Mõtted teemal: Makromajandus on uus must

Mulle hakkas meeldima minu kommentaar, mille kirjutasin siia. Seal kritiseerib priitp sotside ja rahvaliidu ühisavaldust.

Eesti arengumudel on alates taasiseseisvumisest lähtunud ekslikust eeldusest, et makromajanduslik edu jõuab iseenesest igaühe õuele ning kiire majanduskasv tagab sotsiaalse turvalisuse ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata.

 Sisult ma nõustun sellega, et see on nii. Samas on priitp'l õigus, et mingit makromajanduslikku edu Eestis siiski ei ole - kui oleks, siis oleks siin kõigil parem elu.

Minu kommentaar (mis on küll suunatud ennekõike "rahva pettumusele ja kibestumisele apelleerivatele populistidele", kui sedasama priitp poolt kritiseeritud teksti tsiteerida):

Siin tuleb ühest asjast aru saada ...lihtrahval läheb täna halvasti. Süüdi - rikkad muidugi, kes muu, kõik, kellel läheb hästi. Kes võiks pakkuda: rohkem töökohti, rohkem raha, rohkem muusikat. Hoiavad kõike enda tarbeks, eks ole.

Markomajanduslik edu - kehastab seda, et ikkagi on mingeid rikkaid. Lihtne inimene - kust raha tuleb, muidugi on see rikaste käes ja sealt tulebki. Poliitikud - valijate enamus on lihtinimesed, rõhume siis selle ebausu peale, mängime nende isiklike huvide pele ja selle peale, et nad liituvad rõõmsalt igasuguse demagoogiaga, mis annab mingit alust rikastelt midagi ära võtta, et äkki õnnestubki. Tulemus - kommunism ja diktatuur, kui läbi läheb. Meeleheitlikult paigutatakse inimesi erinevatesse klassidesse, uuesti teistpidi, ringi ja tagurpidi, üles ja alla, proovitakse üht ja teistpidi ...jagatakse kõike laiali, jagatakse uuesti ümber, võetakse ära ja antakse tagasi, kuni kõik ära kulunud ja otsas on. Siis tuleb mõnest ajakohasest USAst (majanduslikult suurvõimult) nänni - tolmulappe ja pesumasinaid -, mida ise teha ei oska. Kuulutatakse selle suurvõimu turufilosoofiat, seda endale õigupoolest selgeks tegemata ja mõistmata, kinnitatakse, et me ehitame siin just sellist toimivat majandust, jagatakse seda ka laiali ja ringi, kuni see ära kulub ja otsa saab. Suurvõim ehk lootis, et saadakse ära ja kasutatakse saadud algkapitali mõistlikult - tegelikult käib ikka edasi üks suur pirukajagamine.

Ja mul on tunne, et Eesti vasakpopulism baseerub just sellel, et selline "pirukajagamise" mentaliteet on väga levinud - kui rääkida majanduslikest raskustest, kipub jutt ainult ja ainult sotsiaalpoliitikale kalduma, kuigi ilmne on see, et ega siin Eestis suurt ei tehtagi, mida ümber jagada ...kui rääkida väärtuse loomisest ja majandusest, siis vähemalt mina enda (sugugi mitte halvasti valitud) tutvusringkonnas tunnen sellist kibestunud, pettunud ja solvunud nooti - ma saan aru, et sotsiaalpoliitika on jama, aga sama hästi saan ma aru, et majandusfilosoofia on katastroof ...väga üksikud on selgelt läbi mõelnud toimiva majanduse praktilisest aspektist - ja seda saades aru, et majandus puudutab just nimelt väärtuste loomisele organiseeritud struktuure, motivatsiooni ja tehnoloogiat, personalikoolitust ja paremat väljaõpet; igasugune sotsiaalpoliitika on küll majanduse küljes, majandusest sõltuv ja sellega seotud, samas ka majandusele teatud katet loov (uute inimeste ja hariduse näol); majandust on raske väaadelda ilma haridussüsteemi ning kõige selleta, mis toetab uute inimeste kasu ja mentaliteeti ...siiski on majanduses esmane mõista, hinnata ja väärtustada tootmist, tootjaid ja äri, mitte neile kuidagi vastanduda, samas püüdes ikkagi nende nektarit võimalikult palju endale imeda ja kätte saada. Nagu vanasti öeldi, saetakse oksa, millel istutakse - tohutu kogus inimesi usub siiralt, et just edukad majandajad on nende kannatustes süüdi, rikkad on pahad ja hiigelkasumid on kõige hullem asi üldse. Aga ei ole nii, kohe kuidagi ei ole - süüdi on korruptsioon, süüdi on ideaalide ja õiglustundeta poliitikud, süüdi on lihtne ebakompetentsus ja rumalus, aga süüdi ei ole majandus, mis toodab sellegi vähese, mis meil siiski on.

Mina ei usu mitte ühegi inimese juttu õiglusest ja poliitikast, kes ei tunnista sõnapaare "aus ärimees" ja "kõrgemaid eesmärke teeniv ultrarikas" (viimane link on vaieldav, muidugi, aga vaataks korra asja positiivset poolt ka, või Warren Buffett). Sellisel juhul tajun ma lihtsalt kadedust, küündimatust ja rumalust, mis ei ole ükski minu jaoks positiivne omadussõna ...alles inimest, kes tunneb, et on olemas ausad, õiglased ja positiivse visiooniga poliitikud, võib lasta poliitikasse; inimesele, kes ei tunnista ausat äri, ei tohiks kunagi anda liiga palju raha, et enda oma alustada. Sellised inimesed ei ole lihtsalt asjadest aru saanud - tegelikult usub ausa rikka olemasolu igaüks, kes usub südames ausa vaese olemasolu; kes ei usu ausa rikka olemasolu, selle puhul on pea kindel, et ta ei usu ka ausa vaese olemasolu - ja kuhuiganes ta jääb, järeldus tema enda kohta? Või on ta siis paranoiline, kes usub, et tema on ainus hea inimene maailmas, aga see on veel hullemgi. Ja mul on siiralt halb meel sellest, et Eestis nii vähe neid on, kes tunnistaks ausa poliitiku olemasolu, sest just selle pärast ei ole mul kedagi valida. Keegi lihtsalt ei tunne printsiipe, kuidas olla aus ja edukas korraga - kuigi nii arenenud majandusteooria, kui näiteks eetika ja poliitikateooria alates Aristotelesest just tegelebki. Aga vahel jääb mulje, et sadadest inimestest, keda võib lugeda või kuulata, on enamus teinud endale selgeks ainult korruptsiooniskeemid ja finantspettused ning ainult ootab oma võimalust - seniks süüdistades teisi oma kahtluste alusel. Ja keegi ei tööta nii põhjalikult läbi inimeste taustasid, et koos veenvate põhjendustega need ausad sealt üles otsida - kõigil jätkub silmi ainult pättide jaoks. Ja see on masendav.

Aga peale üksikuid artikleid, mida ma sotsidelt olen lugenud, ei tundu mulle, et nad selles osas eristuks - või ka peale seda avaldust, mis rääkis makromajandusele keskendumisest, aga ei puudutanudki asjaolu, et ka makromajandusega on seis tegelikult päris problemaatiline. Kumab läbi populismi - üks selline ühekülgne avaldus tõendab ehk seda, et ka hiljem hoidutakse nendest teemadest ja parempoolsete väärtuste aussetõstmisest. Sest parempoolsus, nagu ka vasakpoolsuse, sisaldab ennekõike olulisi väärtusi; teiseks populismi ja demagoogiat, mis toetub just nende väärtuste kaudsele rõhutamisele. Nii et vähem demagoogiat, aga mitte vähem parempoolset demagoogiat või vähem vasakpoolset demagoogiat. Muidu tundub, nagu püütaks kahe mõiste vahele assotsiatsiooni tekitada.


Väljavõte artiklist: Paul Graham, How to Make Wealth

The Pie Fallacy

A surprising number of people retain from childhood the idea that there is a fixed amount of wealth in the world. There is, in any normal family, a fixed amount of money at any moment. But that's not the same thing.

When wealth is talked about in this context, it is often described as a pie. "You can't make the pie larger," say politicians. When you're talking about the amount of money in one family's bank account, or the amount available to a government from one year's tax revenue, this is true. If one person gets more, someone else has to get less.

I can remember believing, as a child, that if a few rich people had all the money, it left less for everyone else. Many people seem to continue to believe something like this well into adulthood. This fallacy is usually there in the background when you hear someone talking about how x percent of the population have y percent of the wealth. If you plan to start a startup, then whether you realize it or not, you're planning to disprove the Pie Fallacy.

What leads people astray here is the abstraction of money. Money is not wealth. It's just something we use to move wealth around. So although there may be, in certain specific moments (like your family, this month) a fixed amount of money available to trade with other people for things you want, there is not a fixed amount of wealth in the world. You can make more wealth. Wealth has been getting created and destroyed (but on balance, created) for all of human history.

Suppose you own a beat-up old car. Instead of sitting on your butt next summer, you could spend the time restoring your car to pristine condition. In doing so you create wealth. The world is-- and you specifically are-- one pristine old car the richer. And not just in some metaphorical way. If you sell your car, you'll get more for it.

In restoring your old car you have made yourself richer. You haven't made anyone else poorer. So there is obviously not a fixed pie. And in fact, when you look at it this way, you wonder why anyone would think there was. [5]

Kids know, without knowing they know, that they can create wealth. If you need to give someone a present and don't have any money, you make one. But kids are so bad at making things that they consider home-made presents to be a distinct, inferior, sort of thing to store-bought ones-- a mere expression of the proverbial thought that counts. And indeed, the lumpy ashtrays we made for our parents did not have much of a resale market.

Minu enda edasised mõtted samal teemal.