Raha ja väärtus, hariduse propaganda

Uudistest kajab sedapuhku kergelt läbi tõusvat finantsilist teadlikkust, millele omalt poolt lisaksin hea meelega kontsepti, mida Eesti peaks kindlasti järgima, et rikkaks saada.

Niisiis, millised on faktid:

• Riigi vara on maha müüdud märkimisväärses osas.
• Eesti on võlgades ja need suurenevad ka edaspidi.
• Müümine käib rahulikult edasi.

Minu arvates võib selle protsessiga küll jagelda, aga teha suurt ei ole midagi - ütleme otse, et kui on nõudlus, on ka pakkumine. See tähendab seda, et kui ostjaid leidub, küll siis müüakse - ja siin on nüanss, et Eestis neid ostjaid naljalt ei leidu. Tegelikult ei ole Eesti rahval vähimalgi määral mõtet ehitada oma tulevikuplaane ja strateegiaid lootusele, et müüdud asjad tagasi saaks või rohkem ei müüdaks - reaalselt tuleb teha täpselt vastupidi ja ehitada oma strateegiad hirmule, et maha müüakse kõik. Eesti rahvas vajab strateegiat, mis töötaks väga hästi ka juhul, kui kõik olekski juba müüdud - ja seda lihtsal põhjusel, et inimesed on ainus, mida müüa ei saa. Inimesed jäävad meile.

Kui vaadata reaalset turusituatsiooni, siis inimeste väärtus ületab tänapäeva maailmas kõik muud väärtused oluliselt - ja mitte mingi ajupestud lambakarja väärtus, kellega saab kõike teha viiesaja euro eest kuus, sõimata ja piinata, vaid inimeste väärtus, kes on suutelised muu väärtuse väärtust oluliselt tõstma. Faktiliselt maksab luksusauto palju kordi rohkem, kui samast matejalihulgast mõne poolearulise poolt toodetud vilets saast. Hind on siin ainult inimesel - reaalselt võib mõnda luksusautosse minna ka kulda, nahka ja geniaalseid tehnikavidinaid, ent isegi nende väärtusest moodustab suurem osa inimtöö, mis kulub selle materjali kaevandamisele, teadustööle nende vidinate väljatöötamisel ning meisterlikkusele selle kõige valmistamisel. Raha maksame siiski inimestele, mitte loodusele ning luksusautosse ei mahu materjali kindlasti enam, kui paar korda rohkem, kui tavalisse autosse. Võib öelda, et varasid müüme seepärast, et inimesed on meil odavad - reaalses mõttes odavad, igasugune udutamine teemadel "inimesel ei ole väärtust", "ärge võrrelge" ning "iga inimese väärtus on võrdne" tuleks karmilt kõrvale visata - filosoofilises mõttes on see tore, kuni see väljendab seda aspekti, et kõikidega tasub viisakas ja kena olla, ent praktilises mõttes on vaja võrrelda eri inimeste võimeid, määrata võimekamaid juhtivamatele kohtadele ning arendada ülejäänute võimeid neile sobivalt ning kvaliteetselt; sellest kõigest on võimatu rääkida, kui me ei hinda inimeste väärtust täpselt ja rahas. Me tahame ka kõiki inimesi premeerida ühtlaselt sõltumata sellest, kui head tööd nad teevad - palga ühtlustamine, et premeeritaks ainult töötunde, on paljude inimeste mõtetes olulisel kohal. Ei, me ei pea premeerima töötunde, sest töötundidest ei ole kasu - me peame premeerima inimesi selle väärtuse eest, mida nad nendel tundidel loovad, ning mitte tekitama võltslootust, et kunagi, "paremas maailmas", premeeritakse igaüht sõltumata sellest, kuidas tema teisi premeerib. Sa võid oma kaheksa tunniga toota mürgist rämpsjooki või valmistada parimat ravivett - palk võiks olla võrdne, sest sul on mingisugune "inimese väärtus", mis on võrdne ja järelikult tuleks seda kõike astmelise tulumaksu, propaganda ja muude vahenditega mõjutada ..tõepoolest, poelette vaadates toodab saasta enamus inimesi - pingeliselt, vabrikutes ja tehastes, toodavad inimesed rämpsu ning tahavad vastu saada parimat kraami, raha selle jaoks, täpselt sama palju, kui kõik teised. Või teisalt, mõni inimene õpib päevas 4 tundi ja toodab juba küllaltki head asja 4 tundi, ülejäänud 4 tundi mõtleb sellele, kuidas oma toodangut paremini maailma sobitada, et sellel oleks reaalne väärtus - ja nüüd tahaks talle maksta kaks korda vähem, kui sellele, kes kaheksa tundi prügi tekitab? Prahi eest võiks maksta prahis, kvaliteedi eest kvaliteedis - ja paraku seni, kuni kehtib raha, tähendab see palgaerinevust. Teistsuguses ühiskonnas võiks olla nii, et kõikide valdkondade rämpsutootjad jagavad omavahel oma tooteid, kõikide valdkondade kvaliteeditootjad jagavad omi asju omavahel - näiteks kommunistlikult; äkki oleks isegi parem. Aga premeerida tuleks tõsiselt siiski seda, mis tõuseb esile - täpselt nii, nagu iga inimene on poes valmis premeerima siiski seda, mida ta rohkem tahab ..milline "õiglus" siis soovib seda pärast neile ümber jagada, kes sinna poodi mingeid odavaid võltsinguid ning hea töömehe seisukohalt praaki saadavad? Tuleks istuda maha, tulla kuidagi toime oma valu ja kadedusega, ning öelda - jah, ühed inimesed on rohkem väärt, kui teised inimesed. Kõvasti rohkem. Kaks kätt, kaks jalga ja üks aju on pea kõigil, ent ühed teevad tööd, mille negatiivsed kõrvalnähud võivad ületada töö väärtuse sajakordselt, saaste ja haigused ületavad selle naudingu, mida joogist saad; teised teevad tasakaalukalt kvaliteetset ja head toodet. Kui ikka üks asi püsib sada aastat ja teine pool; üks asi on tehtud puidust ja kivist ning teine söövitavatest kemikaalidest (või millestki, mille töötlemise käigus neid kõvasti maha visatakse); üks asi rikub kasutaja tervist ja heaolu ning teine annab seda juurde - siis ei ole mõtet öelda, et nende kahe inimese väärtus on võrdne ja premeerime neid mõlemaid võrdselt. Sellisel juhul läheb esimene neist ära, välismaale, ja teine jääb siia - sest ta tõesti ei huvitu nende inimeste kaitsmisest, kes seda rämpsu riigikassasse maksavad, pool pudelit igast enda poolt toodetud pudelist mürgist.

Seega tahaksin meenutada kõikidele seda lihtsat asjaolu - tegelikult meid ei huvita, kellele mis on müüdud ja miks. Või täpsemalt, meid ei huvita, kas on müüdud - aga meid huvitab väga, kellele. Kui mõni korporatsioon võtab eestist tööjõudu, head tööjõudu, koolitab ja arendab - miski, mida Eesti rahvas ise oma "haridussüsteemiga" ainult kujutleb, tootes tegelikult samasugust inimrämpsu, nagu kõik see kaup, mida me poodides näeme -, õpetab neid tegema tõsiselt häid asju, leiab neile välismaalt maksejõulised kliendid ..kui need töötajad ise on rahul, siis ei ole mõtet "rahval" nuriseda ainult sellepärast, et nemad ei saa oma maksu; suur osa rahvast on keeruka raamatupidamise taga siiski rohkem maksusaajad, kui selle maksjad - ilmselt vaevu teevad nad nii palju tööd, et enda hoovi ette tänavajupp, laternad ning parki purskkaevud saada (mõelge realistlikult, kas te enda teisest poolest ülejäänud rahast suudaksite need asjad ise tellida ja valmis ehitada).

Minu sõpradest-tuttavatest on osad, kes elavad luksuslikult ja teised, kes ei ela. Lapsena oli seda raske märgata, ent mida aeg edasi, seda selgemalt ma näen - need, kes elavad luksuslikult, ehitavad suure osa sellest luksusest ise valmis. Vabal ajal, oma kätega. Ehitavad endale maju, õmblevad riideid ..uskumatu, aga tõsi :) Kogu see lugu lõppeb reeglina aastatega sellega, et kui vaatad, siis tõesti tunned luksuslikkust ja mitte mingit odavat kulda-karda, mida hingehinnaga on ostetud ning väga veel tahaks, aga ei saa. On ka teisi, kes seda luksust poest ostavad - ent reeglina teevad nad mingis muus vallas tõsiselt kvaliteetset ja head tööd, mida nurisejal ikka pea võimatu oleks järgi teha, kui ta aastakümneid ei õpi ja harjuta. Ja siin tekibki see vastuolu - kaks inimest töötavad üsna pingeliselt, üks istub tehases 8h ja sulgeb järjest mingeid purke, pärast kodus joob õlut, kirub riiki ja vaatab telekat (väikeste kodudtööde kõrvalt), teine kirjutab, laulab ja tantsib ning pärast kodus teeb õhtu otsa rõõmsalt ja naudinguga tööd, millest lõpuks sünnib kvaliteet tema enda ellu. Mingis vaimses plaanis võime öelda, et need kaks inimest on võrdsed - ent seda füüsilisse plaani üle kanda, et nüüd peab üks teisele kvaliteeti andma ning vastu võib teine tal ka mõned purgid ära kaanetada, see on naeruväärne; pigem on see täiesti selge rõhk sellele, et need kaks inimest ei ole võrdsed. Kui selle ees silmad kinni panna, siis tunneb esimene, et tema kaanetab purke nii tublilt ja energiliselt ja tema ümber on inimesed, kes elavad luksuses ja heaolus tema kaanetamise arvelt - samas taipamata, et väga paljud küllaltki jõukad inimesed lausa korduvkasutavad oma purke ning ei kasuta tema teenust üldse nii palju, et neil oleks ilmtingimata vaja, et keegi tuhat purki päevas kaanetaks. Ja teisel pool on IT inimesed ja insenerid, kes võivad ehitada kaanetamisautomaadi ja kaanetada miljon purki päevas, kui tuleb välja, et teised on endale vahepeal vähem robotliku töö leidnud - sellise robotliku ja rutiinse tööga tulevad robotid suurepäraselt toime, rohkem ei ole vajagi. Või võtame töömehed kuskilt vanemast ajast, kes arvavad, et kui targad inimesed neid enam ei vaja ja ise toime tulevad, siis tuleb minna tehastesse roboteid lõhkuma, et oleks ikka tööd - et kui ühest otsast lõhume, siis teisest otsast saame juurde teha, siis maksame makse ja oleme korralikud inimesed, kellele tuleb kõik kätte anda. Selline ongi tavainimese mõtlemine patoloogilises riigis ..õppida ei ole jõudu, ei jaksa, ei viitsi, vaja on kodus telekat vaadata ja töö eest kohe raha kätte saada, kõike seda õppimist ja mõtlemist ja muud sellist tehku keegi teine, ise tahaks ikka "ausat tööd" teha ehk siis kellegi kupja otsesel korraldusel suurtes kogustes rämpsu toota. Muud tööd ju "ei leia", keegi ei anna, kõik on nii kadedad ja pahad.

Reaalselt peaks Eesti müüma küll, aga vaatama, kellele ja kuidas - see on hea, kui me suudame siia tõmmata investoreid ja tõsiseid firmasid, sest see tõstab meie rahva väärtust, kui me kasvõi rootslaste juhtimisel saame toota midagi, mida rootslane ka enda toidulauale paneks - ja võime kindlad olla, et kui me toodame juba nii häid asju, et pigem tahaks neid jaapanlane, siis on tal raha mõned ettevõtted rootslastelt üle osta ja ise edasi õpetada ja juhendada. See on abstraktne, bürokraatia, paberimajandus - kuni me neid ettevõtteid ise ei suuda juhtida, ei peagi need meile kuuluma; ettevõte ei ole vara, vaid see on töö - juhtimine ei ole mingi taeva kingitus, nagu võiks tunduda rämpsutootjale, kes tõesti arvab, et töö ongi päevast päeva kaanetamine, ühe liigutuse kordamine, ning juht on lihtsalt see, kes seda pealt vaatab ja tagant sunnib - et oleks ise juht, teeks sama ja saaks lihtsalt rohkem palka vähema töö eest. Tegelikult, et toota kvaliteeti, tuleb mõelda ja analüüsida kogustes, mis on sellele kaanetajale täiesti uskumatu ja hoomamatu - mõni inimene vaatab kosmosesüstikut ja mõtleb, "ise tehtud, hästi tehtud" ..ning neid kaanetajaid võiks seal olla terve armee, süstikust jääks see sama kaugele, kui juhul, kui seda teeks ahvikari.

Me loeme lehtedest, et kõik on maha müüdud, muudkui müüakse, keegi kuskil müüb. Samas, vaatame faktidele otsa - mis saaks, kui meid jätta siia täiesti üksi? Betooniga me saame ilmselt hakkama, suudaks teha ka bakteritest kilet ning ökopiima ..siiski, autod vaikselt laguneks - mõne üksiku jaoks ehk jätkuks autosid, mida mõned kuuris valmis ehitaks -, tehaste automaatika läheks rikki ning tuleks asendada millegi palju lihtsama, võib-olla hammasratastel põhinevaga ning arvutid ütleks kindlasti üles ning ilmselt midagi palju enamat, kui arvelaud me valmis ei teeks. Ainult väga juhm inimene võib eitada seda, et kõigist nendest asjadest on väga reaalselt ja väga suurt kasu, mis - nii uskumatu, kui see ei ole - hoiab iga päev meie elust kokku sadu töötunde. Kui me tahaks suhelda sama paljude inimestega, teha sama palju süüa ja pesta sama palju pesu, tuua Indiast ja Hiinast sama palju sealset kaupa ning saata Ameerikasse sama palju kirju või käia linnas, teises linnas ja maal sama palju - me lihtsalt ei suudaks. Me võtaks hobuse või läheks jala ning jõuaks Tartusse ehk nädal aega hiljem. See on kõik see, mida see maailm meile annab, kes samas ka midagi vastu tahavad - seega me müüme. Loomulikult ei taha nad vastu meie kodumaist leiba ning kaanetatud purke, sest selliste asjade tootmine on nende jaoks täiesti triviaalne (isegi, kui me siin endale sisendame, et see on suur ja tähtis töö, ilma milleta nad elada ei saaks), vaid nad tahavad teha siin terviklikke ettevõtteid ja juhtida ise, kuidas seal asjad käivad - kui nad võtavad parimaid päid meie hulgast, juhivad ja õpetavad, ainult siis toimub midagi reaalset.

Ja siin tekibki terviklik olukord, kus võib üheselt öelda - meie ainus reaalne vara on meie rahvas. Tore on, kui saaks kinnisvara ka endale jätta ja tagasi osta - aga sisuliselt on vaja tõsta meie rahva väärtust; mitte paar-kolm korda, et kõik lähevad tööle ja tegutsevad, vaid tuhandeid kordi. Selleks on meil siia vaja välismaiseid korporatsioone, kelle koosseisus on võimalik midagi ära teha (sest isegi, kui sa oskad, siis tädi Maali lihtsalt ei oska ja suuda sulle selleks keskkonda luua ja vahendeid pakkuda, olgu ta muidu kuitahes hea inimene); meil on vaja tahtejõulist ja eneseharimisele pühendunud rahvast, meil on vaja inimesi, kes oskaksid iga kuu teha ägedamaid asju, kui eelmisel kuul. See on ühene kriteerium - kui sa ei oska see kuu, praegu, näiteks märts 2011 teha ägedamaid asju, kui eelmine kuu, näiteks veebruar 2011, kallimaid, kvaliteetsemaid ja luksuslikumaid asju, siis ei ole mõtet rääkida palgatõusust. Suuremast premeerimisest. Valistus ja riik lihtsalt ei pea seda tegema selle väikse haritud eliidi arvelt; nad ei pea võtma neilt, kes teevad iga kuu paremini ja tihti ka rohkem, ning andma neile, kes joovad õlut, vaatavad telekat ja räuskavad, et miks neile nii vähe antakse. Meie õnn, et sõjalised vahendid kuuluvad neile, kes neid ise teha oskavad - vähemalt organiseeruda nii, et need saaks tehtud ..kui mitte otseses mõttes, siis kaudses mõttes kindlasti. Tihti vähemalt, väga tihti. Reaalselt kui võrrelda seda väärtust, mida toodab kamp (neid tüüpilisi joodikutest) punkareid, selle väärtusega, mida toodab kamp kvaliteetseid inimesi, siis erinevus on väga lihtne - see väärtuse erinevus on täpselt sama suur, kui sõjalise jõu erinevus kambal kaigastega punkaritel ning tipptehnoloogiaga (püssid, kuulipildujad ning raketid) ..nende kahe seltskonna reaalne produktiivsus on sama erinev.

Siin tuleb jälgida ka teist mängu - juristide, juhtide, teadlaste ja isegi inseneride rolli kipub purgikaanetaja alahindama; filosoofil ei näe ta tihti üldse mõtet ..tal on äärmiselt lihtsustatud ja nüri arusaam sellest, kuidas ühiskond toimib - umbes, nagu lennukist, kus ta ehk propellerite ja reaktiivmootorite mõtet veel tajub, ent tuhandele erinevale vidinale ei oskaks nimegi panna. Samas, kui lennuk kukub ilma nende tuhande vidinata pea kindlasti alla ..vähemalt rasketes oludes :) Seega, inimene tahaks reaalset produktiivsust hinnata asjadega, toodetega, millegi käegakatsutavaga - või kasvõi töötundidega - ning seega tundub talle ülekohtune, et keegi, kes koosolekutel planeerima peab ning kõvasti mõtlema ning tuhat korda mõõtma enne liigutust (sest muidu kukuks näiteks linn kokku), saab oma paarikümne "reaalse" töötunni eest kuus kordades rohkem palka, kui tema, kes ta midagi mõtlemata ja pidevas stressis ja masenduses päevast päeva muudkui purke kaanetab. Stress, masendus ja nüri ning mõttetu sama tegevuse kordamine midagi juurde õppimata ega kunagi uusi lahendusi otsimata, reaalselt otsimata, tundub talle suur ja üllas annetus inimkonnale, mille eest kõik peaks teda kiitma ning vähemalt mõne oma pikkadel koosolekutel ja keerukatel analüüsimistel ja testimistel kokku pandud auto niisama annaks - ja miks keegi teine saab auto, mida on teinud veel palju kordi paremad insenerid, kuigi ka temal on ainult 24 tundi ööpäevas? Rügamine asendab tulevuse, võrdne ja vaimne "inimese hind", miski hingeline väärtus, ületab materiaalse maailma väärtushinnangutes oluliselt inimese reaalsete tulemuste väärtuse; teoorias võib ju nõustuda, et teadlane, kes leiab võrrandi toota paberit ilma metsa maha võtmata, on teinud üksi miljoni metsaistutaja töö ära ning lisaks seda tööd, mida tavainimene teha ei saakski - andnud metsale tõelise vabaduse kasvada -, ent praktikas tundub number, et keegi on teeninud temast miljon korda rohkem, automaatselt ülekohtune ja absurdne, ilmselt üldsegi mitte mõistmata, mis selle rahanumbri taga on.

Seega oleks mõistlik ülesandepüstitus kõigist nendest loosungitest - ärme müü, ärme anna, võtame rohkem, meile rohkem ja neile rohkem, rohkem, seda ja seda ka, miks tema sai, miks tal rohkem on, anna mulle ka ..kõigest sellest, millest poliitikauudised kubisevad - muule skaalale viia ja küsida, mida on vaja, et teha seda, seda ja seda. Või kui vaadata ajalehtedes autouudiseid - tehti selline auto, nii kiire, selline ja selline ..mitte ühtegi sõna auto ehitusest; tänapäeva "autofriik" mäletab saja auto marki ja teab täpselt, millist autot endale tahab, ent samas ei ole tal vähimatki huvi auto ise valmis teha; tal ei ole visiooni tulevikuautost, ta ei otsi parema elektrimootori võrrandit ega lahendust akuprobleemile - ajalehe autoveerg on lihtsalt autoreklaam, mitte informatiivne tekst tänapäeva autode puudustest tõsisele autohuvilisele, kes õhtuti istuks ja mõtleks, kuidas neid asju lahendada, ning õpiks selle käigus füüsikat, keemiat, matemaatikat ning inseneriteadusi. Meie rahvas lihtsalt ei tee mitte midagi, sellest tekib probleem, mis avaldub madalates kasumimarginaalides (pean silmas palka) ..sellise inimese tüüpiline vabandus, et ta "ei ole raha peal väljas ja tahab nii vähe" ning need raha peal väljas väärtusetootjad ja muud karjeristid on üldse pahad inimesed - inimene tahaks ennast distantseerida tootjast, loojast, sellest, kes teeb, ning muutuda ostjaks, selleks, kes tarbib, uskudes, et tema vajadused on nii väiksed, et tahtes ainult endale vajaminevat ei pea ta tõesti eriti pingutama, et luua - karjääri tegema, oskusi omandama, pingutama. Pingutama siis sügavamas mõttes, kui lihtsalt purkide kaanetamine - omama seda instinkti, tungi, mis muudab purkide kaanetamise nüriks ja paneb inimese seda vältima, kuna tal on tung teha midagi suurt, midagi olulist, midagi vähemalt keerulist ning hästitasustatud; paneb teda isegi sissetulekute ja raskuste hinnaga õppima pigem huvitavaid asju, kusjuures tema huvi on arenenud, praktiline, maailma reaalseid vajadusi silmas pidav ja raskesti kõigutatav tung, tung teha lihtsalt häid asju, keerulisi asju - neid asju, mida iga purgikaanetaja ei suuda. Sedavõrd tugev tung, et purgikaanetajale meenutab see lausa laiskust ..sest võiks ju 8h purke kaanetada, siis süüa teha, tuba koristada ja siis ..telekat vaadata, õlut juua võib-olla ka ..ning siis jääb aega teha ka tõsiseid asju, mõelda reaalsed probleemid päriselt läbi ning teha midagi suurt - täpselt nii, nagu tema, eks ole?

Börs teeb tööd

Lugesin delfi kommentaare mõned päevad tagasi ja seal keegi kirus, et see on jama, kui raha teeb raha - kuidagi ebaeetiline tema jaoks. Et börsiinimesed olevat kõik ühed igavesed **** (pane sinna misiganes sõna, mis vajab tärne).

Ei noh ...inimesed teevad inimesi, haridus teeb haridust, kui sul on täna kümme härga, siis - härjad teevad härgasid. Vähemalt, kui rohi piisavalt rohtu teeb. Paljunemine on elu loomulik koostisosa.

Börs, ühe absoluutse võhiku silmis - ja just sellised võtavad sellel teemal mõnes keskkonnas kõige rohkem sõna - on koht, kus mingi keerulise lotomängu käigus ühed inimesed teistelt raha ära võtavad.

Aga ei ole. Börs on koht, kus inimesed teevad tõsist tööd - kasvatavad väikseid firmasid suureks. Erinevalt näiteks kasvuhoonest, kus on vaja seemneid ja rohimist, on börsil vaja raha ja rohimist. Rohimine, sealjuures, ei ole börsil mitte niivõrd vajadus, kuivõrd paratamatus - asjad, mis on närtsimas, püütakse maha müüa. Kindlasti on börsil igasugust seltskonda - nagu ka elus.

Arvata, et kaotajad on börsi peamised rahastajad, kelle kulul kõik teised rikastuvad, on naiivsuse tipp. Tegelikult, ma pakun, on need lihtsalt teatud seltskond, kes tahab kiiresti rikastuda ja usub, et börsi näol on tegemist kasiinoga, kus võit pisut rohkem endast sõltub ning pisut väiksemaid riske sisaldab.

Tegelikult on börs kasvuhoone - ja eeldab kastmist. Inimesed käivad seal kastmas firmasid, millistel tundub olevat rohkem elulootust ja paremad viljad. See, kuidas keegi sorte eristab ning aru saab, kui mõnel taimel väheviljakas muld, haigused ning nõrk elujõud on, on igaühe oma asi - aga ennekõike seisneb börsi väärtus heades aednikes, kes kastavad elujõulisi taimi. Taimed jätavad meelde, kes neid kastis, väljastades aktsiaid - nii saavad parimad aednikud maitsta taimede vilju, mida nad hoolega kastnud ja kasvatanud on. Hea aednik hoolib oma taimedest - uurib uudiseid, hoiatab, reklaamib ja aitab igati kasvule kaasa. Osad aednikud kastavad ohtrasti, teised annavad paar tilka, igaüks saab tagasi vastavalt sellele, kui varakult ta mingit taime kastma mõistis hakata ja kui ohtralt seda kastis.

Börsil tehakse sõpru. Kes valib halvad sõbrad, sellel pole lootust midagi tagasi saada. Lisaks seal, tõepoolest, mängitakse ka niisama - aga selle mõttest kohe järgmise asjana peale järgmist pointi.

Elu on selline, et iga firma, kes tahab sinikellukesi kasvatada, vajab seemneid. Tihtipeale pole firma rajajatel, kes võivad küll igati head aednikud olla, seemneid kuskilt võtta. Niisiis võtavad nad ette juriidilise akti, et sellest märku anda, et nad võiksid kasvatada märksa rohkem sinililli, aga seemneid ei ole - nad lähevad börsile. Esialgu ei pruugi see päris nii käia, esialgu räägitakse osalustest. Kui börsile minnakse, võib igaüks anda ühe või kaks seemet, kuni neid on piisavalt. Siis pannakse need mulda ja vaadatakse, mis saab - tehes muidugi sealjuures kõvasti tööd. Lõpuks, kui hästi läheb, saavad aednikud suure kimbu lilli ja igaüks, kes andis seemne, saab mõne õie.

Samas, mida teevad need, kes andsid seemneid - muidugi nad uurivad ja ennustavad õite kohta ja teevad omavahel vahetust. Tegelikult börsifirmal neid enam vaja ei ole - nüüd on see rohkem maine küsimus, et kes nende seemneid kui kõrgelt hindab; loomulikult loevad nad sellest üht-teist välja. Aga miks selline turg eksisteerib - sellest on raske aru saada, kui eeldada, et see võiks tulevikus midagi head pakkuda. Sellel protsessil ei ole vilju tulevikus - siin käib aeg tagurpidi. Kogu see mäng eksisteerib selleks, et teha midagi head minevikus. Kogu selle börsikaubanduse mõte on selles, et kui seda täna ei oleks, siis ei saaks need firmad eile käivituda - tänased börsimaaklerid teotavad minevikus aset leidvaid protsesse.

Ja lõpuks - uskuda, et inimene ei tohiks oma aktsiaid müüa on võrdväärne sellega, kui uskuda, et aednik ei tohiks oma taimede vilju süüa. Fakt on see, et inimesed annavad firmadele palju rohkem seemneid, kui neil on võimalus taimede kasvades oma seemned tagasi saada - ja loogika on siin lihtne; kui taim kasvab kaks aastat ja annab ühe seemne asemele kümme, siis juhul, kui see peale ühe aasta möödumist veel elus on, peaks alguses ühe seemne andnud inimene saama need kümme seemet, mida ta ootab, ära anda näiteks kolme seemne eest.

See, et börs elab oma kaotajate kulul, on naiivne illusioon - inimestel, kes börsil täiesti suvaliselt investeerivad, ei ole kindlasti kõike seda kaupa, mida head investorid sealt saavad. Börsil kasvatatakse firmasid ning kuna firmad kasvavad ajaga suuremaks ja nende väärtus kasvab samuti, siis börsil olev väärtus just see ongi - peamiselt vili, mida need firmad kannavad. Kaotajad, kui nad ei ole purulollid, lähevad börsilt varsti minema. Kastavad natuke umbrohtu, saavad selle tegevuse mõttetusest aru, taipavad, et nad ei erista umbrohtu viljakatest taimedest ning lahkuvad. Pole neil vaja börsi ja pole börsil vaja neid - võib-olla nad pehmendavad ainult nende kukkumist natuke, kes saavad neist varem aru, et mõni idu, mis alguses tundus väärtuslik, on tegelikult umbrohi. Aga reaalne kasu, mida börs kui firmade taimelava saab, tuleb siiski nendest, kes kasvatavad viljakandvaid taimesid - ja enamus neist läheb sinna selleks, et saada osa nendest viljadest; kindlasti müüb osa ka umbrohtu, ent sellises ülehindamises pole midagi ebatavalist ka tavalisel turul - muidugi võid osta omast arust kaalikaid, aga saada hoopis kõhuvalu. Turg kui selline, siiski, ei ela nende inimeste kõhuvalust, kes kaalikaid ostavad - turu perspektiivid on edukate aednike koostöös kõigiga, kes lähevad turule muid ühiskonna väärtusi nendega jagama.

Ja sõimata investoreid mingiteks kaabakateks on sügav eluline prohmakas nende vastu, kes tänu investoritele kõike head ja kasulikku loovad.

Paul Graham: kuidas teha rikkust?

Paul Graham on USA investor ja esseist.

Tõlkisin ära ühe tema essee - "Kuidas teha rikkust?" See on lugu majanduse põhialustest ja sellest, kuidas luua rikkust ning selle käigus, muidugi, saada rikkaks. Tegemist on selles valdkonnas kogenud inimesega, nii et töö ei sisalda midagi, mida ta praktikas kogenud ei oleks - ta on pannud edukalt käima oma ettevõtte, teeninud palju raha ning aidanud sama teha sadadel teistel. Sisuliselt seletab ta selles essees väga lihtsalt lahti, mis on majandus ja kuidas see töötab, samuti lükkab ümber levinud väärarusaamu.


Tõlkel on mitmeid puudujääke, aga samas on see ka vabast ajast tehtud ;)

Vahelduseks ka minu CV

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

• Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
• Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
• Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.

Aaviksoo kriitikast suurkogule selgub tema isiklik manipuleeritavus

Negatiivne kriitika Aaviksoole

Isikliku arvamuse omamine tähendab kahte asja:

• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa küll kuulad, aga ei pruugi seda koheselt kindla tõena võtta.
• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa ei pruugi sellepärast veel eeldada, et see on väär.

Sõltumatu tahe ja otsustamine tähendab samuti kahte asja:

• Kui keegi (sõber) ütleb, et "tee nii", siis küll kaalud seda ettepanekut, ent ei pruugi nii teha.
• Kui keegi (vähem sõber) ütleb, et "ära tee nii", siis küll kaalud erinevaid võimalusi, kui need on uudsed ja huvitavad, ent ei pruugi veel teha vastupidiselt tema öeldule.

Lugesin Aaviksoo teksti teemal "Suurkogu oli solvav".

Tema süüdistus:

• Hoolimata mitteametlikkuse taotlusest on Ühtne Eesti siiski party - partei ehk erakond - Eesti poliitmaastikul.
• See erakond vastandub praegusele poliitikale. Aaviksoo samastub sellega?
• Erakond andis Aaviksoole korralduse: ole vaba.
• Aaviksoo tahaks praegusele poliitikale vastandujate jutule risti vastupidi teha, aga ei saa, sest teda kästi vaba olema.

Siit tuleb justkui välja, et Aaviksool oma nägemust polegi - teeb sõprade tahtmist ja üritab vastaste tahtmist mitte teha.

See jällegi ei ole poliitiline kultuur ...võib-olla ka ristifupaa tuli sellest, et Aaviksoo arvas, et ristivastased on poliitilise establishmendi vastased ja järelikult tuleb teha risti vastupidi? Ja et kui vastane kuulutab, et risti plaanis on tehnilisi vigu, on vaja pidada kõne, et risti plaanis ei ole tehnilisi vigu? Ja kui vastane teatab, et vaja oleks haridussüsteemi arendada, siis paneb Aaviksoo järgmisel hommikul koolisüsteemile üldse pommi alla?


See on klassikaline manipuleeritavus - vajadus teha kellegi jutule risti vastupidi. Kui läheneda ükskõik, kellele nii, et püüda tema jutule vastanduda ja teha teisiti, siis sellel inimesel on vaja teha täpselt ühte: anda head nõu olulistel hetkedel. Mis juhtub?

• Vaenlane annab olulistel momentidel alati head nõu ning filtreerib välja mõne kriitiliselt olulise ja ainuvõimaliku tegevuse, kuulutades selle vajaduse avalikult välja.
• Aaviksoo kuulab ära ja püüab teha teisiti.
• Aeglaselt ja järkjärgult kitsendab Aaviksoo oma võimalusi, nii et teised saavad tema suhtes konkurentsieelise.

Selliselt tekib huvitav poliitmanipulatsioonide süsteem:

• Andke oma vastasparteid valijatele kohati kriitiliselt vajalikku head nõu sõltumata sellest, kas nad oleks ise selle peale tulnud - tehke seda enne, kui partei ise seda annab. Andke samas lauses nõu ka parteile. Sellest tekib vastandusmoment, kui partei ei ole arendanud tugevalt iseseisvat mõtlemist - vastandusmomentidega õigesti ringi käies on võimalik neid juhtida endale sobivas suunas.
• Kui soovite kelleski tekitada tunnet, et "x ei ole tõde" või "ära tee x", siis rääkige palju ohtlikku möla ja toonitage selle käigus iga viie minuti järel x'i. Sellisel juhul keegi enam x'i ei järgi ega sellest juhindu - seda jällegi juhul, kui nad on selliselt manipuleeritavad, nagu Aaviksoo väidab ennast olevat.

Ma küll vaatlen seda postitust ja ridade vahel tundub, nagu Aaviksoo tahaks Ühtse Eesti Suurkogu isegi reklaamida - no mida teha lausega "Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad.", mis on ühest küljest paralleel piiblilooga ja teisest küljest ikka väga ...no ma ei tea, mis. Sellised asjad tekitavad isegi kahtlust, et Ühtne Eesti ongi Aaviksooga seotud. Aga samas, jällegi - kahtlus on tore, võimalusi tasub kaaluda (eriti uut poliitilist jõudu hinnates on vaja kõiki riske arvesse võtta), aga ka see oleks allumine samasugusele manipulatsioonile; Aaviksoo rõhutab ridade vahel, inimesed vastanduvad ja lõpuks Aaviksoo tugevdab Ühtset Eestit. Ja kui see on nii, siis on küsimus, et kas Aaviksoo ei ole mitte Ühtse Eesti pooldaja?



Mis on minu arvates hämmastav, on Aaviksoo poliitiline naiivsus. Kui sa üritad teha asju vastupidiselt oma vastaste soovitustele, üritad oma vastaste soovitusi mitte järgida, siis sa oled ju väga manipuleeritav! Kogenud poliitik peaks siiski olema võimeline oma vastaste häid soovitusi järgima ja juhul, kui ta ise nende peale ei tulnud, siis ehk ka tänama - seda viimast teeks siis juba teatud eetikanorme järgiv poliitik. Aga teha vastupidi oma vastaste soovitustele - see tähendab, et kui vastane on enam-vähem heatahtlik, siis teeb see elu ikka väga keeruliseks ja põhjustab tõsiseid probleeme, kui üritada tema soovitusi mitte järgida. Samas näitab see seda, et teatud ulatuses on Eesti poliitmaastikul ilmselt kasulik vastastele head nõu anda - tegelikult on see alati kasulik, sest põhjustab hulgi sellist "Aaviksoo dilemmat", kuni vastane on sunnitud kas sind kuulama hakkama - see tähendab, sinu jutule mitte teadlikult vastanduma - või siis kannab ta tänu heade nõuannete ignoreerimisele tõsiseid kahjusid.


Aga samas on ka küsimus, et milliste Eesti poliitiliste, majanduslike ja kirjanduslike jõududega Ühtne Eesti täpselt seotud on? Näiteks - kui Aaviksoo toob sellise dilemma esile ja justkui tõdeb selle lahendamatust, kas ta siis ei tugevda selle dilemma jõudu kuulajas ega loo seda neis, kellele selline asi pähegi ei tulnud? Küsimus ei ole siin seotuses - küsimus on selles, et mis toimub tegelikult manipulatsiooni taga? Et teater oleks täiuslik, peaks rahvas kindlasti uurima asja põhjalikult - et milliste poliitiliste jõududega on seosed, kas salakoostöö IRLiga peab paika või on veel üks osa manipulatsioonimängust (sest iga poliitilist jõudu, mis ei ole seotud ühegi poliitilise jõuga, tuleb ju süüdistada seotuses kellegagi, et tema toetusgrupp ei oleks suurem, kui mõne olemasoleva jõu toetusgrupp - sest nii on reaalsetel poliitilistel jõududel, kes teevad omavahel koostööd, alati suurem toetus, kui neil, keda süüdistatakse koostöös ainult ühe jõuga). Vabalt võib ju olla, et etenduse osa ongi see, et Ühtne Eesti ongi populistlik jõud, nende etendus kubises mastaapselt populismist ja faktivigadest segamini sisukate tõdedega ning rahvale näidatakse aasta jooksul, kuidas nad selle kõigega kaasa läksid, tõstmaks rahva immuunsüsteemi taset veelgi!


Sest tegelikult, jah, poliitika käib iga päev ja iga minut - ja rahvas peaks olema just nimelt immuunne teatud asjadele.

Positiivne kriitika Aaviksoole

Samas on Aaviksoo avalause midagi hoopis muud:

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tõdeb oma blogis, et ta lahkus “Ühtse Eesti” suurkogult vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Mina ei käinud Ühtse Eesti Suurkogul, ent siiski olen ma nende sihtgrupis - oli ju teater suurem, kui see etendus, ning suunatud kogu rahvale.

Ja minu jaoks on see siin reaalne probleem. Minu meelest on poliitiliselt tähtsam leida tõeliselt andekad poliitikud ja tuua esile, iga viimane kui üks (ja neid on siiski liiga vähe) - ja vähemtähtis leida need, kes andekad ei ole või on lausa kuritahtlikud ja kuritegelikud. Tegelikult on poliitikas nii - kes ei ole heatahtlik, see on kuritahtlik (mitte neutraalne) ja kes ei ole heategelik, see on kuritegelik. Kes ei näita poliitikas - sektoris, mis vastutab meie riigi käekäigu eest ja tegeleb Kellegi Teise Probleemidega - üles loovat annet ja võimet probleeme efektiivselt lahendada, see blokeerib kohti kinni hoides teiste inimeste sellise võimaluse, sama hästi kui kahjustades poliitikat aktiivselt. Aga siiski ei ole keeruline ja tähtis ülesanne mitte nende kohahoidjate paljastamine, vaid tähtis ülesanne on leida need, kes poliitikat tõesti säravalt, jõuliselt ja tugevate tulemustega ajavad; need, kellest on tõsist kasu - sest kõik ülejäänud poliitikud ongi kurjategijad. Kuna häid poliitikuid on murdosa nendest inimestest, kellele meeldiks olla halvad poliitikud või kes ei seisaks oma ülesannete kõrgusel, siis tähtis ongi head ideed, head poliitikud jms. välja filtreerida - palju tähtsam, kui nende halbade ja oskamatute esile tõstmine.

Aga see ei muuda fakti - ka halbade ja oskamatute kritiseerimine on tähtis. Samuti faktiline näitamine, et mida tehakse valesti, kes teeb valesti - ja kas tõesti on terve poliitiline eliit muutunud oskamatuks lumpeniks? Ehk siis ametlik eliit, mitte sisuline eliit - sisuline poliitiline eliit on kõik need inimesed, kellelt tulevad ideed ja algatused, mis viivad Eestit edasi.

Mis on tähtis, seda tuleb teha. Ja siit tuleb veel üks probleem, mis minu meelest tihtipeale mõtlemises domineerib - kui üks asi on tähtis ja teine asi on tähtsam, aga see esimene on tähtsam kui teine, siis tuleb ära teha nii esimene, kui teine. Kui nüüd keegi teeb ära teise, siis tuleb selle üle rõõmustada ja mitte küsida, et miks sa ei teinud ära esimest? Esimese võib ise ära teha - selle üle rõõmustatakse ju veel enam! Aga kuna ka teine tuleb ära teha, siis on väga õige, et mõni tegija teeb ära teise, aga jätab tegemata esimese. Igaüks teeb natuke ja ka need, kes lahendavad probleeme, mis ei ole kõige tähtsamad, aga on siiski probleemid, on väärt tänu ja mitte kirumist, et miks sa seda probleemi ei lahendanud - selle probleemi peaks lahendama kiruja ise või algatama jõuliselt ka selle lahenduse; mitte aga suruma maha teise probleemi lahendust, mis on samuti oluline.

See öeldud tuleks võtta kinni nimest - Ühtne Eesti. Ühtne Eesti ...kas see on irooniline? Sellise nime juures ootaks siiski, tõesti, mingisugust lähenemist tervikule - aktiivset probleemide lahendamist. Ja siin võibki öelda, et kuigi kritiseerisin Aaviksoo nurinat, et ei pakutud lahendusi probleemidele, maksimaalsel määral võimalikust, on siiski selge, et tema artikli avalause jäi sisuliselt õigeks. Ühtne Eesti, arvestades nende jõulist esinemist ja seda, et nad rääkisid uuest erakonnast, oleks pidanud pakkuma välja lahendusi. Uue erakonna jutt ei eelda, et teater peaks looma erakonna - küll aga peaks inimesed sellisel juhul teatrist lahkudes tundma ühtsust; uue erakonna lubadus on lubadus suurendada kokkukuuluvust, anda ühtseid aluseid ja ühtseid eesmärke. Ringleb müüt sellest, et ühine vaenlane on see, mis seob enim - tegelikult annab ühine vaenlane ühe ühise eesmärgi ja selle eesmärgi piires tegutsetakse koos; kuna koostöö ja ühistegevus tekitavad sõprust, toob lahing ühise vaenlasega kaasa ka uusi sõprussidemeid, aga asjana iseeneses see jätkusuutlikku ja püsivat positiivset tuge ei loo. Ainult ühine eesmärk ja ühised alused saavad reaalselt ühendada - ühine vaenlane on väga ajutine, tehislik ja sulepeast välja imetud lahendus. Aga see ei kummuta asjaolu, et teatud määral meil (rahval, ausatel inimestel) on ühine vaenlane. Ja ei tasu ära unustada, et paljud meie hulgast püüavad seda vaenlast õõnestada seestpoolt!

Selline on siis minu kriitika Aaviksoo kriitikale Ühtsele Eestile - ja kirjutasin selle seetõttu, et Aaviksoo kriitikast tulvab pisut emotsionaalsust ja see on kirjutatud mõjusas võtmes, nii et vajab ka vastust. Reeglina on Aaviksoo kirjutamisstiil tasakaalukas ja selline, et keegi ei saa sellele eriti vastanduda; antud juhul on teisiti - ehk siis Aaviksoo astub sedapuhku pigem dialoogi (õieti keskustelusse), kui esitab lõplikule kujule viimistletud mõtteid.