Kunst ei pea olema elukauge - kunst ja ühiskond

Kohtan tihti suhtumist, et kunst peabki olema elukauge, kust peab "šokeerima" ja "sisaldama intriigi", kust peab kummutama meie arusaamu ja lõhkuma meie piiratuse. Tihti, siiski, pakutakse piiratuse lõhkumiseks mingit täielikku jama, millega polegi midagi peale hakata - ja lõhutakse ennekõike meie arusaamu heast kunstist, meie nõudlikkust kunstniku andele ja loomulikku ilumeelt. Ma usun, et kuigi kunst peab tegema ka kõike seda, on nägemus kunstist paljuski vabandus väga paljude kunstnike võhiklikkusele, elust võõrdumine on enda (loomingulise) vabaduse pidev laiendamine, võtmata samas mingit erilist vastutust.

Kunst, tegelikult, peaks olema vastutav ala - kunstil on ühiskonnas mitmeid olulisi rolle. Keegi peab neid rolle täitma ja arvestamine nende rollidega võiks mõjutada riigi eelarvet kultuurile märksa enam, kui praegu. Kunstil on olemas kvaliteedikriteeriumid, kunstil on olemas funktsioon (mitte ainult roll), otstarve (mitte ainult eesmärk) ja vastutus (mitte ainult vabadus). Kunstnik peab olema loominguliselt vaba - ent siiski on olemas väga konkreetne vajadus, et kunst täidaks ka oma funktsioone elus. Kuna kunstiinimestel - kes kunsti rolli tutvustamise eest kollektiivselt vastutavad - ei ole kommet sellest kõigest meedias rääkida, siis annan edasi oma visiooni, kuidas peaks suunitlema kõikvõimalikke kultuuri ja kunsti arendavaid fonde.

1. Ilu ei ole kunstis sekundaarne kriteerium

Teame hästi, et viimasel ajal tehakse väga vähe ilusat kunsti, kaunite kunstide harrastamine jääb kaugesse ajalukku. Öeldakse, et vaja on näidata elu, šokeerida jne.. - selline šokeeriv nägemus elust jääb siiski väga ühekülgseks. Öeldakse, et kunstnikul on vaja ennast väljendada - jällegi, kui pidev šokiseisund ja intriig on kellegi olemuse ja isiksuse peamine külg, siis ma ei tunne, et see kunst mulle väga palju anda võiks.

Tegelikult - maailmal on kolm kontseptuaalset alustala. Teadus kuulutab tõde. Religioon (või eetika) kuulutab headust ja eesmärki (või moraali). Kunst kuulutab ilu. Kindlasti on neid rohkem ja võib jaotada teisiti, ent nii võib võtta.

Samuti, neil kolmel asjal on ka kolm funktsiooni. Tõde juhib inimesed teadlikkuseni tagajärgedest ja meetoditest. Eesmärk juhib inimesed mingis kindlas suunas - paljalt vaadeldavast tõest ei piisa. Ilu juhib inimesed hea enesetunde ja tunnetuseni.

Kunstil on ka muid rolle, toetavaid rolle - kunst peab näitama ilu, aga ka vastandama seda koledusele. Ilu on oluline kvaliteet pea kõiges - matemaatilise teooria elegants, hea ja targa inimese sära, puhta ja ökoloogilise keskkonna haaravus ja sügavus. See kõik on ilu. Arenenud ilumeel on sama oluline, kui täppisteadmine ja sügavad väärtushinnangud, ehkki mitte olulisem.

2. Ilu on kunsti kõige kõrgem eesmärk ja otstarve

Kindlasti on kunstil palju olulisi funktsioone. Kunst peab olema mõistatus, vihje, selles peab olema üllatuslikkust ja võimalus alati uusi nüansse ja aspekte avastada. Geniaalne kunst ei ole kunagi teos, mille sügavama mõtte inimene momentaalselt ära tabab, vaid see on miski, millesse saab lõputult süveneda - ent siiski on ka geniaalsel kunstil oma tõmme, oma kvaliteedis on see haarav ning midagi pakkuv juba esimesest pilgust. Kindlasti ei pea kunst edastama alati meeldivat sõnumit, vaid võib tuua halbu uudiseid ja edastada ebameeldivaid tõdesid; kindlasti ei pea iga kunstiteos olema mugav, kunst võib lõhkuda inimese raame ja piiranguid.

Siiski ei ole kunsti ülesanne lõhkuda iga piirangut - näiteks kunst, mis lõhub inimese sisemise tõkke aknast alla hüppamise mõtete eest või tema piirangu, et ta ei aksepteeri maailmanägemust, mis muudaks ta nõrgaks ...kunst peab olema heas mõttes piire lõhkuv, avardav - ja ausalt, selleni küündivad ainult geeniused. Selline kunst ei ole järgi tehtav ja kooliõpilasele ülesannet anda teha midagi, mis elukogenud inimeste raame lõhuks või teda kastist välja lööks - see on nonsenss, teaduses juhtub paradigmat lõhkuvaid arenguid sajandis olulistes valdkondades ehk mõnikümmend korda (ja see on juba suur arv, võiks rääkida ka ühest-kahest) ning väiksemates küsimustes üsna harva. Eestis on vähe tippteadlasi, kes oleks teiste tippteadlaste puhul eelarvamuste ja väljakujunenud arusaamade piiranguid tõesti tõsiselt lõhkunud, nende maailma raputanud - kuigi ka teadus taotleb sama, teaduse areng. Niisiis - kuna ma saan aru ka sellest, et sellist kunsti peetakse esoteeriliseks ja elitaarseks, millest igaüks juba aru ei saa - ei suuda ma uskuda, et kunstivaldkonnas on Eestis tohutult palju neid, kes suudavad nende elitaarsete kunstikriitikute maailma tõesti tõsiselt raputada ..tegelikult ei ole enamusel juhtudel nendes raputamistes midagi tõsiselt raputavat. No99 on võib-olla üks väheseid, kes viimasel ajal tõesti tundub, et on võtnud nõuks midagi riiklikul tasemel raputada - ja nemad ei tee seda väiksele eliidile. Paradoksaalsel kombel - see eliit, keda sedasi raputada saab, ei olegi mingi eliit, kui nii paljud neid raputada saavad; samas, kui see ei ole laiatarbe kunst, vaid suunatud inimestele, kes "tunnevad kunsti", siis tippkunstina peaks see ju just nimelt raputama just neid, kes on kokku puutunud kunsti tippsaavutustega - ja selliselt muutub see retoorika absurdseks, kui tuleb välja, et seda raputavat kunsti loovaid inimesi lausa masstoodetakse EKA-s; Eestis ei ole lihtsalt nii palju geniaalset materiali, et EKA selliste "kaasaegsete kunstnikega" ära täita. Mind on kunst Eestis raputanud väga harva ja kui aus olla, olen ma saanud tõsiselt avardavaid kogemusi siiski pigem mujalt, kasvõi teadusest.

Kui nüüd võtta selline vähem elitaarne kunst, mis ei sea endale eesmärgiks minna kunsti tõelisesse tippu ja pakkuda midagi uut - põrutavat, raputavat, šokeerivat -, midagi, mis suudaks meie maailma pea peale pöörata ja meile uued avarused lahti lüüa, kui suudame seda ainult mõista ...ma arvan, et selliste eesmärkide seadmine ei ole realistlik ja kogu see asi taandub lihtsalt retoorikaks, sisututeks hüüdlauseteks, et õigustada nonsenssit, mis ei läbi isegi kõige pehmemaid ja triviaalsemaid kvaliteedikriteeriumeid ...ma usun, et kõik see retoorika räägib just sellest, mida geniaalsed kunstnikud mõned korrad sajandis ka teha suudavad - aga sry, esiteks ei saa sellised oma annet ja nõuannet maailma oma uudsuse ja omapärasusega raputada kindlasti mitte EKA'st, teiseks on neid ikka väga vähe. Ei saa olla, et suur osa Eesti riigi kunstieelarvest toetaks sellist kunsti -sellist kunsti teevad vaid üksikud.

Aga, kuigi piiride laiendamine ja raputamine on kunsti otstarve, on kunsti otstarve ka ilu. Selline ilu loob visiooni, tuletab inimestele meelde midagi ammu kaotatut või loob pildi sellest, mida nad ei osanud soovidagi; kuvandab maailmu, mis on oma ideaalsuses täiesti saavutamatud - ja kujutab maailma sellisena, milliseks me selle mõistliku pingutusega teha suudaks, kui vaid tahaks. Kunst loob inimese arusaamad ilust, muudab ta nõudlikuks ja tasakaalukaks, arendab ilu kaudu temas välja emotsioone, suhtumisi ja hoiakuid, mis mõjutaks nähtamatult ja pidevalt tema elu. Kunst joonistab teravalt välja sümboleid, arhetüüpe, visioone ja ideaale; kunst näitab võimalikke tulevikke ja minevikke. Kunst, tegelikult, loob meie arusaama esteetikast.

Kunstniku ülesanne on leida uusi võimalusi iluks, uusi ilu vorme, luua ehk teha avastusi, pakkuda innovatsiooni valdkonnas ilu. Sest jah, kui on midagi šokeerivat, siis šokk võiks ka inimesteni jõuda, vallandada reaktsiooni ...ent siiski, eesmärk ei ole šokk - eesmärk on ilu. Šokeeruda tuleb šokeeriva peale, ent lõpuks tuleb jõuda iluni, šokeerivad asjad tuleb lahendada ja mitte jääda neid saja nurga alt pildistama ja aina uuesti meenutama ja ellu äratama - neist tuleb õppida, omandada kogemus ja minna edasi. Võib jätta mälestusi, paar pilti, ent mitte püüda katta nendega kõike. Teaduse ülesanne ei ole ainult pseudoteadust ümber lükata - tõelise teadlase ülesanne on siiski luua uut ja pakkuda innovatsiooni. Mitte lihtsalt lõhkuda kellegi lolle piiratud arusaamu ja avaldada materjale kõikvõimalikest vigadest ja ebatäpsustest, mida keegi kuskil ilmutanud on. Ka teadus peab vahel kedagi šokeerima samadel põhjustel, millel kunst, ent see ei ole teaduse ülesanne. Ka teadlane peab ennast väljendama, aga mitte lihtsalt kui isikut, kes on pidevas šokis maailma lollusest - ilma mõistliku koguse tarkuseta muutub selline šokk naeruväärseks.

3. Tarbekunst ei ole madal

Tarbekunsti võetakse madalama kunstivormina ...nagu peaks kunst avalduma asjades, millel ei olegi otstarvet - lihtsalt raamitud pildis, klaasi taha pandud kujus, näitusel esitletavas esemes.

On olemas teoreetiline teadus ja rakendusteadus. Teoreetiline teadus uurib ja avardab võimalusi, leiab uusi tõdesid ja vigu vanades. Rakendusteadus toob need asjad inimeste koju, pakub neile tugevaid seinakonstruktsioone, kaasaegset tehnoloogiat, harja, kühvli ja kanalisatsiooni. On olemas kontseptuaalne kunst, elitaarne kunst - ja sellega tegelevad vähesed tipud. Kui väga paljud inimesed väidavad, et tegelevad just sellega, siis on see väga kahtlane jutt ...tundub, et pigem nad müüvad ennast olukorras, kus inimestel on üsna segane mulje sellest, mis on kunst ...kinnitatakse, et ma küll ei oska veenvalt maalida, ma ei suudaks teha ilusat pilti päikeseloojangust, seda pilli noodi järgi mängida ma ei oskaks elu sees, aga kui ma viskan värvipurgi vastu seina, siis see heli ja värvilaigud - need on kõigest sellest üle, see on elitaarne ja piireavardav, te ei ole enam piiratud noodikirja, arusaadavuse ja ilu lollakate piirangutega, vaid teha võib midaiganes. Jah, kindlasti - meie tänapäeva helitehnika võimaldab tuhandeid kordi täpsemat helikõrguste eristust, kui nende jagamine seitsmeks või kasvõi kahekssajaks osaks oktaavi kohta; matemaatika, mis on helide taga, tähistusviisid, neid on tekkinud palju rohkem ja palju tugevamaid, kui noodikiri. Siiski - tõeliselt heliloojalt ootaks siiski laiu teadmisi, arusaama helidest, oma sõnavara ja keelt nende kohta, väga palju teadmisi. Mitte seda, et ta võttis kitarri kätte, tegi "plõnn" ja ütles, et kuna mul on nii vägev sõnum, siis ma lähen teen seda suurel laval - ja laiendan teie piiratud arusaama, et enda väljendamiseks peab tundma nooti. Siiski - kui väljendada ennast kitarriga, siis peaks olema kitarrimängus andekas, tegelikult suutma tekitada kõikvõimalikke helisid, mis kõlaks, nagu sooviti, peab olema loov ja vaba; võib väljendada ennast kirjas või pildis, ent kvaliteet ei piirdu ainult sellega, et autoril on kordumatu isiksus ja mingi emotsioon. Tõeliselt hea kunst sisaldab ka tohutut pingutust, et arendada enda väljendumisvõimet, see muutub tõeliselt esteetiliseks, haaravaks - ja sellele tekib tõeline väljendusvõimsus. Väljendusvõimsus kunsti puhul on see, et kunstnik suudab oma teostega tundma, otsima või nägema panna kelleiganes, liigutada kedaiganes. Seda ei saa nõuda igalt kunstnikult - aga kui kogu riigis tehtav kunst, kunstieelarve, taandub ainult mingiks kitsaks ringiks, kes käivad vaatamas üksteist värvipotte lõhkumas, siis see on jama. Tarkvaraarenduses tehakse ka nalja ja ma usun, et hea programmeerija laiendab teiste arusaamu programmeerimisest kui sellisest, muudab viletsa koodi vahel šokeerivaks - parodeerides ja tõstes selle viletsuse tõeliselt esile -, ent siiski on hea programmeerija põhitöö luua elegentset ja kvaliteetset koodi, kasutades selleks suurt kogust teadmisi ja loovat annet.

Esemel, mille poest ostame, võiks alati olla võimalikult palju tahkusid. Kvaliteet - see on ilu, sümboolne väärtus ja funkstioon. Et öelda, et Eestis tõesti tegeldakse kunstiga, peaks kunst läbima meie elu.

Ma näen, et kunagi oli kunst kõikjal. Vanaaegsed müürid, hobusekaarikud, tavalised esemed, lauad ja ehitised - need on läbi põimunud kunstist. Leonardo da Vinci oli kunstnik selles tõelises tähenduses - ta integreeris teaduse, kunsti, funktsiooni ja esteetika, luues teoseid, mis olid korraga funktsionaalsed ja esteetilised, sisaldades samas ka sümboolset sõnumit. Kõik nii ei saa - ja siis on vaja meeskonnatööd. Igal juhul ...kui ma käin korra nädalas, korra kuus või korra aastas näitusel või etendusel, minuni jõuab pisut kunsti - see näitab, et riigis on mingi kultuursuse alge. Kuskil, varjatud paikades ja müüride vahel, tehakse natuke kunsti. Ei olda nii loovad, et põimida see ellu. Ei ole palju ilusaid aedu, linnavaated ei oma sümboolset ja esteetilist väärtust, autod ei sisenda meile suurt midagi ja Konsumis olevad nõud on kunstiväärtusest kaugel. Mingil põhjusel kunstnikud, kes peaks olema haaratud kogu maailma kunstilisest kujundamisest sama moodi, nagu teadlased on haaratud teadussaavutustele kõikides eluvaldkondades rakenduse otsimisest, tegelevad ainult mingite esoteeriliste ja elukaugete asjadega. Kunst, et saada tõelisuseks, peab jõudma Maa peale, inimesteni ...kunst peab olema piisavalt võimas, et mõnda kunstiteost tahetaks sama palju, kui iPodi või Apple arvutit - nende asjade puhul loeb esteetika, kvaliteet, kunst selle sõna heas tähenduses; minimalism, lihtsus ja elegants. Steve Jobs on üks väheseid tõelisi kunstnikke. Samuti - elitaarne abstraktse kunsti harrastaja võiks ka konkreetsetes, reaalsetes asjades oma võimeid näidata ...kui see tase on tõesti jõudnud elitaarsuse, hoomamatute kõrgusteni, siis igas valdkonnas on tippu jõudnud inimesel suhteliselt kerge teha ka lihtsamaid asju või vähemalt juhtida inimesi, kes neid teevad ...miks kunst ei imbu läbi elu, ei arenda mind emotsionaalselt, esteetiliselt, ei anna mulle edasi tähendust ja tõelist ilutunnetust juhuslike esemete kaudu, mida poest ostan, ei loo minu ümber tuhandete väikeste asjade tähenduslikku võrgustikku, nii et võiksin enne magama jäämist vaadelda mustreid tapeedil ning saada nende kaudu aru maailma sügavusest, enda elu tegelikust sihist? Miks kunst ei ole elus, miks kunst on surnud, kunstitempli müüride vahele talletatud?

Miks kunsti eksponeeritakse, näidatakse loomaaias, pistetakse puuri? Kas see on tõesti ülim kõrgus? Miks ei võiks kunst, teadus ja sümbolism avalduda korraga ühes funktsionaalses esemes, mille ma poes ostan ja mis käib minuga kaasas aastakümneid, mille ma pärandan oma lastele? Miks ei võiks kunst olla nii hea, jõuda sedavõrd minu südamesse, et ma leiaksin konsumist eseme, mida tõesti tahan hoolimata sellest, et see on masstoodetud - ja mille väärtuse lahutamatu osa, sealjuures, oleks tema kunstiline kvaliteet? Mõni ese, mida kannaksin kaasas, sest see meenutaks mulle midagi, räägiks midagi, tekitaks kummalist igatsust ning mõjuks mulle aeglaselt, kindlalt, tugevnevalt, kuni mu vaimusilma tekiks pilt, kuni see saaks tegudeks ja seeläbi reaalsuseks? Miks ei ole eset, mis oleks suunatud just kellelegi, just ostjale, just mulle või kellelegi teisele, mis poodi sattudes kohe mu pilgu tõmbaks, kohe midagi ütleks - ja siis veel pikalt räägiks, erinevate nurkade alt, uute seoste kaudu, näidates autori geniaalsust ja loovust? Mis tõesti annaks mulle midagi?

Kunstil on funktsioon ja otstarve. Ja ma usun, et elu oleks märksa parem, kui kunst oleks elus ja elu mööduks kunstis. Ja riigi ressursid kultuuri ja kunsti arendamisele võiks olla suunatud just sellesse, mitte ainult eluvõõrasse esoteerikasse.