Ühingute ja firmade tegevuse mõjud ja kuidas neid võiks hinnata

Usun, et firmade tulud peaks olema seotud selle väärtuse või kahjuga, mida need loovad järgmistel tasanditel:

• Ökosüsteemile ja kliimale
• Rahvale, kes elab selle firma ettevõtete lähedal või samas riigis
• Klientidele
• Töötajatele

Firma kasu või kahju klientidele määratakse klassikalises kapitalismis turu iseregulatsiooni kaudu, firma kasu või kahju töötajatele jällegi tööturu iseregulatsiooni kaudu - viimane toimib seda enam, mida rohkem on töötajatel oskusi ja spetsialiteete, mis on tööjõu vaba liikuvuse aluseks. Pidev täiendõpe on ainus, mis paneb selle iseregulatsiooni toimima ning tagab tööjõu liikuvuse.

Ülejäänud kahes sektoris - firma mõju ühiskonnale, sootsiumile ja firma mõju kliimale on vähe reguleeritud, kuna iseregulatsioon ei võta neid kahte arvesse. Sellel tugineb suur osa kapitalismi kriitikast. Välja on käidud astmeline tulumaks, ent see ei puuduta eriti probleemi - kasu saamine on suuresti seotud väärtuse loomisega ja sellisel kujul ei näita suurema kasu saamine veel otseselt seda, et maksustamine peaks olema suurem. Mõju ökosüsteemile püütakse kontrollida vastavate kvootidega, ent ka see on kahtlane ja keerukas üritus.

Firma mõju sootsiumile ja kliimale võiks reguleerida järgmiselt:

• Firma maksustamine, alates tulumaksust (kasumi maksustamisest) ja lõpetades muude maksudega (mis on seotud tootmise mahtudega) võiks olla seotud firma poolt loodava väärtusega ning mõjutatavad sertifitseeritud ekspertgruppide ja rahva poolt.
• Iga ekspertgrupp võiks mõjutada erinevaid firmasid selles ulatuses, kui suures ulatuses on firma käive seotud vastava ekspertgrupi spetsialiteediga, kui tõsiseltvõetavad on ekspertgrupi sertifikaadid ja kui suur on selle firma tegevuse kogumõju kliimale (näiteks kirjandust ei saa selline ekspertgrupp kontrollida). Ekspertgrupid mõjutaks suuremas ulatuses käibega seotud maksusid ja väiksemas ulatuses tulumaksu.
• Tulu kasutab sama omanikering uute ettevõtmiste käivitamiseks, ehkki sama firma siseselt on sellega seotud ka käive. Seega võiks rahvas saada mõjutada peamiselt tulu näitajaid ja vähem käibega seotud näitajaid - mis on rohkem seotud tootmise mahtude ja järelikult ka kahjuga ökosüsteemile või kliimale. Iga üksikisiku mõju oleks logaritmiliselt võrdelises seoses tema sissekirjutuse kaugusega firma tootmise põhipunktidest ja seotud ka nende punktide kaalu (seonduva käibega). Tootmise kohad ja mahud peaksid olema raamatupidamises kajastatud ja riigile üle antud, seda infot kontrolliks auditid.

Kliimaraportite tulemused oleks esitatud näiteks kümnepallisüsteemis, kusjuures:

• Kümme palli - selle ja alternatiivsete tegevusharude kõige optimaalsemad tootmisviisid ökosüsteemi kahju osas (tootmisviiside odavust ei pea sellesse näitajasse otseselt võtma, sellega seotud kahjusid reguleerib turg).
• Seitse ja pool palli - selle tegevusalu majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tootmisviisid, mida on võimalik kasutusele võtta ka väiksematel ettevõtetel (kümne pallised tootmisviisid võivad olla väga kallid).
• Null palli - selle ja alternatiivsete tegevusharude kõige loodustkahjustavam tootmisviis.

Reaalselt tuleks siduda need näitajad ka kasutusel olevate tootmisviisidega - kui mitte keegi ei tooda nullpalli metoodikaga selles sektoris ja miinimum on kolm palli, siis kolm palli peakski olema enimmaksustatud; kui keegi ei ole jõudnud kümneni ja maksimum on kaheksa, siis peaks kaheksa olema vähimmaksustatud; tuleks luua optimaalne kõver, et riigile laekuvad maksud oleks piisavalt suured ning jaotuks piisavalt ebavõrdselt.

Firma meeldivus rahvale jaotuks järgnevalt; iga inimene saaks hinnata firma tegevust kümnepallisel skaalal, kus:

• Jällegi loeks miinimum ja maksimum, ent see ei oleks sektoripõhine - välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et see sektor on küll äärmiselt hädavajalik, ent rahva hinnang sellele kipub olema madalam.
• Maksude laekumine peaks olema piisav, kusjuures meeldivamatel firmadel oleks piisav edumaa, et kõik firmad looksid PR tegevuse ja kulutaksid ressursse sellele, et analüüsida enda sobivust sootsiumisse.

Maksustamine peaks olema inertne - firma saaks reaalajas jälgida endale hetkel hinnatud makse, ent nende mõju hakkaks tööle aeglaselt, et rahva või ekspertide hinnangu või turu arengute mõju ei lööks firma tegevuskavasid järsult segamini.