Börs teeb tööd

Lugesin delfi kommentaare mõned päevad tagasi ja seal keegi kirus, et see on jama, kui raha teeb raha - kuidagi ebaeetiline tema jaoks. Et börsiinimesed olevat kõik ühed igavesed **** (pane sinna misiganes sõna, mis vajab tärne).

Ei noh ...inimesed teevad inimesi, haridus teeb haridust, kui sul on täna kümme härga, siis - härjad teevad härgasid. Vähemalt, kui rohi piisavalt rohtu teeb. Paljunemine on elu loomulik koostisosa.

Börs, ühe absoluutse võhiku silmis - ja just sellised võtavad sellel teemal mõnes keskkonnas kõige rohkem sõna - on koht, kus mingi keerulise lotomängu käigus ühed inimesed teistelt raha ära võtavad.

Aga ei ole. Börs on koht, kus inimesed teevad tõsist tööd - kasvatavad väikseid firmasid suureks. Erinevalt näiteks kasvuhoonest, kus on vaja seemneid ja rohimist, on börsil vaja raha ja rohimist. Rohimine, sealjuures, ei ole börsil mitte niivõrd vajadus, kuivõrd paratamatus - asjad, mis on närtsimas, püütakse maha müüa. Kindlasti on börsil igasugust seltskonda - nagu ka elus.

Arvata, et kaotajad on börsi peamised rahastajad, kelle kulul kõik teised rikastuvad, on naiivsuse tipp. Tegelikult, ma pakun, on need lihtsalt teatud seltskond, kes tahab kiiresti rikastuda ja usub, et börsi näol on tegemist kasiinoga, kus võit pisut rohkem endast sõltub ning pisut väiksemaid riske sisaldab.

Tegelikult on börs kasvuhoone - ja eeldab kastmist. Inimesed käivad seal kastmas firmasid, millistel tundub olevat rohkem elulootust ja paremad viljad. See, kuidas keegi sorte eristab ning aru saab, kui mõnel taimel väheviljakas muld, haigused ning nõrk elujõud on, on igaühe oma asi - aga ennekõike seisneb börsi väärtus heades aednikes, kes kastavad elujõulisi taimi. Taimed jätavad meelde, kes neid kastis, väljastades aktsiaid - nii saavad parimad aednikud maitsta taimede vilju, mida nad hoolega kastnud ja kasvatanud on. Hea aednik hoolib oma taimedest - uurib uudiseid, hoiatab, reklaamib ja aitab igati kasvule kaasa. Osad aednikud kastavad ohtrasti, teised annavad paar tilka, igaüks saab tagasi vastavalt sellele, kui varakult ta mingit taime kastma mõistis hakata ja kui ohtralt seda kastis.

Börsil tehakse sõpru. Kes valib halvad sõbrad, sellel pole lootust midagi tagasi saada. Lisaks seal, tõepoolest, mängitakse ka niisama - aga selle mõttest kohe järgmise asjana peale järgmist pointi.

Elu on selline, et iga firma, kes tahab sinikellukesi kasvatada, vajab seemneid. Tihtipeale pole firma rajajatel, kes võivad küll igati head aednikud olla, seemneid kuskilt võtta. Niisiis võtavad nad ette juriidilise akti, et sellest märku anda, et nad võiksid kasvatada märksa rohkem sinililli, aga seemneid ei ole - nad lähevad börsile. Esialgu ei pruugi see päris nii käia, esialgu räägitakse osalustest. Kui börsile minnakse, võib igaüks anda ühe või kaks seemet, kuni neid on piisavalt. Siis pannakse need mulda ja vaadatakse, mis saab - tehes muidugi sealjuures kõvasti tööd. Lõpuks, kui hästi läheb, saavad aednikud suure kimbu lilli ja igaüks, kes andis seemne, saab mõne õie.

Samas, mida teevad need, kes andsid seemneid - muidugi nad uurivad ja ennustavad õite kohta ja teevad omavahel vahetust. Tegelikult börsifirmal neid enam vaja ei ole - nüüd on see rohkem maine küsimus, et kes nende seemneid kui kõrgelt hindab; loomulikult loevad nad sellest üht-teist välja. Aga miks selline turg eksisteerib - sellest on raske aru saada, kui eeldada, et see võiks tulevikus midagi head pakkuda. Sellel protsessil ei ole vilju tulevikus - siin käib aeg tagurpidi. Kogu see mäng eksisteerib selleks, et teha midagi head minevikus. Kogu selle börsikaubanduse mõte on selles, et kui seda täna ei oleks, siis ei saaks need firmad eile käivituda - tänased börsimaaklerid teotavad minevikus aset leidvaid protsesse.

Ja lõpuks - uskuda, et inimene ei tohiks oma aktsiaid müüa on võrdväärne sellega, kui uskuda, et aednik ei tohiks oma taimede vilju süüa. Fakt on see, et inimesed annavad firmadele palju rohkem seemneid, kui neil on võimalus taimede kasvades oma seemned tagasi saada - ja loogika on siin lihtne; kui taim kasvab kaks aastat ja annab ühe seemne asemele kümme, siis juhul, kui see peale ühe aasta möödumist veel elus on, peaks alguses ühe seemne andnud inimene saama need kümme seemet, mida ta ootab, ära anda näiteks kolme seemne eest.

See, et börs elab oma kaotajate kulul, on naiivne illusioon - inimestel, kes börsil täiesti suvaliselt investeerivad, ei ole kindlasti kõike seda kaupa, mida head investorid sealt saavad. Börsil kasvatatakse firmasid ning kuna firmad kasvavad ajaga suuremaks ja nende väärtus kasvab samuti, siis börsil olev väärtus just see ongi - peamiselt vili, mida need firmad kannavad. Kaotajad, kui nad ei ole purulollid, lähevad börsilt varsti minema. Kastavad natuke umbrohtu, saavad selle tegevuse mõttetusest aru, taipavad, et nad ei erista umbrohtu viljakatest taimedest ning lahkuvad. Pole neil vaja börsi ja pole börsil vaja neid - võib-olla nad pehmendavad ainult nende kukkumist natuke, kes saavad neist varem aru, et mõni idu, mis alguses tundus väärtuslik, on tegelikult umbrohi. Aga reaalne kasu, mida börs kui firmade taimelava saab, tuleb siiski nendest, kes kasvatavad viljakandvaid taimesid - ja enamus neist läheb sinna selleks, et saada osa nendest viljadest; kindlasti müüb osa ka umbrohtu, ent sellises ülehindamises pole midagi ebatavalist ka tavalisel turul - muidugi võid osta omast arust kaalikaid, aga saada hoopis kõhuvalu. Turg kui selline, siiski, ei ela nende inimeste kõhuvalust, kes kaalikaid ostavad - turu perspektiivid on edukate aednike koostöös kõigiga, kes lähevad turule muid ühiskonna väärtusi nendega jagama.

Ja sõimata investoreid mingiteks kaabakateks on sügav eluline prohmakas nende vastu, kes tänu investoritele kõike head ja kasulikku loovad.

Paul Graham: kuidas teha rikkust?

Paul Graham on USA investor ja esseist.

Tõlkisin ära ühe tema essee - "Kuidas teha rikkust?" See on lugu majanduse põhialustest ja sellest, kuidas luua rikkust ning selle käigus, muidugi, saada rikkaks. Tegemist on selles valdkonnas kogenud inimesega, nii et töö ei sisalda midagi, mida ta praktikas kogenud ei oleks - ta on pannud edukalt käima oma ettevõtte, teeninud palju raha ning aidanud sama teha sadadel teistel. Sisuliselt seletab ta selles essees väga lihtsalt lahti, mis on majandus ja kuidas see töötab, samuti lükkab ümber levinud väärarusaamu.


Tõlkel on mitmeid puudujääke, aga samas on see ka vabast ajast tehtud ;)

Vahelduseks ka minu CV

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

• Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
• Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
• Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.

Aaviksoo kriitikast suurkogule selgub tema isiklik manipuleeritavus

Negatiivne kriitika Aaviksoole

Isikliku arvamuse omamine tähendab kahte asja:

• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa küll kuulad, aga ei pruugi seda koheselt kindla tõena võtta.
• Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa ei pruugi sellepärast veel eeldada, et see on väär.

Sõltumatu tahe ja otsustamine tähendab samuti kahte asja:

• Kui keegi (sõber) ütleb, et "tee nii", siis küll kaalud seda ettepanekut, ent ei pruugi nii teha.
• Kui keegi (vähem sõber) ütleb, et "ära tee nii", siis küll kaalud erinevaid võimalusi, kui need on uudsed ja huvitavad, ent ei pruugi veel teha vastupidiselt tema öeldule.

Lugesin Aaviksoo teksti teemal "Suurkogu oli solvav".

Tema süüdistus:

• Hoolimata mitteametlikkuse taotlusest on Ühtne Eesti siiski party - partei ehk erakond - Eesti poliitmaastikul.
• See erakond vastandub praegusele poliitikale. Aaviksoo samastub sellega?
• Erakond andis Aaviksoole korralduse: ole vaba.
• Aaviksoo tahaks praegusele poliitikale vastandujate jutule risti vastupidi teha, aga ei saa, sest teda kästi vaba olema.

Siit tuleb justkui välja, et Aaviksool oma nägemust polegi - teeb sõprade tahtmist ja üritab vastaste tahtmist mitte teha.

See jällegi ei ole poliitiline kultuur ...võib-olla ka ristifupaa tuli sellest, et Aaviksoo arvas, et ristivastased on poliitilise establishmendi vastased ja järelikult tuleb teha risti vastupidi? Ja et kui vastane kuulutab, et risti plaanis on tehnilisi vigu, on vaja pidada kõne, et risti plaanis ei ole tehnilisi vigu? Ja kui vastane teatab, et vaja oleks haridussüsteemi arendada, siis paneb Aaviksoo järgmisel hommikul koolisüsteemile üldse pommi alla?


See on klassikaline manipuleeritavus - vajadus teha kellegi jutule risti vastupidi. Kui läheneda ükskõik, kellele nii, et püüda tema jutule vastanduda ja teha teisiti, siis sellel inimesel on vaja teha täpselt ühte: anda head nõu olulistel hetkedel. Mis juhtub?

• Vaenlane annab olulistel momentidel alati head nõu ning filtreerib välja mõne kriitiliselt olulise ja ainuvõimaliku tegevuse, kuulutades selle vajaduse avalikult välja.
• Aaviksoo kuulab ära ja püüab teha teisiti.
• Aeglaselt ja järkjärgult kitsendab Aaviksoo oma võimalusi, nii et teised saavad tema suhtes konkurentsieelise.

Selliselt tekib huvitav poliitmanipulatsioonide süsteem:

• Andke oma vastasparteid valijatele kohati kriitiliselt vajalikku head nõu sõltumata sellest, kas nad oleks ise selle peale tulnud - tehke seda enne, kui partei ise seda annab. Andke samas lauses nõu ka parteile. Sellest tekib vastandusmoment, kui partei ei ole arendanud tugevalt iseseisvat mõtlemist - vastandusmomentidega õigesti ringi käies on võimalik neid juhtida endale sobivas suunas.
• Kui soovite kelleski tekitada tunnet, et "x ei ole tõde" või "ära tee x", siis rääkige palju ohtlikku möla ja toonitage selle käigus iga viie minuti järel x'i. Sellisel juhul keegi enam x'i ei järgi ega sellest juhindu - seda jällegi juhul, kui nad on selliselt manipuleeritavad, nagu Aaviksoo väidab ennast olevat.

Ma küll vaatlen seda postitust ja ridade vahel tundub, nagu Aaviksoo tahaks Ühtse Eesti Suurkogu isegi reklaamida - no mida teha lausega "Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad.", mis on ühest küljest paralleel piiblilooga ja teisest küljest ikka väga ...no ma ei tea, mis. Sellised asjad tekitavad isegi kahtlust, et Ühtne Eesti ongi Aaviksooga seotud. Aga samas, jällegi - kahtlus on tore, võimalusi tasub kaaluda (eriti uut poliitilist jõudu hinnates on vaja kõiki riske arvesse võtta), aga ka see oleks allumine samasugusele manipulatsioonile; Aaviksoo rõhutab ridade vahel, inimesed vastanduvad ja lõpuks Aaviksoo tugevdab Ühtset Eestit. Ja kui see on nii, siis on küsimus, et kas Aaviksoo ei ole mitte Ühtse Eesti pooldaja?



Mis on minu arvates hämmastav, on Aaviksoo poliitiline naiivsus. Kui sa üritad teha asju vastupidiselt oma vastaste soovitustele, üritad oma vastaste soovitusi mitte järgida, siis sa oled ju väga manipuleeritav! Kogenud poliitik peaks siiski olema võimeline oma vastaste häid soovitusi järgima ja juhul, kui ta ise nende peale ei tulnud, siis ehk ka tänama - seda viimast teeks siis juba teatud eetikanorme järgiv poliitik. Aga teha vastupidi oma vastaste soovitustele - see tähendab, et kui vastane on enam-vähem heatahtlik, siis teeb see elu ikka väga keeruliseks ja põhjustab tõsiseid probleeme, kui üritada tema soovitusi mitte järgida. Samas näitab see seda, et teatud ulatuses on Eesti poliitmaastikul ilmselt kasulik vastastele head nõu anda - tegelikult on see alati kasulik, sest põhjustab hulgi sellist "Aaviksoo dilemmat", kuni vastane on sunnitud kas sind kuulama hakkama - see tähendab, sinu jutule mitte teadlikult vastanduma - või siis kannab ta tänu heade nõuannete ignoreerimisele tõsiseid kahjusid.


Aga samas on ka küsimus, et milliste Eesti poliitiliste, majanduslike ja kirjanduslike jõududega Ühtne Eesti täpselt seotud on? Näiteks - kui Aaviksoo toob sellise dilemma esile ja justkui tõdeb selle lahendamatust, kas ta siis ei tugevda selle dilemma jõudu kuulajas ega loo seda neis, kellele selline asi pähegi ei tulnud? Küsimus ei ole siin seotuses - küsimus on selles, et mis toimub tegelikult manipulatsiooni taga? Et teater oleks täiuslik, peaks rahvas kindlasti uurima asja põhjalikult - et milliste poliitiliste jõududega on seosed, kas salakoostöö IRLiga peab paika või on veel üks osa manipulatsioonimängust (sest iga poliitilist jõudu, mis ei ole seotud ühegi poliitilise jõuga, tuleb ju süüdistada seotuses kellegagi, et tema toetusgrupp ei oleks suurem, kui mõne olemasoleva jõu toetusgrupp - sest nii on reaalsetel poliitilistel jõududel, kes teevad omavahel koostööd, alati suurem toetus, kui neil, keda süüdistatakse koostöös ainult ühe jõuga). Vabalt võib ju olla, et etenduse osa ongi see, et Ühtne Eesti ongi populistlik jõud, nende etendus kubises mastaapselt populismist ja faktivigadest segamini sisukate tõdedega ning rahvale näidatakse aasta jooksul, kuidas nad selle kõigega kaasa läksid, tõstmaks rahva immuunsüsteemi taset veelgi!


Sest tegelikult, jah, poliitika käib iga päev ja iga minut - ja rahvas peaks olema just nimelt immuunne teatud asjadele.

Positiivne kriitika Aaviksoole

Samas on Aaviksoo avalause midagi hoopis muud:

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tõdeb oma blogis, et ta lahkus “Ühtse Eesti” suurkogult vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Mina ei käinud Ühtse Eesti Suurkogul, ent siiski olen ma nende sihtgrupis - oli ju teater suurem, kui see etendus, ning suunatud kogu rahvale.

Ja minu jaoks on see siin reaalne probleem. Minu meelest on poliitiliselt tähtsam leida tõeliselt andekad poliitikud ja tuua esile, iga viimane kui üks (ja neid on siiski liiga vähe) - ja vähemtähtis leida need, kes andekad ei ole või on lausa kuritahtlikud ja kuritegelikud. Tegelikult on poliitikas nii - kes ei ole heatahtlik, see on kuritahtlik (mitte neutraalne) ja kes ei ole heategelik, see on kuritegelik. Kes ei näita poliitikas - sektoris, mis vastutab meie riigi käekäigu eest ja tegeleb Kellegi Teise Probleemidega - üles loovat annet ja võimet probleeme efektiivselt lahendada, see blokeerib kohti kinni hoides teiste inimeste sellise võimaluse, sama hästi kui kahjustades poliitikat aktiivselt. Aga siiski ei ole keeruline ja tähtis ülesanne mitte nende kohahoidjate paljastamine, vaid tähtis ülesanne on leida need, kes poliitikat tõesti säravalt, jõuliselt ja tugevate tulemustega ajavad; need, kellest on tõsist kasu - sest kõik ülejäänud poliitikud ongi kurjategijad. Kuna häid poliitikuid on murdosa nendest inimestest, kellele meeldiks olla halvad poliitikud või kes ei seisaks oma ülesannete kõrgusel, siis tähtis ongi head ideed, head poliitikud jms. välja filtreerida - palju tähtsam, kui nende halbade ja oskamatute esile tõstmine.

Aga see ei muuda fakti - ka halbade ja oskamatute kritiseerimine on tähtis. Samuti faktiline näitamine, et mida tehakse valesti, kes teeb valesti - ja kas tõesti on terve poliitiline eliit muutunud oskamatuks lumpeniks? Ehk siis ametlik eliit, mitte sisuline eliit - sisuline poliitiline eliit on kõik need inimesed, kellelt tulevad ideed ja algatused, mis viivad Eestit edasi.

Mis on tähtis, seda tuleb teha. Ja siit tuleb veel üks probleem, mis minu meelest tihtipeale mõtlemises domineerib - kui üks asi on tähtis ja teine asi on tähtsam, aga see esimene on tähtsam kui teine, siis tuleb ära teha nii esimene, kui teine. Kui nüüd keegi teeb ära teise, siis tuleb selle üle rõõmustada ja mitte küsida, et miks sa ei teinud ära esimest? Esimese võib ise ära teha - selle üle rõõmustatakse ju veel enam! Aga kuna ka teine tuleb ära teha, siis on väga õige, et mõni tegija teeb ära teise, aga jätab tegemata esimese. Igaüks teeb natuke ja ka need, kes lahendavad probleeme, mis ei ole kõige tähtsamad, aga on siiski probleemid, on väärt tänu ja mitte kirumist, et miks sa seda probleemi ei lahendanud - selle probleemi peaks lahendama kiruja ise või algatama jõuliselt ka selle lahenduse; mitte aga suruma maha teise probleemi lahendust, mis on samuti oluline.

See öeldud tuleks võtta kinni nimest - Ühtne Eesti. Ühtne Eesti ...kas see on irooniline? Sellise nime juures ootaks siiski, tõesti, mingisugust lähenemist tervikule - aktiivset probleemide lahendamist. Ja siin võibki öelda, et kuigi kritiseerisin Aaviksoo nurinat, et ei pakutud lahendusi probleemidele, maksimaalsel määral võimalikust, on siiski selge, et tema artikli avalause jäi sisuliselt õigeks. Ühtne Eesti, arvestades nende jõulist esinemist ja seda, et nad rääkisid uuest erakonnast, oleks pidanud pakkuma välja lahendusi. Uue erakonna jutt ei eelda, et teater peaks looma erakonna - küll aga peaks inimesed sellisel juhul teatrist lahkudes tundma ühtsust; uue erakonna lubadus on lubadus suurendada kokkukuuluvust, anda ühtseid aluseid ja ühtseid eesmärke. Ringleb müüt sellest, et ühine vaenlane on see, mis seob enim - tegelikult annab ühine vaenlane ühe ühise eesmärgi ja selle eesmärgi piires tegutsetakse koos; kuna koostöö ja ühistegevus tekitavad sõprust, toob lahing ühise vaenlasega kaasa ka uusi sõprussidemeid, aga asjana iseeneses see jätkusuutlikku ja püsivat positiivset tuge ei loo. Ainult ühine eesmärk ja ühised alused saavad reaalselt ühendada - ühine vaenlane on väga ajutine, tehislik ja sulepeast välja imetud lahendus. Aga see ei kummuta asjaolu, et teatud määral meil (rahval, ausatel inimestel) on ühine vaenlane. Ja ei tasu ära unustada, et paljud meie hulgast püüavad seda vaenlast õõnestada seestpoolt!

Selline on siis minu kriitika Aaviksoo kriitikale Ühtsele Eestile - ja kirjutasin selle seetõttu, et Aaviksoo kriitikast tulvab pisut emotsionaalsust ja see on kirjutatud mõjusas võtmes, nii et vajab ka vastust. Reeglina on Aaviksoo kirjutamisstiil tasakaalukas ja selline, et keegi ei saa sellele eriti vastanduda; antud juhul on teisiti - ehk siis Aaviksoo astub sedapuhku pigem dialoogi (õieti keskustelusse), kui esitab lõplikule kujule viimistletud mõtteid.

Innovatsioon ja julgeolek

Klassikalises maailmas on olnud julgeolekutagatisteks sõjaline võimsus ja iseseisvus. Tähtis on olnud omada piisavat sõjaväge, et rünnakutele vastu panna ning piisavalt tugevat sisemajandust, et toota iseseisvalt eluks vajalikke ressursse. Sellist klassikalist paradigmat usuvad mitmesugused jõud ka praeguses globaliseeruvas ja spetsialiseeruvas maailmas. Tegelikult on tänapäevased julgeolekutagatised sellest sootuks erinevad.

Võib väita, nagu oleks tänapäeva maailma julgeolekustrateegiateks diplomaatia - hea PR töö -, kuulumine mitmesugustesse liitudesse ja välisinvesteeringud. Osaliselt on sellised asjad tegelike julgeolekustrateegiate tagajärjed, teiseks tuleb ka nendega ettevaatlik olla - ennekõike välisinvesteeringutega. Investeering, mida ei ole võimalik kas siis investeeringu tingimuste või muude asjaolude tõttu paigutada kohta, kus see kataks täielikult selle kasutamisega seotud kulud, tooks tagasi raha, mis tuleb selle lepinguga seoses tagasi maksta ning annaks lisaks ka suurema kasumi, kui oleks ilma selle investeeringuta, on Eestile kahjulik asi. So. iga investeeringu kasutamiseks on vaja ressurssi, iga tagasimakse eeldab samuti ressurssi - tegevus, mille investeering peab muutma võimalikuks, peab tooma sisse kõik selle ressursi pluss veel rohkem kasumit, kui oleks olnud võimalik teenida samade oma panusena sisse pandud ressursside kasutamisel ilma selle investeeringuta. Tööjõudu ei tohiks panna kinni ebakasulike investeeringute alla.

Diplomaatia, teine julgeolekustrateegia, on tõhus ainult siis, kui sellel on tagatis. Mida tugevam tagatis on olemas selleks, et diplomaat saaks esitada tugevaid argumente, seda rohkem võib tulemusi anda diplomaaditöö. Samuti kuulumine liitudesse - ka selleks, et liitudesse kuuluda ning nendest liitudest ka reaalset kasu saada, peab diplomaat omama reaalset tagatist oma argumentide katteks. Järelikult ei ole ei diplomaatia ega kuuluvus liitudesse julgeoleku aluseks, vaid selle tunnuseks. Järelikult on need struktuurid, mida tuleb korras hoida ja arendada, et sellised tunnused säiliks, ise midagi muud, sügavamat. Mingil määral on näiteks NATO kuuluvuse aluseks osalemine sõjalistel missioonidel, ent see on siiski ainult üks osa kõigest; isegi sõjaline missioon eeldab lisaks sõduritele ja nende väljaõppele ka relvi, tehnoloogiat, toitu, kütust ja paljut muud; teiseks kuuluvad NATOsse riigid, mis on sisemiselt piisavalt stabiilsed ja tugevad, et mitte osutuda ise julgeolekuriskiks. Igal juhul loeb peale NATOsse kuuluvuse siiski teiste NATO liikmete toetus meile ja selles mängib sõjaväeline koostöö ainult ühte rolli - koostööd tuleb teha erinevates eluliselt olulistes valdkondades.

Julgeoleku tegelikud alused

Julgeoleku tegelik alus on see, et Eesti oleks kas kasulik või vajalik. Mida kasulikum Eesti on, seda parem; mida vajalikum, seda kindlam. Mida suuremaid investeeringuid peavad tegema Eesti sõbrad juhul, kui Eestiga midagi juhtub, seda turvalisem on elu siin - mida suurem hulk inimesi tahab, vajab ja kasutab seda, mida tehakse Eestis, seda parem. Mida suuremad on rahasummad, mida teine riik peab reaalselt maksma, kui Eesti oma asjadega hästi toime ei tule või võõra mõju alla satub, seda parem. Eesti peab olema kasulik ennekõike neile, kellest tahab sõltuda - kui meid vajavad liigselt meie sõprade vaenlased, siis on see pigem kahjulik. Meie sõprade vaenlased peavad vajama Eestit enda sõprade sõbrana - näiteks, kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mille eelduseks oleks, et Eesti omaks viisavabadust EU riikidega ja tihedaid sidemeid näiteks USAga, siis on see Eestile hea. Kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mis suureneks veelgi, kui Eesti meie partneritest isoleerida, siis see on Eestile halb. Eestile on kõige kasulikum, kui suuta luua võrgustik, millest meie partnerid ja praegused vaenlased saavad olulist kasu ja mille puhul see kasu on seda suurem, mida paremini Eestil eestlase arvates läheb. Selline reaalsus pakub tugeva aluse diplomaatiale.

Teiseks peab Eesti omama võimalikult suures ulatuses selliseid ressursse, mida ei ole võimalik siit välja vedada ega röövida. Teadmised, sotsiaalsed struktuurid ja ettevõtted, mida ei suudaks juhtida ühegi vaenlase agendid on selliste ressursside ideaalnäiteks.

Eesti ei ole kõige täiuslikum koht tootmiseks - maavarade töötlemiseks on head need kohad, mis asuvad maavaradele küllalt lähedal; erinevad sõlmpunktid, mille lähedal on palju looduslikke toormaterjale, on parimad kohad tehaste ning tootmisüksuste jaoks. Kindlasti on odavam transportida teise maailma otsa kulda kui kullamaaki, mis on palju kordi raskem. Keerukama tehnoloogia toormaterjaliks on juba töödeldud toormaterjalid, informatsioon, ajud ja sotsiaalsed võrgustikud, mis sisaldavad kõikide vajalike valdkondade spetsialiste; kvaliteetse tootmise saavutamiseks on vaja loovust ja innovatsiooni. Eestlane ei saa midagi kvaliteetset toota, kui jäljendame lihtsalt teisi või teeme õpiku järgi - meil on siin erinevad tingimused kõigist teistest. Lisaks ei kirjuta maailma edukaimad tihti kõiki oma saladusi õpikusse, vaid igaüks, kes tahab turgu hõivata, peab need ise uuesti avastama. Seega on vaja loovust - innovatsiooni - selleks, et kohaneda siin ja praegu eksisteerivas keskkonnas ja omandada informatsioon, mida meie eest varjatakse. Kohanemine tähendab tipptasemel, maailmatasemel kaubaartiklite tootmist sellest, mis on kättesaadav ja odav siin ja praegu - äkki saaks, kui välja mõelda, ka Eestis eksisteeriva toormaterjali mõnes kasulikus asjas ära kasutada? Kui meil ei ole siin plutooniumi, aga on põlevkivi, siis ilmselgelt oleme huvitatud sellest, kuidas teha põlevkivist midagi võimalikult kasulikku, mitte sellest, kuidas teha seda plutooniumist. Inimene, kelles ei ole innovatiivsust, sõnastab niipidi, et Eestis ei ole väga kalleid ja kasulikke maavarasid; inimene, kes taotleb innovatsiooni, leiab hoopis, et eestlased ei ole suutnud enda maavaradele piisavalt kasulikku rakendust leida - sest väärtuslikuks muutub maavara alles siis, kui inimene õpib sellest midagi tegema; 1000 aastat tagasi ei erinenud uraanimaardla millegi poolest lubjakivimaardlast - ehk ainult tervist kahjustas rohkem. Aga kõige kasulikum on siiski Eesti ajumaardla ning sellest toormaterjalist midagi luua - ajusid tuleb töödelda võimalikult iseseisvaks, võimalikult targaks, võimalikult innovatiivseks ja võimalikult kõrgelennulisi mõtteid mõtlevaks. See tähendab sõnavabadust, arvamusvabadust, antiajupesu ning seda, et on mingi keskne Eesti idee, mida inimesed toetavad. See tähendab seda, et riik teenib välja väga suure usalduse, kuni inimesed hakkavad toetama riiki, et toetada iseennast, et riik saaks neid paremini toetada. Vaja on ka laiaulatuslikke võimalusi tegutsemiseks, loomiseks jne.. Vaja on inimeste panuse märksa suuremat märkamist ja tunnustamist riigi poolt - kuna iga inimese panus on oluline, tuleb seda teha ulatuslikumalt ja personaalsemalt, luua riigi ja rahva koostöös võimalikult hea tugistruktuur, võrgustik, mis toetaks innovatsiooni.

Eesti julgeolek taandub sellele, kui suurt kasu saavad teised riigid Eestist ning ennekõike - kui suurt kasu nad saavad Eesti julgeolekust ja arengust. Kui suuta see kasu maksimaliseerida, leida harmoonia teiste riikide ja enda tahte vahel, kui suuta saavutada see olukord nii, et keegi ei saaks otsest kasu Eesti julgeoleku vähenemisest, siis muutub Eesti tugevamaks.

See tähendab, vastama peaks järgmistele tingimustele:

• Eestlastel peaks olema väga hea ja realistlik ülevaade poliitikast ja Eesti suhetest teistega. Vaja on, et iga eestlane otsiks kasulikke ekspordiartikleid ning lähtuks kaalutlustest, mis toimivad.
• Eesti võib eksportida asju, mida suudavad teha ka teised, ent peaks keskenduma asjadele, mida teised teha ei suuda. See tähendab - ekspordiartiklina on leib ja juust head, kui keegi neid ostab, aga need ei ole julgeoleku tagatisena tugevad, kuna teised riigid leiavad alati kohti, kust kiirkorras leiba ja juustu osta. Samas, kui suudame toota kasvõi väikseid detaile väga olulistesse süsteemidesse, koondada teadmist, mis on seotud tähtsate strateegiliste turuniššidega ning luua uusi selliseid turunišše, muutuda välismaiste ettevõtete, inimeste ja valitsuste jaoks mingites punktides vajalikeks ja olulisteks - selline areng tähendab seda, et meie huvidega arvestatakse ning lepitakse kollektiivselt kokku toetuses meile.
• Eesti peab koondama väga suurt kogust informatsiooni ja ideid. Eesti peab olema võimeline leidma kiiresti ja tõhusalt uusi lahendusi, pakkuda kiiresti lahendusi teiste riikide võimalikult tõsistele probleemidele.
• See tähendab seda, et Eesti valitsus peaks ostma mujalt, sõpradelt, sisse kõike, mida on võimalik importida. Eestimaist ei ole tehnoloogiasektoris vähimatki mõtet eelistada. Ainult nii saab tekitada olukorra, kus Eesti tarkvarafirmad on täiesti sunnitud tootma asju, mida saaks eksportida - asju, mida Eesti riik ostab neilt vaba konkurentsi korras kõikide teiste riikide arendusfirmadega.
• Riik ei tohiks tellida meie tarkvaraarendajatelt spetsiaallahendusi, mis on kasulikud ainult Eesti riigile. Tuleb jälgida, et kõik lahendused, mida Eesti riik Eesti tarkvarafirmadelt tellib, oleks müüdavad ka mujale maailma - vastasel korral ei ole neist Eesti riigile julgeoleku ja maksude alast kasu. Riik peaks tegema investeeringu - ostma erasektorist ainult sellist tarkvara, mille müümine välismaale tooks kiiresti maksude näol selle tarkvara hinna tagasi; muud tarkvara tasub tellida ainult väga suure vajaduse puhul (mis teebki sama välja, sest selline suur vajadus tekib ennekõike siis, kui keegi teine odavat ja efektiivset lahendust ei paku).

Eesti on liiga väike, et lüüa läbi sektorites, kus on tugev konkurents - vanades sektorites. Väike riik saab edukalt müüa ainult uudseid ideid, mille arendusse pannakse koheselt piisavalt raha; Eesti jaoks on start-upid kohane ärimudel veel enam, kui USA jaoks, kus see on tavaline praktika. Ainult uudseid ideid on võimalik arendada teistest kiiremini, sest vanade ideede teostuses on teistel palju suuremad kogemused ja palju rohkem tööjõudu - kuidas saaks Eesti mõne aastaga jõuda järgi firmale, kes on oma valdkonnas tegutsenud juba 10 aastat ja paigutab oma arengusse kogu aeg rohkem raha, kui eestlased selles valdkonnas konkureerimisse? Ainus võimalus on töötada välja uudsed ideed, mille tohutut potentsiaali teised kohe ei mõistakski, ning paigutada nende arendusse mõistlik kogus raha. Seda saab teha ainult vastastikuse toetuse korras - Eesti väikefirmad ja isegi suuremad ei julge samas kergesti võtta riski, mis start-upiga kaasneb.

Start-up peab vastama võimalikult paljude, oluliste ja meile sõbralike jõudude võimalikult suurele probleemile; probleemidele, mis on tõsisemad meie vastaste jaoks, ei ole erilist vajadust vastata. Eesti peab leidma maailmast väljakutseid, mida siinsed elanikud suudaks organiseeritult vastu võtta. See on tugevam kaitse, kui sõjaline jõud - seda enam, et ka sõjalist jõudu tugevdab ennekõike tootmise efektiivsus; ainult treeningust ei piisa.