Majanduses on mõisted "konkurents" ja "sõda", mis on küllaltki eritähenduslikud. Konkurents on firmade püüe teha asju teistest paremini ning võita selle kaudu turgu - tõstetakse kvaliteeti, pakutakse paremat teenust, parandatakse müüki ja PR tööd. See kõik on konkurents - konkurentsis päris alla jääjad lähevad pankrotti, nii et konkurents on küllaltki karm asi, ent konkurents ei ole sõda. Kui mõni ettevõte hakkab sihilikult teise ettevõtte vastu töötama - kasutama otsesemaid meetmeid teise ettevõtte turult välja löömiseks või tegema sellise arvestusega käike -, siis seda kutsutakse sõjaks. Konkurents ja sõda on kaks ise asja.
Ma olen viimasel ajal kuulnud, et seoses masuga lähevad väikepoed pankrotti. Seda seetõttu, et lisaks loomulikele kuludele (rohkem müüjaid sama koguse kauba kohta) on nende hinnad kõrgemad, kuna nad juba ostavad kaupa kõrgema hinna eest. Kaupa ostavad nad kõrgema hinna eest, sest ostavad seda väiksemates kogustes. Rääkisin siis mitmele inimesele, et oleks ju mõistlik, kui väikepoed liituksid ja ostaksid kaopa koos. Öeldi, et nad on omavahel nii tülis, konkurendid ikkagi, et seda ei saa teha - aga see ei ole konkurents, see on sõda! Konkurents ei ole see seetõttu, et konkurentsi tingimustes võivad samad ettevõtted teha korraga koostööd mingites asjades, võistelda teistes ning võib-olla pisut ka väikseid lahinguid pidada. Kui tekib olukord, kus kaks firmat juba küllaltki irratsionaalselt üksteise vastu tegutsevad ja selletõttu koostööks võimelised ei olegi, siis seda kutsutakse majandussõjaks. Ka siis, kui üks firma laseb teise firma putkasid õhku, nagu kunagi Hiiu kandis ja mujal juhtus, ei ole tegu enam konkurentsiga. Väikepoodidele oleks kasulik osta kaupa koos ning konkureerida siiski teeninduse, valiku, hindade, kvaliteedi ja kõige muu osas - põhjendatud on osta osa kaupa koos, samas saab iga pood mingeid kaupu paremate tehingute kaudu ise osta või muudmoodi korraldada, oluline on organisatsiooni olemasolu ja selle toetamine. Organisatsioonid, mis ostavad kaupa või väikepoodidele vajalikke teenuseid, kuhu kuuluvad poodnikud, on normaalne samm, mida nad peaksid astuma. Räägitakse ka, et kui tehagi selline organisatsioon, siis keegi ei müü ikkagi väikepoodidele odavamalt - muidugi võivad suured poeketid siin vastusamme astuda, näiteks öelda tarnijale, et nemad ostavad mujalt, kui see väikepoodidele odavamalt müüb; järelikult on see muu koht olemas ja suured poed sealt ei osta. Väikepoodide organisatsioon peaks otse loomulikult kasutama suuremaid summasid raha, mis on nende käsutuses, et mängida täpselt sama mängu. Rahvas toetab väikepoode ja nii on raske mõista seda, kui väikepoed ise hoopis üksteisele jalga taha panevad - siis panevad neile jalga taha suuremad poed ja teised väikepoed, nii on ju üsna raske? Sisuliselt, siiski, on äris mänguteooria põhjal kasulik alati välja töötada partnerlusi - selliseid partnerlusi, mis ei kalluta asju ühe või teise kasuks, vaid tõstavad kõikide osalejate käibenumbreid umbes võrdse protsendi võrra või võrdsel määral. Selline liit saaks koos toimida.
Sarnaselt paneb imestama ka roheliste erakonna võimuvõitlus. Isiklikult valiksin ma endale kättesaadava info põhjal riigikokku nii Strandbergi kui Tammeti lisaks üheksakümne üheksale teisele inimesele, kes ei kuulu ilmtingimata roheliste erakonda - samas, praegu ma ei saa aru, mis toimub. Ma hakkan nendes inimestes kahtlema. Sellise konflikti jaoks - kohtu kaudu jm. moel võimuvõitluse pidamiseks - on hädavajalik, et vähemalt üks neist kahest ei oleks diplomaat, ei omaks meeskonnatöö võimet väga kõrgel tasemel, mis on poliitikule nõutav. Ja kindel see, et mitte kumbki ei oma võimet valida häid partnereid ...või ehk nad on juba õppinud selle lööma käigus :) Aga siingi - kui kahe erakonna juhi omavahelise võimuvõitluse käigus kaob erakonna võim, siis on see võitlus mõlemale kahjulik. Näiteks, kui rohelistel oleks muidu olnud, ütleme huupi, 10 häält, oleks nende kahe võrdse võimu puhul mõlemal teatud mõju viie hääle ulatuses. Kui nende võitluse tagajärjel on rohelistel 2 häält (mis on küll meil võimatu, aga see on teoreetiline mõttekäik), siis kumbiganes võidab, on tal mõju ainult kahe hääle ulatuses. See kehtib paljude muude asjade osas veel rohkem, kui häälte osas. Kuigi Strandberg on rääkinud, et see on teiste erakondade punutud intriig või uute, rohelisest maailmavaatest kaugete mugava elu otsijate intriig ...kahju, aga siiski võiks ju vähemalt kaks juhti seljad kokku panna ja teha, mis teha annab? Sest praegu on lugu võtnud naeruväärse pöörde. Ja minu meelest see meenutab väikepoodide lugu.
pühapäev, 18. aprill 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
"ellise konflikti jaoks - kohtu kaudu jm. moel võimuvõitluse pidamiseks - on hädavajalik, et vähemalt üks neist kahest ei oleks diplomaat, ei omaks meeskonnatöö võimet väga kõrgel tasemel, mis on poliitikule nõutav. Ja kindel see, et mitte kumbki ei oma võimet valida häid partnereid ..."
VastaKustutamida sa sellega mõtled?
Ma mõtlen seda, et roheliste erakonna arenguks on hädavajalik, et juhid teeksid koostööd. Näiteks, kui Strandberg on sattunud madalamale positsioonile, siis see ei ole ju veel iseenesest mingi näitaja - ta saab pingutada, ennast tõestada ja edasi minna asjadega, leida uuesti toetajad ja oma positsioon tekkinud olukorras.
VastaKustutaTeiseks mõtlen seda, et need kaks alustasid koos, nagu ma aru sain. See eeldab, et nad oleks pidanud enne üsna põhjalikult kaaluma, et kas valisid õige inimese ja kas see inimene peab lõpuni vastu jne... Niisiis ei ole see küll roheliste esimene poliitiline fupaa, aga see näitab nende teatud nõrkust.
Tugevad juhid, kes on asja koos alustanud ja omanud palju võimalusi luua omavahel väga hea side, peaksid saama selliseid asju omavahel läbi arutada - võib-olla väitluse/debati vormis, kus silmas peetakse varem ühiselt püstitatud eesmärke ja kui ühe argumendid on tugevmad, siis teine annab järgi ...kasutades kohust võib-olla küll lõpetuseks asjade korda tegemiseks, aga ikkagi juba olemasoleva üksmeele tingimustes. Ma saan väga hästi aru, kui mõni USA vana erakond sisaldab sellist võimuvõitluse vormi, kus tõesti kaks inimest teineteisest midagi ei teagi võib-olla, aga kui nad on kunagi koos väiksema seltskonnaga asja käivitanud, on see midagi muud.
Ja kuigi see ei ole võrreldav poliitiline fupaa, nagu näiteks Langi jt. tegevus viimasel ajal või näiteks see, kui erakonna juht läheb üldse vangi vms., on see isiklikul pinnal siiski asi, kus mõlemad pooled peaksid väga hoolega mõtlema, millised muudatused iseenda tegevuse alustes ette võtta.
Kui üks pooltest oleks väga hea erakonna loomisel partneri valikul, siis sellist viga ei saaks juhtuda - see asi oleks ära klaarunud juba aastaid tagasi. Kui üks osapooltest oleks väga hea diplomaat või mõlemad oleks keskmiselt head, siis ilmselt oleks suudetud - eeldusel, et valik on enam-vähemgi hästi tehtud - jõuda mingit laadi kokkuleppeni, kuidas ühiselt edasi minna ikkagi. Praegu need sündmused loovad teravat vastuolu, konflikti jne.. Ma ei eelda, et poliitikutel, kes on samas erakonnas, peaks olema täielik üksmeel erakondade poliitikas - küll aga võiks neil olla üksmeel asjade ajamise alustes ja selles, kuidas jõuda kokkulepeteni. Ma isegi usun, et erakonna sees võiks just viimastel teemadel elavam diskussioon tekkida praegu.
Ma kirjutan selle teise, lühemasse vormi:
VastaKustutaKui valitakse erakonna loomisel partnereid - see on erakonna tuumik -, siis terve mõistus eeldab:
* Partneritel on ühine suunitlus, ühised vaated - neile ei tohiks teha väga haiget, kui teine partner on vahepeal juhikohal, vaid see on lihtsalt üks situatsioon.
* Partneritel on hea arusaam koostöö alustest, nad on sellel teemal rääkinud ja tähele pannud ning üksteisega rahule jäänud.
* Erakonna loomisel on ka soovitatav, et tuumikul on diplomaadianne, et nad suudavad - võib-olla küll toetudes võimalusele, et minnaksegi kohtusse - asjad läbi rääkida. So. pigem hoiatada-ähvardada, kui reaalseid samme näidata (sest teatud seljatagune on poliitikas kindlasti oluline) ...nagu sõja puhul on arukam teha omavahel selgeks, kes võidaks, mitte rünnata - kulub vähem ressursse.
Seega ma eeldaks, et erakonna tuumik:
* Ei suhtle üksteisega pingelises küsimuses ajakirjanduse vahendusel, vaid ennekõike arutab asjad ise läbi ja teeb küsitluse erakonna sees või väljaspool, et selgitada välja üldist huvi. Näiteks, et kõnealused küsimused lähevad hääletamisele ja analüüsitakse, mida erinevad valikud situatsioonile tähendavad.
* Veel vähem suhtleb üksteisega kohtu vahendusel, kuna see on otsese konflikti indikaator - kui seal olid varem mingid intrigaanid Keskerakonnast või mujalt, nagu Strandberg tundub kahtlustavat, siis kohtuvaidlus erakonna juhtide vahel aktiveerib juba märksa suurema koguse intrigaane. Seega on selle vältimine ühine huvi.
Võimalik küll, et vastu võetud sätete tagasi võtmiseks, aja tagasi kerimiseks, on vaja kohtu abi - ent see on parem, kui siis on ka olemas silmnähtav erakonna tuumiku ja suure hulga liikmete ühishuvi sinna kohtusse minna. Ma näiteks ei usu ka, nagu kõlab ühe poole ametlik versioon, et kogu see lugu oleks kahe erakonna suvalise liikme mahhitus - ilmselgelt tegu siiski kahe üsnagi olulise liikmega.
Eeldada võib kõike. Praktikas otsustas yks tegelane,et on Juht, ning kuna võim sai osaks tema isiksusest, reageeris ta selle äravõtmisele umbes sama valusalt kui mõni teine huumorimeele kirurgilisele eemaldamisele. Sellisel juhul võivad kõik teised ju yritada temaga koostööd teha, aga sellest ei tule midagi välja, kuna ta on huvitatud mitte koostööst, vaid võimust. (Nii vähe kui seda yhe Euroopa esiku pisiriigi parlamendi pisimas erakonnas yldse on, mis muudab valulise reaktsiooni muidugi koomiliseks.)
VastaKustutaDiplomaatiat on raske rakendada, kui vastaspool otsib su jutu ajal vaid suuremat kaigast, millega selja tagant äsada.
Jah ...ma pigem kritiseerisin olukorda, kui inimesi. Kõrvalt vaadates on raske hinnata, kelles täpselt on viga - seda inimeste materdamist ja upitamist igal pool piisavalt. Näiteks, kui olukord on selline, nagu Sina kirjeldad, siis on teised teinud vea partneri valikul ja Strandbergil on puudu diplomaadioskustest ...seda enam, et ma usun, et see oleks olnud ajutine tagasilöök tema jaoks ja järele mõtlemise hetk, kui ta oleks pigem endasse uskunud ja tegutsenud uue positsiooni - mis, nagu ma aru saan, polnud kaugeltki mitte kõrvaline - võimalustele vastavalt.
VastaKustutaSiia teemasse sobis see näide igal juhul, kuna näitab ikkagi umbes sama mõtlemise probleemi, mis kehtib väikeettevõtjate puhul - konkurentsi asemel (näita enda võimeid poliitikuna) on käivitunud sõda.
Ma ei saa siin ka 100% Strandbergi vastu jääda - ma usun siiralt, et asjad, milles ta teisi süüdistab, peavad ilmselt paika, kas siis 10%, 50% või 90%. Näiteks, et uued liikmed ei järgi midagi, mida tema alguses erakonna missiooniks pidas - ja selletõttu on teda hakatud halvemini vastu võtma - ning et teised erakonnad püüavad rünnata ja mõjutada; viimast mingil määral kohe kindlasti. Ma usun ka, et ta võib ennast tunda selles programmis väga hädavajaliku inimesena.
Aga ma usun ka kõikidel juhtudel - olgu siis Strandbergil õigus ja teistel mitte, teistel õigus ja tal mitte või mingi muu õiguse jaotus -, et see oli hea näide sellest, kuidas konkurentsi asemel toimub sõda. Sest ma olen igaljuhul kindel, et see on olukord, kus üks või mitu osapoolt on võtnud ette enda istumisoksa jõulise saagimise, et kedagi teist sealt maha kukutada. Ja seda olukorras, kus oleks ilmselgelt palju tõhusam arendada asju positiivses suunas ja luua tihedamat koostööd.
Ja diplomaatiast - ma ei ole, jällegi, asjaga kursis, ent kui oleks talle rõhutatud, et teda kuulatakse ja tema ettepanekuid kindlasti arutatakse jne.. ja et tal on palju võimalusi ennast tõestada, siis ehk oleks ka teine pool suutnud olukorra lahendada?
Ja rõhutan veel, et kuna ma olen nendest sündmustest eemal - kuigi kunagi Roheliste erakonna tegemiste suhtes ka sügavamat huvi tundnud -, siis ma ei saa siin öelda, kes mida valesti tegi. Ma saan ainult täie kindlusega öelda, et olukord kui selline sobib näidetesse - ja seostub väikepoodidega selle kaudu, et ma ei saaks ka nende puhul öelda, kes mida valesti tegi, lihtsalt koostöö puudumine on ilmne. Ja tugev koostöö ongi väga raskesti saavutatav ülesanne, mis eeldab kõikide poolte pingutust ja kukub üsna kindlasti läbi, kui kestahes sellest huvitatud ei ole.
Olen ise pyydnud mõnele mahetootjale rääkida, et koopereerugu. See oleks loogiline lahendus mitmes suunas, muuhulgas kvaliteedikontrolli ja tarbijate stabiilse varustamise kysimuses. Inimesed kuulavad huviga, aga nad ei tunne yksteist eriti ja pealegi on neil päevatööga liiga kiire, et millegi organiseerimisele mõtelda. Mõnikord eeldab selline asi kedagi väljastpoolt tulijat, kes oskab inimesi siduda.
VastaKustutaMa olen täpselt niipalju lähedal, et tean rohkem yksikasju kui teada tahaks. Stiilinäide. Kui erakond värskelt pysti pandi ja ametimehed valiti, saatis revisjonitoimkond yldlisti kirja, milles tänas valijaid ning lubas usinasti jälgida, et kõik korrektne oleks - nii nagu põhikiri nõudis. Järgmiseks helistas Suur Tyyrimees revisjonitoimkonna esimehele (elus esimest korda, muide) ning röökis telefoni kakskymmend minutit, lõpetades kysimusega, kas kõik on selge. Toimkond arutas seda asja ja otsustas, et ignoreerib telefoniõigust. Mõistagi ei soodusta selline käitumine eriti koostööd.
Oopile..
VastaKustutaErakonna teemal: kui see nii on, siis jah - paljudele poliitikutele saabki ilmselt saatuslikuks ametliku võimu külge klammerdumine. Et ei taheta eluvoos natuke üles-alla pendeldada, vaid kui juba võim on, siis sellest iga hinna eest kinni hoida ...mulle tundub, et parimad poliitikud on ainult need, kes suudavad ka ilma ametliku võimuta mõjukad olla, sest vastasel korral läheb võimule saades kohe hulluks vallide ehitamiseks, kindlustamiseks ja maha surumiseks. Poliitikud peaks tekkima orgaanilisemalt.
Aga siiski - ka väikepoodide näide on see, kus sellise otsese üleoleku või positsiooni nimel kakeldes jäetakse edukas koostöö praktiseerimata. Kõrvalt vaadates on reeglina kerge tuvastada, et selline asi toimub, aga võib täiesti mööda panna hinnates, kes seda täpselt teeb - süüdistavad ju mõlemad pooled tihti umbes ühepalju ja vahel jääb just selle poole sõna paremini kuuldavaks, kes ise süüdi on (muidu, ma leidsin mõni aeg tagasi hea süüdiolemise definitsiooni, mis kehtib jagatud võimu ja vastutuse olukorras - enam süüdi on see, kelle jaoks olukorra lahendamine nõuaks vähimat pingutust; seda siis juhul, kui on mitu inimest, kes kollektiivselt vastutavad ..lihtsalt käis peast läbi siinkohal).
Aga mahepõllunduse teemadel mõningad mõtted, mis esimesena tekkisid:
VastaKustutaMa arvan, et teatud asjad maailmas ongi nii üles ehitatud, et "aega ei ole". Aeg on planeeritav ja sinna saab tõmmata teatud piire - mina olen küll ka valusaid tagajärgi sellest saanud, võttes liiga palju asju korraga plaani ja jättes olulised tegemata, aga siiski. Teatud asjade jaoks lihtsalt peab aega olema.
Ma olen kuulnud erinevaid asju, mille jaoks aega ei ole:
* ei ole aega raamatuid lugeda.
* ei ole aega mõelda.
* ei ole aega puhata.
* ei ole aega perekonna jaoks. enimdiskuteeritu nendest ajapuuduse sündroomidest ehk.
* ei ole üldse millegi jaoks aega, midagi ei jõua ja aeg muudkui jookseb käest ära. see ehk kõige hullem.
* ei ole aega sõpradele ja suhtlemisele.
* ei ole aega elu üle järele mõelda.
Otsisin netist ajaplaneerimise kohta, leidsin sellise artikli:
http://www.bioneer.ee/eluviis/roheline_kontor/aid-3479/%C3%9Clevaade-erinevatest-ajaplaneerimise-meetoditest
Aga ka vastupidi:
http://www.maripuu.eu/ettevaatust-liigne-ajaplaneerimine-on-ohtlik-teie-saavutusvoimele/
Silma on jäänud ka, et Kristjan Otsmann pakub vastavateemalist koolitust (mille jaoks küll aega ei pruugi olla?).
Ja selline: http://www.mindsweeper.ee/2010/03/03/miks-juht-ei-joua-kell-5-koju/
Samuti on Peep Vainul aruka ajajuhtimise koolitus.
Ja googlest leiab neid veel, ei tea mis tasemel keegi siis on.
Nii et üldiselt, kui aega ei ole, siis äkki tuleb ette võtta alustuseks aja loomine? Selles mõttes, et mugav on võtta maksimaalsed kohustused asjas, mida väga hästi oskad ja siis öelda, et aega rohkem ei ole. Samas tuleks erinevad valdkonnad kõik siiski prioriteediks muuta - kasvõi tunda kohustust siis otsida see inimene ise, kes organiseerimisega tegeleks, sellekski aega leida.
Pean silmas - organiseerumine on reaalne eluline vajadus, mille tulemuseks võiks olla suurem aja kokkuhoid, konkurentsivõime ja ka organisatsioon, mis saab paljusid ühiseid probleeme uurida, hinnata ja lahendada; võib-olla mõned konsultandid, kes kõikidega räägivad ja kogemusi-mütteid-arvamusi ühelt teisele vahendavad. Kindlasti on vaja inimesi, kellel oleks selline missioonitunne juba endal olemas, sest see on üsnagi reeglipäratu algatusi nõudev töö, mida saab teha ainult isikliku motivatsiooni pinnalt - aga siiski, kõigepealt peab ka elav huvi olema nendel mahepõllumeestel. Keegi ei lähe ju midagi tegema kellegi heaks, kes on asja suhtes liiga skeptiline - tahetakse siiski tasu, tänu ja innustust. Ilma innustuseta mõte tuleb ja läheb ka, minnakse edasi otsima kohti ja tegemata töid, kus paremini haakuks ...see on ka üks põhjus, miks minu meelest on oluline kirjutada nende asjade olulisusest (pea iga olulise asja olulisust on oluline kommunikeerida) - et äkki siis vaikselt tekib reaalne tahe ja hakatakse liikuma vaikselt.
Aga et aega ei ole ...kui tuleks torm, põud või ikaldus, siis ju aega oleks olukorda lahendada? Lihtsalt muud ei jääks üle. Mitte aega ei ole, vaid asi on väga madalale prioriteedile asetatud ning kollektiivselt leitud, et kogu aeg tuleb millelegi muule kulutada - kui kollektiivselt liikuda mõttega suunas, et aja sellistele asjadele kulutamine on aksepteeritav või soositav ning samas pingutada, et need asjad valmis jõuda, siis seda aega ka tekib. Kui aga kollektiivselt leida, et selle aja leidmine on lausa vastutus ja kohustus talumeestel endi ees, siis leiab juba kindlasti. Lihtsalt, vastutust ei ole võetud - ei ole vastutust, ei ole aega.
Jajah, vana Covey systeemi järgi õpetab ajajuhtimist Silva Laius ja neid on veel ja veel. Mitte, et enamikule koolitatutele teooriast palju kasu oleks. Kõik inimesed lihtsalt ei olegi loomult efektiivsed, nii nagu kõik ei saa olla optimistlikud ja särasilmsed.
VastaKustutaSyydi on tavaliselt see, kes probleemi tõstatab. Alati ilmub seepeale terve kari inimesi, kes teatavad, et kõik olnuks korras, kui syydlane poleks asjatut kisa tekitanud ning sellega olukorda halvendanud. Seltskondlikele kaardimängudele rakendatult - kui keegi kysib, kelle käik on, siis on ilmselt tema kord.
Organiseerumisega on nii, et eri kogemuste ja iseloomuga inimesed yritavad ka eri tyypi organisatsioone luua. Kui seda tehakse n-ö naiivselt, ilma metatasandil planeerimata, lähevad taotlused omavahel konflikti. Lisame siia erahuvid, retoorika ja tegelike kavatsuste erinevused, emotsionaalsed reaktsioonid ja iseloomude sobimatuse ning ongi käes tavaline bardakk. Firmades lahendatakse see enamasti (ikka veel) nii, et ylemuse sõna jääb peale ja teised võivad ära minna (või neid aidatakse selles). Kolmandas sektoris tegelikult ka, kui seltskond just väga väike pole. Inimesed lihtsalt ei oska teisiti. Teoreetiliselt on meil hea hulk pehmeid organisatsioonitehnilisi võtteid ja sotsioinseneeriat, aga praktikas korraldatakse ikka koosolek ning valitakse juhatuse esimees.
Saab teistmoodi ka. Olen ise yht ysna pisikest organisatsiooni niimoodi juhtinud, et kõik otsused räägiti läbi kuni konsensuseni. Aga sel on mitu mitte päris enesestmõistetavat eeldust: 1)kõik peavad tahtma koostööd teha, tegelikult ka; 2)ei tohi olla varjatud eesmärke; 3)keegi peab oma lakkamatu energiaga seda asja vedama, pidevalt kõigile helistama ja kirjutama, planeerima eri võimalusi ja lahendusi. Mida suurem organisatsioon, seda keerulisemaks läheb niisugust kultuuri ylal pidada. Suhtlusvead võimenduvad, tekib hõõrdumine ja kõik protseduurid aeglustuvad. Aga põhimõtteliselt saab, kui kõik tahavad.
See omakorda tähendab, et seesolijad peavad saama väga rangelt otsustada, keda juurde võetakse. Firmas võib see teatud tingimustel võimalik olla, ent paraku mitte egalitaarses organisatsioonis, mis peab kõigile avatud olema. Erakonnas ei saa inimesele ytelda, et ta iseloom ja harjumused ei sobi teiste omadega - mitte enne, kui ta juba millegi nii tõsisega on hakkama saanud, et kohus väljaarvamist diskrimineerimiseks ei pea.
Jah.
VastaKustutaSamas erakond ja erakonna tuumik on siin kaks ise asja - erakonda astumine on ülilihtne, aga tuumikusse jõudmiseks kulub siiski pisut aega ja peab saama positiivse hinnangu paljudelt teistelt. See konkreetne tüli on tuumiku/juhatuse tasemel.
Mina tegelikult ei usu, et alati kehtiks reegel, et kes kära teeb, selles oleks viga ilmtingimata. Kui keegi kära teeb, siis pigem on üks järgnevaist:
A: Ta ei suuda ennast kaitsta või kehtestada ja loodab välist abi.
B: Ta pruugib mingit intriigi luua.
Ja A juht on tihti see, et asju võimendatakse üle jne, ent siiski tuleks üldiselt sellistesse asjadesse minu meelest alati tõsiselt suhtuda. Sest tegelikult kehtib ka see, et kes ennast kehtestada ei suuda või ei teadvusta selle vajadust, seda koheldakse ikkagi mitu astet vähemeetiliste reeglite järgi, kuigi mitte alati. So. et seda tuleb õppida ikkagi ja see õppimine võtab aega ja eeldab mitmesuguseid rohkem või vähem valusaid kogemusi ning võib-olla isegi teatud annet. Ja selles mõttes, kõrge EQga inimene lahendab asju paremini, aga ma kahtlustan küll, et paljudel juhtudel siiski on inimese ainus võimalus kõva häält teha, et kõik kuuleks-näeks ja siis asjad paranevad. Et see on mitme otsaga asi. Kuigi kehtib ka see, et probleemid, mida ise ei suuda vältida-ennetada-lahendada, need korduvad ja jäävadki korduma, isegi kui keegi teine iga kord aitaks.
Ühesõnaga, ma arvan, et vähemasti alati ei ole süüdi ainult see, kes probleemi tõstatab - seda enam, et mul on endal kogemusi, kus on minu vastu mingi täielik kampaania mingis kontekstis (kõige jaburam lugu oli PHP jutukas, kus mingid inimesed, kelle kätte sattus üks minu kiirustades tehtud kooditükk, ei saanud sellest midagi aru, kuna ma sain asja ühe päevaga lahendada ainult nii, et tegin selle ülikeerulise, kus iga tükk tegi sadat erinevat asja ja seosed ei olnud triviaalsed) ...need kampaaniad tihtipeale, kui siis hakata ennast kaitsma samas keskkonnas, kalduvad selles suunas, et püütakse muljet jätta, et sina alustasid. So. mind on korduvalt süüdistatud selles, et ma süüdistan kedagi, kes on tegelikult minu kohta paljudele inimestele midagi rääkinud, mis ei pea paika - et kui ma siis asja selgeks teen ja teatan, kuidas lugu oli, siis olen kuri ja õel ja teen kedagi alusetult maha; samas on sellest kasu olnud nii asjade parandamiseks kui ka lihtsalt selles osas, et see hoiab ära selliste asjade kordumist mingil määral. Ja tegelikult moonutatakse fakte väga ulatuslikult - ja muidugi alati just nii, et sellel oleks reaalsed tagajärjed, muidu keegi ei vaevu midagi moonutama. Ennekõike just siis, kui sellise moonutuse mõju laieneb, võib olla vajalik ka lahendusse kaasata paljusid inimesi ja see teeb loo keerukaks. Aga eks tõhus lahendus on siinkohal ikkagi teha paremaid valikuid, kellega sedalaadi suhteid luua, et teda üldse tõsiselt võetaks, mis puudutab informatsiooni minu kohta - kui vale inimese mõjusfääri ronida, siis oled ise süüdi küll, aga lõpuks ei pruugi muud üle jääda, kui kära teha natuke. Kuigi mida aeg edasi, seda vähem sellist kära on vaja paljudel põhjustel - ja siin on see ise süüdi olemise element. Nii et see on kahe otsaga asi; mina näiteks paljudel juhtudel püüaks pigem nõu anda või võtakski midagi ette, kui ütleks lihtsalt, et ise oled süüdi - sest kui vaadata piisavalt teadlikult, siis on paljud inimesed kõiges ise süüdi, mis nende eludes toimub ja on, ent samas öeldakse, et "mõistus pole oma teha". Et minu meelest pigem inimesed korraga on ja ei ole süüdi asjades - kui nad ei tee mõistlikku pingutust nende parandamiseks, siis on see lihtsalt nende endi probleem ja kui teevad, siis on mõistlik, kui keegi sõber või vajadusel rohkemad inimesed neile nõu ja tuge pakuvad. Sest tegelikult, kui aus olla, siis sõltub inimese elukvaliteet ka sellest, et teistel tema ümber läheks hästi - näiteks kui 99% riigist on töötud, siis pole ülejäänutel ka ilmselt suurt midagi tarbida, isegi kui nad oma vara hästi kaitsevad. 100 000 töötut mõjutavad kindlasti ka tööd omavate inimeste elu negatiivselt - mitte ainult selles osas, mida nad tarbivad, vaid ka selles osas, mis tegemata jääb (näiteks meie ühisvara - tänavate, parkide ja infrastruktuuride hoolduses, mida kaetakse maksuraha ja tegelikult iga inimese tööaja protsendiga). Nii et see süüdiolemise küsimus on keerukas - usun, et süü kui praktiline mõiste võiks iseloomustada ennekõike seda, kui kellelgi on halb tahtlus, aga teiseks seda, kui ta ei paranda seda, mida kergesti parandada saaks (siis ta on selles süüdi). Ja tihtipeale kui keegi lärmi teeb on olemas reaalne probleem, mille parandamine oleks talle üle jõu käiv ja millele need tähelepanu ei pööra, kes seda parandada saaks, ise midagi erilist kaotamata.
VastaKustutaAga konsensuslik organisatsioon - usun, et selles suunas on äärmiselt suur samm, kui kirjutatakse teemakohaseid artikleid, mis on analüüsivad, arvestavad eri poolte tegelike huvidega ning ei ole erapoolikud. Pidev selline tegevus loob ulatusliku konsensuse põhiküsimustes, mis muudab igapäevase konsensuse järjest lihtsamaks. Kui sellisele meediale tähelepanu ei pöörata ja sellele ressursse ei suunata, siis on olukord keerukam. Näiteks praegusel juhul on asi väga hull, sest lõhe ei ole mitte ainult üksikute inimeste vahel, vaid näiteks riiklikult eksisteerib erinevaid mõtteviise, mille järgijatel on vastandlikud huvid ja ei tehta piisavalt tööd, et neid suuremaid lõhesid kõrvaldada - ja sellega kasvõi eeskuju anda. Suures organisatsioonis peaks selline asi korraga toimima ülalt alla ja alt üles - üheaegselt lahendataks juhtide tasemel suuri lõhesid (ja näiteks hoolitsetaks selle eest, et riigikogus oleks erinevate maailmavaadetega isikud, mis on kõigi ühishuvi - võiks selle künnise, mis tähendab, et riigikogus on max 20 liiget, selles mõttes ära kaotada) ja samas peaks oma probleeme lahendama ka rohujuure tasandil kõik, kes omavahel kokku puutuvad ...looma kummalisi sidemeid pealtnäha vastandlike inimestega ja muutma need produktiivseks, kuni on olemas osapoolte hea tahe (ja oskuste korral ka siis, kui teisel osapoolel seda eriti ei ole).
VastaKustuta