Ühistranspordi arengukava

Sissejuhatus

Soomes töötades tegime natuke luuret ja Soome tehnikaülikoolil on midagi põhimõtteliselt sarnast. Nende idee on piiratum, kuna piirdub ühesuuruste mikrobussidega, ent ma oletan, et kas praegu või varsti katsetavad nad seda oma kampuses. Soomes oli tugev tagasilöök sellele, et mu ülemus oli sarnast asja katsetanud invabussidega ning sellele järgnes skandaal, nii et ta kartis pööraselt igasugust sellist juttu. Samuti on sarnane teenus Soomes inimeste lennukile viimiseks. Igaljuhul olen ma arendanud selle idee oluliselt kaugemale, kui materjalid, mida mulle anti. Tegelikult ei suutnud ma seal üldse muuga tegelda ja vastuseks sellele, et ma 20% ajast oma põhitööga tegeleks (milleks mul muidugi aega ei olnud, sest see idee arendus, luure ja esitlus võttis kogu mu ärkveloleku aja, nagu minuga tihti juhtub, kui ma millestki vaimustun), sain hoopis mitmed inimesed selle ideega peale aega kulutama endale lisaks :) Tehniliselt analoogseid teenuseid arendatakse USA's nii 10-20 start-up'i poolt, kellelt on võimalik saada tehnoloogilist partnerlust, siiski on allpool toodud laiem idee tehnoloogiliselt ja matemaatiliselt väga keerukas ning nõuab tõsisemat researchi (mille tegemisest, juhtimisest või osalemisest ma olen ise kõige rohkem huvitatud siin). Tegelen ka praegu mõningal määral sellega, et leida inimesi ja võimalusi, kuidas see asi teoks teha - igaljuhul pigem tundub, et siin on vaja laiemat huvi.

Tallinnas on taksoteenusega see põhiline probleem, et teatud aegadel ei ole taksot üldse võimalik saada. Teine probleem on see, et igasugune transport saastab loodust.

Taksoteenuste arengukava

Takso dispetšerteenust on võimalik ümber kujundada selliselt, et taksot tellides oleks võimalik teha järgmised valikud:

• Kas ja kui palju oled valmis kõndima enne takso peale minemist, kas ja kui palju peale maha minemist.
• Kui suure ringi võib takso teha protsentides teekonnast või absoluutselt (mitu minutit võib reis kauem võtta, kui võtaks lühima tee läbimine).
• Kas oled valmis sõitma teistega koos samas taksos.
• Tähistada tuleks alguspunkt, sihtgrupp (praeguse taksoseaduse põhjal ei saa), inimeste ja pagasi hulk.
• Kui kaua oled valmis taksot ootama; millal tahad hiljemalt minema hakata või alternatiivselt, millal pead kindlasti kohal olema. Kas tahad taksot saada võimalikult vara või võimalikult hilja (ASAP, ALAP, ATAP).
• Kas oled valmis ümberistumistega, kas ühega või mitmega.
• Kas tahad võimalust sõidu käigus marsruuti muuta (kui see valida, siis kaovad muud valikud ära ja alles jääb klassikaline taksoteenus ehk juhiga auto rent).
• Mida suurem vabadus jätta pakutud taksole, seda odavam on kilomeetrihind. Sõidu tasu võetakse lühima marsruudi alusel kaardilt, mitte läbitud teekonna põhjal. Maksmine toimub tellimise hetkel ning tühistamise korral saab osa raha tagasi.
• Kuna teenuseid saab jagada pakettideks ning pakkuda eri pakettidele isegi eri veebiliideseid, siis ei pea neid valikuid reaalselt tegema, vaid võib tellida takso sobiva teenuse kaudu. Võib ka koostada custom paketi ning selle talletada. Seega on võimalik luua mugavad kasutajaliidesed, kus on näha erinevaid tervikpakette, mis vastavad eri sihtgruppide ootustele - ühte teenust kasutab see, kes läheb peolt koju, ning teist see, kes tahab jõuda hommikul laevale/lennukile. See tähendab - siin antud parameetrid on need, mida saab määrata süsteemi sees põhiteenusest, erinevaid sihtotstarbelisi teenuseid eri liidestega saavad pakkuda vahendajad, kes loovad oma klientidele meelepärasemaid liideseid, mis teevad päringu sellesse süsteemi.

Taksojuht saab teha järgmised valikud:

Süsteem on võimeline selle info põhjal tegema järgmist:

• Optimaalselt juhtima taksosid selliselt, et terve linna piires oleks kogumarsruut võimalikest lühim.
• Kasutama paindlikult eri suuruses autosid ja busse vastavalt sellele, kui palju on soovijaid ühest punktist teise sõitmiseks.
• Hoolitsema tagavaraautode eest piirkondades, ning kontrollima seda, et igal pool oleks vabade taksode hulk vastav tõenäosustele taksode tellijate ning rikete osas.
• Kuna paljud jätavad vabadust süsteemile, siis on süsteemil võimalik kasutada kogu oma paindlikkust selleks, et pakkuda teenust minimaalse kuluga.

Esimesed kaks olukorda on sellised, kus praegu on takso saamine võimatu või väga keeruline. Hetkel kulub takso tellimisele nendes olukordades pool tundi kuni tund.

Esimene stsenaarium - peolt (ürituselt) koju minemine:

• Peolt koju minejatel on aega taksot oodata, kuna neil on huvitav ka peol. Seega valivad nad näiteks, et on valmis taksot kuni tund aega ootama, kui pidu hakkab nende jaoks igavaks muutuma.
• Peolt koju minnes on paljude jaoks põhiline probleem see, et plaanipärane ühistransport enam ei käi, ning seega on nad ilmselt valmis sihtpunktis, kui mitte ka lähtepunktis, kõndima kuni viis minutit vms.
• Ühel peol võib olla ca. 50-500 inimest, kes jaotuvad põhiliste linnaosade vahel ära. Tallinna linnaosad seisnevad peamiselt erinevates teedes, mida on vähe ja mis lähevad eri suundades kesklinnast välja - näiteks Nõmme, Pääsküla ja Laagri elanikele piisab Vabaduse puiesteest.
• Kui samasse piirkonda lähevad näiteks 20-50 paindlikku inimest, siis on võimalik planeerida buss. Taksojuht, kellel on leping TAKiga, saaks minna bussiparki, võtta öösel bussi (mida niikuinii ei kasutata) ning teha läbi teekonna, mis suuresti meenutab plaanipärast bussireisi. Võimalik, et selles peaks osalema ka turvamees.
• Kuna reisijad on valinud, et on valmis sihtpunktis ka kõndima, siis läheb bussiliin näiteks Nõmme-Pääsküla-Laagri seltskonna puhul mööda Vabaduse puiesteed ning igaüks pannakse kodule lähimas punktis maha. Samas võib optimaalne planeerija kujundada marsruudi ka keerukamaks, selliselt, et kõndimise teekond oleks võimalikest lühim, ent olulisi sikk-sakke ei toimuks. Vastavalt vajadusele ning lubatud ringidele võib see buss tulla linnast Nõmmele kas Mustamäe kaudu, Kristiine kaudu või otse.

Teine stsenaarium - hommikul laeva peale:

• Laevade mahutavus, mis Tallinna sadamatest väljuvad, võib olla 500 inimese ringis.
• Need inimesed tulevad erinevatest Tallinna linnaosadest.
• Kuna neil on pagasit, tahavad nad ilmselt uksest-ukseni teenust.
• Vastavalt sellele, kui palju on lubatud marsruudi pikendamine lühima võimaliku teekonna suhtes, valitakse mikrobussid või autod, kuhu läheb 1-7 inimest.
• Paika pannakse hiliseima kohalejõudmise ajad ning tellitakse takso võimalikult hiljaks.
• Autod võtavad inimesed kodudest peale ja sõidavad.

Kolmas stsenaarium - hommikul tööle valdadest ja maakohtades (praegu implementeeritud ühistegevuse või eriteenustena):

• Linnavälise asula elanikud panevad ette paika enda töölkäimise ajad - nädalapäevad ning kellaajad. Need lähevad kirja eraldi tellimustena igaks päevaks, mida hallatakse grupeeritult.
• Süsteem organiseerib sobivas suuruses bussid ning teeb juhtidega kindlad kokkulepped ette.
• Valitakse maksimaalne marsruudi pikkus ning see, et takso peale minnes võib kõndida teatud arvu minuteid; takso kas ootab kõiki ühes kohas või ootab enamust ühes kohas ning võtab mõne eraldi peale, näiteks kes on kaugemal.

Neljas stsenaarium - igapäevane sõitmine:

• Taksosid tellitakse reaalajas eri pakettidena (siin on oluline, et kõik oleks ühtne süsteem, kuna täiesti erikujulisi pakette saab siduda - näiteks takso, mis viib hommikul inimesi tööle, võib tee pealt võtta ootamatu soovija peale!)
• Teenus toimib näiteks nii: võtab inimese 1 peale, sõidab edasi, teeb väikse ringi ja võtab inimese 2 peale, sõidab edasi ja paneb inimese 1 maha, sõidab edasi ja võtab inimese 3 peale, sõidab edasi ja paneb inimese 2 maha, sõidab edasi ja paneb inimese 3 maha.
• Vastavalt tellimuste muutumisele planeeritakse reaalajas pidevalt uuesti, et muutunud olukorras uuesti kõige optimaalsem traffic-plan leida.

Hindade kujunemine (rahaline kasu kliendile ja taksofirmale):

• Kuna taksosid saab paremini planeerida, siis kui tavaliselt on keskmine täituvus vahemikus 0-1 (näiteks 0.5), siis nüüd on keskmine täituvus vahemikus 0-3 (näiteks 2.0). Selles näites langeb omahind neli korda. Teises näites on võetud keskmine ühest ja kolmest, sest paindlikuma ja ettenägelikuma planeerimise korral väheneb ka aeg, mil takso on tühi (sellele vastukaaluks on muidugi kõrvalekalded marsruudist, mida kliendid kinni ei maksa - igaüks maksab lühima teekonna eest, mis arvutatakse kaardiinfo põhjal tema lähte- ja sihtpunkti järgi).
• Kui omahind langeb neli korda, siis on võimalik teenuse hinda langetada näiteks kaks või kolm korda nii, et taksofirmale ning taksojuhile on kasumlikkus siiski suurem algsest.
• Kuna taksosid on kergem saada ning need on odavamad, siis taksoteenust hakatakse rohkem kasutama - sellise teenuse nõudlus on suurem, kui hariliku taksoteenuse oma. Kuna planeeritakse optimaalselt, siis võib selle omahind olla odavam, kui plaanipärase ühistranspordi omahind, sest näiteks pooltühja bussi asemel saab kasutada väiksemat ning peaaegu täiesti tühja bussi asemel saab kasutada autot. Seda saab kasutada piirkondadele, kuhu ühistranspordi korraldamine on väikse kasuteguriga, sealjuures saab endiselt korraldada ka linnapoolt sõidukulude osalist tasumist või kuukaartide süsteemi, kui asi on toimiv.
• Taksojuhile makstakse läbitud kilometraaži eest ning suhtarvud on avalikud.
• Reaalse teenuse hinna kujunemine on statistiline. Selle määrab ära takso poolt läbitud kilomeetrite ja reisijate poolt läbitud kilomeetrite suhtarv ning iga paketi puhul arvutatakse keskmine omahinna langus kõikide sõitude pealt. Taksojuhtidele makstakse läbitud kilomeetrite eest või mingil keerukamal põhimõttel, mis tagaks neile stabiilsema sissetuleku, samuti arvestades kellaaegade ja pakkumisega. Kui taksojuhid on süsteemi omamoodi "omanikud", siis netipõhine süsteem toetub vähem telefoni dispetšerteenusele ning selle halduskulud on väiksemad - lõpuks võivad taksojuhid kõik teenistuse endi vahel läbiräägitud viisil laiali jagada, makstes dispetšerteenuse pakkujale endiselt fikseeritud kuutasu.

Liides taksojuhtidele:

• Taksojuht saab garanteerida teatud töölolemise ajad ning tähistada, kust ta oma tööpäeva alustab ning kus selle lõpetab. Süsteem saab seda marsruute arvutades arvesse võtta - näiteks planeeritakse taksojuhi naabri hommikune töölesõit, kui see õnneliku juhuse kaudu langeb kokku taksojuhi tööpäeva algusega, tema naabri taksot kasutama.
• Taksojuht saab olla tööl ka planeerimata ajal.
• Taksojuht saab enda lubadustele anda tõenäosused (kas ta on kindel, et on sellel ajal tööl, või vähem kindel) ning sellest saab luua statistikat, mille põhjal organiseeritakse autode asukohad linnas selliselt, et kõik töö saaks tehtud. Arvutatakse ka taksojuhtide usaldusväärsust ehk nende tegevuse plaanipärasust.
• Lubadusi saab reaalajas muuta ning süsteem saab mõnele küsida täiendavat kinnitust, et see ei muutu.

Facebook:

• Registreeritud kliendid saavad hakata sõpradeks, mispuhul püütakse organiseerida neid samasse taksosse; vastavalt sõpruse astmele tehakse selleks väiksemaid või suuremaid ringe, langetatakse vajadusel optimaalsust. Hommikul laeva peale sõites või väiksemalt peolt koju (kus kõik niikuinii ühes bussis ei ole) saab nii otsustada, kuidas inimesi taksodesse paigutada.
• Registreerunud kliendid saavad anda reaalajas hindeid kaasreisijatele ning taksojuhtidele, ning taksojuhid klientidele. Selle põhjal paigutatakse omavahel paremini sobivad inimesed kokku.

Globaalne ühistranspordi teenus

See sisaldab järgmisi võimalusi:

• Eraautode, teises linnas töölkäivate inimeste, transpordiautode ja muude kasutamine. Erineva marsruudiga autod saavad ette märkida selle, millal, kust ja kuhu plaanivad sõita, ning nende reiside kindluseastme. Arvutatakse juhtide usaldusväärsust ning kui sellest sõltub midagi olulist, siis pakutakse karmimaid lepinguid/kokkuleppeid ning arvestatakse kindlustus osalt klientide ja osalt juhtide rahakotist.
• Rongide, busside, lennukite, laevade ning muu ühistranspordi plaanid on süsteemile kättesaadavad ning see saab osta automaatselt pileteid ning teha kokkuleppeid.
• Erinevate linnade taksoteenused on süsteemiga seotud, ja need võivad olla kas samas süsteemis optimaalselt planeeritud taksoteenused või muud taksoteenused, mis toimivad teistel põhimõtetel.
• Rendiautode, rendibusside, rendilennukite ning muude transpordi renditeenuste pakkujad saavad enda infosüsteemid süsteemi liidesega siduda nii, et nende teenuste kättesaadavuse kontrollimine ning tellimine ja hindade kokku leppimine ning maksmine oleks võimalik.
• Piirkondades, kus taksoteenuseid ei ole ja/või see on legaalne, võib registreerida ennast lühema või pikema etteteatamisega eraautojuhiks, kes on valmis vajadusel pakkuma teenust, kui see sobib tema plaanidega. Süsteem oskab teha erinevaid kokkuleppeid ette ja reaalajas.
• Süsteem on seotud ka majutusteenustega eri piirkondades ning suudab jälgida, millal need on vabad ja millised on tingimused.
• Süsteem on seotud ka kohtadega, kuhu võib jätta oma pagasit.

Kliendil on (vähemalt) järgmised valikud:

• Võimalus koostada reisiplaan paljude sihtpunktidega, määrata ajad, kui kaua soovib igas sihtpunktis viibida.
• Iga sihtpunkti puhul on võimalik valida kas see, kui kaua soovitakse seal olla, või panna paika täpsed ajad, millal soovitakse. Neid on võimalik muuta eri viisidel vähem või rohkem paindlikeks.
• Nagu taksoteenuse puhul, saab valida erinevaid mugavusastmeid, välistada transpordi liike, määrata kiirusi. Nende valikute põhjal moodustub hind.
• Pagasit võib saata eraldi või osaliselt eraldi ning võimaldada sellest lahkuminemine ja uuestikohtumine eri piirkondades, ning panna mingite lõikude peal keegi teine selle eest vastutama, et võimaldada endale suuremat vabadust pagasist.
• On võimalik valida ka seda, et mingeid osi plaanist otsustatakse käigu pealt või hiljem, mis muidugi tõstab oluliselt hinda, sest etteplaneerimine on keerukam.

Kõige selle info põhjal on võimalik optimaalselt planeerida väiksema või suurema arvu ümberistumistega reise.

Stsenaarium (eeldusel, et kliendil on kaasaegne telefon - muul juhul näeb see pisut erinev välja):

• Alustad kodust, kuhu tuleb takso, telefon hakkab helisema ning GPS juhatab takso asukohta.
• Lähed takso peale, mis viib su rongijaama.
• Sõidad rongiga teatud maa ning saad telefonist signaali, et on sinu peatus; lähed maha.
• Telefon juhatab su eraautoni (ning süsteemis on info, millise auto peale sa lähed, ning autojuht on esitanud kusagil enda dokumendid ja registreerunud) ning teatab, et auto on kohal.
• Jõuad teise kohta, kus sind ootab süsteemi poolt ette tellitud buss - ka 30 teist inimest on valinud marsruudid, mis on sinu omaga osalt kattuvad.
• Sõidad sellega 100 km ning lähed maha, teised sõidavad edasi.
• Oled kohas, kuhu tahtsid paariks päevaks jääda ning lähed sõbra poole.
• Teisel päeval otsustad, et soovid pisut kauemaks jääda, ning teed süsteemile päringu, kas see on võimalik. Tunni aja pärast ilmub telefonile teade, et planeerimine on uuesti läbitud ning antakse kolm eri võimalust reisi jätkata, ning iga võimaluse puhul info, kuidas see reisi hinda mõjutaks. Valid, et ei soovi.
• Otsustad, et tahad lähimas linnas paariks tunniks pidama jääda, selmet kohe edasi sõita, ning teed korrektuuri. Saad teada, et see ei maksa midagi ning jõuad sinna linna varem.
• Mingi hetk heliseb telefon ja annab märku, et auto on poole tunni pärast ees. Sead ennast valmis, jätad hüvasti ja sind juhatatakse auto juurde. Lähed sellega lähimasse linna.
• Mingil hetkel võetakse automaatselt sinu asukoht ja kohalik transpordisüsteemi info ning telefon heliseb ja saad teada, et sul on vaja kas kohe bussipeatusse minna või saad veel 20 minutit, kui maksad x€ peale. Valid, et ei maksa midagi ning GPS juhatab su bussipeatusse ning ütleb bussi numbri.
• Siis tuleb välja, et ühistranspordis on registreerimata viga - kui buss peaks kohal olema, siis GPS märkab, et sa ei liigu, esitab paar küsimust ning keskne dispetšerteenus saab signaali ja inimene dispetšerteenusest võtab ühendust kohaliku bussiinfoga, suhtleb nendega ning sisestab süsteemi, et bussi ei tule. Raha võetakse kindlustussummast ning saad kiiresti organiseeritud auto.
• Auto viib su lennujaama, kuhu süsteem on tellinud lennuki, kuhu tulevad ka paljud teised kasutajad; lennuk ootab 5min, et jõuaksid hilinenult kohale.
• Kui lennuki kohalejõudmise aeg muutub minuti täpsusega kindlaks, siis hakkab süsteem organiseerima kohalikku transporti sihtpunktis, mis seni oli mõnevõrra lahtine.
• Kohale jõudes on ees takso ning taksojuhile on juba makstud, kes viib su õnnelikult sihtpunkti.

Dünaamiline planeerimine võimaldab vähendada kõikvõimalikke reisikulusid, sest kõikvõimalikke transpordi liike on võimalik vastavalt reaalsele nõudlusele kokku viia, ning täita kõik reisiplaani osad selliselt, et suures plaanis vaadates oleks hind võimalikest odavaim.

Btw. on see tehniline lahendus ülimalt keeruline ning seda tuleks implementeerida sammude kaupa. Siin on vaja cutting-edge researchi, lahendada paljusid probleeme, ning ilmselt selle optimaalsus kasvab ajaga. 1-2% kokkuhoidu reiside hinnast tähendaks miljardeid eurosid süsteemi arendusse, ent kokkuhoid on oluliselt suurem ning konkurentsivõime väga hea, kui suuta kõikides võtmepunktides luua kokkulepped erinevate teenuste pakkujatega. Ka nende kokkulepete loomise lahendused on eluliselt ülimalt keerulised. Taksoteenuse puhul on mitmekordset kokkuhoidu võimalik silmaga näha - siin on seda raskem näha, ent see on endiselt mitmekordne, kuna näiteks kasutades läbisõiduks sobivaid linnu ning planeerides paindlikult on võimalik asendada pooltühjad bussid täis bussidega ning nihutada kõikvõimalikke plaane selliselt, et ühiskasutuses liiklusvahendid saaks maksimaalselt kasutatud; kasutades transpordiautosid, mis nii või teisiti neid vahemaid läbiks, on võimalik hoida hinda kokku ilma ohverdamata teadmist, millal miski kuskilt väljub. Siin süsteemis on isegi olulisem see, et sõbrad omavahel kokku ühendataks, kui võimalik.

Astmeline tulumaks ja hinnad

Soomes elades olen märganud, et hinnaerinevus Eestiga avaldub umbes nii:

• Odavad kaubad, ebakvaliteetsed (makaronid, mille tootmine tähendab peamiselt seda, et töömees vajutab häirete korral punast nuppu - korralikus tehases on nende ainete segamine ning vormimine väga lihtne) - märgatavalt odavamad, kui eestis.
• Paljud keskmise kvaliteediga kaubad - mahlad jms.; sama hinnaga, mis Eestis.
• Kvaliteetkaubad - näiteks värsked asjad, mille tootmise ja märkimisväärselt ka säilitamise juures on vaja juba kvaliteeti hindavat ja kvaliteetset tööjõudu - on märksa kallimad, kui Eestis.

Lisaks - taksohinnad on ca. 5 korda kallimad, kui Eestis (mis tähendab seda, et alati saab kiiresti vaba takso), kus siis hinnast põhilise moodustabki inimtöö, sest iga kliendi jaoks on palgatud eraldi inimene, kes tegeleb ainult temaga; muu ühistransport on küll kallim Eestist, aga arvestades, et kuukaart hõlmab kogu plaanitransporti (lisaks bussidele-trammidele ka metrood ja ronge Helsinki siseselt) võib öelda, et tegelikult umbes sama. Eraldi maksustatud asjad - suitsud, alkohol - on märksa kallimad, aga me jõuame järgi.

Mis on omapärane seos, mida on kerge märgata - mida rohkem mingi toode hõlmab kvaliteetset tööjõudu (ütleme, et see on kvaliteedi ja käsitöö hulga korrutis), seda rohkem on Soome oma kallim, kui Eesti oma. Osaliselt võib öelda, et see on seotud kõrgemate palkadega siin - ning et neid odavaid asju toodetakse samas kõrgema efektiivsusega, ent jõudsin sellest siiski lihtsa kalkulatsioonini seoses kvaliteediga ning astmelise maksustamisega.

Niisiis, kui võtta nii, et erinevatel inimestel on erinev kvaliteeditundlikkus, siis selline omadus määrab kaks asja:

• Kvaliteeditundlik inimene tahab poest kvaliteetset kaupa; samas kui kvaliteeditundetu tahab lihtsalt midagi. Kvaliteeditundlik oskab vaadata ja hinnata teatud omadusi, mis kvaliteeditundetu suhteliselt külmaks jätavad.
• Kvaliteeditundlik inimene ei jää rahule enda tööga siis, kui ei ole saavutanud kvaliteeti - ta õpib looma asju, mis on võimalikult igas mõttes kvaliteetsed ning viskab nö. prügikasti asjad, mis ei ole. Kvaliteeditundetu inimene eriti ei mõtle ning tahab lihtsalt töö tehtud saada - sellised inimesed täidavad töökohad, kus erilist kvaliteeti ei oodatagi.

Kui nüüd nii võtta, et kvaliteeditunlik inimene on kõrgemate nõudmistega endale ja teistele toodete kvaliteedi osas, siis on tema jaoks ka suurem stress, kui ta peab piirduma kvaliteeditu tootega - seda enam, et igaüks tahab tarbida üldjoontes seda, mida ise toodab; siis on ka loomulik, et ajale vastu pidavaid ning mugavaid maju projekteeriv või ehitav inimene tahab ka ise elada milleski sellises ning eeldab, et kõik, mida ta poest ostab, on minimaalselt sarnase kvaliteediga; suvaline töömees, kelle põhimõte tööl olles on viilimine ja varem koju saamine, ei tunneta mingit otsest õigust saada poest kvaliteetsemaid asju, kuigi muidugi teeb ta kõik, et neid saada - siiski ei suuda ta veenvale töövestlusel seda küsida, sest tal ei ole moraalset tagatist ja seda on tunda, paratamatult.

Siis tekib seline arvutus:

• Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab selle kvaliteediklassi tarbimiseks saama 20% rohkem kätte.
• Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab 20% rohkem kätte saamiseks olema põhipalk 40% suurem.
• Aga kui nüüd põhipalk peab olema 40% suurem, siis tegelikult peab veelgi rohkem kätte saama, et sellist toodet osta. Tegelikult tuleks siit arvutustest arvestada maha, et kogu kauba hind ei sõltu inimtöö hinnast - nii et tegelikkus jääb selle kaudu 20% ja 40% vahele -, ent samas ka see, et lisaks palgalisale tahab ka see töömees ise osta kvaliteetkaupa, mille tõttu ka kauba juurdehindlus on ju üle 20%, nii et siia tuleb ka kolmas aste juurde.
• Tegelik kalkulatsioon oleks hinnakalkulatsioon: kui palju tuleb tõsta töömehe palka, arvestades seda, et iga palgatõus mõjutab ka kaupade hinda positiivselt, et kvaliteetkauba tootja saaks endiselt ka ise kvaliteetkaupa tarbida - nii et arvestada tuleb, et kasvab selle kauba tootja palk, mida ta tarbib (täpses vastavuses tema enda palgatõusuga). Ehk siis ütleme nii, et kui kvaliteetleiva valmistaja avastab, et ei saa enam kvaliteetjuustu osta, siis ta küsib palgalisa, aga siis ei saa kvaliteetjuustu tootja ehk enam kvaliteetleiba osta ja küsib ka palgalisa - kuni palgad neutraliseeruvad mingis uues punktis, kus kvaliteetkauba tootjad saavad kõrvalsaadusena osta rohkem makarone, kui nad soovivad (ehk siis makaronide suhteline hind langeb).

Seega, kui vaadelda astmelist tulumaksu odava tööjõu seisukohast, siis tähendab see seda, et tema enda poolt toodetavatega samas hinnaklassis kaupade hind langeb ja ta saab neid osta rohkem, samas kui kvaliteetkaubad eemalduvad temast; kui vaadelda seda kvaliteetkaupade tootja seisukohast, siis saab ta enda kvaliteediklassi kaupu pikapeale ilmselt umbes sama palju osta, samas kui rämpstoitu jms. võiks ta nüüdsest osta rohkem. Kui vaadelda seda riigikassa seisukohast - ilmselt küll on olemas teatav kasutegur, aga seda ma siin analüüsima ei hakka, sest ma ei tea täpselt ka seda, kui suure osa ühiskonnast moodustab odav tööjõud ja kui suure osa moodustab tõsine oskus- ja loovtöö.

See on see, kuidas mina seletan endale seost, mida olen märganud - kvaliteetsed kaubad on Soomes kallimad, kui Eestis, samas kui ebakvaliteetsed (või odavat tööjõudu nõudvad) on siin odavamad.

Raha ja väärtus, hariduse propaganda

Uudistest kajab sedapuhku kergelt läbi tõusvat finantsilist teadlikkust, millele omalt poolt lisaksin hea meelega kontsepti, mida Eesti peaks kindlasti järgima, et rikkaks saada.

Niisiis, millised on faktid:

• Riigi vara on maha müüdud märkimisväärses osas.
• Eesti on võlgades ja need suurenevad ka edaspidi.
• Müümine käib rahulikult edasi.

Minu arvates võib selle protsessiga küll jagelda, aga teha suurt ei ole midagi - ütleme otse, et kui on nõudlus, on ka pakkumine. See tähendab seda, et kui ostjaid leidub, küll siis müüakse - ja siin on nüanss, et Eestis neid ostjaid naljalt ei leidu. Tegelikult ei ole Eesti rahval vähimalgi määral mõtet ehitada oma tulevikuplaane ja strateegiaid lootusele, et müüdud asjad tagasi saaks või rohkem ei müüdaks - reaalselt tuleb teha täpselt vastupidi ja ehitada oma strateegiad hirmule, et maha müüakse kõik. Eesti rahvas vajab strateegiat, mis töötaks väga hästi ka juhul, kui kõik olekski juba müüdud - ja seda lihtsal põhjusel, et inimesed on ainus, mida müüa ei saa. Inimesed jäävad meile.

Kui vaadata reaalset turusituatsiooni, siis inimeste väärtus ületab tänapäeva maailmas kõik muud väärtused oluliselt - ja mitte mingi ajupestud lambakarja väärtus, kellega saab kõike teha viiesaja euro eest kuus, sõimata ja piinata, vaid inimeste väärtus, kes on suutelised muu väärtuse väärtust oluliselt tõstma. Faktiliselt maksab luksusauto palju kordi rohkem, kui samast matejalihulgast mõne poolearulise poolt toodetud vilets saast. Hind on siin ainult inimesel - reaalselt võib mõnda luksusautosse minna ka kulda, nahka ja geniaalseid tehnikavidinaid, ent isegi nende väärtusest moodustab suurem osa inimtöö, mis kulub selle materjali kaevandamisele, teadustööle nende vidinate väljatöötamisel ning meisterlikkusele selle kõige valmistamisel. Raha maksame siiski inimestele, mitte loodusele ning luksusautosse ei mahu materjali kindlasti enam, kui paar korda rohkem, kui tavalisse autosse. Võib öelda, et varasid müüme seepärast, et inimesed on meil odavad - reaalses mõttes odavad, igasugune udutamine teemadel "inimesel ei ole väärtust", "ärge võrrelge" ning "iga inimese väärtus on võrdne" tuleks karmilt kõrvale visata - filosoofilises mõttes on see tore, kuni see väljendab seda aspekti, et kõikidega tasub viisakas ja kena olla, ent praktilises mõttes on vaja võrrelda eri inimeste võimeid, määrata võimekamaid juhtivamatele kohtadele ning arendada ülejäänute võimeid neile sobivalt ning kvaliteetselt; sellest kõigest on võimatu rääkida, kui me ei hinda inimeste väärtust täpselt ja rahas. Me tahame ka kõiki inimesi premeerida ühtlaselt sõltumata sellest, kui head tööd nad teevad - palga ühtlustamine, et premeeritaks ainult töötunde, on paljude inimeste mõtetes olulisel kohal. Ei, me ei pea premeerima töötunde, sest töötundidest ei ole kasu - me peame premeerima inimesi selle väärtuse eest, mida nad nendel tundidel loovad, ning mitte tekitama võltslootust, et kunagi, "paremas maailmas", premeeritakse igaüht sõltumata sellest, kuidas tema teisi premeerib. Sa võid oma kaheksa tunniga toota mürgist rämpsjooki või valmistada parimat ravivett - palk võiks olla võrdne, sest sul on mingisugune "inimese väärtus", mis on võrdne ja järelikult tuleks seda kõike astmelise tulumaksu, propaganda ja muude vahenditega mõjutada ..tõepoolest, poelette vaadates toodab saasta enamus inimesi - pingeliselt, vabrikutes ja tehastes, toodavad inimesed rämpsu ning tahavad vastu saada parimat kraami, raha selle jaoks, täpselt sama palju, kui kõik teised. Või teisalt, mõni inimene õpib päevas 4 tundi ja toodab juba küllaltki head asja 4 tundi, ülejäänud 4 tundi mõtleb sellele, kuidas oma toodangut paremini maailma sobitada, et sellel oleks reaalne väärtus - ja nüüd tahaks talle maksta kaks korda vähem, kui sellele, kes kaheksa tundi prügi tekitab? Prahi eest võiks maksta prahis, kvaliteedi eest kvaliteedis - ja paraku seni, kuni kehtib raha, tähendab see palgaerinevust. Teistsuguses ühiskonnas võiks olla nii, et kõikide valdkondade rämpsutootjad jagavad omavahel oma tooteid, kõikide valdkondade kvaliteeditootjad jagavad omi asju omavahel - näiteks kommunistlikult; äkki oleks isegi parem. Aga premeerida tuleks tõsiselt siiski seda, mis tõuseb esile - täpselt nii, nagu iga inimene on poes valmis premeerima siiski seda, mida ta rohkem tahab ..milline "õiglus" siis soovib seda pärast neile ümber jagada, kes sinna poodi mingeid odavaid võltsinguid ning hea töömehe seisukohalt praaki saadavad? Tuleks istuda maha, tulla kuidagi toime oma valu ja kadedusega, ning öelda - jah, ühed inimesed on rohkem väärt, kui teised inimesed. Kõvasti rohkem. Kaks kätt, kaks jalga ja üks aju on pea kõigil, ent ühed teevad tööd, mille negatiivsed kõrvalnähud võivad ületada töö väärtuse sajakordselt, saaste ja haigused ületavad selle naudingu, mida joogist saad; teised teevad tasakaalukalt kvaliteetset ja head toodet. Kui ikka üks asi püsib sada aastat ja teine pool; üks asi on tehtud puidust ja kivist ning teine söövitavatest kemikaalidest (või millestki, mille töötlemise käigus neid kõvasti maha visatakse); üks asi rikub kasutaja tervist ja heaolu ning teine annab seda juurde - siis ei ole mõtet öelda, et nende kahe inimese väärtus on võrdne ja premeerime neid mõlemaid võrdselt. Sellisel juhul läheb esimene neist ära, välismaale, ja teine jääb siia - sest ta tõesti ei huvitu nende inimeste kaitsmisest, kes seda rämpsu riigikassasse maksavad, pool pudelit igast enda poolt toodetud pudelist mürgist.

Seega tahaksin meenutada kõikidele seda lihtsat asjaolu - tegelikult meid ei huvita, kellele mis on müüdud ja miks. Või täpsemalt, meid ei huvita, kas on müüdud - aga meid huvitab väga, kellele. Kui mõni korporatsioon võtab eestist tööjõudu, head tööjõudu, koolitab ja arendab - miski, mida Eesti rahvas ise oma "haridussüsteemiga" ainult kujutleb, tootes tegelikult samasugust inimrämpsu, nagu kõik see kaup, mida me poodides näeme -, õpetab neid tegema tõsiselt häid asju, leiab neile välismaalt maksejõulised kliendid ..kui need töötajad ise on rahul, siis ei ole mõtet "rahval" nuriseda ainult sellepärast, et nemad ei saa oma maksu; suur osa rahvast on keeruka raamatupidamise taga siiski rohkem maksusaajad, kui selle maksjad - ilmselt vaevu teevad nad nii palju tööd, et enda hoovi ette tänavajupp, laternad ning parki purskkaevud saada (mõelge realistlikult, kas te enda teisest poolest ülejäänud rahast suudaksite need asjad ise tellida ja valmis ehitada).

Minu sõpradest-tuttavatest on osad, kes elavad luksuslikult ja teised, kes ei ela. Lapsena oli seda raske märgata, ent mida aeg edasi, seda selgemalt ma näen - need, kes elavad luksuslikult, ehitavad suure osa sellest luksusest ise valmis. Vabal ajal, oma kätega. Ehitavad endale maju, õmblevad riideid ..uskumatu, aga tõsi :) Kogu see lugu lõppeb reeglina aastatega sellega, et kui vaatad, siis tõesti tunned luksuslikkust ja mitte mingit odavat kulda-karda, mida hingehinnaga on ostetud ning väga veel tahaks, aga ei saa. On ka teisi, kes seda luksust poest ostavad - ent reeglina teevad nad mingis muus vallas tõsiselt kvaliteetset ja head tööd, mida nurisejal ikka pea võimatu oleks järgi teha, kui ta aastakümneid ei õpi ja harjuta. Ja siin tekibki see vastuolu - kaks inimest töötavad üsna pingeliselt, üks istub tehases 8h ja sulgeb järjest mingeid purke, pärast kodus joob õlut, kirub riiki ja vaatab telekat (väikeste kodudtööde kõrvalt), teine kirjutab, laulab ja tantsib ning pärast kodus teeb õhtu otsa rõõmsalt ja naudinguga tööd, millest lõpuks sünnib kvaliteet tema enda ellu. Mingis vaimses plaanis võime öelda, et need kaks inimest on võrdsed - ent seda füüsilisse plaani üle kanda, et nüüd peab üks teisele kvaliteeti andma ning vastu võib teine tal ka mõned purgid ära kaanetada, see on naeruväärne; pigem on see täiesti selge rõhk sellele, et need kaks inimest ei ole võrdsed. Kui selle ees silmad kinni panna, siis tunneb esimene, et tema kaanetab purke nii tublilt ja energiliselt ja tema ümber on inimesed, kes elavad luksuses ja heaolus tema kaanetamise arvelt - samas taipamata, et väga paljud küllaltki jõukad inimesed lausa korduvkasutavad oma purke ning ei kasuta tema teenust üldse nii palju, et neil oleks ilmtingimata vaja, et keegi tuhat purki päevas kaanetaks. Ja teisel pool on IT inimesed ja insenerid, kes võivad ehitada kaanetamisautomaadi ja kaanetada miljon purki päevas, kui tuleb välja, et teised on endale vahepeal vähem robotliku töö leidnud - sellise robotliku ja rutiinse tööga tulevad robotid suurepäraselt toime, rohkem ei ole vajagi. Või võtame töömehed kuskilt vanemast ajast, kes arvavad, et kui targad inimesed neid enam ei vaja ja ise toime tulevad, siis tuleb minna tehastesse roboteid lõhkuma, et oleks ikka tööd - et kui ühest otsast lõhume, siis teisest otsast saame juurde teha, siis maksame makse ja oleme korralikud inimesed, kellele tuleb kõik kätte anda. Selline ongi tavainimese mõtlemine patoloogilises riigis ..õppida ei ole jõudu, ei jaksa, ei viitsi, vaja on kodus telekat vaadata ja töö eest kohe raha kätte saada, kõike seda õppimist ja mõtlemist ja muud sellist tehku keegi teine, ise tahaks ikka "ausat tööd" teha ehk siis kellegi kupja otsesel korraldusel suurtes kogustes rämpsu toota. Muud tööd ju "ei leia", keegi ei anna, kõik on nii kadedad ja pahad.

Reaalselt peaks Eesti müüma küll, aga vaatama, kellele ja kuidas - see on hea, kui me suudame siia tõmmata investoreid ja tõsiseid firmasid, sest see tõstab meie rahva väärtust, kui me kasvõi rootslaste juhtimisel saame toota midagi, mida rootslane ka enda toidulauale paneks - ja võime kindlad olla, et kui me toodame juba nii häid asju, et pigem tahaks neid jaapanlane, siis on tal raha mõned ettevõtted rootslastelt üle osta ja ise edasi õpetada ja juhendada. See on abstraktne, bürokraatia, paberimajandus - kuni me neid ettevõtteid ise ei suuda juhtida, ei peagi need meile kuuluma; ettevõte ei ole vara, vaid see on töö - juhtimine ei ole mingi taeva kingitus, nagu võiks tunduda rämpsutootjale, kes tõesti arvab, et töö ongi päevast päeva kaanetamine, ühe liigutuse kordamine, ning juht on lihtsalt see, kes seda pealt vaatab ja tagant sunnib - et oleks ise juht, teeks sama ja saaks lihtsalt rohkem palka vähema töö eest. Tegelikult, et toota kvaliteeti, tuleb mõelda ja analüüsida kogustes, mis on sellele kaanetajale täiesti uskumatu ja hoomamatu - mõni inimene vaatab kosmosesüstikut ja mõtleb, "ise tehtud, hästi tehtud" ..ning neid kaanetajaid võiks seal olla terve armee, süstikust jääks see sama kaugele, kui juhul, kui seda teeks ahvikari.

Me loeme lehtedest, et kõik on maha müüdud, muudkui müüakse, keegi kuskil müüb. Samas, vaatame faktidele otsa - mis saaks, kui meid jätta siia täiesti üksi? Betooniga me saame ilmselt hakkama, suudaks teha ka bakteritest kilet ning ökopiima ..siiski, autod vaikselt laguneks - mõne üksiku jaoks ehk jätkuks autosid, mida mõned kuuris valmis ehitaks -, tehaste automaatika läheks rikki ning tuleks asendada millegi palju lihtsama, võib-olla hammasratastel põhinevaga ning arvutid ütleks kindlasti üles ning ilmselt midagi palju enamat, kui arvelaud me valmis ei teeks. Ainult väga juhm inimene võib eitada seda, et kõigist nendest asjadest on väga reaalselt ja väga suurt kasu, mis - nii uskumatu, kui see ei ole - hoiab iga päev meie elust kokku sadu töötunde. Kui me tahaks suhelda sama paljude inimestega, teha sama palju süüa ja pesta sama palju pesu, tuua Indiast ja Hiinast sama palju sealset kaupa ning saata Ameerikasse sama palju kirju või käia linnas, teises linnas ja maal sama palju - me lihtsalt ei suudaks. Me võtaks hobuse või läheks jala ning jõuaks Tartusse ehk nädal aega hiljem. See on kõik see, mida see maailm meile annab, kes samas ka midagi vastu tahavad - seega me müüme. Loomulikult ei taha nad vastu meie kodumaist leiba ning kaanetatud purke, sest selliste asjade tootmine on nende jaoks täiesti triviaalne (isegi, kui me siin endale sisendame, et see on suur ja tähtis töö, ilma milleta nad elada ei saaks), vaid nad tahavad teha siin terviklikke ettevõtteid ja juhtida ise, kuidas seal asjad käivad - kui nad võtavad parimaid päid meie hulgast, juhivad ja õpetavad, ainult siis toimub midagi reaalset.

Ja siin tekibki terviklik olukord, kus võib üheselt öelda - meie ainus reaalne vara on meie rahvas. Tore on, kui saaks kinnisvara ka endale jätta ja tagasi osta - aga sisuliselt on vaja tõsta meie rahva väärtust; mitte paar-kolm korda, et kõik lähevad tööle ja tegutsevad, vaid tuhandeid kordi. Selleks on meil siia vaja välismaiseid korporatsioone, kelle koosseisus on võimalik midagi ära teha (sest isegi, kui sa oskad, siis tädi Maali lihtsalt ei oska ja suuda sulle selleks keskkonda luua ja vahendeid pakkuda, olgu ta muidu kuitahes hea inimene); meil on vaja tahtejõulist ja eneseharimisele pühendunud rahvast, meil on vaja inimesi, kes oskaksid iga kuu teha ägedamaid asju, kui eelmisel kuul. See on ühene kriteerium - kui sa ei oska see kuu, praegu, näiteks märts 2011 teha ägedamaid asju, kui eelmine kuu, näiteks veebruar 2011, kallimaid, kvaliteetsemaid ja luksuslikumaid asju, siis ei ole mõtet rääkida palgatõusust. Suuremast premeerimisest. Valistus ja riik lihtsalt ei pea seda tegema selle väikse haritud eliidi arvelt; nad ei pea võtma neilt, kes teevad iga kuu paremini ja tihti ka rohkem, ning andma neile, kes joovad õlut, vaatavad telekat ja räuskavad, et miks neile nii vähe antakse. Meie õnn, et sõjalised vahendid kuuluvad neile, kes neid ise teha oskavad - vähemalt organiseeruda nii, et need saaks tehtud ..kui mitte otseses mõttes, siis kaudses mõttes kindlasti. Tihti vähemalt, väga tihti. Reaalselt kui võrrelda seda väärtust, mida toodab kamp (neid tüüpilisi joodikutest) punkareid, selle väärtusega, mida toodab kamp kvaliteetseid inimesi, siis erinevus on väga lihtne - see väärtuse erinevus on täpselt sama suur, kui sõjalise jõu erinevus kambal kaigastega punkaritel ning tipptehnoloogiaga (püssid, kuulipildujad ning raketid) ..nende kahe seltskonna reaalne produktiivsus on sama erinev.

Siin tuleb jälgida ka teist mängu - juristide, juhtide, teadlaste ja isegi inseneride rolli kipub purgikaanetaja alahindama; filosoofil ei näe ta tihti üldse mõtet ..tal on äärmiselt lihtsustatud ja nüri arusaam sellest, kuidas ühiskond toimib - umbes, nagu lennukist, kus ta ehk propellerite ja reaktiivmootorite mõtet veel tajub, ent tuhandele erinevale vidinale ei oskaks nimegi panna. Samas, kui lennuk kukub ilma nende tuhande vidinata pea kindlasti alla ..vähemalt rasketes oludes :) Seega, inimene tahaks reaalset produktiivsust hinnata asjadega, toodetega, millegi käegakatsutavaga - või kasvõi töötundidega - ning seega tundub talle ülekohtune, et keegi, kes koosolekutel planeerima peab ning kõvasti mõtlema ning tuhat korda mõõtma enne liigutust (sest muidu kukuks näiteks linn kokku), saab oma paarikümne "reaalse" töötunni eest kuus kordades rohkem palka, kui tema, kes ta midagi mõtlemata ja pidevas stressis ja masenduses päevast päeva muudkui purke kaanetab. Stress, masendus ja nüri ning mõttetu sama tegevuse kordamine midagi juurde õppimata ega kunagi uusi lahendusi otsimata, reaalselt otsimata, tundub talle suur ja üllas annetus inimkonnale, mille eest kõik peaks teda kiitma ning vähemalt mõne oma pikkadel koosolekutel ja keerukatel analüüsimistel ja testimistel kokku pandud auto niisama annaks - ja miks keegi teine saab auto, mida on teinud veel palju kordi paremad insenerid, kuigi ka temal on ainult 24 tundi ööpäevas? Rügamine asendab tulevuse, võrdne ja vaimne "inimese hind", miski hingeline väärtus, ületab materiaalse maailma väärtushinnangutes oluliselt inimese reaalsete tulemuste väärtuse; teoorias võib ju nõustuda, et teadlane, kes leiab võrrandi toota paberit ilma metsa maha võtmata, on teinud üksi miljoni metsaistutaja töö ära ning lisaks seda tööd, mida tavainimene teha ei saakski - andnud metsale tõelise vabaduse kasvada -, ent praktikas tundub number, et keegi on teeninud temast miljon korda rohkem, automaatselt ülekohtune ja absurdne, ilmselt üldsegi mitte mõistmata, mis selle rahanumbri taga on.

Seega oleks mõistlik ülesandepüstitus kõigist nendest loosungitest - ärme müü, ärme anna, võtame rohkem, meile rohkem ja neile rohkem, rohkem, seda ja seda ka, miks tema sai, miks tal rohkem on, anna mulle ka ..kõigest sellest, millest poliitikauudised kubisevad - muule skaalale viia ja küsida, mida on vaja, et teha seda, seda ja seda. Või kui vaadata ajalehtedes autouudiseid - tehti selline auto, nii kiire, selline ja selline ..mitte ühtegi sõna auto ehitusest; tänapäeva "autofriik" mäletab saja auto marki ja teab täpselt, millist autot endale tahab, ent samas ei ole tal vähimatki huvi auto ise valmis teha; tal ei ole visiooni tulevikuautost, ta ei otsi parema elektrimootori võrrandit ega lahendust akuprobleemile - ajalehe autoveerg on lihtsalt autoreklaam, mitte informatiivne tekst tänapäeva autode puudustest tõsisele autohuvilisele, kes õhtuti istuks ja mõtleks, kuidas neid asju lahendada, ning õpiks selle käigus füüsikat, keemiat, matemaatikat ning inseneriteadusi. Meie rahvas lihtsalt ei tee mitte midagi, sellest tekib probleem, mis avaldub madalates kasumimarginaalides (pean silmas palka) ..sellise inimese tüüpiline vabandus, et ta "ei ole raha peal väljas ja tahab nii vähe" ning need raha peal väljas väärtusetootjad ja muud karjeristid on üldse pahad inimesed - inimene tahaks ennast distantseerida tootjast, loojast, sellest, kes teeb, ning muutuda ostjaks, selleks, kes tarbib, uskudes, et tema vajadused on nii väiksed, et tahtes ainult endale vajaminevat ei pea ta tõesti eriti pingutama, et luua - karjääri tegema, oskusi omandama, pingutama. Pingutama siis sügavamas mõttes, kui lihtsalt purkide kaanetamine - omama seda instinkti, tungi, mis muudab purkide kaanetamise nüriks ja paneb inimese seda vältima, kuna tal on tung teha midagi suurt, midagi olulist, midagi vähemalt keerulist ning hästitasustatud; paneb teda isegi sissetulekute ja raskuste hinnaga õppima pigem huvitavaid asju, kusjuures tema huvi on arenenud, praktiline, maailma reaalseid vajadusi silmas pidav ja raskesti kõigutatav tung, tung teha lihtsalt häid asju, keerulisi asju - neid asju, mida iga purgikaanetaja ei suuda. Sedavõrd tugev tung, et purgikaanetajale meenutab see lausa laiskust ..sest võiks ju 8h purke kaanetada, siis süüa teha, tuba koristada ja siis ..telekat vaadata, õlut juua võib-olla ka ..ning siis jääb aega teha ka tõsiseid asju, mõelda reaalsed probleemid päriselt läbi ning teha midagi suurt - täpselt nii, nagu tema, eks ole?

Börs teeb tööd

Lugesin delfi kommentaare mõned päevad tagasi ja seal keegi kirus, et see on jama, kui raha teeb raha - kuidagi ebaeetiline tema jaoks. Et börsiinimesed olevat kõik ühed igavesed **** (pane sinna misiganes sõna, mis vajab tärne).

Ei noh ...inimesed teevad inimesi, haridus teeb haridust, kui sul on täna kümme härga, siis - härjad teevad härgasid. Vähemalt, kui rohi piisavalt rohtu teeb. Paljunemine on elu loomulik koostisosa.

Börs, ühe absoluutse võhiku silmis - ja just sellised võtavad sellel teemal mõnes keskkonnas kõige rohkem sõna - on koht, kus mingi keerulise lotomängu käigus ühed inimesed teistelt raha ära võtavad.

Aga ei ole. Börs on koht, kus inimesed teevad tõsist tööd - kasvatavad väikseid firmasid suureks. Erinevalt näiteks kasvuhoonest, kus on vaja seemneid ja rohimist, on börsil vaja raha ja rohimist. Rohimine, sealjuures, ei ole börsil mitte niivõrd vajadus, kuivõrd paratamatus - asjad, mis on närtsimas, püütakse maha müüa. Kindlasti on börsil igasugust seltskonda - nagu ka elus.

Arvata, et kaotajad on börsi peamised rahastajad, kelle kulul kõik teised rikastuvad, on naiivsuse tipp. Tegelikult, ma pakun, on need lihtsalt teatud seltskond, kes tahab kiiresti rikastuda ja usub, et börsi näol on tegemist kasiinoga, kus võit pisut rohkem endast sõltub ning pisut väiksemaid riske sisaldab.

Tegelikult on börs kasvuhoone - ja eeldab kastmist. Inimesed käivad seal kastmas firmasid, millistel tundub olevat rohkem elulootust ja paremad viljad. See, kuidas keegi sorte eristab ning aru saab, kui mõnel taimel väheviljakas muld, haigused ning nõrk elujõud on, on igaühe oma asi - aga ennekõike seisneb börsi väärtus heades aednikes, kes kastavad elujõulisi taimi. Taimed jätavad meelde, kes neid kastis, väljastades aktsiaid - nii saavad parimad aednikud maitsta taimede vilju, mida nad hoolega kastnud ja kasvatanud on. Hea aednik hoolib oma taimedest - uurib uudiseid, hoiatab, reklaamib ja aitab igati kasvule kaasa. Osad aednikud kastavad ohtrasti, teised annavad paar tilka, igaüks saab tagasi vastavalt sellele, kui varakult ta mingit taime kastma mõistis hakata ja kui ohtralt seda kastis.

Börsil tehakse sõpru. Kes valib halvad sõbrad, sellel pole lootust midagi tagasi saada. Lisaks seal, tõepoolest, mängitakse ka niisama - aga selle mõttest kohe järgmise asjana peale järgmist pointi.

Elu on selline, et iga firma, kes tahab sinikellukesi kasvatada, vajab seemneid. Tihtipeale pole firma rajajatel, kes võivad küll igati head aednikud olla, seemneid kuskilt võtta. Niisiis võtavad nad ette juriidilise akti, et sellest märku anda, et nad võiksid kasvatada märksa rohkem sinililli, aga seemneid ei ole - nad lähevad börsile. Esialgu ei pruugi see päris nii käia, esialgu räägitakse osalustest. Kui börsile minnakse, võib igaüks anda ühe või kaks seemet, kuni neid on piisavalt. Siis pannakse need mulda ja vaadatakse, mis saab - tehes muidugi sealjuures kõvasti tööd. Lõpuks, kui hästi läheb, saavad aednikud suure kimbu lilli ja igaüks, kes andis seemne, saab mõne õie.

Samas, mida teevad need, kes andsid seemneid - muidugi nad uurivad ja ennustavad õite kohta ja teevad omavahel vahetust. Tegelikult börsifirmal neid enam vaja ei ole - nüüd on see rohkem maine küsimus, et kes nende seemneid kui kõrgelt hindab; loomulikult loevad nad sellest üht-teist välja. Aga miks selline turg eksisteerib - sellest on raske aru saada, kui eeldada, et see võiks tulevikus midagi head pakkuda. Sellel protsessil ei ole vilju tulevikus - siin käib aeg tagurpidi. Kogu see mäng eksisteerib selleks, et teha midagi head minevikus. Kogu selle börsikaubanduse mõte on selles, et kui seda täna ei oleks, siis ei saaks need firmad eile käivituda - tänased börsimaaklerid teotavad minevikus aset leidvaid protsesse.

Ja lõpuks - uskuda, et inimene ei tohiks oma aktsiaid müüa on võrdväärne sellega, kui uskuda, et aednik ei tohiks oma taimede vilju süüa. Fakt on see, et inimesed annavad firmadele palju rohkem seemneid, kui neil on võimalus taimede kasvades oma seemned tagasi saada - ja loogika on siin lihtne; kui taim kasvab kaks aastat ja annab ühe seemne asemele kümme, siis juhul, kui see peale ühe aasta möödumist veel elus on, peaks alguses ühe seemne andnud inimene saama need kümme seemet, mida ta ootab, ära anda näiteks kolme seemne eest.

See, et börs elab oma kaotajate kulul, on naiivne illusioon - inimestel, kes börsil täiesti suvaliselt investeerivad, ei ole kindlasti kõike seda kaupa, mida head investorid sealt saavad. Börsil kasvatatakse firmasid ning kuna firmad kasvavad ajaga suuremaks ja nende väärtus kasvab samuti, siis börsil olev väärtus just see ongi - peamiselt vili, mida need firmad kannavad. Kaotajad, kui nad ei ole purulollid, lähevad börsilt varsti minema. Kastavad natuke umbrohtu, saavad selle tegevuse mõttetusest aru, taipavad, et nad ei erista umbrohtu viljakatest taimedest ning lahkuvad. Pole neil vaja börsi ja pole börsil vaja neid - võib-olla nad pehmendavad ainult nende kukkumist natuke, kes saavad neist varem aru, et mõni idu, mis alguses tundus väärtuslik, on tegelikult umbrohi. Aga reaalne kasu, mida börs kui firmade taimelava saab, tuleb siiski nendest, kes kasvatavad viljakandvaid taimesid - ja enamus neist läheb sinna selleks, et saada osa nendest viljadest; kindlasti müüb osa ka umbrohtu, ent sellises ülehindamises pole midagi ebatavalist ka tavalisel turul - muidugi võid osta omast arust kaalikaid, aga saada hoopis kõhuvalu. Turg kui selline, siiski, ei ela nende inimeste kõhuvalust, kes kaalikaid ostavad - turu perspektiivid on edukate aednike koostöös kõigiga, kes lähevad turule muid ühiskonna väärtusi nendega jagama.

Ja sõimata investoreid mingiteks kaabakateks on sügav eluline prohmakas nende vastu, kes tänu investoritele kõike head ja kasulikku loovad.

Paul Graham: kuidas teha rikkust?

Paul Graham on USA investor ja esseist.

Tõlkisin ära ühe tema essee - "Kuidas teha rikkust?" See on lugu majanduse põhialustest ja sellest, kuidas luua rikkust ning selle käigus, muidugi, saada rikkaks. Tegemist on selles valdkonnas kogenud inimesega, nii et töö ei sisalda midagi, mida ta praktikas kogenud ei oleks - ta on pannud edukalt käima oma ettevõtte, teeninud palju raha ning aidanud sama teha sadadel teistel. Sisuliselt seletab ta selles essees väga lihtsalt lahti, mis on majandus ja kuidas see töötab, samuti lükkab ümber levinud väärarusaamu.


Tõlkel on mitmeid puudujääke, aga samas on see ka vabast ajast tehtud ;)

Vahelduseks ka minu CV

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

• Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
• Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
• Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.

Aaviksoo kriitikast suurkogule selgub tema isiklik manipuleeritavus

Negatiivne kriitika Aaviksoole

Isikliku arvamuse omamine tähendab kahte asja:

• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa küll kuulad, aga ei pruugi seda koheselt kindla tõena võtta.
• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa ei pruugi sellepärast veel eeldada, et see on väär.

Sõltumatu tahe ja otsustamine tähendab samuti kahte asja:

• Kui keegi (sõber) ütleb, et "tee nii", siis küll kaalud seda ettepanekut, ent ei pruugi nii teha.
• Kui keegi (vähem sõber) ütleb, et "ära tee nii", siis küll kaalud erinevaid võimalusi, kui need on uudsed ja huvitavad, ent ei pruugi veel teha vastupidiselt tema öeldule.

Lugesin Aaviksoo teksti teemal "Suurkogu oli solvav".

Tema süüdistus:

• Hoolimata mitteametlikkuse taotlusest on Ühtne Eesti siiski party - partei ehk erakond - Eesti poliitmaastikul.
• See erakond vastandub praegusele poliitikale. Aaviksoo samastub sellega?
• Erakond andis Aaviksoole korralduse: ole vaba.
• Aaviksoo tahaks praegusele poliitikale vastandujate jutule risti vastupidi teha, aga ei saa, sest teda kästi vaba olema.

Siit tuleb justkui välja, et Aaviksool oma nägemust polegi - teeb sõprade tahtmist ja üritab vastaste tahtmist mitte teha.

See jällegi ei ole poliitiline kultuur ...võib-olla ka ristifupaa tuli sellest, et Aaviksoo arvas, et ristivastased on poliitilise establishmendi vastased ja järelikult tuleb teha risti vastupidi? Ja et kui vastane kuulutab, et risti plaanis on tehnilisi vigu, on vaja pidada kõne, et risti plaanis ei ole tehnilisi vigu? Ja kui vastane teatab, et vaja oleks haridussüsteemi arendada, siis paneb Aaviksoo järgmisel hommikul koolisüsteemile üldse pommi alla?


See on klassikaline manipuleeritavus - vajadus teha kellegi jutule risti vastupidi. Kui läheneda ükskõik, kellele nii, et püüda tema jutule vastanduda ja teha teisiti, siis sellel inimesel on vaja teha täpselt ühte: anda head nõu olulistel hetkedel. Mis juhtub?

• Vaenlane annab olulistel momentidel alati head nõu ning filtreerib välja mõne kriitiliselt olulise ja ainuvõimaliku tegevuse, kuulutades selle vajaduse avalikult välja.
• Aaviksoo kuulab ära ja püüab teha teisiti.
• Aeglaselt ja järkjärgult kitsendab Aaviksoo oma võimalusi, nii et teised saavad tema suhtes konkurentsieelise.

Selliselt tekib huvitav poliitmanipulatsioonide süsteem:

• Andke oma vastasparteid valijatele kohati kriitiliselt vajalikku head nõu sõltumata sellest, kas nad oleks ise selle peale tulnud - tehke seda enne, kui partei ise seda annab. Andke samas lauses nõu ka parteile. Sellest tekib vastandusmoment, kui partei ei ole arendanud tugevalt iseseisvat mõtlemist - vastandusmomentidega õigesti ringi käies on võimalik neid juhtida endale sobivas suunas.
• Kui soovite kelleski tekitada tunnet, et "x ei ole tõde" või "ära tee x", siis rääkige palju ohtlikku möla ja toonitage selle käigus iga viie minuti järel x'i. Sellisel juhul keegi enam x'i ei järgi ega sellest juhindu - seda jällegi juhul, kui nad on selliselt manipuleeritavad, nagu Aaviksoo väidab ennast olevat.

Ma küll vaatlen seda postitust ja ridade vahel tundub, nagu Aaviksoo tahaks Ühtse Eesti Suurkogu isegi reklaamida - no mida teha lausega "Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad.", mis on ühest küljest paralleel piiblilooga ja teisest küljest ikka väga ...no ma ei tea, mis. Sellised asjad tekitavad isegi kahtlust, et Ühtne Eesti ongi Aaviksooga seotud. Aga samas, jällegi - kahtlus on tore, võimalusi tasub kaaluda (eriti uut poliitilist jõudu hinnates on vaja kõiki riske arvesse võtta), aga ka see oleks allumine samasugusele manipulatsioonile; Aaviksoo rõhutab ridade vahel, inimesed vastanduvad ja lõpuks Aaviksoo tugevdab Ühtset Eestit. Ja kui see on nii, siis on küsimus, et kas Aaviksoo ei ole mitte Ühtse Eesti pooldaja?



Mis on minu arvates hämmastav, on Aaviksoo poliitiline naiivsus. Kui sa üritad teha asju vastupidiselt oma vastaste soovitustele, üritad oma vastaste soovitusi mitte järgida, siis sa oled ju väga manipuleeritav! Kogenud poliitik peaks siiski olema võimeline oma vastaste häid soovitusi järgima ja juhul, kui ta ise nende peale ei tulnud, siis ehk ka tänama - seda viimast teeks siis juba teatud eetikanorme järgiv poliitik. Aga teha vastupidi oma vastaste soovitustele - see tähendab, et kui vastane on enam-vähem heatahtlik, siis teeb see elu ikka väga keeruliseks ja põhjustab tõsiseid probleeme, kui üritada tema soovitusi mitte järgida. Samas näitab see seda, et teatud ulatuses on Eesti poliitmaastikul ilmselt kasulik vastastele head nõu anda - tegelikult on see alati kasulik, sest põhjustab hulgi sellist "Aaviksoo dilemmat", kuni vastane on sunnitud kas sind kuulama hakkama - see tähendab, sinu jutule mitte teadlikult vastanduma - või siis kannab ta tänu heade nõuannete ignoreerimisele tõsiseid kahjusid.


Aga samas on ka küsimus, et milliste Eesti poliitiliste, majanduslike ja kirjanduslike jõududega Ühtne Eesti täpselt seotud on? Näiteks - kui Aaviksoo toob sellise dilemma esile ja justkui tõdeb selle lahendamatust, kas ta siis ei tugevda selle dilemma jõudu kuulajas ega loo seda neis, kellele selline asi pähegi ei tulnud? Küsimus ei ole siin seotuses - küsimus on selles, et mis toimub tegelikult manipulatsiooni taga? Et teater oleks täiuslik, peaks rahvas kindlasti uurima asja põhjalikult - et milliste poliitiliste jõududega on seosed, kas salakoostöö IRLiga peab paika või on veel üks osa manipulatsioonimängust (sest iga poliitilist jõudu, mis ei ole seotud ühegi poliitilise jõuga, tuleb ju süüdistada seotuses kellegagi, et tema toetusgrupp ei oleks suurem, kui mõne olemasoleva jõu toetusgrupp - sest nii on reaalsetel poliitilistel jõududel, kes teevad omavahel koostööd, alati suurem toetus, kui neil, keda süüdistatakse koostöös ainult ühe jõuga). Vabalt võib ju olla, et etenduse osa ongi see, et Ühtne Eesti ongi populistlik jõud, nende etendus kubises mastaapselt populismist ja faktivigadest segamini sisukate tõdedega ning rahvale näidatakse aasta jooksul, kuidas nad selle kõigega kaasa läksid, tõstmaks rahva immuunsüsteemi taset veelgi!


Sest tegelikult, jah, poliitika käib iga päev ja iga minut - ja rahvas peaks olema just nimelt immuunne teatud asjadele.

Positiivne kriitika Aaviksoole

Samas on Aaviksoo avalause midagi hoopis muud:

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tõdeb oma blogis, et ta lahkus “Ühtse Eesti” suurkogult vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Mina ei käinud Ühtse Eesti Suurkogul, ent siiski olen ma nende sihtgrupis - oli ju teater suurem, kui see etendus, ning suunatud kogu rahvale.

Ja minu jaoks on see siin reaalne probleem. Minu meelest on poliitiliselt tähtsam leida tõeliselt andekad poliitikud ja tuua esile, iga viimane kui üks (ja neid on siiski liiga vähe) - ja vähemtähtis leida need, kes andekad ei ole või on lausa kuritahtlikud ja kuritegelikud. Tegelikult on poliitikas nii - kes ei ole heatahtlik, see on kuritahtlik (mitte neutraalne) ja kes ei ole heategelik, see on kuritegelik. Kes ei näita poliitikas - sektoris, mis vastutab meie riigi käekäigu eest ja tegeleb Kellegi Teise Probleemidega - üles loovat annet ja võimet probleeme efektiivselt lahendada, see blokeerib kohti kinni hoides teiste inimeste sellise võimaluse, sama hästi kui kahjustades poliitikat aktiivselt. Aga siiski ei ole keeruline ja tähtis ülesanne mitte nende kohahoidjate paljastamine, vaid tähtis ülesanne on leida need, kes poliitikat tõesti säravalt, jõuliselt ja tugevate tulemustega ajavad; need, kellest on tõsist kasu - sest kõik ülejäänud poliitikud ongi kurjategijad. Kuna häid poliitikuid on murdosa nendest inimestest, kellele meeldiks olla halvad poliitikud või kes ei seisaks oma ülesannete kõrgusel, siis tähtis ongi head ideed, head poliitikud jms. välja filtreerida - palju tähtsam, kui nende halbade ja oskamatute esile tõstmine.

Aga see ei muuda fakti - ka halbade ja oskamatute kritiseerimine on tähtis. Samuti faktiline näitamine, et mida tehakse valesti, kes teeb valesti - ja kas tõesti on terve poliitiline eliit muutunud oskamatuks lumpeniks? Ehk siis ametlik eliit, mitte sisuline eliit - sisuline poliitiline eliit on kõik need inimesed, kellelt tulevad ideed ja algatused, mis viivad Eestit edasi.

Mis on tähtis, seda tuleb teha. Ja siit tuleb veel üks probleem, mis minu meelest tihtipeale mõtlemises domineerib - kui üks asi on tähtis ja teine asi on tähtsam, aga see esimene on tähtsam kui teine, siis tuleb ära teha nii esimene, kui teine. Kui nüüd keegi teeb ära teise, siis tuleb selle üle rõõmustada ja mitte küsida, et miks sa ei teinud ära esimest? Esimese võib ise ära teha - selle üle rõõmustatakse ju veel enam! Aga kuna ka teine tuleb ära teha, siis on väga õige, et mõni tegija teeb ära teise, aga jätab tegemata esimese. Igaüks teeb natuke ja ka need, kes lahendavad probleeme, mis ei ole kõige tähtsamad, aga on siiski probleemid, on väärt tänu ja mitte kirumist, et miks sa seda probleemi ei lahendanud - selle probleemi peaks lahendama kiruja ise või algatama jõuliselt ka selle lahenduse; mitte aga suruma maha teise probleemi lahendust, mis on samuti oluline.

See öeldud tuleks võtta kinni nimest - Ühtne Eesti. Ühtne Eesti ...kas see on irooniline? Sellise nime juures ootaks siiski, tõesti, mingisugust lähenemist tervikule - aktiivset probleemide lahendamist. Ja siin võibki öelda, et kuigi kritiseerisin Aaviksoo nurinat, et ei pakutud lahendusi probleemidele, maksimaalsel määral võimalikust, on siiski selge, et tema artikli avalause jäi sisuliselt õigeks. Ühtne Eesti, arvestades nende jõulist esinemist ja seda, et nad rääkisid uuest erakonnast, oleks pidanud pakkuma välja lahendusi. Uue erakonna jutt ei eelda, et teater peaks looma erakonna - küll aga peaks inimesed sellisel juhul teatrist lahkudes tundma ühtsust; uue erakonna lubadus on lubadus suurendada kokkukuuluvust, anda ühtseid aluseid ja ühtseid eesmärke. Ringleb müüt sellest, et ühine vaenlane on see, mis seob enim - tegelikult annab ühine vaenlane ühe ühise eesmärgi ja selle eesmärgi piires tegutsetakse koos; kuna koostöö ja ühistegevus tekitavad sõprust, toob lahing ühise vaenlasega kaasa ka uusi sõprussidemeid, aga asjana iseeneses see jätkusuutlikku ja püsivat positiivset tuge ei loo. Ainult ühine eesmärk ja ühised alused saavad reaalselt ühendada - ühine vaenlane on väga ajutine, tehislik ja sulepeast välja imetud lahendus. Aga see ei kummuta asjaolu, et teatud määral meil (rahval, ausatel inimestel) on ühine vaenlane. Ja ei tasu ära unustada, et paljud meie hulgast püüavad seda vaenlast õõnestada seestpoolt!

Selline on siis minu kriitika Aaviksoo kriitikale Ühtsele Eestile - ja kirjutasin selle seetõttu, et Aaviksoo kriitikast tulvab pisut emotsionaalsust ja see on kirjutatud mõjusas võtmes, nii et vajab ka vastust. Reeglina on Aaviksoo kirjutamisstiil tasakaalukas ja selline, et keegi ei saa sellele eriti vastanduda; antud juhul on teisiti - ehk siis Aaviksoo astub sedapuhku pigem dialoogi (õieti keskustelusse), kui esitab lõplikule kujule viimistletud mõtteid.

Innovatsioon ja julgeolek

Klassikalises maailmas on olnud julgeolekutagatisteks sõjaline võimsus ja iseseisvus. Tähtis on olnud omada piisavat sõjaväge, et rünnakutele vastu panna ning piisavalt tugevat sisemajandust, et toota iseseisvalt eluks vajalikke ressursse. Sellist klassikalist paradigmat usuvad mitmesugused jõud ka praeguses globaliseeruvas ja spetsialiseeruvas maailmas. Tegelikult on tänapäevased julgeolekutagatised sellest sootuks erinevad.

Võib väita, nagu oleks tänapäeva maailma julgeolekustrateegiateks diplomaatia - hea PR töö -, kuulumine mitmesugustesse liitudesse ja välisinvesteeringud. Osaliselt on sellised asjad tegelike julgeolekustrateegiate tagajärjed, teiseks tuleb ka nendega ettevaatlik olla - ennekõike välisinvesteeringutega. Investeering, mida ei ole võimalik kas siis investeeringu tingimuste või muude asjaolude tõttu paigutada kohta, kus see kataks täielikult selle kasutamisega seotud kulud, tooks tagasi raha, mis tuleb selle lepinguga seoses tagasi maksta ning annaks lisaks ka suurema kasumi, kui oleks ilma selle investeeringuta, on Eestile kahjulik asi. So. iga investeeringu kasutamiseks on vaja ressurssi, iga tagasimakse eeldab samuti ressurssi - tegevus, mille investeering peab muutma võimalikuks, peab tooma sisse kõik selle ressursi pluss veel rohkem kasumit, kui oleks olnud võimalik teenida samade oma panusena sisse pandud ressursside kasutamisel ilma selle investeeringuta. Tööjõudu ei tohiks panna kinni ebakasulike investeeringute alla.

Diplomaatia, teine julgeolekustrateegia, on tõhus ainult siis, kui sellel on tagatis. Mida tugevam tagatis on olemas selleks, et diplomaat saaks esitada tugevaid argumente, seda rohkem võib tulemusi anda diplomaaditöö. Samuti kuulumine liitudesse - ka selleks, et liitudesse kuuluda ning nendest liitudest ka reaalset kasu saada, peab diplomaat omama reaalset tagatist oma argumentide katteks. Järelikult ei ole ei diplomaatia ega kuuluvus liitudesse julgeoleku aluseks, vaid selle tunnuseks. Järelikult on need struktuurid, mida tuleb korras hoida ja arendada, et sellised tunnused säiliks, ise midagi muud, sügavamat. Mingil määral on näiteks NATO kuuluvuse aluseks osalemine sõjalistel missioonidel, ent see on siiski ainult üks osa kõigest; isegi sõjaline missioon eeldab lisaks sõduritele ja nende väljaõppele ka relvi, tehnoloogiat, toitu, kütust ja paljut muud; teiseks kuuluvad NATOsse riigid, mis on sisemiselt piisavalt stabiilsed ja tugevad, et mitte osutuda ise julgeolekuriskiks. Igal juhul loeb peale NATOsse kuuluvuse siiski teiste NATO liikmete toetus meile ja selles mängib sõjaväeline koostöö ainult ühte rolli - koostööd tuleb teha erinevates eluliselt olulistes valdkondades.

Julgeoleku tegelikud alused

Julgeoleku tegelik alus on see, et Eesti oleks kas kasulik või vajalik. Mida kasulikum Eesti on, seda parem; mida vajalikum, seda kindlam. Mida suuremaid investeeringuid peavad tegema Eesti sõbrad juhul, kui Eestiga midagi juhtub, seda turvalisem on elu siin - mida suurem hulk inimesi tahab, vajab ja kasutab seda, mida tehakse Eestis, seda parem. Mida suuremad on rahasummad, mida teine riik peab reaalselt maksma, kui Eesti oma asjadega hästi toime ei tule või võõra mõju alla satub, seda parem. Eesti peab olema kasulik ennekõike neile, kellest tahab sõltuda - kui meid vajavad liigselt meie sõprade vaenlased, siis on see pigem kahjulik. Meie sõprade vaenlased peavad vajama Eestit enda sõprade sõbrana - näiteks, kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mille eelduseks oleks, et Eesti omaks viisavabadust EU riikidega ja tihedaid sidemeid näiteks USAga, siis on see Eestile hea. Kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mis suureneks veelgi, kui Eesti meie partneritest isoleerida, siis see on Eestile halb. Eestile on kõige kasulikum, kui suuta luua võrgustik, millest meie partnerid ja praegused vaenlased saavad olulist kasu ja mille puhul see kasu on seda suurem, mida paremini Eestil eestlase arvates läheb. Selline reaalsus pakub tugeva aluse diplomaatiale.

Teiseks peab Eesti omama võimalikult suures ulatuses selliseid ressursse, mida ei ole võimalik siit välja vedada ega röövida. Teadmised, sotsiaalsed struktuurid ja ettevõtted, mida ei suudaks juhtida ühegi vaenlase agendid on selliste ressursside ideaalnäiteks.

Eesti ei ole kõige täiuslikum koht tootmiseks - maavarade töötlemiseks on head need kohad, mis asuvad maavaradele küllalt lähedal; erinevad sõlmpunktid, mille lähedal on palju looduslikke toormaterjale, on parimad kohad tehaste ning tootmisüksuste jaoks. Kindlasti on odavam transportida teise maailma otsa kulda kui kullamaaki, mis on palju kordi raskem. Keerukama tehnoloogia toormaterjaliks on juba töödeldud toormaterjalid, informatsioon, ajud ja sotsiaalsed võrgustikud, mis sisaldavad kõikide vajalike valdkondade spetsialiste; kvaliteetse tootmise saavutamiseks on vaja loovust ja innovatsiooni. Eestlane ei saa midagi kvaliteetset toota, kui jäljendame lihtsalt teisi või teeme õpiku järgi - meil on siin erinevad tingimused kõigist teistest. Lisaks ei kirjuta maailma edukaimad tihti kõiki oma saladusi õpikusse, vaid igaüks, kes tahab turgu hõivata, peab need ise uuesti avastama. Seega on vaja loovust - innovatsiooni - selleks, et kohaneda siin ja praegu eksisteerivas keskkonnas ja omandada informatsioon, mida meie eest varjatakse. Kohanemine tähendab tipptasemel, maailmatasemel kaubaartiklite tootmist sellest, mis on kättesaadav ja odav siin ja praegu - äkki saaks, kui välja mõelda, ka Eestis eksisteeriva toormaterjali mõnes kasulikus asjas ära kasutada? Kui meil ei ole siin plutooniumi, aga on põlevkivi, siis ilmselgelt oleme huvitatud sellest, kuidas teha põlevkivist midagi võimalikult kasulikku, mitte sellest, kuidas teha seda plutooniumist. Inimene, kelles ei ole innovatiivsust, sõnastab niipidi, et Eestis ei ole väga kalleid ja kasulikke maavarasid; inimene, kes taotleb innovatsiooni, leiab hoopis, et eestlased ei ole suutnud enda maavaradele piisavalt kasulikku rakendust leida - sest väärtuslikuks muutub maavara alles siis, kui inimene õpib sellest midagi tegema; 1000 aastat tagasi ei erinenud uraanimaardla millegi poolest lubjakivimaardlast - ehk ainult tervist kahjustas rohkem. Aga kõige kasulikum on siiski Eesti ajumaardla ning sellest toormaterjalist midagi luua - ajusid tuleb töödelda võimalikult iseseisvaks, võimalikult targaks, võimalikult innovatiivseks ja võimalikult kõrgelennulisi mõtteid mõtlevaks. See tähendab sõnavabadust, arvamusvabadust, antiajupesu ning seda, et on mingi keskne Eesti idee, mida inimesed toetavad. See tähendab seda, et riik teenib välja väga suure usalduse, kuni inimesed hakkavad toetama riiki, et toetada iseennast, et riik saaks neid paremini toetada. Vaja on ka laiaulatuslikke võimalusi tegutsemiseks, loomiseks jne.. Vaja on inimeste panuse märksa suuremat märkamist ja tunnustamist riigi poolt - kuna iga inimese panus on oluline, tuleb seda teha ulatuslikumalt ja personaalsemalt, luua riigi ja rahva koostöös võimalikult hea tugistruktuur, võrgustik, mis toetaks innovatsiooni.

Eesti julgeolek taandub sellele, kui suurt kasu saavad teised riigid Eestist ning ennekõike - kui suurt kasu nad saavad Eesti julgeolekust ja arengust. Kui suuta see kasu maksimaliseerida, leida harmoonia teiste riikide ja enda tahte vahel, kui suuta saavutada see olukord nii, et keegi ei saaks otsest kasu Eesti julgeoleku vähenemisest, siis muutub Eesti tugevamaks.

See tähendab, vastama peaks järgmistele tingimustele:

• Eestlastel peaks olema väga hea ja realistlik ülevaade poliitikast ja Eesti suhetest teistega. Vaja on, et iga eestlane otsiks kasulikke ekspordiartikleid ning lähtuks kaalutlustest, mis toimivad.
• Eesti võib eksportida asju, mida suudavad teha ka teised, ent peaks keskenduma asjadele, mida teised teha ei suuda. See tähendab - ekspordiartiklina on leib ja juust head, kui keegi neid ostab, aga need ei ole julgeoleku tagatisena tugevad, kuna teised riigid leiavad alati kohti, kust kiirkorras leiba ja juustu osta. Samas, kui suudame toota kasvõi väikseid detaile väga olulistesse süsteemidesse, koondada teadmist, mis on seotud tähtsate strateegiliste turuniššidega ning luua uusi selliseid turunišše, muutuda välismaiste ettevõtete, inimeste ja valitsuste jaoks mingites punktides vajalikeks ja olulisteks - selline areng tähendab seda, et meie huvidega arvestatakse ning lepitakse kollektiivselt kokku toetuses meile.
• Eesti peab koondama väga suurt kogust informatsiooni ja ideid. Eesti peab olema võimeline leidma kiiresti ja tõhusalt uusi lahendusi, pakkuda kiiresti lahendusi teiste riikide võimalikult tõsistele probleemidele.
• See tähendab seda, et Eesti valitsus peaks ostma mujalt, sõpradelt, sisse kõike, mida on võimalik importida. Eestimaist ei ole tehnoloogiasektoris vähimatki mõtet eelistada. Ainult nii saab tekitada olukorra, kus Eesti tarkvarafirmad on täiesti sunnitud tootma asju, mida saaks eksportida - asju, mida Eesti riik ostab neilt vaba konkurentsi korras kõikide teiste riikide arendusfirmadega.
• Riik ei tohiks tellida meie tarkvaraarendajatelt spetsiaallahendusi, mis on kasulikud ainult Eesti riigile. Tuleb jälgida, et kõik lahendused, mida Eesti riik Eesti tarkvarafirmadelt tellib, oleks müüdavad ka mujale maailma - vastasel korral ei ole neist Eesti riigile julgeoleku ja maksude alast kasu. Riik peaks tegema investeeringu - ostma erasektorist ainult sellist tarkvara, mille müümine välismaale tooks kiiresti maksude näol selle tarkvara hinna tagasi; muud tarkvara tasub tellida ainult väga suure vajaduse puhul (mis teebki sama välja, sest selline suur vajadus tekib ennekõike siis, kui keegi teine odavat ja efektiivset lahendust ei paku).

Eesti on liiga väike, et lüüa läbi sektorites, kus on tugev konkurents - vanades sektorites. Väike riik saab edukalt müüa ainult uudseid ideid, mille arendusse pannakse koheselt piisavalt raha; Eesti jaoks on start-upid kohane ärimudel veel enam, kui USA jaoks, kus see on tavaline praktika. Ainult uudseid ideid on võimalik arendada teistest kiiremini, sest vanade ideede teostuses on teistel palju suuremad kogemused ja palju rohkem tööjõudu - kuidas saaks Eesti mõne aastaga jõuda järgi firmale, kes on oma valdkonnas tegutsenud juba 10 aastat ja paigutab oma arengusse kogu aeg rohkem raha, kui eestlased selles valdkonnas konkureerimisse? Ainus võimalus on töötada välja uudsed ideed, mille tohutut potentsiaali teised kohe ei mõistakski, ning paigutada nende arendusse mõistlik kogus raha. Seda saab teha ainult vastastikuse toetuse korras - Eesti väikefirmad ja isegi suuremad ei julge samas kergesti võtta riski, mis start-upiga kaasneb.

Start-up peab vastama võimalikult paljude, oluliste ja meile sõbralike jõudude võimalikult suurele probleemile; probleemidele, mis on tõsisemad meie vastaste jaoks, ei ole erilist vajadust vastata. Eesti peab leidma maailmast väljakutseid, mida siinsed elanikud suudaks organiseeritult vastu võtta. See on tugevam kaitse, kui sõjaline jõud - seda enam, et ka sõjalist jõudu tugevdab ennekõike tootmise efektiivsus; ainult treeningust ei piisa.

Tarkvaraarenduses võiks loobuda populismist

There is nothing more frightful than ignorance in action - Johann von Goethe

Klassikaliselt on tarkvaraarenduses olnud kasutajate jaotus, kus ühele küljele jääb dumbuser, teisele poweruser. Noh, tegelikult tuleb poweruserist edasi veel programmeerija, sealt edasi tarkvarainsener/-arhitekt ja lõpuks veel need mõned parimad programmeerijad, kellest paljusid kõik teavad ...aga hetkel huvitab see dumbuser/poweruser jaotus.

Dumbuserit ja poweruserit eristavad mõned väga kindlad asjad - poweruseril on koht, kuhu oma uued teadmised kirja panna; tal on küllaltki hea mälu ja ta on piisavalt taiplik, et asjadest aru saada. Ma olen elu jooksul näinud powerusereid, kes on arvutit kasutanud paar päeva või kuu aega - lihtsalt istuvad arvuti taha maha ja ongi poweruserid - ja dumbusereid, kes on kasutanud juba viis või kümme aastat. Esimest siit sai näha muidugi siis, kui arvutid alles tulid, Eestisse siis. Dumbuseri võiks tõlkida lollkasutajaks ja poweruseri tarkkasutajaks.

Kõige suurem erinevus, mille järgi neil kahel tavaliselt vahet teeb, on suhtumises. Tarkkasutajale piisab tavaliselt õigest manuaalist, mille ta siis läbi loeb ja selgeks teeb. Lollkasutaja ei taha mingit manuaali, isegi mitte 10lk pikka. Lollkasutaja tahab, et keegi töö ära teeks. Kui teha asi ära ja püüda talle seletada, kuidas see käib, et ta teinekord ise teeks, siis ta hakkab karjuma - vähemalt, kui teha tuleb kaks klikki rohkem, kui lihtsalt vajutada nupule "paranda" või "ok". Siit on võimalik aru saada, et peale kümneaastast kogemust on kahe vahel lõhe ainult suurem - lollkasutaja tuleb ikka küsima, et kust seda reavahet tehti või kuidas kiri ära saata, kuna ta unustas selle vahepeal maal ära, tarkkasutaja uurib järjest keerukamaid asju ja oskab selle aja peale vabalt kasutada juba igat programmi lollkasutaja arvutis - mida see pole käimagi panna proovinud - pluss veel teist sada korda sama palju oluliselt keerulisemaid programme, millest umbes pooli ei oskaks lollkasutaja ei installida ega käivitada.

Keegi ühes Eesti foorumis kirjutati hiljuti, et 30 aastat tagasi oli tehtud kuskil siinkandis uuring, et kuhu arendada telefone. Küsiti kasutajatelt, et kas neile meeldiks kaasaskantav telefon - kasutajad ühel meelel, et pole tarvis (linn ju kubiseb telefoniputkadest, eks ole). Küsiti ka seda, et kuidas meeldiks videotelefon - jah, muidugi. Nüüd on mõlemad asjad juba ammu valmis tehtud - videotelefone ei viitsi keegi osta, skypet kasutades sisse lülitada ega oma mobiilis isegi vaadata, kuidas see käib. Mobiil on pea kõigil olemas.

Sellega seoses tahaksin rääkida populismist tarkvaraarenduses.

Populism tarkvaraarenduses

Better to ask a question than to remain ignorant. - Proverb

Kuna kõik teavad, et klient on kuningas, siis on püütud kliendile ka mõningast otsuseõigust liigutada. Kuna klient võib päid maha võtta, siis on leitud hea viis temaga toime tulekuks - ise otsustab, ise rikub ära, ise vastutab ja pea võtab endal maha. Selle asemel, et kliendiga kakelda, minnakse iga kliendipoolse lollusega kaasa tingimusel, et see tehakse kiiresti algelisel kujul ära (ja mainitakse ka paremaid viise asju teha) - kulutades aega lolluste ära tegemisele hoitakse korras inimsuhteid; klient ei lähe ära, kuna ta ei saa, mida tahab. Paljude lollustega läheb klient lõpuni välja ja siis polegi muud, kui ära teha - ise tellis, ise vastutab, peaasi et raha ära maksab. Ja see kõik on õige; kui hakata kliendiga piike murdma, siis on õhus küll ehk parem idee, aga klient ei saa ju rahule jääda isiklikult veendumata, et tema idee oli jama. Teatud turuniššides - seal, kus võimutsevad lollkasutajad, aga ka seal, kus kliendil on vastupidi liiga hea arusaam oma oskustest - tehakse asju populistlike loosungite ja kliendi arusaamade pinnalt. Probleem on selles, et need firmad on jäänud turul suures osas peale - kui 10a tagasi oli selline suhtumine harv nähtus, siis nüüd on see igapäevane. Probleem selles, et isegi Linux on võtnud suuna sellisele arendusele ja muutunud lollkasutaja töölauaks, ehkki õnneks on seal ka tarkkasutaja jaoks rohkelt võimalusi ja need ka arenevad; siiski asendus Windowsi lollkasutajapõhisuse üle irvitamine üks hetk mingi "turu hõivamisega" (kas pole tobe, kui vabavara meeleheitlikult turgu hõivab, et võita kasutajaid, kes ei oska seda isegi mitte edasi arendada ega maksa raha ja kes ei taha kulutada poolt tunnikest, et asjast aru saada?) Kellele ja miks?

Mina kogenud programmeerijana võin kujutleda vaimusilmas võimalusi, millest lollkasutaja ei oska undki näha; tunnetada ennast kasutamas asja, mille valmistamine võtaks aastaid ning saada aru kasutusmugavuse nüanssidest selle unistuse juures. Lollkasutaja jaoks on kolme kliki õiges järjekorras tegemine keeruline - ausalt, ikka veel, kuigi nad oskavad juba Wordi kasutada ja kirjutavad Exceli lausa CV'sse sisse. Me oleme kümne aastaga lollkasutajaid väga palju edasi arendanud, jõudnud juba kolmanda või neljanda versioonini, aga asja olemus ei ole muutunud vähimalgi määral - väga paljud lollkasutajad ei ole transformeerunud tarkkasutajateks, nad ei saa ikka veel aru, et eksisteerib Google, eksisteerivad manuaalid ja kui endale meelde ei jää, võib kasutada vihikut. Ja et see, kui miski on esmapilgul arusaamatu, näitab seda, et see võib peale mõningast harjutamist olla väga mugav, mitte seda, et see on halvasti tehtud; kui miski on kohe esmapilgul arusaadav, siis näitab see halvasti läbi mõeldud liidest.

Need võimalused ...kui programmeerija kujutleb vaimusilmas asja, mida veel ei eksisteeri, aga lollkasutaja ei saa asjast, mis eksisteerib, kümne minutiga aru; siis kui nüüd programmeerija räägib talle kümme minutit asjast, mis ei eksisteeri, siis ei saa ta sellest õigesti aru. Ilmselt, kui ta ei saa proovida, siis sellest, millest ta muidu kümne minutiga aru ei saa, ei saa ta selgelt aru ka tunni ajaga. Aga kui lollkasutaja saab aru, siis tihti ei jää talle meelde ja ta ei näe tervikut - nii et kui rääkida kiiresti sajast sellisest detailist, mis on plaanis uues programmis, siis ei saa ta enam üldse millestki aru.

Mida see põhjustab? Aga loomulikult seda, et kui lollkasutajale esitada küsimusi, rääkida temaga kõik läbi ja lasta prototüübis huvitavamaid asju paar tundi proovida, siis teha tema plaanide järgi, siis on tulemuseks täiesti masendav programm. Tulemuseks on programm, mis üldjoontes - kuigi mitte detailides - on lollkasutaja jaoks kujutletav. Tegelikult räägib lollkasutaja palju rohkem, kui ta ise aru saab - kui need asjad, millest ta räägib, kuna need tunduvad hea mõttena, lihtsalt ära teha, siis on ta väga vihane. Ja kui neid mitte teha, siis on ta ka väga vihane, sest kuni need ei ole valmis ja kuni ta ei pea neid reaalselt kasutama, tunduvad need endiselt väga hea mõttena.

Selleks kasutatakse iteratiivset programmeerimist - tehakse nädalaste juppide kaupa, arutatakse kliendiga reaalajas -, et asi nii ära teha, et klient oleks rahul. Aga - kuna käiakse kindlat rada ilma mingi suurema visioonita, tehakse väikeste tükkide kaupa katse-eksituse meetodil, siis on välistatud, et jõutaks nii hea lahenduseni, kui tasemel arhitekt tegelikult teha suudaks, kui talle vabad käed anda. Jõutakse pooletoobise lahenduseni, mis on ebamugav ja ei moodusta loogilist tervikut. Kui klient kasutab korralikku programmi, siis ta õpib seda järk-järgult, saab aina sügavamalt aru ja muutub aastatega proffiks, hakkab selle võimalusi üliproduktiivselt ära kasutama. Kasutasin seda "üli" eesliidet, sest ...kui teha kliendile programm, millest ta juba valmistamise ajal selgelt aru saab ja mille ta sisuliselt ise disainib, siis midagi sellist ei ole. Ta ei õpi aastate jooksul midagi juurde - kuidas ta saaks, kui juba tegemise ajal on esimene kriteerium, et kõik oleks kohe arusaadav ja arusaamatute asjade eest ei maksa keegi sentigi, vaid nuriseb hoopis, et mis jamale te oma aega kulutate. Millest aru ei saa - see on jama. Ja nii ongi tekkinud naljakas seis, et tööde juhtimises on kõige olulisem roll osapoolel, kes ei saa millestki aru. Selline klient soovitab ainult asju, mida ta on juba näinud ja kasutanud; asju, mis on talle mugavaks osutunud - mitte midagi uut, mitte midagi innovatiivset. Innovaatiliselt läheneda julgeb Steve Jobs, julgevad paljud start-upid, aga seda ei ole tavalistes kliendi jaoks programmeerimistes, kus liigub Eestis vähemalt 95% raha ja tööjõudu, kui jätta välja ekspordile keskendunud firmad.

See ongi küsimus - kas keskendutakse kliendi vajadustele (programmeerija esitab küsimused, mis on kliendi töökeskkonna kohta spetsiifilised, ning võtab juhtiva rolli, kuigi kogub mõistlikul määral tagasisidet ja teeb ikkagi iteratsioone, mitte waterfalli) või keskendutakse kliendi nõudmistele (kliendil on oma visioon, mis on tavaliselt katkine ja puudulik, ning programmeerija kirjutab talle ette, et ta jagaks selle nädala-paariga teostatavateks ülesanneteks, mida siis järjest ära tehakse, kuna klient kaugemale ei mõtle - vastutus liigutatakse kliendile). See on paratamatu strateegia, sest enamus kliente usaldab IT küsimustes ennekõike ennast ja palju vähem IT inimesi - kui tegu ei ole just asjade ära tegemisega. Raske on mõista, et idee ei ole mitte suvaline lause, vaid kandev ja korralik idee on terve mudel, kus on arvestatud erinevate aspektidega, lähtutud professionaalsest analüüsist ning nähtud ette terve rida võimalikke probleeme, millele on lahendused leitud juba idee täpses sõnastuses ja kujus. Kui sellist ideed hakkab teostama inimene, kes kõiki neid algseid kaalutlusi ei mõista, siis võib idee kaotada lausa kõik oma väärtuse - tundudes küll alguses hea ja huvitav. Kui idee ongi välja mõeldud inimese poolt, kes asja ei jaga, siis võib see kõlada sama innovatiivselt ja huvitavalt, kui mõni professionaalne idee, aga kui hakata tegema, siis selgub, et päris kõik ei klapi - ja kui kuu aega kasutada, selgub, et asi on suisa ebamugav. Terviklik idee sisaldab ka andmebaaside kuju, algoritmide valikut, tehnilisi detaile - idee läheb sujuvalt üle arhitektuuriks. Mida tarkvaraarhitekt nimetab "ideeks" on üldiselt juba tema peas moodustunud tervik; mida lollkasutaja nimetab ideeks, kõlab umbes nagu "teeks mingi ägeda programmi ehitajatele, millega saaks väga kiiresti materjalide sobivust hinnata" - iseenesest ju väga hea, kui teha ehitajatele tõsiselt äge programm, aga probleem on selles, et see lause ei sisalda endas mitte ühtegi ideed. Või näiteks: "teeks uue infosüsteemi maksuametile". Jällegi, mis puudu on, on idee. Kui võtta selline pseudoidee (rangelt keelelises-filosoofilises mõttes on tegu muidugi ideega, aga seljuhul oleks idee ka plaan hommikul üles tõusta; ärilises mõttes siin mingit ideed ei ole) ja hakata seda kliendi nõudmiste põhjal arendama - sest kliendiga koostöös arendatakse justnimelt ideed tagasiside põhjal programmeerijalt, mis väljendub reaalses arenduses -, siis võib sellest tulla suuremat sorti jama.

See on tore, kui mingi amet tellib tarkvaraarhitektilt analüüsi, et kuidas saaks kasutada infotehnoloogia vahendeid selle firma töefektiivsuse tõstmisel - tihti võib tõsta seda efektiivsust kordades küllaltki väikse vaevaga, kui mõni firma veel üldse tarkvaralisi vahendeid ei kasuta -, seejärel võib mõnda selles analüüsis soovitatud asja ka tegema hakata, kasulikkust arvutada jne... Ka seda tehakse piisavalt. Programmeerijad peavad põhjalikult uurima, kuidas klient töötab - ideaalis osaleks programmeerija mõnda aega kliendi firma töös, kasvõi iga nädal pool päeva; elaks mingil määral sisse. Seda juhul, kui see töö on jõukohane. Kommivabrik ei küsi lastelt, milline võiks olla vabriku tehnika ja sisustus; millisest toorainest komme teha. Ehitajad ei uuri klientidelt, kes maju tellivad, kas neile sobiks paremini plastmassist, terasest, kivist või asfaldist vundament.

Enamus asju, mis on esmapilgul lahedad, ei paku pinget aastateks ...asjad, mida tõesti kasutame ja mis on pidevalt praktilised, võisid esmapilgul olla igavad, keerulised või arusaamatud. Kogemusest teavad paljud, et ülistiliseeritud ja ägedad korterid on tihtipeale üsna tüütud, kui on vaja sellistes mõnda aega elada. Programmeerijad teavad pikkadest kogemustest väga erineva tarkvaraga, kasutajate ja kasutusmugavuse analüüsist ja paljust muust just seda, milline tarkvara on hea kasutada ka kuu, aasta või kümnendi pärast - põhimõtted arenevad välja, mille järgi hinnata; klient jääb siiski esmamulje juurde uusi asju hinnates ja arenguid suunates, aga ka enda endise kogemuse juurde, mis ei lähtu kujutlusvõimest ja tehniliste võimaluste täpsest tundmisest ega ka ulatuslikust teadmisest selle kohta, mis on mugav ja mis ei ole.

Populism tarkvara keerukuses

To be ignorant of one's ignorance is the malady of the ignorant - Amos Bronson Alcott

Parim programm on selline:

• Alguses keeruline, aga üht-teist saab tehtud.
• Kuu ajaga õpid palju huvitavaid võimalusi, kui natuke pingutad.
• Järgmise kuuga teed ära kordades rohkem, kui kahe kuuga teeb teise programmi kasutaja, kelle programm ei nõua kuu aega õppimist.
• Kõik temaatiline, mida võib olla vaja teha, on kuidagi võimalik.
• Aastatega leiad pidevalt uusi tehnikaid, viise selle programmiga asju teha ja nippe, mida programmi tegijad on läbi mõelnud ja programmi üldise ideega sedavõrd hästi sidunud, et õppimine toimub sujuvalt.

Võtame näiteks: Photoshop, Flash, Google otsimootor, Python või PovRAY, OpenGL.

Halb programm on selline:

• Paned käima, kohe saad aru ja tundub äge.
• Hakkad kasutama ja töötab, teed oma asju järjest ära.
• Kuigi kõigest saad aru, uusi võimalusi ei leia.
• Kuu aja pärast ei tundu enam eriti äge, aga uut ka ei viitsi tõmmata.
• Kuskil on piir, millest keerukamaid/võimsamaid asju enam teha ei saa - kui jõuda teatud arengustaadiumisse, on ainus võimalus hakata teistsugust tarkvara kasutama.

Tihedas koostöös kliendiga, kui klient ei tunneta oma ignorantsust ja tahab kõike oma käe järgi paika panna, protsessi juhtida, siis tekivad kergesti sellised programmid. Tarkkasutaja seisukohalt on suur osa tänapäeva tarkvara selline - Windows, Java, Visual Basic ning pea kõik viimase aja tellimustöödena tellitud rakendused Eestis.

Kas euroliit piirab sõnavabadust?

Ma olen palju kuulnud jutte sellest, et eesti meediat kallutavad poliitikud; et poliitikud jälgivad artikleid ja proovivad ebasoovitatavaid teemasid eemale hoida ...liiguvad jutud, järelikult keegi levitab neid. Kas see keegi on poliitiline jõud, poliitilisi jõudusid maha tegev jõud või siis informeeritud isik - seda ei tea. Mis on hullem - väidetakse, et lausa Brüssel tahab, et see nii oleks. Teame kõik hästi veneaegset demagoogiat, et Moskva tahab ja Moskva nõuab - tahtis, nõudis, aga teist sama palju panid meie poliitikud juurde ja kolmat sama palju asutuste juhid, äkki kasvatas ka mõni oma lapsi kinnitades, et Moskva tahab, et sa nii käituks ;)

Niisiis: kui siia satub keegi Brüsselist seda lugema, siis minu üleskutse on see, et pidage vahel avalikke ettekandeid sõnavabaduse, multikultuursuse ja muude oluliste asjade teemadel. Niisama, meeldetuletuseks. Ja hoolitsege selle eest, et ka eestlased neid muuhulgas lugeda saaks ning veenduda võiks, et nii ongi - ja et keegi seda demagoogiaks ei saaks pöörata ;)

Mõtted teemal: Makromajandus on uus must

Mulle hakkas meeldima minu kommentaar, mille kirjutasin siia. Seal kritiseerib priitp sotside ja rahvaliidu ühisavaldust.

Eesti arengumudel on alates taasiseseisvumisest lähtunud ekslikust eeldusest, et makromajanduslik edu jõuab iseenesest igaühe õuele ning kiire majanduskasv tagab sotsiaalse turvalisuse ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata.

 Sisult ma nõustun sellega, et see on nii. Samas on priitp'l õigus, et mingit makromajanduslikku edu Eestis siiski ei ole - kui oleks, siis oleks siin kõigil parem elu.

Minu kommentaar (mis on küll suunatud ennekõike "rahva pettumusele ja kibestumisele apelleerivatele populistidele", kui sedasama priitp poolt kritiseeritud teksti tsiteerida):

Siin tuleb ühest asjast aru saada ...lihtrahval läheb täna halvasti. Süüdi - rikkad muidugi, kes muu, kõik, kellel läheb hästi. Kes võiks pakkuda: rohkem töökohti, rohkem raha, rohkem muusikat. Hoiavad kõike enda tarbeks, eks ole.

Markomajanduslik edu - kehastab seda, et ikkagi on mingeid rikkaid. Lihtne inimene - kust raha tuleb, muidugi on see rikaste käes ja sealt tulebki. Poliitikud - valijate enamus on lihtinimesed, rõhume siis selle ebausu peale, mängime nende isiklike huvide pele ja selle peale, et nad liituvad rõõmsalt igasuguse demagoogiaga, mis annab mingit alust rikastelt midagi ära võtta, et äkki õnnestubki. Tulemus - kommunism ja diktatuur, kui läbi läheb. Meeleheitlikult paigutatakse inimesi erinevatesse klassidesse, uuesti teistpidi, ringi ja tagurpidi, üles ja alla, proovitakse üht ja teistpidi ...jagatakse kõike laiali, jagatakse uuesti ümber, võetakse ära ja antakse tagasi, kuni kõik ära kulunud ja otsas on. Siis tuleb mõnest ajakohasest USAst (majanduslikult suurvõimult) nänni - tolmulappe ja pesumasinaid -, mida ise teha ei oska. Kuulutatakse selle suurvõimu turufilosoofiat, seda endale õigupoolest selgeks tegemata ja mõistmata, kinnitatakse, et me ehitame siin just sellist toimivat majandust, jagatakse seda ka laiali ja ringi, kuni see ära kulub ja otsa saab. Suurvõim ehk lootis, et saadakse ära ja kasutatakse saadud algkapitali mõistlikult - tegelikult käib ikka edasi üks suur pirukajagamine.

Ja mul on tunne, et Eesti vasakpopulism baseerub just sellel, et selline "pirukajagamise" mentaliteet on väga levinud - kui rääkida majanduslikest raskustest, kipub jutt ainult ja ainult sotsiaalpoliitikale kalduma, kuigi ilmne on see, et ega siin Eestis suurt ei tehtagi, mida ümber jagada ...kui rääkida väärtuse loomisest ja majandusest, siis vähemalt mina enda (sugugi mitte halvasti valitud) tutvusringkonnas tunnen sellist kibestunud, pettunud ja solvunud nooti - ma saan aru, et sotsiaalpoliitika on jama, aga sama hästi saan ma aru, et majandusfilosoofia on katastroof ...väga üksikud on selgelt läbi mõelnud toimiva majanduse praktilisest aspektist - ja seda saades aru, et majandus puudutab just nimelt väärtuste loomisele organiseeritud struktuure, motivatsiooni ja tehnoloogiat, personalikoolitust ja paremat väljaõpet; igasugune sotsiaalpoliitika on küll majanduse küljes, majandusest sõltuv ja sellega seotud, samas ka majandusele teatud katet loov (uute inimeste ja hariduse näol); majandust on raske väaadelda ilma haridussüsteemi ning kõige selleta, mis toetab uute inimeste kasu ja mentaliteeti ...siiski on majanduses esmane mõista, hinnata ja väärtustada tootmist, tootjaid ja äri, mitte neile kuidagi vastanduda, samas püüdes ikkagi nende nektarit võimalikult palju endale imeda ja kätte saada. Nagu vanasti öeldi, saetakse oksa, millel istutakse - tohutu kogus inimesi usub siiralt, et just edukad majandajad on nende kannatustes süüdi, rikkad on pahad ja hiigelkasumid on kõige hullem asi üldse. Aga ei ole nii, kohe kuidagi ei ole - süüdi on korruptsioon, süüdi on ideaalide ja õiglustundeta poliitikud, süüdi on lihtne ebakompetentsus ja rumalus, aga süüdi ei ole majandus, mis toodab sellegi vähese, mis meil siiski on.

Mina ei usu mitte ühegi inimese juttu õiglusest ja poliitikast, kes ei tunnista sõnapaare "aus ärimees" ja "kõrgemaid eesmärke teeniv ultrarikas" (viimane link on vaieldav, muidugi, aga vaataks korra asja positiivset poolt ka, või Warren Buffett). Sellisel juhul tajun ma lihtsalt kadedust, küündimatust ja rumalust, mis ei ole ükski minu jaoks positiivne omadussõna ...alles inimest, kes tunneb, et on olemas ausad, õiglased ja positiivse visiooniga poliitikud, võib lasta poliitikasse; inimesele, kes ei tunnista ausat äri, ei tohiks kunagi anda liiga palju raha, et enda oma alustada. Sellised inimesed ei ole lihtsalt asjadest aru saanud - tegelikult usub ausa rikka olemasolu igaüks, kes usub südames ausa vaese olemasolu; kes ei usu ausa rikka olemasolu, selle puhul on pea kindel, et ta ei usu ka ausa vaese olemasolu - ja kuhuiganes ta jääb, järeldus tema enda kohta? Või on ta siis paranoiline, kes usub, et tema on ainus hea inimene maailmas, aga see on veel hullemgi. Ja mul on siiralt halb meel sellest, et Eestis nii vähe neid on, kes tunnistaks ausa poliitiku olemasolu, sest just selle pärast ei ole mul kedagi valida. Keegi lihtsalt ei tunne printsiipe, kuidas olla aus ja edukas korraga - kuigi nii arenenud majandusteooria, kui näiteks eetika ja poliitikateooria alates Aristotelesest just tegelebki. Aga vahel jääb mulje, et sadadest inimestest, keda võib lugeda või kuulata, on enamus teinud endale selgeks ainult korruptsiooniskeemid ja finantspettused ning ainult ootab oma võimalust - seniks süüdistades teisi oma kahtluste alusel. Ja keegi ei tööta nii põhjalikult läbi inimeste taustasid, et koos veenvate põhjendustega need ausad sealt üles otsida - kõigil jätkub silmi ainult pättide jaoks. Ja see on masendav.

Aga peale üksikuid artikleid, mida ma sotsidelt olen lugenud, ei tundu mulle, et nad selles osas eristuks - või ka peale seda avaldust, mis rääkis makromajandusele keskendumisest, aga ei puudutanudki asjaolu, et ka makromajandusega on seis tegelikult päris problemaatiline. Kumab läbi populismi - üks selline ühekülgne avaldus tõendab ehk seda, et ka hiljem hoidutakse nendest teemadest ja parempoolsete väärtuste aussetõstmisest. Sest parempoolsus, nagu ka vasakpoolsuse, sisaldab ennekõike olulisi väärtusi; teiseks populismi ja demagoogiat, mis toetub just nende väärtuste kaudsele rõhutamisele. Nii et vähem demagoogiat, aga mitte vähem parempoolset demagoogiat või vähem vasakpoolset demagoogiat. Muidu tundub, nagu püütaks kahe mõiste vahele assotsiatsiooni tekitada.


Väljavõte artiklist: Paul Graham, How to Make Wealth

The Pie Fallacy

A surprising number of people retain from childhood the idea that there is a fixed amount of wealth in the world. There is, in any normal family, a fixed amount of money at any moment. But that's not the same thing.

When wealth is talked about in this context, it is often described as a pie. "You can't make the pie larger," say politicians. When you're talking about the amount of money in one family's bank account, or the amount available to a government from one year's tax revenue, this is true. If one person gets more, someone else has to get less.

I can remember believing, as a child, that if a few rich people had all the money, it left less for everyone else. Many people seem to continue to believe something like this well into adulthood. This fallacy is usually there in the background when you hear someone talking about how x percent of the population have y percent of the wealth. If you plan to start a startup, then whether you realize it or not, you're planning to disprove the Pie Fallacy.

What leads people astray here is the abstraction of money. Money is not wealth. It's just something we use to move wealth around. So although there may be, in certain specific moments (like your family, this month) a fixed amount of money available to trade with other people for things you want, there is not a fixed amount of wealth in the world. You can make more wealth. Wealth has been getting created and destroyed (but on balance, created) for all of human history.

Suppose you own a beat-up old car. Instead of sitting on your butt next summer, you could spend the time restoring your car to pristine condition. In doing so you create wealth. The world is-- and you specifically are-- one pristine old car the richer. And not just in some metaphorical way. If you sell your car, you'll get more for it.

In restoring your old car you have made yourself richer. You haven't made anyone else poorer. So there is obviously not a fixed pie. And in fact, when you look at it this way, you wonder why anyone would think there was. [5]

Kids know, without knowing they know, that they can create wealth. If you need to give someone a present and don't have any money, you make one. But kids are so bad at making things that they consider home-made presents to be a distinct, inferior, sort of thing to store-bought ones-- a mere expression of the proverbial thought that counts. And indeed, the lumpy ashtrays we made for our parents did not have much of a resale market.

Minu enda edasised mõtted samal teemal.