Teemal "Euroametnikud: lennukeeld võis olla viga"

The greatest mathematicians like Archimedes, Newton and Gauss have always been able to combine theory and applications into one. - Felix Klein

Lugesin artiklit teemal "Euroametnikud: lennukeeld võis olla viga" ja nõustun üldiselt kommentaatoritega, et sellel teemal ei saa öelda "võis olla viga" - kindlasti on see oluline asi, mida tulevikus silmas pidada (teha täpsemaid modellatsioone ja teste), aga antud juhul see ei olnud viga selle informatsiooni pinnalt, mis olemas oli.

Võimalik, et modellatsioonid tehti ad hoc meetodil, kuna puudus vastav ootus või kogemus, aga siiski oli antud juhul nendega arvestamine kindlasti õige.

Mis kõlas naeruväärsena, oli selgitus, et asi oli "tõenäosuslik" või sellele tuginemine. Ilmaennustus ei olegi midagi muud, kui tõenäosuslik - mõne päeva lõikes peab tihti paika, nädala lõikes võib ka paika pidada, kahe nädala lõikes juba tihtipeale ebatäpne ja pikemalt naljalt keegi ei ennustagi väga detailselt. Kui näiteks lennuki alla kukkumise tõenäosus on 1%, siis 2000 lennukist kukub alla ca. 20 tükki. Ja seda üsna konsistentselt.

See, et ilmaennustus on tõenäosuslik teadus, on samas tõestatud - või vähemalt üsna üheselt näidatud. Ilm ei sõltu mitte nendest mõnestsajast või mõnesttuhandest faktorist, mida ennustajad arvestavad, vaid absoluutselt kõigest, mis Maal ja selle ümbruses toimub - miljarditest faktoritest. Matemaatikaharu, mida kutsutakse "kaosematemaatikaks", annab sellele selgituse (eriti tänu oma ajaloole). Nimelt ei saagi paljudest keerukatest paralleelses vastastikmõjus olevatest süsteemidest koosnevaid süsteeme väga täpselt ennustada, eriti mitte lineaarsete modellatsioonide abil - ja igasugune ilmamodellatsioon on selles mõttes lineaarne, see järab alati välja paralleelsuse, mis on selle väikseimates ühikutes ning paljud erinevad seosed, mis tegelikult toimivad. Aga see ei ole veel põhjus tormihoiatusega merele minna.

Sama moodi nende lennukitega seonduvad modellatsioonid - pigem karta, kui kahetseda siinkohal.

Asi, millele kommentaariumis väga ei viidata, on see, et ka reaalsed testid reaalsete lennukitega oleksid ainult tõenäosuslikud - kui kontrollida olusid lennukiga, mis lendab kell 15:00, siis sellest saadav info oleks ainult tõenäosuslik lennuki kohta, mis lendab kell 17:00. Ja arvutimodellatsioonid, kui need on hästi tehtud, on vähem tõenäosuslikud.

Ainus kindel asi, mis annab kindlad tulemused, oleks kõik lennud tegelikult teha - sellisel juhul saaks kindlalt öelda, kui paljud neist katastroofiga lõppesid. Aga see oleks tagantjärele tarkus. On kaks võimalust - teooria ja tagantjärele tarkus. Praktikat kui katse-eksituse meetodit saab rakendada ainult tavapärastes ja mitte väga olulistes situatsioonides, mujal tuleb siiski rakendada teooria praktikasse rakendamist - ehk siis modelleerida kõige võimsamate olemasolevate vahenditega ja võtta tulemusi arvesse. See on oluliselt parem, kui mitte midagi. Ja teatud asjades, paraku, jääb teooria alati tõenäosuslikuks - ja praktika alati üliriskantseks.

Ja selle kõigega ei taha ma ümber lükata praktilist väidet, mille artikkel esitab - võib-olla oleks tulnud neid lendusid oluliselt vähem ära jätta ehk siis ainult seal, kus risk oli reaalne.

Ameerika ja Euroopa on tugevad riigid - mõningate probleemide lahendamisest

Esile on kerkinud mitmesugused probleemid:

• Aneerika suur ja kasvav riigivõlg Hiina ja Jaapani ees - surub Ameerikat põlvile.
• Ameerika ja Euroopa tarbimine - tarbitakse küll, aga kasutegur puudub.
• Maailma saaste - raha esimene tagatis, meie looduslik ressurss, on kiires languses.

Sellele reaktsioonina muutub Hiina tugevamaks. Hiina tugevus tuleb sellest, et Ameerika suunas enda tootmist järjest enam Hiinasse ja koolitas seal tootjaid välja, jagas haridust - haridus ja innovatsioon tulid siiski Ameerikast, kogu seda lugu juhiti sealt. Hariduse ja innovatsiooni tagatiseks on Ameerikalikud ja Euroopalikud väärtused, kuigi praeguses maailmas ei ole see ilmne. Ameerika ja Euroopa ainus pääsetee totaalse režiimi - Hiina - mõjuorjusesse vältimiseks on Lääne meetod, mis tähendab vabadust, mõtlemist, innovatsiooni; individuaalset vabadust ning koostööd, mis ei baseeru totalitarismil. Need võimsused on alati lõpuks võitnud. Siiski, seda kõike tuleb reorganiseerida. Öeldakse, et Eestis püüti kehtestada Ameerika mudelit, Euroopa mudelit, sõnavabadust, turumajandust ja liberaalsust, ent kukuti läbi - Eestis ei ole neid kunagi kehtestanud. Eesti mängus said tugevad eelised need, kes olid Nõukogude Liidu ajal poliitiliselt korrektsed, järgisid ametlikku paradigmat - aastatega on mõjusfäär muutumas, mistõttu ka sellised valulikud reaktsioonid ja katsed asju tagasi muuta, et endiste meetoditega võimu taastada. Mina usun sotsiaalsetesse struktuuridesse, nende tähtsusse, tasuta haridusse ja paljusse muusse, mida seostatakse vasakpoolsusega - siiski usun ma ka majandusse ja struktuuridesse, mida hoitakse käigus põhimõtete ja meetoditega, mida on arendanud välja parempoolsemad. Ja ma usun sellesse, et Euroopa ega Ameerika ei tohi loobuda demokraatlikest väärtustest - sellest, mida me oskame. Hiinaga võistelda totalitarismis ei ole mõtet!

Probleemid ja osaliselt lahendused:

Kuidas lahendada Ameerika riigivõlg?

See on arvestatud dollarites. Selle raha võib Ameerika valitsus lihtsalt välja trükkida ja tagastada - kasvõi miljonikupüürides. Midagi muud ei olegi vaja teha. See raha on iga hetk vajadusel olemas.

Miks seda juba tehtud ei ole?

Võlal on graafik ja paberit trükitakse nii palju, kui parasjagu vaja. Trükkides liiga palju, kaob sellel tagatis - koos võla maksmisega muutuks dollari hind nulli lähedaseks, Ameerika majandus kukuks kokku. Seega tahetakse enne kehtestada uus rahvusvaheline valuuta, (vähemalt) transatlantiline raha; peale finantssüsteemi sellele rahale ümber "kantimist" saab dollari põhja lasta. See on ühe Nobeli preemia laureaadi poolt toetatud skeem, ent kindlasti üks võimalus - võlg kui selline ei ole probleem.

Mis siis on probleem?

Probleem on võlast - juriidilisest nähtusest - vabanemine nii, et finantssüsteem ei kukuks kokku. Seda ei saa lahendada ülalt või alt juhitud täieliku revolutsiooniga - välja kujunenud majandussuhted on meie edu tagatis, need on tähtsamad, kui ladudes seisev kaup. Üleminek peab olema sujuv.

Mis ravib finantssüsteemi?

Seda ravib see, kui majandus modelleerida, selgitada välja, kust tuleb väärtus ja kuidas see liigub, kehtestada etalonhinnad, inimeste ja firmade etalonväärtused ja suunata kõik liberaalsete vahendite - pehme kontrolliga - sellistele rööbastele, et juriidiline raha liiguks sinna, kust tuleb raha tagatis. See on ainus viis ravida finantssüsteemi - ja päris ilma me ei saa, vähemalt ilma pika, keerulise, rahulikus tempos väikeste sammudega ja põhjaliku analüüsiga paralleelselt tehtava muundumiseta. Kivi ei saa automaatselt kullaks muuta, läbida tuleb reaktsioon - ja kes tahab ideaalühiskonda, lõpetab alati, nagu kulda tegev alkeemik. Alkeemia on hea, ent vaja on positiivset reaktsiooni ning realistlikke ootusi. Kui jaotada raha võrdselt laiali, ei viitsi keegi raha nimel midagi teha ja raha väärtus kustub automaatselt - järgi jääb naturaalmajandus, mis erineb ainult selle poolest, et arvutused ja kursid muutuvad tuhat korda keerukamaks. Raha kui üks väärtuse etalon on vajalik - eriti seetõttu, et ehkki kaupa saab hoida laos, tööd ei saa; raha kaotamisest kaotaks töölised ja inimesed, kes teenivad raha tööga - võidaks need, kellel on palju vara. Suurem osa majandusest baseerub tööl ja mitte varal, sellel ei ole materiaalset tagatist. Eestis ei pruugi olla kogu siin aasta jooksul tehtavale tööle tagatist asjade nöol - asjad süüakse, kulutatakse ja visatakse ära.

Mis on tarbimisbuum?

See on see, kui ostetakse asju, mida ei ole vaja - juba tootmise hetkel on need asjad praht. Ostetakse uusi, kuigi vanad toimivad jne... See on see, kui tehakse tööd, mis ei ole tegelikult töö - see ei suurenda raha tagatist, väärtust, tervist, heaolu. See on see, kui ressursse kogutakse loodusest, mitte inimtootmise jääkidest.

Sujuv ümber orienteerumine tegelikele väärtustele on üks viis saada kasu hüvedes sadu protsente, kui mitte tuhandeid.

Ameerika endise majanduskriisi ajal toodeti välja mudel - suurendada mõttetut tarbimist. Sigmund Freudi teooriate põhjal loodi reklaami mudel, mis (endise) kulumiskindluse, pika kasutusaja, tugevuse ja muude väärtuste asemel promos asju nende seksikuse kaudu - Freud uskus (ja sellest sai alguse tema suur tüli Jungiga), et inimtegevus taandub seksuaalinstinktiks ...tema lähedane sugulane töötas välja tihedas kirjavahetuses Freudiga, Ameerika valitsuse tellimusel, sellise mudeli. Oleks tuginetud teistele, inimese jaoks sama määravatele instinktidele, oleks tulemus olnud parem - praegu on sellest lähtuv inimese väärareng ja tarbimibuum tekitanud väga keerulise olukorra. Ja seda praegust majanduskriisi nii ei lahenda. Seda lahendab vastupidisel meetodil - see konkreetne meetod ei ole jätkusuutlik ja korrektne programm oleks sellest situatsioonist sujuvalt välja tulnud ja asju uuesti muutnud, siiski tekitas muutuse alles krahh (uurige selle sõna tähendust, enne kui vabamüürlasi siunama kukute). Tore, et see krahh enne tuli, kui kõik otsa sai. Ja kindlasti oli neid, kes seda protsessi ette nägid, soodustasid ja sellest kasu lõikasid - siiski, üldisemalt võttes oli see täiesti kindlalt inimkonna üks suurimaid fupaasid viimastel sajanditel, mitte mingi kaval masterplan.

Lahendused:

• Luua tuleb rohkem vaimset väärtust. See ei paku küll lihttöölistele tööd - see probleem tuleb lahendada teisiti, ümberõppe ja muude lahenduste abil -, ent see vähendab konkreetset loodusvarade tarbimist; vaja on ökoinnovatsiooni ja sotsiaalinnovatsiooni - tehnoloogiat, mis saaste tootmise asemel ka kõrvalnähtudena hüvet toodaks. Esimesed arvutid täitsid ühte eesmärki ökosüsteemi hinnaga - nüüd on vaja arvutit, sõna "ökoarvuti" propageerimist, mis mõjuks keskkonnale hästi. Mitte saastaks vähem, vaid mõjuks positiivselt - isegi minimaalne negatiivne mõju on halb. Arvuti peaotstarve on täidetud, vaja on arendada muid tahkusid ja integreerida arvuti loodusse. See kehtib ka muu tehnika puhul - mädanev muusikakeskus, mille võib visata kompostihunnikusse; õhku puhastav auto jne... See on innovatsioonitöö.
• Teadlikkust tuleb tõsta, pidada edukat dialoogi. Probleemi ei ole ette näinud ega lahendanud väike poliitikute seltskond - nad ei saagi seda teha. Kollektiivne aju ei ole mitte "läbi kukkunud projekt" (nagu Lang ennatlikult teatab), vaid tõsine hädavajadus - vigadest õppides tuleb see paindliku, vaba ja fantaasiaküllasena välja töötada, inimkonna ühine aju. Üksikisik ei lahenda seda segadust ega ka mitte poliitiku kabinet - puhtpõhimõtteliselt, see on liiga väike inimressurss, kui sinna ei kuulu kogu ühiskond; see ei suuda isegi tehtavat tööd üleni üle vaadata, rääkimata süvitsi hindamisest.
• Majanduskliimat tuleb muuta, töötada välja reaalseid lahendusi - ja teha seda sujuvalt, ilma kokku kukkumisteta.
• Euroopa peab suutma Euroopalikel väärtustel põhinevalt, vanu põhimõtteid jälle ausse tõstes ja kaasajastades luua midagi uut. Vaja on vaba, kõikidest reeglitest puutumatut analüüsi, mis käsitleks erinevaid võimalusi ja rikuks tabusid - kaaluda kõiki võimalusi. Ja vaja on sujuvat liikumist ja mõistmist, kui pika ajaloo ja suure töö tulemusel on välja töötatud euroopalikud tõed. Ja arusaama - Euroopa ja Ameerika on innovatsiooni allikad; olemas on tohutult palju väga kvaliteetset tööjõudu, tootmisüksusi, tehnoloogiat ja teadmisi. Situatsioonist välja tulemiseks, õnnelikult välja tulemiseks, on olemas võimalused ilma igasuguse kahtluseta.

Tegemata töö transatlantilises liidus

Mina näen kompleksset pundard erinevatest huvidest. Samuti mitmesugust lahmimist ja väärarusaamu. Nendest tahangi kirjutada.

1. Inimesel on õigus tööle

Selline arusaam on laialt levinud ning põhjustab sügavaid sotsiaalseid probleeme. Esiteks - inimesel on õigus tööle. Õigus olla võimetekohaselt kaasatud. Teiseks - see ei ole ainult õigus.

Näen, kuidas inimesed tihtipeale võitlevad asjade vastu, mis kaotavad ära vajaduse nende töö järele. Näiteks - kui käivitati masstootmine, siis töölised lõhkusid tehaste sisseseadet. Selline lähenemine on sügavalt vale. Kui lapsed näevad asjade jagamist pirukajagamisena, kus on kindla suurusega pirukas, mis tuleb eiteakust, ning see tuleb kuidagi võrdselt ära jagada - see on esimese astme naiivsus majanduses. Selline naiivsus läheb kiiresti üle IT sektori ja arendava ning tootva töö tingimustes, ent mitte nii kergesti haritlaste, sotsiaaltöötajate ja paljude arvamusliidrite hulgas, kelles ei juurde sügavat arusaama majanduse olemusest - sellest, et raha, mida pirukajagamise käigus jagatakse, ei ole midagi ilma tagatiseta; kõik trükitud raha vastab toodetud kogutagatisele ning finantssüsteemi nõrgenedes langeb paratamatult raha väärtus - ja seega peabvaldav enamus rahast ringlema nii, et raha väärtus kasvaks, kui jagada raha lihtsalt võrdselt ära, siis langeb raha väärtus nulli.

Teise astme illusioon, natuke juba arenenum, on see, et raha saab töö eest - ja niisiis on pirukaks hoopis töö, mida tuleb hoida ja kuidagi ära jagada. See ei ole nii - töö tuleb ära teha ja siis teha muid asju. Mõnda tööd teevad miljonid, õppides aastaid - ent ikkagi saab iga töö otsa ning asutakse uue kallale. Asjad automatiseeritakse, arendatakse edasi, saadakse valmis. Näiteks - oli ehitusbuum. Oli. Ehitati Tallinn täis ja paljud muud paigad - said täis ja enam nii palju ehitada pole vaja, nüüd on vaja hoopis ehitatut hoida ja arendada, ent see nõuab väiksemat hulka ja väiksema kvalifikatsiooniga tööjõudu. Vaja on ümberõpet ja arengut. Sama moodi, märksa keerukamatel põhjustel, kaovad paljud muud tööd - keskkond muutub pidevalt, asjadele leitakse lõplikke ja automaatseid lahendusi, ühiskonna põhiprobleemid muutuvad igal kümnendil ja seega tulebsuurem osa tööjõudu suunata uute probleemide peale; kõige teravamate probleemide lahendajad saavad kõige rohkem palka - neid tuleb motiveerida, parimad kindlate alade peale suunata - ning ülejäänute palgad langevad. Tekivad uued haigused ja leitakse lõplikud ravimid vanematele - keegi ei taha ju arstide säästmiseks neid ravimeid ära keelata ja ikka vanamoodi ravida. Keegi ei taha Tallinna ümbrust täis ehitada selleks, et ehitajaid oleks ikka palju vaja, see oleks ainult saastamine. Keegi ei taha jätta kasutamata kiirkeedukannusid, et hoida kastrulite ja pliitide turgu ikka maksimaalselt käigus. Keegi ei taha loobuda rehast, et saaks pakkuda oma kodus tööd kellelegi, kes peab käsitsi sodi kokku korjama, kõrshaaval. Mõttetut tööd ei ole vaja ja see eeldab inimeste muutumist ja ettenägelikku arengut, vastutus selle eest on inimeste endi õlul. Tähtis on lai silmaring ja paljude valdkondade tundmine - ei tasu langeda ka illusiooni, et kiviaeg tuleb tagasi; kui tulebki mingi langus, siis radikaalselt teist moodi.

Tööjõud peab liikuma järgmiselt - selgitama välja vajadused, seostama ennast nendega, õppima neid rahuldama; nägema ette vajaduste muutumist kümnendil, mitmel kümnendil; mõistma enda andeid, võimeid, nõrku ja tugevaid külgi ning valima strateegia - ikka ühe olulise töö pealt teisele. See ei ole füüsiline töö - see on keeruline ja sügav vaimne töö, laiema pildi näitamine, mis on lõppeks sama oluline, kui toidu valmistamine või tervise hoidmine. Kunagi ei tohi lõpetada õppimist ega eemalduda laiemast nägemusest, maailma arengutega kursis olemisest - maailm lihtsalt ei tööta nii, et on mingid sotsiaalsed töökohad, mida on vaja; see on ohtlik ja tagurlik jätta käiku struktuure, mis on kaotanud oma sisulise mõtte - kui on leitud viis ilma mingi tööta sama hästi läbi ajada, ei tohi selle tööga enam prahti toota ning arengut kinni hoida. See on valus tõde, ent teadmatus sellest on paljude, suuri inimhulki haaravate sotsiaalsete probleemide peamine põhjus.

2. Finantsstruktuuridel peab olema õigustus

Finantssüsteem - raha, pangandus, äriinkubaatorid ja seadused - on loodud selleks, et elu käigus hoida. Kui need seda enam ei suuda, on midagi valesti - ka need peavad muutuma, ajaga kursis püsima. Praeguse tööhõive probleem - selle töötute arvu juures suudaks tõhus finantssüsteem tagada, et kõik need töötud koos teevad oma ellujäämiseks vajaliku töö ära, see lõimitaks uuesti suurema majandusega ja asi oleks korras. Majandussüsteem ei ole paindlik, ei suuda kohaneda - ja see on probleem.

3. Tegemata töö hulk

Ma toon mõningad faktid - inimesi ei ole liiga palju, neid on liiga vähe, ent seda ennekõike loova teaduse sektoris:

• IT maailmas tehakse asju ülejala ja kiirustades - suured firmad, kes toodavad maailma kõige võimsamat tarkvara, on valinud kiiruse kvaliteedi asemel, sest programmeerijaid on lihtsalt liiga vähe. See on tohutu, mida veel ära saab teha - ja uurige natuke IT'd, see on raadiotes, vabrikutes, inimeste kodudes, lennukites ja transpordis, see teeb ära tohutu koguse tööd, mis vanasti nõudis väga palju töölisi, raamatupidajaid, sekretäre, masinkirjutajaid, ümberkirjutajaid ja kõikvõimalikku seltskonda. IT sektor teeb ära tohutu töö - ja visioonist on teostatud murdosa. Inimesi on liiga vähe.
• Arstiteadus - on tohutu hulk uusi ravimeid, uusi suundi ...saame rääkida sellest, et müüakse palju ja rikutakse inimeste tervist kohati sihilikult, on igasuguseid skeeme; siiski, fakt - esiteks on liiga vähe neid, kes need skeemid läbi töötaks, suudaks reaalselt välja töötada inimtervise positiivseid mudeleid; teiseks on arstiteaduse areng liiga aeglane, inimkond ei suuda tõhusalt ja kiiresti reageerida uutele viiruspuhangutele. Kõik valdkonnad sõltuvad arstiteadusest.
• Maaharimine - maa harimise algelised vormid, põllundus ja istutamine, on üsnagi hästi arenenud - ent toid ei ole piisavalt tervislik. Vaja on uurijaid, teadlasi ja entusiaste, vaja on suuremat tööd - ja selleks on inimesi selles sektoris liiga vähe. Oskajaid on vähe - neid on vähe, kes uuriks, süveneks ja looks, leiaks lahendusi. Ainult neid inimesi on liiga vähe - töölisi on jalaga segada. Liiga vähe on tasemel tööjõudu ja liiga vähe on keeruliste valdkondade tööjõudu. Fakt on see, et füüsiliselt pingutada viitsivad väga paljud - terved massid -, ent vaimne pingutus on paljudele ebameeldiv, tüütu, lihtsalt ei viitsita paksu raamatut põhjalikult läbi töötada, ei ole huvi ja entusiasmi. Siis vabandatakse ennast, et füüsiline töö ongi keerukam - võrrelda saavad ainult need, kes on väga head mõlemas. Aga,mis on fakt - maa kvaliteet järjest langeb ja see on peamine koht, kuhu rõhku panna, kõige olulisem; kuidas muuta kõrb oaasiks? See on ulme ainult selle pärast, et inimesi on selles sektoris liiga väha. See ei ole ulme selle pärast, et maa kvaliteet järjest langeb - see on paratamatus. Palgad selles sektoris hakkavad kindlasti kasvama ja kasvavad seda kiiremini, mida hullemaks olukord muutub - ja ka karistused neile, kes seda olukorda hullemaks muudavad. See on ainult aja küsimus.

Ma võiksin loetleda pikalt ...inimesi on liiga vähe. Finantssüsteem on ajast ja arust. Kogu see kriis - vanad ja aegunud seadused, numbrid ja lepingud; see asi tuleb ümber korraldada ja seda tuleb teha sujuvalt, ilma radikaalsete järskude muutusteta - sest, peale kõige muu, on inimkonnal puudus ka ajast. Enam ei ole aega teha Nõukogude Liidu laadset kolossust, oodata sada aastat ja siis nentida, et midagi läks valesti - vaja on tõhusaid lahendusi, siin ja praegu, mis nõuaks minimaalseid muutusi ja pakuks maksimaalset tulemuslikkust. Vaja on raha suunata õigetele radadele - et seda oleks kõige rohkem seal, kus tekib rahale kõige rohkem tagatist. Raha liikumine on kaotanud kontakti reaalsusega, mistõttu raha kaotab usaldusväärsust. Ja lahendus - vaja on õppida, analüüsida, lahendusi otsida. Inimesi on finantssektoris liiga vähe! Selles sektoris on vanad tagurlased enamuses, kes võiks ümber õppida suuresti - ent isegi, kui nad seda teevad, on maailma majandamiseks ressurssi ikkagi liiga vähe. Ja see loovtöö - iga avastus parandab iga maailma inimese elukvaliteeti. Kohati ehk võimaluste näol, ent see on oluline fakt, millele mõelda - loovat teadust, loovat majandust ning üleüldse loovisikuid on liiga vähe ja erinevalt tootmisest mõjutab nende töö kõiki ühtlaselt. Iga oluline avastus mõjutab kõiki maailma inimesi - isegi, kui inimesi on kaks korda rohkem, siis üks inimene võidab sellest avastusest sama palju, kui siis, kui neid oleks kaks korda vähem. Ja see on üks oluline põhjus teha loovtööd, teha innovatsiooni - sotsiaalsfääris, majanduses, kokkuhoius, korduvkasutamises, prügitootmise vähendamises, tuhandetes või miljonites valdkondades.

Ja ma usun siiralt - teadmistepõhist Eestit ja turumajanduslikku Eestit tehakse maha, sest rahvas ei ole nende asjade rajamisega toime tulnud ja tahab midagi lihtsamat - lihtsamat ei ole, need asjad on vajalikud. Paljalt sotsiaalsfääri parandamine, toetuste suurendamine - see ei lahenda midagi, raha vajab tagatist. Raha tagatise loomine on prioriteet nr. üks - selle laiali jaotamine prioriteet nr. kaks. Ja siin on vaja väga laiaaulatuslikku koostöö ja organiseerumise, üksmeele leidmise võimet - teadus, mille arendamine toob tohutut kasu, oleks eetika ja sotsiaalteadus, ent ka kaasaegne majandus.

Välispoliitikast ja Eesti-Vene suhetest

Maailma poliitika on omadega äärmiselt keerulises seisus. Oleks selle seisu keerukus midagi erakordset, ebatavalist, siis oleks ilmselt tähtis mõelda, kuidas sellest seisust välja tulla - kas siis revolutsiooni või mingi uue ideoloogiaga. Paraku on maailma poliitilise seisu keerukus tulenev mitte sellest, et midagi tehtaks fundamentaalselt valesti, vaid pigem sellest, et maailm on suur ja keeruline koht - mida suurem riik, seda keerulisem poliitiline seis, seda rohkem erinevaid suhteid, väiksemaid ja suuremaid konflikte, võistlusi ning vastandlikke huve.

Seda seisu vaadeldes tundub mulle, et paljud strateegiad, mida kasutatakse, viivad ainult sügavamale ummikusse. Räägin siin ennekõike Eestist, kuna see postitus on eestikeelne ning seega võib rääkida just Eesti välispoliitikast.

Lühike ülevaade sellest, kuidas näen mina praegust poliitilist seisu:

• USA toetab Iisraeli, ennekõike sõjaliselt, ning püüab samas välja laveerida enda võlausaldajate kasvavast survest. USA on majanduslikult miinuses, ent sõjaliselt väga tugev - USA majanduslikku surutist püütakse kompenseerida kasvava sõjalise võimsusega juhuks, kui keegi peaks minema relva ähvardusel võlgasid tagasi nõudma. Peale rahalise defitsiidi on USA-l usaldusdefitsiit - tegelikult tugev surve midagi kiiresti välja mõelda ning tegutseda. Neid defitsiite kompenseerib üks asi - kogemus juhtiva tehnoloogia- ning teadusriigina. Sellist kogemust ei saa alahinnata - see realiseerub majandusliku, sõjalise ning tehnoloogilise üleolekuna väga kergesti, kui ei tehta suuri vigu ning lahendatakse olemasolev konflikt. Täiesti võimalik, et USA praegune finantsiline probleemseis on tegelikult väiksem oht, kui näiteks maailmasõdade aegne sõjaline vastasseis, kui see riik oli sõjanduses veel küllaltki algaja - esimesed võidud tulid USAle isegi üllatusena. Majandussurutisest välja vangeradmises toetavad USAt kõik riigid, kes tema majandusest sõltuvad - ja peened, ent tugevad sõltuvusniidid ulatuvad ennekõike Euroopa ja Iisraelini, ent siiski ka Venemaa ning isegi Hiinani. Sama moodi, nagu USA sõltub Hiinast tänu võlasuhtele, sõltub Hiina USAst tehnoloogilises mõttes.
  
• Hiina, kelle käsutuses on suur sõjavägi, palju tehnoloogiat ning suured rahalised ressursid. Rahalised ressursid tulevad küllaltki konservatiivsest majandusest ning sellest, et riigi sees suudetakse keerukaid olukordi lahendada. Siiski on näha, et USA riskeeriv ning keerukas lähenemine (mis võib pakkuda ka üllatusi) tõstab selle riigi tehnoloogilist üleolekut lausa valguskiirusel - maksta tuleb küll palju majandustribuuti ning selle tõttu eksportida palju tehnoloogiat ning võimalusi, ent kindlasti on olemas strateegiad teatud strateegiliste punktide hoidmiseks ning tegelikult me ei tea, mida nad salajas arendavad. Me ei tea seda ka teiste meie mõistes sõltumatute suurriikide kohta - Hiina, Venemaa, Iisrael, India ja Jaapan. Hiina tegutseb klassikalisi strateegiaid järgides ning võib reageerida enda võimalikule ilmsele üleolekule sõjalise jõu kasutamisega lähimate naabrite vastu, olles seega Venemaale suuremat sorti ohuks - ohuks, mis võiks isegi takistada Venemaad ennast mõne suuremat sorti sõjaga laostamast. Otse loomulikult on iga kahe suurriigi vahel igal ajahetkel korraga nii konflikt, kui koostöö - diplomaatilised suhted ei taandu lihtsatele inimlikele mõistetele, nagu "sõda" ja "rahu", vaid alati tuleb rahu varjust otsida konflikti ja sõja telgitagustest salajasi kokkuleppeid. Iseasi, millal on mõistlik neid kokkuleppeid täita ning millal tekivad uued surved, mis panevad käituma, nagu oleks olemas varjatud lepingud, mida tegelikult ei ole. Olukorda tasub hinnata realistlikult - ja kõigile on parem, kui kõik osapooled seda ka teevad.
  
• Venemaa - Eestist võib kohata mõningast alaväärsuskompleksi, mis paneb mitmeid naiivsemaid poliitikuid uskuma või vähemalt kuulutama, nagu oleks Venemaa tehnoloogiliselt mahajäänud või poliitiliselt väga halvas seisus. Selliseid illusioone kutsutakse alahindamiseks ning need on ohtlikud isegi sõprade puhul, rääkimata potentsiaalsest vastasest - vaenlasest oleks palju öeldud, sest kui tegu oleks otsese vaenlasega, siis oleks ehk välditud Eesti võtmist mitmesugustesse liitudesse; tegelikult ei ole Eesti nii suur, et ühtegi suurriiki vaenlaseks nimetada - on lihtsalt toetajad ning takistajad. Faktiliselt on tegemist suurvõimuga, kellel on kogemus suure maaala, sealhulgas Eesti, juhtimisest pikema aja jooksul. Venemaa tunneb Eestit ilmselt vähemalt sama hästi, kui Eesti Venemaad - kui mitte paremini. Poliitiliselt võiks Nõukogude Liidu lagunemist käsitleda sama moodi, nagu Inglismaa impeeriumi lagunemist - kui ressurssidega läheb kitsaks, loobutakse mõjusfääridest, mille haldamine on keerukam või mille kasutegur väiksem. Eesti on mõjusfäärist välja arvatud, sest meil ei ole olulisi maavarasid ning Euroopa jaoks on meie ajuressurss väärtuslikum, kui Venemaa jaoks meie olematud maavarad. Eestile on ka hea, kui Venemaa ehitab valmis infrastruktuurid, mis ei vaja Eestit puhverriigina.
• Iisrael on läinud sõjalisse konflikti, millest on väga raske välja tulla. Iisraeli-Palestiina konflikt võis kunagi olla valik, ent kui vaadata judaismi või muhameedlust, siis mõlema puhul on olemas teatud veritasu reeglid. Verele vastatakse verega. Verd on valatud seal palju ning ükski rahulepe ei muuda olukorra tõsidust - kumbki pool ei saa niisama lihtsalt relvi maha panna teadmise juures, et teine pool on vägagi raevunud ning kasutaks iga eelist kindlasti ära. USA jaoks tähendab see pidevat ressursside suunamist sellesse piirkonda, et saavutada asjade kulgemist sellises suunas, et see oleks USA jaoks väheohtlik. Nähes, kui palju sõjalist jõudu ning raha USA peab sellesse piirkonda panema, võib ette kujutada selle piirkonna tõsisest destabiliseerumisest tulenevaid ohtusid - nende rahasummade juures peavad riskid olema veel suuremad. Kui seal toimuv omab sedavõrd suurt mõju USAle, siis järelikult omab see sarnast mõju ka Euroopale ning Venemaale, ilmselt ka teistele. Kuna USAl on paremad suhted Iisraeliga ning Venemaa saab läbi ka muhameedlastega, siis on USA-Venemaa leer lahutamatult seotud Iisraeli-Palestiina leeriga; läbirääkimised mõlemal tandril mõjutavad paratamatult ka teist. Kuna USA-Venemaa konfliktid on väiksed ning koostööpotentsiaal suur, siis on tähtis silmas pidada, et USA-Venemaa vahelised läbirääkimised ja suhete parandamised toovad kaasa ka sellest teisest leerist tulenevate ilmsete ohtude vähenemist. Seega, maailma lahutamatu osana võiks Eesti mõelda Venemaale ka positiivsemas valguses - tegelikult on tähtis, et laheneks olemasolevad pinged, sest stsenaariumitest kõige hullem, sealjuures Eestile, on siiski järgmine maailmasõda või tõsisem kriis. Maailmasõjas on Eesti justkui põllumaa, mida eri osapooled kasutavad suvaliselt manööverdamiseks. Eestile on tähtis, et riikidevahelised lepingud kehtiks ja suhted paraneks, eriti mis puudutab meie lähimaid naabreid.
  
• India on lootustandev riik, kellest oodatakse tehnoloogilise võimsuse kiiret kasvamist. See on justkui ajude ja realiseerumata potentsiaalide kasvulava, mille võimalus kujuneda tõsisemalt välja on väga suur. Kuna seal on juurdunud sügav budistlik ellusuhtumine, siis on India potentsiaal konfliktilahendaja ning rahutoojana vähemalt sama suur, kui tema potentsiaal tehnoloogiariigina - seda juhul, kui ei teki mõnda ohtlikumat poliitilist ladvikut; tänu Gandhile tunneb India rahvas siiski rahuliku vabadusvõitluse peent kunsti. Indiat igati aidates võivad kõik riigid muuta poliitilist olukorda enda kasuks - vähendades potentsiaalseid konflikte ning suurendades võimalust, et on olemas küllaltki rahumeelne ja innovatiivne konfliktilahendaja. Seega võiks majanduslikke ja poliitilisi suhteid Indiaga võtta märksa tõsisemalt, kui seda praegu tehakse - India üles ehitamine ja toetamine on kriitilise tähtsusega projekt.
• Euroopa on India konkurent - või pigem kaaslane, kuivõrd konkurentsi selles mängus ei ole - selles konfliktide lahendamise stsenaariumis. Euroopa sõjaline võimsus on väiksem, kui võiks, ent tal on tugevaid liitlasi, kes järjest enam soosivad Euroopa sõjalist organiseerumist - Euroopa on USA jaoks puhverriik, kelle huvid on USA omadega sedavõrd läbipõimunud, et Euroopa majandusliku ja sõjalise võimsuse kasvamine maandab USA riske väga suurel määral. Seega on praegusel, USA jaoks keerulisel hetkel Euroopal väga suur võimalus saada USAlt igakülgset tuge - mitte ainult võimalus, vaid ka praktika. Euroopa ja Venemaa suhted on ambivalentsed - on palju pingeid, ent siiski ka väga potentsiaalikas koostöö. Euroopa õiged valikud võivad Venemaast teha tugeva partneri, eriti mis puudutab ohtu, mida kujutab Venemaale Hiina - Euroopa on näidanud, et ilma otsese provokatsioonita sõda on sisuliselt välistatud, mis ei ole Hiina puhul sedavõrd kindel (eriti kuna Hiinal on otsene huvi suurendada territooriumi). Euroopa kardab mõnevõrra muhameedlaste poolset vaikset immigratsioonipoliitikat, mis võib pikas perspektiivis viia Euroopa piirialade järk-järgult islamistlikeks muutumiseni, seega on Euroopa, USA ja Iisrael erinevatel põhjustel ühte paati sattunud. Kindlasti ei tasu sellest ühes paadis viibimisest hoolimata unustada ka paljusid omavahelisi kergeid pingeid. Kuna juudid on Euroopa kultuuriga põhjalikult tutvunud, siis on nad ilmselgelt paremad partnerid ja väiksem oht, kui muhameedlased - seda enam, et nad on muhameedlastega konfliktis ning sõltuvad seega USA ja Euroopa toetusest tugevalt.

Millised on sellises olukorras Eesti väljavaated ja võimalused?

Eestis on tugevaid jõudusid, kes kujutlevad Venemaad otsese ohuna ja mitte millegi muuna. See ei näita poliitilist küpsust - tähtis on alati leida ühiseid huve ja neid ühiselt realiseerida. Kui mõni eestlane unistab salaja Venemaa "tühjaks pumpamisest", siis realistlikult vaadates on selline unistus liiga totter, et seda isegi kaaluda. Venemaa huvides on saada USA ja Euroopa majanduslikuks partneriks, et lahendada paljusid majanduslikke probleeme Venemaal - ehkki nõukogude liidu ajal saadi olulisi kogemusi majandamise osas, on siiski selge, et tehnoloogiliselt ja majanduslikult on Venemaal nii Euroopalt kui USAlt väga palju õppida.

Eestlaste hulgas on ka neid, kes usuvad, et meie missioon on koos Euroopa ja USAga Venemaa nurka suruda ja siis siin rahulikult õilmitseda. Et eestlastel tuleb lollid eurooplased ja soomlased lihtsalt ära veenda, et tegemist on tõsise ohuga. See on totaalne lühinägelikkus - punkt üks ei kahtle mitte keegi, et iga suurriigi näol on tegemist tõsise ohuga; punkt kaks teab igaüks, et seda ohtu lahendatakse nii, et välditakse konflikti ja leitakse rahumeelne kokkulepe. Kui venelased võtavad tankid ja püssid, siis jäägu võitjaks kesiganes, on kõikidel osapooltel palju tõsist jama - venelastel, inglastel, ameeriklastel, juutidel, soomlastel ja paljudel teistel. Maailma majandus ei toibuks sellest löögist niipea ning niigi kõikuvad müürid kukuks üldse kokku - see põhjustaks üleüldise katastroofi. Seda enam, et kõikidel riikidel on muid, kaugelt tõsisemaid ohtusid - Euroopa võitleb vähese heaoluga mitmetes piirkondades ja ohuga, et teised riigid lähevad omavahel kaklema ja tõmbavad meid kaasa; USAl on piisavalt tegemist mitmel rindel ning nende huvi on saada nii palju majanduslikke partnereid, kui võimalik, kuni see ei muutu otseseks ohuks. Kõike kroonib Hiina, kes võib sel ajal, kui teised jagelevad ja maid jagavad, rahulikult tugevneda ning areneda - ehkki nad arenevad aeglaselt, teevad nad seda stabiilselt ja keegi ei lähe niisama lihtsalt püssidega nende maale, kuni nad ise ei alusta. Keegi ei taha selles valguses ühtegi nõrgestavat sõda, vaid kõik tahavad kiiret ülesehitustööd ja stabiliseerumist - seega on olemas väga ühene alus teha koostööd.

Eestis aetakse selles valguses nii mõnelgi tasemel strateegiat, mida ei saa saata edu - see lihtsalt ei sobi üldisesse globaalpoliitilisse situatsiooni. Tegelikult saab Eesti võtta ainult olemasolevaid tendentse ja neid valikuliselt toetada - Eesti võimuses ei ole mitte midagi hävitada või pidurdada ja selleteemalised kujutlused on üdini naiivsed. Olgu tegu rahvuslaste või lihtsalt rahuliku elu otsijatega - tuleb leida strateegia, mis vähendaks Venemaa ohtu. Paraku, nii veider, kui see ei tunduks, on kaalutavad ainult need strateegiad, mis viivad tugeva Venemaani. Tugevus, siinkohal, ei tähenda tugevat totalitaarset plaanimajandust - ja võime uskuda, et riik, mis on selle faasi läbi teinud ja ammendanud, kaalub tõsiselt mitmesuguseid teisi stsenaariume.

Ütlen kindlalt - mida tugevam Eesti rahvuslane, seda kindlam on see, et ta peab tahtma asju sellises prioriteetide järjekorras:

1. Et Eestit ei hävitataks.
2. Et Eestit ei okupeeritaks.
3. Et Eesti elatustase tõuseks.
4. Et Eesti oleks sõltumatu ja tugev väikeriik.
   

Niisiis - küsime endalt, mida tähendab see, kui antiloobi kõrval on nurka surutud lõvi? Oletame, et antiloobi selja taga on palju hunte, elevante ja karusid. Siiski, antiloobi ees on nurka surutud lõvi. Lõvil on täpselt üks võimalus - ja antiloobiga saab juhtuda täpselt üks asi. Selline on kõige hullem stsenaarium.

Oletame, et karu on tõsiselt haavatud. Tema kõrval on palju väiksemaid loomi. Mis juhtub? Loomulikult on ka haavatud karul küünised - metsik käppadega vehkimine ja agoonia viib vähemalt selleni, et haavata saavad mõned loomad tema ümber. Pakume karule mett.

Mis on pluss? Meie aladel on palju venelasi. Kui siia visatakse pomme, siis lendavad koos meie majadega õhku ka nende majad, surevad koos meie lastega ka nende lapsed, hävivad koos meie koolidega ka nende koolid ning pankrotti lähevad meie firmade kõrval ka nende firmad - ja see viimane on tõesti viimane. Enamus nendest venelastest tahab hästi elada. Nad tahavad lahtisi piire, et külastada oma sõpru; nad tahavad head haridust ning võimalusi tööd leida; nad tahavad võib-olla ka püstitada mõne monumendi, mille täpsest mõttest me võib-olla aru ei saa, aga millel võib olla nende jaoks mõningane tähendus. Monumentide osas on tähtis kokkuleppele jõuda, et ei tähistata mitte meie piinu ja kannatusi, vaid ainult nende kauneid hetki ja võitusid - millist ajalootõlgendust see eeldaks, kus nende võidud on tähtsad, aga meie kaotused halvad? See on keeruline ülesanne ajaloo tõlgendajatele - ajaloo faktiline sisu on küll objektiivne, ent selle emotsionaalne ning sümboolne tähendus on vägagi läbiräägitav ning selles osas ei ole "õiget" ja "valet", vaid on selline, mis kõikidele kõige rohkem sobib ja meeldib. Rumalus on püüda mõnele rahvale selgeks teha, et nende ajaloos on ainult halba ja meie omas ainult head - meie rahva suurimad patrioodid peaksid kuulama ära, mida on teisel rahval meile öelda, ning diplomaatiliselt ja ettevaatlikult väljendama, mida on neil öelda; võib selguda, et tegelikult ei olegi venelaste jaoks nii tähtis just see, et nende naabrid kannataksid. Sõprade hulgas tuleb tuvastada vaenlasi - ent vaenlaste hulgas tuleb leida sõpru. Sõbrad saavad aru mõlemast poolest ning lahendavad konflikte.

Niisiis, milline oleks minu meelest parim maailmapoliitiline seis Eesti jaoks? Esiteks oleks see selline, kus meie vahetus ümbruses ei ole nurka surutud lõvisid ega agoonias karusid. Teiseks oleks see selline, kus meil on lepingud paljude suuremate riikidega. Kolmandaks oleks see selline, kus meil on tugevad finantssuhted naabritega - salajased konfliktid peavad leidma järk-järgulise lahenduse, kus isegi solvumine ja väärikuse kaotamine on ohtlikud, rääkimata tõsisest poriloopimisest. Kui kaevama hakata, on kõik kindlasti hakkama saanud nii mõnegi lolluse ja veaga - iga rahva hulgas on kurjategijaid ja prohveteid.

Teiseks tahame me enda kõrvale majanduslikult tugevat Venemaad, kellega on võimalik teha koostööd. Võib-olla tuli venelastele isegi üllatusena, et Eesti nendest "mõnest miljardist" sedavõrd kergemeelselt loobus - ehk oleks meil selle rahaga ka üht-teist peale hakata olnud. Võib-olla oli nende poolt välja töötatud sadade stsenaariumite hulgas ka selliseid, mis meile igati meeldivad oleks - miks me peaksime uskuma, et keegi on lihtsalt vaenlane, kuri ja õel? Miks peaksime me uskuma, et keegi tahaks oma partneritele sellist muljet jätta?

Nüüd tuleb reaalpoliitilisem ja ohtlikum teema - loodan, et suudan seda kellegi väärikust riivamata analüüsida. Igal rahval on juhid, iga rahva hulgas on neid, kes on võitnud kätte olulisi positsioone ning ei soovi neid käest anda. Tegelikult - kas keegi seda tahakski? Kas keegi oskab näiteks leida Venemaalt tugevaid ja ennast tõestanud jõudusid, kes oleks Venemaa juhtidena meie jaoks paremad, kui selle praegused juhid? Seepärast peab Eesti väga hästi teadma - igasugune strateegia, mis on meie jaoks üldse mõeldav ja kus me saame kaasa rääkida, peab olema kasulik ka Venemaa juhtivatele jõududele, olgu need siis ärilised, poliitilised või usulised. Mida me saame teha, et olla korraga kasulikud neile, kes meid ründavad, ning kaitsta enda huve, majandust ja julgeolekut? Majanduse osas ei ole küsimustki - kesised majandussuhted on paremad, kui majandussuhete puudumine; head majandussuhted on head. Venemaal on tegelikult väga palju raha - kui nende huvides on Eestit üles ehitada, siis on Eesti kasu väga otsene; siia on võimalik investeerida ning ehk saame müüa Venemaale tehnoloogiaid, mille tootmist õpime Euroopa liidu liikmetena ning väikse, aga innovatiivse rahvana. Igasugune suhe kahe riigi vahel on hea siis, kui mõlemad üksteisest natuke sõltuvad - ja Eesti on väike ning väheste maavaradega, meil ei ole keeruline leida endale selline kasulik roll, et meie purustamine või alla surumine ei tasuks majanduslikult ära võrreldes selle kasuga, mis sellest tõusta võiks. Meie praegused töötud võiksid eksportida oma kaupa Venemaale, meie IT-firmad võiksid aidata Venemaal ehitada üles euroopalikke, paindlikke infrastruktuure. Võimalused on piiritud.

Millised on meie võimalused Venemaaga suhelda ja diplomaatiat ajada? Eestis on palju venelasi. Paljud neist räägivad eesti keelt - ja paljud eestlased vene keelt. Iga suhe kahe üksikisiku vahel, mille käigus arutatakse rahulikult ja konstruktiivselt kahe riigi poliitikat ning võimalusi, on suur samm edasi. Eesti venelastel on palju sõpru, sugulasi ja tuttavaid Venemaal, rääkimata äripartneritest. Venemaa sanktsioonid Eesti suhtes piiravad iroonilisel kombel ka siinsete venelaste võimalusi toota kaupasid Venemaale - sellest on näha, et see on Venemaa jaoks isegi mõnevõrra valus otsus selliseid piiranguid seada. Kindlasti ei saa Venemaa aksepteerida Eestit enda vaenlasena; meil ei ole nii mõjuvat trumpi, et solvanguid saaks tolereerida - isegi palju suuremad riigid suudavad ka keerukates oludes viisakust ning konstruktiivsust säilitada.

Millised on ressursid, mida Venemaale müüa? Kindlasti saab tugevam ja arenenuma majandusega Eesti müüa rohkem, kui nõrk Eesti. Kui meile pakuvad ärikonsultatsioone Euroopa ja USA firmad ja asutused, siis kindlasti leidub eestlaste hulgas neid, kes võivad sarnaseid teenuseid pakkuda Venemaale. Eestlane kui õige eurooplane usub, et firma või juhtiv jõud on tugev ka siis, kui ta on rahulik - euroopalik juhimismudel suudab vältida konflikti ning lahendada keerukaid situatsioone rahumeelselt, tehes õigetes punktides järeleandmisi ning nähes lahingute tulemusi mõlemapoolselt üksmeelselt ka ette, selle kaudu lahinguid vältides (sest miks lasta õhku mõlema poole ressursse, kui juba ette on selge, kes võidaks ja milline oleks lõppseis?). Kui Eestlased suudavad liituda USA ja Euroopa kogenumate jõududega ning aidata Venemaa juhtivatel firmadel ning poliitilistel jõududel õppida euroopalikku juhtimiskunsti, mis suudab tihti rahumeelselt saavutada seda, mida paljud teised saavutavad relvaga, siis oleme astunud suure sammu edasi - Venemaa läheb sellest ainult tugevamaks (sest kui me ei suuda valida viise, mis neid tugevamaks teevad, siis neil ei ole põhjust pakkumisi vastu võtta) ning meie saavutame suurema rahu.

Millised on erinevad riskifaktorid:

• Venemaa sõjaline jõud ja võimsus.
• Venemaa tehnoloogiline võimsus, mis toetab sõjalist võimsust.
• Venemaa poliitiline võimsus, mis toetab veelgi enam sõjalist võimsust.
• Venemaa tahe rünnata, mis realiseerib sõjalise võimsuse.

Selles skeemis on tähtis vähendada kas siis venemaa sõjalist jõudu ja võimsust, vähendades nende tehnoloogilist ja poliitilist võimsust, mis on negatiivne strateegia - selles ei tee Venemaa meiega koostööd ning Eestil puudub igasugune võimalus sekkuda Venemaa siseasjadesse, kui väga põhjalik audit ei jälgi, et Venemaa huvid oleks igakülgselt kaitstud ning asjast tõuseks tulu.

Teine võimalus on vähendada Venemaa tahet rünnata, mis teeb sama välja - vähendades Venemaa sõjaväge kaks korda, ei vähene Venemaa sõjaline oht meile kuigi oluliselt, sest meie oleme vahetu naaber ja meist tuleb üle minna igal juhul, isegi kui tee ei ole pikk; vähendades nende rünnakutahet kaks korda, suurendame oma turvalisust kaks korda.

Millised on potentsiaalsed võimalused?

• Venemaa majanduslik jõud ja võimsus.
• Venemaa poliitiline võimsus, mis toetab majanduslikku võimsust.
• Venemaa tehnoloogiline võimsus, mis toetab veelgi enam majanduslikku võimsust.
• Venemaa tahe teha Eestiga majanduslikku koostööd.
• Venemaa tahe teha Euroopa ja USAga majanduslikku koostööd.

Siin on suhted hoopis teistsugused. Venemaa majandusliku jõu ja võimsuse kasvades kasvab nende kasutegur meie jaoks seda enam, mida suurem on nende tahe teha meiega koostööd. Kaks näitajat - tehnoloogiline ja poliitiline võimsus - toetavad Venemaa majanduslikku võimsust, seega tuues Eestile kasu. Siit on näha, et kaks näitajat muudavad korraga suuremaks nii Venemaa sõjalist võimsust, mis on Eestile kahjulik (kui ei tulda välja geniaalse sõjalise koostöö poliitikaga, mida mina kahjuks veel välja käia ei suuda), kui nende majanduslikku võimsust, mida on kerge muuta Eestile kasulikuks. Venemaa tahe teha Euroopa ja USAga majanduslikku koostööd on suur - see realiseeruks ka nende koostööna Eestiga, kui Eesti suudaks leida endale hea rolli. Vastasel korral teevad nad meie partneritega koostööd, jättes meid mängust välja. Meie roll ei tohi olla strateegiline, sest see muudaks meie vallutamise kasulikuks - meie roll peab olema igati toetav ja ilmselgelt kasulik kõikidele osapooltele, et meid üldse ära kuulataks.

Venemaa tehnoloogilist võimsust on Eestil eeltoodu põhjal tähtsam toetada, kui nende poliitilist võimsust - siiski ei tohiks üritada takistada nende poliitilise võimsuse suuna kasvamist õiges suunas. Järgnevalt näitan, et see oleks meile kasulik.

Vaadeldes Vene poliitilist võimsust, saab selle jagada robustselt kaheks:

• Venemaa sisepoliitiline võimsus
• Venemaa välispoliitiline võimsus

Venemaa sisepoliitiline võimsus on keeruline, nagu iga suure riigi puhul. See on rahva rahulolu, revolutsioonide vältimine - ausalt, vihane revolutsioon Venemaal on üks hullemaid asju, mis Eestile juhtuda saaks, nagu ajalugu on juba ka näidanud.

Ka Venemaa välispoliitiline võimsus on keeruline - majanduslikud sidemed, poliitilised sidemed, sõjalised kokkulepped jne... Eesti peab leidma strateegia, visiooni ja ideaali, mis sobiks kõigile ja ei tekitaks meile liigset survet.

Eestlased väidavad, et Venemaa peab oma sisepoliitilise võimsuse suurendamiseks näitama meid välispoliitilise agressorina. Mida Venemaa selleks vajab?

Et näidata Eestit välispoliitilise agressorina, vajab Venemaa järgnevaid komponente:

• Sisepoliitiline nõrkus - kui me suudaks lahendada teatud tüüpi Venemaa sisepoliitilisi probleeme või anda neile soodsaid lahendusi, kas siis isiklikult või Euroopa kaudu, siis võiks väheneda nende huvi välispoliitilise agressori vastu.
• Venelaste halvad elutingimused Eestis. Mida parem on venelastel siin - kõikidel venelastel, aga eriti andekatel ja Eesti suhtes sõbralikel venelastel -, seda vähem on mõtet eestit näidata agressorina; agressorina näidatakse neid, keda on kõige mugavam agressorina näidata.
• Venelaste vähesed majanduslikud huvid siin või meie vähene koostöövõime. Koostöö on keerukas diplomaatia. Kui suuta luua vastastikku kasulik õhkkond ja lahendada probleeme, kujuneb välja kõrge potentsiaaliga keskkond.

Sisepoliitiline jõud avaldub veel ühes väga olulises faktoris. See on garantii, et Venemaa territooriumil on olemas vajalikud ressursid piisava elukvaliteedi tagamiseks - venemaa peab olema territoriaalselt ühtne ning looma sisemiselt sedavõrd stabiilse keskkonna, et mõni uus liige oleks pigem tülikas risk, kui hea võimalus.

Millised on eestlaste diplomaatilised suhted venemaaga?

• Eesti venelased ja nende sõbrad Venemaal.
• Kõik venelased, keda võib siia sõbralikus keskkonnas külla kutsuda. Vajame Venemaa patrioote, keda Venemaal usaldatakse - andekaid inimesi, kes näeksid läbi igasuguse meiepoolse halva käigu, hoiataks meid ette võimalike ebameeldivuste suhtes ja oleks Venemaal tõestanud, et neid saab selles osas usaldada. Siiski peavad nad olema sellised, kes on äärmiselt vabad mõtlejad, valmis kaaluma kõikvõimalikke stsenaariume ning otsima rahumeelseid ja edukaid lahendusi. Kui otsida inimesi, kes on Venemaa kontekstis ebausaldusväärsed, loome ainult uut konflikti.
  
• Kõik eurooplased, soomlased ja teised, kes teevad Venemaaga olulist koostööd või peavad diplomaatilisi läbirääkimisi.

Usun, et Eesti jaoks ei ole jäänud palju võimalusi parandada suhteid ning võtta tõeliselt patriootlikku kurssi - otsides reaalpoliitiliselt Eestile parimaid lahendusi, mis võivad nõuda keerukat planeerimist ning ei sisalda otsest sõimu ja agressiooni. Tõeline Eesti patrioot leiab lahenduse, mis teeb Eestist tõeliselt tugeva riigi - tõeliselt tugeva riigi esimene tunnus on rahumeelsed ja sõbralikud naabrid. See on keeruline ülesanne, aga mitte võimatu. Peame arvestama kõikide ohtude ja riskidega, töötama välja absoluutselt lollikindlaid plaane, kuid valima sellised strateegiad, et meile ei üritaks jalga taha panna ükski tugev ja mõjukas riik.

Tõeline patrioot viib oma riigi võidule - ja teda ei huvita sealjuures, et keegi konkreetne teine kaotaks, tal on teistest ükskõik; tavaliselt on parem, kui teised võidavad ning tekivad siduvad sidemed.