Börs teeb tööd

Lugesin delfi kommentaare mõned päevad tagasi ja seal keegi kirus, et see on jama, kui raha teeb raha - kuidagi ebaeetiline tema jaoks. Et börsiinimesed olevat kõik ühed igavesed **** (pane sinna misiganes sõna, mis vajab tärne).

Ei noh ...inimesed teevad inimesi, haridus teeb haridust, kui sul on täna kümme härga, siis - härjad teevad härgasid. Vähemalt, kui rohi piisavalt rohtu teeb. Paljunemine on elu loomulik koostisosa.

Börs, ühe absoluutse võhiku silmis - ja just sellised võtavad sellel teemal mõnes keskkonnas kõige rohkem sõna - on koht, kus mingi keerulise lotomängu käigus ühed inimesed teistelt raha ära võtavad.

Aga ei ole. Börs on koht, kus inimesed teevad tõsist tööd - kasvatavad väikseid firmasid suureks. Erinevalt näiteks kasvuhoonest, kus on vaja seemneid ja rohimist, on börsil vaja raha ja rohimist. Rohimine, sealjuures, ei ole börsil mitte niivõrd vajadus, kuivõrd paratamatus - asjad, mis on närtsimas, püütakse maha müüa. Kindlasti on börsil igasugust seltskonda - nagu ka elus.

Arvata, et kaotajad on börsi peamised rahastajad, kelle kulul kõik teised rikastuvad, on naiivsuse tipp. Tegelikult, ma pakun, on need lihtsalt teatud seltskond, kes tahab kiiresti rikastuda ja usub, et börsi näol on tegemist kasiinoga, kus võit pisut rohkem endast sõltub ning pisut väiksemaid riske sisaldab.

Tegelikult on börs kasvuhoone - ja eeldab kastmist. Inimesed käivad seal kastmas firmasid, millistel tundub olevat rohkem elulootust ja paremad viljad. See, kuidas keegi sorte eristab ning aru saab, kui mõnel taimel väheviljakas muld, haigused ning nõrk elujõud on, on igaühe oma asi - aga ennekõike seisneb börsi väärtus heades aednikes, kes kastavad elujõulisi taimi. Taimed jätavad meelde, kes neid kastis, väljastades aktsiaid - nii saavad parimad aednikud maitsta taimede vilju, mida nad hoolega kastnud ja kasvatanud on. Hea aednik hoolib oma taimedest - uurib uudiseid, hoiatab, reklaamib ja aitab igati kasvule kaasa. Osad aednikud kastavad ohtrasti, teised annavad paar tilka, igaüks saab tagasi vastavalt sellele, kui varakult ta mingit taime kastma mõistis hakata ja kui ohtralt seda kastis.

Börsil tehakse sõpru. Kes valib halvad sõbrad, sellel pole lootust midagi tagasi saada. Lisaks seal, tõepoolest, mängitakse ka niisama - aga selle mõttest kohe järgmise asjana peale järgmist pointi.

Elu on selline, et iga firma, kes tahab sinikellukesi kasvatada, vajab seemneid. Tihtipeale pole firma rajajatel, kes võivad küll igati head aednikud olla, seemneid kuskilt võtta. Niisiis võtavad nad ette juriidilise akti, et sellest märku anda, et nad võiksid kasvatada märksa rohkem sinililli, aga seemneid ei ole - nad lähevad börsile. Esialgu ei pruugi see päris nii käia, esialgu räägitakse osalustest. Kui börsile minnakse, võib igaüks anda ühe või kaks seemet, kuni neid on piisavalt. Siis pannakse need mulda ja vaadatakse, mis saab - tehes muidugi sealjuures kõvasti tööd. Lõpuks, kui hästi läheb, saavad aednikud suure kimbu lilli ja igaüks, kes andis seemne, saab mõne õie.

Samas, mida teevad need, kes andsid seemneid - muidugi nad uurivad ja ennustavad õite kohta ja teevad omavahel vahetust. Tegelikult börsifirmal neid enam vaja ei ole - nüüd on see rohkem maine küsimus, et kes nende seemneid kui kõrgelt hindab; loomulikult loevad nad sellest üht-teist välja. Aga miks selline turg eksisteerib - sellest on raske aru saada, kui eeldada, et see võiks tulevikus midagi head pakkuda. Sellel protsessil ei ole vilju tulevikus - siin käib aeg tagurpidi. Kogu see mäng eksisteerib selleks, et teha midagi head minevikus. Kogu selle börsikaubanduse mõte on selles, et kui seda täna ei oleks, siis ei saaks need firmad eile käivituda - tänased börsimaaklerid teotavad minevikus aset leidvaid protsesse.

Ja lõpuks - uskuda, et inimene ei tohiks oma aktsiaid müüa on võrdväärne sellega, kui uskuda, et aednik ei tohiks oma taimede vilju süüa. Fakt on see, et inimesed annavad firmadele palju rohkem seemneid, kui neil on võimalus taimede kasvades oma seemned tagasi saada - ja loogika on siin lihtne; kui taim kasvab kaks aastat ja annab ühe seemne asemele kümme, siis juhul, kui see peale ühe aasta möödumist veel elus on, peaks alguses ühe seemne andnud inimene saama need kümme seemet, mida ta ootab, ära anda näiteks kolme seemne eest.

See, et börs elab oma kaotajate kulul, on naiivne illusioon - inimestel, kes börsil täiesti suvaliselt investeerivad, ei ole kindlasti kõike seda kaupa, mida head investorid sealt saavad. Börsil kasvatatakse firmasid ning kuna firmad kasvavad ajaga suuremaks ja nende väärtus kasvab samuti, siis börsil olev väärtus just see ongi - peamiselt vili, mida need firmad kannavad. Kaotajad, kui nad ei ole purulollid, lähevad börsilt varsti minema. Kastavad natuke umbrohtu, saavad selle tegevuse mõttetusest aru, taipavad, et nad ei erista umbrohtu viljakatest taimedest ning lahkuvad. Pole neil vaja börsi ja pole börsil vaja neid - võib-olla nad pehmendavad ainult nende kukkumist natuke, kes saavad neist varem aru, et mõni idu, mis alguses tundus väärtuslik, on tegelikult umbrohi. Aga reaalne kasu, mida börs kui firmade taimelava saab, tuleb siiski nendest, kes kasvatavad viljakandvaid taimesid - ja enamus neist läheb sinna selleks, et saada osa nendest viljadest; kindlasti müüb osa ka umbrohtu, ent sellises ülehindamises pole midagi ebatavalist ka tavalisel turul - muidugi võid osta omast arust kaalikaid, aga saada hoopis kõhuvalu. Turg kui selline, siiski, ei ela nende inimeste kõhuvalust, kes kaalikaid ostavad - turu perspektiivid on edukate aednike koostöös kõigiga, kes lähevad turule muid ühiskonna väärtusi nendega jagama.

Ja sõimata investoreid mingiteks kaabakateks on sügav eluline prohmakas nende vastu, kes tänu investoritele kõike head ja kasulikku loovad.

Paul Graham: kuidas teha rikkust?

Paul Graham on USA investor ja esseist.

Tõlkisin ära ühe tema essee - "Kuidas teha rikkust?" See on lugu majanduse põhialustest ja sellest, kuidas luua rikkust ning selle käigus, muidugi, saada rikkaks. Tegemist on selles valdkonnas kogenud inimesega, nii et töö ei sisalda midagi, mida ta praktikas kogenud ei oleks - ta on pannud edukalt käima oma ettevõtte, teeninud palju raha ning aidanud sama teha sadadel teistel. Sisuliselt seletab ta selles essees väga lihtsalt lahti, mis on majandus ja kuidas see töötab, samuti lükkab ümber levinud väärarusaamu.


Tõlkel on mitmeid puudujääke, aga samas on see ka vabast ajast tehtud ;)

Vahelduseks ka minu CV

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

• Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
• Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
• Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.

Aaviksoo kriitikast suurkogule selgub tema isiklik manipuleeritavus

Negatiivne kriitika Aaviksoole

Isikliku arvamuse omamine tähendab kahte asja:

• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa küll kuulad, aga ei pruugi seda koheselt kindla tõena võtta.
• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa ei pruugi sellepärast veel eeldada, et see on väär.

Sõltumatu tahe ja otsustamine tähendab samuti kahte asja:

• Kui keegi (sõber) ütleb, et "tee nii", siis küll kaalud seda ettepanekut, ent ei pruugi nii teha.
• Kui keegi (vähem sõber) ütleb, et "ära tee nii", siis küll kaalud erinevaid võimalusi, kui need on uudsed ja huvitavad, ent ei pruugi veel teha vastupidiselt tema öeldule.

Lugesin Aaviksoo teksti teemal "Suurkogu oli solvav".

Tema süüdistus:

• Hoolimata mitteametlikkuse taotlusest on Ühtne Eesti siiski party - partei ehk erakond - Eesti poliitmaastikul.
• See erakond vastandub praegusele poliitikale. Aaviksoo samastub sellega?
• Erakond andis Aaviksoole korralduse: ole vaba.
• Aaviksoo tahaks praegusele poliitikale vastandujate jutule risti vastupidi teha, aga ei saa, sest teda kästi vaba olema.

Siit tuleb justkui välja, et Aaviksool oma nägemust polegi - teeb sõprade tahtmist ja üritab vastaste tahtmist mitte teha.

See jällegi ei ole poliitiline kultuur ...võib-olla ka ristifupaa tuli sellest, et Aaviksoo arvas, et ristivastased on poliitilise establishmendi vastased ja järelikult tuleb teha risti vastupidi? Ja et kui vastane kuulutab, et risti plaanis on tehnilisi vigu, on vaja pidada kõne, et risti plaanis ei ole tehnilisi vigu? Ja kui vastane teatab, et vaja oleks haridussüsteemi arendada, siis paneb Aaviksoo järgmisel hommikul koolisüsteemile üldse pommi alla?


See on klassikaline manipuleeritavus - vajadus teha kellegi jutule risti vastupidi. Kui läheneda ükskõik, kellele nii, et püüda tema jutule vastanduda ja teha teisiti, siis sellel inimesel on vaja teha täpselt ühte: anda head nõu olulistel hetkedel. Mis juhtub?

• Vaenlane annab olulistel momentidel alati head nõu ning filtreerib välja mõne kriitiliselt olulise ja ainuvõimaliku tegevuse, kuulutades selle vajaduse avalikult välja.
• Aaviksoo kuulab ära ja püüab teha teisiti.
• Aeglaselt ja järkjärgult kitsendab Aaviksoo oma võimalusi, nii et teised saavad tema suhtes konkurentsieelise.

Selliselt tekib huvitav poliitmanipulatsioonide süsteem:

• Andke oma vastasparteid valijatele kohati kriitiliselt vajalikku head nõu sõltumata sellest, kas nad oleks ise selle peale tulnud - tehke seda enne, kui partei ise seda annab. Andke samas lauses nõu ka parteile. Sellest tekib vastandusmoment, kui partei ei ole arendanud tugevalt iseseisvat mõtlemist - vastandusmomentidega õigesti ringi käies on võimalik neid juhtida endale sobivas suunas.
• Kui soovite kelleski tekitada tunnet, et "x ei ole tõde" või "ära tee x", siis rääkige palju ohtlikku möla ja toonitage selle käigus iga viie minuti järel x'i. Sellisel juhul keegi enam x'i ei järgi ega sellest juhindu - seda jällegi juhul, kui nad on selliselt manipuleeritavad, nagu Aaviksoo väidab ennast olevat.

Ma küll vaatlen seda postitust ja ridade vahel tundub, nagu Aaviksoo tahaks Ühtse Eesti Suurkogu isegi reklaamida - no mida teha lausega "Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad.", mis on ühest küljest paralleel piiblilooga ja teisest küljest ikka väga ...no ma ei tea, mis. Sellised asjad tekitavad isegi kahtlust, et Ühtne Eesti ongi Aaviksooga seotud. Aga samas, jällegi - kahtlus on tore, võimalusi tasub kaaluda (eriti uut poliitilist jõudu hinnates on vaja kõiki riske arvesse võtta), aga ka see oleks allumine samasugusele manipulatsioonile; Aaviksoo rõhutab ridade vahel, inimesed vastanduvad ja lõpuks Aaviksoo tugevdab Ühtset Eestit. Ja kui see on nii, siis on küsimus, et kas Aaviksoo ei ole mitte Ühtse Eesti pooldaja?



Mis on minu arvates hämmastav, on Aaviksoo poliitiline naiivsus. Kui sa üritad teha asju vastupidiselt oma vastaste soovitustele, üritad oma vastaste soovitusi mitte järgida, siis sa oled ju väga manipuleeritav! Kogenud poliitik peaks siiski olema võimeline oma vastaste häid soovitusi järgima ja juhul, kui ta ise nende peale ei tulnud, siis ehk ka tänama - seda viimast teeks siis juba teatud eetikanorme järgiv poliitik. Aga teha vastupidi oma vastaste soovitustele - see tähendab, et kui vastane on enam-vähem heatahtlik, siis teeb see elu ikka väga keeruliseks ja põhjustab tõsiseid probleeme, kui üritada tema soovitusi mitte järgida. Samas näitab see seda, et teatud ulatuses on Eesti poliitmaastikul ilmselt kasulik vastastele head nõu anda - tegelikult on see alati kasulik, sest põhjustab hulgi sellist "Aaviksoo dilemmat", kuni vastane on sunnitud kas sind kuulama hakkama - see tähendab, sinu jutule mitte teadlikult vastanduma - või siis kannab ta tänu heade nõuannete ignoreerimisele tõsiseid kahjusid.


Aga samas on ka küsimus, et milliste Eesti poliitiliste, majanduslike ja kirjanduslike jõududega Ühtne Eesti täpselt seotud on? Näiteks - kui Aaviksoo toob sellise dilemma esile ja justkui tõdeb selle lahendamatust, kas ta siis ei tugevda selle dilemma jõudu kuulajas ega loo seda neis, kellele selline asi pähegi ei tulnud? Küsimus ei ole siin seotuses - küsimus on selles, et mis toimub tegelikult manipulatsiooni taga? Et teater oleks täiuslik, peaks rahvas kindlasti uurima asja põhjalikult - et milliste poliitiliste jõududega on seosed, kas salakoostöö IRLiga peab paika või on veel üks osa manipulatsioonimängust (sest iga poliitilist jõudu, mis ei ole seotud ühegi poliitilise jõuga, tuleb ju süüdistada seotuses kellegagi, et tema toetusgrupp ei oleks suurem, kui mõne olemasoleva jõu toetusgrupp - sest nii on reaalsetel poliitilistel jõududel, kes teevad omavahel koostööd, alati suurem toetus, kui neil, keda süüdistatakse koostöös ainult ühe jõuga). Vabalt võib ju olla, et etenduse osa ongi see, et Ühtne Eesti ongi populistlik jõud, nende etendus kubises mastaapselt populismist ja faktivigadest segamini sisukate tõdedega ning rahvale näidatakse aasta jooksul, kuidas nad selle kõigega kaasa läksid, tõstmaks rahva immuunsüsteemi taset veelgi!


Sest tegelikult, jah, poliitika käib iga päev ja iga minut - ja rahvas peaks olema just nimelt immuunne teatud asjadele.

Positiivne kriitika Aaviksoole

Samas on Aaviksoo avalause midagi hoopis muud:

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tõdeb oma blogis, et ta lahkus “Ühtse Eesti” suurkogult vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Mina ei käinud Ühtse Eesti Suurkogul, ent siiski olen ma nende sihtgrupis - oli ju teater suurem, kui see etendus, ning suunatud kogu rahvale.

Ja minu jaoks on see siin reaalne probleem. Minu meelest on poliitiliselt tähtsam leida tõeliselt andekad poliitikud ja tuua esile, iga viimane kui üks (ja neid on siiski liiga vähe) - ja vähemtähtis leida need, kes andekad ei ole või on lausa kuritahtlikud ja kuritegelikud. Tegelikult on poliitikas nii - kes ei ole heatahtlik, see on kuritahtlik (mitte neutraalne) ja kes ei ole heategelik, see on kuritegelik. Kes ei näita poliitikas - sektoris, mis vastutab meie riigi käekäigu eest ja tegeleb Kellegi Teise Probleemidega - üles loovat annet ja võimet probleeme efektiivselt lahendada, see blokeerib kohti kinni hoides teiste inimeste sellise võimaluse, sama hästi kui kahjustades poliitikat aktiivselt. Aga siiski ei ole keeruline ja tähtis ülesanne mitte nende kohahoidjate paljastamine, vaid tähtis ülesanne on leida need, kes poliitikat tõesti säravalt, jõuliselt ja tugevate tulemustega ajavad; need, kellest on tõsist kasu - sest kõik ülejäänud poliitikud ongi kurjategijad. Kuna häid poliitikuid on murdosa nendest inimestest, kellele meeldiks olla halvad poliitikud või kes ei seisaks oma ülesannete kõrgusel, siis tähtis ongi head ideed, head poliitikud jms. välja filtreerida - palju tähtsam, kui nende halbade ja oskamatute esile tõstmine.

Aga see ei muuda fakti - ka halbade ja oskamatute kritiseerimine on tähtis. Samuti faktiline näitamine, et mida tehakse valesti, kes teeb valesti - ja kas tõesti on terve poliitiline eliit muutunud oskamatuks lumpeniks? Ehk siis ametlik eliit, mitte sisuline eliit - sisuline poliitiline eliit on kõik need inimesed, kellelt tulevad ideed ja algatused, mis viivad Eestit edasi.

Mis on tähtis, seda tuleb teha. Ja siit tuleb veel üks probleem, mis minu meelest tihtipeale mõtlemises domineerib - kui üks asi on tähtis ja teine asi on tähtsam, aga see esimene on tähtsam kui teine, siis tuleb ära teha nii esimene, kui teine. Kui nüüd keegi teeb ära teise, siis tuleb selle üle rõõmustada ja mitte küsida, et miks sa ei teinud ära esimest? Esimese võib ise ära teha - selle üle rõõmustatakse ju veel enam! Aga kuna ka teine tuleb ära teha, siis on väga õige, et mõni tegija teeb ära teise, aga jätab tegemata esimese. Igaüks teeb natuke ja ka need, kes lahendavad probleeme, mis ei ole kõige tähtsamad, aga on siiski probleemid, on väärt tänu ja mitte kirumist, et miks sa seda probleemi ei lahendanud - selle probleemi peaks lahendama kiruja ise või algatama jõuliselt ka selle lahenduse; mitte aga suruma maha teise probleemi lahendust, mis on samuti oluline.

See öeldud tuleks võtta kinni nimest - Ühtne Eesti. Ühtne Eesti ...kas see on irooniline? Sellise nime juures ootaks siiski, tõesti, mingisugust lähenemist tervikule - aktiivset probleemide lahendamist. Ja siin võibki öelda, et kuigi kritiseerisin Aaviksoo nurinat, et ei pakutud lahendusi probleemidele, maksimaalsel määral võimalikust, on siiski selge, et tema artikli avalause jäi sisuliselt õigeks. Ühtne Eesti, arvestades nende jõulist esinemist ja seda, et nad rääkisid uuest erakonnast, oleks pidanud pakkuma välja lahendusi. Uue erakonna jutt ei eelda, et teater peaks looma erakonna - küll aga peaks inimesed sellisel juhul teatrist lahkudes tundma ühtsust; uue erakonna lubadus on lubadus suurendada kokkukuuluvust, anda ühtseid aluseid ja ühtseid eesmärke. Ringleb müüt sellest, et ühine vaenlane on see, mis seob enim - tegelikult annab ühine vaenlane ühe ühise eesmärgi ja selle eesmärgi piires tegutsetakse koos; kuna koostöö ja ühistegevus tekitavad sõprust, toob lahing ühise vaenlasega kaasa ka uusi sõprussidemeid, aga asjana iseeneses see jätkusuutlikku ja püsivat positiivset tuge ei loo. Ainult ühine eesmärk ja ühised alused saavad reaalselt ühendada - ühine vaenlane on väga ajutine, tehislik ja sulepeast välja imetud lahendus. Aga see ei kummuta asjaolu, et teatud määral meil (rahval, ausatel inimestel) on ühine vaenlane. Ja ei tasu ära unustada, et paljud meie hulgast püüavad seda vaenlast õõnestada seestpoolt!

Selline on siis minu kriitika Aaviksoo kriitikale Ühtsele Eestile - ja kirjutasin selle seetõttu, et Aaviksoo kriitikast tulvab pisut emotsionaalsust ja see on kirjutatud mõjusas võtmes, nii et vajab ka vastust. Reeglina on Aaviksoo kirjutamisstiil tasakaalukas ja selline, et keegi ei saa sellele eriti vastanduda; antud juhul on teisiti - ehk siis Aaviksoo astub sedapuhku pigem dialoogi (õieti keskustelusse), kui esitab lõplikule kujule viimistletud mõtteid.

Innovatsioon ja julgeolek

Klassikalises maailmas on olnud julgeolekutagatisteks sõjaline võimsus ja iseseisvus. Tähtis on olnud omada piisavat sõjaväge, et rünnakutele vastu panna ning piisavalt tugevat sisemajandust, et toota iseseisvalt eluks vajalikke ressursse. Sellist klassikalist paradigmat usuvad mitmesugused jõud ka praeguses globaliseeruvas ja spetsialiseeruvas maailmas. Tegelikult on tänapäevased julgeolekutagatised sellest sootuks erinevad.

Võib väita, nagu oleks tänapäeva maailma julgeolekustrateegiateks diplomaatia - hea PR töö -, kuulumine mitmesugustesse liitudesse ja välisinvesteeringud. Osaliselt on sellised asjad tegelike julgeolekustrateegiate tagajärjed, teiseks tuleb ka nendega ettevaatlik olla - ennekõike välisinvesteeringutega. Investeering, mida ei ole võimalik kas siis investeeringu tingimuste või muude asjaolude tõttu paigutada kohta, kus see kataks täielikult selle kasutamisega seotud kulud, tooks tagasi raha, mis tuleb selle lepinguga seoses tagasi maksta ning annaks lisaks ka suurema kasumi, kui oleks ilma selle investeeringuta, on Eestile kahjulik asi. So. iga investeeringu kasutamiseks on vaja ressurssi, iga tagasimakse eeldab samuti ressurssi - tegevus, mille investeering peab muutma võimalikuks, peab tooma sisse kõik selle ressursi pluss veel rohkem kasumit, kui oleks olnud võimalik teenida samade oma panusena sisse pandud ressursside kasutamisel ilma selle investeeringuta. Tööjõudu ei tohiks panna kinni ebakasulike investeeringute alla.

Diplomaatia, teine julgeolekustrateegia, on tõhus ainult siis, kui sellel on tagatis. Mida tugevam tagatis on olemas selleks, et diplomaat saaks esitada tugevaid argumente, seda rohkem võib tulemusi anda diplomaaditöö. Samuti kuulumine liitudesse - ka selleks, et liitudesse kuuluda ning nendest liitudest ka reaalset kasu saada, peab diplomaat omama reaalset tagatist oma argumentide katteks. Järelikult ei ole ei diplomaatia ega kuuluvus liitudesse julgeoleku aluseks, vaid selle tunnuseks. Järelikult on need struktuurid, mida tuleb korras hoida ja arendada, et sellised tunnused säiliks, ise midagi muud, sügavamat. Mingil määral on näiteks NATO kuuluvuse aluseks osalemine sõjalistel missioonidel, ent see on siiski ainult üks osa kõigest; isegi sõjaline missioon eeldab lisaks sõduritele ja nende väljaõppele ka relvi, tehnoloogiat, toitu, kütust ja paljut muud; teiseks kuuluvad NATOsse riigid, mis on sisemiselt piisavalt stabiilsed ja tugevad, et mitte osutuda ise julgeolekuriskiks. Igal juhul loeb peale NATOsse kuuluvuse siiski teiste NATO liikmete toetus meile ja selles mängib sõjaväeline koostöö ainult ühte rolli - koostööd tuleb teha erinevates eluliselt olulistes valdkondades.

Julgeoleku tegelikud alused

Julgeoleku tegelik alus on see, et Eesti oleks kas kasulik või vajalik. Mida kasulikum Eesti on, seda parem; mida vajalikum, seda kindlam. Mida suuremaid investeeringuid peavad tegema Eesti sõbrad juhul, kui Eestiga midagi juhtub, seda turvalisem on elu siin - mida suurem hulk inimesi tahab, vajab ja kasutab seda, mida tehakse Eestis, seda parem. Mida suuremad on rahasummad, mida teine riik peab reaalselt maksma, kui Eesti oma asjadega hästi toime ei tule või võõra mõju alla satub, seda parem. Eesti peab olema kasulik ennekõike neile, kellest tahab sõltuda - kui meid vajavad liigselt meie sõprade vaenlased, siis on see pigem kahjulik. Meie sõprade vaenlased peavad vajama Eestit enda sõprade sõbrana - näiteks, kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mille eelduseks oleks, et Eesti omaks viisavabadust EU riikidega ja tihedaid sidemeid näiteks USAga, siis on see Eestile hea. Kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mis suureneks veelgi, kui Eesti meie partneritest isoleerida, siis see on Eestile halb. Eestile on kõige kasulikum, kui suuta luua võrgustik, millest meie partnerid ja praegused vaenlased saavad olulist kasu ja mille puhul see kasu on seda suurem, mida paremini Eestil eestlase arvates läheb. Selline reaalsus pakub tugeva aluse diplomaatiale.

Teiseks peab Eesti omama võimalikult suures ulatuses selliseid ressursse, mida ei ole võimalik siit välja vedada ega röövida. Teadmised, sotsiaalsed struktuurid ja ettevõtted, mida ei suudaks juhtida ühegi vaenlase agendid on selliste ressursside ideaalnäiteks.

Eesti ei ole kõige täiuslikum koht tootmiseks - maavarade töötlemiseks on head need kohad, mis asuvad maavaradele küllalt lähedal; erinevad sõlmpunktid, mille lähedal on palju looduslikke toormaterjale, on parimad kohad tehaste ning tootmisüksuste jaoks. Kindlasti on odavam transportida teise maailma otsa kulda kui kullamaaki, mis on palju kordi raskem. Keerukama tehnoloogia toormaterjaliks on juba töödeldud toormaterjalid, informatsioon, ajud ja sotsiaalsed võrgustikud, mis sisaldavad kõikide vajalike valdkondade spetsialiste; kvaliteetse tootmise saavutamiseks on vaja loovust ja innovatsiooni. Eestlane ei saa midagi kvaliteetset toota, kui jäljendame lihtsalt teisi või teeme õpiku järgi - meil on siin erinevad tingimused kõigist teistest. Lisaks ei kirjuta maailma edukaimad tihti kõiki oma saladusi õpikusse, vaid igaüks, kes tahab turgu hõivata, peab need ise uuesti avastama. Seega on vaja loovust - innovatsiooni - selleks, et kohaneda siin ja praegu eksisteerivas keskkonnas ja omandada informatsioon, mida meie eest varjatakse. Kohanemine tähendab tipptasemel, maailmatasemel kaubaartiklite tootmist sellest, mis on kättesaadav ja odav siin ja praegu - äkki saaks, kui välja mõelda, ka Eestis eksisteeriva toormaterjali mõnes kasulikus asjas ära kasutada? Kui meil ei ole siin plutooniumi, aga on põlevkivi, siis ilmselgelt oleme huvitatud sellest, kuidas teha põlevkivist midagi võimalikult kasulikku, mitte sellest, kuidas teha seda plutooniumist. Inimene, kelles ei ole innovatiivsust, sõnastab niipidi, et Eestis ei ole väga kalleid ja kasulikke maavarasid; inimene, kes taotleb innovatsiooni, leiab hoopis, et eestlased ei ole suutnud enda maavaradele piisavalt kasulikku rakendust leida - sest väärtuslikuks muutub maavara alles siis, kui inimene õpib sellest midagi tegema; 1000 aastat tagasi ei erinenud uraanimaardla millegi poolest lubjakivimaardlast - ehk ainult tervist kahjustas rohkem. Aga kõige kasulikum on siiski Eesti ajumaardla ning sellest toormaterjalist midagi luua - ajusid tuleb töödelda võimalikult iseseisvaks, võimalikult targaks, võimalikult innovatiivseks ja võimalikult kõrgelennulisi mõtteid mõtlevaks. See tähendab sõnavabadust, arvamusvabadust, antiajupesu ning seda, et on mingi keskne Eesti idee, mida inimesed toetavad. See tähendab seda, et riik teenib välja väga suure usalduse, kuni inimesed hakkavad toetama riiki, et toetada iseennast, et riik saaks neid paremini toetada. Vaja on ka laiaulatuslikke võimalusi tegutsemiseks, loomiseks jne.. Vaja on inimeste panuse märksa suuremat märkamist ja tunnustamist riigi poolt - kuna iga inimese panus on oluline, tuleb seda teha ulatuslikumalt ja personaalsemalt, luua riigi ja rahva koostöös võimalikult hea tugistruktuur, võrgustik, mis toetaks innovatsiooni.

Eesti julgeolek taandub sellele, kui suurt kasu saavad teised riigid Eestist ning ennekõike - kui suurt kasu nad saavad Eesti julgeolekust ja arengust. Kui suuta see kasu maksimaliseerida, leida harmoonia teiste riikide ja enda tahte vahel, kui suuta saavutada see olukord nii, et keegi ei saaks otsest kasu Eesti julgeoleku vähenemisest, siis muutub Eesti tugevamaks.

See tähendab, vastama peaks järgmistele tingimustele:

• Eestlastel peaks olema väga hea ja realistlik ülevaade poliitikast ja Eesti suhetest teistega. Vaja on, et iga eestlane otsiks kasulikke ekspordiartikleid ning lähtuks kaalutlustest, mis toimivad.
• Eesti võib eksportida asju, mida suudavad teha ka teised, ent peaks keskenduma asjadele, mida teised teha ei suuda. See tähendab - ekspordiartiklina on leib ja juust head, kui keegi neid ostab, aga need ei ole julgeoleku tagatisena tugevad, kuna teised riigid leiavad alati kohti, kust kiirkorras leiba ja juustu osta. Samas, kui suudame toota kasvõi väikseid detaile väga olulistesse süsteemidesse, koondada teadmist, mis on seotud tähtsate strateegiliste turuniššidega ning luua uusi selliseid turunišše, muutuda välismaiste ettevõtete, inimeste ja valitsuste jaoks mingites punktides vajalikeks ja olulisteks - selline areng tähendab seda, et meie huvidega arvestatakse ning lepitakse kollektiivselt kokku toetuses meile.
• Eesti peab koondama väga suurt kogust informatsiooni ja ideid. Eesti peab olema võimeline leidma kiiresti ja tõhusalt uusi lahendusi, pakkuda kiiresti lahendusi teiste riikide võimalikult tõsistele probleemidele.
• See tähendab seda, et Eesti valitsus peaks ostma mujalt, sõpradelt, sisse kõike, mida on võimalik importida. Eestimaist ei ole tehnoloogiasektoris vähimatki mõtet eelistada. Ainult nii saab tekitada olukorra, kus Eesti tarkvarafirmad on täiesti sunnitud tootma asju, mida saaks eksportida - asju, mida Eesti riik ostab neilt vaba konkurentsi korras kõikide teiste riikide arendusfirmadega.
• Riik ei tohiks tellida meie tarkvaraarendajatelt spetsiaallahendusi, mis on kasulikud ainult Eesti riigile. Tuleb jälgida, et kõik lahendused, mida Eesti riik Eesti tarkvarafirmadelt tellib, oleks müüdavad ka mujale maailma - vastasel korral ei ole neist Eesti riigile julgeoleku ja maksude alast kasu. Riik peaks tegema investeeringu - ostma erasektorist ainult sellist tarkvara, mille müümine välismaale tooks kiiresti maksude näol selle tarkvara hinna tagasi; muud tarkvara tasub tellida ainult väga suure vajaduse puhul (mis teebki sama välja, sest selline suur vajadus tekib ennekõike siis, kui keegi teine odavat ja efektiivset lahendust ei paku).

Eesti on liiga väike, et lüüa läbi sektorites, kus on tugev konkurents - vanades sektorites. Väike riik saab edukalt müüa ainult uudseid ideid, mille arendusse pannakse koheselt piisavalt raha; Eesti jaoks on start-upid kohane ärimudel veel enam, kui USA jaoks, kus see on tavaline praktika. Ainult uudseid ideid on võimalik arendada teistest kiiremini, sest vanade ideede teostuses on teistel palju suuremad kogemused ja palju rohkem tööjõudu - kuidas saaks Eesti mõne aastaga jõuda järgi firmale, kes on oma valdkonnas tegutsenud juba 10 aastat ja paigutab oma arengusse kogu aeg rohkem raha, kui eestlased selles valdkonnas konkureerimisse? Ainus võimalus on töötada välja uudsed ideed, mille tohutut potentsiaali teised kohe ei mõistakski, ning paigutada nende arendusse mõistlik kogus raha. Seda saab teha ainult vastastikuse toetuse korras - Eesti väikefirmad ja isegi suuremad ei julge samas kergesti võtta riski, mis start-upiga kaasneb.

Start-up peab vastama võimalikult paljude, oluliste ja meile sõbralike jõudude võimalikult suurele probleemile; probleemidele, mis on tõsisemad meie vastaste jaoks, ei ole erilist vajadust vastata. Eesti peab leidma maailmast väljakutseid, mida siinsed elanikud suudaks organiseeritult vastu võtta. See on tugevam kaitse, kui sõjaline jõud - seda enam, et ka sõjalist jõudu tugevdab ennekõike tootmise efektiivsus; ainult treeningust ei piisa.

Tarkvaraarenduses võiks loobuda populismist

There is nothing more frightful than ignorance in action - Johann von Goethe

Klassikaliselt on tarkvaraarenduses olnud kasutajate jaotus, kus ühele küljele jääb dumbuser, teisele poweruser. Noh, tegelikult tuleb poweruserist edasi veel programmeerija, sealt edasi tarkvarainsener/-arhitekt ja lõpuks veel need mõned parimad programmeerijad, kellest paljusid kõik teavad ...aga hetkel huvitab see dumbuser/poweruser jaotus.

Dumbuserit ja poweruserit eristavad mõned väga kindlad asjad - poweruseril on koht, kuhu oma uued teadmised kirja panna; tal on küllaltki hea mälu ja ta on piisavalt taiplik, et asjadest aru saada. Ma olen elu jooksul näinud powerusereid, kes on arvutit kasutanud paar päeva või kuu aega - lihtsalt istuvad arvuti taha maha ja ongi poweruserid - ja dumbusereid, kes on kasutanud juba viis või kümme aastat. Esimest siit sai näha muidugi siis, kui arvutid alles tulid, Eestisse siis. Dumbuseri võiks tõlkida lollkasutajaks ja poweruseri tarkkasutajaks.

Kõige suurem erinevus, mille järgi neil kahel tavaliselt vahet teeb, on suhtumises. Tarkkasutajale piisab tavaliselt õigest manuaalist, mille ta siis läbi loeb ja selgeks teeb. Lollkasutaja ei taha mingit manuaali, isegi mitte 10lk pikka. Lollkasutaja tahab, et keegi töö ära teeks. Kui teha asi ära ja püüda talle seletada, kuidas see käib, et ta teinekord ise teeks, siis ta hakkab karjuma - vähemalt, kui teha tuleb kaks klikki rohkem, kui lihtsalt vajutada nupule "paranda" või "ok". Siit on võimalik aru saada, et peale kümneaastast kogemust on kahe vahel lõhe ainult suurem - lollkasutaja tuleb ikka küsima, et kust seda reavahet tehti või kuidas kiri ära saata, kuna ta unustas selle vahepeal maal ära, tarkkasutaja uurib järjest keerukamaid asju ja oskab selle aja peale vabalt kasutada juba igat programmi lollkasutaja arvutis - mida see pole käimagi panna proovinud - pluss veel teist sada korda sama palju oluliselt keerulisemaid programme, millest umbes pooli ei oskaks lollkasutaja ei installida ega käivitada.

Keegi ühes Eesti foorumis kirjutati hiljuti, et 30 aastat tagasi oli tehtud kuskil siinkandis uuring, et kuhu arendada telefone. Küsiti kasutajatelt, et kas neile meeldiks kaasaskantav telefon - kasutajad ühel meelel, et pole tarvis (linn ju kubiseb telefoniputkadest, eks ole). Küsiti ka seda, et kuidas meeldiks videotelefon - jah, muidugi. Nüüd on mõlemad asjad juba ammu valmis tehtud - videotelefone ei viitsi keegi osta, skypet kasutades sisse lülitada ega oma mobiilis isegi vaadata, kuidas see käib. Mobiil on pea kõigil olemas.

Sellega seoses tahaksin rääkida populismist tarkvaraarenduses.

Populism tarkvaraarenduses

Better to ask a question than to remain ignorant. - Proverb

Kuna kõik teavad, et klient on kuningas, siis on püütud kliendile ka mõningast otsuseõigust liigutada. Kuna klient võib päid maha võtta, siis on leitud hea viis temaga toime tulekuks - ise otsustab, ise rikub ära, ise vastutab ja pea võtab endal maha. Selle asemel, et kliendiga kakelda, minnakse iga kliendipoolse lollusega kaasa tingimusel, et see tehakse kiiresti algelisel kujul ära (ja mainitakse ka paremaid viise asju teha) - kulutades aega lolluste ära tegemisele hoitakse korras inimsuhteid; klient ei lähe ära, kuna ta ei saa, mida tahab. Paljude lollustega läheb klient lõpuni välja ja siis polegi muud, kui ära teha - ise tellis, ise vastutab, peaasi et raha ära maksab. Ja see kõik on õige; kui hakata kliendiga piike murdma, siis on õhus küll ehk parem idee, aga klient ei saa ju rahule jääda isiklikult veendumata, et tema idee oli jama. Teatud turuniššides - seal, kus võimutsevad lollkasutajad, aga ka seal, kus kliendil on vastupidi liiga hea arusaam oma oskustest - tehakse asju populistlike loosungite ja kliendi arusaamade pinnalt. Probleem on selles, et need firmad on jäänud turul suures osas peale - kui 10a tagasi oli selline suhtumine harv nähtus, siis nüüd on see igapäevane. Probleem selles, et isegi Linux on võtnud suuna sellisele arendusele ja muutunud lollkasutaja töölauaks, ehkki õnneks on seal ka tarkkasutaja jaoks rohkelt võimalusi ja need ka arenevad; siiski asendus Windowsi lollkasutajapõhisuse üle irvitamine üks hetk mingi "turu hõivamisega" (kas pole tobe, kui vabavara meeleheitlikult turgu hõivab, et võita kasutajaid, kes ei oska seda isegi mitte edasi arendada ega maksa raha ja kes ei taha kulutada poolt tunnikest, et asjast aru saada?) Kellele ja miks?

Mina kogenud programmeerijana võin kujutleda vaimusilmas võimalusi, millest lollkasutaja ei oska undki näha; tunnetada ennast kasutamas asja, mille valmistamine võtaks aastaid ning saada aru kasutusmugavuse nüanssidest selle unistuse juures. Lollkasutaja jaoks on kolme kliki õiges järjekorras tegemine keeruline - ausalt, ikka veel, kuigi nad oskavad juba Wordi kasutada ja kirjutavad Exceli lausa CV'sse sisse. Me oleme kümne aastaga lollkasutajaid väga palju edasi arendanud, jõudnud juba kolmanda või neljanda versioonini, aga asja olemus ei ole muutunud vähimalgi määral - väga paljud lollkasutajad ei ole transformeerunud tarkkasutajateks, nad ei saa ikka veel aru, et eksisteerib Google, eksisteerivad manuaalid ja kui endale meelde ei jää, võib kasutada vihikut. Ja et see, kui miski on esmapilgul arusaamatu, näitab seda, et see võib peale mõningast harjutamist olla väga mugav, mitte seda, et see on halvasti tehtud; kui miski on kohe esmapilgul arusaadav, siis näitab see halvasti läbi mõeldud liidest.

Need võimalused ...kui programmeerija kujutleb vaimusilmas asja, mida veel ei eksisteeri, aga lollkasutaja ei saa asjast, mis eksisteerib, kümne minutiga aru; siis kui nüüd programmeerija räägib talle kümme minutit asjast, mis ei eksisteeri, siis ei saa ta sellest õigesti aru. Ilmselt, kui ta ei saa proovida, siis sellest, millest ta muidu kümne minutiga aru ei saa, ei saa ta selgelt aru ka tunni ajaga. Aga kui lollkasutaja saab aru, siis tihti ei jää talle meelde ja ta ei näe tervikut - nii et kui rääkida kiiresti sajast sellisest detailist, mis on plaanis uues programmis, siis ei saa ta enam üldse millestki aru.

Mida see põhjustab? Aga loomulikult seda, et kui lollkasutajale esitada küsimusi, rääkida temaga kõik läbi ja lasta prototüübis huvitavamaid asju paar tundi proovida, siis teha tema plaanide järgi, siis on tulemuseks täiesti masendav programm. Tulemuseks on programm, mis üldjoontes - kuigi mitte detailides - on lollkasutaja jaoks kujutletav. Tegelikult räägib lollkasutaja palju rohkem, kui ta ise aru saab - kui need asjad, millest ta räägib, kuna need tunduvad hea mõttena, lihtsalt ära teha, siis on ta väga vihane. Ja kui neid mitte teha, siis on ta ka väga vihane, sest kuni need ei ole valmis ja kuni ta ei pea neid reaalselt kasutama, tunduvad need endiselt väga hea mõttena.

Selleks kasutatakse iteratiivset programmeerimist - tehakse nädalaste juppide kaupa, arutatakse kliendiga reaalajas -, et asi nii ära teha, et klient oleks rahul. Aga - kuna käiakse kindlat rada ilma mingi suurema visioonita, tehakse väikeste tükkide kaupa katse-eksituse meetodil, siis on välistatud, et jõutaks nii hea lahenduseni, kui tasemel arhitekt tegelikult teha suudaks, kui talle vabad käed anda. Jõutakse pooletoobise lahenduseni, mis on ebamugav ja ei moodusta loogilist tervikut. Kui klient kasutab korralikku programmi, siis ta õpib seda järk-järgult, saab aina sügavamalt aru ja muutub aastatega proffiks, hakkab selle võimalusi üliproduktiivselt ära kasutama. Kasutasin seda "üli" eesliidet, sest ...kui teha kliendile programm, millest ta juba valmistamise ajal selgelt aru saab ja mille ta sisuliselt ise disainib, siis midagi sellist ei ole. Ta ei õpi aastate jooksul midagi juurde - kuidas ta saaks, kui juba tegemise ajal on esimene kriteerium, et kõik oleks kohe arusaadav ja arusaamatute asjade eest ei maksa keegi sentigi, vaid nuriseb hoopis, et mis jamale te oma aega kulutate. Millest aru ei saa - see on jama. Ja nii ongi tekkinud naljakas seis, et tööde juhtimises on kõige olulisem roll osapoolel, kes ei saa millestki aru. Selline klient soovitab ainult asju, mida ta on juba näinud ja kasutanud; asju, mis on talle mugavaks osutunud - mitte midagi uut, mitte midagi innovatiivset. Innovaatiliselt läheneda julgeb Steve Jobs, julgevad paljud start-upid, aga seda ei ole tavalistes kliendi jaoks programmeerimistes, kus liigub Eestis vähemalt 95% raha ja tööjõudu, kui jätta välja ekspordile keskendunud firmad.

See ongi küsimus - kas keskendutakse kliendi vajadustele (programmeerija esitab küsimused, mis on kliendi töökeskkonna kohta spetsiifilised, ning võtab juhtiva rolli, kuigi kogub mõistlikul määral tagasisidet ja teeb ikkagi iteratsioone, mitte waterfalli) või keskendutakse kliendi nõudmistele (kliendil on oma visioon, mis on tavaliselt katkine ja puudulik, ning programmeerija kirjutab talle ette, et ta jagaks selle nädala-paariga teostatavateks ülesanneteks, mida siis järjest ära tehakse, kuna klient kaugemale ei mõtle - vastutus liigutatakse kliendile). See on paratamatu strateegia, sest enamus kliente usaldab IT küsimustes ennekõike ennast ja palju vähem IT inimesi - kui tegu ei ole just asjade ära tegemisega. Raske on mõista, et idee ei ole mitte suvaline lause, vaid kandev ja korralik idee on terve mudel, kus on arvestatud erinevate aspektidega, lähtutud professionaalsest analüüsist ning nähtud ette terve rida võimalikke probleeme, millele on lahendused leitud juba idee täpses sõnastuses ja kujus. Kui sellist ideed hakkab teostama inimene, kes kõiki neid algseid kaalutlusi ei mõista, siis võib idee kaotada lausa kõik oma väärtuse - tundudes küll alguses hea ja huvitav. Kui idee ongi välja mõeldud inimese poolt, kes asja ei jaga, siis võib see kõlada sama innovatiivselt ja huvitavalt, kui mõni professionaalne idee, aga kui hakata tegema, siis selgub, et päris kõik ei klapi - ja kui kuu aega kasutada, selgub, et asi on suisa ebamugav. Terviklik idee sisaldab ka andmebaaside kuju, algoritmide valikut, tehnilisi detaile - idee läheb sujuvalt üle arhitektuuriks. Mida tarkvaraarhitekt nimetab "ideeks" on üldiselt juba tema peas moodustunud tervik; mida lollkasutaja nimetab ideeks, kõlab umbes nagu "teeks mingi ägeda programmi ehitajatele, millega saaks väga kiiresti materjalide sobivust hinnata" - iseenesest ju väga hea, kui teha ehitajatele tõsiselt äge programm, aga probleem on selles, et see lause ei sisalda endas mitte ühtegi ideed. Või näiteks: "teeks uue infosüsteemi maksuametile". Jällegi, mis puudu on, on idee. Kui võtta selline pseudoidee (rangelt keelelises-filosoofilises mõttes on tegu muidugi ideega, aga seljuhul oleks idee ka plaan hommikul üles tõusta; ärilises mõttes siin mingit ideed ei ole) ja hakata seda kliendi nõudmiste põhjal arendama - sest kliendiga koostöös arendatakse justnimelt ideed tagasiside põhjal programmeerijalt, mis väljendub reaalses arenduses -, siis võib sellest tulla suuremat sorti jama.

See on tore, kui mingi amet tellib tarkvaraarhitektilt analüüsi, et kuidas saaks kasutada infotehnoloogia vahendeid selle firma töefektiivsuse tõstmisel - tihti võib tõsta seda efektiivsust kordades küllaltki väikse vaevaga, kui mõni firma veel üldse tarkvaralisi vahendeid ei kasuta -, seejärel võib mõnda selles analüüsis soovitatud asja ka tegema hakata, kasulikkust arvutada jne... Ka seda tehakse piisavalt. Programmeerijad peavad põhjalikult uurima, kuidas klient töötab - ideaalis osaleks programmeerija mõnda aega kliendi firma töös, kasvõi iga nädal pool päeva; elaks mingil määral sisse. Seda juhul, kui see töö on jõukohane. Kommivabrik ei küsi lastelt, milline võiks olla vabriku tehnika ja sisustus; millisest toorainest komme teha. Ehitajad ei uuri klientidelt, kes maju tellivad, kas neile sobiks paremini plastmassist, terasest, kivist või asfaldist vundament.

Enamus asju, mis on esmapilgul lahedad, ei paku pinget aastateks ...asjad, mida tõesti kasutame ja mis on pidevalt praktilised, võisid esmapilgul olla igavad, keerulised või arusaamatud. Kogemusest teavad paljud, et ülistiliseeritud ja ägedad korterid on tihtipeale üsna tüütud, kui on vaja sellistes mõnda aega elada. Programmeerijad teavad pikkadest kogemustest väga erineva tarkvaraga, kasutajate ja kasutusmugavuse analüüsist ja paljust muust just seda, milline tarkvara on hea kasutada ka kuu, aasta või kümnendi pärast - põhimõtted arenevad välja, mille järgi hinnata; klient jääb siiski esmamulje juurde uusi asju hinnates ja arenguid suunates, aga ka enda endise kogemuse juurde, mis ei lähtu kujutlusvõimest ja tehniliste võimaluste täpsest tundmisest ega ka ulatuslikust teadmisest selle kohta, mis on mugav ja mis ei ole.

Populism tarkvara keerukuses

To be ignorant of one's ignorance is the malady of the ignorant - Amos Bronson Alcott

Parim programm on selline:

• Alguses keeruline, aga üht-teist saab tehtud.
• Kuu ajaga õpid palju huvitavaid võimalusi, kui natuke pingutad.
• Järgmise kuuga teed ära kordades rohkem, kui kahe kuuga teeb teise programmi kasutaja, kelle programm ei nõua kuu aega õppimist.
• Kõik temaatiline, mida võib olla vaja teha, on kuidagi võimalik.
• Aastatega leiad pidevalt uusi tehnikaid, viise selle programmiga asju teha ja nippe, mida programmi tegijad on läbi mõelnud ja programmi üldise ideega sedavõrd hästi sidunud, et õppimine toimub sujuvalt.

Võtame näiteks: Photoshop, Flash, Google otsimootor, Python või PovRAY, OpenGL.

Halb programm on selline:

• Paned käima, kohe saad aru ja tundub äge.
• Hakkad kasutama ja töötab, teed oma asju järjest ära.
• Kuigi kõigest saad aru, uusi võimalusi ei leia.
• Kuu aja pärast ei tundu enam eriti äge, aga uut ka ei viitsi tõmmata.
• Kuskil on piir, millest keerukamaid/võimsamaid asju enam teha ei saa - kui jõuda teatud arengustaadiumisse, on ainus võimalus hakata teistsugust tarkvara kasutama.

Tihedas koostöös kliendiga, kui klient ei tunneta oma ignorantsust ja tahab kõike oma käe järgi paika panna, protsessi juhtida, siis tekivad kergesti sellised programmid. Tarkkasutaja seisukohalt on suur osa tänapäeva tarkvara selline - Windows, Java, Visual Basic ning pea kõik viimase aja tellimustöödena tellitud rakendused Eestis.

Kas euroliit piirab sõnavabadust?

Ma olen palju kuulnud jutte sellest, et eesti meediat kallutavad poliitikud; et poliitikud jälgivad artikleid ja proovivad ebasoovitatavaid teemasid eemale hoida ...liiguvad jutud, järelikult keegi levitab neid. Kas see keegi on poliitiline jõud, poliitilisi jõudusid maha tegev jõud või siis informeeritud isik - seda ei tea. Mis on hullem - väidetakse, et lausa Brüssel tahab, et see nii oleks. Teame kõik hästi veneaegset demagoogiat, et Moskva tahab ja Moskva nõuab - tahtis, nõudis, aga teist sama palju panid meie poliitikud juurde ja kolmat sama palju asutuste juhid, äkki kasvatas ka mõni oma lapsi kinnitades, et Moskva tahab, et sa nii käituks ;)

Niisiis: kui siia satub keegi Brüsselist seda lugema, siis minu üleskutse on see, et pidage vahel avalikke ettekandeid sõnavabaduse, multikultuursuse ja muude oluliste asjade teemadel. Niisama, meeldetuletuseks. Ja hoolitsege selle eest, et ka eestlased neid muuhulgas lugeda saaks ning veenduda võiks, et nii ongi - ja et keegi seda demagoogiaks ei saaks pöörata ;)

Mõtted teemal: Makromajandus on uus must

Mulle hakkas meeldima minu kommentaar, mille kirjutasin siia. Seal kritiseerib priitp sotside ja rahvaliidu ühisavaldust.

Eesti arengumudel on alates taasiseseisvumisest lähtunud ekslikust eeldusest, et makromajanduslik edu jõuab iseenesest igaühe õuele ning kiire majanduskasv tagab sotsiaalse turvalisuse ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata.

 Sisult ma nõustun sellega, et see on nii. Samas on priitp'l õigus, et mingit makromajanduslikku edu Eestis siiski ei ole - kui oleks, siis oleks siin kõigil parem elu.

Minu kommentaar (mis on küll suunatud ennekõike "rahva pettumusele ja kibestumisele apelleerivatele populistidele", kui sedasama priitp poolt kritiseeritud teksti tsiteerida):

Siin tuleb ühest asjast aru saada ...lihtrahval läheb täna halvasti. Süüdi - rikkad muidugi, kes muu, kõik, kellel läheb hästi. Kes võiks pakkuda: rohkem töökohti, rohkem raha, rohkem muusikat. Hoiavad kõike enda tarbeks, eks ole.

Markomajanduslik edu - kehastab seda, et ikkagi on mingeid rikkaid. Lihtne inimene - kust raha tuleb, muidugi on see rikaste käes ja sealt tulebki. Poliitikud - valijate enamus on lihtinimesed, rõhume siis selle ebausu peale, mängime nende isiklike huvide pele ja selle peale, et nad liituvad rõõmsalt igasuguse demagoogiaga, mis annab mingit alust rikastelt midagi ära võtta, et äkki õnnestubki. Tulemus - kommunism ja diktatuur, kui läbi läheb. Meeleheitlikult paigutatakse inimesi erinevatesse klassidesse, uuesti teistpidi, ringi ja tagurpidi, üles ja alla, proovitakse üht ja teistpidi ...jagatakse kõike laiali, jagatakse uuesti ümber, võetakse ära ja antakse tagasi, kuni kõik ära kulunud ja otsas on. Siis tuleb mõnest ajakohasest USAst (majanduslikult suurvõimult) nänni - tolmulappe ja pesumasinaid -, mida ise teha ei oska. Kuulutatakse selle suurvõimu turufilosoofiat, seda endale õigupoolest selgeks tegemata ja mõistmata, kinnitatakse, et me ehitame siin just sellist toimivat majandust, jagatakse seda ka laiali ja ringi, kuni see ära kulub ja otsa saab. Suurvõim ehk lootis, et saadakse ära ja kasutatakse saadud algkapitali mõistlikult - tegelikult käib ikka edasi üks suur pirukajagamine.

Ja mul on tunne, et Eesti vasakpopulism baseerub just sellel, et selline "pirukajagamise" mentaliteet on väga levinud - kui rääkida majanduslikest raskustest, kipub jutt ainult ja ainult sotsiaalpoliitikale kalduma, kuigi ilmne on see, et ega siin Eestis suurt ei tehtagi, mida ümber jagada ...kui rääkida väärtuse loomisest ja majandusest, siis vähemalt mina enda (sugugi mitte halvasti valitud) tutvusringkonnas tunnen sellist kibestunud, pettunud ja solvunud nooti - ma saan aru, et sotsiaalpoliitika on jama, aga sama hästi saan ma aru, et majandusfilosoofia on katastroof ...väga üksikud on selgelt läbi mõelnud toimiva majanduse praktilisest aspektist - ja seda saades aru, et majandus puudutab just nimelt väärtuste loomisele organiseeritud struktuure, motivatsiooni ja tehnoloogiat, personalikoolitust ja paremat väljaõpet; igasugune sotsiaalpoliitika on küll majanduse küljes, majandusest sõltuv ja sellega seotud, samas ka majandusele teatud katet loov (uute inimeste ja hariduse näol); majandust on raske väaadelda ilma haridussüsteemi ning kõige selleta, mis toetab uute inimeste kasu ja mentaliteeti ...siiski on majanduses esmane mõista, hinnata ja väärtustada tootmist, tootjaid ja äri, mitte neile kuidagi vastanduda, samas püüdes ikkagi nende nektarit võimalikult palju endale imeda ja kätte saada. Nagu vanasti öeldi, saetakse oksa, millel istutakse - tohutu kogus inimesi usub siiralt, et just edukad majandajad on nende kannatustes süüdi, rikkad on pahad ja hiigelkasumid on kõige hullem asi üldse. Aga ei ole nii, kohe kuidagi ei ole - süüdi on korruptsioon, süüdi on ideaalide ja õiglustundeta poliitikud, süüdi on lihtne ebakompetentsus ja rumalus, aga süüdi ei ole majandus, mis toodab sellegi vähese, mis meil siiski on.

Mina ei usu mitte ühegi inimese juttu õiglusest ja poliitikast, kes ei tunnista sõnapaare "aus ärimees" ja "kõrgemaid eesmärke teeniv ultrarikas" (viimane link on vaieldav, muidugi, aga vaataks korra asja positiivset poolt ka, või Warren Buffett). Sellisel juhul tajun ma lihtsalt kadedust, küündimatust ja rumalust, mis ei ole ükski minu jaoks positiivne omadussõna ...alles inimest, kes tunneb, et on olemas ausad, õiglased ja positiivse visiooniga poliitikud, võib lasta poliitikasse; inimesele, kes ei tunnista ausat äri, ei tohiks kunagi anda liiga palju raha, et enda oma alustada. Sellised inimesed ei ole lihtsalt asjadest aru saanud - tegelikult usub ausa rikka olemasolu igaüks, kes usub südames ausa vaese olemasolu; kes ei usu ausa rikka olemasolu, selle puhul on pea kindel, et ta ei usu ka ausa vaese olemasolu - ja kuhuiganes ta jääb, järeldus tema enda kohta? Või on ta siis paranoiline, kes usub, et tema on ainus hea inimene maailmas, aga see on veel hullemgi. Ja mul on siiralt halb meel sellest, et Eestis nii vähe neid on, kes tunnistaks ausa poliitiku olemasolu, sest just selle pärast ei ole mul kedagi valida. Keegi lihtsalt ei tunne printsiipe, kuidas olla aus ja edukas korraga - kuigi nii arenenud majandusteooria, kui näiteks eetika ja poliitikateooria alates Aristotelesest just tegelebki. Aga vahel jääb mulje, et sadadest inimestest, keda võib lugeda või kuulata, on enamus teinud endale selgeks ainult korruptsiooniskeemid ja finantspettused ning ainult ootab oma võimalust - seniks süüdistades teisi oma kahtluste alusel. Ja keegi ei tööta nii põhjalikult läbi inimeste taustasid, et koos veenvate põhjendustega need ausad sealt üles otsida - kõigil jätkub silmi ainult pättide jaoks. Ja see on masendav.

Aga peale üksikuid artikleid, mida ma sotsidelt olen lugenud, ei tundu mulle, et nad selles osas eristuks - või ka peale seda avaldust, mis rääkis makromajandusele keskendumisest, aga ei puudutanudki asjaolu, et ka makromajandusega on seis tegelikult päris problemaatiline. Kumab läbi populismi - üks selline ühekülgne avaldus tõendab ehk seda, et ka hiljem hoidutakse nendest teemadest ja parempoolsete väärtuste aussetõstmisest. Sest parempoolsus, nagu ka vasakpoolsuse, sisaldab ennekõike olulisi väärtusi; teiseks populismi ja demagoogiat, mis toetub just nende väärtuste kaudsele rõhutamisele. Nii et vähem demagoogiat, aga mitte vähem parempoolset demagoogiat või vähem vasakpoolset demagoogiat. Muidu tundub, nagu püütaks kahe mõiste vahele assotsiatsiooni tekitada.


Väljavõte artiklist: Paul Graham, How to Make Wealth

The Pie Fallacy

A surprising number of people retain from childhood the idea that there is a fixed amount of wealth in the world. There is, in any normal family, a fixed amount of money at any moment. But that's not the same thing.

When wealth is talked about in this context, it is often described as a pie. "You can't make the pie larger," say politicians. When you're talking about the amount of money in one family's bank account, or the amount available to a government from one year's tax revenue, this is true. If one person gets more, someone else has to get less.

I can remember believing, as a child, that if a few rich people had all the money, it left less for everyone else. Many people seem to continue to believe something like this well into adulthood. This fallacy is usually there in the background when you hear someone talking about how x percent of the population have y percent of the wealth. If you plan to start a startup, then whether you realize it or not, you're planning to disprove the Pie Fallacy.

What leads people astray here is the abstraction of money. Money is not wealth. It's just something we use to move wealth around. So although there may be, in certain specific moments (like your family, this month) a fixed amount of money available to trade with other people for things you want, there is not a fixed amount of wealth in the world. You can make more wealth. Wealth has been getting created and destroyed (but on balance, created) for all of human history.

Suppose you own a beat-up old car. Instead of sitting on your butt next summer, you could spend the time restoring your car to pristine condition. In doing so you create wealth. The world is-- and you specifically are-- one pristine old car the richer. And not just in some metaphorical way. If you sell your car, you'll get more for it.

In restoring your old car you have made yourself richer. You haven't made anyone else poorer. So there is obviously not a fixed pie. And in fact, when you look at it this way, you wonder why anyone would think there was. [5]

Kids know, without knowing they know, that they can create wealth. If you need to give someone a present and don't have any money, you make one. But kids are so bad at making things that they consider home-made presents to be a distinct, inferior, sort of thing to store-bought ones-- a mere expression of the proverbial thought that counts. And indeed, the lumpy ashtrays we made for our parents did not have much of a resale market.

Minu enda edasised mõtted samal teemal.

Delfi päeva komm rämpstoidust on jama

Mõnda aega tagasi jäi pilk sellisele delfi päeva kommile:

PUBLIKU PÄEVA KOMM: seni, kuni maailmas on nälgivaid lapsi, ei ole ükski toit rämpstoit!


Tahaksin öelda, et see on naeruväärne. Võtaks mõningad situatsioonid:

• Sul on 10 kotti kartuleid ja sa teed neist ribad, peale paned rohkelt õli. Tulemuseks rämpstoit - friikartulid. Inimesed söövad ja tervis halveneb.
• Sul on 10 kotti kartuleid ja sa teed kartuliputru ja keedukartuleid, korralikud toidud paned kokku, mis ei ole rämpstoit. Inimesed söövad ja tervis jääb heaks.

 Loomulikult ei saa siin luua seost nälgivate lastega.

 Teine näide:

• Sul on purgitäis kurki ja sa paned sinna rohkelt e-sid, mis konserveerivad toitujaid. Tulemuseks rämpstoit.
• Sul on purgitäis kurki ja sa paned need toidu kõrvale või müüd värskelt. Tulemuseks värske toit.

Kolmas näide:

• Sul kasvavad peenral maasikad ja sa valad need kahjulike putukamürkidega üle. Tulemuseks mürk, rämpstoit.
• Sul kasvavad peenral maasikad ja sa kasutad mõnda loodussõbralikku ja tervisesõbralikku viisi putukatest hoiduda - ja vaatad ka ennem, kas seal üldse on putukaid või sellist ohtu. Tulemuseks ei ole rämpstoit.

Ma kutsuksin üles, et ärge saatke nälgivatele lastele rämpstoitu, lugupeetud delfi kommenteerijad ;)

Mis on liigkasuvõtmine?

Kunagi, lugedes raamatuid, tundus mullegi - nagu tundub, et pea kõigile -, et liigkasuvõtmine = intressidega laen ning kui mingis muus kontekstis räägitakse liigkasuvõtmisest, siis ülekantud tähenduses. Hiljem sain aru, et vanade raamatute autorid seda nii ei mõelnud. See, mida mina pidasin ülekantud tähenduseks, ongi selle sõna otsene tähendus.

Vaataks sõna ehitust - liig(se) kasu võtmine. Liigne - liiga palju. Kasu võtmine - esialgsele panusele lisanduva summa, töö või vara tagasi tahtmine. Liigkasuvõtja võib olla firmajuht, võttes liiga suuri kasumeid; töötaja, nõudes rohkem palka, kui tema tööst saadav kasu (see küll on võimalik ennekõike riigibürokraatias, kus "tööandja" tegelikult midagi ei otsusta) jalõpuks see, kui pank võtab kasu liiga palju. Aga pank ei võta liiga palju kasu kaugeltki mitte alati.

Minu meelest ei tohiks ka nuriseda selle üle, kui firmajuhid võtavad hiidkasumeid - kasu nende tööst võibki olla hiiglaslik. Nuriseda tuleks siis, kui nad võtavad liigkasumeid ...ja erinevus kahe vahel on raskesti tabatav, ent võib olla väga suur. Kui inimene mõtleb välja vähiravimi, mille lihtne apteeker poole tunniga komponentidest valmis segab ja mis ravib terveks vähihaige, siis sõltub kasu paljudest asjadest. Kui vähihaige saab järgmisel päeval liiklusõnnetuses surma, siis mingit kasu sellest polegi; kui vähihaige hakkab terroristiks, on sellest ainult kahju - üldjuhul on sellest siiski suurem või väiksem kasu, patsient võib elada veel 10 või 50 aastat ja ta võib teha suure avastuse või üksjagu lihtsat tööd. Ravides sadu tuhandeid haigeid, on sellest üldiselt siiski peamiselt kasu - ja väga suurt kasu. Apteekrite tööst on kasu natuke rohkem, kui siis, kui nad segaksid kokku köharohtusid - kerge oleks leida asendajaid, nii et see kasu ei ole hiidkasu -, aga selle ravimileiutaja tööst on kasu umbes nii palju, kui palju kõikide nende inimeste elud kasu toovad; hüvet on tema tööst täpselt nende elude endi jagu pluss kõige selle kasu poolt tekitatud hüve. Niisiis ulatub see otsene, ühe inimese poolt tekitatud kasu näiteks 100 000 vähihaige puhul 100 000 000 000 krooni kanti juhul, kui iga haige toob ülejäänud elu jooksul ühe miljoni võrra kasu - ja selles poleks midagi imestamisväärset ka keskmise palga juures. Nii et kui selline arst võtaks välja kasu umbes sama palju, kui Bill Gates, siis see ei teeks temast veel liigkasuvõtjat. Loodame, et see raha omakorda pandaks samuti kõrgete eesmärkide teenistusse :)

Samas on väga palju firmajuhte, kes manipuleerivad töötajad tööle, ei anna inimestele teist valikut, teevad koostööd korrumpeerunud ametnikega ja mängivad enda kätte tootmisüksusi, mille töölised võrdsete ja mitmekesiste võimaluste korral ise parema firma käima võiksid panna - sellisel juhul on iga sent, mille ta kasumina välja võtab, liigkasu. Iga sent, mille võrra tema töötajad vähem kasu toovad, kui nad omapäi oleks toonud, on samuti liigkasu; niisiis on liigkasu isegi see, kui see firmajuht väga palju ei investeeri. Töötajad, samas, saavad vaegkasu, kui otsida sõnale paarilist.

Aga pangad ...kui pank annab talumehele kümme kartulikotti, talumees paneb need maha ja võtab üles sada kotitäit kartuleid ning annab kakskümmend pangale, siis ma ei arva, et see oleks liigkasu - pank otsis korraliku talumehe, kes oskas kartulitega ilmselt paremini ringi käia, kui nii mõnigi teine, ning need kartulid said hästi investeeritud. Pank peabki kasu saama. Kui aga keegi talumehelt pärast tema kartuleid ei taha või kui põldu tabab ikaldus - või kui kartulid, mis pank andis, olid mädanenud ja ei idane -, siis talumehel pole pangale midagi tagasi anda. Talumees ei saanud kasu, järelikult polnud ka pangast kasu - järelikult võib seda juba liigkasuvõtmiseks pidada, kui pank talumehelt 20 kotti kartuleid nõuab. Kui pank seda situatsiooni ette nägi ja tahtiski vanadest kartulitest lahti saada, siis on see kindlasti liigkasu - ja ühtlasi lepinguseaduse rikkumine. Seda veel palju hullemal juhul siis, kui pank ise mängib inimesi võlgadesse ja loob neis valemuljet, et inimesed arvaks, et nende rahapaigutus on investeering. Siin võib rääkida otseselt liigkasuvõtmisest panganduses. Kui seda teeb pankade kartell koostöös - siis on tegemist juba organiseeritud kuritegevusega, mida peaks uurima politsei; sellisel juhul on ka kõik need võlgnevused lepinguseaduse kohaselt õigustühised.

Sellised nüansid siis, mis mõnikord kahe silma vahele jäävad ...tegelikult olen juba paar aastat aeg-ajalt selle sõna tähenduse üle juurelnud ja vaikselt sellise seisukohani jõudnud.

Hinnakujundus - miks mitte lähtuda omahinnast

Keegi eile väitis, et tänapäeva finantssüsteemi puudus on see, et kaupade hinnad ei lähtu mitte omahinnast, vaid sellest, kui palju nende eest maksma ollakse nõus. Olen väga kindlal eriarvamusel, aga kuna mõtlesin asju läbi natuke, siis kirjutan siia lahti. Kasumi ja kulu mõistetest olen enne kirjutanud, viies neid kokku üksikinimese eluga.

Niisiis kujunevad hinnad idee poolest enampakkumise teel - keegi inimene või firma toodab midagi ja selgitab välja, kes kui palju selle eest maksma on valmis. Sellest lähtuvalt müüb ta tehtud kauba neile, kes selle eest kõige rohkem maksaksid. Eeldatakse, et valmisolek maksta lähtub reaalsest vajadusest - sellest, kui palju see kaup loob ühe või teise võimaliku ostja jaoks lisaväärtust või hüvet; väga lolli ostja puhul see loomulikult nii ei ole. Näiteks annab arvuti teadlasele palju rohkem lisaväärtust, kui sekretärile - teadlase eest teeb arvuti kiiresti töö, mis võtaks teadlasel aastasadu (mitte küll teadustöö, aga selle nüri töö, mis sinna juurde käib); sekretäri eest teeb arvuti kiiresti ära töö, mis võtaks tal mõned päevad (teksti kopeerimine või ümber trükkimine või võimalus kiiremini kirjutada). Seega müüb Intel teadlaste ja mängurite jaoks täisvõimsusel arvuteid, sekretäride jaoks selliseid, kus on üks jupp ära võetud ja mis on sellevõrra aeglasemad. See on inteli meetod saada raha, et protsessorite arendust jätkata - väärtusepõhine turu segmenteerimine. Sellised meetodid on õigustatud; nüüd küsimusele, et kas kasumi võtmine on tähtis...

Kui kauba hind läheks paika omahinnaga võrdselt, siis kehtiksid sellised stsenaariumid:

• Töötaja firmast saaks palka täpselt nii palju, kui palju ta sinna sisse paneb - saaks osta toidu ja öömaja, täpselt, sellega kõik piirduks. Kõik saaks ühtlast miinimumpalka.
• Talumees, kes paneb maha kartulid ja võtab pärast üles mitu korda rohkem kartuleid, saaks tagasi mahapandud kartulite raha pluss veel midagi. Väga automatiseeritud töö puhul saaks ta tagasi ainult maha pandud kartulite raha, maamaksu ja bensiini hinna, lisaks väikse protsendi masinate hinnast ja toiduraha.

Küsimus nüüd selles, et tööd tehakse siiski ju selleks, et mingit uut väärtust luua endale ja teistele ...ja huvitav küsimus ka see, et kuna inimesed loovad kogu aeg väärtust, mis on suurem, kui see, millest alustati, mida kõige selle täiendava väärtusega siis teha tuleb?

Aga kui kauba hind läheks paika omahinna järgi, mida siis inimesed teeks, et rohkem raha saada:

• Kulutaks tarbetult väga palju toormaterjali.
• Võtaks tööle kordades rohkem töötajaid, kui vaja, et kasvatada omahinda.
• jne...

Praegu on ka nii, et kui inimene suudab omahinda - tootmiskulusid - vähendada, siis seni, kuni teised talle järgi jõuavad, on see kokkuhoid tema kasum. See paneb inimesed võimalikult palju kokku hoidma - sealhulgas loodusressursse kokku hoidma. Siin on küll nii, et tegelikult peaks iga tootja maksma kinni ka kulud loodusele - selles osas võiks mudelit täiendada. Igaljuhul tähendab paremini optimeeritud tootmine ka praegu kindlasti väiksemaid kulusid, kui selline, kus omahinna vähendamise pealt otsest võitu ei oleks.

Ja mida see tähendab konkurentsis...

• Praegu, kui keegi suudab tootmiskulusid 10 korda vähendada (palgata paremaid inimesi, leida uusi töömeetodeid ja osta või ehitada uut tehnikat), siis kauba hind sellest kohe ei lange. Kauba hind langeb sedamööda, kuidas teised järgi jõuavad.
• Kui oleks teisiti - sellisel juhul lastaks kohe hind alla -, siis oleks see kõigi teiste jaoks täielik krahh - keegi hakkab järsku müüma asja sellise hinnaga, mis on mitu korda odavam, kui kõigi teiste tootmishind. Kliendid jääks ootama, et kõik laseks hinna alla ning tekiks situatsioon, kus see, kui keegi teeb uuenduse, oleks kohene ja üsna korralik turu solkimine.

 Seega kujunevad hinnad enampakkumise teel - ühest küljest, kui palju kaupa kõik kokku toota suudavad; teisest küljest, kui suure hinnaga sellise koguse veel täielikult läbi saab müüdud. Kauba ostab see, kellel on seda kõige rohkem vaja. Makstakse reaalselt loodud väärtuse eest, mitte selle eest, kui palju tehti tööd - ja nii otsivad inimesed võimalusi, kuidas luua rohkem väärtust, tehes vähem tööd ja kulutades vähem ressursse. Klientide ülesanne on mitte osta, kui kokkuhoid on selline, et toodete kvaliteet või töötajate töötingimused langevad; sellist mentaliteeti juurutatakse aeglaselt, kuna seda peavad inimesed ise tegema.

Poliitiline korrektsus

Olen juba mitmeid kordi kirjutanud artikleid, milles kaitsen Savisaart laimu eest ...mõelda, kui palju püsilugejaid sellega kaotada võib, aga samas - ikkagi -, tegu on ka üsna põhimõttelise küsimusega.

Kunagi lugesin kuskilt ilukirjanduslikust raamatust huvitavat väidet, mis andis edasi nii autori arusaamu, kui selle ajastu suhtumist - inimese, kes ei ole õige aristokraat, tunneb ära selle järgi, et ta ajab - teeb järgi - küll õigeid asju, aga pingutab alati üle. Usun, et paljude inimeste "poliitiline käitumine" käib selle alla.

Poliitik on oluline inimene riigis - tema saavutustest, möödapanekutest ja vigadest ning seaduserikkumistest peaks igal inimesel olema hea ülevaade. Selle ülevaate põhjal tehakse valikuid. Siin on võimalik kaks printsipiaalselt erinevat tegutsemisviisi, millest üks on õige ja teine ei ole.

Esimene, mitteõige, näeb välja nii:

• Luuakse endale ülevaade poliitikutest, omistades igaühele kategooria "positiivne" või "negatiivne". Eestis on tavaline, et kas kõik poliitikud on negatiivsed või on üks-kaks tipppoliitikut ka positiivsed.
• Positiivseid hakatakse upitama, negatiivseid maha tegema.

Upitamine on sama hull asi, kui laimamine - see on suhtumuslikult laimamise vastand, sisuliselt sama asi. Kellestki räägitakse häid asju, millel ei ole erilist alust või mis on täiesti valed, eesmärgiga tema sotsiaalset ja poliitilist positsiooni parandada. Teame, et äris ja poliitikas jäävad võitjaks need, keda võimalikult paljud valivad - seega moodustab inimese maine suure osa tema edust. Selletõttu tehakse nii äris, kui poliitikas reklaami ning antireklaami. Õigesti suunatud antireklaam, millel ei ole reklaami elemente ega huvipõhjustavat stiili, võib äri või erakonna põhja ajada. Rahva huvi ja klientide huvi on vältida poliitikuid ja firmasid, mis ei loo neile panusele vastavat väärtust, väärkasutavad (nende) ressursse või petavad ja valetavad.

Selle tõttu käib poliitikas teineteise jälgimine. Siin on võimalik eelmine strateegia, mida mainisin - upitamine ja laimamine. Upitada võib inimest, kes ongi väga hea, liialdades tema headusega; laimata saab inimest, kes ongi ohtlik või halb poliitikas, fabritseerides juurde asju, mis tema halbust peaks tõestama. Paljud inimesed mõtlevadki nii, et kui on halb, siis võib ka rahus fabritseerida, et kõik ikka "aru saaks" - see on juba demagoogia, selline inimene oleks poliitikuna demagoog ning bluffija. Seda isegi siis, kui õilsa eesmärgi nimel.

Teine meetod on järgmine:

• Kogutakse reaalseid fakte, positiivseid ja negatiivseid.
• Kasutatakse neid argumentatsioonis, et luua autentne pilt - mitte liiga positiivne ega ka mitte liiga negatiivne.

Autentse pildi loomisel tuleks laimamise asemel kaitsta laimu eest ka halbu, upitamise asemel kaitsta rahvast ka paremate upitamise eest. Autentne arusaam, kes on kes ja kui palju, on see, mis saab olla õigete otsuste tagamaaks. Faktidel põhinev dialoog ning debatid on harivad - poliitik peab kaitsma enda seisukohti, samas tuues välja ka olulised faktid ja alused, mis tema seisukohti kaitsevad, võib-olla isegi viidates põhjalikumatele teooriatele ja valgustades kuulajaid ulatuslikumalt asjade suhtes, mis on olulised. Poliitiku töö on kaevata välja infot, millest võiks mingil ajahetkel riigile kasu olla (või tema nõunike) - seda saavad lugeda ja arvesse võtta ka tavalised inimesed, firmajuhid ning arvamusliidrid, nii et see hakkab reaalselt asju mõjutama. Kõige selle tagamiseks tuleks demagoogiat vältida - et saad aru, et see poliitik ajab õiget asja ja siis hakkad teda bluffides, teisi laimates jne.. üles upitama. Inimesed, kes üldse viitsivad põhjalikumad materjalid läbi töötada ja läbi lugeda, võiksid olla kursis just täpsete faktidega. Kedaiganes liialdatult üles kiidetakse või maha tehakse, selline tegevus genereerib lihtsalt müra - ja müras ei ole midagi head.

Parim viis sellisest mürast vabaneda aja jooksul on sellist tegevust otseselt paljastada. Kui keegi kedagi laimab ja seda avaldatakse või levitatakse või keegi kedagi (ennast?) upitab ja seda avaldatakse või levitatakse, siis see on halb ja käib kirjutaja enda maine pihta - või nende, keda usutakse kirjutise taga olevat. Ka selles osas ei tohiks möödapanekuid lubada endale. Kui keegi ennast või teisi tõeste faktidega maha teeb ja toetab, siis see on hea; kui inimesed suudavad kannatada enda pihta suunatud kriitikat - õppides sellest - ja samas kaitsta ennast laimu eest, kannatada konkurentide kasuks suunatud positiivset kriitikat - õppides ka sellest - ja samas kaitsta ennast nende upitamise eest ...see saab viia positiivsete tulemuste ning autentse inforuumini. Sellises inforuumis saame teha autentseid valikuid.

Sven Sester laimab Savisaart

Lugesin delfist arvamusavaldust, mis kõlab nii:

"Ega ma sellest erakonnast suurt midagi ennegi arvanud, aga ausalt öeldes on see laimukampaania tõeliselt nõme ja okseleajav," rääkis Sester väljaandele Naised.

Kirjutasin juba varem, et Savisaare reklaam ei ole laim.

Laimu "koosseis" koosneb kahest aspektist:

• Kellegi vastu suunatud sõnavõtt on negatiivne, halvemal juhul antireklaam, mis raskendab tema töösaamist, elu või läbisaamist teiste inimestega.
• See sõnavõtt on ühtlasi väär - see on vale.

Kui sõnavõtt on tõene, siis on tegemist kas paljastusega - seda juhul, kui väidetav ei olnud enne teada või seda varjati aktiivselt - või lihtsalt argumendiga teise inimese vastu - seda juhul, kui väidetav oli teada. Kui väidetav on teemakohane, on argument tugev. Vastasel korral nõrk.

Savisaare reklaam:

• Ansipil on töö. Talle see sobib. - see on tõene. Ansipile sobib see, et ta on peaminister, vastasel korral astuks ta tagasi.
• Sul ei ole. Ansipile see sobib. - see on tõene või vähemalt Ansipi enda sõnavõttudest lähtuv. Seda juhul, kui lugejal ei ole tööd - aga seda teab igaüks ise, kas tal on, seega ei saa seda valeks nimetada, vaid ainult retoorikaks; pigem teab ilmselt igaüks kedagi, kellel tööd ei ole, seega võtavad pea kõik seda isiklikult. Ansip teatas kunagi päevalehes(?), et "Eestis ongi tööpuudust liiga vähe" (mingit põhjendust küll ei antud, aga selline väide eksisteeris ning suunas kindlasti ka teisi sarnaselt mõtlema), samuti on ta korduvalt kinnitanud, et selles majanduskriisis pole midagi halba. Järelikult - talle see sobib.

Teine reklaam:

• Laar lubas aastaga 50 000 uut töökohta. - ma ei leidnud vastavat tsitaati ega mäleta seda, ent usun, et see on tõene. Kogenud poliitik ei kasuta kampaanias otsest valet. Kuna Laar on poliitik, siis tuleb eeldada, et see väide sisaldas järgmisi komponente:
• Tema eksperthinnangut majandussituatsioonile ning selle trendidele. Iga poliitiku sõnavõtt peab arvesse võtma hetke tingimusi ning nende arenguid; poliitiku ülesanne (lausa peamine töö) on oma nõunike kaasabil selliseid arenguid professionaalselt ennustada.
• Sellest hinnangust lähtuvalt teadis ta, milliseid samme tuleb astuda, et saavutada tööhõive suurenemine 50 000 inimese kohta. See on lubadus. Poliitik vastutab oma lubaduste realistlikkuse eest.
• Tegelikult tuli 50 000 töötut juurde. - tööpuuduse kasv on samuti fakt, nagu kõik teavad.

Sellest lähtuvalt oli Savisaare kampaania küll negatiivne - viitas konkurentide esimesel juhul halvale taotlusele ja teisel juhul nõrgale kontaktile reaalsete olude ja trendidega, vähesele professionaalsusele -, kuid selles ei ole laimu teist tingimust, sest kõik esitatud väited on tõesed. Järelikult ei olnud Savisaare kampaania näol tegemist laimuga.

Mõlemal plakatil on veel komponente:

• Tööhõivejärjekord, mis meenutab, et Savisaar astus reaalseid samme tööhõive tõstmiseks. Selline järjekord näitab positiivset taotlust - Savisaar ei olnud olukorraga rahul, vähemasti ei saa teda otseselt selles süüdistada. Võime küll otsida kõikvõimalikke tagamaid tema tegevuse puhul - näiteks, et kogu see asi oli korraldatud selleks, et teha selline plakat -, ent sellised süüdistused on otsitud ja ei kajasta reaalseid fakte. Süüdistustele, mis ei lähtu teadaolevatest faktidest, tugineda paraku ei saa.
• Keskerakonna logo, mis tähendab, et süüdistus ei ole esitatud anonüümsete allikate poolt ja Keskerakond võtab öeldu eest avalikult vastutuse.

Kuna Savisaar ei laimanud kedagi, on väide, nagu ta oleks seda teinud, laim. Seda järgmistel põhjustel:

• Väide, et see on laim, sisaldab väidet, et Savisaare reklaam oli negatiivne ja suunatud kellegi vastu. See on tõene.
• Väide, et see on laim, sisaldab väidet, et Savisaare reklaam ei olnud tõene. See on väär.

Järelikult - Savisaar mitte ei laimanud, vaid meenutas. Meenutamiseks nimetab seda Keskerakond ise.

Teine delfi uudis, mis laimab Savisaart, sisaldab rida uusi plakateid, mis parafraseerivad Keskerakonna reklaami.

• Savisaarel on töö ja UUS auto. Sul ei ole. Talle see sobib. - Savisaar ei ole ametlikult öelnud, et talle sobib, et teistel ei ole töökohti. Ta ei ole astunud ka samme, mis seda tõendaks - pigem vastupidi. Järelikult see on laim.
• Savisaar keerab riigi perse. Talle see sobib. - Savisaar ei ole ametlikult öelnud, et ta keerab riigi perse, samuti ei ole ta astunud selgeid samme selles suunas. Järelikult see on laim.
• Paaris järgnevas plakatis ma laimu ei näe.
• Viimane plakat - "Edgar sööb vorsti. Sina ei söö. Paras sulle!" Selle plakati all on Keskerakonna logo, järelikult pretendeerib autor, et see on Keskerakonna ametlik seisukohavõtt. Järelikult on see laim.

Seega on käivitunud Keskerakonna vastane laimukampaania. Selle laimukampaania taga on delfi.ee ehk siis paljusid ajakirju-ajalehti siduv organisatsioon või keegi, kelle poolt see on mõjutatud või kinni makstud. Teame hästi ja mitmesugustest erinevatest allikatest, et Hans Luik on alati ette öelnud, mis teemadel milliseid arvamusi avaldada, see on juba vana Ekspressi komme.

Miks ma sellist justkui Keskerakonda pooldavat kampaaniat ajan ...ei, ma ei ole Keskerakonna fänn. Kaugel sellest. Veel vähem olen ma Langi või Ansipi fänn. Ma olen tõe fänn ja laimu vastane.

Kunagi, kui olin poliitiliselt aktiivsem kübermeedias ja elus, olin seotud mitmesuguste kampaaniatega (millest tänase päeva seisuga üks ka läbi kukkus, nimelt olin ma (mitte küll väga aktiivne) eurovastane - kõik tollal ette nähtud ohud realiseerusid, aga ma olen siiski praegu euroliidu pooldaja). Mis oli ja on minu jaoks kindel reegel - asju aetakse faktide pinnalt. Ma võin olla x nähtuse paadunud vastane, aga ma esitan argumente, mis tunduvad peale üle kontrollimist ja arutamist veel tõesed. Kui ma märkan, et keegi blufib - ta võib olla minuga "samal poolel", aga ma parandan teda ja võin nii esitada argumente vastaspoole kaitseks. Seda seetõttu, et ma ei arva, et poliitikas on "pahad" ja "head", nii et ühtesid tuleb maha teha kaasates laimu, bluffi ja kõike muud, raudses ringkaitses, ning teisi aina kiita ja upitada. Ma arvan, et asju tuleb esitada autentselt ja nii saab ka selgeks, kes on kes ja keda toetada ja mis vallas toetada. Kui keegi hakkab raevunult lahmima, siis see on natuke jama.

Ma oleks täiesti rahul, kui Reformierakond ja teised teeksid kampaaniad, kus viitaks Keskerakonna viimaste aastate vigadele autentselt (või kasvõi vanematele, kuigi see on vähem veenev). Samas, kui kogu nende laimukampaania (vähemalt nende teiste siis, aga ehk on siin oma seos ka Reformierakonnaga) baseerub valedel, siis ma ei ole rahul. Siis ma mõtlen, et neil ei olegi ühtegi mõistlikku argumenti peale lahmimise, emotsemise ja sõimamise. Ütleme ausalt, et kõik uudised on täis sõimu Keskerakonna teemal - ja juba ammu ei ole see kuidagimoodi seotud Keskerakonna tegemistega, nende reaalsete poliitiliste vigadega, vaid ainult sellega, et kui Savisaar Ansipile midagi näkku ütleb, siis hakkavad Sven Sesterid kiunuma, et jälle ta sõimab. Õieti, et laimab ...aga ei ole laim, ei ole.

Näiteks võib tuua ...suitsetamine on tervisele kahjulik. Jah, nõustun. Aga kui keegi selle mõtte juures hullub ja teatab, et lisaks on see veel räigelt radioaktiivne ja võib põhjustada maavärinaid, siis ma parandan teda - need faktid ei ole enam tõesed. Mind teeks murelikuks mõni hull, kes süüdistaks suitsetamist absoluutselt kõiges, pööramata tähelepanu teistele probleemidele. Või kes näiteks ütleks, et suitsetajad on tapahimulised maniakid. Argumendid peavad olema tugevatel alustel, täpsed ja konkreetsed - vastasel korral on tegu bluffiga. Ma saan aru, et lihtne inimene läheb kõigega kaasa, mis on Savisaare vastu, pööramata tähelepanu sellele, kui asi juba päris maast lahti on - aga see ei ole õige praktika. Õige praktika on see, et meil ei ole müra; et Savisaare vastu oldagu, kui vaja, aga argumendid võiks olla tõesed. Meedia, üleüldse, võiks esitada objektiivse pildi - mida ta on teinud head, mida halba, millised reaalsed vead on tema kõnedes ja millised Eesti poliitikamaastikul uudsed ideed. Muidu ma hakkan paratamatult tundma, et kedagi demoniseeritakse, kuigi tegelikult on ta teinud lihtsalt x viga, x möödapanekut ja võimalik, et tema motiividega ei ole kõik päris korras. Tekib tunne, et ajakirjandus on päris kollaseks kätte ära läinud ja tasakaalukust ei ole enam kusagil, erapooletus on null. Kui ta tõesti nii kuri on, võiks ju selle kinnituseks ka reaalseid fakte olla, mitte mingit õhust võetud jama.

Ja lõpuks - poliitik võib ja on kohustatud juhtima tähelepanu teiste poliitikute vigadele. Konkreetses ja teravas toonis. Kõik poliitikud peaksid seda tegema, eristuma nii enda innovatiivsete ja uusi asju parandavaid ideid andvate sõnavõttude, kui ka teiste poliitikute kriitika abil. See on avalik debatt. Tähtis on, et kõik oleks kursis meie poliitikute heade, halbade ja muidu kummaliste külgedega, omaks autentset informatsiooni. Ja kui kellegi maha tegemine eeldab bluffi ja huupi lahmimist, laimu ja valesüüdistusi, siis äkki polegi vaja teda maha teha? Või tuleks koguda konkreetseid fakte. Kasvõi kahtlused on teretulnud, kuni need on piisavalt tugevalt põhjendatud ja neid esitatakse kahtluste pähe.

Vähem müra, rohkem fakte, lugupeetud meedia!

Teemal "Euroametnikud: lennukeeld võis olla viga"

The greatest mathematicians like Archimedes, Newton and Gauss have always been able to combine theory and applications into one. - Felix Klein

Lugesin artiklit teemal "Euroametnikud: lennukeeld võis olla viga" ja nõustun üldiselt kommentaatoritega, et sellel teemal ei saa öelda "võis olla viga" - kindlasti on see oluline asi, mida tulevikus silmas pidada (teha täpsemaid modellatsioone ja teste), aga antud juhul see ei olnud viga selle informatsiooni pinnalt, mis olemas oli.

Võimalik, et modellatsioonid tehti ad hoc meetodil, kuna puudus vastav ootus või kogemus, aga siiski oli antud juhul nendega arvestamine kindlasti õige.

Mis kõlas naeruväärsena, oli selgitus, et asi oli "tõenäosuslik" või sellele tuginemine. Ilmaennustus ei olegi midagi muud, kui tõenäosuslik - mõne päeva lõikes peab tihti paika, nädala lõikes võib ka paika pidada, kahe nädala lõikes juba tihtipeale ebatäpne ja pikemalt naljalt keegi ei ennustagi väga detailselt. Kui näiteks lennuki alla kukkumise tõenäosus on 1%, siis 2000 lennukist kukub alla ca. 20 tükki. Ja seda üsna konsistentselt.

See, et ilmaennustus on tõenäosuslik teadus, on samas tõestatud - või vähemalt üsna üheselt näidatud. Ilm ei sõltu mitte nendest mõnestsajast või mõnesttuhandest faktorist, mida ennustajad arvestavad, vaid absoluutselt kõigest, mis Maal ja selle ümbruses toimub - miljarditest faktoritest. Matemaatikaharu, mida kutsutakse "kaosematemaatikaks", annab sellele selgituse (eriti tänu oma ajaloole). Nimelt ei saagi paljudest keerukatest paralleelses vastastikmõjus olevatest süsteemidest koosnevaid süsteeme väga täpselt ennustada, eriti mitte lineaarsete modellatsioonide abil - ja igasugune ilmamodellatsioon on selles mõttes lineaarne, see järab alati välja paralleelsuse, mis on selle väikseimates ühikutes ning paljud erinevad seosed, mis tegelikult toimivad. Aga see ei ole veel põhjus tormihoiatusega merele minna.

Sama moodi nende lennukitega seonduvad modellatsioonid - pigem karta, kui kahetseda siinkohal.

Asi, millele kommentaariumis väga ei viidata, on see, et ka reaalsed testid reaalsete lennukitega oleksid ainult tõenäosuslikud - kui kontrollida olusid lennukiga, mis lendab kell 15:00, siis sellest saadav info oleks ainult tõenäosuslik lennuki kohta, mis lendab kell 17:00. Ja arvutimodellatsioonid, kui need on hästi tehtud, on vähem tõenäosuslikud.

Ainus kindel asi, mis annab kindlad tulemused, oleks kõik lennud tegelikult teha - sellisel juhul saaks kindlalt öelda, kui paljud neist katastroofiga lõppesid. Aga see oleks tagantjärele tarkus. On kaks võimalust - teooria ja tagantjärele tarkus. Praktikat kui katse-eksituse meetodit saab rakendada ainult tavapärastes ja mitte väga olulistes situatsioonides, mujal tuleb siiski rakendada teooria praktikasse rakendamist - ehk siis modelleerida kõige võimsamate olemasolevate vahenditega ja võtta tulemusi arvesse. See on oluliselt parem, kui mitte midagi. Ja teatud asjades, paraku, jääb teooria alati tõenäosuslikuks - ja praktika alati üliriskantseks.

Ja selle kõigega ei taha ma ümber lükata praktilist väidet, mille artikkel esitab - võib-olla oleks tulnud neid lendusid oluliselt vähem ära jätta ehk siis ainult seal, kus risk oli reaalne.

Miks riiklikud tarkvaraprojektid kõrbevad?

Lugesin seda blogiposititust. Sellega on viimase umbes aasta sees juba kolm fupaad riigi infosüsteemidega:

• Puuetega lapsed ei saanud mitu kuud raha, infosüsteemi viga.
• Digiretseptide infosüsteem ei toiminud ja praktikas oli olukord eriti hull.
• ARKi infosüsteem feilis.

Ma usun, et seda võiks juba tendentsiks kutsuda. Kuna mul on endal ka palju probleeme olnud - IT's üldiselt ikka tuleb neid ette -, siis mõned mõtted (mis ka sinna kommentaariumisse panin, kuigi siiamaani pole need veel lisandunud - aga igal juhul läks nii pikaks, et eraldi postitus siia ehk paremgi).


Mina usun, et see on suures osas ka poliitikute probleem - vaadates, kui palju just viimasel ajal neid probleeme on hakanud tekkima, tundub mulle, et riiklike IT süsteemide valdkonda Eestis kui sellist juhtitakse üldse täiesti valesti.

Mul on endal olnud elu jooksul samuti üksjagu probleeme tarkvaraarendusega ja ma usun, et need sarnanevad nendele, mis reaalselt eksisteerivad:

Esimene probleem on see, kui klient tahab saada igasugust funktsionaalsust kiiresti ja kohe, mis tegelikult ajab süsteemi segaseks ja keerukaks. Aus olles - kunagi toppisin ise sellist funktsionaalsust igale poole, aga eks kogemus õpetab. Igaljuhul usun, et riik teeb väga mahukaid tellimusi selleasemel, et iteratiivselt ja järk-järgult süsteeme arendada ja juurutada, nagu rahvusvahelised kombed, tavad ja metoodikad ette näevad. Sellist probleemi olen näinud paljude klientide juures - ei saada aru põhialustest, tee mis tahad. Arvan, et selle juures aitab ennkõike inimeste asendamine - isikud, kes seda asja juhivad kõige kõrgemal tasemel, on ajast lootusetult maha jäänud. Vb. nad olid õiged, et 10 aastat tagasi tiigrihüpet teha, modemeid osta ja inimestele Office'it õpetada, ent praeguseks hetkeks on vaja juba uut kvalifikatsiooni ja kogemuse taset. Esimene oluline asi - lõplikel otsustajatel peab olema endil väga tugev arenduskogemus ja mingid poliitikud ei tohiks liigselt ülbitseda, et kuidas nende meelest asja ajada tuleb. Ma olen pea kindel, et nad seda praegu teevad - nurisevad asjade kallal, mõtlevad välja mingeid "lahendusi" oma ebakompetentsuse pinnalt ja siis kasutavad oma võimu, et asjad nende "lahenduste" abil p*rse ajada.

Teine probleem on ajagraafikud. Tihtipeale ajavad võhikud taga sellist asja, nagu "tähtaegadest kinni pidamine" halvas mõttes ...tihtipeale on need tähtajad soovmõtlemine. Näiteks näen ma inimeste puhul sellist tendentsi - kui mina ütlen, et _midagi_ saab valmis kahe nädalaga, siis nad eeldavad, et _kõik_ peab saama valmis kahe nädalaga; kui ma ütlen, et kui väga pingutada ja kõik perfektselt läheb, saab asi kuue kuuga _ilmselt_ valmis, siis lasevad nad iga nädal millelgi valesti minna - hilinevad materjalidega, ei aja oma asju korda - ja usuvad siiski, et asi peaks kuue kuuga _kindlasti _ valmis saama. Teiseks usutakse levinult, et arenduse täpset aega saab täpselt öelda, kuigi see on rohkem ilmaennustamise laadne asi. Aga hullemal juhul, mida juhtub nii 90% juhtudest, on klient veendunud, et minu poolt öeldud aeg on "liiga kaua" ja peaks ikka kiiremini tegema - "rohkem pingutama" või midagi. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma omad ajad ja vabadused kehtestan, aga kunagi oli ikka tihti seda, et kuidagi suruski keegi ülemus või klient oma soovmõtlemise plaanidesse läbi ja siis oli suur jama, kui ei saanud - ja ainus reaalne võimalus reageerida, et leppetrahve ja asju ei tuleks, on riigi puhul ilmselt süsteemi pooliku ja vigasena üle andmine. Keegi ju ei saa vigu ette ennustada ega kõiki nüansse, nii ei saa keegi ka aegu täpselt ennustada - ja klient nõustub sellega seni, kuni tulebki tegelikult välja, et aeg sai öeldud liiga lühike, edasi on jama. Ja ma arvan, et kõik need katkised infosüsteemid tulevadki nii - poliitikud oma naiivsuses ja soovmõtlemises küsivad mingeid aegu, võtavad kõige optimistlikuma prognoosi, teevad veel 10% lühemaks, et eks siis pingutagu (kuigi pingutamine võis juba algses optimistlikus prognoosis inimvõimeid ületadagi ja sellele lisaks eksisteerida ka pessimistlikumaid prognoose) ja lõpuks ongi selline ajakava olemas, et kui midagi vähegi valesti läheb - ja üldiselt siis ka, kui ei lähe -, siis on lõpuks valik: kas joosta ajast üle või anda üle poolik toode. Kui on mingid hullud "kinnitatud" ja väga-väga kõrgelt paika pandud ja "kooskõlastatud" ajaplaanid, siis võibki välja tulla, et midagi pole teha - progejad lõpetagu asjade testimine, nüüdsest teema kolm korda kiiremini tööd, paneme asjad käima ja anname üle, muud pole teha. Ja kuskilt veel poliitiline/kliendipoolne surve, et mingil juhul ei lähe ajast üle. Samas kui tegelt tuleks kulutada veel teist sama palju aega, kui kulutatud ongi.

Kolmas probleem on nende "eile" tähtaegadega - tuleb klient ja ütleb, et tal on tellimus ja seda on vaja eilseks, humoorikalt siis. Aga tal ongi seda eilseks vaja ...ja kui progejad teevad iga nädal tööd plaaniga saada nädala lõpuks valmis, kuigi ainult ülim pinge saab neid panna silmi kinni pigistama fakti ees, et alla kahe kuu sellist asja teha on võimatu, siis iga nädal tehakse väga kiirustades "kõik" valmis, siis see ei tööta, järgmine nädal tehakse ka saasta - ja kui alguses oleks olnud realistlik rahulikult võtta ja kahe kuuga ära teha, siis selline laussaasta tootmine venitab asja poole aasta peale, sest lihtsalt ei tehta järjest ja mõistlikult, vaid tehakse iga nädal mingi kvaliteeditu saastahunnik valmis ja siis proovitakse järgmine nädal uuesti, lõpuks on lihtsalt lademetes vigu ja eimidagi töötavat - ja see teffekt tekib alati, kui klient jõuliselt survestab ja omast arust "motiveerib" äkki, teeseldes mingit kahtlust iga aja osas ja jagades iga kava lambist kahega ja kinnitades, et mis see ikka ära ei ole selline asi valmis teha, oleks endal aega ja viitsimist, ma õpiks kõik selgeks ja teeks ise just selle ajaga, aga näe, aega pole.

Probleeme muidugi sadu, aga need on näited sellest, kuidas kliendid tegelikus elus asju nässu ajavad - mitte, et mul midagi klientide vastu oleks, aga need juhtumid just sellisel kujul eksisteerivad ja mida enesekindlam klient, seda hullem töö on asi kontrolli alla võtta ja korrektsed meetodid ja plaanid läbi suruda. Selliseid kliente on väga palju, kes ei tea päris täpselt, kuidas browseri käsureale aadressi sisestada või tabelarvutusprogrammis kogusumma arvutamine automatiseerida, ent teavad päris täpselt, kuidas programmeerijad oma tööd peavad tegema ...leidub, paraku, ka plju samasuguseid IT firmade juhte - lõpuks leidub ka diplomaatilisi progejaid, kes nendega koos töötada suudavad, kuigi mitte eriti produktiivselt, aga vahel toob selline asi siiski raha sisse. Lollilt ülemuselt ju tulebki raha ära võtta vms., nii et ma olen näinud ka ehedaid juhtusid, kus progeja ongi kuid järjest töötanud midagi tegemata ja promob mulle, et mine jah siia tööle, siin saab niisama elada ja midagi ei pea tegema, väga lõbus. Ja tänu sellele, et ega paljud kliendid ka paremad pole - ja ega nad oma võhiklikkust ka ei tunnista, et abi otsida - püsivad ka sellised IT firmad edukalt - aga siiski ei kuulu nende hulka üldjuhul suuri riigiinfosüsteeme tegivad põhiettevõtted, nagu Cyber või RIA.

Ja lõpuks, viga, mida kliendid - ja ka riik - järjekindlalt teevad on see, et valitakse kõige odavam pakkumine. On olemas hinnad, mille puhul mingi elulise paratamatuse tõttu projektid täiesti kindlalt põhja lähevad - sellised rahanumbrid, mida konkursi võitmiseks küll pakkumisse kirjutatakse, alati leidub lolle, aga pärast tuleb välja, et nii ikkagi ei saa asja tehtud või tuleb mingi saast. Sest esmapilgul tundub, et mis siin muud ikka, ostad süüa ja kirjutad koodi, aga reaalsuses on siiski palju väljaminekuid ka IT firmal, lisaks on mingid rahanumbrid, millega ei anna enam kedagi motiveerida - kui kedagi leitaksegi, siis entusiastlikust töötamisest on asi kaugel. Ja seega ühes firmas öeldigi, et võidavad küll odavad pakkumised, aga mis siis - paar aastat ootame ja need projektid on ringiga meie juures tagasi. Ja seda, et klient hakkab väga odavalt väga palju tahtma ja ei saa aru, et reaalsus ei salli sellist asja ja need projektid põruvad ühel või teisel põhjusel kindlasti - selliseid leidub ikka väga palju.

Lõpetan sellega nimekirja - olulisi aspekte ja põhjuseid on veel, aga need konkreetsed annavad ehk mingi pildi, mis toimub. Ja miks sellised asjad lõpuks läbi lähevad. Ja et ilmselt on süüdi just ennekõike tellija - poliitikud, ministrid. Sellised prohmakad on riiklikul tasemel just viimaste aastate jooksul tavaliseks saanud ...ja siin ei saa ka ülemaailmset kriisi süüdistada ;)

Huvitavaid asjaolusid aju tööst ja produktiivsusest

Ma olen mõned korrad siin juba kirjutanud kellaaegadest.

Minu elus on ilmselt sadu juhtumeid, kus ma saan õhtul sisse tohutu töötempo, kuna mul on väga hästi paika loksunud, mida teha. Istun õhtul maha, mul on ülesanne silme ees ja hakkan lihtsalt täie hooga kirjutama - tihtipeale lõpetan hommikul kell kaheksa, asi töötab ja "hommikul" on natuke viimistlemist ja lihvimist, siis on tulemus käes.

Paljudel juhtudel on ka teisiti - õhtul tekib koodi mingi viga, miski ei lähe käima ja asi ei tööta. Vanasti, olles algajam, otsisin sellisel juhul tihtipeale viga, kulutades selleks kaks, kolm, neli tundi - üldjuhul täiesti tulemusetult. Nende tundide jooksul kadus (loomulikult) igasugune produktiivsus ja kui leidsingi vea, olin juba nii väsinud, et enam polnud võimalik midagi teha - sellisel juhul on veel üleval püsimine juba mõttetu aja raiskamine, kahe-kolme päeva lõikes väga suur produktiivsuse kadu. Hommikuvärskuses ei ole küll kunagi sellist produktiivsust - on rahulikum rütm, rohkem mõtteid ja loovam lähenemine, ent mitte produktiivsust asjas, kus mõttetöö on juba tehtud. Hommikune töö on köögis kohvitassiga, kui aju töötab selgelt, aga kirja pole mõtet midagi panna - iga asi ju sõltub igast muust asjast, koodi ei kirjutata rida-realt, vaid korraga peale kontseptsiooni välja arenemist, kirjutamise ajal mõeldakse detailidele, ent tervik peab enne (vägagi detailselt, igakülgselt läbi kaalutult) juba silme ees olema. Hommikune töö võib käia ka hoopis muude asjadega tegeldes, jalutades ja nõusid pestes. Ajad arenevad ja kuna mul on väga hea pimedalt koodi kirjutamise võime, mis kogemuse kasvades järjest paraneb, siis olen leidnud teise tehnika, kui sellise mõttetu õhtuse kvaliteedi pärast muretsemise. Nimelt - kui kood ei tööta, siis ei tööta. Kirjutan lihtsalt edasi ja ei proovigi käima panna. Ühtu on lihtsalt sedavõrd hea aeg justnimelt suure hulga koodiridade produtseerimiseks - julgelt võib öelda, et kakskümmend korda hommikust parem, sest hommikul kirjutab kuue tunniga heal juhul 0-50 rida töötavat koodi, õhtul aga sama ajaga 200-500 rida, 500 küll erilises hoos juba -, et seda aega ei tasu raisata vigade otsimisele. Ühe vea leidmiseks pruugi õhtul üldse värskust piisatagi - küll aga leiab selle hommikul viie minutiga. Seega on hommik tihtipeale, kui see on viis minutit nelja tunni suhtes, oma 20-40 korda produktiivsem aeg vigade leidmiseks. Seega ongi tekkinud mul komme kirjutada õhtul palju vigast koodi - tegelikult küll kaks kolmandikku ajast suht töötavat - ja parandada vigu ning muretseda kvaliteedi pärast alles hommikul. On muidugi palju vigu, nagu näpukad, kus ei tule otsida sõltuvustest ja tervikust, vaid konkreetsest kohast, mida leiab just õhtul - vahel lahendan õhtul just produktiivselt korraga sadu tüüpvigu, aga siis juba kindla tehnikaga, kuidas seda teha. Vead, mis nõuavad loovat lähenemist, jäävad hommikule.

Teine huvitav aspekt - tihtipeale kirjutan palju koodi, mis pealtnäha töötab, aga kus on mõni väike ja võib-olla üsna raskesti leitav viga. Teen töö ära, commitin ja lähen jalutama. Või tegelen lihtsalt muude asjadega. Lõõgastun ära, mõtlen juba täiesti muule ning siis tuleb poes, bussis või suvalisel hetkel pähe, et tegelikult oleks tulnud real 243 kirjutada 21 asemel 22, sest kasutasin selle jada jaoks ju ühepõhist, aga mitte nullipõhist indekseerimist. Või tuleb pähe mõni märksa rohkem taustauuringut nõudev viga, so. selline, kus mitmetest asjadest tuleb kokku, et mingi nüanss oleks tulnud teisiti teha, et asi mingis olukorras suvaliselt kokku ei jookseks või vale tulemust ei annaks. See jääb siis meelde ja kui jälle arvuti taha jõuan, võtan selle rea ette, parandan kiirelt ära ja commitin uuesti.

Teiseks on veel üks naljakas asjaolu ilmnenud, mis kehtib 99% juhtudest - ma ei tea kindlalt, kas mu koodis on vigu ja kus need võiks olla, kuni neid veel on. Aga siiski ma tean üsna kindlalt, et seal võib vigu olla. So. selliseid, mis võiksid midagi reaalselt häirida. Kui viimane viga on parandatud, siis tean ma üsna kindlalt, et selles koodis enam vigu ei ole. Lihtsalt tean. Ja see on sedavõrd konsistentselt ilmnenud, et selline nähtus eksisteerib, et olen hakanud sellele juba üsna rahulikult toetuma - kui on teatud kindel tunne koodi suhtes, mida ma tean, siis ma sellest konkreetsest koodiosast vigade otsimisega enam ei tegele, vaid panen selle kinni. Lihtsalt mingi kahtlus kaob ära või udune aimdus või tunne, et see ei ole veel päris lõplik. Ja vead ise võivad olla täiesti sellised, et need tulevad välja kuidagi juhuslikult või testimise käigus vms. - need ei ole üldiselt mingid konkreetsed vead, mille iseloomu ma vähegi kirjeldada võiks, vaid ainult see udune aimdus, et kood ei ole veel päris lõpuni viimistletud. Ja mulle teeb iga kord lausa nalja, kui see asi jälle kinnitust leiab, et selline sisetunne on "targem, kui mina".

Kirjutasin selle selleks, et inimesed mõtleks oma töökorralduse peale ;) Kuigi ma tan, et isegi paljud ülemused arvavad, et programmeerimine on miski töö, mida tehakse rida-realt arvuti taga passides ja parim oleks, kui kindlatel kellaaegadel - kunagi olin päris närvis, et sellised üldse IT sektorisse midagi juhtima satuvad, aga ajaga suht neutraalseks muutunud selle suhtes, lihtsalt ise ei taha selliste alluvuses töötada. Ega neid ju õpetada ka ei saa - ei saa ju kogemusi, annet ja head metoodikatundmist inimesele lihtsalt pähe panna kuidagi.