Kas euroliit piirab sõnavabadust?

Ma olen palju kuulnud jutte sellest, et eesti meediat kallutavad poliitikud; et poliitikud jälgivad artikleid ja proovivad ebasoovitatavaid teemasid eemale hoida ...liiguvad jutud, järelikult keegi levitab neid. Kas see keegi on poliitiline jõud, poliitilisi jõudusid maha tegev jõud või siis informeeritud isik - seda ei tea. Mis on hullem - väidetakse, et lausa Brüssel tahab, et see nii oleks. Teame kõik hästi veneaegset demagoogiat, et Moskva tahab ja Moskva nõuab - tahtis, nõudis, aga teist sama palju panid meie poliitikud juurde ja kolmat sama palju asutuste juhid, äkki kasvatas ka mõni oma lapsi kinnitades, et Moskva tahab, et sa nii käituks ;)

Niisiis: kui siia satub keegi Brüsselist seda lugema, siis minu üleskutse on see, et pidage vahel avalikke ettekandeid sõnavabaduse, multikultuursuse ja muude oluliste asjade teemadel. Niisama, meeldetuletuseks. Ja hoolitsege selle eest, et ka eestlased neid muuhulgas lugeda saaks ning veenduda võiks, et nii ongi - ja et keegi seda demagoogiaks ei saaks pöörata ;)

Analüüs Langi seadusele

Toon hulga väiteid Langi eelnõu osas:

• Reformarid rõhuvad sellele, et keegi ei ole eelnõud tegelikult läbi töötanud ja kritiseerivad, mida nad ei tea. Möödaminnes lugesin selle teksti läbi. Muide, üks Langi enda selleteemaline kriitika, kaitse sellele seadusele, pani ka mu enda argumente uuesti üle vaatama - jään siiski nende juurde, mida olen esitanud.
• Vaadeldes Langi tegevust laiemalt - see eelnõu on osa sellest, kontekst moodustub tema artiklitest ja suunast -, saab selgelt aru, et inimesel on midagi varjata; usun, et kui asjad on seni töötanud, siis peaks selle teema enne igasuguseid seadusi põhimõtteliselt läbi arutama. Langi tekstid on suunatud sõnavabaduse summutamisele, sellisena on ka see seadus sellest osa - igaüks saab aru, et kuigiseaduse tekstist ei õhku üleskutseid kohe sõnavabadus lõpetada täielikult, on see osa suuremast suunast, mida Lang oma tekstides väljendab ja millele püüab toetust võita. See suund on ühene - kellelegi on midagi varjata.

 Nüüd kriitika eelnõule endale:

Tahetakse, et politsei saaks kuulata üle allikaid juhul, kui need on seotudkuriteoga, mida saab karistada kuni kaheksa aastase vanglakaristusega. Ilmselgelt saab seda punkti kasutada juhul, kui on kahtlus, et maksimumkaristus on kaheksa aastat. Sellise kahtluse saab otsustada politsei, ent kindlasti on selles oma roll ka erakondadel - sisuliselt, kuimõni erakond, kes on mõne politseijaoskonnaga seotud, suudab leida sellise koosseisu, mille puhul kaheksaaastane maksimumkaristus kehtib, siis sellise kahtluse korral saab allika avaldamist nõuda.

Siin tuleb kaaluda järgmist:

• Kui ajakirjandusel on selline allikas, kes vabatahtlikult kuritööst räägib, siis tema ja ajakirjaniku huvides ongi esitada kõik asjassepuutuvad faktid ja argumendid. Ajakirjaniku side allikaga ilmselt säilib - kui ta maja just pealtkuulamisaparaate täis ei panda, mis võiks olla keelatud. Politsei ei vaja otsest kontakti isikuga, kes on juba vabatahtlikult ja riskeerides võtnud ette kuritöö paljastamise; allika tugi politseile on niigi reaalselt olemas.
• Juhul, kui allika parandamine misiganes tingimustel on võimalik ja allikas on avastanud kuritöö, mis on seotud mõne võimustruktuuri või politseistruktuuriga (ja isegi, kui selliseid leitakse kord kümne aasta jooksul, on need väga olulist laadi leiud ning hoiavad ära alati rohkem kuritöösid, kui avastatud kuritööde hulk ise), siis risk on seda suurem, mida suurem on kasvõi minimaalne avalikustamise tõenäosus. Misiganes seaduseväänamisega seda teha saab, see võib olla määrav argument mittepaljastamiseks. Ja siinjuures piisab ühest-kahest pretsedendist, et muuta oht liiga suureks.

Seega - see seadus ei ole rahva huvides. Isegi literaalselt see seaduse tekst. Aga siiski - vaadake Langi sõnavõtte ja protsessi laiemalt, pange see konteksti. Ilmselgelt on kellegi huvides - äkki isegi mitme erakonna - panna kinni nii palju sõnavabaduse kanaleid, kui võimalik; ilmselgelt on Lang selle eest suurel määral vastutav ja võitleb, nagu elu eest ...peaaegu ilmselgelt on välja tulemas tõsiseid kuritegusid (või siis planeeritakse neid ja valmistatakse pinda ette) - so. selline kiirustamine ja lahmiv, hullunud propaganda sellisel teemal on tähis, et kellelgi on midagi varjata. Pole ju ühtegi argumenti, miks see seadus tõesti oluline oleks hetkel - peale selle, et mujal maailmas on nii kombeks (tuues näited u. kümnest riigist - maailmas on riike sadu), samas kui muu maailma meedia väidab, et päris nii ikkagi kombeks ei ole.

Eesti meedia ei ole äraostetav - Lang soovib, et oleks

Langilt veel üks arusaamatus.

Niisiis, mis on "meedia äraostmine"? See on raha (prääniku) või kohtu (piitsa) abil lehtede sisu mõjutamine. Igaüks valib ise, mis lehti loeb ja mida räägib. Kui mõnes lehes on palgatud inimesed, kes räägivad raha eest teatud juttu - see ei ole meedia äraostmine, see on ühe lehe äraostmine. Leht on kellegi advokaat sellisel juhul, palgatud advokaat. Tegelikult - mis ses nii halba, peaasi, et säiliks vaba ajakirjandust; seda vaba ajakirjandust saab meie õigusruumis (senini) igaüks ise korraldada.

Mõelge järgnevale:

Mis saab lehest, millele tekib konkurent, mis esitab infot täpsemalt, tasakaalukamalt ja vähem kollaselt?

Eeldusel, et uuendus jääb rahva enamuse intelligentsuse piiresse, on sellel lehel võimalik teine kergesti seljatada. Eeldusel, et see ületab masside intelligentsust, saab sellest intelligentsete (ja vaimselt mõjukate) inimeste favoriit ja lehe mõju on siiski suur.

Kas lehe reklaamimine, müümine - raha teenimine - on meie kliimas halb?

Ei. Lehe müümine, edukad reklaamikampaaniad - see näitab rahvast aru saamist. Müümine on selles kontekstis omamoodi veenmine, argument. Kes ei ole võimeline müüma - ei ole võimeline läbi nägema, oma argumente veenvalt esitama. Iga inimese jaoks, kes tahab oma sõna esitada, on müümine nõue - see on kadalipp, mis tuleb läbida; küllaltki hästi valitud kadalipp, sest selle läbimine tõestab seda, et see inimene on võimeline tänapäeva ühiskonnas ja ennekõike oma lugejaskonnas orienteeruma.

Mida tähendab sõnavabaduse piiramine?

Ükski ärimees ei saa meediat ära osta - alati on teised lehed, alternatiivajakirjandus jne... Kui mainstream kaldub mingis küsimuses tõest kõrvale - selles konkreetses küsimuses tekib alternatiivmeedia mõne lehe, blogi vms. näol; kui on oluline küsimus, siis terve rida selliseid (lähiajalugu on seda konstantselt näidanud) ja asi arutatakse läbi väljaspool meediat. Osa sellest võib olla ära ostetud - siiski, tähtis on inimeste teadlikkus ja valikuvõime (sest ostmine on müügi teine pool - kui on hea müük ja läbinägelik ostja, saab sellest kokku tervik; "müük" selles tähenduses tähendab PR tööd - ja avalikud suhted on tänapäeva maailmas ja üldse täiesti hea asi, mitte miski, mida peaks maha tegema).Tõsiseltvõetav on ainult see ajakirjanik/ajakiri, mis suudab jälgida lugeja reaktsiooni ja sellele autentselt reageerida - tekib diskussioon. Ilma müügi ja reageerimiseta - monoloog. Monoloogi peavad totalitaarsete riikide valitsejad, tõkestades rahva hulgas tekkivat dialoogi.

Kas inimestel on õigus valetada?

Jah ja ei. Sõnavabaduse tingimustes on igalühel õigus avalikult valetada - tehnilises mõttes. Faktilises mõttes on igalühel õigus, ning kes vähegi võimeline, võiks seda käsitleda kohustusena - mitte küll seaduslikuna - näidata selliste artiklite, meediakanalite ja isikute suhtes üles teatud põlgust. Samas - see ei tohiks ületada piire, kus midagi lihtsalt täiesti ignoreeritakse või kedagi seda ignoreerima sunnitakse; see võiks olla nagu terve perekond - palju arvamusi, mõnikord väiksed valed ühel või teisel põhjusel, vaidlused, mõnikord keegi arvab, et keegi valetab, ent tuleb välja, et siiski mitte.

Kuidas vale vastu võidelda?

Vaja on muuta lugejat läbinägelikumaks, avardada tema pilku. Poliitik, kes kardab valida seda teed - tahab ise valetada. Esiteks on vaja töötada läbi sõnavabaduse tingimustes lubatud vahendid - ajalehtedele valetajate paljastamise veerud (need saavad kindlasti popiks, omamoodi ärapanemine seegi), valetajate paljastamise blogid (näiteks Lang võiks mõnda pidada) ja mis peamine - inimesed peavad aru saama, põhjalikult aru saama, faktide tõesuse kontrollimise meetoditest. Laimu põhjal ei tohi kellessegi halvasti suhtuda - mitte ei tohi olla ühte tõe monopoli, riiki, kes otsustab, kuidas kellessegi suhtuda; ei tohi olla äraostetud meediat, sest see on kordi hullem, kui äraostetud väljaanne või äraostetud ajakirjanik. Meedia kui tervik on äraostetud siis, kui Langi ideaalid teostavad - aga mitte siis, kui keegi raha jagab neile, kes tema eest kostavad. See viimane on pisut vastik - ent ainult läbi selle tuleproovi, läbi rahva teadlikkuse tõstmise, millesse võib raha süstida ka Lang (erapooletust on lubatud rahastada!), saab meedia tõeliselt vabaks. Muutuvad müügiargumendid, muutuvad peamised ajalehed - asi liigub paremusse. Kui poliitik ei taha seda teed valida, siis poliitik kardab. See on märk sellest, et poliitikul on midagi varjata - paljalt sellise eelnõukava valik, rõhudes küll reaalsele probleemile (äkki poliitikud ise kallutavad meediat, et kallutatud meedia vastu võidelda, tekib selline vandenõuteoreetiline küsimus? - siiski see ei ole peamine) Niisiis Langil on vandenõuteooria, et meedia on ära ostetud. Ma peaaegu nõustun - paljudes ajalehtedes on teatud teemad kahtlemata kinni makstud -, ent tehke ise blogi ja te näete, kuidas tekib ära ostmata meedia. Tehke blogi, kus kajastate korra aastas mõnd probleemi, mida täiesti selgelt ja üheselt näete - regage ennast blog.tr.ee keskkonda ja igaüks saab lugeda. Ja see on lahendus. Seda lahendust tuleb juurutada, selmet teha mingeid debiilseid katseid kogu meediat allutada - ja takistada laimu kõrval üldse igasuguste riiklikult varjatud asjade välja tulemist. Lang teeb praegu midagi väga kurja, tahtlikult või tahtmatult, ja see on tähtis sellest aru saada!

Kutsun üles kirjutama artikleid, kuidas vale vastu võidelda!

Paldikuseinad

Las need peldikud olla. Peldik on peldik - see ei riku linnavaadet. Linnas saab jalutada, kuigi peldikud on olemas, sattumata peldikusse. Vähemalt, võib valida WC. Netiruum on samasugune - kui kuskil läheb jubedalt haisema, siis inimesed hoiavad eemale, polegi muud. Ja netis, erinevalt linnaruumist, on see hais sedavõrd virtuaalne, et sellest ei ole lihtsalt mitte midagi.

Seaduse sisu ei saa põhjendada õigusselguse vajadusega

Nii ongi - õigusselgus on vajalik, ent see vajadus ei saa kunagi olla ühegi konkreetse eelnõu aluseks. Sama moodi, nagu plaani minna Tartusse ei saa põhjendada vajadusega olla mõnes maakera punktis. Seaduse sisu on seaduse sisu - sai seni ilma, saab ka vaidluste lõpu ja selguseni. Kiiret ei ole selle seadusega kindlasti. Jutt käib siis salasõnavabaduse piiramise seadusest.

Kui seadus nõuab õigusselgust, tuleks selles suunas liikuda - tuleb välja, et see üks eelnõu ei sobi. Muudel põhjustel. Muud põhjused on tähtsamad. Seadus, nagu ütlevad meile valged lehed, kaldub kõrvale senisest kohtupraktikast - seega on see siiski praktika muudatuse eelnõu, mitte praktika selgitamise eelnõu, seega ei saa selle vajalikkuse põhiargumendiks tuua vajadust täpsustada, mida selle praktikaga mõeldi. Seega näitab selle argumendi kasutamine esimese argumendina juba seda, et argumentatsioon on nõrk - ühtegi reaalset probleemi, mida see seadus lahendaks, välja ei tooda. Seega - kas oleks mõistlik hoopis senine praktika seadustada?

Vaadelda tuleks seaduse reaalset mõju ja selleks mõjuks oleks kohtupraktika muutus. Õigusselgust saab pakkuda ilma kohtupraktikat muutmata, pannes seadustesse kirja senise praktika kõikidele juhtudele vastavad printsiibid. Võimalik, et praktikat tuleks muuta hoopis teises suunas?

Kommenteerisin paari artiklit - sõnavabadus ja töötus

Viitan paarile asjale, mida pikemalt kommenteerisin, juhuks kui keegi siin ringi surfab ja üldist huvi tunneb:
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/24/uuriv-ajakirjandus/
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/19/ei-saa-aru/
http://ignorabo.wordpress.com/2010/03/15/too-ja-turg/

Sisemine vabadus - reaktsioon teisele blogile

Lugesin sellist blogikirjutist:
http://zeeta.wordpress.com/2010/03/23/sisemise-vabaduse-ideaal/

Autor ütleb, et sisemine vabadus on mõtlemise sõltumatus teisest inimesest. Et see on see, kui otsida oma arvamustes isiklikke veendumusi, mitte toetuda teiste arvamusele. Tsiteerides, mitte toetuda teiste inimeste "hinnangutest, moest, normidest".

Mina olen sellest alati lähtunud ja usun, et sellele on veenvaid põhjendusi mitmesuguseid.

Moraalne põhjendus

Tahaks mainida, et üks asjadest, mida tuleb oluliseks pidada, on tänu. Tänu vastab inimese tunnustusvajadusele, mis on Maslow püramiidis olulisel kohal - see on õigupoolest oluline ja vägagi reaalne sotsiaalne tegur, mis suunab kõike toimuvat. Negatiivne kriitika ja sõim on asjad, mis normaalses olukorras hoiavad ära mitmesuguseid halbu asju, ent positiivne kriitika ja tänu on peamised kütused - kõige sügavamad -, mis lükkavad positiivseid asju käima. Keegi tegelikult ei tee midagi, mille suhtes tema suunas ei ole tänu üles näidatud; tänu on miski, mida peaks näitama üles sama konsistentselt, kui tehakse häid asju - mitte ainult esimesel või teisel korral. Toon näite, et kunagi lapsena leidsin ükspäev, et hakkaks õige nõusid pesema, koristama ja üleüldse korralikuks inimeseks - kuni vanemad sellest mingil määral vaimustusid, see võimendus; kui järsku hakati minult nõudma neid samu asju, siis läks üle igasugune huvi neid teha ja vabanesin nendest uutest kohustustest võimalikult kiiresti. Ja see on ühest küljest hea näide vajadusest olla oma tegevuses vaba, teisest küljest sellest, et inimene soovib siiski seda, et tema tegevus saaks sama moodi vastatud. Et see tänu oleks sama konsistentne ja pidev, kui tegevus ise.

Nüüd, tänu on iseenesest laiem nähtus. See hõlmab tunnustust, heatahtlikkust, teise inimese tegevuse soodustamist ja elukäigu parandamist võimaluste piires - umbes selliselt toimib see tervetes inimestes. Seega on see ka oluline sotsiaalne faktor, mitte lihtsalt "emotsioon", vaid õigesti suunatud tänu peaaegu et põhjustab ka tasu (ja kui mitte seda, siis mõjuvatel põhjustel). See näitab teatud valmisolekut ja parandab inimesi üsna otseselt.

Miks ma seda juttu räägin:

• Albert Einstein
• Kõik filosoofid
• Kõik tippteadlased
• Kõikide positiivsete poliitiliste uuenduste juhid

Need inimesed on olnud vabamõtlejad. Nad on palju ära teinud. Tänu sellele see inimmaailm sellisel kujul üldse eksisteerida saabki. Ja nüüd on naeruväärne väita, nagu nendes kommentaariumites, et need inimesed, kes mõtlevad iseseisvalt, ei "arvesta teistega".

Soov, et teised mõtleks, nagu sina, ei ole mitte loomulik vajadus - see on seda teatud mõttes, inimesel on tung mõelda teistega sarnaselt ja olla kommuunis -, vaid kui seda sisendada ja üritada luua kliimat, kus mõeldaks "nagu teised", siis tekib olukord, kus mingit arengut ei ole, probleeme ei lahendata, valed jäävad püsima ning inimeste areng on pidurdatud. See on justkui kuulutamine, et minul on lõplik tõde - sotsiaalsed normid, moed ega massipsühhoosid ei ole lõplik tõde, reklaam ja meedia ei ole lõplik tõde.

Juurtetus

Inimesed, kes mõtlevad nagu teised, lähtuvad traditsioonist, on juurtetud. Selliste inimeste teadvuses on mõtted, ent ei ole nende mõtete põhjuseid. Nad on nagu tuupijad - inimesed, kes vastavad kõikidele küsimustele õigesti, mis õpikus sees olid, ent ei tea vastust sama keerulisele uuele küsimusele, mille vastus oleks ilmne, kui teemat süvitsi mõista. Kahtlemine, vaba mõtlemine ja vaba meel viivad inimese juurteni - selle loogika ja teadmistepagasini, millest igapäevatõed keerukat teed mööda tuletuvad ja välja hargnevad. Sellised inimesed hoiavad kinni tõest, lasevad lahti valest, näevad läbi ja suudavad reageerida uudsetele olukordadele - näiteks probleemidele, mida inimene oma keskkonnas kohtab või põhjustab. Sellised inimesed suudavad kohaneda.

Inimesed, kes ei ole vabalt mõelnud pikka aega, kes ei ole ise oma teadmiste aluseid otsinud ja asjades veendunud, kaalunud väga kummalisi ja teistsuguseid võimalusi, ignoreerinud moode - inimesed, kes ei ole vabad -, need inimesed alluvad teistele. Nad alluvad neile, kes on piisavalt vabad, et uusi asju välja käia. Nad on sõltuvuses ainult oma arvamusliidritest, meediast, poliitikutest - kogu nende ajutegevus on programmeeritav, juhitav, kontrollitav. Ja see ei ole mitte ülim teistega arvestamine - need asjad ei ole seotud. Vaba mõtlemine ei tähenda tegudes teistega mitte arvestamine, juhitud mõtlemine võib viia kuritegudeni, kui keegi seda nendeni juhib. Nendes asjades puudub seos. Kõige siiramalt kõige hullemat jama ajavad need, kes mõtlevad moe pinnalt - seda seepärast, et nende jama ei saa argumentidega ümber lükata. Nad ei ole ise selleni jõudnud, mida väidavad, järelikult ei oska nad kuidagi hinnata vastuargumente ega parandada vigu. Sellised inimesed on jehoova tunnistajad - mitte päris, aga see on kaugem äärmus.

Ma usun, et inimene peab aja jooksul mõistma, et teised inimesed võivad mõista paljusid keerukaid asju temast sügavamalt ja neid tasub kuulata. Enamik vabamõtlejaid väärtustab teiste inimeste kuulamist, püüab mõista ja süveneb argumente - kuigi nad vajavad rohkem või vähem vestluspartnerit, kes ise oma väidete tuuma tabab ja selle loogiliselt läbi on analüüsinud. Ülejäänud partneritega muutub vestlus nüriks, kui nad leiavad partneri jutust vigu ja partner ei suuda neid elegantselt parandada ja omaks võtta, vaid raiub ikka oma tuubitud luulusid.

Ma usun, et midaiganes inimene ei usuks - parim on inimene, kes suudab korraga mõelda vabalt (sisemine vabadus) ja võtta arvesse teiste inimeste arvamusi ja mõtteid (sotsiaalne kohanemisvõime). Aga sisemine vabadus on väga tähtis. Sisemine vabadus võib panna nägema vigu olemasolevas, nägema läbi imidži ja laimu, õppima oma isiklikest kogemustest. Paljud inimesed käituvad, nagu nad ei oleks oma kogemustest õppinud, lähevad kollektiivselt hulluks - lihtsalt sellepärast, et nende meeskonnas ei ole mitte kedagi, kes suudaks objektiivsust säilitada, kõiki võimalusi kaaluda ja vead läbi näha, igaüks arvab, et keegi kuskil ikka teeb seda ja teeb ise ennast kuuldavaks. Karjades ei oleks midagi halba - ent psühholoogid on näidanud, et kari on lollim, kui selle liikmed, kari teeb lollusi, mida ükski liige enda kanda ei võtaks. Ja kari, mille liikmetel ei ole sõltumatut mõtlemist, isiklikku vastutust oma seisukohtade suhtes, julgust mõelda teisiti ja tunda teisiti - see kari on ka kergesti allutatav, seda võivad suvalises suunas mõjutada need, kes teavad pisut karjapsühholoogiast ja oskavad manipuleerida.

Ja viide ühte teise blogikirjesse, mis pisut seondub:
http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2010/03/tsensuur-eesti-vabariigis.html

Seda seost võib olla paljudele raske näha, ent arenenud loogika olemasolu eeldab pikaajalist süstemaatilist normide eiramist sisimas sõltumata sellest, kas need normid on loogilised või ei ole. Tõeni ei jõua lihtsalt nii, et loed seda tõde raamatust - selleni jõuad nii, et kaalud erinevaid võimalusi ja saad aru, et paljud neist on rumalad. Diskussiooni, väitluse, kahtlemise ja skepsise käigus jõuab tõeni, valusa enesekriitika ja eneseiroonia käigus jõuab tõeni. Ehkki - ega enesekriitika ei saagi olla valus sellele, kelle eesmärk on saada aru asjadest ja mitte olla loll lammas, kes hakkab tapma siis, kui tapmine moodi läheb. "Õhuke tsivilisatsioonikiht" on purunemisohtlik siis, kui see baseerub normil ja normaalsusel - see peab vastu, kui igaüks võib seda iga kell natuke kõigutada ja natuke proovile panna, kui igaüks võib sellele vastu vaielda ja mõelda, mis oleks, kui seda ei ole.

Ühiskond, mis ei aksepteeri vaba mõtlemist - või kardab seda paaniliselt - on määratud stagnatsioonile, selle vorm püsib mõnda aega, ent sisu hävib aeglaselt ja kindlalt. Innovatsioon, originaalsed lahendused - ehk siis kohanemine muutuva reaalsuse, majanduskriiside ja lõppevate ressurssidega - hävivad vaikselt, nende loojad muutuvad küüniliseks ja üks hetk tõmbuvad endasse, elavad iseenda nimel, hüvanguks ja kasuks.

Sõnavabaduse kaitseks - sõnavabaduse mõjud elule

Tahaksin kirjutada teksti teemal, et mida pean oluliseks sõnavabaduse puhul. Samuti käsitlen lühidalt sõnavabadusega seotud probleeme ja nende võimalikke lahendusi.

Ajuressursid - juhtimine ülalt või alt

Esimene tähtis argument sõnavabaduse poolt on see, et see võimaldab (ideaalis) ajuressursside optimaalset kasutust.

Kuidas ehitatakse keerukaid arvutisüsteeme? Üks võimalus on teha need nii, et arvutusi juhivad kesksüsteemid, mis annavad paljudele konkreetsetele protsessoritele ülesandeid, mida need lahendavad. Sellisel juhul juhivad kogu protsessi kesksüsteemid - see tähendab, tehete järjekord sõltub ainult kesksüsteemi arvutusvõimusest. Mõne lihtsama ülesande puhul on see võimalik - siiski, kui ülesandel on väga palju tahkusid ja vahetulemuste mõju ei ole nii otsene, kui vaja on arvestada kõikvõimalike asjaoludega ja ideaalset vastust ei olegi ehk võimalik leida, otsitakse teist teed. Iga üksik protsessor pannakse teiste protsessoritega samadele alustele ning kõik protsessorid lahendavad ülesannet koos. See on märgatavalt keerukam ülesanne. Siingi on võimalik näha, et kõik protsessorid on sisuliselt ühesugused - inimesed, samas, on kõik erinevad. See erinevus tähendab, et üks ei suudagi lahendada ülesande osi, mis on teisele lihtsad.

Siin tuleb mängu demokraatia üks põhiväärtusi - arvamuste paljusus. On sadu, tuhandeid, miljoneid erinevaid arvamusi. Iga arvamus võib koguda endale poolehoidjaid või vastaseid, kui see on kord esitatud. Inimesed, kes ei ole võimelised arvestama ka teiste vaatepunktidega, pooldajaid koguda ei suuda - see on kompromissi ja konsensuse erinevus. Kompromiss on see, kui tullakse teineteisele poolele teele vastu - näiteks, kui aktsia täna tõuseb järsult, üldisema tendentsina langeb, aga kümne aasta jooksul läheb väga kõrgeks, siis üks hea lahendus oleks osta see üheks päevaks (kuni langema hakkab), teine hea lahendus oleks see osta kümneks aastaks. Kompromiss, osta see viieks aastaks, võiks tähendada kaotust. Teine võimalus on konsensus - kahte erinevat vaatepunkti analüüsitakse ja leitakse üksmeel kahe inimese vahel, kes näevad erinevaid asjaolusid; see on märgatavalt keerukam ja alati nii ei saa. Teine näide: üks inimene tahab arendada firmat mobiiltelefonide turule, et kasutada ära selle turu kiiret kasvu; teine inimene tahab arendada seda finantssüsteemide turule, mis on äärmiselt praktiline. Võimalik kompromiss oleks panna pool firmat tegema mobiilirakendusi ja teine pool finantssüsteeme - ilmselgelt ei ole siis firma täit võimsust rakendatud kummalgi turul ja see võib kaotada mõlemal. Konsensus oleks leida mõni turg, mis on korraga kiiresti kasvav ja praktiline või hakata arendama mobiilseid finantssüsteeme, mis ongi mõlemat korraga. Nii saab rakendada firma täit võimsust ja mõlemad on rahul. Seega - võimalusel ei kompromissidele ja jah konsensustele. Kuigi alati konsensust ei saavuta - kompromiss on parem, kui konflikt või see, et lõpuks üldse midagi ei tehta, vaid jäädaksegi vaidlema.

Kui nüüd vaadelda inimeste juhtimist:

• Otsused tehakse keskelt ja kedagi ei kuulata üldse ära
• Otsused tehakse keskelt ja kõik kuulatakse täielikult ära

Nende vahele püütakse leida kompromissi, aga see kompromiss on kahtlane asi - kui kuulata ära ainult osad ja osaliselt, siis tekib terve rida probleeme. Esiteks - keda kuulata ära ja mil määral? Teiseks - kui keskelt pannakse paika reeglid, mis on väga piiravad, siis läheb hulk arvamusi kaotsi; inimesed muutuvad küüniliseks ja ei pruugi enam midagi rääkida. Kolmandaks - inimene, keda talle olulises küsimuses ära ei kuulata, ei püüagi ennast teises olulises küsimuses kuuldavaks teha, vaid pettub riigis ja juhtides.

Kui luua rida piiranguid sõnavabadusele, kehtestada karmid reeglid ja põhjustada üldist ohutunnet, et kedagi trahvitakse üldse mingi arvamusavalduse puhul - sellisel juhul tekib ohutunne, et mingeid valusamaid teemasid üldse kajastada ei saagi.

Vaatleks situatsiooni, mis kaasneb sõnavabadusega.

1. Keegi - valitsus, mõni firma või eraisik - kuulutab välja plaani, mida kavatseb teostada.
2. Kõik teised analüüsivad seda plaani, otsivad selles esiteks: vigu, teiseks: kuidas see neid kahjustada võiks.
3. Sellest räägitakse inimeste ringis, kirjutatakse blogides, võib-olla jõuab lehte. See levib seda kaugemale, mida rohkemad seda valulikuna tajuvad.
4. Plaani välja kuulutaja saab plaani põhjendada, kaitsta, korrigeerida või selle täitmise peatada.

Selline info liikumine toimub mitmes suunas ja selle käigus ilmnevad paljud erinevad viisid, kuidas keegi kahjustatud saab. Loetumates blogides analüüsitakse seda, inimesed vaidlevad omavahel ja selgitatakse välja erinevate osapoolte arvamused, huvid ja see, kuidas neid huve täita.

Millele peaks vastama poliitiline otsus:

• See kaitseb vähemuse või enamuse kindlaid huve.
• See ei riku teiste vähemuste või ülejäänud enamuse huve.
• Neid huve, mida see kaitseb, on raske kaitsta ilma sellise poliitilise otsuseta.

Kuitahes põhjalik ka ei oleks otsust langetava grupi otsuselangetamise protsess, ei ole nad võimelised arvestama miljonite inimeste isegi mitte kõige olulisemate huvidega - alati jääb midagi kahe silma vahele. Samuti, rahvas, mis koosneb miljonist ja kus on seega kümmetuhat inimest, kelle IQ on üle 140 piiri; teist kümmetuhat inimest, kelle EQ on üle 140 piiri ja kahtlemata väga palju erinevate alade spetsialiste; on ka inimesi, kes elavad eri piirkondades, puutuvad kokku erinevate probleemidega ja teavad täiesti eri asju; on kogenud erinevaid sündmusi, õppinud erinevaid oskusi ja lugenud erinevaid raamatuid - alati võib selle miljoni hulgas olla keegi, kes avastab mõne vea või puudujäägi, mida isegi sajapealine üliprofessionaalne seaduse väljatöötamise grupp suutis kahe silma vahele jätta. Sellised inimesed käivad oma asjad välja ja koguvad toetajaid ja allkirju - mida põhjendatum asi, seda rohkem neid koguneb. Saavutades teatud kriitilise massi inimesi, kes on selle vea olemasolus veendunud, annavad nad üle mõne paberi viietuhande allkirjaga (0.5% elanikkonnast), et näidata, et selline otsus puudutab kedagi tõsiselt. Seadust välja andev kolleegium töötab selle ühiselt esitatud ja läbi töötatud dokumendi läbi ja teeb seadusse korrektuurid, et saaksid esindatud selle väljatöötamisel arvesse võetud huvid ja ekspertgrupi professionaalse analüüsi tagamaad, ent lisanduks ka see argument või need argumendid, mis lisati - sellise protsessi kordudes muutub dokument aegamööda optimaalseks, otsitakse mingit konsensust. Reeglina tuleb välja selgitada, mis on kellegi huvid ja viia tekst selliseks, et kui jagada rahvas sajaks osaks, igaüks esindamas ühte huvi, siis iga selline huvi oleks arvesse võetud - lõppdokument on otsus, mis tagab kõikide nende huvide esindatuse korraga. Mõned huvid on vastuolulised, konsensust ei leita - siis tuleb siht seada kompromissile, vaielda ja argumenteerida ja tõestada, et erinevad huvid on ühe olulised või üks on olulisem kui teine; siis tuleb tagada, et kuigi mõni huvi jääb vähem esindatud, ei langeks selle huvi omaja elukvaliteet (vähemalt mitte oluliselt) või saaks hoopis esindatud mõni tema tähtsam huvi; huvid tuleb prioritiseerida. Sellises dialoogis osalemine ongi poliitiku põhitöö - kui keegi midagi nõuab, siis selgitada välja, miks ta seda nõuab, ja isegi, kui nõue tuleb tagasi lükata, siis näidata talle, et see põhjus kadus ära - kas siis seadust optimeerides või põhjendades, et see ei rikugi seda huvi. Isegi lihtne ja elegantne, ühel A4 paberil esindatud dokument võib arvesse võtta tuhandeid erinevaid huve.

Selle protsessi võimalikud kasutegurid langevad kahte lehte:

• Rahva huvid saavad paremini täidetud - see juhtub siis, kui otsust korrigeeritakse ja osapoolte arvamuste järgi muudetakse.
• Rahvas või oluline osa selle esindajatest õpib midagi uut, areneb - see juhtub siis, kui poliitikud seminaride, kõnede, artiklite ja analüüside avalikustamise teel näitavad, kuidas vastav huvi ei saa kahjustatud või kuidas see huvi ei olegi selles kontekstis oluline, sest selle kahjustumisest tekkiv kahju saab tasutud teiste huvide kaitsmisest tuleneva kasu abil; selline põhjendus, olles veenev, lõpetab igasuguse "vastupanu".

Seega - arenevad poliitikud, areneb rahvas, rahva huvid saavad kaetud ja seeläbi muutub riik tugevamaks.

Dialoog erinevate osapoolte vahel, osalusdemokraatia elemendid ja omavaheline arutamine - see kõik parandab otsuste kvaliteeti. Järgmine kord võtab ka rahvas neid argumente arvesse ning rahva harimise teel asjad parandavad.

Niisiis, kui poliitik näeb, et rahvas võitleb mõne otsuse vastu, on tal kaks võimalust:

• Tema eelnõu ei arvesta mõne olulise huviga, ta peab õppima ja asja endale selgeks tegema. Vigades ei ole midagi hullu, õppimine ja areng on head - hea poliitik seda just tahabki.
• Ta saab aru, et rahvas ei ole millestki aru saanud, et tagada ka rohujuure tasemel asjade head arengut ning oluliste teemade õigesti käsitlemist, on vaja rahvast harida. Ta ei pruugi saada häid asju kohe teha, ent ta võib kokku panna koolitusi, töötada välja strateegilist arenguplaani ja teha tööd inimeste harituse, võib-olla isegi kooliprogrammi kallal. Seegi on poliitiliselt oluline teadmine.

Seega on sõnavabadus - ohustamatu teadmine, et kõike võib arutada ja kõike väljendada - äärmiselt oluline faktor riigi kui terviku arengus.

Pingete maandamine, aja kokkuhoid

Teine oluline faktor sõnavabaduse puhul on pingete maandamine ja aja kokkuhoid. See räägib samuti sõnavabaduse poolt.

Inimene, keda ei kuulata ära, satub pingesse. Tema usaldus riigi suhtes langeb (isegi, kui tal ei ole õigus) ja ta hakkab pidama salaplaani; ta muutub küünilisemaks ja hakkab riiki õõnestama - selle asemel, et avaldada arvamust ja teha konkreetne teema selgeks, hakkab ta kas riigi kui terviku vastu võitlema, poliitikat kui sellist maha tegema, teisi erakondi pooldama või küünilisi märkusi tegema ja vaikselt pinget kruvima, riiki destabiliseerima. Selline varjatud pinge võib järk-järgult kasvada revolutsiooniks või siis mingiks totakaks liikumiseks, mis on autistlik ja endassetõmbunud. Tekivad grupid, kes ei ole ühiskonda integreerunud ja kelle tegevus on kõikidele ohtlik. Need grupid ei avalda arvamust ka asjades, kus neid kuulataks ära - nad arutavad asju omavahel ja jõuavad süveneva veendumuseni, et vaja on astuda radikaalseid samme. Selliste gruppide ära hoidmine on vähemuste kaitse ja arvamuste paljususe printsiipide ratsionaalne alus.

Teine probleem on ajakulu. Rahva esindajad, paljud vähemused, keda ei kuulata ära (ja neid tekib järjest juurde) hakkavad kulutama oma aega lollustele. Nad tegelevad oluliste asjade, motiveeritud töö, ühiskonnale kasuliku tegevuse ja riigi arendamise asemel hoopis millegi muuga, muutuvad egotsentriliseks ja ülbeks. Sellised asjad võivad viia isegi kakluste ja konfliktideni rohujuure tasemel, kahjustades nii ka teisi, kes ei olegi selliselt endasse tõmbunud. See võib olla isegi hullem probleem, kui revolutsioon, sest seda ei saa lihtsalt maha suruda - see laieneb, ulatub eri kohtadesse ja selline mentaliteet hakkab levima; erinevad vähemused koonduvad, kuna neil on ühine vaenlane - see ei pruugi olla päris ühene ja otsene tegevus, aga sellised elemendid hakkavad rahva tegevuses ja motiivides järjest tugevnema ning igasugu kummalistel viisidel välja lööma. Kirjutama hakatakse ridade vahele, tekivad konfliktid ja erisused väga erinevatel tasemetel. Sellised tendentsid on riigile kui tervikule ohtlikud ja neid tuleks ära hoida.

Inimeste enesetunne

Räägime psühholoogilisest kliimast. Iga inimene, kelle jaoks oluline küsimus on lihtsalt maha surutud - selle asemel, et teda ära kuulata, mõista ja seletada talle arusaadavas keeles, et ta on loll (või mõista, et ise oled loll), pannakse ta vangi (teiste kulule elama) või pingestatakse teda, pannakse ta midagi enda teada hoidma. Selline asi põhjustab inimeses agressiooni, ta hakkab kõikidesse pisut vaenulikult suhtuma ja teeb pidevalt sarkastilisi ja küünilisi vihjeid. Ta tunneb, et on üksi, mõistmatu, ära kuulamata - ja temas kaob ära eluterve soov aidata, arendada ja head teha. Talle tundub, et tema häid soove ja head tegevust ei võeta vastu, tal ei lasta oma asja ajada. Kaob ära motivatsioon kõikidel tasanditel ja ta tunneb, et kõik on tema vastu, kõik on vaenlased jne... Inimene on seotud tervik ja kui põhjustada valu ühes punktis, siis kahjustada saab ka ülejäänud osa, näiteks tema edukus tööl. Näiteks ei pruugi ta enam rõõmustada mõne preemia või kiituse üle jne... Ta hakkab isiklikus elus õõnestustööd tegema, inimestega oma probleemsel teemal vaidlema ja teisi üles kütma. Kõik sellised tendentsid õõnestavad riiki märksa rohkem, kui see, kui midagi on korra välja öeldud, ära kuulatud, arvesse võetud ja töötatud välja toimivad ja mitte midagi ohustavad või destabiliseerivad meetmed, näiteks haridussüsteemi parandamine või mõne riigi töö aspekti parem kajastamine meedias.

Katkiste akende sündroom

Katkiste akende sündroom, mille kohta võib infot otsida netist, on järgmine: kui linnas on aknad katki, siis lõhutakse veel aknaid ja jõutakse vaikselt välja ohtlikuma kuritegevuseni.

Samuti: kui sõnavabadust saab piirata ühes küsimuses, tahetakse seda piirata ka mujal, igaüks püüab kasutada tsensuuri selleks, et mitte kulutada aega ja närve enda seisukoha kaitsmisele; juurdub tendents mõelda, et rahvas ongi loll ja rahvast tuleb piirata, et parim vahend enda jutu kinnitamiseks on lihtsalt kõiki trahvida, kes vastu vaidlevad. Trahvitud inimesed lähevad närvi, keegi ei kuula kedagi ära ja lõpuks tekivad järjest kõvemad julgeolekustruktuurid, mille ülesanne on arvamuste paljusust maha suruda. Selline tendents viib lähemale totaalsele ühiskonnale, kus kaovad ära innovaatilised mõtted ka tehnoloogia, teaduse ja muu sellise vallas - inimesed, kes oleksid muidu teaduslikud innovaatorid (sest sotsiaalselt on asjad enam-vähem) hakkavad hoopis mässajateks ja vabadusvõitlejateks, kasutavad oma loovat energiat kuskil mujal. Inimesed, kes muidu keskenduks muudele probleemidele - autode saaste vähendamine paremate mootorite loomise teel, linna mürataseme vähendamine parema asfaldi abil, õhu kvaliteedi tõstmine ja koolihariduse edendamine; need inimesed hakkavad hoopis lahendama probleeme, mis on seotud relvastruktuuridega, kes ei lase neil rääkida asjadest, mida nad muidu ainult muuseas mainiks. Nende aeg kulub valele asjale ja nad ei ole enam produktiivsed olulistes asjades. Tekivad organiseeritud vastupanustruktuurid - salajased klubid, kus räägitakse keelatud teemadel; mingid organisatsioonid, kes püüavad oma toetajaid valitsusse vedada jne...; sellised asjad kanduvad eriti hästi üle noortele, kes tegelevad juba päris lollustega, kui teemadest ka sisuliselt aru ei saa. Juurdub seisukoht, et valitsus on halb, igaühel oma põhjus. Kärbes, keda ajada toidu juurest ära, hakkab seda toitu mitu korda rohkem tahtma - on ka leitud, et kui teda ajada niisama kusagilt ära, muutub ta järjest agressiivsemaks. Kui ära ei aja, siis varsti lahkub ilmselt ise. Kui inimene ei koge vastupanu, siis ta kasutab agressiooni järjest vähem; kui ta kohtab huvi, mõistvust ja argumentatsiooni, siis ta üldiselt vastab samaga, jõuab lahendusele lähemale ja aega (raha) kulutatakse selle teema peale märksa vähem. Kõik ju teame, et totaalsed ühiskonnad ei ole innovaatilised - ja tegelikult piisab isegi kergetest riivetest, kergetest levinud kahtlustest, et langetada produktiivsust ja innovatsiooniastet kordades. Inimene lihtsalt ei taha võidelda täiel rinnal firma eesmärkide nimel, kui see firma ei saa aru, et tal on vaja iga päev lõunauinak teha või päiksepaisteliste ilmadega jalutamas käia; firma kaotab palju selle asemel, et leida lahendused ja kaotada vähe. Igaüks tahab, et tema huvidega arvestataks ja muutub sellest koostöövalmiks.

Väljakutse poliitikutele

Poliitik, isegi demokraatias (või just selles) peab mõistma väga erinevate rahvakihtide huve, saama aru riigis toimuvast ja esitama oma ideid kõikidele arusaadava argumentatsiooniga (Einstein: sa oled asjast aru saanud siis, kui suudad seda oma vanaemale seletada). Poliitik peab olema hea retoorik, hea psühholoog, kokkuvõttes: hea juht. Kui poliitik seda ei suuda, siis peab ta ennast täiendama või vabastama koha kellelegi teisele - ka see viimane ei ole demokraatias midagi halba; ainus, kelle huve see kahjustab, on see poliitik ise ja tema lähimad sõbrad või üksikud toetajad (ja ehk mitte needki, sest kõikidele on hea, kui riik areneb, töökohti on palju ja keskmine palk kõrge, õhk puhas ja tänavad korras, metsad ilusad ning loodus elujõuline). Andekas poliitik on võimeline arvamuste paljususes hästi toime tulema - ja just andekaid poliitikuid me vajamegi. Andekas poliitik teab igast valdkonnast piisavalt, on suhelnud väga erinevate inimestega, omab palju elukogemust erinevate kohtade, sündmuste ja inimeste näol; suudab lahendada kõige keerukamaid ja veidramaidki situatsioone. Andekas poliitik suudab ennast kuuldavaks teha selles, millest hästi aru saab ja oskab vait olla asjades, mida ei mõista. Andekas poliitik valib enda ümber andekad poliitikud ning tema kabinett on võimeline tema tegevust kõigile arusaadavas keeles põhjendama. Otsused on põhjendatud - järelikult saab neid kaitsta ja selgitada, inimestele mõistetavaks teha.

Rahva maha surumine versus harimine

Rahvast saab maha suruda või harida. Kindlasti on oluline arendada riiki rohujuurteni välja - tellida ja pakkuda koolitusi olulistel teemadel, muuta meedia informatiivseks, kajastada olulisi teemasid hästi ja põhjalikult jne... Kui poliitik arvab, et rahvas on loll, siis on see tema tegematajätmine - inimesed saavad aru neist, kes suudavad väljenduda, on oma jutuga loogilised ja konsistentsed ning ei varja oma tagamaid. Poliitikut, kes olulistes küsimustes tagamaid varjab, ei vaja keegi - on ainult üksikuid sõjaliselt ja strateegiliselt olulisi küsimusi, kus midagi varjata, aga kui kõik muu on korras ja asjad liiguvad hästi, siis on võimalik ka see selgeks teha. Kui lolle maha suruda, nendega neid asju, millest nad on valesti aru saanud, mitte arutada (isegi, kui selliseid on piisavalt, et koguda 5000 allkirja), siis lollid muutuvad veel lollimaks ja levitavad lollust. Selline tendents on ohtlik, see õõnestab riigi kõige sügavamaid põhialuseid - ja seda ei tohiks teha.

Ärge nüüd öelge, et meil on asjade tasakaaluka kajastamise, meedia ja otsuste tagamaade selgitamisega kõik korras ;) Mina küll netist iga asja kohta põhjalikku valitsuse poolt kokku pandud informatsiooniallikat ei leia - mõne asja kohta ei saa üldse infot. Kui leiaks, siis ma usun küll, et saaks ka aru nii mõnestki asjast, toetaks põhjalikult argumenteeritud asju jne.. Ja argumentatsioon kui selline on valitsusel ju kohustuslik välja töötada, head otsust ei saagi ilma selleta teha. Järelikult võiks panna ka täiendava aja selle otsuse tagamaade seletamisele - selliselt saab valitsus ennast ka promoda, õiged inimesed saavad rohkem hääli ja rahva usaldus kasvab, kuritegevus väheneb ning inimeste motivatsioon suureneb.

Selle jaoks on vaja sõnavabadust - ja sõnavabadusega peab kaasnema hariduse edendamine igas olulises valdkonnas. Kui meedia kajastab asju halvasti, siis ei tule mitte meediat piirata, vaid tuleb luua täiendavat meediat, mis kajastaks asju paremini - näiteks riigikogu võib oma leheküljel asju väga põhjalikult selgitada. Selline meedia peab olema hõlpsasti leitav, hõlpsasti loetav jne... Samuti võivad poliitikud argumenteerida asju lehtedes, esitada rahvale otseseid küsimusi, teha uuringuid ja korraldada asjad nii, et kõik oleks läbi arutatud ja mingisuguse üksmeeleni jõutud juba enne, kui eelnõud üldse arutamisele lähevadki - nii ei tekigi pinget. Vaja on ka arendada inimeste usku probleemide arutamise, lahendamise ja teiste osapoolte mõistmise võimesse, usku lahenduste olemasolusse ja sellesse, et on võimalik leida lahendusi, mis ei kahjusta oluliselt ühtegi huvi. Ja tuleb tolereerida, et on inimesi, kes avaldavad oma arvamust valulikult, kes ei suuda asju mõistlikult arutada, kes karjuvad ja vehivad kätega neile olulist küsimust seletades - on ilmne, et selline inimene vajaks terapeuti, aga riik peabki suutma korraldada ka toimiva teraapia, õigete ideede laia leviku ja inimeste arusaama, kuidas selliselt suhtlevaid inimesi aidata. Inimesed tahavad lihtsalt, et nende elud paraneks - ja poliitikud, kellega on kõik korras, tahavad sama. Ja selline ühine eesmärk on sõnavabaduse kaitseargument number üks - kui eesmärk on ühine, siis on võimalik seda ka ühiselt saavutada. Ja on võimalik teha vastastikuseid žeste ja toetada üksteist isegi mõnevõrra mõistetamatutes asjades, kuni need teisi ei ohusta.

Rein Lang on värdjas

Esiteks, Langi seadus(t)e erinevate versioonide kriitika siin blogis:

1. Väga nõrgalt seotud kommentaarid teises blogis.
2. Seaduse sisu ei saa põhjendada õigusselguse vajadusega.
3. Kriitika Langi absurdsele väitele "Eesti meedia on ära ostetud".
4. Kriitika allikakaitse seaduse eelnõule.
5. Kriitika Barbi Pilvre artiklile sellest eelnõust.
6. Kriitika eelnõule selle kolmandas versioonis.

Sattusin Rein Langu sõnavõttude peale ja tutvusin nende sisuga - raevukad rünnakud pea kõigi sõnavabaduse ilmingute suhtes. Kontrollisin, et "värdjas" tähendab muuhulgas väärastunud psüühikaga inimest - ja seda muidugi öelda tahangi. Minu arvates on Langi arusaam, et keegi peab tema sõnu ümber lükkama ja vaen valgete lehekülgede suhtes lehes - et miks te katkestate diskussiooni - täiesti naeruväärne. Selline inimene tuleks kiires korras võimult maha võtta - ta on ohtlik. Sama teemat ajab ka Savisaar, kes on teatanud midagi, mida on tõlgendatud, kui väidet, et Eesti vajab diktatuuri - usun, et selle vana aeg võiks ka läbi saada. Leidis ikkagi, et kui inimesed päriselt demokratiseeruma hakkavad, ei saa enam NSVL'i oskustega midagi tehtud? No siis oled vanaks jäänud ja uusi trikke enam ei õpi - ei olegi ju mingit inimõigust juhina töötada, kui hakkama ei saa, siis tee ruumi, eksole? Kindlasti on piisavalt häid juhte, kes suudavad rahvast kaasata ja kooskõla leida, mispuhul ajakirjandust ei olegi vaja karta.

Usun, et Langi tegevus tuleneb ehk sellest, et juristid kaotavad teatud hetkel oma juriidilises kõnepruugis ja seaduste kuhjamises kontakti reaalsusega - otsitakse küll põhiseadusest välja, et sõnavabadust piirab mõneti au kaitse vabadus, aga seejärel muutub selle "au kaitse" tõlgendus naeruväärseks. Niisiis ütleb Lang, et kui keegi annab talle 5000 allkirjaga paberi ja nõuab, et ta mingi seaduse kuidagi teeks, on tema au ja inimväärikus kahjustatud - ta tunneb ennast alandatuna. Sellisel juhul, siiski, jätab lugupeetud jurist oma absoluutses juhmuses tähelepanuta, et kui see tähendab au haavamist, siis on tema kellegi au juba sellist seadust välja andes haavanud. Seega, kui ta suudab põhjendada, et tema poolt loetletud asjad - ja neid on palju - on au haavamine, siis peaks ta sellest lähtuvalt seaduste väljaandmise protsessi üldse seisma panema, mitte ainult ajakirjanduse.

Teiseks, ajakirjanduse ja poliitika suhe riigis on väga lihtne - ajakirjandus on "inimesed rahva hulgast", kelle huvid paratamatult kattuvad tavakodanike huvidega, kes ei ole poliitikud. Ajalehtede omanikud tahavad head ärikliimat, nende töötajad häid töötingimusi ja lõpuks on olemas ka hulk blogisid, isiklikke veebilehti ja muud sellist, mis on kõige sõltumatumad nähtused võimalikest - kellel midagi öelda on, see tänapäeva maailmas seda ka teeb ja üldiselt sarnaste kanalitega ajakirjandusele. Sõnavabaduse ülesanne - kõik saavad oma arvamuse välja öelda, vaieldakse ja jõutakse kokkuleppele.

Teiseks, poliitikut saab valida ainult rahvas, kes on kokku leppinud oma poliitilise suuna ja analüüsinud poliitikute tegevust. Korrektne poliitik tahab rahva täielikku tagasisidet, inimesed võivad teha meeleavaldusi ja anda tagasisidet. Lang on demokraatia alustes täielik võhik, nagu näitab tema soov põhjendada demokraatlike printsiipidega oma kummalist tõlgendust põhiseadusest - alustagu siiski demokraatia põhialustest, mitte mingi ühe lause meelevaldsest tõlgendamisest. Seadusi tõlgendatakse ajaloolises kontekstis ja nende tähendust otsitakse selle kaudu, mida sellise teksti kirjutaja loogiliselt öelda tahtis, seda tehakse terviklikult. Ainult absoluutselt küündimatu jurist saab võtta mõne lause ja tõlgendada seda eraldi - au ja väärikuse kaitse ei seisne selles, et kellelgi ei ole õigust kritiseerida poliitikute tegevust ja otsuseid. Igalühel on õigus teha julmalt maha suvaline poliitiline otsus ja selles demokraatia seisnebki.

Ajakirjandus, mis esindab rahvast rohujuure tasemelt - ajakirjandust on rohkem, see ei vaja koalitsiooni ja seal on rohkem ajusid ning kontakte rahvaga (pea igaüks tunneb ju mõnda ajakirjanikku või vähemalt inimest, kes midagi kirjutab, näiteks blogi, või on mõnega vahel rääkinud või vähemalt saab kergesti ühendust? kas see kehtib poliitiku kohta?). Ajakirjanduse ülesanne on kritiseerida poliitikuid - ja ajakirjandusel on sada muud ülesannet. Lang ütleb, et sellist kriitikat tuleb nii harva. See on debiilne argument - kui kriitikat on nii harva, et see on argument, et sellele üldse mitte mõelda (Lang ütleb, et ajakirjandus ei täida selles mõttes oma olulist funktsiooni, et ei kritiseeri nii palju ja sellega ei pea arvestama), siis miks peaks selle kriitika peale üldse mõtlema (Lang ütleb, et ajakirjanduse üks põhipahe on liigne poliitilisse otsustusprotsessi sekkumine) ...et ma ei saa aru - kui see seadus midagi oluliselt ei puuduta ja seda, mida see puudutab, on nii vähe, et pole mõtet rääkidagi, siis misasja? Teises kohas, et ainult seda puudutabki? Mõttepuue. Poliitikas on hämamine kuritegu - hämav poliitik on suurem kurjategija, kui varas.

Sõnavabaduse kaotamine ajakirjanduselt, kuna mõlemad - ajakirjandus ja poliitika - peaks olema vabad, teeb välja sama, mis seaduseloomevabaduse kaotamine poliitikutelt. Asi on võrdne.

Mida ootame poliitikult:

• Argumenteerimisoskus, loogika
• Kivikõvad põhjendused enda tegevusele, faktid ja põhjendused
• Väljendumisoskus, retoorika

Ilma nende omadusteta ei saa poliitik toime tulla - alluvad ei saa temast aru, ei teki joondumist jne... Ilma nende omadusteta on tegemist tegelikult inimesega, kes peaks tegema mingit muud tööd. Poliitik, taotledes poliitiku kohta, on juba sisuliselt alla kirjutanud, et ta usub, et tal on kõik vajalikud võimed olemas - ka see võiks juriidiliselt paigas olla, aga näete ei ole.

Igaljuhul, kui poliitik suudab argumenteerida, oma otsuseid põhjendada ja allikad ja info vajalikul määral välja tuua, siis ei saa ajakirjandus talle midagi teha - siis koerad hauguvad. Kui poliitik ei suuda seda - tal on huvid või probleemid või lihtne oskamatus -, siis on tema jaoks jube, et kõik võivad temast rääkida ja talle tähelepanu pöörata, tahaks kuskil salaja sünnipäeva pidada ja et keegi ei kuuleks. See jutt, et kabinet kuskil ju analüüsib ja ega me siis teile ei ütle, seda ka ei ütle, kellelt küsisime arvamusi ja kellega vaieldud on - puhas lollus.

Sõnade vastu sõnadega.

Sõnavabaduse plussid:

• Inimeste ajupotentsiaali kasutatakse 100%
• Igasuguste inimeste lollid arvamused tuuakse päevavalgele (nende endi poolt), kui need on olulised, ja lükatakse ümber
• Kui ümber lükata ei saa, arutatakse põhjalikult läbi ja analüüsitakse, igaüks saab kaasa lüüa

Deduktiivne loogika:

• Võta kõik võimalused, ka kõige absurdsemad
• Eemalda need, mis ei ole loogilised, näidates selgelt, miks nad ei ole
• Seejärel jääb järgi komplekt, millest midagi on tõene - või heal juhul üks õige
• Poliitika: Tee oma otsused nii, et need oleks suvalise oletuse korral ikka parimad

Ilma vabaduseta kõike kaaluda ei jõua tõeni. Kõik, mis väärib kaalujat, leiab advokaadi, kes seda ajakirjanduses kaitseb - rahvas on siinkohal kohus, kuigi ilma otsese karistusõiguseta (küll rahvas leiab viisid oma tahet väljendada). Ja demokraatia ongi iga küsimuse advokaatide ära kuulamine.

See läks paika vanas Roomas - lang muidugi ei tea sellest midagi -, et kahel poolel on advokaat. Advokaadid kaitsevad oma pooli veendunult - üks väidab, et inimene on süüdi, teine, et süütu. Võidab see, kes paremini argumenteerib. Kui kohus ei ole ära ostetud, jõuab nii tõeni - pikapeale, kui kohtunikke, pooli ja advokaate on palju. Igaljuhul võiks lang minna juurat õppima, kui ta tõesti enda ise kaitsmisega hakkama ei saa ja peab relva jõul sõnade vastu astuma!