Dünaamilise pensionisüsteemi mudel

Üks osa pensionisüsteemist oleks seotud osalustega - parimad firmad jagavadki oma töötajatele osalusi, ent see võiks olla kohustuslik:

• Iga firma töötajad saaksid iga kuu osalust vastavalt oma palganumbrile.
• Esimestel töökuudel oleks see osalus null, kui tegu ei ole tähtajalise töölepinguga, seejärel tõuseks sujuvas kaares, kuni esimese aasta lõpus on maksimumi lähedal ja teise aasta lõpus maksimumis.
• Nende osalustega ei kaasneks võimalikke rahalisi kohustusi firma ees.
• Teatud protsent (näiteks pool) selliselt saadud osalustest ei oleks ostetav ega müüdav, vaid läheks pensionifondi. Alles vanaduspõlves saaks pensionifond seda järk-järgult müüa inimese nõusolekul.
• Teatud protsent ei oleks müüdav esimestel aastatel - täisosa müüdavast osalusest muutuks müüdavaks alles kümne aasta lõikes, sidudes inimese huvid pikemalt firma kasumlikkusega.
• See osa osalusest, mis ei ole ostetav ega müüdav, ei oleks ka pärandatav ega päritav - inimese surres läheks see osaluste maksustamisena kirja, vähendades seda protsenti osalustest, mis osanikelt iga kuu ära võetakse.
• Osalusi jaotataks võrdeliselt palganumbritega, mis tähendab, et kõikide palkade korraga tõstmine ei mõju osanikele halvasti.

Samal ajal toimuks osaluste maksustamine, mis tähendab, et iga osanik kaotaks enda osalust:

• Osaluse kaotus oleks lineaarne - protsentuaalne - ja mitte astmeline.
• Iga aasta maksustataks näiteks 1% kõikidest osalustest - maksustamine võiks olla väiksem pensionifondidesse paigutatud osalustelt, mis peaksid võimaluste piires jääma püsiväärtuseks - tasuks elu jooksul tehtud töö pikaajaliste viljade eest.
• Osaluste jaotamine võiks olla seda suurem, mida rohkemates firmades on selle omanikel osalusi (osaluste koguväärtus), vastavalt nende osalusprotsentidele konkreetses firmas. Tankismi vältimiseks ei saaks osalusi laenutada - see, kelle nimele osalus on kirjutatud, võiks selle sõltumata igasugustest lepingutest alati jäädavalt endale võtta.
• Osaluste jaotamine võiks olla firma esimestel tegevusaastatel oluliselt väiksem, kui hiljem - nii palju, et firma alustajate eelispositsioon ei oleks liiga suur. Siiski peab see eelispositsioon olema piisavalt tugev, sest just firma rajajad panevad aluse hilisemale hüvangule.
• Vähemusosanike osaluste kokkuost ei oleks enamusosanike õigus, nagu see on praegu.
• Seadus peaks tagama pankrott-uus-firma tsüklite mittetoimivuse, kandma osalused eelmistest ettevõtetest sellisel juhul üle (näiteks vastavalt osalusprotsentidele eelmises ja loodavas firmas). See tähendaks, et firmade vähemusosanikud peaksid oma osalusi väiksel määral endistele kaastöötajatele jagama, kui loovad väikseid firmasid.

Sellise süsteemi mõjud:

• Inimesed oleks motiveeritud töötama parema tulevikuperspektiiviga, väikestes alustavates ettevõtetes.
• Töötajad oleks rohkem vastutavad firma üldise ja pikaajalise käekäigu eest.
• Töötajad oleks motiveeritud tegema firmadele kasulikke otsuseid.
• Firmade vahel, mis jagavad osalusi, oleks suurem võrdsus.
• Firmad, mis jagavad osalusi, ei kulutaks raha nende tagasi ostmiseks.
• Töötajad oleksid rohkem vastutavad firmade maine kujundamise ning firmasisese korruptsiooni väljajuurimise eest, mis on üks osaluse jagamise põhjuseid ka praegu.
• Kehtiksid kõik kasud firmale, mille tõttu praegu osalusi jagatakse.
• Eesti börs elavneks, tekiks laiem teadlikkus ja huvi börsi kui sellise toimimise suhtes.
• Pensionisüsteem muutuks tugevamaks ja motivatsioon töötada väärtustloovatel, pika perspektiiviga töökohtadel suureneks oluliselt.

Võiksid tekkida ka sektoreid koondavad kindlate sektorite maksutulu fondid, milles samuti sektori töötajatele vastavalt palgale osalusi jaotataks; see pakuks pikaajalist tasu sektori kui sellise arendamise eest, sealhulgas endistele töötajatele - vanur, kellel on firmades osalused, jääks oma sektori huvitatud kaastöötajaks, mainekujundajaks ja innovaatoriks ka pensioniealisena, võib-olla ka töötaks võimalusel edasi.

Osaluse jaotamist võiks mingil kujul rakendada ka tagantjärele, samuti osaluse jaotamist "tsunftis", millele võiks jaotada kõikide sektori firmade osalust. Sest endiste töötajate loodud väärtus siiski hoiab asja elus ja kasvab pidevalt, mitte ainult lapsed ei ole see, mis inimesest jääb!

Ühingute ja firmade tegevuse mõjud ja kuidas neid võiks hinnata

Usun, et firmade tulud peaks olema seotud selle väärtuse või kahjuga, mida need loovad järgmistel tasanditel:

• Ökosüsteemile ja kliimale
• Rahvale, kes elab selle firma ettevõtete lähedal või samas riigis
• Klientidele
• Töötajatele

Firma kasu või kahju klientidele määratakse klassikalises kapitalismis turu iseregulatsiooni kaudu, firma kasu või kahju töötajatele jällegi tööturu iseregulatsiooni kaudu - viimane toimib seda enam, mida rohkem on töötajatel oskusi ja spetsialiteete, mis on tööjõu vaba liikuvuse aluseks. Pidev täiendõpe on ainus, mis paneb selle iseregulatsiooni toimima ning tagab tööjõu liikuvuse.

Ülejäänud kahes sektoris - firma mõju ühiskonnale, sootsiumile ja firma mõju kliimale on vähe reguleeritud, kuna iseregulatsioon ei võta neid kahte arvesse. Sellel tugineb suur osa kapitalismi kriitikast. Välja on käidud astmeline tulumaks, ent see ei puuduta eriti probleemi - kasu saamine on suuresti seotud väärtuse loomisega ja sellisel kujul ei näita suurema kasu saamine veel otseselt seda, et maksustamine peaks olema suurem. Mõju ökosüsteemile püütakse kontrollida vastavate kvootidega, ent ka see on kahtlane ja keerukas üritus.

Firma mõju sootsiumile ja kliimale võiks reguleerida järgmiselt:

• Firma maksustamine, alates tulumaksust (kasumi maksustamisest) ja lõpetades muude maksudega (mis on seotud tootmise mahtudega) võiks olla seotud firma poolt loodava väärtusega ning mõjutatavad sertifitseeritud ekspertgruppide ja rahva poolt.
• Iga ekspertgrupp võiks mõjutada erinevaid firmasid selles ulatuses, kui suures ulatuses on firma käive seotud vastava ekspertgrupi spetsialiteediga, kui tõsiseltvõetavad on ekspertgrupi sertifikaadid ja kui suur on selle firma tegevuse kogumõju kliimale (näiteks kirjandust ei saa selline ekspertgrupp kontrollida). Ekspertgrupid mõjutaks suuremas ulatuses käibega seotud maksusid ja väiksemas ulatuses tulumaksu.
• Tulu kasutab sama omanikering uute ettevõtmiste käivitamiseks, ehkki sama firma siseselt on sellega seotud ka käive. Seega võiks rahvas saada mõjutada peamiselt tulu näitajaid ja vähem käibega seotud näitajaid - mis on rohkem seotud tootmise mahtude ja järelikult ka kahjuga ökosüsteemile või kliimale. Iga üksikisiku mõju oleks logaritmiliselt võrdelises seoses tema sissekirjutuse kaugusega firma tootmise põhipunktidest ja seotud ka nende punktide kaalu (seonduva käibega). Tootmise kohad ja mahud peaksid olema raamatupidamises kajastatud ja riigile üle antud, seda infot kontrolliks auditid.

Kliimaraportite tulemused oleks esitatud näiteks kümnepallisüsteemis, kusjuures:

• Kümme palli - selle ja alternatiivsete tegevusharude kõige optimaalsemad tootmisviisid ökosüsteemi kahju osas (tootmisviiside odavust ei pea sellesse näitajasse otseselt võtma, sellega seotud kahjusid reguleerib turg).
• Seitse ja pool palli - selle tegevusalu majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tootmisviisid, mida on võimalik kasutusele võtta ka väiksematel ettevõtetel (kümne pallised tootmisviisid võivad olla väga kallid).
• Null palli - selle ja alternatiivsete tegevusharude kõige loodustkahjustavam tootmisviis.

Reaalselt tuleks siduda need näitajad ka kasutusel olevate tootmisviisidega - kui mitte keegi ei tooda nullpalli metoodikaga selles sektoris ja miinimum on kolm palli, siis kolm palli peakski olema enimmaksustatud; kui keegi ei ole jõudnud kümneni ja maksimum on kaheksa, siis peaks kaheksa olema vähimmaksustatud; tuleks luua optimaalne kõver, et riigile laekuvad maksud oleks piisavalt suured ning jaotuks piisavalt ebavõrdselt.

Firma meeldivus rahvale jaotuks järgnevalt; iga inimene saaks hinnata firma tegevust kümnepallisel skaalal, kus:

• Jällegi loeks miinimum ja maksimum, ent see ei oleks sektoripõhine - välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et see sektor on küll äärmiselt hädavajalik, ent rahva hinnang sellele kipub olema madalam.
• Maksude laekumine peaks olema piisav, kusjuures meeldivamatel firmadel oleks piisav edumaa, et kõik firmad looksid PR tegevuse ja kulutaksid ressursse sellele, et analüüsida enda sobivust sootsiumisse.

Maksustamine peaks olema inertne - firma saaks reaalajas jälgida endale hetkel hinnatud makse, ent nende mõju hakkaks tööle aeglaselt, et rahva või ekspertide hinnangu või turu arengute mõju ei lööks firma tegevuskavasid järsult segamini.

Pensioniea tõstmine ei loo väärtust & turu suunamine demokraatlike maksudega

Mis iseloomustab inimesi, kes loovad väärtust:

• Neil on tugev töötahe
• Neil on missioon
• Neil on vabadus

 Mõnda aega tagasi langetati vanust, kui kaua saavad töötada ülikoolides õppejõud. Seda selleks, et "vanad ei jääks ette". Nüüd tõsteti vanust, kui kaua nad saavad töötada muudel aladel - ja peavad töötama. Koolist kaevuriks?

Usun, et võiks olla hoopis astmeline pensionisüsteem. Võiks olla kodanikupalk, mis on lapseeas kõrge, tööeas langeb ja pensionieas jälle kasvab. Igaüks vaataks ise, millal sellega seoses poole koha peale üle läheb, millal töölt lahkub. Tööl käimine ei tohiks mõjuda negatiivselt pensionile.

Lisaks, on juttu olnud, et sünnitatakse vähem - tõstame pensioniiga. Tegelikult võiks iga lapse pealt lisaks kasvatusmaksule tulla ka lisapension, mis oleks sõltuvuses selle konkreetse lapse palgast (või kui laps on puudega, siis mitte). Seda selleks, et otseselt tasustada sellist riigile kasulikku tööd, nagu laste saamine.

Võiks luua ka privileegide süsteemi - kes on saanud lapsi, saavad sõita odavamalt ühistranspordiga jne... Samas on selge, et toetada tuleks ka neid, kes võib-olla saavad lapsi - noorena ei tohiks laste mitteomamine olla takistuseks kodu loomisele ja muule sellisele.

Kunagi ei olnud korralikke infosüsteeme, nii muutusid vanuse kasvades sõidupiletite hinnad jms. järsult. Samas, inimese kohanemine võtab aega - kõik muutused võiksid toimuda sujuvalt.

Usun, et töötamine, laste saamine, innovatsioon ja teaduslikud saavutused võiksid mõjutada otseselt inimese elukvaliteeti jäädavalt. Iga töötatud aasta võiks tõsta pisut kodanikupalka; haridussüsteemis osalemine võiks minna tööna kirja - riigi seisukohalt ei ole see midagi muud, kui töö, kuigi inimese seisukohalt on see isiklikult kasulik tegevus. Ka sõjavägi võiks anda oma panuse teatud privileegide näol. Kui ajutise väärtuse loomist tasustatakse rahas, siis püsiväärtuse loomist võiks klassikute eeskujul tasustada privileegidega.

Teiseks - maksud, mida maksavad firmad, võiks olla seotud rahva hinnangutega nendele firmadele, samuti ökoloogiliselt vähem kahjulike või kasulike toodete turule toomisega. Esiteks võiks tulumaks olla hääletatav, teiseks võiksid muud maksud saada mõjutatud - aga ennekõike see, mis ületab loodavate asjade omahinna ja läheb kirja kasumina. Firma, mille tegevus on rahvale väga soodus, võiks olla maksustatud näiteks (suvalised arvud) 0% - selliselt võiks olla maksustatud "top 100" firmad (või top 10 eri valdkondadest), mis pakuvad suurimat väärtust, see oleks võistlus; ülejäänud firmad saaksid hääletamisel kanda 50% kuni 100% maksude täiskoormusest. See oleks metamajandus, turu juhtimine riiklike hoobade abil. Innovatsioonilised ideed võiksid saada rahvahääletusel algkapitali 50% ulatuses, ülejäänud 50% otsustaks ekspertgrupid - ikka selleks, et rahvas tõesti "ostaks" ideed, et selline firma on olemas. Firmade kasulik tegevus muutuks läbipaistvamaks ning tekiks eetikakonkurents, mis on parimaid asju, mis olla saab. Loomulikult mõjuks firmadele hästi see, kui nad toetavad õigeid asju, selliselt saaks teha rahvaga ka "vahetuskaupa". Võimalik on teha nii, et kõik eksisteerivad firmad jaotuks oma "edetabeli" põhjal gaussi kõverale laiali, samuti, et inimese hääl selle maksustamise määramisel on seda väiksem, mida rohkemaid firmasid ta hääletab.

Rahvahääletus võiks muuta ka poliitikute palkasid näiteks 300% ulatuses - rahvas saaks poliitiku palka tõsta. Samuti võiks olla rahvahääletused, mille kaudu poliitikutele preemiaid jagatakse. Uurimus on näidanud, et otsedemokraatlikus riigis kaob otsedemokraatia varsti ära - poliitikud hakkavad rahva tahet ette aimama ja rahvas ei pea enam aktiivselt hääletama. Selliselt ei ole suurt vahet, kas otsedemokraatia või rahva poolt kontrollitud demokraatia.

Inimeste maksustamine ja pensionile saatmine võiks olla pisut sarnane.

Minu meelest töötab ka aktsiaturg valesti - börsifirmades ja üldse firmades osalust saadakse liiga kauaks; osalus võiks aeglaselt väheneda - seegi tuleks maksustada. Osalus tuleks laiali jaotada firma töötajatele ja iga töötaja saadud osaluse suurus oleks võrdeline tema palgaga ja firmas töötatud ajaga (esimese töökuu jooksul osalust ei saaks, esimesed 4 kuud saaks osalust 50% ulatuses, teise tööaasta lõpuks kasvaks osalus 80% peale jagatavast ja viienda aasta lõpuks oleks see 100% - protsendid siis suhtelised siin, kasvukõver võiks olla sujuv. Võitlus palga eest pakuks osaluse. Vähem maksustatud firmad võiksid pakkuda töötajatele suuremat kohustuslikku osalust. Selle osalusega ei tohiks olla seotud firma võlad. See oleks ausa pensionisüsteemi väärtuspõhine täiendus. 0.1% kõikide riigi firmade osalusest võiks jaotada iga aasta laiali kõikide töötavate inimeste vahel. Selline osalussüsteem tuleks põhjalikult läbi töötada - siin on toodud sketš või üks võimalus. Osalus võetaks olemasolevatelt osanikelt - omamoodi maksudena kogutaks iga aasta kokku 1% kõikide osanike osalusest ja jaotataks uuesti laiali. Selliselt läheks firma kui omand üldiselt neile, kes seal töötavad. Väikeste firmade puhul sellist asja ei tohiks teha - välja arvatud juhul, kui nende omanikel on väga palju väikseid firmasid; see oleks keerukas maksustamisalgoritm, ent tänu arvutitele teostatav - laiali jaotataks osalusi seda enam, mida enam on firma omanikel üldse kokku osalusi ja mida enam on osanikke, kellele kuulub väga suur osa firmast.

Pensionäriks võiks hakata inimesed, kelle sissetulekud kasvavad, siis, kui neil pole enam tahtmist enda pensioni tõstmiseks (ja osaluste suurendamiseks) töötada või kui neil kaob ära töötahe - või kui nad leiavad, et saavad vabakutseliste palgatute maailmaparandajatena rohkem väärtust luua. Tänapäeva pensionär on järjest enam esindatud blogides ja sotsiaalvõrgustikes, mis annavad talle väljundivõimaluse.

Ma usun, et analoogseid ideid võiks edasi arendada, saavutamaks finantssüsteemi, kus töö toob võimalikult püsivat ja pikaajalist kasu. Seda seepärast, et tänapäeva maailmas ei saa raha koguda - raha väärtus langeb sujuvalt nulli inflatsiooni, aga ka igat laadi riigipöörete ja rahatähtede vahetuste (kroon=>rubla, rubla=>kroon, kroon=>euro, euro=>?). Fakt on see, et kuigi inflatsioon on vist isegi madalam olnud, on raha konkreetne väärtus siiski püsivalt langenud. Rahale lisaks tuleks kasutada osaluste süsteemi ja korralikku, arenenud börsi, samuti sellist privileegide süsteemi, mis ei mõjuks ebaõiglase või ülekohtusena.

Palgasüsteem võiks olla rohkem läbipaistev - kuigi töötajad ei pea teadma üksteise palkasid, võiksid nad teada firma keskmist palka ja palgajaotumist, et küsida lisa siis, kui tunnevad, et on rohkem ära teeninud. Inimeste teadlikkust finantssüsteemi toimimise ja võimaluste osas tuleks tõsta ja luua olukord, kus igaüks näeb, kuidas tema elukvaliteet on võrdelises seoses tema poolt loodud väärtusega kõikides valdkondades, igal erineval viisil loodud väärtusega. Praegune finantssüsteem on sellest kaugel - ja kuigi lahendust ei paista, isegi mitte uue generatsiooni finantsteooriana või majandusteooriana, on sellise lahenduse leidmine äärmiselt tähtis. Inimeste elukvaliteedi võrdsustamine nende panuse ja loodud hüvede ning hüvanguga motiveerib väärtuseloomist sedavõrd tugevalt, et kui keegi ka suhteliselt kaotab (saab väiksema protsendi keskmisest palgast), siis absoluutses mõttes ta võidab - loodav koguväärtus kasvab, järelikult ka raha väärtus ja inimese elukvaliteet. Kurjategijatele saab luua eraldi kuritegevuse vältimise maksud, kui nende kuritegude mõju on pikaajaline; teatud antiprivileegid, mis ühtlasi vähendaks võimalusi kuritegevuseks.

Kasutusele võiks võtta ka vapisüsteemi - sümboolika, mis näitaks autentselt ja väga laiahaardeliselt inimese panust ühiskonnale. Keerulised süsteemid inimeste jälgimiseks ja nuhkimiseks on olemas, näiteks talletatakse igasugune võrguliiklus ketastele, kustkaudu politsei sellele ligi pääseb, inimeste kohta on tuhandeid toimikuid ja väga palju andmeid - tegelikult võiks sellele leida ka reaalse, kasuliku rakenduse (kuna kinni panna sellist tegevust on raske nii politsei huvide kui ka paratamatuse tõttu, et tõesti on vaja mitmekesist infot kurjategijate paljastamiseks). Vapisüsteem ja selle ümber käivad vaidlused võiksid olla üks alus demokraatiaks - oleks võimalik panna paika inimeste loomingu tegelikku väärtust või nende tegevuse tegelikku kahjulikkust ning hinnata neid vastavalt, oleks ka võimalik oma reputatsiooni kohtus kaitsta (praegu see nii lihtne ei ole).

Kui palju maksab Langi poliitika?

Mõõdaks õige rahas. Langi otsuste hinda. Nende vigaste eelnõude hinda, mille parandamiseks ei piisa mõistlikust dialoogist Riigi ja Rahva vahel.

• Minu aeg kriitikale - ütleme, 5h kokku. Paneks selle hinnaks, tagasihoidlikult, 500 krooni. Kuigi ma usun, et selle väärtus on kordi suurem. Tegemata jäänud asjad.
• Võtaks nii, et selle arutamise ja kriitikaga on tegelnud 500 ajakirjanikku, igaüks kolm tundi. Tunnihinnaks jällegi sada. 500*3*100 = 150 000 krooni.
• Igasuguste juristide ja seaduseloojate aeg. Ma ei tea, palju neid sellega seotud on ...ütleme, et 20 inimest on kulutanud 10 tundi. Hinnaks jälle 100 krooni tund, kuigi ma ei tea, palju see rahvale täpselt maksab - ja mida nad selle ajaga tegelikku oleks saanud teha, väärtust loovat. 20*10*100=20 000 krooni.
• Inimeste aeg, kes on vaadanud valgeid lehti jms. ja seda arutanud. Ütleme, et sada tuhat inimest on kulutanud igaüks pool tundi. Aega, mida nad oleks saanud oma elus tööle panna, kui mitte oma tööaega - aega, mis oleks ühel või teisel kulul loonud väärtust (eeldusel, et need inimesed kõik sellega tegelevad) ...äkki mõne üksiku kriminaali ajakulu hoidis ära mõne kuritöö, aga ma ei panustaks sellele - ma usun, et selle asja peale kulutasid aega ennekõike inimesed, kellel on teatud väärtused. Hindan ka kõigi nende aega 100 krooni tund. 100 000 * 0.5 * 100 = 5 000 000.

Niisiis: ühe poliitiku prohmaka otsene hind on 5 170 500 krooni. Viis miljonit ja kakssada tuhat krooni. Ja need on need inimajad, mis ma oskasin kokku lugeda. Ja kaudne hind - kui selline seadus läbi läheb, võib see olla väga suur. Nii raisatakse maksumaksja aega. Selle ajaga oleks jõudnud teha nii mõndagi - näiteks koorida 300 000 kartulit või viia välja sada tuhat prügiämbrit, ent ka palju suurema väärtusega asju. Luua midagi. Kasvõi mõelda 51 705 tundi millelegi kasulikule, mille abil siin riigis asju paremaks teha. Ok, võib-olla vaadata ka 50 000 tundi telekat, aga vähemalt midagi muud. Selle aja väärtuslikuks muutmine oleks juba teine küsimus, eraldi aruteluks :)

Kui tegemist oleks programmeerijatega, oleks selle ajaga jõudnud korraliku mootori peale luua 3200 väikest, aga äkki päris korralikku veebilehekülge :) Või, kui tegu oleks tehnikutega, siis parandada 6400 natuke katkist autot või pesumasinat. Või ehitada paar maja. Või luua ühe väga korraliku infosüsteemi. See on üle nelja aasta, nimelt.

Vandenõuteooriate üle vindi keeramisest

All movements go too far. - Bertrand Russell

Vandenõuteooriatel on tavaliselt mitu faasi:

1. Arukad inimesed leiavad materjali, et mõnel organisatsioonil on varjatud (ebameeldiv või ebaseaduslik) eesmärk või siis eksisteerib mõni varjatud organisatsioon sellise eesmärgiga.
2. Selline varjatud organisatsioon või eesmärk võib saada suurtes kogustes kinnitust, ilmneda seosed valitsuste liikmete või suurte äri- ja meediaorganisatsioonidega, tekkida pilt võrgustikust, mis levitab endale kasulikku tõest või väära infot kellegi või millegi poolt või vastu.
3. Tõendite levides tekib eraldi inimesed, kes hakkavad levitama samade faktide osas bluffi, asju üle võlli keerama ja sisuliselt avalikult parodeerima, umbes nagu NO99, ainult et kahtlastel eesmärkidel ja iseennast identifitseerimata. Üldiselt ei saa täpselt aru, millistel juhtudel on tegu inimeste loomuliku kalduvusega hoogu sattuda ja mingist punktist fabritseerima hakata, millistel juhtudel nad ongi klouniametis kasvõi nendesamade organisatsioonide teenistuses jne...
4. Inimesed jaotuvad kolme gruppi: need, kes ei usu selle peale enam midagi või hoiavad teemast eemale; need, kes lasevad ennast kiiresti üle võlli kaasa kiskuda ja endale lõpuks lihtsalt ja veenvalt tõestada, et nad ajavad seega mingit täielikku soga; need, kes lähevad üle võlli ehk natuke või hakkavad minema, aga saavad pidama ja hoiavad erapooletut positsiooni.

Peamine, mis tekib, on müra. Teiseks, igal salaorganisatsioonil - ja neid on palju, alustades luureasutustest ja lõpetades religioossete sektidega, ent on ka poliitilisi kooslusi, rääkimata korruptsioonist (mis on sisuliselt vandenõu) või paljuräägitud maffiatest või väikestest organiseeritud kuritegudest. Üldiselt võib eeldada, et kui mingid suht rahatud inimesed panevad kamba kokku ja lähevad panka röövima, siis hiigelvarandustega inimesed (a la bin Laden) loovad juba suuri vandenõusid; sellised võivad kesta ka läbi sajandite, nagu ajalugu korduvalt tõestanud on. Igaljuhul - igal arvestataval salaorganisatsioonil ongi kohti eri riikide parlamentides-riigikogudes-duumades (ja riigikogudesse on neid ilmselt veel eriti lihtne saada), neil on põhjalikult läbi töötatud "salateadused" oma eesmärkidest ja motivatsioonist (ehk siis hunnik materjale ja uurimusi, mis on kokku toodud ja aitavad neil efektiivsed olla) ja neil on ka raha ja muid vahendeid.

Probleem on selles, et kui mõni asi üle võlli pöörata, siis võib selline organisatsioon kasutada seda ära laienemiseks ja kontrolli suurendamiseks. Minu meelest vähe usutav, et mõni üks jõud maailma kontrolliks - suurema organisatsiooni eri riikide osakonnad on ilmselt juba omavahel samasuguses inimlikus maadejagamises ja võimujagamises, samuti on selliseid organisatsioone palju, tegelikult kubiseb nendest nimedest terve kirjandus - tuntumad (eri aegadest) ehk Ku Klux Klan, Vabamüürlased, al Quaida, pütagoorlased (vanaaja müstik-muusikute-matemaatikute salaorganisatsioon), CIA ja KGB. Kõikidel neil on olnud mingid salajased eesmärgid - kas siis positiivsed või negatiivsed -, samuti on nad kõik salastanud, kes on täpselt nende liikmed ja millega nad tegelevad. Kõik need organisatsioonid on tegelnud luurega, mõjutanud poliitikat, teinud äri ja kõike muud. Kõikides on sisemine võimuvõitlus, kõik täidavad muuhulgas mõnd positiivset rolli või vähemalt visiooni (kohati küll üsna moondunud kujul) jne..., kõik organiseerivad ennast erinevate riikide valitsustesse (eriti oma koduskoha omasse muidugi) ja on äärmiselt ambitsioonikad. Lihtsa inimese jaoks, kes ei suuda oma lähimate sõpradegagi päris kindlalt ja päris ühte asja ajada, on need ambitsioonid ikka kujuteldamatult suured. Tuntud salaorganisatsioonidest on see tühine murdosa.

Niisiis, mida tahtsin märkida siia juurde ...mingite segaste tagamaadega sündmusi kirjutatakse endi või teiste arvele tegelikult üsna suvaliselt vastavalt huvidele. Toon ära rea huvitavaid kaalutlusi:

• Keegi ei tea faktiliselt, kas ameeriklased käisid kuu peal - ilmselt siiski käisid. Kahtluste levitamine võiks olla huvitav, et lihtsalt asjale tähelepanu juhtida või intriige kütte - ilmselgelt arvab iga mõistlik inimene lõpuks, et "ju siis ikka käisid" (või "mis see minu asi on"). Midagi kindlat ei saa ju öelda enne, kui saab sinna ka pileti osta :) Filosoofiliselt kahtleval inimesel igaljuhul on mõistlik selle sündmuse kindlusaste asetada madalamale, kui kindlus näiteks sellest, et ta ise on olemas või et ta käis eile poes. Aga see konkreetne punkt ei puudutagi seda, mida siia nimekirja panna tahtsin...
• Kui Ameeriklased süüdistavad tornide õhkulaskmises al Quaidat, siis sellega saavutavad nad võimaluse rohkem rahvast kontrollida (ehk siis nii, et rahvas seda vähem pahaks paneb), sõdu alustada ja üldse teha asju, mis muidu tunduks kahtlased.
• Kui Ameerika valitsus levitaks infot ja veenaks ära, et nemad ise korraldasid selle tagatoas, siis oleks võimalik jätta muljet Ameerika purustamatusest ja kindlusest, samuti hirmutada inimesi mingil määral. See täidaks juba hoopis muid eesmärke - aga äkki on mõnes piirkonnas või mõne inimgrupi vastu suunatuna kasulik just sellist seisukohta levitada. Tegelikult, kui keegi juba selles suunas kallutab, siis üle võlli ajades võib põhjustada teatud hirmu või vaitolemist.
• Väide, et sionistid ei ole alustanud ühtegi sõda ja palestiinlased alustasid sõja või et sionistid püüavad seda lõpetada ja palestiinlased ei lase (või korrektsem veel oleks ehk rääkida Iisraelist ja Palestiinast) annab selged alused rünnakuteks palestiinlaste vastu jne..., tegelikult üsna laiaulatusliku põhja paljudele otsustele sealkandis üldse ja nende toetusele.
• Väide, et sionistid alustasid sõda, kavandasid kõike ette, ja juhivad salaja kogu maailma, on samas alus hirmutamiseks - kui kasutada enda kontakte eri valitsustes, mängida teatud valitsustes olevate juutide peale, saada toetust erinevatelt sionistidele kuuluvatelt organisatsioonidelt jne..., siis saaks sama hästi ju sellise müüdi põhja keerata - alati võib keegi vastav inimene valitsusest kokku mängida, valitsustes on väga palju inimesi - ja nii võiks sama hästi eeldada, et Iisraelile on pigem kasulik kuvandada totaalse ja ülemaailmse võimu kujutlus endast; sellele oleks raske vastu saada isegi kohalikel valitsustel, sh. USA valitsustel, samuti tekitab see keskmises inimeses ilmselt sellise võimetuse üldse mingeid poliitilisi arenguid läbi näha või mõista, kui ta sellist asja usub, et teise külje pealt võiks selle mulje jätmine olla kasulik ka kohalikele valitsustele, kuna rahvas läheb lihtsalt hulluks - vähemalt pealtnäha kasulik, selliste asjade sisulisse kasusse mina ei usu (see on üks suuremat sorti börsimull, et teatud tüüpi propaganda kaslikkusse nii siiralt usutakse, kontseptuaalselt siis - et igaüks näeb selles võimaluses teatud kasu kellelegi).
• Pöörane sõnelus valusa teema - Holokausti ja kõige sellega seonduva ümber - võimaldab, eriti kui üle võlli ajada ja omalt poolt juurde anda (ja võim [enamus võimusid] püüab kindlasti iga asja pigem endale meelepärasele rajale juhtida, kui lihtsalt põhjustada või maha suruda), kehtestada samasuguseid piiranguid sõnavabadusele, nagu al Quaida ohu rõhutamine võimaldab neid kehtestada paljudele muudele vabadustele. Niisiis saab sellised inimesed üldse "siseterroristideks" tembeldada - ja üsna usutavalt, sest alati saab öelda, et kui sinu sõber holokaustis kahtleja on selline, siis ikkagi see üks, keda sa ei tea, on ikka päris vägivaldne. Vms. Ja äkki ongi.

Seega, reaalselt, misiganes varjatud asja keegi avastab, kui ta suudab oma avastuse populaarseks muuta, siis on üks või teine huvitatud selle müraga katmisest ja üle vindi keeramisest. Selliselt otseselt ei võideldagi millegi poolt või vastu, vaid muudetakse ebameeldiv info lihtsalt farsiks (ja seda saab meedia abil teha) ning seejärel püütakse selle leviku asjaolu maksimaalselt enda kasuks ära kasutada. Nagu öeldakse, saab äris ka kriisi enda kasuks pöörata - nii ka poliitikas pööratakse igasugused väljatulnud asjad enda kasuks tihti. Ja ajalugu - see on niikuinii juba minu eluajal nii mitu korda siia-sinna muutunud, et ma ausalt arvan, et tänase päeva tõed ei ole need kõige õigemad, vaid asju tuleb siit-sealt noppida ja kokku panna ja lõpuks lihtsalt selgeks teha, mis toimub täna, siin ja praegu - siis kasvõi väga suures plaanis.

Ja mis aitab? Ma arvan, et ainult ja üheselt filosoofilise teadlikkuse tõstmine - et inimesed lihtsalt teaks, mis kehtib mil määral, suudaks eri pooled ära kuulata ja lõpuks oma arukaid otsuseid teha. Ja see on võimalik - meie rahvas võib olla populismiga ühildatud ja kohaldatud, populismi tööriistaks töödeldud, seda täiesti märkimisväärses osas, ent tegelikult on iga vähegi mõistliku inimese eesmärk siiski inimeste taipamisvõimet ja arusaamu muuta.

Ja teisalt, lõpuks, rääkides jõuluvanadest - võib-olla tuleb teatud lolli karja heaks juhtimiseks neile tõesti "muinasjutte" rääkida. See oleks väga positiivne, kui paljud jaburad vastuolud ja hämamised oleks sellega seotud - sest siis ilmselt oleks ka nende esitajad rõõmsad, kui suudetaks tagada vaimne areng ja teadlikkuse kasv, kuni neid muinasjutte ei ole enam vaja :)

The Story of Bottled Water

Google Buzzi keegi oli pannud sellise video:
http://storyofstuff.org/bottledwater/

Statistika tõlgendamine - "registreeritud töötus vähenes"

Oli üks artikkel delfis: PÖÖRE?: Registreeritud töötus vähenes.

Kommentaarides on valdav noot, et selline näitaja ei tähenda midagi, et registreerunud töötuid jääb vähemaks, sest nende töötu abiraha aeg saab otsa.

Tähendab ikka küll - see tähendab seda, et neid registreerunud töötuid tuleb aeglasemalt juurde, kui töötu abiraha saamise aja võrra ajas tagasi tuli. See tähendab - kui selle kõvera kuju oleks ühtlane kaar, siis see kaar oleks oma tipust läbi käinud. Töötuid tuleb juurde vähem, kui neid tuli juurde pool aastat tagasi.

Siiski oleks huvitav statistika, mis eristaks järgmised grupid:

• Lapsed
• Vanurid
• Tööealised
• Erinevates firmades registreeritud töötajad
• Inimesed, kelle pangaarvele midagi laekub maksuameti andmetel (mis meenutaks palka, näiteks honororid vms.)
• Inimesed, kes on ametlikult Eestist lahkunud.
• Inimesed, kes olid töötuks registreerunud ja ei ole uut ametlikku töökohta veel leidnud.

Sellistest näitajatest saaks kokku panna tegeliku pildi asjadest. Ainult töötute protsent ei näita tõesti midagi. Sellised statistilised andmed peaks olema kättesaadavad - IT ajastul tahaks neid näha reaalajalise graafikuna netis, koos kõikide kõikumistega, nagu saab netis näha börsikursse. Selline oleks IT ajastul normaalne viis asju jälgida ...maksude laekumist, riigieelarvet ja muud. Selle asemel, et lugeda pööretest ja arvudest üksikuid uudiseid. See on võimalik, see ei ole väga keeruline - järelikult tuleks seda teha. Saaks inimesed parema ülevaate ja mõtleks laiemalt.