Analüüs: Allikakaitse eelnõu enim disputeeritud osa selle kolmandal kujul

Punkt, millest jutt käib - ja arvestades selle punktiga seotud prohmakaid usun, et peaks hoolega analüüsima ka ülejäänut, aga mul endal pole mahti selleks - on endiselt kahtlane.

Nimelt, esiteks - seadus ei tohiks reguleerida heast tahtest sooritatud akte. See on - "annad sõrme, võtab käe". Kui keegi juhib mõne kuritöö avastamisele heast tahtest, informeerib ajalehte - seda asjaolu ei tohi ära kasutada, et täiendavat kaastööd juba jõuga välja pressida. Selline isik juba on andnud oma panuse, vihjanud. Ta on näidanud üles head tahet asja lahendada ja see, et asja üldse uuritakse, tulebki ilmselt tema heast tahtest. Kui ta tahab oma isikut varjata, on tal selleks põhjust. Tema isiku välja uurimine võib tähendada, et hea tahe annab tagasilöögi - seadus peab head tahet iga hinna eest kaitsma ja tagama, et heast tahtest sooritatud otsene tegevus ei annaks tagasilööke. Sellise inimese igakülgne kaitse on seaduse utilitaarsest ja moraalsest eetikast lähtuv kohustus. Kui inimesed teevad heast tahtest häid asju, siis ei tohi ametnikud hakata neid reguleerima ja sundima neid mingil kindlal viisil tegema või edasi tegema, seadused ei tohi sellist asja põhjustada - hea tahe kui selline on piisav motivatsioon, täiendavat motivatsiooni ei ole vaja, eriti kui sellega kaasnevad selle inimese jaoks kontrollimatud riskid.

Teiseks - politsei ei vaja sellise isiku teadasaamist. Selliste faktide avaldamine ajakirjanduses tähendab, et asjaga mitte otseselt seotud olevaid isikuid ei saa küll enam kergesti süüdistada kaasosaluses ja varjamises - nende süüd ei saa tõendada, kui anonüümne allikas ise ei avalikusta, et see või see ei olnud tema -, ent see ei olegi oluline, tähtis on, kes aitas kaasa. See nüanss ei ole midagi võimaluse kõrval, et kuritöö jääb avalikustamata. Mis on oluline - politseil on võimalik kerge vaevaga tuvastada asjast ilmselt teadlikute ametnike isikud (kelle hulgas on ilmselt ka allikas) ja see ei eelda tuvastamist, kes avaldas artikli ajakirjanduses. Kõik ameti töötajad ja mingist asjast teadlikud inimesed on üsna kergesti nimekirjana olemas - usun, et politseil on nende välja selgitamiseks ka piisav võimekus - ja teadmine, kes neist informeeris ajakirjandust, ei ole seega oluline selleks, et sellelt isikult täiendavat infot küsida; ta saab seda anda, teavitamata politseid sellest, et oli ühtlasi ajakirjanduses avaldatud loo allikaks.

Seega ei ole mingit põhjust kaitsta allikate privaatsust vähem, kui kindlalt. Kuigi tähelepanu tuleks pöörata sellele, et ajakirjanduses avaldataks allikad juhul, kui allikad ennast ei varja - lingid originaaluudistele stiilis "see meediakanal teatab" või "sealt saab täpsemat infot" jne... See on see, mis minul seostub mõistega "allikakaitse".