Poliitiline korrektsus

Olen juba mitmeid kordi kirjutanud artikleid, milles kaitsen Savisaart laimu eest ...mõelda, kui palju püsilugejaid sellega kaotada võib, aga samas - ikkagi -, tegu on ka üsna põhimõttelise küsimusega.

Kunagi lugesin kuskilt ilukirjanduslikust raamatust huvitavat väidet, mis andis edasi nii autori arusaamu, kui selle ajastu suhtumist - inimese, kes ei ole õige aristokraat, tunneb ära selle järgi, et ta ajab - teeb järgi - küll õigeid asju, aga pingutab alati üle. Usun, et paljude inimeste "poliitiline käitumine" käib selle alla.

Poliitik on oluline inimene riigis - tema saavutustest, möödapanekutest ja vigadest ning seaduserikkumistest peaks igal inimesel olema hea ülevaade. Selle ülevaate põhjal tehakse valikuid. Siin on võimalik kaks printsipiaalselt erinevat tegutsemisviisi, millest üks on õige ja teine ei ole.

Esimene, mitteõige, näeb välja nii:

• Luuakse endale ülevaade poliitikutest, omistades igaühele kategooria "positiivne" või "negatiivne". Eestis on tavaline, et kas kõik poliitikud on negatiivsed või on üks-kaks tipppoliitikut ka positiivsed.
• Positiivseid hakatakse upitama, negatiivseid maha tegema.

Upitamine on sama hull asi, kui laimamine - see on suhtumuslikult laimamise vastand, sisuliselt sama asi. Kellestki räägitakse häid asju, millel ei ole erilist alust või mis on täiesti valed, eesmärgiga tema sotsiaalset ja poliitilist positsiooni parandada. Teame, et äris ja poliitikas jäävad võitjaks need, keda võimalikult paljud valivad - seega moodustab inimese maine suure osa tema edust. Selletõttu tehakse nii äris, kui poliitikas reklaami ning antireklaami. Õigesti suunatud antireklaam, millel ei ole reklaami elemente ega huvipõhjustavat stiili, võib äri või erakonna põhja ajada. Rahva huvi ja klientide huvi on vältida poliitikuid ja firmasid, mis ei loo neile panusele vastavat väärtust, väärkasutavad (nende) ressursse või petavad ja valetavad.

Selle tõttu käib poliitikas teineteise jälgimine. Siin on võimalik eelmine strateegia, mida mainisin - upitamine ja laimamine. Upitada võib inimest, kes ongi väga hea, liialdades tema headusega; laimata saab inimest, kes ongi ohtlik või halb poliitikas, fabritseerides juurde asju, mis tema halbust peaks tõestama. Paljud inimesed mõtlevadki nii, et kui on halb, siis võib ka rahus fabritseerida, et kõik ikka "aru saaks" - see on juba demagoogia, selline inimene oleks poliitikuna demagoog ning bluffija. Seda isegi siis, kui õilsa eesmärgi nimel.

Teine meetod on järgmine:

• Kogutakse reaalseid fakte, positiivseid ja negatiivseid.
• Kasutatakse neid argumentatsioonis, et luua autentne pilt - mitte liiga positiivne ega ka mitte liiga negatiivne.

Autentse pildi loomisel tuleks laimamise asemel kaitsta laimu eest ka halbu, upitamise asemel kaitsta rahvast ka paremate upitamise eest. Autentne arusaam, kes on kes ja kui palju, on see, mis saab olla õigete otsuste tagamaaks. Faktidel põhinev dialoog ning debatid on harivad - poliitik peab kaitsma enda seisukohti, samas tuues välja ka olulised faktid ja alused, mis tema seisukohti kaitsevad, võib-olla isegi viidates põhjalikumatele teooriatele ja valgustades kuulajaid ulatuslikumalt asjade suhtes, mis on olulised. Poliitiku töö on kaevata välja infot, millest võiks mingil ajahetkel riigile kasu olla (või tema nõunike) - seda saavad lugeda ja arvesse võtta ka tavalised inimesed, firmajuhid ning arvamusliidrid, nii et see hakkab reaalselt asju mõjutama. Kõige selle tagamiseks tuleks demagoogiat vältida - et saad aru, et see poliitik ajab õiget asja ja siis hakkad teda bluffides, teisi laimates jne.. üles upitama. Inimesed, kes üldse viitsivad põhjalikumad materjalid läbi töötada ja läbi lugeda, võiksid olla kursis just täpsete faktidega. Kedaiganes liialdatult üles kiidetakse või maha tehakse, selline tegevus genereerib lihtsalt müra - ja müras ei ole midagi head.

Parim viis sellisest mürast vabaneda aja jooksul on sellist tegevust otseselt paljastada. Kui keegi kedagi laimab ja seda avaldatakse või levitatakse või keegi kedagi (ennast?) upitab ja seda avaldatakse või levitatakse, siis see on halb ja käib kirjutaja enda maine pihta - või nende, keda usutakse kirjutise taga olevat. Ka selles osas ei tohiks möödapanekuid lubada endale. Kui keegi ennast või teisi tõeste faktidega maha teeb ja toetab, siis see on hea; kui inimesed suudavad kannatada enda pihta suunatud kriitikat - õppides sellest - ja samas kaitsta ennast laimu eest, kannatada konkurentide kasuks suunatud positiivset kriitikat - õppides ka sellest - ja samas kaitsta ennast nende upitamise eest ...see saab viia positiivsete tulemuste ning autentse inforuumini. Sellises inforuumis saame teha autentseid valikuid.