Astmeline tulumaks ja hinnad

Soomes elades olen märganud, et hinnaerinevus Eestiga avaldub umbes nii:

• Odavad kaubad, ebakvaliteetsed (makaronid, mille tootmine tähendab peamiselt seda, et töömees vajutab häirete korral punast nuppu - korralikus tehases on nende ainete segamine ning vormimine väga lihtne) - märgatavalt odavamad, kui eestis.
• Paljud keskmise kvaliteediga kaubad - mahlad jms.; sama hinnaga, mis Eestis.
• Kvaliteetkaubad - näiteks värsked asjad, mille tootmise ja märkimisväärselt ka säilitamise juures on vaja juba kvaliteeti hindavat ja kvaliteetset tööjõudu - on märksa kallimad, kui Eestis.

Lisaks - taksohinnad on ca. 5 korda kallimad, kui Eestis (mis tähendab seda, et alati saab kiiresti vaba takso), kus siis hinnast põhilise moodustabki inimtöö, sest iga kliendi jaoks on palgatud eraldi inimene, kes tegeleb ainult temaga; muu ühistransport on küll kallim Eestist, aga arvestades, et kuukaart hõlmab kogu plaanitransporti (lisaks bussidele-trammidele ka metrood ja ronge Helsinki siseselt) võib öelda, et tegelikult umbes sama. Eraldi maksustatud asjad - suitsud, alkohol - on märksa kallimad, aga me jõuame järgi.

Mis on omapärane seos, mida on kerge märgata - mida rohkem mingi toode hõlmab kvaliteetset tööjõudu (ütleme, et see on kvaliteedi ja käsitöö hulga korrutis), seda rohkem on Soome oma kallim, kui Eesti oma. Osaliselt võib öelda, et see on seotud kõrgemate palkadega siin - ning et neid odavaid asju toodetakse samas kõrgema efektiivsusega, ent jõudsin sellest siiski lihtsa kalkulatsioonini seoses kvaliteediga ning astmelise maksustamisega.

Niisiis, kui võtta nii, et erinevatel inimestel on erinev kvaliteeditundlikkus, siis selline omadus määrab kaks asja:

• Kvaliteeditundlik inimene tahab poest kvaliteetset kaupa; samas kui kvaliteeditundetu tahab lihtsalt midagi. Kvaliteeditundlik oskab vaadata ja hinnata teatud omadusi, mis kvaliteeditundetu suhteliselt külmaks jätavad.
• Kvaliteeditundlik inimene ei jää rahule enda tööga siis, kui ei ole saavutanud kvaliteeti - ta õpib looma asju, mis on võimalikult igas mõttes kvaliteetsed ning viskab nö. prügikasti asjad, mis ei ole. Kvaliteeditundetu inimene eriti ei mõtle ning tahab lihtsalt töö tehtud saada - sellised inimesed täidavad töökohad, kus erilist kvaliteeti ei oodatagi.

Kui nüüd nii võtta, et kvaliteeditunlik inimene on kõrgemate nõudmistega endale ja teistele toodete kvaliteedi osas, siis on tema jaoks ka suurem stress, kui ta peab piirduma kvaliteeditu tootega - seda enam, et igaüks tahab tarbida üldjoontes seda, mida ise toodab; siis on ka loomulik, et ajale vastu pidavaid ning mugavaid maju projekteeriv või ehitav inimene tahab ka ise elada milleski sellises ning eeldab, et kõik, mida ta poest ostab, on minimaalselt sarnase kvaliteediga; suvaline töömees, kelle põhimõte tööl olles on viilimine ja varem koju saamine, ei tunneta mingit otsest õigust saada poest kvaliteetsemaid asju, kuigi muidugi teeb ta kõik, et neid saada - siiski ei suuda ta veenvale töövestlusel seda küsida, sest tal ei ole moraalset tagatist ja seda on tunda, paratamatult.

Siis tekib seline arvutus:

• Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab selle kvaliteediklassi tarbimiseks saama 20% rohkem kätte.
• Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab 20% rohkem kätte saamiseks olema põhipalk 40% suurem.
• Aga kui nüüd põhipalk peab olema 40% suurem, siis tegelikult peab veelgi rohkem kätte saama, et sellist toodet osta. Tegelikult tuleks siit arvutustest arvestada maha, et kogu kauba hind ei sõltu inimtöö hinnast - nii et tegelikkus jääb selle kaudu 20% ja 40% vahele -, ent samas ka see, et lisaks palgalisale tahab ka see töömees ise osta kvaliteetkaupa, mille tõttu ka kauba juurdehindlus on ju üle 20%, nii et siia tuleb ka kolmas aste juurde.
• Tegelik kalkulatsioon oleks hinnakalkulatsioon: kui palju tuleb tõsta töömehe palka, arvestades seda, et iga palgatõus mõjutab ka kaupade hinda positiivselt, et kvaliteetkauba tootja saaks endiselt ka ise kvaliteetkaupa tarbida - nii et arvestada tuleb, et kasvab selle kauba tootja palk, mida ta tarbib (täpses vastavuses tema enda palgatõusuga). Ehk siis ütleme nii, et kui kvaliteetleiva valmistaja avastab, et ei saa enam kvaliteetjuustu osta, siis ta küsib palgalisa, aga siis ei saa kvaliteetjuustu tootja ehk enam kvaliteetleiba osta ja küsib ka palgalisa - kuni palgad neutraliseeruvad mingis uues punktis, kus kvaliteetkauba tootjad saavad kõrvalsaadusena osta rohkem makarone, kui nad soovivad (ehk siis makaronide suhteline hind langeb).

Seega, kui vaadelda astmelist tulumaksu odava tööjõu seisukohast, siis tähendab see seda, et tema enda poolt toodetavatega samas hinnaklassis kaupade hind langeb ja ta saab neid osta rohkem, samas kui kvaliteetkaubad eemalduvad temast; kui vaadelda seda kvaliteetkaupade tootja seisukohast, siis saab ta enda kvaliteediklassi kaupu pikapeale ilmselt umbes sama palju osta, samas kui rämpstoitu jms. võiks ta nüüdsest osta rohkem. Kui vaadelda seda riigikassa seisukohast - ilmselt küll on olemas teatav kasutegur, aga seda ma siin analüüsima ei hakka, sest ma ei tea täpselt ka seda, kui suure osa ühiskonnast moodustab odav tööjõud ja kui suure osa moodustab tõsine oskus- ja loovtöö.

See on see, kuidas mina seletan endale seost, mida olen märganud - kvaliteetsed kaubad on Soomes kallimad, kui Eestis, samas kui ebakvaliteetsed (või odavat tööjõudu nõudvad) on siin odavamad.

Raha ja väärtus, hariduse propaganda

Uudistest kajab sedapuhku kergelt läbi tõusvat finantsilist teadlikkust, millele omalt poolt lisaksin hea meelega kontsepti, mida Eesti peaks kindlasti järgima, et rikkaks saada.

Niisiis, millised on faktid:

• Riigi vara on maha müüdud märkimisväärses osas.
• Eesti on võlgades ja need suurenevad ka edaspidi.
• Müümine käib rahulikult edasi.

Minu arvates võib selle protsessiga küll jagelda, aga teha suurt ei ole midagi - ütleme otse, et kui on nõudlus, on ka pakkumine. See tähendab seda, et kui ostjaid leidub, küll siis müüakse - ja siin on nüanss, et Eestis neid ostjaid naljalt ei leidu. Tegelikult ei ole Eesti rahval vähimalgi määral mõtet ehitada oma tulevikuplaane ja strateegiaid lootusele, et müüdud asjad tagasi saaks või rohkem ei müüdaks - reaalselt tuleb teha täpselt vastupidi ja ehitada oma strateegiad hirmule, et maha müüakse kõik. Eesti rahvas vajab strateegiat, mis töötaks väga hästi ka juhul, kui kõik olekski juba müüdud - ja seda lihtsal põhjusel, et inimesed on ainus, mida müüa ei saa. Inimesed jäävad meile.

Kui vaadata reaalset turusituatsiooni, siis inimeste väärtus ületab tänapäeva maailmas kõik muud väärtused oluliselt - ja mitte mingi ajupestud lambakarja väärtus, kellega saab kõike teha viiesaja euro eest kuus, sõimata ja piinata, vaid inimeste väärtus, kes on suutelised muu väärtuse väärtust oluliselt tõstma. Faktiliselt maksab luksusauto palju kordi rohkem, kui samast matejalihulgast mõne poolearulise poolt toodetud vilets saast. Hind on siin ainult inimesel - reaalselt võib mõnda luksusautosse minna ka kulda, nahka ja geniaalseid tehnikavidinaid, ent isegi nende väärtusest moodustab suurem osa inimtöö, mis kulub selle materjali kaevandamisele, teadustööle nende vidinate väljatöötamisel ning meisterlikkusele selle kõige valmistamisel. Raha maksame siiski inimestele, mitte loodusele ning luksusautosse ei mahu materjali kindlasti enam, kui paar korda rohkem, kui tavalisse autosse. Võib öelda, et varasid müüme seepärast, et inimesed on meil odavad - reaalses mõttes odavad, igasugune udutamine teemadel "inimesel ei ole väärtust", "ärge võrrelge" ning "iga inimese väärtus on võrdne" tuleks karmilt kõrvale visata - filosoofilises mõttes on see tore, kuni see väljendab seda aspekti, et kõikidega tasub viisakas ja kena olla, ent praktilises mõttes on vaja võrrelda eri inimeste võimeid, määrata võimekamaid juhtivamatele kohtadele ning arendada ülejäänute võimeid neile sobivalt ning kvaliteetselt; sellest kõigest on võimatu rääkida, kui me ei hinda inimeste väärtust täpselt ja rahas. Me tahame ka kõiki inimesi premeerida ühtlaselt sõltumata sellest, kui head tööd nad teevad - palga ühtlustamine, et premeeritaks ainult töötunde, on paljude inimeste mõtetes olulisel kohal. Ei, me ei pea premeerima töötunde, sest töötundidest ei ole kasu - me peame premeerima inimesi selle väärtuse eest, mida nad nendel tundidel loovad, ning mitte tekitama võltslootust, et kunagi, "paremas maailmas", premeeritakse igaüht sõltumata sellest, kuidas tema teisi premeerib. Sa võid oma kaheksa tunniga toota mürgist rämpsjooki või valmistada parimat ravivett - palk võiks olla võrdne, sest sul on mingisugune "inimese väärtus", mis on võrdne ja järelikult tuleks seda kõike astmelise tulumaksu, propaganda ja muude vahenditega mõjutada ..tõepoolest, poelette vaadates toodab saasta enamus inimesi - pingeliselt, vabrikutes ja tehastes, toodavad inimesed rämpsu ning tahavad vastu saada parimat kraami, raha selle jaoks, täpselt sama palju, kui kõik teised. Või teisalt, mõni inimene õpib päevas 4 tundi ja toodab juba küllaltki head asja 4 tundi, ülejäänud 4 tundi mõtleb sellele, kuidas oma toodangut paremini maailma sobitada, et sellel oleks reaalne väärtus - ja nüüd tahaks talle maksta kaks korda vähem, kui sellele, kes kaheksa tundi prügi tekitab? Prahi eest võiks maksta prahis, kvaliteedi eest kvaliteedis - ja paraku seni, kuni kehtib raha, tähendab see palgaerinevust. Teistsuguses ühiskonnas võiks olla nii, et kõikide valdkondade rämpsutootjad jagavad omavahel oma tooteid, kõikide valdkondade kvaliteeditootjad jagavad omi asju omavahel - näiteks kommunistlikult; äkki oleks isegi parem. Aga premeerida tuleks tõsiselt siiski seda, mis tõuseb esile - täpselt nii, nagu iga inimene on poes valmis premeerima siiski seda, mida ta rohkem tahab ..milline "õiglus" siis soovib seda pärast neile ümber jagada, kes sinna poodi mingeid odavaid võltsinguid ning hea töömehe seisukohalt praaki saadavad? Tuleks istuda maha, tulla kuidagi toime oma valu ja kadedusega, ning öelda - jah, ühed inimesed on rohkem väärt, kui teised inimesed. Kõvasti rohkem. Kaks kätt, kaks jalga ja üks aju on pea kõigil, ent ühed teevad tööd, mille negatiivsed kõrvalnähud võivad ületada töö väärtuse sajakordselt, saaste ja haigused ületavad selle naudingu, mida joogist saad; teised teevad tasakaalukalt kvaliteetset ja head toodet. Kui ikka üks asi püsib sada aastat ja teine pool; üks asi on tehtud puidust ja kivist ning teine söövitavatest kemikaalidest (või millestki, mille töötlemise käigus neid kõvasti maha visatakse); üks asi rikub kasutaja tervist ja heaolu ning teine annab seda juurde - siis ei ole mõtet öelda, et nende kahe inimese väärtus on võrdne ja premeerime neid mõlemaid võrdselt. Sellisel juhul läheb esimene neist ära, välismaale, ja teine jääb siia - sest ta tõesti ei huvitu nende inimeste kaitsmisest, kes seda rämpsu riigikassasse maksavad, pool pudelit igast enda poolt toodetud pudelist mürgist.

Seega tahaksin meenutada kõikidele seda lihtsat asjaolu - tegelikult meid ei huvita, kellele mis on müüdud ja miks. Või täpsemalt, meid ei huvita, kas on müüdud - aga meid huvitab väga, kellele. Kui mõni korporatsioon võtab eestist tööjõudu, head tööjõudu, koolitab ja arendab - miski, mida Eesti rahvas ise oma "haridussüsteemiga" ainult kujutleb, tootes tegelikult samasugust inimrämpsu, nagu kõik see kaup, mida me poodides näeme -, õpetab neid tegema tõsiselt häid asju, leiab neile välismaalt maksejõulised kliendid ..kui need töötajad ise on rahul, siis ei ole mõtet "rahval" nuriseda ainult sellepärast, et nemad ei saa oma maksu; suur osa rahvast on keeruka raamatupidamise taga siiski rohkem maksusaajad, kui selle maksjad - ilmselt vaevu teevad nad nii palju tööd, et enda hoovi ette tänavajupp, laternad ning parki purskkaevud saada (mõelge realistlikult, kas te enda teisest poolest ülejäänud rahast suudaksite need asjad ise tellida ja valmis ehitada).

Minu sõpradest-tuttavatest on osad, kes elavad luksuslikult ja teised, kes ei ela. Lapsena oli seda raske märgata, ent mida aeg edasi, seda selgemalt ma näen - need, kes elavad luksuslikult, ehitavad suure osa sellest luksusest ise valmis. Vabal ajal, oma kätega. Ehitavad endale maju, õmblevad riideid ..uskumatu, aga tõsi :) Kogu see lugu lõppeb reeglina aastatega sellega, et kui vaatad, siis tõesti tunned luksuslikkust ja mitte mingit odavat kulda-karda, mida hingehinnaga on ostetud ning väga veel tahaks, aga ei saa. On ka teisi, kes seda luksust poest ostavad - ent reeglina teevad nad mingis muus vallas tõsiselt kvaliteetset ja head tööd, mida nurisejal ikka pea võimatu oleks järgi teha, kui ta aastakümneid ei õpi ja harjuta. Ja siin tekibki see vastuolu - kaks inimest töötavad üsna pingeliselt, üks istub tehases 8h ja sulgeb järjest mingeid purke, pärast kodus joob õlut, kirub riiki ja vaatab telekat (väikeste kodudtööde kõrvalt), teine kirjutab, laulab ja tantsib ning pärast kodus teeb õhtu otsa rõõmsalt ja naudinguga tööd, millest lõpuks sünnib kvaliteet tema enda ellu. Mingis vaimses plaanis võime öelda, et need kaks inimest on võrdsed - ent seda füüsilisse plaani üle kanda, et nüüd peab üks teisele kvaliteeti andma ning vastu võib teine tal ka mõned purgid ära kaanetada, see on naeruväärne; pigem on see täiesti selge rõhk sellele, et need kaks inimest ei ole võrdsed. Kui selle ees silmad kinni panna, siis tunneb esimene, et tema kaanetab purke nii tublilt ja energiliselt ja tema ümber on inimesed, kes elavad luksuses ja heaolus tema kaanetamise arvelt - samas taipamata, et väga paljud küllaltki jõukad inimesed lausa korduvkasutavad oma purke ning ei kasuta tema teenust üldse nii palju, et neil oleks ilmtingimata vaja, et keegi tuhat purki päevas kaanetaks. Ja teisel pool on IT inimesed ja insenerid, kes võivad ehitada kaanetamisautomaadi ja kaanetada miljon purki päevas, kui tuleb välja, et teised on endale vahepeal vähem robotliku töö leidnud - sellise robotliku ja rutiinse tööga tulevad robotid suurepäraselt toime, rohkem ei ole vajagi. Või võtame töömehed kuskilt vanemast ajast, kes arvavad, et kui targad inimesed neid enam ei vaja ja ise toime tulevad, siis tuleb minna tehastesse roboteid lõhkuma, et oleks ikka tööd - et kui ühest otsast lõhume, siis teisest otsast saame juurde teha, siis maksame makse ja oleme korralikud inimesed, kellele tuleb kõik kätte anda. Selline ongi tavainimese mõtlemine patoloogilises riigis ..õppida ei ole jõudu, ei jaksa, ei viitsi, vaja on kodus telekat vaadata ja töö eest kohe raha kätte saada, kõike seda õppimist ja mõtlemist ja muud sellist tehku keegi teine, ise tahaks ikka "ausat tööd" teha ehk siis kellegi kupja otsesel korraldusel suurtes kogustes rämpsu toota. Muud tööd ju "ei leia", keegi ei anna, kõik on nii kadedad ja pahad.

Reaalselt peaks Eesti müüma küll, aga vaatama, kellele ja kuidas - see on hea, kui me suudame siia tõmmata investoreid ja tõsiseid firmasid, sest see tõstab meie rahva väärtust, kui me kasvõi rootslaste juhtimisel saame toota midagi, mida rootslane ka enda toidulauale paneks - ja võime kindlad olla, et kui me toodame juba nii häid asju, et pigem tahaks neid jaapanlane, siis on tal raha mõned ettevõtted rootslastelt üle osta ja ise edasi õpetada ja juhendada. See on abstraktne, bürokraatia, paberimajandus - kuni me neid ettevõtteid ise ei suuda juhtida, ei peagi need meile kuuluma; ettevõte ei ole vara, vaid see on töö - juhtimine ei ole mingi taeva kingitus, nagu võiks tunduda rämpsutootjale, kes tõesti arvab, et töö ongi päevast päeva kaanetamine, ühe liigutuse kordamine, ning juht on lihtsalt see, kes seda pealt vaatab ja tagant sunnib - et oleks ise juht, teeks sama ja saaks lihtsalt rohkem palka vähema töö eest. Tegelikult, et toota kvaliteeti, tuleb mõelda ja analüüsida kogustes, mis on sellele kaanetajale täiesti uskumatu ja hoomamatu - mõni inimene vaatab kosmosesüstikut ja mõtleb, "ise tehtud, hästi tehtud" ..ning neid kaanetajaid võiks seal olla terve armee, süstikust jääks see sama kaugele, kui juhul, kui seda teeks ahvikari.

Me loeme lehtedest, et kõik on maha müüdud, muudkui müüakse, keegi kuskil müüb. Samas, vaatame faktidele otsa - mis saaks, kui meid jätta siia täiesti üksi? Betooniga me saame ilmselt hakkama, suudaks teha ka bakteritest kilet ning ökopiima ..siiski, autod vaikselt laguneks - mõne üksiku jaoks ehk jätkuks autosid, mida mõned kuuris valmis ehitaks -, tehaste automaatika läheks rikki ning tuleks asendada millegi palju lihtsama, võib-olla hammasratastel põhinevaga ning arvutid ütleks kindlasti üles ning ilmselt midagi palju enamat, kui arvelaud me valmis ei teeks. Ainult väga juhm inimene võib eitada seda, et kõigist nendest asjadest on väga reaalselt ja väga suurt kasu, mis - nii uskumatu, kui see ei ole - hoiab iga päev meie elust kokku sadu töötunde. Kui me tahaks suhelda sama paljude inimestega, teha sama palju süüa ja pesta sama palju pesu, tuua Indiast ja Hiinast sama palju sealset kaupa ning saata Ameerikasse sama palju kirju või käia linnas, teises linnas ja maal sama palju - me lihtsalt ei suudaks. Me võtaks hobuse või läheks jala ning jõuaks Tartusse ehk nädal aega hiljem. See on kõik see, mida see maailm meile annab, kes samas ka midagi vastu tahavad - seega me müüme. Loomulikult ei taha nad vastu meie kodumaist leiba ning kaanetatud purke, sest selliste asjade tootmine on nende jaoks täiesti triviaalne (isegi, kui me siin endale sisendame, et see on suur ja tähtis töö, ilma milleta nad elada ei saaks), vaid nad tahavad teha siin terviklikke ettevõtteid ja juhtida ise, kuidas seal asjad käivad - kui nad võtavad parimaid päid meie hulgast, juhivad ja õpetavad, ainult siis toimub midagi reaalset.

Ja siin tekibki terviklik olukord, kus võib üheselt öelda - meie ainus reaalne vara on meie rahvas. Tore on, kui saaks kinnisvara ka endale jätta ja tagasi osta - aga sisuliselt on vaja tõsta meie rahva väärtust; mitte paar-kolm korda, et kõik lähevad tööle ja tegutsevad, vaid tuhandeid kordi. Selleks on meil siia vaja välismaiseid korporatsioone, kelle koosseisus on võimalik midagi ära teha (sest isegi, kui sa oskad, siis tädi Maali lihtsalt ei oska ja suuda sulle selleks keskkonda luua ja vahendeid pakkuda, olgu ta muidu kuitahes hea inimene); meil on vaja tahtejõulist ja eneseharimisele pühendunud rahvast, meil on vaja inimesi, kes oskaksid iga kuu teha ägedamaid asju, kui eelmisel kuul. See on ühene kriteerium - kui sa ei oska see kuu, praegu, näiteks märts 2011 teha ägedamaid asju, kui eelmine kuu, näiteks veebruar 2011, kallimaid, kvaliteetsemaid ja luksuslikumaid asju, siis ei ole mõtet rääkida palgatõusust. Suuremast premeerimisest. Valistus ja riik lihtsalt ei pea seda tegema selle väikse haritud eliidi arvelt; nad ei pea võtma neilt, kes teevad iga kuu paremini ja tihti ka rohkem, ning andma neile, kes joovad õlut, vaatavad telekat ja räuskavad, et miks neile nii vähe antakse. Meie õnn, et sõjalised vahendid kuuluvad neile, kes neid ise teha oskavad - vähemalt organiseeruda nii, et need saaks tehtud ..kui mitte otseses mõttes, siis kaudses mõttes kindlasti. Tihti vähemalt, väga tihti. Reaalselt kui võrrelda seda väärtust, mida toodab kamp (neid tüüpilisi joodikutest) punkareid, selle väärtusega, mida toodab kamp kvaliteetseid inimesi, siis erinevus on väga lihtne - see väärtuse erinevus on täpselt sama suur, kui sõjalise jõu erinevus kambal kaigastega punkaritel ning tipptehnoloogiaga (püssid, kuulipildujad ning raketid) ..nende kahe seltskonna reaalne produktiivsus on sama erinev.

Siin tuleb jälgida ka teist mängu - juristide, juhtide, teadlaste ja isegi inseneride rolli kipub purgikaanetaja alahindama; filosoofil ei näe ta tihti üldse mõtet ..tal on äärmiselt lihtsustatud ja nüri arusaam sellest, kuidas ühiskond toimib - umbes, nagu lennukist, kus ta ehk propellerite ja reaktiivmootorite mõtet veel tajub, ent tuhandele erinevale vidinale ei oskaks nimegi panna. Samas, kui lennuk kukub ilma nende tuhande vidinata pea kindlasti alla ..vähemalt rasketes oludes :) Seega, inimene tahaks reaalset produktiivsust hinnata asjadega, toodetega, millegi käegakatsutavaga - või kasvõi töötundidega - ning seega tundub talle ülekohtune, et keegi, kes koosolekutel planeerima peab ning kõvasti mõtlema ning tuhat korda mõõtma enne liigutust (sest muidu kukuks näiteks linn kokku), saab oma paarikümne "reaalse" töötunni eest kuus kordades rohkem palka, kui tema, kes ta midagi mõtlemata ja pidevas stressis ja masenduses päevast päeva muudkui purke kaanetab. Stress, masendus ja nüri ning mõttetu sama tegevuse kordamine midagi juurde õppimata ega kunagi uusi lahendusi otsimata, reaalselt otsimata, tundub talle suur ja üllas annetus inimkonnale, mille eest kõik peaks teda kiitma ning vähemalt mõne oma pikkadel koosolekutel ja keerukatel analüüsimistel ja testimistel kokku pandud auto niisama annaks - ja miks keegi teine saab auto, mida on teinud veel palju kordi paremad insenerid, kuigi ka temal on ainult 24 tundi ööpäevas? Rügamine asendab tulevuse, võrdne ja vaimne "inimese hind", miski hingeline väärtus, ületab materiaalse maailma väärtushinnangutes oluliselt inimese reaalsete tulemuste väärtuse; teoorias võib ju nõustuda, et teadlane, kes leiab võrrandi toota paberit ilma metsa maha võtmata, on teinud üksi miljoni metsaistutaja töö ära ning lisaks seda tööd, mida tavainimene teha ei saakski - andnud metsale tõelise vabaduse kasvada -, ent praktikas tundub number, et keegi on teeninud temast miljon korda rohkem, automaatselt ülekohtune ja absurdne, ilmselt üldsegi mitte mõistmata, mis selle rahanumbri taga on.

Seega oleks mõistlik ülesandepüstitus kõigist nendest loosungitest - ärme müü, ärme anna, võtame rohkem, meile rohkem ja neile rohkem, rohkem, seda ja seda ka, miks tema sai, miks tal rohkem on, anna mulle ka ..kõigest sellest, millest poliitikauudised kubisevad - muule skaalale viia ja küsida, mida on vaja, et teha seda, seda ja seda. Või kui vaadata ajalehtedes autouudiseid - tehti selline auto, nii kiire, selline ja selline ..mitte ühtegi sõna auto ehitusest; tänapäeva "autofriik" mäletab saja auto marki ja teab täpselt, millist autot endale tahab, ent samas ei ole tal vähimatki huvi auto ise valmis teha; tal ei ole visiooni tulevikuautost, ta ei otsi parema elektrimootori võrrandit ega lahendust akuprobleemile - ajalehe autoveerg on lihtsalt autoreklaam, mitte informatiivne tekst tänapäeva autode puudustest tõsisele autohuvilisele, kes õhtuti istuks ja mõtleks, kuidas neid asju lahendada, ning õpiks selle käigus füüsikat, keemiat, matemaatikat ning inseneriteadusi. Meie rahvas lihtsalt ei tee mitte midagi, sellest tekib probleem, mis avaldub madalates kasumimarginaalides (pean silmas palka) ..sellise inimese tüüpiline vabandus, et ta "ei ole raha peal väljas ja tahab nii vähe" ning need raha peal väljas väärtusetootjad ja muud karjeristid on üldse pahad inimesed - inimene tahaks ennast distantseerida tootjast, loojast, sellest, kes teeb, ning muutuda ostjaks, selleks, kes tarbib, uskudes, et tema vajadused on nii väiksed, et tahtes ainult endale vajaminevat ei pea ta tõesti eriti pingutama, et luua - karjääri tegema, oskusi omandama, pingutama. Pingutama siis sügavamas mõttes, kui lihtsalt purkide kaanetamine - omama seda instinkti, tungi, mis muudab purkide kaanetamise nüriks ja paneb inimese seda vältima, kuna tal on tung teha midagi suurt, midagi olulist, midagi vähemalt keerulist ning hästitasustatud; paneb teda isegi sissetulekute ja raskuste hinnaga õppima pigem huvitavaid asju, kusjuures tema huvi on arenenud, praktiline, maailma reaalseid vajadusi silmas pidav ja raskesti kõigutatav tung, tung teha lihtsalt häid asju, keerulisi asju - neid asju, mida iga purgikaanetaja ei suuda. Sedavõrd tugev tung, et purgikaanetajale meenutab see lausa laiskust ..sest võiks ju 8h purke kaanetada, siis süüa teha, tuba koristada ja siis ..telekat vaadata, õlut juua võib-olla ka ..ning siis jääb aega teha ka tõsiseid asju, mõelda reaalsed probleemid päriselt läbi ning teha midagi suurt - täpselt nii, nagu tema, eks ole?

Börs teeb tööd

Lugesin delfi kommentaare mõned päevad tagasi ja seal keegi kirus, et see on jama, kui raha teeb raha - kuidagi ebaeetiline tema jaoks. Et börsiinimesed olevat kõik ühed igavesed **** (pane sinna misiganes sõna, mis vajab tärne).

Ei noh ...inimesed teevad inimesi, haridus teeb haridust, kui sul on täna kümme härga, siis - härjad teevad härgasid. Vähemalt, kui rohi piisavalt rohtu teeb. Paljunemine on elu loomulik koostisosa.

Börs, ühe absoluutse võhiku silmis - ja just sellised võtavad sellel teemal mõnes keskkonnas kõige rohkem sõna - on koht, kus mingi keerulise lotomängu käigus ühed inimesed teistelt raha ära võtavad.

Aga ei ole. Börs on koht, kus inimesed teevad tõsist tööd - kasvatavad väikseid firmasid suureks. Erinevalt näiteks kasvuhoonest, kus on vaja seemneid ja rohimist, on börsil vaja raha ja rohimist. Rohimine, sealjuures, ei ole börsil mitte niivõrd vajadus, kuivõrd paratamatus - asjad, mis on närtsimas, püütakse maha müüa. Kindlasti on börsil igasugust seltskonda - nagu ka elus.

Arvata, et kaotajad on börsi peamised rahastajad, kelle kulul kõik teised rikastuvad, on naiivsuse tipp. Tegelikult, ma pakun, on need lihtsalt teatud seltskond, kes tahab kiiresti rikastuda ja usub, et börsi näol on tegemist kasiinoga, kus võit pisut rohkem endast sõltub ning pisut väiksemaid riske sisaldab.

Tegelikult on börs kasvuhoone - ja eeldab kastmist. Inimesed käivad seal kastmas firmasid, millistel tundub olevat rohkem elulootust ja paremad viljad. See, kuidas keegi sorte eristab ning aru saab, kui mõnel taimel väheviljakas muld, haigused ning nõrk elujõud on, on igaühe oma asi - aga ennekõike seisneb börsi väärtus heades aednikes, kes kastavad elujõulisi taimi. Taimed jätavad meelde, kes neid kastis, väljastades aktsiaid - nii saavad parimad aednikud maitsta taimede vilju, mida nad hoolega kastnud ja kasvatanud on. Hea aednik hoolib oma taimedest - uurib uudiseid, hoiatab, reklaamib ja aitab igati kasvule kaasa. Osad aednikud kastavad ohtrasti, teised annavad paar tilka, igaüks saab tagasi vastavalt sellele, kui varakult ta mingit taime kastma mõistis hakata ja kui ohtralt seda kastis.

Börsil tehakse sõpru. Kes valib halvad sõbrad, sellel pole lootust midagi tagasi saada. Lisaks seal, tõepoolest, mängitakse ka niisama - aga selle mõttest kohe järgmise asjana peale järgmist pointi.

Elu on selline, et iga firma, kes tahab sinikellukesi kasvatada, vajab seemneid. Tihtipeale pole firma rajajatel, kes võivad küll igati head aednikud olla, seemneid kuskilt võtta. Niisiis võtavad nad ette juriidilise akti, et sellest märku anda, et nad võiksid kasvatada märksa rohkem sinililli, aga seemneid ei ole - nad lähevad börsile. Esialgu ei pruugi see päris nii käia, esialgu räägitakse osalustest. Kui börsile minnakse, võib igaüks anda ühe või kaks seemet, kuni neid on piisavalt. Siis pannakse need mulda ja vaadatakse, mis saab - tehes muidugi sealjuures kõvasti tööd. Lõpuks, kui hästi läheb, saavad aednikud suure kimbu lilli ja igaüks, kes andis seemne, saab mõne õie.

Samas, mida teevad need, kes andsid seemneid - muidugi nad uurivad ja ennustavad õite kohta ja teevad omavahel vahetust. Tegelikult börsifirmal neid enam vaja ei ole - nüüd on see rohkem maine küsimus, et kes nende seemneid kui kõrgelt hindab; loomulikult loevad nad sellest üht-teist välja. Aga miks selline turg eksisteerib - sellest on raske aru saada, kui eeldada, et see võiks tulevikus midagi head pakkuda. Sellel protsessil ei ole vilju tulevikus - siin käib aeg tagurpidi. Kogu see mäng eksisteerib selleks, et teha midagi head minevikus. Kogu selle börsikaubanduse mõte on selles, et kui seda täna ei oleks, siis ei saaks need firmad eile käivituda - tänased börsimaaklerid teotavad minevikus aset leidvaid protsesse.

Ja lõpuks - uskuda, et inimene ei tohiks oma aktsiaid müüa on võrdväärne sellega, kui uskuda, et aednik ei tohiks oma taimede vilju süüa. Fakt on see, et inimesed annavad firmadele palju rohkem seemneid, kui neil on võimalus taimede kasvades oma seemned tagasi saada - ja loogika on siin lihtne; kui taim kasvab kaks aastat ja annab ühe seemne asemele kümme, siis juhul, kui see peale ühe aasta möödumist veel elus on, peaks alguses ühe seemne andnud inimene saama need kümme seemet, mida ta ootab, ära anda näiteks kolme seemne eest.

See, et börs elab oma kaotajate kulul, on naiivne illusioon - inimestel, kes börsil täiesti suvaliselt investeerivad, ei ole kindlasti kõike seda kaupa, mida head investorid sealt saavad. Börsil kasvatatakse firmasid ning kuna firmad kasvavad ajaga suuremaks ja nende väärtus kasvab samuti, siis börsil olev väärtus just see ongi - peamiselt vili, mida need firmad kannavad. Kaotajad, kui nad ei ole purulollid, lähevad börsilt varsti minema. Kastavad natuke umbrohtu, saavad selle tegevuse mõttetusest aru, taipavad, et nad ei erista umbrohtu viljakatest taimedest ning lahkuvad. Pole neil vaja börsi ja pole börsil vaja neid - võib-olla nad pehmendavad ainult nende kukkumist natuke, kes saavad neist varem aru, et mõni idu, mis alguses tundus väärtuslik, on tegelikult umbrohi. Aga reaalne kasu, mida börs kui firmade taimelava saab, tuleb siiski nendest, kes kasvatavad viljakandvaid taimesid - ja enamus neist läheb sinna selleks, et saada osa nendest viljadest; kindlasti müüb osa ka umbrohtu, ent sellises ülehindamises pole midagi ebatavalist ka tavalisel turul - muidugi võid osta omast arust kaalikaid, aga saada hoopis kõhuvalu. Turg kui selline, siiski, ei ela nende inimeste kõhuvalust, kes kaalikaid ostavad - turu perspektiivid on edukate aednike koostöös kõigiga, kes lähevad turule muid ühiskonna väärtusi nendega jagama.

Ja sõimata investoreid mingiteks kaabakateks on sügav eluline prohmakas nende vastu, kes tänu investoritele kõike head ja kasulikku loovad.

Paul Graham: kuidas teha rikkust?

Paul Graham on USA investor ja esseist.

Tõlkisin ära ühe tema essee - "Kuidas teha rikkust?" See on lugu majanduse põhialustest ja sellest, kuidas luua rikkust ning selle käigus, muidugi, saada rikkaks. Tegemist on selles valdkonnas kogenud inimesega, nii et töö ei sisalda midagi, mida ta praktikas kogenud ei oleks - ta on pannud edukalt käima oma ettevõtte, teeninud palju raha ning aidanud sama teha sadadel teistel. Sisuliselt seletab ta selles essees väga lihtsalt lahti, mis on majandus ja kuidas see töötab, samuti lükkab ümber levinud väärarusaamu.


Tõlkel on mitmeid puudujääke, aga samas on see ka vabast ajast tehtud ;)

Vahelduseks ka minu CV

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

• Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
• Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
• Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.