeri, on hoopis kergelt napakas, mitte geenius; siiski võib ta olla väga andekas inimene. Geeniust, kes kirjutab sahtlisse, ei ole selle teooria põhjal olemas, ennekõike ei eksisteeri tunnustamata geeniust. Geenius moodustub kõigest kokku - siiski, kui kellegi geniaalsus selgub tagantjärele, siis oli tegemist siiski geeniusega, kes oli eluajal tunnustatud; seega on olemas hilinenult tunnustatud geeniused. On ka geeniused, kelle looming kaotab ajas oma väärtuse, selgub, et tegu ei olnud millegi geniaalsega - need, järelikult, ei olnud geeniused ka alguses. Aeg on kohtunik, kes on andekas veidrik ja kes geenius.

Kõik sõltub ka rahvast - mõne rahva ja ühiskonnakorraldusega geeniusi ei tekigi, ent mõnikord produtseerib üks koht neid lühikese aja sees mitmeid.

Mis on seljuhul geeniuse isikuomadused:

• Väga kõrge intellekt või loomingulisus.
• Kas ulatuslike baasteadmiste olemasolu või võime mingis valdkonnas need üliproduktiivselt ise välja töötada - kuna keegi ei jõua lugeda kogu maailma kirjandust, on enamust geeniusi iseloomustanud mõlemad omadused korraga.
• Teatud tasandi suhtlemisoskuse väga kõrge areng teatud kontekstis - sõltuvalt sootsiumi arengutasemest ja suutlikkusest infot vastu võtta võib see nõue mõnes keskkonnas või ühiskonnas olla suhteliselt lihtsasti täidetav (inimesed mõistavad teemat ja suudavad uudse info ise üles leida ja läbi töötada), mõnes kontekstis nõuda peaaegu üleinimlikku sotsiaalset andekust, ehkki see võib piirduda ainult teatud sotsiaalsuse aspektidega (seda siis keskkonnas, kus inimene mingi uudise peale põletataks või risti löödaks).
• Ja lõpuks - geniaalsus.

Geniaalsus on võime võtta kokku tohutu kogus seonduvat infot oma peas (üks väga keerukas süsteem või uskumuste-tajumuste tervikstruktuur) ning pöörata see pisut uue nurga alla - kui selliseid süsteeme on mitu, need on sõltumatult välja arenenud, siis on vaja paradigmanihet vähemalt kõikides peale ühe, et need kokku klapiks. Paradigmanihe - selle käigus säilib tervik, ent asenduvad paljud või kõik detailid ja printsiibid. See on geniaalne inspiratsioon, mida keskajal peeti Püha Vaimu peale tulemiseks või mõnes muus sootsiumis kirgastumiseks. Välise avaldumisena näeb see välja nii, et teatud emotsioonide, teadmiste ja/või kogemuste tervik moodustab uue vaatepunkti, mis on lihtsam, konsistentsem ja sisaldab kõike, mida sellele eelnenud infomüra - ainult, et nüüd ei ole tegu enam müraga. Geenius võtab suure koguse müra (pusle tükid) ja transformeerib need ühtseks, konsistentseks tervikuks.

Nüüd - arvestades minu poolt viidatud paradigma definitsiooni ei ole võimalik, et see nihe tekiks kahe inimese koostöös, vähemalt mitte lõpliku aja jooksul. Olukord ei pruugi praktikas nii drastiline olla - ka paradigmanihete hulgas on palju neid, mida saab komponentideks lahti võtta -, ent siiski see läheneb sellele olukorrale. Kui geenius võtab korraga kogu oma baasteadmiste komplekti relevantse osa ja muundab selle, siis teeb ta midagi, mida ei saa kuitahes pika aja vestlustega saavutada. Vestlused võivad täita lünki ja pakkuda inspiratsiooni - nii et geenius võimendub kommunikatsioonis päris kindlasti -, ent nihe toimub ühe inimese peas ja ilmselt üldjuhul mõne hetkega, millele on eelnenud aastatepikkune töö või keerukas ja õppimise-kogemisega täidetud elu. Üldjuhul teeb geenius küll mitmeid väiksemaid ja suuremaid nihkeid ja võib õppida mõnda süsteemi paradigmade ruumis lausa keerutama ja igakülgelt muundama, enne kui leiab selle nurga, mis teistega kokku sobib. Siiski ei näe ma viisi, kuidas selline asi saaks toimuda dialoogis.

Sellist hüpet kutsutakse rahvakeeli "kvanthüppeks", kuigi sellel metafooril ei ole füüsikaga erilist seost. Siiski nii palju on, et tänu sellele, et algosakesed leiavad kergesti mitut osakest hõlmava kompleksse seisundi, mille puhul pinge on kõige väiksem, räägitakse kvantarvutitest, mis leiavad lahendusi ülesannetele nii, et eeltingimustes luuakse ülesanne, teatud pinge, mille saab lahendada ainult õige vastus (või üks õigetest vastustest), nii teeb reaalsus ise arvutuse ära ilma tavapärase tehtekäiguta, ilma algoritmita. Selline võrdlus on geeniusega võrdlemisel ideaalne - sellist tehtekäiguta arvutust ei saa kahe arvuti vahel tavapäraseid informatsiooni liikumismudeleid kasutades jagada, jagamisest tekiks kohe (ja ilmselt küllaltki pikk) tehtekäik, vaja oleks algoritmi - ja kvanthüppe efektiivsus jääks saavutamata. Keeruka ülesande puhul oleks see infovahetus ülimalt pikaajaline, vaevarikas. Seega on kvanthüppe ja geniaalsuse seostamine küllaltki hea ja sügav metafoor.

Kvantarvutuse avastajad hakkasid esmase entusiasmiga võrdlema inimest ja kvantarvutit - sõnastades selle umbes nii, et "inimaju on kvantarvuti". Kuna evolutsioon käsitleb tervikuid ja mitte osi, siis on uute teadusavastuste puhul tüüpiline avastada, et need protsessid, millest jutt, on eluslooduses juba kõrge efektiivsusega kasutusel. See juhtub seetõttu, et mutatsioonid toimuvad igas paradigmas, järelikult kasutab inimene väga paljusid looduslikke protsesse ja nende kõiki tõlgendusvõimalusi (võimalikke paradigmasid) korraga.

Kui leida matemaatilisele mudelile vastav, kas otseselt või kaudselt või teatud tingimustes eksisteeriv looduslik protsess, siis kehtivad nendes tingimustes kõik selle mudeli järeldused, selline on matemaatika ja loogika põhiomadus. Paraku ei pruugi kõik aspektid matemaatiliselt ja loogiliselt avalduda, võib olla varjatud ja teistsuguse struktureeritusega võimalikke käsitlusi - matemaatika on arenev teadus. Evolutsioon arvestab neid kõiki - ka neid, millele inimene veel isegi mõelda ei suudaks, kuna tal puuduvad teoreetilised alused. Näiteks geneetika - raku pooldudes paljuneb DNA, ent tegelikult kanduvad üle ka muud asjad rakus, mis võivad DNA toimimist otseselt mõjutada, sellega vastastikuses toimes olla - selletõttu ei piisa ühe olendi DNA ja teise olendi embrüorakkude ristamisest, et saada selle esimese olendi autentne järeltulija; tänu evolutsiooni keerukusele saab tõelise ja elujõulise järglase siiski siis, kui olend kasvab ema kõhus ja saab kõik neurokeemilised mõjutused, mis teda üheksa kuu jooksul suunavad. Seetõttu ei anna kloonimine autentseid järglasi, vaid mitme eri olendi mikstuuri, mis võib, ent ei pruugi üldse elujõuline olla - kogu evolutsiooni DNA'le taandamine on samasugune teaduse lapsik vaimustus uuest leiust. Kui vaimustus üle saab, siis läheb teadus poolelijäänud kohast edasi.

Geniaalsus muundab tervikut ja see on ühe inimese keerukas struktuur pluss teatud hulga teadmiste kogutervik; geniaalse lihtsuseni saab nihutada ainult asju, mida üks inimene on võimeline mõistma. Geeniuste koostöö seisneb selles, et uus geenius saab eelmiste geeniuste töö juba lihtsustatud, filtreeritud kujul - see, mille Einstein võttis vastu suure hulga seostamata faktidena, sain mina juba lapsena üldjoontes - paradigma tasemel - vastu võtta, kusjuures viidati ainult olulistele faktidele. Faktide olulisus selgus tagantjärele. Einstein ise ei ole suutnud oma järelduskäiku algoritmiliselt, ajalooliselt, seletada - levinud tsitaat "ma teadsin seda kogu aeg". Süvenege siis selle tähendusse ;)

See tähendab - strukturaalsete teadmiste algoritmiline käsitlus, olgu see siis kuitahes kompleksse meetodiga saavutatud, kuitahes heuristiline, hägusloogiline või misiganes, on tegelikult siiski tavaline faktide kogumise, andmete täiendamise protsess - kuigi uute heuristiliste meetodite väljatöötamine võib olla geniaalne ja loov, aga seal see geniaalsus ka lõppeb. Isik, kes leidis kõik uraani osakesed, mida teoreetiliselt pommis kasutada saab, tegi suhteliselt rutiinset teaduslikku tööd - isik, kes leidis esimese, oli ilmselt loovgeenius. Samuti, nagu näiteks sürrealistlike maalide joonistamine võib olla rutiinne tegevus, kuigi esimesed tuntud sürrealistlikud kunstnikud olid geniaalsed.

Sellisena on geniaalsuse omadus ka kvaliteet - geenius on võimeline tõesti erinevate aspektidega arvestama ja panema kokku terviku; võltsing või jäljendus jäljendab reeglina üksikuid strukturaalselt kirjeldatavaid aspekte, kunsti puhul või rakendusliku töö puhul on kvaliteet madalam, teooria puhul on tegu lihtsa koopiaga. Kvaliteet on omadus, mis tähendab paljutahulisust - tahke võib olla lõpmatult -, sellal kui inimestevahelises koostöös/suhtluses tuleb kas rollid ära jagada - igaüks annab erineva panuse projekti erinevatesse osadesse või organiseerituse astmetesse - või siis lähtuda kvantiteetsetest kvaliteedi indikaatoritest, mis loomulikult ei taga kvaliteeti, vaid ainult mitmekülgse kvantiteedi. Kõnekeeles, siiski, nimetataksegi seda viimast reeglina kvaliteediks - filosoofiline täpsus ei ole kõnekeeles oluline, vaid enamus mõisteid piirdub selle tähendulähendiga, mida käepäraste vahenditega saavutada saab.

Ja siit lõpuks ka küsimus:

• Milline on tänapäevane finantssüsteem, kas seda saab kuidagi kokkuvõtvalt kirjeldada?
• Millised on selle olulised omadused, mille muutmine kõik segi paiskaks?
• Millised on selle olulised/valusad puudused?

Ma arvan, et geenius oleks see, kes leiaks uue finantssüsteemi, millega saaks valutult (nii, et lihtsam inimene muutust ei täheldakski või vähemalt jääks nendega seotud edasiõppimise vajadused tema võimete piiresse) asendada praeguse ja mis moodustaks konsistentsema ja lihtsama terviku ilma erandite ja valusate puudujääkideta? Kas see eeldab raha asendamist millegi muuga - seljuhul on vaja ka konversioonialgoritmi, väikest programmi, mis praeguse infosüsteemi rahamuutujad uue infosüsteemi misiganes muutujateks teisendaks nii, et sellest inimeste varanduslik seisund märkimisväärselt ei muutuks. Samuti on vaja iteratiivset arendusprogrammi - millised sammud on vajalikud, milline on tulemus üldjoontes ja kuidas seda saab sujuva rea väikeste muutustena, millega olemasoleval süsteemil kerge kohaneda oleks, ühest teiseks transformeerida. Kas sellised programmid on mõne autori sahtlis, raamatupoe lettidel või salaorganisatsiooni salaplaanides juba olemas? Kas on võimalik kollektiivselt luua hulga selliseid mudeleid, leida nende tugevaid ja nõrku külgi ja leida see meie sajandi geenius, kes lõpuks millegi tabava ja toimivaga välja tuleks? Kas on vaja erinevaid stsenaariume - loogiliselt-abstraktselt võib ju kõik klappida, ent loodus on terviklik ja seal kehtivad ka need meile tundmatud paradigmad, mis kõik pea peale võivad pöörata. Kas Eesti oleks sobiv väike katsepolügoon või oleks mõni muu riik selles rollis entusiastlikum või paindlikum?

Fakt on see, et kollektiiv loeb - ilma kollektiivita ei ole geeniust -, ent siiski loeb sama palju üksikute üliandekate indiviidide olemasolu, kes teeksid oma peas fataalsed käigud ja suudaks need olulisi huve riivamata käima panna, näidata üles piisavat sotsiaalset andekust meie konteksti nendel tasanditel, kus see on vajalik. Vaja on ka avalikku huvi, ootust ja võimet ära tunda. Ja usk kollektiivsesse geeniusse - nüride ametnike tuhandepealisse kampa, mis teeb kaheksatunniste tüüpäevade ja tüdinud nüridusega ära ühe geeniuse töö -, see usk ei vii kuhugi, sest sellel ei ole alust. Isegi andekate ja inspireeritud inimeste kollektiiv liigub paratamatult tempos, mille määrab ära lülide tugevuse hierarhia - esindatud peab olema trepp või püramiid, mida mööda info saab alla voolata, sulanduda ja ellu ärgata. Ja tegelikult on selliseid põimuvaid püramiide, millest ühe keskel võib olla see, kes on teise tipus, suurt hulka erinevaid tippusid, vaja tervet hulka - ent siiski peab keskenduma nii üksikute andele kui andekale massile. Igaüks võiks taotleda oma võimete tippu - sest arvukus määrab kvantiteedi, inimene määrab kvaliteedi. Antud juhul on vaja mõlemat.