- Neil on tugev töötahe
- Neil on missioon
- Neil on vabadus
Usun, et võiks olla hoopis astmeline pensionisüsteem. Võiks olla kodanikupalk, mis on lapseeas kõrge, tööeas langeb ja pensionieas jälle kasvab. Igaüks vaataks ise, millal sellega seoses poole koha peale üle läheb, millal töölt lahkub. Tööl käimine ei tohiks mõjuda negatiivselt pensionile.
Lisaks, on juttu olnud, et sünnitatakse vähem - tõstame pensioniiga. Tegelikult võiks iga lapse pealt lisaks kasvatusmaksule tulla ka lisapension, mis oleks sõltuvuses selle konkreetse lapse palgast (või kui laps on puudega, siis mitte). Seda selleks, et otseselt tasustada sellist riigile kasulikku tööd, nagu laste saamine.
Võiks luua ka privileegide süsteemi - kes on saanud lapsi, saavad sõita odavamalt ühistranspordiga jne... Samas on selge, et toetada tuleks ka neid, kes võib-olla saavad lapsi - noorena ei tohiks laste mitteomamine olla takistuseks kodu loomisele ja muule sellisele.
Kunagi ei olnud korralikke infosüsteeme, nii muutusid vanuse kasvades sõidupiletite hinnad jms. järsult. Samas, inimese kohanemine võtab aega - kõik muutused võiksid toimuda sujuvalt.
Usun, et töötamine, laste saamine, innovatsioon ja teaduslikud saavutused võiksid mõjutada otseselt inimese elukvaliteeti jäädavalt. Iga töötatud aasta võiks tõsta pisut kodanikupalka; haridussüsteemis osalemine võiks minna tööna kirja - riigi seisukohalt ei ole see midagi muud, kui töö, kuigi inimese seisukohalt on see isiklikult kasulik tegevus. Ka sõjavägi võiks anda oma panuse teatud privileegide näol. Kui ajutise väärtuse loomist tasustatakse rahas, siis püsiväärtuse loomist võiks klassikute eeskujul tasustada privileegidega.
Teiseks - maksud, mida maksavad firmad, võiks olla seotud rahva hinnangutega nendele firmadele, samuti ökoloogiliselt vähem kahjulike või kasulike toodete turule toomisega. Esiteks võiks tulumaks olla hääletatav, teiseks võiksid muud maksud saada mõjutatud - aga ennekõike see, mis ületab loodavate asjade omahinna ja läheb kirja kasumina. Firma, mille tegevus on rahvale väga soodus, võiks olla maksustatud näiteks (suvalised arvud) 0% - selliselt võiks olla maksustatud "top 100" firmad (või top 10 eri valdkondadest), mis pakuvad suurimat väärtust, see oleks võistlus; ülejäänud firmad saaksid hääletamisel kanda 50% kuni 100% maksude täiskoormusest. See oleks metamajandus, turu juhtimine riiklike hoobade abil. Innovatsioonilised ideed võiksid saada rahvahääletusel algkapitali 50% ulatuses, ülejäänud 50% otsustaks ekspertgrupid - ikka selleks, et rahvas tõesti "ostaks" ideed, et selline firma on olemas. Firmade kasulik tegevus muutuks läbipaistvamaks ning tekiks eetikakonkurents, mis on parimaid asju, mis olla saab. Loomulikult mõjuks firmadele hästi see, kui nad toetavad õigeid asju, selliselt saaks teha rahvaga ka "vahetuskaupa". Võimalik on teha nii, et kõik eksisteerivad firmad jaotuks oma "edetabeli" põhjal gaussi kõverale laiali, samuti, et inimese hääl selle maksustamise määramisel on seda väiksem, mida rohkemaid firmasid ta hääletab.
Rahvahääletus võiks muuta ka poliitikute palkasid näiteks 300% ulatuses - rahvas saaks poliitiku palka tõsta. Samuti võiks olla rahvahääletused, mille kaudu poliitikutele preemiaid jagatakse. Uurimus on näidanud, et otsedemokraatlikus riigis kaob otsedemokraatia varsti ära - poliitikud hakkavad rahva tahet ette aimama ja rahvas ei pea enam aktiivselt hääletama. Selliselt ei ole suurt vahet, kas otsedemokraatia või rahva poolt kontrollitud demokraatia.
Inimeste maksustamine ja pensionile saatmine võiks olla pisut sarnane.
Minu meelest töötab ka aktsiaturg valesti - börsifirmades ja üldse firmades osalust saadakse liiga kauaks; osalus võiks aeglaselt väheneda - seegi tuleks maksustada. Osalus tuleks laiali jaotada firma töötajatele ja iga töötaja saadud osaluse suurus oleks võrdeline tema palgaga ja firmas töötatud ajaga (esimese töökuu jooksul osalust ei saaks, esimesed 4 kuud saaks osalust 50% ulatuses, teise tööaasta lõpuks kasvaks osalus 80% peale jagatavast ja viienda aasta lõpuks oleks see 100% - protsendid siis suhtelised siin, kasvukõver võiks olla sujuv. Võitlus palga eest pakuks osaluse. Vähem maksustatud firmad võiksid pakkuda töötajatele suuremat kohustuslikku osalust. Selle osalusega ei tohiks olla seotud firma võlad. See oleks ausa pensionisüsteemi väärtuspõhine täiendus. 0.1% kõikide riigi firmade osalusest võiks jaotada iga aasta laiali kõikide töötavate inimeste vahel. Selline osalussüsteem tuleks põhjalikult läbi töötada - siin on toodud sketš või üks võimalus. Osalus võetaks olemasolevatelt osanikelt - omamoodi maksudena kogutaks iga aasta kokku 1% kõikide osanike osalusest ja jaotataks uuesti laiali. Selliselt läheks firma kui omand üldiselt neile, kes seal töötavad. Väikeste firmade puhul sellist asja ei tohiks teha - välja arvatud juhul, kui nende omanikel on väga palju väikseid firmasid; see oleks keerukas maksustamisalgoritm, ent tänu arvutitele teostatav - laiali jaotataks osalusi seda enam, mida enam on firma omanikel üldse kokku osalusi ja mida enam on osanikke, kellele kuulub väga suur osa firmast.
Pensionäriks võiks hakata inimesed, kelle sissetulekud kasvavad, siis, kui neil pole enam tahtmist enda pensioni tõstmiseks (ja osaluste suurendamiseks) töötada või kui neil kaob ära töötahe - või kui nad leiavad, et saavad vabakutseliste palgatute maailmaparandajatena rohkem väärtust luua. Tänapäeva pensionär on järjest enam esindatud blogides ja sotsiaalvõrgustikes, mis annavad talle väljundivõimaluse.
Ma usun, et analoogseid ideid võiks edasi arendada, saavutamaks finantssüsteemi, kus töö toob võimalikult püsivat ja pikaajalist kasu. Seda seepärast, et tänapäeva maailmas ei saa raha koguda - raha väärtus langeb sujuvalt nulli inflatsiooni, aga ka igat laadi riigipöörete ja rahatähtede vahetuste (kroon=>rubla, rubla=>kroon, kroon=>euro, euro=>?). Fakt on see, et kuigi inflatsioon on vist isegi madalam olnud, on raha konkreetne väärtus siiski püsivalt langenud. Rahale lisaks tuleks kasutada osaluste süsteemi ja korralikku, arenenud börsi, samuti sellist privileegide süsteemi, mis ei mõjuks ebaõiglase või ülekohtusena.
Palgasüsteem võiks olla rohkem läbipaistev - kuigi töötajad ei pea teadma üksteise palkasid, võiksid nad teada firma keskmist palka ja palgajaotumist, et küsida lisa siis, kui tunnevad, et on rohkem ära teeninud. Inimeste teadlikkust finantssüsteemi toimimise ja võimaluste osas tuleks tõsta ja luua olukord, kus igaüks näeb, kuidas tema elukvaliteet on võrdelises seoses tema poolt loodud väärtusega kõikides valdkondades, igal erineval viisil loodud väärtusega. Praegune finantssüsteem on sellest kaugel - ja kuigi lahendust ei paista, isegi mitte uue generatsiooni finantsteooriana või majandusteooriana, on sellise lahenduse leidmine äärmiselt tähtis. Inimeste elukvaliteedi võrdsustamine nende panuse ja loodud hüvede ning hüvanguga motiveerib väärtuseloomist sedavõrd tugevalt, et kui keegi ka suhteliselt kaotab (saab väiksema protsendi keskmisest palgast), siis absoluutses mõttes ta võidab - loodav koguväärtus kasvab, järelikult ka raha väärtus ja inimese elukvaliteet. Kurjategijatele saab luua eraldi kuritegevuse vältimise maksud, kui nende kuritegude mõju on pikaajaline; teatud antiprivileegid, mis ühtlasi vähendaks võimalusi kuritegevuseks.
Kasutusele võiks võtta ka vapisüsteemi - sümboolika, mis näitaks autentselt ja väga laiahaardeliselt inimese panust ühiskonnale. Keerulised süsteemid inimeste jälgimiseks ja nuhkimiseks on olemas, näiteks talletatakse igasugune võrguliiklus ketastele, kustkaudu politsei sellele ligi pääseb, inimeste kohta on tuhandeid toimikuid ja väga palju andmeid - tegelikult võiks sellele leida ka reaalse, kasuliku rakenduse (kuna kinni panna sellist tegevust on raske nii politsei huvide kui ka paratamatuse tõttu, et tõesti on vaja mitmekesist infot kurjategijate paljastamiseks). Vapisüsteem ja selle ümber käivad vaidlused võiksid olla üks alus demokraatiaks - oleks võimalik panna paika inimeste loomingu tegelikku väärtust või nende tegevuse tegelikku kahjulikkust ning hinnata neid vastavalt, oleks ka võimalik oma reputatsiooni kohtus kaitsta (praegu see nii lihtne ei ole).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar