Eesti majanduse modelleerimise projekt

Kunagi ammu kirja pandud idee..

´

Eesti majanduse modelleerimise projekt – konkreetseid asju võib teha väiksemal või suuremal määral.

Süsteemi sisend

Majanduse kaardistamine

Majanduse kaart on järgmine informatsioon:

• Tarbijad on jaotatud sektoriteks. Sektorid on hariduse, vanuse ja kõikide kogutavate isiklike omaduste põhised, mis määravad tarbimisharjumused.
• Tarbimisharjumuste jälgimiseks tehakse uuringuid klassikaliste ja kaasaegsete vahenditega, kasutatakse anonüümselt poodide jm. andmebaase inimeste kohta, kes on selleks loa andnud või kui see on kasutustingimustes.
• Tarbimisharjumuste jälgimine on muuhulgas välja selgitamine, kuidas need harjumused muutuvad sissetuleku, positsiooni jm. muutudes ja kuidas neid mõjutavad hinnad ja konkreetse kauba müügikoha kaugus.
• Uuring algab robustsemast ja liigub täpsemaks.
• Tööjõud on jaotatud sektoriteks, arvestades võimetega töötada erinevatel ametikohtadel; uuritud on ka tööjõu liikumisvabadust ja -soovi, et millise palgalubaduse jm. näitajate korral on kui suur tõenäosus vahetada töökohta.
• Tootmissektorid on läbi uuritud nii, et saaks selgitada välja rahastuse mõju palkadele, tootmise suundadele jm. näitajatele.
• On selge, millised hinnad mõjutavad iga sektori omahindasid ja kuidas need omahinnad on seotud toote hinna ja kasumiga.
• On selge, millised rahad ja kuidas (näiteks kasumist) lähevad sise- ja välisriiklikeks investeeringuteks millistest sektoritest (selles mõttes võiks olla tootmine ja neid omavad ettevõtjad eraldi sektoriteks jaotatud).
• Maksusüsteemist on ülevaade ja on võimalik küllaltki täpselt välja arvutada, milline raha läheb maksudeks.
• Ülevaade on erinevatest toodetest sellisel kujul, et neid saaks siduda tootmise ja tarbimisharjumustega.
• Ülevaade on erinevate kaupade ekspordipotentsiaalist – eeldus on ka see, et iga firma taotleb eksporti ja selleni jõudmiseks peab tal olema soodus kliima, juba eksportivad firmad on pisut paremas positsioonis.
• Ülevaade on impordivõimalustest ja hindadest, mis puudutab tootmise ja tarbijate jaoks vajalikke või soovitud tooteid. Ülevaade on sellest, kuidas raha riigist välja liigub selle peale. Mingid ennustused võivad olla nende impordivõimaluste muutumise kohta ajas, sest tegu on juba teise süsteemiga, mida see modellatsioon ei ennusta ja mis ei sõltu oluliselt või mõõdetavalt Eesti olukorrast.
• Maavarade paiknemisest on ülevaade.
• Ideaalis mõne sektori tööjõu oskuste muutumine läbi kogemuse jms. täiendav info.
• Suur hulk sisendit on antud tõenäosuslikult, nii et saaks genereerida best-case ja worst-case või lihtsalt erinevaid stsenaariumeid, samuti kõige tõenäolisemat.

Tulemuseks võiks olla 3D kaart, kus on peal tootmisüksuste ja tarbijate ja müügikohtade jaotumine pluss lisainfo virtuaalsetest poodidest ning ettevõtjatest, kelle asukohad on ilmselt vähem fikseeritud.

Süsteem peaks võimalikult hästi kajastama nende inimeste kogemusi, kes on kõige rohkem valdkonnaga kokku puutunud; parim oleks, kui need inimesed saaksid esitada mingeid faile või andmekogumeid, mida võiks sisse ja välja lülitada (et oleks võimalik näha modellatsiooni, kus mingit kindlat andmekogumit arvesse võetud ei ole). Andmekogumid võiksid anda lähteandmeid stiilis, et reaalselt mõjutab käibemaksu tõus neid ja neid parameetreid nii vms., süsteem peaks suutma hägusatest lähteandmetest (mis täpselt ei kattu ega sobi) genereerida tõenäosusliku mudeli, mis on sisemiselt koherentne. Näiteks, kui süsteemile on ette antud info, mille põhjal käibemaksuga seotud hindade tõus mõjutab teatud sektorite tarbimisharjumusi teatud viisil ning info, kuidas see on seotud maksude laekumisega ning lisaks info, et käibemaksu tõus koos kahe teise muudatusega mõjutas maksude reaalset laekumist mingil kindlal viisil (mis võib olla seotud ka muude kajastamata parameetritega), siis ta suudaks kõiki parameetreid ühtlustada ning tõenäosusi lisada nii, et mudeli väljund vastaks reaalsusele võimalikult hästi. Selliseid analüsaatoreid võib võrgust leida – 10a tagasi, kui seda valdkonda rohkem uurisin, katsetasin näiteks selliseid, kuhu sai sisestada mingit infot, mille täpsest sisust süsteem midagi ei teadnud; näiteks saja korteri hinna, asukoha, suuruse, tubade arvu, mööbli ja vannitoa olemasolu vms. ning seejärel küsida süsteemilt kas hinna ja tubade arvu põhjal muude parameetrite oletuslikku väärtust või uue, senistest erinevate parameetritega korteri võimaliku hinna (hind tuli lihtsalt sisestamata jätta, siis ta oletas selle ise). Analoogsete tehnikatega on statistiliste ja anlüütiliste meetodite abil võimalik kokkusobimatust lähtematerjalist luua toimiv mudel ja see ongi üks finantsanalüüsi põhiprobleeme.

Sisendi puhul on kriitiline filtreerida välja oluline informatsioon – see, mis kõige rohkem mõjutab. Näiteks, kui selgub, et kohvikud ei mõjuta suurt midagi, saab need sisestada mitte ükshaaval, vaid lihtsalt ühe täiendava faktorina (et selles piirkonnas on 2 või 10 kohvikut pluss 1 kallis kohvik vms.). Kus ei ole tarbimisharjumusi võimalik jaotada tarbijagruppide vahel, võib lihtsalt jälgida mingi kauba tarbimise sõltuvust keskmisest palgast või SKP'st või millestiganes. Seda saab ka analüüsimootor ise otsustada, millised seosed on olulised, kui tal on olemas tabelid eri näitajate muutumisest eri kohtades – esialgu ei tasu infoga liigselt detaili minnagi ja seda tuleb täpselt otsustada, millised näitajad on olulised. Programmeerijad saavad otsida erinevaid komponente (analüüsimootor, kaardimootorid ja simulatsioonikeskkonnad ning erinevad matemaatilised vahendid), mida oleks võimalik programmeerida ja konfigureerida (paindlikkus) ning suurte infomahtude puhul kasutada (skalaarsus). Erinevad ametiasutused saavad uurida, milline info on neile koheselt kättesaadav. Sisestades omavahel seotud infot eri formaatides tekivad ka valemid, mis suudavad parandada mõõtmise, hindamise jm. vigu nii, et tulemused oleks autentsemad.

Reaalajas sisend

Lisaks staatilistele lähteandmetele võiks olla dünaamika – võimalik muuta erinevaid tootmise efektiivsuse parameetreid, simuleerida rahasüste ning muuta maksusid.

Sisend võiks sarnaneda võimalikult palju riigieelarvele. Analüütikud peaksid vastavalt muutma kaarti ning algoritme, et saavutada paremat vastavust – et riigieelarves arvu muutmine mõjutaks modellatsiooni tulemuseks olevaid tõenäosusi.

Sisendi töötlemine

Süsteemi jaoks on kõik üksused ühes suures graafis – tootmise, müügi jm. üksuste omavahelised kaugus- jm. seosed; krundid ja äripinnad, kuhu saaks tekkida üht või teist laadi üksusi (vastavalt siis tööjõu olemasolule ja lähedaste muude tootmisüksuste, tarbijate vajadustest).

Väljund

Süsteemi väljundiks sobiks järgmised kujud:

• Tulpdiagrammid ja muud klassikalised joonised soovitud parameetrite väärtustest peale modellatsiooni käivitamist kuu, aasta või kümne aasta pärast. Kuna teatud parameetreid saab ennustada täpsemalt ja teisi ebatäpsemalt, võivad näiteks tulpdiagrammi puhul tulpade ülemised otsad sujuvalt tausta sulada, mitte järsult lõppeda; võib-olla on vahel ka mingist konkreetsest tõenäosusest sõltuvalt tulba asemel tõenäosusjoon, kus näiteks tõenäoline on 5-10 ja 20-30, aga mitte 10-20, mispuhul on siis tulp keskelt lõhestatud.
• Kaardipilt, kus saaks jälgida simulatsioonivideot.
• Üksikute parameetrite ennustuste küsimine üksikute parameetrite muutuste puhul.
• Võimalus küsida, et milliseid muudetavaid algparameetreid kindlast grupist ja kindlate lubatud määradega tuleks muuta kuidas, et saavutada etteantud tulemust (näiteks tarbimisharjumuste muutust või kindla kaubandusketi kasumi vähenemist).

Andmete kontrollimine

Süsteemi puhul peab saama muuta, milliste asutuste ja isikute poolt kogutud või etteantud infot see kasutab; milliseid analüüsivahendeid ja mis parameetriga kasutab ja milliseid seoseid kui tugevaks peab (näiteks kui mingi tarbimisharjumuse aspekt tundub olevat sõltuv ühte moodi nii vanusest kui sissetulekust, nagu sissetulek on seotud vanusega, siis on võimalik nende kahe komponendi kaalusid muuta – see küll toimub paljuski automaatselt).

Peab saama kontrollida, et kui anda ette info näiteks aastast 2000-2004 (et hilisemaga ei arvestaks) ja arvutada selle põhjal 2005-2009, siis milliste parameetrite kombinatsioonide puhul tulemused on kõige autentsemad. Tuleb arvestada, et teatud kombinatsioonide puhul on see autentsus juhuslik, teiste puhul on tegemist tugevate seostega.

Katseandmete kogumine

Poed ja tehased muudavad teatud asju eri kohtades erinevalt, näiteks teevad soodustusi kindlatele kaupadele jne..., et otsustada, kuidas sellised parameetrimuutused mõjutaksid ostjate harjumusi; paremal juhul teisenevad need harjumused süsteemis automaatselt kasumiks ja süsteem pakub sobivad hinnad katsete põhjal välja ise. Kuna meil on ainult kaks suuremat linna ja linnas ning alevis on muud faktorid väga määravad, siis on sellist asja suures plaanis raske saavutada. Väikses plaanis aitabki aeg – muuta neid parameetreid läbi aja, kehtestada teisipäevaks teised parkimishinnad, differentsieerida inimesi meelevaldselt (isegi ühe tarbijasektori käibemaksu suurendamine 0.1% annaks palju infot, kuigi see ületab juba “lubatud piirid” ja tõstab liigselt poodide töömahtu). Probleem on selles, et on vaja katsegruppi ja kontrollgruppi või pigem palju erinevaid gruppe, kelle puhul on võimalik jälgida tulemusi eraldi ja võimalikult täpselt. Kuna paljud tundmatud faktorid muutuvad oma seaduste järgi, peab selline kontroll olema küllaltki rutiinne – sellest võivad selguda oluliste tundmatute väärtused, mida saab siis kokku viia reaalsete mõõdetavate protsessidega. Sellise info kogumine oleks statistiline ja anonüümne, rikkumata privaatsuse jm. õigusi. Firmadele võib teha erisoodustusi info jagamise eest. Kuna igasuguste näitajate muutused toimuvad ka naturaalselt, on tähtis nendest võimalikult palju lähtuda.

Taustast

Analoogseid süsteeme on juba tehtud – mõne suure firma skoop võib olla Eesti omale sarnane, aga terve väikse “ökosüsteemi” kaardistamine oleks huvitav projekt kogu maailma jaoks.

Tänapäevaste vahenditega ei tööta selline süsteem sõltumatult ja iseseisvalt – arvutil on täpsed mõõtmisandmed, inimesel ajalooteadmised, loogika ja isiklikud kogemused. Siiski on see väga tõhus abivahend, milliseid kasutatakse äris küllaltki ulatuslikult – ja kuigi riik või linn ei ole äriühing, on ta siiski rohkem või vähem isemajandav üksus.

Lingid

Ekspertsüsteemid jms:

http://searchoracle.techtarget.com/news/article/0,289142,sid41_gci1287734,00.html

http://www.marketingroiworkshop.com/MarketModeling.pdf

http://www.alamode.com/labs/articles/A029.aspx

http://dept.phy.bme.hu/phd/dissertations/gillemot_thesis.pdf

http://www.econ.iastate.edu/tesfatsi/amulmark.htm

http://en.wikipedia.org/wiki/Expert_system

http://en.wikipedia.org/wiki/Pattern_recognition

http://en.wikipedia.org/wiki/Financial_modeling

http://www.springer.com/computer/foundations/book/978-3-540-26252-7

Tarkvara:

http://www.sharewareconnection.com/titles/neural-net.htm

http://www.goldengem.co.uk/ - ei tea selle kvaliteeti, aga otsing andis (ilmselt tehniline analüüs, mis ei ole väga usaldusväärne)

Seaduse sisu ei saa põhjendada õigusselguse vajadusega

Nii ongi - õigusselgus on vajalik, ent see vajadus ei saa kunagi olla ühegi konkreetse eelnõu aluseks. Sama moodi, nagu plaani minna Tartusse ei saa põhjendada vajadusega olla mõnes maakera punktis. Seaduse sisu on seaduse sisu - sai seni ilma, saab ka vaidluste lõpu ja selguseni. Kiiret ei ole selle seadusega kindlasti. Jutt käib siis salasõnavabaduse piiramise seadusest.

Kui seadus nõuab õigusselgust, tuleks selles suunas liikuda - tuleb välja, et see üks eelnõu ei sobi. Muudel põhjustel. Muud põhjused on tähtsamad. Seadus, nagu ütlevad meile valged lehed, kaldub kõrvale senisest kohtupraktikast - seega on see siiski praktika muudatuse eelnõu, mitte praktika selgitamise eelnõu, seega ei saa selle vajalikkuse põhiargumendiks tuua vajadust täpsustada, mida selle praktikaga mõeldi. Seega näitab selle argumendi kasutamine esimese argumendina juba seda, et argumentatsioon on nõrk - ühtegi reaalset probleemi, mida see seadus lahendaks, välja ei tooda. Seega - kas oleks mõistlik hoopis senine praktika seadustada?

Vaadelda tuleks seaduse reaalset mõju ja selleks mõjuks oleks kohtupraktika muutus. Õigusselgust saab pakkuda ilma kohtupraktikat muutmata, pannes seadustesse kirja senise praktika kõikidele juhtudele vastavad printsiibid. Võimalik, et praktikat tuleks muuta hoopis teises suunas?

Kuidas panna pealkirja?

Olen sellele viimased paar nädalat mõelnud - blog.tr.ee keskkonnas on see ilmselt oluline küsimus, kuigi varem pole ma sellest kunagi huvitunud. Samas, kui kirjutad keskkonnas, kus ei pruugi lugejaks olla ainult need, kes sind niigi teavad, siis on see oluline. Kuna näen tihti teemat "pealkirjata" - hullemal juhul avaneb neist pealkirjaga tekst, mille pealkiri on pandud boldis teksti algusesse -, siis tahtsin kirjutada. Et mida mina healt pealkirjalt ootan.

Pealkirjastamine peaks vastama kahele nõudele:

• Et sinu artiklit loeks need, kellele see on suunatud - ennekõike need, kes sõnumit ka kasutaks
• Et loetaks ka sinu järgmist artiklit

Seega on see seotud sisuliselt korduvate mängude teooriaga, kui minna mänguteoreetiliseks (ja seda ma kindlasti ka teen - mänguteooria laieneb väga keerukatele matemaatilistele mudelitele, mille uurimiseks mul pole olnud aega ja vähesemal määral ka sellistele keerukatele mudelitele, mille uurimiseks mul on olnud aega, ent praktikas on vaja ennekõike lihtsaid mängupuid).

Et täidetud oleks mõlemad punktid, peaks artikkel olema hea - sisukas ja oluline.

Et sinu artiklit loeks need, kellele see on suunatud

Artikleid on erinevaid, nii ka pealkirju. Erinevad võimalused, millest osadele pealkiri võiks vastata:

• Informatiivne, võtma artikli sisu võimalikult hästi kokku - juhul, kui kõik saab ära öelda ühe lausega ("Ameerikas oli lumetorm"), siis tuleb seda võimalust ka kasutada. Artikkel ise peaks teemat siis laiendama. Uudiste puhul on see parim formaat.
• Emotsionaalne, puudutama mõnda punkti, mis on seotud tugeva emotsiooniga - ja samas mitte nii teravalt, et see lugeja selget mõistust häirima hakkaks. Näiteks - pealkiri võib pakkuda puändi, mille artikkel ise lahendab. Artikkel, mis esitab väite, millega lugeja ei nõustu ja mis tekitab temas terava vajaduse kas vihastada või kaasa rääkida - kõige tähtsam on kummutada rohkem või vähem levinud väärarusaamu olulistes küsimustes või pakkuda uudseid vaatenurki neile. Teravate valupunktide lahendamine on sotsiaalselt oluline, lahendusi "müüa" saab ennekõike valupunkte puudutades - sellisel juhul jõuab tekst nendeni, kellele see on mõeldud. Aga - mida teravam on pealkiri, seda lõplikumalt, veenvamalt ja kindlamalt peaks artikkel küsimuse ka lahendama, väite tõestama, vastasel korral kruvib see üles konflikti.
• Temaatiline - tihtipeale uurivad lugejad sama teemat, kui tegu ei ole ei uudise ega valupunkti lahendamisega, vaid näiteks uudsete vaatenurkade ja küsimustega, siis võib pealkiri olla temaatiline. Selline pealkiri, paratamatult, seab sihtgrupiks intelligentsed lugejad, kellel on isiklik sügavam huvi sellise teema vastu.
• Metafoor - kui artikli teema ei ole ühemõtteliselt selge, siis võiks ka pealkiri olla metafoorne.
• Mittetemaatiline - kui artikkel on kunstiline või mõttekäik, mille sisu ei taheta alguses avaldada (et oleks huvitav või asi täidaks oma eesmärgi), siis on hea ka pealkiri stiilis "Aga mis siis, kui..." või "Uitmõte" või tegelikult misiganes - võimalike lausete ruum on väga lai, kõikidele neile võiks olla oma koht.
• Pealkiri ei tohiks olla ropp, labane vms. - kui sihtgrupiks ei ole väga labased inimesed. Tuleb arvestada, et vähegi intelligentse inimese jaoks kaotavad triviaalsed roppused kiiresti igasuguse köitvuse (lihtsad, äraleierdatud) ning intelligentne inimene jõuab need teemad reeglina enda jaoks ammendavalt ära lahendada - enamus roppusi on habemega naljad. Samuti on paljud roppused põhjendamatult agressiivsed või levitavad destruktiivseid sõnumeid. Seega, peaaegu kindla reeglina ei ole mõtet panna habemega pealkirju.
• Pealkiri peaks olema suunatud inimestele, kes artiklit ei loe. Sõnum tuleks edastada mittelugejale - pealkiri, mis sobib nii lugeja, kui mittelugeja jaoks, on parim. Seega võib pealkiri tsiteerida head klassikut või pakkuda ise midagi sama head välja - ja mänguruum on siin väga lai. Suunatus inimesele, kes artiklit ei loe - sõnumit, mida ei taheta edastada, ei tohiks pealkiri ka siis kanda, kui artikkel selle ümber lükkab (eeldame, et selle väärus ei ole triviaalne, kui keegi üldse kirjutama vaevub).

Et loetaks ka sinu järgmist artiklit

..peab see muidugi olema sisukas, ent mis puudutab pealkirja:

• Pealkiri ei tohi olla eksitav, artikkel ei tohi jätta puänti lahenduseta ning kui pealkiri on temaatiline, peab seda kindlat teemat ka süvitsi käsitlema - ilmselt kõige parem on alustada sissejuhatusega esimeses lõigus, kokkuvõttega teises, seejärel minna detailsemaks ja lõpetada ühelauselise kiirkokkuvõttega, mis meenutaks artikli alguses öeldut - sellisel juhul jooksevad otsad kokku.
• Artikkel ei tohiks teemast laiali valguda - kuigi, kui teema ise on laialivalguv, võiks ka pealkiri seda olla. Parematel artiklitel on siiski (autori jaoks nähtavalt) üks kandev teema, mida saab väljendada metafoori, tsitaadi või kokkuvõttega.
• Pealkiri ei tohiks olla parem, kui artikkel - lööva pealkirjaga igava artikli promomine kahandab autori väärtust kümnenda või kahekümnenda artikli paiku juba püsivalt, see on nagu usalduse kaotus. Pealkirja kvaliteedid - headus, agressiivsus, teema, optimism, pessimism, igavus - peaksid vastama artikli sisulistele kvaliteetidele, pealkirja tähemärkide vahel olev essents peaks olema just see, mida leiab ka artikli ridade vahelt (kui viimast just varjata ei püüta).
• Pealkiri ei tohiks määrida artiklit kaela. Iga müüv pealkiri, mille taga ei ole ostetavat teemat, vähendab autori väärtust - näitab, et tema huvi on raisata lugeja aega, esineda esinemise enda pärast või saada mingit naudingut lihtsalt sellest, et teda loetakse. Autoril peaks olema mingisugune mission statement, missioon - miski, mis on talle hetkel oluline. Loomulikult võib see olla igapäevateemaline, näiteks selgitada lugejale, kuidas teha paremat piimakokteili või vältida uppumist - igaljuhul on parem, kui artikkel tuleb siirast soovist midagi parandada-arendada ja mitte siirast soovist kirjutada üks artikkel ja paista sekundiks silma või saada x inimest seda lugema. Lisaks teemade esitamisele ja rääkimisele, suhtumise kujundamisele ümbritsevasse, kujundab artikkel suhtumist autorisse - kas tal on midagi öelda või ei ole. Pigem vähem ja paremini, kui rohkem ja halvemini - ilmselt on igaühel üht koma teist öelda, aga oodake ära need hetked, kui see on ilmselge, et teil tõesti on öelda ja see öeldav on täpselt see. Et te olete teinud endast sõltuva, et see öeldav ka võimalikult hästi välja selgitada, läbi mõelda, läbi analüüsida - et keegi ei saa kohe midagi triviaalset ja kummutavat vastu öelda. Aga kui ei ole öelda - parim pealkiri väljendab, et midagi öelda ei ole, aga lihtsalt tuju natuke kirjutada. Mis selleski halba.

Artikli esimene lõik omab pealkirjaväärtust

Artikli esimese lõigu algus seostub pealkirjaga - artiklite puhul, mis on esiküljel, on see sama moodi nähtav. Lugeja võib ja ei pruugi seda lõiku näha - ta võib kasutada külgpaneeli (blog.tr.ee) keskkonnas. Juhul, kui on tõenäoline või kavatsuslik, et artikkel mõnele esiküljele satuks, siis tuleks esimene lõik kujundada samadest printsiipidest lähtuvalt, millest lähtub pealkiri - sealhulgas peaks see lõik olema lühike.

Artikli formaadi puhul võib arvestada ka järgmisega - lugeja võib lugeda diagonaalis lõikude esimesi sõnu/ridu või teksti otse alampealkirjade all, kõige tõenäolisemalt loeb ta paksus kirjas alampealkirju. Need täidavad lõikude suhtes samu ülesandeid, mida pealkiri artikli suhtes - püstitavad teema, puändi või metafoori. Siiski ei pea need ilmtingimata lõike kokku võtma.

Reeglid on selleks, et neid rikkuda

Nii ongi. On olemas olulisi asju, mida ei tasu rikkuda - need ei ole reeglid. On reeglid, nagu siin tekstis toodud - ja need on ainult selleks, et neid rikkuda. Võtta teatavaks ja unustada. Võib-olla lugeda teinekord uuesti, aga ilmselt rändab oma mõte veel kaugemale ...ma usun, et pealkirjadest saaks rääkida veel päris palju, need moodustavad ju terve maailma.

Igaljuhul mittereegel, mida rikkuda ei tasu niisama lihtsalt: pealkirjad on tähtsad!

Ja märksõnad, mis seostuvad pealkirjadega:
Positiivsed: informatiivne, täpne, lööv, müüv (positiivsemast vähemoluliseks)
Negatiivsed: eksitav, mittemidagiütlev

Kommenteerisin paari artiklit - sõnavabadus ja töötus

Viitan paarile asjale, mida pikemalt kommenteerisin, juhuks kui keegi siin ringi surfab ja üldist huvi tunneb:
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/24/uuriv-ajakirjandus/
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/19/ei-saa-aru/
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/15/too-ja-turg/

Ajakirjandus nuhkigu välja poliitikute heateod

Kirjutasin seda kirjet ja ununes üldse ära, mida ma öelda tahtsin :) Samas teema tuli terviklik, muutma ei hakka.

Tahtsin öelda - ajakirjandus võiks nuhkida välja head asjad, mida teevad korrumpeerunud poliitikud ja alatud ärimehed. Viimse kui üheni. Sopaloopimine takistab seda, ent need teod tuleks päevavalgele tuua. Vastasel korral on väga keeruline areneda positiivses suunas meie riigil - kui keegi midagi teebki, pole tähelepanu ega tänu. Samas psühholoogid teavad ammu, et tänu ja tunnustus on paremad motiveerivad jõud, kui lihtne valimatu vihkamine ja viha. Riigist tuleks viimast võtta - teame kõik, et poliitikud on orjapidajad ja rahvaliikmed tahaks ise orjapidajaks saada, aga kuidagi ei tule välja, tahaks fondid tühjaks pumbata ja kõik toetusvahendid endale suunata, eks ole. Ja siis on hea inimesed, keda mina olen näinud poliitikas ja meediamaastikul ausaltöeldes protsentuaalselt umbes sama palju, kui mujal - protsentuaalne jaotus on küllaltki ühtlane. Parimad sõbrad on teinud ühes või teises suunas sigadusi ja võtavad vahel pähe, et lollidelt tulebki raha ära võtta (jaa, selles ka omajagu õigust) ja et ega ilma korruptsioonita siin ikka ei saa. Lihtsalt, tänu, tasu ja tunnustust ei saa ilma korruptsioonita - vaesel inimesel ju endagi jaoks vähe tänu, mis siis veel teistele anda ;) Reaalselt peaks inimese emotsionaalsus olema keerukas, kõiki emotsioone tuleks arendada põhjalikult välja ja kasutada igas sobivas situatsioonis sõltumata sellest, et oled harjunud ühe või teise inimese suhtes püsivalt üht või teist emotsiooni välja näitama - psühholoogid on uurinud, et vahepeal kõvasti kasvanud ja arenenud inimesed võivad tugevalt taandareneda, sattudes vanematekoju tagasi või minnes külla, kuna emotsionaalsed mustrid ei muutu. Psühholoogias peetakse ülitähtsaks, et kui laps muudab enda käitumist, siis tuleb kohe muuta ka suhtumist ja tema vastuvõttu, sest vastasel korral läheb muutus üle ja ei juurdu. Tuleb olla reaktsioonides paindlik ja saada aru, et maailm ei ole mustvalge - ja katse üht või teist inimest mustaks või valgeks maalida ei ole mitte ainult ebamoraalne, vaid see käitumine pidurdab inimeste arengut (lapsikust nartsissismist ja egotsentrismist arenenud ja arvestava suhtumiseni - kuidas sa ikka arvestad maailmaga, mida sa ei tunne) ja on seega utilitaarsest eetikast lähtuvalt väär. Ühekülgse nägemusega inimesed, kelle emotsioonide muster hullemal juhul väljendub kujul üks-emotsioon-terve-maailma-suhtes (saad ülemuselt sõimata ja siis lähed sõimad teisi, et sõimu ikka elus hoida ja et see tiirleks ringi, lõpuks ülemuse naise kaudu ülemuseni tagasi ja siis jälle sulle), ega ka mitte üks-emotsioon-inimese-kohta, vaid tuleb olla emotsionaalselt tundlik, reageeriv ja täpne. Ja kommentaator, kes seda ei ole, on meie poliitika peasüüdlane rahva hulgas. Rahvas on see, kes vastutab, et rahvas suudaks riiki edasi viia - poliitikud võivad olla võimul, aga rahvas kui tervik kasvatab uusi poliitikuid, kujundab keskkonda koolides, mõjutab meedia kaudu arenevaid inimesi ja inimeste kaudu meediat, teeb äri ja ärikliimat, töötab ja paneb inimesi pettuma, kibestuma ja vaimselt väärastuma. Lihtsalt, meie rahva hulgas on palju neid, kes ei ole võimelised vähimalgi määral vastutama - kõiges on süüdi vanemad, ülemused ja poliitikud. Kindlasti on vanemad, ülemused ja poliitikud asjades süüdi, ent nad on kaugelt vähemuses, nad moodustavad väga väikse osa - ja inimene, kes ei suuda vastutada oma emotsioonide eest, luua peeglisarnast keerukat teadvust ja peegeldada maailma autentselt, olla nii intellektuaalses, kui emotsionaalses mõttes läbinägelik, paljutahuline ja terviklik; selline inimene - nende mass - on esimene ja peaaegu ainus põhjus, kui midagi läheb valesti. Siin ei ole kedagi konkreetset süüdistada, aga järelikult ei olegi vaja - võib astuda väikseid, kindlaid ja konkreetseid samme paremuse poole. Öeldakse, et enamus firmakatsetisi läheb pankrotti või ei algagi, sest tehakse küll õiget asja, ent hakatakse selles kahtlema ja antakse alla - nii läheb pankrotti ka enamuse inimese enesetervendus ja muutumine soodsaks enda emotsionaalsele kliimale, esimene takistus või pettumus teeb inimese küüniliseks ja paneb vanadesse mustritesse tagasi langema. Poliitikud ei vabanda, ajakirjanikud ei vabanda - ja ka tavalised inimesed ei vabanda, kui teevad midagi valesti. Kes siis vabandama peaks?

Nii et - nuhkige välja inimeste heateod, olge väga küünilised ja kahtlustavad kõigi suhtes, kes ütlevad, et neid ei ole, ja murdke läbi sajast trikist, mida inimesed enda heategude varjamiseks teevad, et need karistatud ei saaks. Igal inimesel on kapis mõni hea mõte ja hea tegu lisaks mõnele kurjale tööle või mõttele ;) Ja tõesti - palju lihtsam on välja nuhkida mõni inimese tegemata jätmine kui see, mida ta teinud on, sest meie ühiskonnas järgneb heateole kindel ja karm kriitika - "liiga vähe", "mina väärin enamat", "niikuinii oli see mõeldud minu ära ostmiseks", "aga siin on viga". Tänu tuntakse tihti ainult siis, kui see on majanduslikult kasulik - näiteks mõne debiilse ja väärastunud ülemuse suhtes või kõnes, kus on vaja kiita potentsiaalseid rahastajaid ja tööpakkujaid.

Poliitik ja poliitika ei ole üks ja sama

Eesti meedia tegeleb väga palju poliitikutest negatiivsete arvamusavalduste kirjutamisega - see on suurepärane. Mis on probleem, on see, et Eesti meedia ei tegele positiivsete arvamusavalduste kirjutamisega - ehk siis, Eesti meedia teeb lihtsat tööd, aga jätab kõrvale keeruka ja närvenõudva töö.

Eestis on mitu poliitilist parteid. Kui riigis on näiteks kuus olulisemat parteid, siis on igal parteil üks sõber ja viis vastast - ja vastased, tihtipeale, on sisuliselt silmaklappidega positiivse suhtes. Seega jõuab iga partei kohta ajakirjandusse väga palju negatiivset ja väga vähe positiivset - miks peakski üks erakond kaevama välja teise erakonna tugevad ja head küljed? Pigem bluffitakse tänases Eestis need olematuks.

Eesti rahva huvides, siiski, on tuua välja mõlemad - tuua välja kõige halvemate poliitikute head ja kõige paremate halvad küljed.

Madal ja kõrge EQ:

• Madala EQ'ga inimene kritiseerib teist inimest ja mitte tema tegusid
• Kõrge EQ'ga inimene kritiseerib teise inimese tegusid sõltumatult ja omab teatud keerukat koondsuhtumist, kompleksset emotsiooni, mis sisaldab paljusid tahkusid ja nüansse.

Madala EQ'ga inimene võib intellektuaalselt kritiseerida sõnu - anda neile plusse ja miinuseid -, ent ta ei suuda välja kujundada terviklikku suhtumist, keerulist emotsiooni, poliitiku suhtes.

Kuidas mõjub suhtumine?

• Üdini positiivne suhtumine inimest ei mõjuta, ei motiveeri teda niivõrd arenema. Samas ei ole Eestis poliitikute suhtes sellist suhtumist peaaegu üldse märgata. Muudab enesekeskseks ja nartsissistlikuks.
• Üdini negatiivne suhtumine inimest ei mõjuta ja paneb teisi tihtipeale vältima ka häid tegusid, mida see inimene teeb (Hitler kasutas ka nuga ja kahvlit). See loob üldise suhtumise, et näiteks kellegi toetamine vms. on alati mingi salakavala manipulatiivse taotlusega ja seega negatiivne; nii tekib olukord, kus poliitikud ei saa teha häid asju, sest keegi teine on neid juba teinud. Muudab paksunahaliseks ja küüniliseks.
• Keerukas ja nüansirohke suhtumine kehtestab mingid ootused ja huvid, kui seda emotsionaalselt targalt välja näidata. Alati peab olema komentaari kontekstis üldine suhtumine sellesse poliitikusse, samas konkreetses olukorras tasub välja näidata hästi läbi kaalutud positiivset, negatiivset või mitmetahulist suhtumist, mis annaks viite, kuidas see kommentaator olukorra arengut näeks. Paljud eri vaatepunktidega sellised kommentaarid loovat tegelikult teatud suuna.

Suhtumisega on ka see:

• Poliitikud koguvad hääli, hääled on nende eluline reaalsus ja sissetulekuallikas.
• Üdini negatiivset suhtumist on raske mõjutada - need hääled poliitikuid ei huvita; kui sa näitad välja üdini negatiivset suhtumist, on tal sinust sügavalt ükskõik, sest sellist asja on keerukas muuta ja muud jahimaad paremad.
• Üdini positiivset suhtumist on raske mõjutada - need hääled poliitikuid ei huvita, sest on täiesti kriitikavabad ja kindlad.
• Keerulist ja nüansirohket suhtumist, et "mul on sinu hääl, kui sa parandad seda ja seda" või "ma kaalun erinevate poliitikute vahel ja näen neis seda head ja seda halba" võib luua fooni, kus küüniline poliitik saab mugavusest ja ahnusest teha palju head (ja meid mõnes mõttes ei huvita, et see inimene on sisimas küüniline, kuni me saame, mida vaja - kuigi vähem küünilised, ent siiski läbinägelikud poliitikud on paremad) ja arukas heatahtlik poliitik suudab panna kokku konstruktiivse pildi, kuidas suurendada üldist rahulolu.
• Nõudmised peaks olema realistlikud. Mitterealistlikku nõudmist ei saa täita, seega need hääled ei huvita ühtegi poliitikut, kes just puhta populismi jõul ei taha liikuda - mida rohkem ebarealistlikke nõudmisi, seda kindlam, et ka konkureerivad erakonnad neid ei täida ja seda rohkem populismi.
• Vähem loosungeid - poliitikuid ei ole mõtet valida nende poliitiliste vaadete järgi. Nõudmised peaks olema nii maailmavaatelised kui ka küllaltki konkreetsed, ent nähes poliitiku käitumist paljudes konkreetsetes situatsioonides ja jättes möla kõrvale on hinnang siiski tasakaalukam. Teooria on väga tähtis, selle hea tundmine - seega tasub poliitiku puhul hinnata pigem seda, kui arukalt ta argumenteerib ja kui hästi teemat mõistab, kui seda, mida ta täpselt välja pakub. Pea igaüks on lugenud erinevate poliitiliste taustadega inimeste raamatuid huviga, pea igaüks on propageerinud mõnda hiljem tobedaks osutunud lahendust või suhtunud ükskõikselt sellesse, mis hiljem olukorra lahendas.
• Rohkem inimlikkust, tänu ja viha peen ja keerukas mikstuur, mis vastaks reaalsusele. Emotsioon peab peegeldama reaalsust - mida parem reaalsuse peegel inimene emotsionaalselt on, seda parem on tema mõju ümbruskonnale. Emotsionaalselt arenenud inimene on oma emotsioonidest teadlik ja viimistleb neid järk-järgult täiuseni, mitte ei ole kaootilises afektide möllus ega ka ürita kõike kuivalt ja emotsioonivabalt, nö. "faktiliselt" väljendada. Emotsioon on reaalne jõud, see muudab ühiskonnas toimivat ja mõjutab inimeste käekäiku. Emotsioonivabadus on tähtis - igaüks võib tunda, mida soovib - nagu ka mõttevabadus, ent siiski on tähtis ka teadlikkus emotsioonidest ja sisemine vastutus nende suhtes. Samas, madala EQ'ga inimese emotsioonid ei mõjuta just paljut ja kõrge EQ'ga inimeste emotsioonid ongi vastutustundlikud, nii nagu kõrge IQga inimene ei aja täielikku jama, kui vaadelda väidete faktilisust.

Hauakaevurite lihtne töö

Lugesin delfi kommentaatiumit hauakaevamise teemal - kommentaatorid "parandavad" artikli autorit, et hauakaevamine ei ole lihtne töö ja "kas oled ise seda tööd teinud".

füüsiline ja vaimne pingutus

lihtne versus keeruline
kerge versus raske

Haua kaevamine ei ole kerge töö, aga kindlasti on see lihtne töö. Osad tööd on keerulised, teised on rasked, kolmandad on mõlemat ja neljandad ei ole mitte kumbagit.


Peale selle võib töö olla:
nüri versus loominguline
tähtsusetu versus vastutav


Lihtsat tööd teevad need, kes võivad matemaatikatunnis vinguda, et asi on hull, aga samas suudavad päikese käes mitu tundi kive tõsta. Vahel, muidugi, lahendavad ka nemad mõistatusi.


Kerget tööd teevad need, kes suudavad oma mõtlemisega raskeid probleeme lahendada, kavala nipiga sajatonnise kivi üles tõsta ent kehalise kasvatuse tunnis ehk kõrvale hoiavad. Oma aias või majas, muidugi, võivad ka nemad rasket tööd teha, mitte näiteks kolijaid palgata. Tihtilugu käivad sellised trennis, et saada heaoluks vajalik hulk füüsilist pingutust.


Nüri tööd teevad need, kes võivad küll võib-olla tuupida ja ilmselt etteantud valemi järgi palju ülesandeid lahendada, ent ei oska toimida uudses situatsioonis, jäävad jänni kirjandi kirjutamise või sellise vastuse andmisega, mida õpikus ei olnud.


Tähtsusetut tööd teevad need, kes võivad küll pingutada ja keerukaid asju teha, ent ei suuda igasuguses pingelises situatsioonis jääda konstruktiivseks, vajalikul määral rahulikuks ja selge mõistuse juurde. Päris tähtsusetuid töid ei ole või kui on, siis ei maksta nende eest suurt midagi - välja arvatud juhul, kui need on mõne asutuse poolt riigi raha kulutamiseks või bürokraatia eeskirjade täitmiseks loodud.


Samuti on kasulik ja kahjulik töö


Kasulik töö on see, mis annab kellelegi lisaväärtust - selle eest, et ta ise muutus selle töö võrra rikkamaks, ta maksab.


Kahjulik töö on see, mis tekitab kellelegi kahju - maksta võib ta siis näiteks selle eest, et seda kahju enam ei sünniks või selle tõttu, et ta ei saa toimuvast aru. Seetõttu, jällegi, on vaja ka keerulise ja loomingulise töö tegijaid vastutavatele kohtadele - neid, kes saavad toimuvast aru, isegi kui toimuv on väga kavalalt läbi mõeldud.


samuti on palju muid näitajaid, mille põhjal kujuneb palk
õiglases ühiskonnas - nagu töö, nõnda palk