Poliitikut ei tohiks valida poliitiliste vaadete järgi

Eelmisele postitusele tegelikult järjeks - ma usun, et poliitikute valimine nende vaadete järgi on küllaltki halb mõte. Ma ei pea silmas konkreetseid esinemisi, kust kajab läbi nende väärtushinnanguid ja suhtumisi. Pean silmas poliitilisi vaateid, nagu vasak- ja parempoolsus, mõne poliitilise strateegia pooldamine. Usun, et poliitilised vaated on seotud inimese tegeliku olemusega, ent vähe. On näha, et poliitikud vahetavad vaateid tihemini, kui muutuvad inimestena - vaated võivad olla seotud väga paljuga.

Mida võivad kajastada poliitilised vaated:

• Rahvusvahelise surve dünaamikat - poliitik võib muuta vaateid sobivaks, et riik lööks läbi rahvusvahelistes suhetes. See on poliitikule kohustuslik sõltumata selles, millisena ta maailma ideaalis näeks.
• Lokaalne poliitiline surve - nii mõnigi kord peab poliitik tegema kompromisse konsensuse asemel, olema seotud erinevate poliitiliste jõududega. Alati on valida, kas olla poliitteoreetik või arvamusliider, kes saab püstitada sügavamaid ja kindlamaid sihte, luua pinnast neile arutelu elavdamise ja seisukohtade esitamisega või olla poliitik, kes peab olema võimul.
• Õige ajastus - jällegi, selleks, et poliitika saaks anda oma kindla toetuse mingile suunale, peab see olema eelnevalt rahva ja mõjukate inimeste poolt läbi analüüsitud, nende jaoks aksepteeritav. Poliitik on dünaamiline nähtus, mis viib ellu suundasid, mis on sügavamalt võttes tegelikult juba võetud - loob rahvuslikke kokkuleppeid, mis riivaks kõiki piisavalt vähe.
• Praegust suunda - nagu keemias ei saa teha lihtsalt ühest asjast teist, vaid peab läbima mõnikord pikki ja keerulisi reaktsioone, nii peab poliitik lisama õigeid "kemikaale", tegema seda õigel ajal ja õiges järjekorras. See võib eeldada seda, et kui asjad on kiivas paremale, siis pöörata rooli vasakule ja kui asjad on kiivas vasakule, siis pidada kõnesid paremale - see tähendab, autot tuleb teel hoida, mitte rooli kogu aeg ühes asendis hoida.

Mille järgi valida poliitikut:

• Inimlikud omadused.
• Hea tahe.
• Võime keerulises situatsioonis toimida, konflikte lahendada, kompromissideni või paremal juhul konsensuseni.
• Äärmine intelligentsus.

Kui kurjus on kaval, siis peab headus olema kaval; kui kurjus mõtleb sajal tasandil, peab headus mõtlema sajal tasandil. Poliitikult ei pea ootama ilusaid sõnu ja enda omale sobivaid vaateid - tegelikult on eestlasi sedavõrd vähe, et kui veel vaadete järgi jagama hakata, jääb alles väga vähe inimesi, kes on korraga introvertselt iseseisvad, ekstravertselt dünaamilised, kõrge IQ ja väga kõrge EQ'ga, paindlikud ja traditsioone järgivad korraga. Poliitikut tuleks vaadelda kõigepealt inimese, seejärel poliitiliste vaadete esindajana - küllap on juba intelligentse, avatud ja heatahtliku inimese puhul võimalik konkreetsel juhul leida ka hea lahendus, milles ei ole ilmseid - ega isegi mitte raskesti märgatavaid - vigu, olgu ta siis kosmopoliit või rahvuslane. Poliitilised vaated on pigem, kuidas midagi teha - aga polegi tähtis, kuidas taastada majandus, tähtis on ennekõike see, et oleks olemas tahe seda teha ja samas kõikide ja kõigega piisavalt arvestada, et oleks olemas paindlikkus teha seda täiesti vastavalt situatsioonile ning intelligentsus teha seda ilma tagasilöökide ja kõrvalnähtudeta. Kõik teavad, et sõpru ei valita poliitiliste vaadete järgi - aga miks mitte valida poliitikuks inimesi, kes sobiks sõpradeks, mitte neid, kes vahutavad õigesti?

Sisemine vabadus - reaktsioon teisele blogile

Lugesin sellist blogikirjutist:
http://zeeta.wordpress.com/2010/03/23/sisemise-vabaduse-ideaal/

Autor ütleb, et sisemine vabadus on mõtlemise sõltumatus teisest inimesest. Et see on see, kui otsida oma arvamustes isiklikke veendumusi, mitte toetuda teiste arvamusele. Tsiteerides, mitte toetuda teiste inimeste "hinnangutest, moest, normidest".

Mina olen sellest alati lähtunud ja usun, et sellele on veenvaid põhjendusi mitmesuguseid.

Moraalne põhjendus

Tahaks mainida, et üks asjadest, mida tuleb oluliseks pidada, on tänu. Tänu vastab inimese tunnustusvajadusele, mis on Maslow püramiidis olulisel kohal - see on õigupoolest oluline ja vägagi reaalne sotsiaalne tegur, mis suunab kõike toimuvat. Negatiivne kriitika ja sõim on asjad, mis normaalses olukorras hoiavad ära mitmesuguseid halbu asju, ent positiivne kriitika ja tänu on peamised kütused - kõige sügavamad -, mis lükkavad positiivseid asju käima. Keegi tegelikult ei tee midagi, mille suhtes tema suunas ei ole tänu üles näidatud; tänu on miski, mida peaks näitama üles sama konsistentselt, kui tehakse häid asju - mitte ainult esimesel või teisel korral. Toon näite, et kunagi lapsena leidsin ükspäev, et hakkaks õige nõusid pesema, koristama ja üleüldse korralikuks inimeseks - kuni vanemad sellest mingil määral vaimustusid, see võimendus; kui järsku hakati minult nõudma neid samu asju, siis läks üle igasugune huvi neid teha ja vabanesin nendest uutest kohustustest võimalikult kiiresti. Ja see on ühest küljest hea näide vajadusest olla oma tegevuses vaba, teisest küljest sellest, et inimene soovib siiski seda, et tema tegevus saaks sama moodi vastatud. Et see tänu oleks sama konsistentne ja pidev, kui tegevus ise.

Nüüd, tänu on iseenesest laiem nähtus. See hõlmab tunnustust, heatahtlikkust, teise inimese tegevuse soodustamist ja elukäigu parandamist võimaluste piires - umbes selliselt toimib see tervetes inimestes. Seega on see ka oluline sotsiaalne faktor, mitte lihtsalt "emotsioon", vaid õigesti suunatud tänu peaaegu et põhjustab ka tasu (ja kui mitte seda, siis mõjuvatel põhjustel). See näitab teatud valmisolekut ja parandab inimesi üsna otseselt.

Miks ma seda juttu räägin:

• Albert Einstein
• Kõik filosoofid
• Kõik tippteadlased
• Kõikide positiivsete poliitiliste uuenduste juhid

Need inimesed on olnud vabamõtlejad. Nad on palju ära teinud. Tänu sellele see inimmaailm sellisel kujul üldse eksisteerida saabki. Ja nüüd on naeruväärne väita, nagu nendes kommentaariumites, et need inimesed, kes mõtlevad iseseisvalt, ei "arvesta teistega".

Soov, et teised mõtleks, nagu sina, ei ole mitte loomulik vajadus - see on seda teatud mõttes, inimesel on tung mõelda teistega sarnaselt ja olla kommuunis -, vaid kui seda sisendada ja üritada luua kliimat, kus mõeldaks "nagu teised", siis tekib olukord, kus mingit arengut ei ole, probleeme ei lahendata, valed jäävad püsima ning inimeste areng on pidurdatud. See on justkui kuulutamine, et minul on lõplik tõde - sotsiaalsed normid, moed ega massipsühhoosid ei ole lõplik tõde, reklaam ja meedia ei ole lõplik tõde.

Juurtetus

Inimesed, kes mõtlevad nagu teised, lähtuvad traditsioonist, on juurtetud. Selliste inimeste teadvuses on mõtted, ent ei ole nende mõtete põhjuseid. Nad on nagu tuupijad - inimesed, kes vastavad kõikidele küsimustele õigesti, mis õpikus sees olid, ent ei tea vastust sama keerulisele uuele küsimusele, mille vastus oleks ilmne, kui teemat süvitsi mõista. Kahtlemine, vaba mõtlemine ja vaba meel viivad inimese juurteni - selle loogika ja teadmistepagasini, millest igapäevatõed keerukat teed mööda tuletuvad ja välja hargnevad. Sellised inimesed hoiavad kinni tõest, lasevad lahti valest, näevad läbi ja suudavad reageerida uudsetele olukordadele - näiteks probleemidele, mida inimene oma keskkonnas kohtab või põhjustab. Sellised inimesed suudavad kohaneda.

Inimesed, kes ei ole vabalt mõelnud pikka aega, kes ei ole ise oma teadmiste aluseid otsinud ja asjades veendunud, kaalunud väga kummalisi ja teistsuguseid võimalusi, ignoreerinud moode - inimesed, kes ei ole vabad -, need inimesed alluvad teistele. Nad alluvad neile, kes on piisavalt vabad, et uusi asju välja käia. Nad on sõltuvuses ainult oma arvamusliidritest, meediast, poliitikutest - kogu nende ajutegevus on programmeeritav, juhitav, kontrollitav. Ja see ei ole mitte ülim teistega arvestamine - need asjad ei ole seotud. Vaba mõtlemine ei tähenda tegudes teistega mitte arvestamine, juhitud mõtlemine võib viia kuritegudeni, kui keegi seda nendeni juhib. Nendes asjades puudub seos. Kõige siiramalt kõige hullemat jama ajavad need, kes mõtlevad moe pinnalt - seda seepärast, et nende jama ei saa argumentidega ümber lükata. Nad ei ole ise selleni jõudnud, mida väidavad, järelikult ei oska nad kuidagi hinnata vastuargumente ega parandada vigu. Sellised inimesed on jehoova tunnistajad - mitte päris, aga see on kaugem äärmus.

Ma usun, et inimene peab aja jooksul mõistma, et teised inimesed võivad mõista paljusid keerukaid asju temast sügavamalt ja neid tasub kuulata. Enamik vabamõtlejaid väärtustab teiste inimeste kuulamist, püüab mõista ja süveneb argumente - kuigi nad vajavad rohkem või vähem vestluspartnerit, kes ise oma väidete tuuma tabab ja selle loogiliselt läbi on analüüsinud. Ülejäänud partneritega muutub vestlus nüriks, kui nad leiavad partneri jutust vigu ja partner ei suuda neid elegantselt parandada ja omaks võtta, vaid raiub ikka oma tuubitud luulusid.

Ma usun, et midaiganes inimene ei usuks - parim on inimene, kes suudab korraga mõelda vabalt (sisemine vabadus) ja võtta arvesse teiste inimeste arvamusi ja mõtteid (sotsiaalne kohanemisvõime). Aga sisemine vabadus on väga tähtis. Sisemine vabadus võib panna nägema vigu olemasolevas, nägema läbi imidži ja laimu, õppima oma isiklikest kogemustest. Paljud inimesed käituvad, nagu nad ei oleks oma kogemustest õppinud, lähevad kollektiivselt hulluks - lihtsalt sellepärast, et nende meeskonnas ei ole mitte kedagi, kes suudaks objektiivsust säilitada, kõiki võimalusi kaaluda ja vead läbi näha, igaüks arvab, et keegi kuskil ikka teeb seda ja teeb ise ennast kuuldavaks. Karjades ei oleks midagi halba - ent psühholoogid on näidanud, et kari on lollim, kui selle liikmed, kari teeb lollusi, mida ükski liige enda kanda ei võtaks. Ja kari, mille liikmetel ei ole sõltumatut mõtlemist, isiklikku vastutust oma seisukohtade suhtes, julgust mõelda teisiti ja tunda teisiti - see kari on ka kergesti allutatav, seda võivad suvalises suunas mõjutada need, kes teavad pisut karjapsühholoogiast ja oskavad manipuleerida.

Ja viide ühte teise blogikirjesse, mis pisut seondub:
http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2010/03/tsensuur-eesti-vabariigis.html

Seda seost võib olla paljudele raske näha, ent arenenud loogika olemasolu eeldab pikaajalist süstemaatilist normide eiramist sisimas sõltumata sellest, kas need normid on loogilised või ei ole. Tõeni ei jõua lihtsalt nii, et loed seda tõde raamatust - selleni jõuad nii, et kaalud erinevaid võimalusi ja saad aru, et paljud neist on rumalad. Diskussiooni, väitluse, kahtlemise ja skepsise käigus jõuab tõeni, valusa enesekriitika ja eneseiroonia käigus jõuab tõeni. Ehkki - ega enesekriitika ei saagi olla valus sellele, kelle eesmärk on saada aru asjadest ja mitte olla loll lammas, kes hakkab tapma siis, kui tapmine moodi läheb. "Õhuke tsivilisatsioonikiht" on purunemisohtlik siis, kui see baseerub normil ja normaalsusel - see peab vastu, kui igaüks võib seda iga kell natuke kõigutada ja natuke proovile panna, kui igaüks võib sellele vastu vaielda ja mõelda, mis oleks, kui seda ei ole.

Ühiskond, mis ei aksepteeri vaba mõtlemist - või kardab seda paaniliselt - on määratud stagnatsioonile, selle vorm püsib mõnda aega, ent sisu hävib aeglaselt ja kindlalt. Innovatsioon, originaalsed lahendused - ehk siis kohanemine muutuva reaalsuse, majanduskriiside ja lõppevate ressurssidega - hävivad vaikselt, nende loojad muutuvad küüniliseks ja üks hetk tõmbuvad endasse, elavad iseenda nimel, hüvanguks ja kasuks.

Kurjategijatel on õigus privaatsusele

Sattusin blog.tr.ee lehelt sellisele blogisissekandele, mis rääkis pihisaladusest. Et küsimus selles, kas see peab nii olema, et kui keegi läheb pihtima ja paljastab mingeid mõtteid kuritegude teemal, siis kirikuõpetajal on õigus-kohustus neist asjadest mitte politseile rääkida.

Selles blogikirjes on moraalsed argumendid, aga vaatleks seda korraks mänguteoreetiliselt.

1. Kirikuõpetajal on õigus ja kohustus asju mitte välja rääkida
Järelikult ta ei räägi
2. Kirikuõpetajal ei ole sellist õigust
Järelikult on tal kohustus rääkida, järelikult paljud räägivad

Eeldame, et südant tahab puistada kurjategija või inimene, kes planeerib kuritegu (kuigi viimane on niikuinii vähetõenäoline). Nüüd on jällegi kaks võimalust.

1. Kirikuõpetaja ilmselt ei räägi
Järelikult kurjategija ilmselt läheb
2. Kirikuõpetaja ilmselt (või võib-olla) räägib
Järelikult kurjategija praktiliselt kindlasti ei lähe

Eeldame nüüd, et kirikuõpetaja tahab kuritegu või järgmisi kuritegusid ära hoida, kui võimalik (mis on küllaltki ootuspärane eeldus) ja et see on võimalik (mis on samuti võimalik). Järelikult on jällegi, nendel eeldustel põhinedes, kaks võimalust.

1. Kirikuõpetaja ilmselt ei räägi
Järelikult kurjategija võidakse rääkida ümber või teda ravida-parandada
2. Kirikuõpetaja ilmselt räägib
Järelikult kurjategijat ei parandata, kuritegu ära ei hoita

Seda ei saa parandada ka asjaoluga, kui väita, et ei räägita ja tegelikult rääkida või muu sellise kahepalgelisusega - inimesed õpivad kogemusest ning sellise muudatuse ajutine effekt oleks positiivne, ent pikaajaline muutuks peagi pöördumatult negatiivseks (ei ole ju suur raskus välja selgitada, kes midagi rääkis, eriti kuna paljudel kurjategijatel võivad olla tutvused või informaatorid politseis).

Seega on elementaarne, et mingi hulk inimesi - psühholoogid, kirikuõpetajad, pereliikmed -, kes siis vastava inimese maailmavaadetega sobivad, peaksid saama teda tema jaoks ohutult ära kuulata ja nõu anda. Et asjad ei jõuaks sõnadest tegudeni, peab sõnade tasemel olema küllaltki suur vabadus isegi sellistes asjades, kus see ei ole enam sõnavabaduse osa. Seega peaks kurjategijatel kahtlemata olema selline õigus - lihtsalt, kuigi teoreetiliselt võib mõelda, et kui kirikuõpetajad peavad kurjategijaid üles andma, siis kuritegude arv väheneb, on tegelik olukord kindlasti vastupidine. Riik peab pakkuma kõikidele inimestele turvalised võimalused leida nõustamist, vaimset ravi ja teatud laadi toetust olukordades, kus nad võiksid kavandada kuritegusid või olla sellise suuna valinud. Näiteks, võib uskuda, et kui koolitulistajad võiksid olla 100% kindlad, et nende plaanid jäävad psühhiaatrite siseinfoks ja omavaheliseks arutlusteemaks (kui sedagi), siis see võiks koolitulistamisi ära hoida - kui on lihtsalt veel üks inimene, kellega privaatsuse õhustikku ei ole, siis see ei muuda selles osas mitte midagi. Seega on selline kummaline privaatsuse õigus tõesti olemas - kurjategijatel on, utilitaarsest loogikast lähtuvalt, õigus vestelda teraapiaprofessionaalidega täieliku privaatsuse õhkkonnas ja selle õiguse rikkumine oleks ohtlik samm riigi või kiriku poolt. Muidugi võiksid sellisel juhul ka kirikuõpetajad ja terapeudid tugevat koostööd teha (mõtteid vahetada), aga ma usun, et ilmselt tänapäeva ühiskonnas teevadki.

Sõnavabaduse kaitseks - sõnavabaduse mõjud elule

Tahaksin kirjutada teksti teemal, et mida pean oluliseks sõnavabaduse puhul. Samuti käsitlen lühidalt sõnavabadusega seotud probleeme ja nende võimalikke lahendusi.

Ajuressursid - juhtimine ülalt või alt

Esimene tähtis argument sõnavabaduse poolt on see, et see võimaldab (ideaalis) ajuressursside optimaalset kasutust.

Kuidas ehitatakse keerukaid arvutisüsteeme? Üks võimalus on teha need nii, et arvutusi juhivad kesksüsteemid, mis annavad paljudele konkreetsetele protsessoritele ülesandeid, mida need lahendavad. Sellisel juhul juhivad kogu protsessi kesksüsteemid - see tähendab, tehete järjekord sõltub ainult kesksüsteemi arvutusvõimusest. Mõne lihtsama ülesande puhul on see võimalik - siiski, kui ülesandel on väga palju tahkusid ja vahetulemuste mõju ei ole nii otsene, kui vaja on arvestada kõikvõimalike asjaoludega ja ideaalset vastust ei olegi ehk võimalik leida, otsitakse teist teed. Iga üksik protsessor pannakse teiste protsessoritega samadele alustele ning kõik protsessorid lahendavad ülesannet koos. See on märgatavalt keerukam ülesanne. Siingi on võimalik näha, et kõik protsessorid on sisuliselt ühesugused - inimesed, samas, on kõik erinevad. See erinevus tähendab, et üks ei suudagi lahendada ülesande osi, mis on teisele lihtsad.

Siin tuleb mängu demokraatia üks põhiväärtusi - arvamuste paljusus. On sadu, tuhandeid, miljoneid erinevaid arvamusi. Iga arvamus võib koguda endale poolehoidjaid või vastaseid, kui see on kord esitatud. Inimesed, kes ei ole võimelised arvestama ka teiste vaatepunktidega, pooldajaid koguda ei suuda - see on kompromissi ja konsensuse erinevus. Kompromiss on see, kui tullakse teineteisele poolele teele vastu - näiteks, kui aktsia täna tõuseb järsult, üldisema tendentsina langeb, aga kümne aasta jooksul läheb väga kõrgeks, siis üks hea lahendus oleks osta see üheks päevaks (kuni langema hakkab), teine hea lahendus oleks see osta kümneks aastaks. Kompromiss, osta see viieks aastaks, võiks tähendada kaotust. Teine võimalus on konsensus - kahte erinevat vaatepunkti analüüsitakse ja leitakse üksmeel kahe inimese vahel, kes näevad erinevaid asjaolusid; see on märgatavalt keerukam ja alati nii ei saa. Teine näide: üks inimene tahab arendada firmat mobiiltelefonide turule, et kasutada ära selle turu kiiret kasvu; teine inimene tahab arendada seda finantssüsteemide turule, mis on äärmiselt praktiline. Võimalik kompromiss oleks panna pool firmat tegema mobiilirakendusi ja teine pool finantssüsteeme - ilmselgelt ei ole siis firma täit võimsust rakendatud kummalgi turul ja see võib kaotada mõlemal. Konsensus oleks leida mõni turg, mis on korraga kiiresti kasvav ja praktiline või hakata arendama mobiilseid finantssüsteeme, mis ongi mõlemat korraga. Nii saab rakendada firma täit võimsust ja mõlemad on rahul. Seega - võimalusel ei kompromissidele ja jah konsensustele. Kuigi alati konsensust ei saavuta - kompromiss on parem, kui konflikt või see, et lõpuks üldse midagi ei tehta, vaid jäädaksegi vaidlema.

Kui nüüd vaadelda inimeste juhtimist:

• Otsused tehakse keskelt ja kedagi ei kuulata üldse ära
• Otsused tehakse keskelt ja kõik kuulatakse täielikult ära

Nende vahele püütakse leida kompromissi, aga see kompromiss on kahtlane asi - kui kuulata ära ainult osad ja osaliselt, siis tekib terve rida probleeme. Esiteks - keda kuulata ära ja mil määral? Teiseks - kui keskelt pannakse paika reeglid, mis on väga piiravad, siis läheb hulk arvamusi kaotsi; inimesed muutuvad küüniliseks ja ei pruugi enam midagi rääkida. Kolmandaks - inimene, keda talle olulises küsimuses ära ei kuulata, ei püüagi ennast teises olulises küsimuses kuuldavaks teha, vaid pettub riigis ja juhtides.

Kui luua rida piiranguid sõnavabadusele, kehtestada karmid reeglid ja põhjustada üldist ohutunnet, et kedagi trahvitakse üldse mingi arvamusavalduse puhul - sellisel juhul tekib ohutunne, et mingeid valusamaid teemasid üldse kajastada ei saagi.

Vaatleks situatsiooni, mis kaasneb sõnavabadusega.

1. Keegi - valitsus, mõni firma või eraisik - kuulutab välja plaani, mida kavatseb teostada.
2. Kõik teised analüüsivad seda plaani, otsivad selles esiteks: vigu, teiseks: kuidas see neid kahjustada võiks.
3. Sellest räägitakse inimeste ringis, kirjutatakse blogides, võib-olla jõuab lehte. See levib seda kaugemale, mida rohkemad seda valulikuna tajuvad.
4. Plaani välja kuulutaja saab plaani põhjendada, kaitsta, korrigeerida või selle täitmise peatada.

Selline info liikumine toimub mitmes suunas ja selle käigus ilmnevad paljud erinevad viisid, kuidas keegi kahjustatud saab. Loetumates blogides analüüsitakse seda, inimesed vaidlevad omavahel ja selgitatakse välja erinevate osapoolte arvamused, huvid ja see, kuidas neid huve täita.

Millele peaks vastama poliitiline otsus:

• See kaitseb vähemuse või enamuse kindlaid huve.
• See ei riku teiste vähemuste või ülejäänud enamuse huve.
• Neid huve, mida see kaitseb, on raske kaitsta ilma sellise poliitilise otsuseta.

Kuitahes põhjalik ka ei oleks otsust langetava grupi otsuselangetamise protsess, ei ole nad võimelised arvestama miljonite inimeste isegi mitte kõige olulisemate huvidega - alati jääb midagi kahe silma vahele. Samuti, rahvas, mis koosneb miljonist ja kus on seega kümmetuhat inimest, kelle IQ on üle 140 piiri; teist kümmetuhat inimest, kelle EQ on üle 140 piiri ja kahtlemata väga palju erinevate alade spetsialiste; on ka inimesi, kes elavad eri piirkondades, puutuvad kokku erinevate probleemidega ja teavad täiesti eri asju; on kogenud erinevaid sündmusi, õppinud erinevaid oskusi ja lugenud erinevaid raamatuid - alati võib selle miljoni hulgas olla keegi, kes avastab mõne vea või puudujäägi, mida isegi sajapealine üliprofessionaalne seaduse väljatöötamise grupp suutis kahe silma vahele jätta. Sellised inimesed käivad oma asjad välja ja koguvad toetajaid ja allkirju - mida põhjendatum asi, seda rohkem neid koguneb. Saavutades teatud kriitilise massi inimesi, kes on selle vea olemasolus veendunud, annavad nad üle mõne paberi viietuhande allkirjaga (0.5% elanikkonnast), et näidata, et selline otsus puudutab kedagi tõsiselt. Seadust välja andev kolleegium töötab selle ühiselt esitatud ja läbi töötatud dokumendi läbi ja teeb seadusse korrektuurid, et saaksid esindatud selle väljatöötamisel arvesse võetud huvid ja ekspertgrupi professionaalse analüüsi tagamaad, ent lisanduks ka see argument või need argumendid, mis lisati - sellise protsessi kordudes muutub dokument aegamööda optimaalseks, otsitakse mingit konsensust. Reeglina tuleb välja selgitada, mis on kellegi huvid ja viia tekst selliseks, et kui jagada rahvas sajaks osaks, igaüks esindamas ühte huvi, siis iga selline huvi oleks arvesse võetud - lõppdokument on otsus, mis tagab kõikide nende huvide esindatuse korraga. Mõned huvid on vastuolulised, konsensust ei leita - siis tuleb siht seada kompromissile, vaielda ja argumenteerida ja tõestada, et erinevad huvid on ühe olulised või üks on olulisem kui teine; siis tuleb tagada, et kuigi mõni huvi jääb vähem esindatud, ei langeks selle huvi omaja elukvaliteet (vähemalt mitte oluliselt) või saaks hoopis esindatud mõni tema tähtsam huvi; huvid tuleb prioritiseerida. Sellises dialoogis osalemine ongi poliitiku põhitöö - kui keegi midagi nõuab, siis selgitada välja, miks ta seda nõuab, ja isegi, kui nõue tuleb tagasi lükata, siis näidata talle, et see põhjus kadus ära - kas siis seadust optimeerides või põhjendades, et see ei rikugi seda huvi. Isegi lihtne ja elegantne, ühel A4 paberil esindatud dokument võib arvesse võtta tuhandeid erinevaid huve.

Selle protsessi võimalikud kasutegurid langevad kahte lehte:

• Rahva huvid saavad paremini täidetud - see juhtub siis, kui otsust korrigeeritakse ja osapoolte arvamuste järgi muudetakse.
• Rahvas või oluline osa selle esindajatest õpib midagi uut, areneb - see juhtub siis, kui poliitikud seminaride, kõnede, artiklite ja analüüside avalikustamise teel näitavad, kuidas vastav huvi ei saa kahjustatud või kuidas see huvi ei olegi selles kontekstis oluline, sest selle kahjustumisest tekkiv kahju saab tasutud teiste huvide kaitsmisest tuleneva kasu abil; selline põhjendus, olles veenev, lõpetab igasuguse "vastupanu".

Seega - arenevad poliitikud, areneb rahvas, rahva huvid saavad kaetud ja seeläbi muutub riik tugevamaks.

Dialoog erinevate osapoolte vahel, osalusdemokraatia elemendid ja omavaheline arutamine - see kõik parandab otsuste kvaliteeti. Järgmine kord võtab ka rahvas neid argumente arvesse ning rahva harimise teel asjad parandavad.

Niisiis, kui poliitik näeb, et rahvas võitleb mõne otsuse vastu, on tal kaks võimalust:

• Tema eelnõu ei arvesta mõne olulise huviga, ta peab õppima ja asja endale selgeks tegema. Vigades ei ole midagi hullu, õppimine ja areng on head - hea poliitik seda just tahabki.
• Ta saab aru, et rahvas ei ole millestki aru saanud, et tagada ka rohujuure tasemel asjade head arengut ning oluliste teemade õigesti käsitlemist, on vaja rahvast harida. Ta ei pruugi saada häid asju kohe teha, ent ta võib kokku panna koolitusi, töötada välja strateegilist arenguplaani ja teha tööd inimeste harituse, võib-olla isegi kooliprogrammi kallal. Seegi on poliitiliselt oluline teadmine.

Seega on sõnavabadus - ohustamatu teadmine, et kõike võib arutada ja kõike väljendada - äärmiselt oluline faktor riigi kui terviku arengus.

Pingete maandamine, aja kokkuhoid

Teine oluline faktor sõnavabaduse puhul on pingete maandamine ja aja kokkuhoid. See räägib samuti sõnavabaduse poolt.

Inimene, keda ei kuulata ära, satub pingesse. Tema usaldus riigi suhtes langeb (isegi, kui tal ei ole õigus) ja ta hakkab pidama salaplaani; ta muutub küünilisemaks ja hakkab riiki õõnestama - selle asemel, et avaldada arvamust ja teha konkreetne teema selgeks, hakkab ta kas riigi kui terviku vastu võitlema, poliitikat kui sellist maha tegema, teisi erakondi pooldama või küünilisi märkusi tegema ja vaikselt pinget kruvima, riiki destabiliseerima. Selline varjatud pinge võib järk-järgult kasvada revolutsiooniks või siis mingiks totakaks liikumiseks, mis on autistlik ja endassetõmbunud. Tekivad grupid, kes ei ole ühiskonda integreerunud ja kelle tegevus on kõikidele ohtlik. Need grupid ei avalda arvamust ka asjades, kus neid kuulataks ära - nad arutavad asju omavahel ja jõuavad süveneva veendumuseni, et vaja on astuda radikaalseid samme. Selliste gruppide ära hoidmine on vähemuste kaitse ja arvamuste paljususe printsiipide ratsionaalne alus.

Teine probleem on ajakulu. Rahva esindajad, paljud vähemused, keda ei kuulata ära (ja neid tekib järjest juurde) hakkavad kulutama oma aega lollustele. Nad tegelevad oluliste asjade, motiveeritud töö, ühiskonnale kasuliku tegevuse ja riigi arendamise asemel hoopis millegi muuga, muutuvad egotsentriliseks ja ülbeks. Sellised asjad võivad viia isegi kakluste ja konfliktideni rohujuure tasemel, kahjustades nii ka teisi, kes ei olegi selliselt endasse tõmbunud. See võib olla isegi hullem probleem, kui revolutsioon, sest seda ei saa lihtsalt maha suruda - see laieneb, ulatub eri kohtadesse ja selline mentaliteet hakkab levima; erinevad vähemused koonduvad, kuna neil on ühine vaenlane - see ei pruugi olla päris ühene ja otsene tegevus, aga sellised elemendid hakkavad rahva tegevuses ja motiivides järjest tugevnema ning igasugu kummalistel viisidel välja lööma. Kirjutama hakatakse ridade vahele, tekivad konfliktid ja erisused väga erinevatel tasemetel. Sellised tendentsid on riigile kui tervikule ohtlikud ja neid tuleks ära hoida.

Inimeste enesetunne

Räägime psühholoogilisest kliimast. Iga inimene, kelle jaoks oluline küsimus on lihtsalt maha surutud - selle asemel, et teda ära kuulata, mõista ja seletada talle arusaadavas keeles, et ta on loll (või mõista, et ise oled loll), pannakse ta vangi (teiste kulule elama) või pingestatakse teda, pannakse ta midagi enda teada hoidma. Selline asi põhjustab inimeses agressiooni, ta hakkab kõikidesse pisut vaenulikult suhtuma ja teeb pidevalt sarkastilisi ja küünilisi vihjeid. Ta tunneb, et on üksi, mõistmatu, ära kuulamata - ja temas kaob ära eluterve soov aidata, arendada ja head teha. Talle tundub, et tema häid soove ja head tegevust ei võeta vastu, tal ei lasta oma asja ajada. Kaob ära motivatsioon kõikidel tasanditel ja ta tunneb, et kõik on tema vastu, kõik on vaenlased jne... Inimene on seotud tervik ja kui põhjustada valu ühes punktis, siis kahjustada saab ka ülejäänud osa, näiteks tema edukus tööl. Näiteks ei pruugi ta enam rõõmustada mõne preemia või kiituse üle jne... Ta hakkab isiklikus elus õõnestustööd tegema, inimestega oma probleemsel teemal vaidlema ja teisi üles kütma. Kõik sellised tendentsid õõnestavad riiki märksa rohkem, kui see, kui midagi on korra välja öeldud, ära kuulatud, arvesse võetud ja töötatud välja toimivad ja mitte midagi ohustavad või destabiliseerivad meetmed, näiteks haridussüsteemi parandamine või mõne riigi töö aspekti parem kajastamine meedias.

Katkiste akende sündroom

Katkiste akende sündroom, mille kohta võib infot otsida netist, on järgmine: kui linnas on aknad katki, siis lõhutakse veel aknaid ja jõutakse vaikselt välja ohtlikuma kuritegevuseni.

Samuti: kui sõnavabadust saab piirata ühes küsimuses, tahetakse seda piirata ka mujal, igaüks püüab kasutada tsensuuri selleks, et mitte kulutada aega ja närve enda seisukoha kaitsmisele; juurdub tendents mõelda, et rahvas ongi loll ja rahvast tuleb piirata, et parim vahend enda jutu kinnitamiseks on lihtsalt kõiki trahvida, kes vastu vaidlevad. Trahvitud inimesed lähevad närvi, keegi ei kuula kedagi ära ja lõpuks tekivad järjest kõvemad julgeolekustruktuurid, mille ülesanne on arvamuste paljusust maha suruda. Selline tendents viib lähemale totaalsele ühiskonnale, kus kaovad ära innovaatilised mõtted ka tehnoloogia, teaduse ja muu sellise vallas - inimesed, kes oleksid muidu teaduslikud innovaatorid (sest sotsiaalselt on asjad enam-vähem) hakkavad hoopis mässajateks ja vabadusvõitlejateks, kasutavad oma loovat energiat kuskil mujal. Inimesed, kes muidu keskenduks muudele probleemidele - autode saaste vähendamine paremate mootorite loomise teel, linna mürataseme vähendamine parema asfaldi abil, õhu kvaliteedi tõstmine ja koolihariduse edendamine; need inimesed hakkavad hoopis lahendama probleeme, mis on seotud relvastruktuuridega, kes ei lase neil rääkida asjadest, mida nad muidu ainult muuseas mainiks. Nende aeg kulub valele asjale ja nad ei ole enam produktiivsed olulistes asjades. Tekivad organiseeritud vastupanustruktuurid - salajased klubid, kus räägitakse keelatud teemadel; mingid organisatsioonid, kes püüavad oma toetajaid valitsusse vedada jne...; sellised asjad kanduvad eriti hästi üle noortele, kes tegelevad juba päris lollustega, kui teemadest ka sisuliselt aru ei saa. Juurdub seisukoht, et valitsus on halb, igaühel oma põhjus. Kärbes, keda ajada toidu juurest ära, hakkab seda toitu mitu korda rohkem tahtma - on ka leitud, et kui teda ajada niisama kusagilt ära, muutub ta järjest agressiivsemaks. Kui ära ei aja, siis varsti lahkub ilmselt ise. Kui inimene ei koge vastupanu, siis ta kasutab agressiooni järjest vähem; kui ta kohtab huvi, mõistvust ja argumentatsiooni, siis ta üldiselt vastab samaga, jõuab lahendusele lähemale ja aega (raha) kulutatakse selle teema peale märksa vähem. Kõik ju teame, et totaalsed ühiskonnad ei ole innovaatilised - ja tegelikult piisab isegi kergetest riivetest, kergetest levinud kahtlustest, et langetada produktiivsust ja innovatsiooniastet kordades. Inimene lihtsalt ei taha võidelda täiel rinnal firma eesmärkide nimel, kui see firma ei saa aru, et tal on vaja iga päev lõunauinak teha või päiksepaisteliste ilmadega jalutamas käia; firma kaotab palju selle asemel, et leida lahendused ja kaotada vähe. Igaüks tahab, et tema huvidega arvestataks ja muutub sellest koostöövalmiks.

Väljakutse poliitikutele

Poliitik, isegi demokraatias (või just selles) peab mõistma väga erinevate rahvakihtide huve, saama aru riigis toimuvast ja esitama oma ideid kõikidele arusaadava argumentatsiooniga (Einstein: sa oled asjast aru saanud siis, kui suudad seda oma vanaemale seletada). Poliitik peab olema hea retoorik, hea psühholoog, kokkuvõttes: hea juht. Kui poliitik seda ei suuda, siis peab ta ennast täiendama või vabastama koha kellelegi teisele - ka see viimane ei ole demokraatias midagi halba; ainus, kelle huve see kahjustab, on see poliitik ise ja tema lähimad sõbrad või üksikud toetajad (ja ehk mitte needki, sest kõikidele on hea, kui riik areneb, töökohti on palju ja keskmine palk kõrge, õhk puhas ja tänavad korras, metsad ilusad ning loodus elujõuline). Andekas poliitik on võimeline arvamuste paljususes hästi toime tulema - ja just andekaid poliitikuid me vajamegi. Andekas poliitik teab igast valdkonnast piisavalt, on suhelnud väga erinevate inimestega, omab palju elukogemust erinevate kohtade, sündmuste ja inimeste näol; suudab lahendada kõige keerukamaid ja veidramaidki situatsioone. Andekas poliitik suudab ennast kuuldavaks teha selles, millest hästi aru saab ja oskab vait olla asjades, mida ei mõista. Andekas poliitik valib enda ümber andekad poliitikud ning tema kabinett on võimeline tema tegevust kõigile arusaadavas keeles põhjendama. Otsused on põhjendatud - järelikult saab neid kaitsta ja selgitada, inimestele mõistetavaks teha.

Rahva maha surumine versus harimine

Rahvast saab maha suruda või harida. Kindlasti on oluline arendada riiki rohujuurteni välja - tellida ja pakkuda koolitusi olulistel teemadel, muuta meedia informatiivseks, kajastada olulisi teemasid hästi ja põhjalikult jne... Kui poliitik arvab, et rahvas on loll, siis on see tema tegematajätmine - inimesed saavad aru neist, kes suudavad väljenduda, on oma jutuga loogilised ja konsistentsed ning ei varja oma tagamaid. Poliitikut, kes olulistes küsimustes tagamaid varjab, ei vaja keegi - on ainult üksikuid sõjaliselt ja strateegiliselt olulisi küsimusi, kus midagi varjata, aga kui kõik muu on korras ja asjad liiguvad hästi, siis on võimalik ka see selgeks teha. Kui lolle maha suruda, nendega neid asju, millest nad on valesti aru saanud, mitte arutada (isegi, kui selliseid on piisavalt, et koguda 5000 allkirja), siis lollid muutuvad veel lollimaks ja levitavad lollust. Selline tendents on ohtlik, see õõnestab riigi kõige sügavamaid põhialuseid - ja seda ei tohiks teha.

Ärge nüüd öelge, et meil on asjade tasakaaluka kajastamise, meedia ja otsuste tagamaade selgitamisega kõik korras ;) Mina küll netist iga asja kohta põhjalikku valitsuse poolt kokku pandud informatsiooniallikat ei leia - mõne asja kohta ei saa üldse infot. Kui leiaks, siis ma usun küll, et saaks ka aru nii mõnestki asjast, toetaks põhjalikult argumenteeritud asju jne.. Ja argumentatsioon kui selline on valitsusel ju kohustuslik välja töötada, head otsust ei saagi ilma selleta teha. Järelikult võiks panna ka täiendava aja selle otsuse tagamaade seletamisele - selliselt saab valitsus ennast ka promoda, õiged inimesed saavad rohkem hääli ja rahva usaldus kasvab, kuritegevus väheneb ning inimeste motivatsioon suureneb.

Selle jaoks on vaja sõnavabadust - ja sõnavabadusega peab kaasnema hariduse edendamine igas olulises valdkonnas. Kui meedia kajastab asju halvasti, siis ei tule mitte meediat piirata, vaid tuleb luua täiendavat meediat, mis kajastaks asju paremini - näiteks riigikogu võib oma leheküljel asju väga põhjalikult selgitada. Selline meedia peab olema hõlpsasti leitav, hõlpsasti loetav jne... Samuti võivad poliitikud argumenteerida asju lehtedes, esitada rahvale otseseid küsimusi, teha uuringuid ja korraldada asjad nii, et kõik oleks läbi arutatud ja mingisuguse üksmeeleni jõutud juba enne, kui eelnõud üldse arutamisele lähevadki - nii ei tekigi pinget. Vaja on ka arendada inimeste usku probleemide arutamise, lahendamise ja teiste osapoolte mõistmise võimesse, usku lahenduste olemasolusse ja sellesse, et on võimalik leida lahendusi, mis ei kahjusta oluliselt ühtegi huvi. Ja tuleb tolereerida, et on inimesi, kes avaldavad oma arvamust valulikult, kes ei suuda asju mõistlikult arutada, kes karjuvad ja vehivad kätega neile olulist küsimust seletades - on ilmne, et selline inimene vajaks terapeuti, aga riik peabki suutma korraldada ka toimiva teraapia, õigete ideede laia leviku ja inimeste arusaama, kuidas selliselt suhtlevaid inimesi aidata. Inimesed tahavad lihtsalt, et nende elud paraneks - ja poliitikud, kellega on kõik korras, tahavad sama. Ja selline ühine eesmärk on sõnavabaduse kaitseargument number üks - kui eesmärk on ühine, siis on võimalik seda ka ühiselt saavutada. Ja on võimalik teha vastastikuseid žeste ja toetada üksteist isegi mõnevõrra mõistetamatutes asjades, kuni need teisi ei ohusta.

Endise tööandja kahepalgelisus

Kuigi see lugu oli oma pool aastat tagasi, mõtlesin natuke enne kirjutamist. Nüüd igaljuhul panen kirja, kuna see siiski väärib teatud tähelepanu ja kajastamist.

Ühesõnaga, lugu algas sellest, et mul oli ühe projekti käigus sõnelus partneriga, kes väitis, et teatud asjade parandamine eeldab koodi uuesti kirjutamist. Parandasin need üks õhtu ära, aga siis väitis ta, et uute asjade parandamine - mingite probleemide, mida ta täpsustada ei tahtnud - eeldaks jällegi, et ma teen kõik nullist. Selle partnerfirma asutaja ja tegevjuht (kes on nüüdseks vallandatud - Elver siis) kruttis seda jama järjest üles, kuni ma saatsin neile vihase kirja, et ma oskan küll refaktoreerida ja loetlesin mõned ülesanded ühest varasemast töökohast. See partner kirjutas sellesse varasemasse töökohta ja sai järgmise vastuse:

Kahjuks on tõsi, et Tambet töötas Cyberis programmeerijana. See töölevõtmine oli  vastu meie üldisi reegleid ja tarkvaraarendusjuhi isiklikul vastutusel, sest tõepoolest ei ole tal keskkooligi lõpetatud. Aga mingis konkreetses programmeerimise nishis oli tal mõningiad huvitavaid ideid. Paraku jäi sellest väheks ning ilmnesid mitmed uued temaga seotud vastuvõetamatud asjaolud. Oma töödega ta igatahes hakkama ei saanud, ent kui ta lahtilaskmine oli juba otsustatud, kutsus mingi tuttav ta oma firmasse ja nii lahkus ta töölt vormiliselt omal soovil.

Tema tsiteeritud jutust on tõsi see, et projekti nimi, kus ta osales, oli Complex ja ta täitis vähemalt üht ülesannet, mis oli seotud refaktoreerimisega. See, et ta väidab end Cyberis töötamise ajal ülaltoodud kogemuse omandanud olevat, kuulub küll ulme valdkonda.

Kahetsusväärne, et ta oma Cyberis töötamise fakti sellisel viisil ära kasutab.
(Isiklikult ütlen, et kahetsen, et ei kasutanud töölevõtmise ajal oma vetoõigust.)

Monika Oit
Cybernetica

Tõepoolest - Cyberi reeglid eeldasid ülikooli, sellal kui mina läksin põhikoolist otse tööle ja olen sellega rahul. Ma ei hakka ära tooma, mis ülesannetest täpselt jutt - niikuinii keegi nendega seoses midagi kontrollida ei saa, üsna firmasisesed asjad -, samas kirjutasin Monikale ja sain sellise vastuse:

ei ole avaldanud arvamusi kellegi viletsuse suhtes, ma seda põhimõtteliselt ei tee.

aga ilmselt on olnud vajalik tekitada hästi palju infomüra mitmes suunas.

püüa ikka hakkama saada, tähtajad tekitavad alati frustratsiooni

monika

Sain selle vastuse üldse enne, kui esialgse kirja saatsin.

Küsisin siis veel ühe korra üle, et mis värk on:

Tegelikult on sul pilt ikkagi pisut kiivas - keegi pole öelnud, et Tambet oli vilets ja ei saanud millegagi hakkama ja ei ütleks ka - meie ootused olid lihtsalt suuremad, kui sa sel hetkel tahtsid/suutsid täita, aga erisuste osas hoiatasid sa ju juba oma algses ühendusevõtus, nii et kõik oli aus ja ette teada. See oli täpselt see koht, kus ma ütlesin, et mina ei julge võtta inimest, kes deklareerib, et ega ta eriti korrale ei allu ja kaua ühes kohas tööl ei püsi jne. Samas me ju kõik teame, et loovalt mõtlevaid inimesi eriti purki ei pista, aga innovatiivsed mõtted kipuvad tulema pigem mitte eriti korraarmastajate pähe. Ja nii sinu töölevõtmise otsus sündis. Tegelikult oli see ju sulle ikkagi kokkuvõttes ahistamine ja ma kahetsesin kokkuvõttes jah, et ma nõustusin otsusega, et me üritame sind ohjeldada. Eks sa ise tunnetad, kas ja mida sa õppisid või ei õppinud - ise loodan, et Cyberi keskkond on arendav, aga see suurejooneline kirjeldus omandatud võimekusest oli minu hinnangul küll üle paisutatud, Arne väitel olid ulmelised ka Complexi vägiteod, aga see ei tähenda, et sa rumal või vilets oleksid.

Ma ikkagi ei saa, aru, miks on vaja arendajate omavahelises suhtluses selliselt ärbelda ja siis välistelt osapooltelt teadmata autentsusega tekstidele kinnitusi või ümberlükkamisi küsida - probleeme see ju ei lahenda, pigem tekitab uusi juurde.

Monika,
jätkuvalt tolerantne

Ja lõpuks, peale pikka sõimu:

Elver Loho wrote:

Suhtlesime augusti lõpus Cyber'i endise töötaja Tambet Väli teemadel. Mainisin lõpuks seda suhtlust ka Tambetile, misjärel potsatas mu inboxi selline kiri. Ega ometi Teie kirjutatud? Või siiski Tambeti võltsitud, et oma tööandjale Jaagule head muljet jätta?

Ei tea, mispidi teil seal need konfilktsed koostöösituatsioonid on tekkinud, aga allolevad on minu autentsed laused - ma ei ole öelnud, et Tambet oli vilets, kes ei saa millegagi hakkama, vaid et need väited tema kogemuste ja koolituste kohta Cyberis ei olnud adekvaatsed ja kindel on see, et Tambet ei täitnud meie ootusi - aga need olid ka parasjagu kõrged. Võltsima Tambet kindlasti ei hakkaks.
Kuna ma ei tea, kui autentselt olid edastatud Tambeti väited, siis ei tahaks siinkohal rohkem seisukohti võtta.

Ja arvan jätkuvalt, et konstruktiivne oleks püüda probleemid ja erimeelsused omavahel selgeks rääkida.

Monika

Nüüd, kui võtta tagasivaates veel ette see kirjeldus minu tehtud töödest, milles kõik alguse sai - et ma "oskan refaktoreerida küll" -, siis seal oli kõik sõna-sõnalt õige. See võib äkki olla raske üle kontrollida - alguses vist isegi mitu kuud tegin committe üldse projektijuhti Arne Ansperi nime alt, kuna EMTA(?) CVS'is ei olnud minu nime ega kasutajat ja see eeldas ilmselt mingit paberimajandust; seega ei ole mu täidetud ülesannetest mingi osa kindlasti minu nimel, kuigi hakkasin asju committima juba teisest nädalast. Igaljuhul tegin ma tihtipeale asju väga kiiresti, nii et Arne oli siiralt üllatunud ja küsis, et "juba valmis?" - seda eriti reede õhtuti, sest minu produktiivne aeg on õhtud ja ajad, kui eriti rahvast ei ole. Samuti oli minu esimese aasta kokkuvõte 100% väga positiivne. Samuti ei sisaldanud vastus ühtegi vihjet, et mida ma siis ei teinud nendest asjadest.

Cyberi viimased kuud olid mõnevõrra keerukad - ise hakkasin uuesti vabamat vormi tahtma asjadele ja firmas oli üsna palju reegleid; samuti tegin oma kuu aega ühte analüüsi (uue CodeListi versiooni suhtes), kus kuidagi ei jäädud rahule lauseehituse, keerukuse ja muu sellise osas. Sisu oli selles, et mina tahtsin teha asja rohkem omamoodi - olles veendunud selles, et selline töötab hästi ja on jätkusuutlik ka siis, kui süsteem ise muutub -, sellal kui ei saadud aru täpselt minu sõnastustest ja lauseehitustest. Samas oli selleks ajaks juba ka mõni muu pinge ja ma ei hoidnud ennast enam tagasi, et täita mingeid kirjutamata reegleid - olin üsna pähe võtnud, et see väike komponent tuleb minu arhitektuuri järgi või ma lähen minema, sest olin ka juba teinud piisavalt teiste reeglite järgi, et neist olulised asjad ära õppida (tegelikult olen neid ka hiljem analüüsinud muidugi). Igaljuhul, kui mul lasti teha asja ringi ja siis jälle tagasi endiseks, seda korduvalt, muutusin projektijuhtide suhtes vaenulikuks - ma saan aru, kui ma asja teen, et on mingid kindlad asjad, mida tahetakse saada kuidagi, aga kui projektijuht ise ka ei ole endas kindel ja ei lase mul lihtsalt tegutseda, siis on jama. Nii Arne Ansper kui mingil määral Margus Freudenthal sellist liini ajasid, mis muutis mu pigem kangekaelsemaks. Mulle endale selle analüüsi toon väga meeldis, kuigi pingutasin ehk pisut üle terminite loogilise süsteemi loomise ja paljude mõistete muutmisega sõnastuses - igaljuhul tegin paljudest versioonidest (kirjutasin asja iga paari päevaga lihtsalt nullist uuesti kõike arvesse võttes) ka selliseid, kus sõnastused olid täpselt projektijuhtide ette antud. Igaljuhul huvitas mind rohkem sisu, kui sõnastused, ja funktsiooninimesid sai ju kokkuleppel muuta - aga paindlik ehitus ja hõlpus laiendatavus, mille nimel võitlesin (versus, et teha lihtsalt natuke paremaks ja jätta palju asju sisuliselt tulevikku) olid minu meelest vaeva väärt, teostatavad ja kasutuskõlbulikud.

Mis mind kogu selles kirjavahetuses häirib, on esimene kiri, mis sisaldab tugevat sõnumit, et ärge sellega koostööd tehke - seda firmale, kes hiljem oma poolega meie koostööprojektist põrus, sellal kui minu pool töötas ja vastas ka nõuetele, väikseid detaile oli parandada-arendada. Sellal, kui nende sõnum oli pidevalt vastupidine, et nemad tahaks ja suudaks teha kõik üksi, tahaks projekti üldse endale, ja minu kvaliteet on jama - lõpuks olin mina see, kes nende tööd ka lisaks ära püüdis teha viimase paari nädalaga (rohkem, kui poolest aastast), kuna nemad olid öelnud, et teevad viimase otsa kolme päevaga üksi valmis ja kaks nädalat hiljem lepingu tühistanud. Ja selline sõim minu suunas ja segadus - kui oleks saanud lihtsalt öelda, et jah, on hea programmeerija ja kõiki projektide kohta käivaid väiteid ei ole aega kontrollida.

Asja tegi segaseks minu jaoks nii see, et Cyberi esimese aasta kokkuvõtte oli üdini positiivne, kui ka Monika enda küsimus, kui ma lahkusin, et kas ma tulen kunagi tagasi - ja teade, et kindlasti tulen, kui mul hall habe on. Positiivsus ühesõnaga. Ja üldse, igal pool on Cyber välja näidanud positiivsust ja kindlat joont, et endiste töötajatega käitutakse viisakalt - samas läks teele mingi otsene sõim ilma, et minult oleks eelnevalt üldse midagi küsitud.

Ma panin selle üles, et sellele viidata, kui kellelgi tulevasel tööandjal tekib veel mingeid kirjavahetusi Cyberiga. Kirjutan teksti edaspidi iga firma kohta, kes minu kohta minu selja taga suvalist väärinfot jagab, eriti kui mulle näkku räägitakse midagi muud. Soovitan kõikidel küsida sõprade firmade kaudu enda kohta infot endistest töökohtadest - just nii, et kirja toon ei eeldaks positiivset vastust (ja Indilo oli minu vastu täielikus sõjas, et seda projekti endale saada - võib ka ju sarnases toonis kirjutada). Et siis - uurige natuke, mida teie kohta räägitakse, silmast silma ei pruugi see ilmne olla ;)

Rein Lang on värdjas

Esiteks, Langi seadus(t)e erinevate versioonide kriitika siin blogis:

1. Väga nõrgalt seotud kommentaarid teises blogis.
2. Seaduse sisu ei saa põhjendada õigusselguse vajadusega.
3. Kriitika Langi absurdsele väitele "Eesti meedia on ära ostetud".
4. Kriitika allikakaitse seaduse eelnõule.
5. Kriitika Barbi Pilvre artiklile sellest eelnõust.
6. Kriitika eelnõule selle kolmandas versioonis.

Sattusin Rein Langu sõnavõttude peale ja tutvusin nende sisuga - raevukad rünnakud pea kõigi sõnavabaduse ilmingute suhtes. Kontrollisin, et "värdjas" tähendab muuhulgas väärastunud psüühikaga inimest - ja seda muidugi öelda tahangi. Minu arvates on Langi arusaam, et keegi peab tema sõnu ümber lükkama ja vaen valgete lehekülgede suhtes lehes - et miks te katkestate diskussiooni - täiesti naeruväärne. Selline inimene tuleks kiires korras võimult maha võtta - ta on ohtlik. Sama teemat ajab ka Savisaar, kes on teatanud midagi, mida on tõlgendatud, kui väidet, et Eesti vajab diktatuuri - usun, et selle vana aeg võiks ka läbi saada. Leidis ikkagi, et kui inimesed päriselt demokratiseeruma hakkavad, ei saa enam NSVL'i oskustega midagi tehtud? No siis oled vanaks jäänud ja uusi trikke enam ei õpi - ei olegi ju mingit inimõigust juhina töötada, kui hakkama ei saa, siis tee ruumi, eksole? Kindlasti on piisavalt häid juhte, kes suudavad rahvast kaasata ja kooskõla leida, mispuhul ajakirjandust ei olegi vaja karta.

Usun, et Langi tegevus tuleneb ehk sellest, et juristid kaotavad teatud hetkel oma juriidilises kõnepruugis ja seaduste kuhjamises kontakti reaalsusega - otsitakse küll põhiseadusest välja, et sõnavabadust piirab mõneti au kaitse vabadus, aga seejärel muutub selle "au kaitse" tõlgendus naeruväärseks. Niisiis ütleb Lang, et kui keegi annab talle 5000 allkirjaga paberi ja nõuab, et ta mingi seaduse kuidagi teeks, on tema au ja inimväärikus kahjustatud - ta tunneb ennast alandatuna. Sellisel juhul, siiski, jätab lugupeetud jurist oma absoluutses juhmuses tähelepanuta, et kui see tähendab au haavamist, siis on tema kellegi au juba sellist seadust välja andes haavanud. Seega, kui ta suudab põhjendada, et tema poolt loetletud asjad - ja neid on palju - on au haavamine, siis peaks ta sellest lähtuvalt seaduste väljaandmise protsessi üldse seisma panema, mitte ainult ajakirjanduse.

Teiseks, ajakirjanduse ja poliitika suhe riigis on väga lihtne - ajakirjandus on "inimesed rahva hulgast", kelle huvid paratamatult kattuvad tavakodanike huvidega, kes ei ole poliitikud. Ajalehtede omanikud tahavad head ärikliimat, nende töötajad häid töötingimusi ja lõpuks on olemas ka hulk blogisid, isiklikke veebilehti ja muud sellist, mis on kõige sõltumatumad nähtused võimalikest - kellel midagi öelda on, see tänapäeva maailmas seda ka teeb ja üldiselt sarnaste kanalitega ajakirjandusele. Sõnavabaduse ülesanne - kõik saavad oma arvamuse välja öelda, vaieldakse ja jõutakse kokkuleppele.

Teiseks, poliitikut saab valida ainult rahvas, kes on kokku leppinud oma poliitilise suuna ja analüüsinud poliitikute tegevust. Korrektne poliitik tahab rahva täielikku tagasisidet, inimesed võivad teha meeleavaldusi ja anda tagasisidet. Lang on demokraatia alustes täielik võhik, nagu näitab tema soov põhjendada demokraatlike printsiipidega oma kummalist tõlgendust põhiseadusest - alustagu siiski demokraatia põhialustest, mitte mingi ühe lause meelevaldsest tõlgendamisest. Seadusi tõlgendatakse ajaloolises kontekstis ja nende tähendust otsitakse selle kaudu, mida sellise teksti kirjutaja loogiliselt öelda tahtis, seda tehakse terviklikult. Ainult absoluutselt küündimatu jurist saab võtta mõne lause ja tõlgendada seda eraldi - au ja väärikuse kaitse ei seisne selles, et kellelgi ei ole õigust kritiseerida poliitikute tegevust ja otsuseid. Igalühel on õigus teha julmalt maha suvaline poliitiline otsus ja selles demokraatia seisnebki.

Ajakirjandus, mis esindab rahvast rohujuure tasemelt - ajakirjandust on rohkem, see ei vaja koalitsiooni ja seal on rohkem ajusid ning kontakte rahvaga (pea igaüks tunneb ju mõnda ajakirjanikku või vähemalt inimest, kes midagi kirjutab, näiteks blogi, või on mõnega vahel rääkinud või vähemalt saab kergesti ühendust? kas see kehtib poliitiku kohta?). Ajakirjanduse ülesanne on kritiseerida poliitikuid - ja ajakirjandusel on sada muud ülesannet. Lang ütleb, et sellist kriitikat tuleb nii harva. See on debiilne argument - kui kriitikat on nii harva, et see on argument, et sellele üldse mitte mõelda (Lang ütleb, et ajakirjandus ei täida selles mõttes oma olulist funktsiooni, et ei kritiseeri nii palju ja sellega ei pea arvestama), siis miks peaks selle kriitika peale üldse mõtlema (Lang ütleb, et ajakirjanduse üks põhipahe on liigne poliitilisse otsustusprotsessi sekkumine) ...et ma ei saa aru - kui see seadus midagi oluliselt ei puuduta ja seda, mida see puudutab, on nii vähe, et pole mõtet rääkidagi, siis misasja? Teises kohas, et ainult seda puudutabki? Mõttepuue. Poliitikas on hämamine kuritegu - hämav poliitik on suurem kurjategija, kui varas.

Sõnavabaduse kaotamine ajakirjanduselt, kuna mõlemad - ajakirjandus ja poliitika - peaks olema vabad, teeb välja sama, mis seaduseloomevabaduse kaotamine poliitikutelt. Asi on võrdne.

Mida ootame poliitikult:

• Argumenteerimisoskus, loogika
• Kivikõvad põhjendused enda tegevusele, faktid ja põhjendused
• Väljendumisoskus, retoorika

Ilma nende omadusteta ei saa poliitik toime tulla - alluvad ei saa temast aru, ei teki joondumist jne... Ilma nende omadusteta on tegemist tegelikult inimesega, kes peaks tegema mingit muud tööd. Poliitik, taotledes poliitiku kohta, on juba sisuliselt alla kirjutanud, et ta usub, et tal on kõik vajalikud võimed olemas - ka see võiks juriidiliselt paigas olla, aga näete ei ole.

Igaljuhul, kui poliitik suudab argumenteerida, oma otsuseid põhjendada ja allikad ja info vajalikul määral välja tuua, siis ei saa ajakirjandus talle midagi teha - siis koerad hauguvad. Kui poliitik ei suuda seda - tal on huvid või probleemid või lihtne oskamatus -, siis on tema jaoks jube, et kõik võivad temast rääkida ja talle tähelepanu pöörata, tahaks kuskil salaja sünnipäeva pidada ja et keegi ei kuuleks. See jutt, et kabinet kuskil ju analüüsib ja ega me siis teile ei ütle, seda ka ei ütle, kellelt küsisime arvamusi ja kellega vaieldud on - puhas lollus.

Sõnade vastu sõnadega.

Sõnavabaduse plussid:

• Inimeste ajupotentsiaali kasutatakse 100%
• Igasuguste inimeste lollid arvamused tuuakse päevavalgele (nende endi poolt), kui need on olulised, ja lükatakse ümber
• Kui ümber lükata ei saa, arutatakse põhjalikult läbi ja analüüsitakse, igaüks saab kaasa lüüa

Deduktiivne loogika:

• Võta kõik võimalused, ka kõige absurdsemad
• Eemalda need, mis ei ole loogilised, näidates selgelt, miks nad ei ole
• Seejärel jääb järgi komplekt, millest midagi on tõene - või heal juhul üks õige
• Poliitika: Tee oma otsused nii, et need oleks suvalise oletuse korral ikka parimad

Ilma vabaduseta kõike kaaluda ei jõua tõeni. Kõik, mis väärib kaalujat, leiab advokaadi, kes seda ajakirjanduses kaitseb - rahvas on siinkohal kohus, kuigi ilma otsese karistusõiguseta (küll rahvas leiab viisid oma tahet väljendada). Ja demokraatia ongi iga küsimuse advokaatide ära kuulamine.

See läks paika vanas Roomas - lang muidugi ei tea sellest midagi -, et kahel poolel on advokaat. Advokaadid kaitsevad oma pooli veendunult - üks väidab, et inimene on süüdi, teine, et süütu. Võidab see, kes paremini argumenteerib. Kui kohus ei ole ära ostetud, jõuab nii tõeni - pikapeale, kui kohtunikke, pooli ja advokaate on palju. Igaljuhul võiks lang minna juurat õppima, kui ta tõesti enda ise kaitsmisega hakkama ei saa ja peab relva jõul sõnade vastu astuma!

Introvertne ja ekstravertne investeerimine

Võtaks aluseks introvertsuse ja ekstravertsuse algse definitsiooni - introvert on inimene, kes lähtub ennekõike sisemistest asjadest, ekstravert lähtub välisest. See on oluline mõistmaks turu dünaamikat või näiteks Warren Bufferi ja George Sorose erinevust - mõlemad on radikaalselt erinevad, mõlemal läheb hästi.

See tähendab - introverdi järgmine samm on determineeritud tema sisemise reaalsuse, elu jooksul vastu võetud otsuste ja tema süvaanalüüsi põhjal (olgu see siis emotsionaalne või ratsionaalne), sellal kui ekstraverdi järgmine samm on determineeritud ennekõike vahetult selle põhjal, mis tema ümber toimub. On inimesi, kes on arendanud endas välja nii introvertse, kui ekstravertse tunnetuse - siiski neid on vähe, sest neid kahte poolust kokku viia on keeruline; võib üsna kindel olla, et alla neljakümne aastaste inimeste seas on neid mõni üksik. Nende kahe pooluse kokku viimine võib tegelikult ka tõeliselt halvasti mõjuda - väga vähe on kompositsioone, kus see toimiks; tähtis on konsensus ja mitte kompromiss. See tähendab - kui introverts ja ekstraverts ühes inimeses üksteisele pool teed vastut tulevad, siis on tulemuseks otsus, mis ei ole ei liha ega kala. See on kompromiss. Kui keegi suudab arvestada korraga 100% nii sisemise kui välimisega ja leida otsuse, mis on nii ühest kui teisest vaatepunktist laitmatu - sellisel juhul asi toimib. See on konsensus ("lambad söönud ja hundid terved").

Niisiis, kuidas toimib introvert või romantiline ekstravert:

• Otsused - sh. partnerlused, koostööotsused ja strateegia valikud - võetakse vastu pikaks ajaks, lepingud võivad kehtida elu lõpuni.
• Muutused reaalses situatsioonis ei pane sügavaid otsuseid üle vaatama, strateegiat muutma - kuigi taktika võib muutuda iga uue sündmuse tagajärjel -, kõikumine ostetud aksias ei pane seda müüma, kui see ei olegi müümiseks mõeldud.
• Partnerid, töötajad ja sõbrad valitakse väga pikaks ajaks ja suhted nendega ei muutu oluliselt olukordade muutudes.
  
• Seda võib võrrelda elu lõpuni kestva armastusega, kus minnakse läbi tulest ja veest.

Kuidas toimib ekstravert või küüniline introvert:

• Otsused võetakse vastu vastavalt situatsioonile, situatsiooni muutudes vaadatakse need ümber ja lepingutest - isegi, kui see polnud nii plaanitud või sellist võimalust eelnevalt määratletud - taganetakse situatsiooni muutudes.
• Muutused reaalses situatsioonis panevad muutma strateegiat - näiteks vahetama poliitilist ideoloogiat, ehkki selleks ei ole mingeid sügavaid põhjuseid või langevat aksiat võimalikult kiiresti maha müüma ja tõusvat aktsiat ostma.
• Partnerid, töötajad ja sõbrad valitakse nii kauaks, kui neist pidevat reaalset kasu saab, seejärel loobutakse ja kui nende positsioon jälle muutub, püütakse neid võib-olla tagasi saada. Suhtumine sõpradesse muutub samal hetkel, kui muutub nende sõprade eluline situatsioon.
• Seda võib võrrelda lühikeste suhetega, mis kestavad nii kaua, kuni naine on ilus ja mees rikas (või kui mõlemad kaotavad oma väärtust paralleelselt korraga). Võimalik siis ka, et peaaegu elu lõpuni.
  

Ratsionaalsus - see on introverdi ja ekstraverdi jaoks erinev. Mõlemad teevad oma otsused hoolega fakte kaaludes ja võivad analüüsida põhjalikult, kui on selleks võimelised. Siiski võib introvert uurida rohkem ostetava firma tausta - omanike elulugusid ja võimeid, visioone ja plaane -, sellal kui ekstravert vaatleb rohkem hetkepositsiooni turul ja reaalselt toimuvaid arenguid. Introverdina käitub Buffet - ostes eluks ajaks -, ekstraverdina Soros - kõigutades turgu ja lõigates kasu situatsiooni kiirest pöörlemisest.

Kuna maailmas on olemas nii püsivad liinid, mis ei ole eriti mõjutatud väikestest kõikumistest, kui ka pidev muutumine - seda on väljendatud spiraalina -, siis on mõlemi jaoks maailmas oma koht olemas. Samuti veavad introverdid maailma järk-järgult edasi või vähemalt mingis sobivas suunas, sellal kui ekstraverdid lahendavad käigu pealt hetkeprobleeme. Introvertide ja ekstravertide tasakaal on sisuliselt 50:50, kuigi ilmselt on üksikud neist väga introvertsed või ekstravertsed - enamusel on üks pool küll selgelt tugevamalt arenenud, kuid nad teevad tihti otsuseid, lähtudes teise poole kaalutlustest.

Miks mõlemad saavad toimida - mis on fundamentaalsed põhjused?

Introverdi puhul loeb järgmine:

• Analüüsib põhjalikult minevikufirmade edulugusid, püüab alati leida selle ühe omaduse juhis või visioonis, mis lõpuks võidule viis - või kõik sellised omadused; proovib aru saada kõikide vigade kõige sügavamatest põhjustest - nendest, mida saaks märgata juba alguses.
• Loob endale süstemaatilise visiooni sellistest fundamentaalsetest põhjustest, sihib selleni, et suuta tõesti öelda, et hoolimata sellest, et selle firma aktsiad langesid eile kümme korda, on selle firma üldine suund edule - järgmise viie aasta jooksul tõusevad need uuesti kakskümmend või sada korda, kui see ja see visioon ellu viiakse.
• Analüüsib põhjalikult inimeste kõige fundamentaalsemaid omadusi - selliseid, mis naljalt elu jooksul ei muutu - ja nende seost eduga. See võimaldab tal osta pankroti lähedal odavaid firmasid, mis ilmselt (kasvõi väikse temapoolse tõukega) võiksid oma keerulise situatsiooni ümber muuta; see võimaldab ka osta firmasid, mille kukkumine praegu on ilmselge, aga mis läheksid niikuinii muutuvas turusituatsioonis järsult tippu tagasi.
• Analüüsib maailmas toimuvate sündmuste sügavamaid mustreid - selliseid, mis kehtivad stabiilselt - ja suundasid. Suudab öelda, et kuigi praegu on selles riigis justkui segadus ja paanika, on see tegelikult märk sellest, et varsti on seal kõik korras. Suudab näidata, et hoolimata kõikidest fluktuatsioonidest, muutumistest ja näilisest ebastabiilsusest kindlas piirkonnas (või maailmas) on sellel tegelikult väga kindel suund, millega saab kohastuda juba praegu, ostes kindlaid aktsiaid. Analüüsib, kuidas põhjustada maailmas sügavaid ja püsivaid muutusi, luua jätkusuutlikke strateegiaid, mis muudaksid maailma talle sobivas suunas.
  
• Töötajaid valides näeb inimestes potentsiaali, väljaarendamata omadusi ja kõike, mis teeks näiliselt viletsast töötajast aastate jooksul parima - võtab sellised inimesed tööle, kui nad on odavad, ning võidab neist (tänu tänutundele) siis, kui nad on kallid. Seega - lepingud ei kehti mitte lepingute kehtimise pärast, vaid sellepärast, et inimesed ise ei muutu, kuigi situatsioonid muutuvad. Pannes kokku meeskonna headest inimestest, saab lõpuks ka head tulemused, midaiganes aja jooksul ka ei juhtuks.
• Suudavad ennast psühholoogiliselt alati stabiilsena hoida, kuigi välises maailmas esineb kõikumisi - hoiavad kindlat sihti ja võivad sellest kinni pidada ka tõsise surve all. Siiski, muudavad enda plaane kohe, kui neis ilmneb sisuline viga.
  

Ekstraverdi puhul loeb järgmine:

• Analüüsib põhjalikult märke, mis näitavad firma hetkeväärtust reaalselt. Uurib kõiki viise, kuidas mõni firma saaks neid varjata ja teeb selgeks, kuidas hinnata reaalset turusituatsiooni ja tõlgendada sellekohast statistikat.
• Loob endale võimalikult hea pildi sündmuste arengust reaalajas. Suudab öelda, et kuigi see firma võib kahe aasta pärast olla pankrotis, on hetke turusituatsiooni puhul oodata veel järsku tõusu mõneks ajaks.
• Analüüsib põhjalikult märke muutustest inimestes, loob endale pildi sellest, kuidas langusi ja tõuse võimalusel ennetada, aga üldjuhul sellest, kuidas neile võimalikult kiiresti reageerida. On püsivalt aktiivne, suhtleb pidevalt ja teeb kiireid otsuseid vastavalt isegi väikestele fluktuatsioonidele asjade hinnas ja hierarhias. Kasutab kõikumist ja pidevat muutumist võimalikult hästi ära ja näeb võimalusi saada kiirelt raha.
• Analüüsib seda, mida maailmas toimuvad sündmused talle tähendavad ja mida teha ühes või teises olukorras, kuidas mõjutada maailmas toimuvat endale vajalikuks hetkeks endale soodsas suunas.
• Töötajaid valides loob paindliku tööjõu liikuvuse mudelit, mis võimaldaks reageerida muutustele nõudluses väga kiire tööhõive või järsu koondamisega. Töötajaid valides arvestab üheselt nende olemasolevate kogemuste ja saavutustega, nende saavutuste sügavamaid põhjuseid tavaliselt eriti ei uuri ega pea seda vajalikuks, vaadeldes tervikut.
• Suudavad ennast psühholoogiliselt alati paindlikuna hoida, reageerides igale muutusele kiiresti ja efektiivselt; õpivad suvalisi turu- ja poliitilisi situatsioone enda kasuks ära kasutama, kui need tekivad.

Kaks pool täiendavad üksteist - introvert uurib tihti uuringuid hetkesituatsioonist, mida on koostanud ekstraverdid, hoiab ennast kursis faktidega; ekstravert uurib introvertide prognoose ja arusaamu trendidest, püüdes ka neist viimast võtta. Siiski on tegu põhimõtteliselt erinevate inimestega, kelle omavahelises koostöös võibki peituda edu võti.