Kriitika artiklile: kus on viiulimängija tootlikkus?

Lugesin artiklit, mis väidab, et aja jooksul ei kasva oluliselt järgmiste valdkondade tootlikkus:

• Haridus
• Meditsiin
• Teater
• Riik (ametnikkond)
• Ajakirjanikud

Väide kõlab: nendel aladel on tootlikkuse kasv olnud null. Teistel aladel seevastu tootlikkus pidevalt kasvavat samal ajal.

Et selliseid väiteid esitada, on vaja tootlikkuse mõõtühikuid erinevatele aladele. Tuleb esitada küsimus, mida mingil alal toodetakse.

Autor lähtub vaikimisi eeldusest, eelarvamusest, mida ta ilmselt eriti analüüsinud ei ole, et hariduse tootlikkus on koolilõpetajate arv õpetaja töötunni kohta (mis on tänu linnastumisele ja trükikunsti arengule muide oluliselt kasvanud) ja meditsiini tootlikkus sellest, kui palju arste on vaja ühe inimese ravimiseks.

Tahaksin ära tuua tootlikkuse hindamise viise, mille põhjal nende alade tootlikkus oleks kasvanud:

• Haridus - kui mõõta, kui palju teadmisi ja oskusi saab õpilane ühe õpetaja töötunni kohta, siis on tootlikkus kasvanud. Selle sektori tootlikkust on tegelikult võimalik tõsta kümme, sada või tuhat korda, kui esitada informatsiooni paremas formaadis. Näiteks - tuhat aastat tagasi teadis koolilõpetaja füüsikast x korda vähem, kui praegune koolilõpetaja, kusjuures see x on väga suur arv. Haridussüsteemi tootlikkust saab hinnata tulemuse põhjal - näiteks, kvantitatiivselt, kui palju koolilõpetajad koolis omandatud teadmiste põhjal toodavad. Selline otsene tootlikkuse mõõtmise viis näitab, et haridussektori tootlikkus kasvab muude sektorite tootlikkusega paralleelselt. IT sektor, Google otsimootor ja suur kogus kättesaadavat informatsiooni on haridussüsteemi tootlikkust veelgi tõstnud.
• Meditsiin - kui mõõta erinevate haiguste eduka ravimise juhtumite protsentuaalselt osakaalu, surmajuhtumite, väärdiagnooside ja väärravi protsentuaalset osakaalu jne..., siis võib seda võtta mitmeti. Ühest küljest on ajaloos olnud edukamaid haiglaid, kui paljud tänapäevased - siiski, kvantitatiivselt võib öelda, et arsti tootlikkus on väga palju kasvanud, kuigi ühe haige peale kulub endiselt ühe inimese aega mingi kogus. Samuti kulutas arst varasematel aegadel sama tõve põdeva inimese peale märksa rohkem aega, kui praegu. Tootlikkus on selles sektoris kasvanud ka tänu IT sektorile - esiteks on tänapäeval palju intelligentseid aparaate, mis ravi toetavad, teiseks on olemas väga suured ja igast maailma punktist kättesaadavad andmebaasid haiguste, nende põhjuste ja ravi kohta (mõnes riigis on need küll oluliselt suuremad ja kättesaadavamad, kui Eestis). Seega ka siin tõuseb tootlikkus samadel põhjustel, nagu mujalgi - tehakse avastusi, uuendusi ja leitakse kui mitte kiiremad, siis vähemalt tõhusamad meetodid. Tõhususe kasv - praagi hulga vähenemine - käib tootlikkuse hulka; praaktoode ei suurenda tootlikkust, küll aga suurendab kulusid - nii ka meditsiinis ebaõnnestunud ravi puhul.
• Teater. Tänu helisüsteemide arengule suudab üks näitleja oma häält võimendades muuta oma kõne kuuldavaks oluliselt suuremale saalile. Tänu reklaami ja piletimüügi võimaluste kasvule ning linnastumisele on ühel etendusel oluliselt rohkem näitlejaid, aga mitte oluliselt rohkem esinejaid. Samuti võib arutada teatri sõnumi ja sisu osas - tuhandetest läbi ajaloo kirjutatud näitemängudest valitakse ilmselt parimaid või vähemalt on valik aina suurem. Teiseks on teatrile lisandunud kino, mis on tootlikkuse järsk kasv - on võimalik asi ühe korra läbi mängida, seejärel tuhat korda vaadata. Usun ka, et tänapäeva teatri kvaliteet ja psühholoogiline mõju - ja tegelikult tuleks selle sektori tootlikkust mõõta selle põhjal, kui palju emotsioone ja mõtteid inimene etendusest saab - on oluliselt kasvanud.
• Riik. Tänu infosüsteemidele (e-mailid ja võimalus dokumente võrku üles panna, otsimootorid ja võimalus talletada), telefonile ja paljudele muudele vahenditele on ametniku töö märksa efektiivistunud. Suudetakse edukalt hallata sellise suurusega haldusüksusi ja sellist hulka valdkondi, mis ületavad vanad näitajad paljukordselt. Usun, et ametniku töö tulemuslikkus on oluliselt kasvanud - iseasi, kas ka mõttetuste hulk, millega ametnikkond tegeleb ja võimalused korruptsiooniks koos nende võimaluste realiseerumisega ei ole oluliselt kasvanud, ent see on juba eetika ja mitte tootlikkuse küsimus (ühesõnaga võib öelda, et lisaks riigisektorile on oluliselt kasvanud ka korruptsioonisektori tootlikkus). Kui vaadelda Venemaad 200 aastat tagasi ja praegu ja küsida, kui suurt osa riigist üldse hallati - ja Venemaa puhul on see mõõtmine väga lihtne -, siis võib öelda, et ametniku tootlikkus - tema võime seatud eesmärke täita - on kasvanud, kuigi eesmärkide endi kvaliteet on ilmselt langenud (kuigi vist paremal tasemel, kui NSVLi ajal).
• Ajakirjanikud. Ajakirjaniku tootlikkus - tema võime kajastada teatud ajakuluga rahvusvahelisi teemasid - on märgatavalt kasvanud tänu IT ja trükikunsti arengule. Intervjuusid saab võtta teisest maailma otsast, infosüsteemid võimaldavad kajastada olulisi uudiseid üle maailma korraga ning ajalehtede levitamisele kulub vähem aega. Teoreetiline piir, samas, on ikka veel väga kaugel. Kunagi võis eeldada, et intervjuu teise riigi juhiga võtab mitu kuud - kohale sõitmise aeg, intervjuu võtmise aeg ja tagasi sõitmise aeg. Kõik siis ajakirjaniku töö. Praegu saab sellise intervjuu väga kiiresti, kui inimene on nõus seda andma - vähenevad kulud, mis ei ole seotud töö sisuga.
• Taksojuhid. Taksojuhi tootlikkus kasvab vastavalt autode arengule, teeolude paranemisele ning liikluseeskirjade täienemisele. Kindlasti on see oluliselt kõrgem, kui kutsarite ja hobutaksode oma oli. Sektori kui sellise tootlikkus kasvab pidevalt - sama arv takso- ja bussijuhte suudab aina suuremat hulka inimesi rahuldavalt ja efektiivselt ringi vedada, sest tänu sektori üldisele arengule on taksot ka vaja pigem erandolukordades või kui raha üle jääb, sest korraliku ühistranspordiga piirkonnas saab ilma isikliku autota ka ilma taksota väga kiiresti ühest kohast teise. See on samuti tootlikkuse kaudne kasv.

Seega võib öelda, et iga sektori tootlikkus on kasvanud tänu tehnoloogiate ja töövõtete arengule. Samuti on kasvanud erinevus minimaalse ja maksimaalse tootlikkuse vahel - teadmiste hulk, mis reaalselt eksisteerivad ja mille omandamine aitab tootlikkust tõsta, samuti seadmete hulk, mida ostes oleks võimalik seda teha.

Tootlikkust ei saa ka mõõta inimeste arvuga mingis sektoris. Näiteks arstide arv püsib konstantne hoolimata nende tegevuse tulemuslikkuse kasvust, sest inimeste nõudlikkus kasvab - kui on lahendatud haigus, mis on tuhandel inimesel, siis ülejäänud saja inimese haigustele pannakse ikka sama palju rõhku, kui enne kõigi tuhande omadele. Samuti minnakse arstiteadusega pidevalt edasi - kunagi ei ole sinna suunatud ressurss liiga suur, alati jääb väheks ja eesmärkide saavutamise peale püstitatakse uued. See on elu. Tegelikult suunatakse sellistesse sektoritesse kõik, mis otsesest tootmisest puudu jääb. Ka kokakunsti kvaliteet kasvab, ent tõepoolest kulub toiduainete sektoris järjest vähem ressurssi vastavalt tootlikkuse kasvule, sest ainult hull tahaks süüa päevas viissada pirukat või juua tiigi veest tühjaks, enamus inimesi lepivad kolme korraliku söögikorraga päevas nüüd ja edaspidi või hakkavad üldse dieeti pidama. Arstiteaduses, hariduses ja paljudes muudes sektorites ei lepita sellega, vaid tahetakse võimalikult palju võimalikult paljudele, kui olulised inimesed ravitud, siis ravitakse ülejäänusid ja ikka kurdetakse, et arste on vähe. Seetõttu jääb arstide arv kõrgeks hoolimata nende tootlikkuse kasvust ja nii peabki olema, arstide arvu põhjal nende tootlikkust hinnata ei saa.

Niisiis on Mikk Salu artikkel faktiliselt vale, mis puudutab näiteid ja argumente. Samas - artikli sisu on oluline ja peab suures osas paika, mis puudutab edastatavat mõtet. Tegemist on sulepeast välja imetud näidetega, millega püütakse tõestada asja, mis on iseenesest tõene - sektorites, kus tootlikkus ei kasva, ent nõudlus säilib, kasvavad palgad piisavalt, et hoida inimesi massiliselt sektorist lahkumast. Selline on inimese väärtus turul, mis kasvab vastavalt tehnoloogia arengule - nagu kulla väärtus võiks tõusta, kui sellele leitaks praktilisemaid ja kasulikumaid kasutusalasid. Muidugi kasvab inimese väärtus ainult nendes sektorites, kuhu ei kogune massiliselt need, kes üheski muus sektoris eluvõimelised ei olegi või keda ei huvita - sektorites, kuhu koonduvad ühekülgsed inimesed, inimese väärtus ei kasva. Seega tuleb selliste sektorite edasiõpet võtta tõsiselt, sest tegelikult loeb inimese väärtuse kasv rohkem, kui konkreetse sektori palgakulud - ja võib-olla mõnda sektorit ei olegi tegelikult vaja (nii suures ulatuses) ja selle sektori ulatuse, püsimise või kasvu põhjustab ainult selle sektori tööjõu odavus. Mitmekülgsus, siiski, võimaldab ka erinevates sektorites parimad välja valida ja tagab konkurentsi väärtuse loomises. Samuti on palju sektoreid, kus õppeaeg on sedavõrd lühike (näiteks kassaaparaadi kasutamine ja kaupade läbi löömine), et ei oleks mingit põhjust, miks need inimesed ei võiks ka vanemas eas vaba aega uute oskuste omandamisele ja lihvimisele, lugemisele ja täiendõppele kulutada. Mis oli minu meelest artikli kaudne sõnum, või vähemalt sellest tuletatav mõte, mida ise oluliseks pean.