Kriitikat: blog.tr.ee keskkonna kasutusmugavuse tõstmisest

Kuna ma olen ka ise vahel mõelnud, et teha midagi blog.tr.ee laadset, siis on tekkinud ajaga ideid sellel teemal ...kuna see pole mu plaanidest-mõtetest sugugi see, mida esimesena teostama tormaks ja samuti on sellised keskkonnad nüüd juba olemas, siis kirjutan need mõtted lihtsalt üles. Vabaks kasutamiseks.

Osad mõtted siit on suurem töö, ent panen kõik kirja lihtsalt, eks siis saab valida ja hinnata kasu ja kulu :)

Lehe mahu paremini kasutamine

Usun, et praegune avalehe formaat ei ole just parim. Sellel on rida ilmselgeid puudusi:

• Külgpaneelil on korraga vähem postitusi, kui poole päeva jooksul postitatakse. See tähendab - kes ei vaata sinna mitu korda päevas, magab kindlasti midagi maha (ja eelmistele lehekülgedele minna viitsib inimene ju harva).
• Avalehe esile tõstetud postitusi on vähe ja need võtavad palju ruumi.
• Puudu on võimalus liikuda päevade kaupa esile tõstetud postituste ajaloos - see tähendab, tegelikult on korraga näha ainult tänane päev.

Nendele probleemidele võiks kaaluda selliseid lahendusi:

• Külgpaneel kõrgemaks - see võiks ära täita vähemalt selle ruumi ülevalt alla, mille täidavad ära esile tõstetud postitused.
• Külgpaneel intelligentsemaks - see võiks näidata mitte lineaarset nimekirja viimastest uudistest, vaid vähem klikitud uudised võiksid ära kaduda kiiremini, kui ülejäänud (sama idee kehtib sisuosa kohta, aga pikemas ajaperspektiivis).
• Sisuosa mahutab kümneid, kui mitte sadu, kordi vähem uudiseviitasid, kui näiteks delfi.ee keskkond; samuti palju vähem, kui epl.ee keskkond. See tuleb sellest, et kõik uudised on esile tõstetud ühte moodi ning erinevalt teistest kahest on blog.tr.ee keskkonnas kolme tulba asemel kaks tulpa.
• Huvitavad blogilistid on toodud ära linkidena. Tegelikult peaks neist igaühel olema juures ka neli-viis või rohkem postitust ja need võiks olla esitatud, nagu delfi.ee's teemad.

Pakun välja esile tõstetud uudiste ühe kategooria paigutuse:

• Esimene blokk koondaks kõikidest teemadest enimloetud uudised ülemisse serva, seal võiks olla ka kordusi.
• Kaks uudist oleks esile tõstetud väga selgelt, need oleks viimase kuue tunni loetuimad.
• Enne uudiste sinna blokki liikumist peaks süsteem paar tundi ootama ja mõõtma nende loetavust nii, et need ei ole esile tõstetud.
• Nende kahe all võiks olla sobivalt järjestatud kolm või neli viimase 24h loetuimat pealkirja; kolm või neli viimase 3p loetuimat pealkirja ja kolm või neli viimase 7p loetuimat pealkirja. See oleks vastutulek lugejatele, kes iga päev ei loe.
• Edasi tuleks erinevad temaatilised blokid. Igas blokis oleks ajaliselt järjestatud 10 viimase 24h loetuimat; 5 viimase 3p loetuimat ja 5 viimase 7p loetuimat; kui need kattuvad, siis võib andmebaasist võtta rohkem kirjeid.

Konto tegemise ja blogide kontopõhise lisamise-kustutamise võimalus

Võiksin saada oma kasutajakontos vaadet enda käe järgi muuta.

• Eemaldada autorid, keda ma kindlasti kunagi ei loe - muudab uute postituste jälgimise oluliselt lihtsamaks. Selliseid autoreid võiks eraldi kaustast vaadata saada, kui vahel on huvi - nö. junkmaili kaust.
• Lisada vaatlemiseks uusi blogisid või kategooriaid avalehele, näiteks inglise keelsetest feedidest. Saaks kohe lisaväärtuse feedikliendina.
• Anda artiklitele punkte, mis oleks statistiliselt suurema väärtusega, kui lihtsalt asjaolu, et ma neid loen.
• Kui siduda konto enda isikuga - ID kaart, mobiilivalideerimine -, siis võiks iga kuu saada teatud koguse krediiti mõningate postituste soovitamiseks (avalehele paigutamiseks).

Statistiline meetod kirjete esile toomiseks

Lihtne klikikounter on halb. See peaks arvestama ka erinevate kasutajagruppidega - eri IP'dega näiteks. Sisuliselt nii, et kui on 100 eri IP'd, millest 90 pealt loetakse artikleid kokku 10 korda päevas ja 10 pealt 1000 korda päevas, siis esile saaks tõstetud iga IP pealt loetuimad uudised eraldi; so. mitte kõige suurema klikitamiste arvuga kasutajad ei otsustaks üksi, mis uudised on esile toodud, vaid süsteem püüaks esile tuua mõned uudised kõikidele sihtgruppidele. Mida parem statistiline meetod, seda kindlam, et igaüks leiab endale olulised uudised üles.

Süsteem peaks kindlasti ka jälgima, et kõige loetuimad asjad püsiks saidil pikka aega - tegelikult seni, kuni neid enam pea üldse ei loeta (kõik on asjaga tutvunud). See, kui aktiivne peab olema lugemine, et uudis püsiks veel 3, 6 või 20 päeva peale kirjutamist, sõltuks ka ajast - mida aeg edasi, seda suurem peab olema huvi, et suuta seda uudist veel seal hoida. See kõrvaldaks ka reedete ja pühade aegsete vähemlugemiste mõju - keegi ei pea ju vaatama, et kirjutada kõige aktiivsemal tunnil.

Kui keegi tahab, võin pakkuda algoritme selle kõige jaoks :)

Parem ärimudel

Hetkel on näha 25 krooniga uudise üheks päevaks esile tõstmise võimalust. Kuna arhiivi ei ole, kaob see mõju kohe; teiseks on küsitav, kas see on 25 krooni väärt, et üks uudis saaks esile toodud.

Parem mudel oleks see, kui saaks koguda endale krediiti; tasuta konto (kui see on isikuga seotud) saaks iga kuu vähese koguse krediiti - et saaks tasuta aru, mida sellega üldse teha saab - ning tasuline konto saaks seda rohkem. Alati saaks krediiti juurde osta. Krediiti saaks taskukohase hinnaga piisavalt, et tõsta esile mitu kuu parimat uudist - ühe uudise esile tõstmise hind kasvaks vastavalt enampakkumise statistikale; hind oleks alati selline, et uudiseid ei tõstetaks esile rohkem, kui lehepind võimaldab. Iga esiletõstja saaks maksta talle sobiva summa, mis ületab alampiiri. Eeskuju võiks võtta Google AdSensest.

Visioon

Visioon võiks olla paremini kirjeldatud eraldi lehel - et mida selle keskkonna olemasolu annab, kuhu viib - ja olemas võiks olla juhtlause või slogan, mis seda väärtust rõhutaks. Sellisel juhul tekiks kasutajatel ka mingi huvi keskkona suhtes rohkem, kui suvalise vahendina, mis kuskil vedeleb. Kasvõi 20 kasutajat, kes on veendunud, et blog.tr.ee keskkond edendab elu või riiki või sotsiaalvõrgustikke muudaks kogu keskkonna oluliselt elavamaks ja arenguvõimelisemaks.

Foorum

Igasugune keskkond, kus inimesed koos käivad, muutub rohkem keskkonnaks ja kohaks, kus käia, kui selle kasutajad saavad üksteisega suhelda ja kontakti. Blog.tr.ee keskkond võidaks sellest palju, kui seal oleks foorum. Kõik ei jõua endale blogisid teha.

Edukultus ja edukus ei ole polaarsed vastandid - kultuuriinimeste fupaa

Tegin kaks google otsingut: edukultus ja edukus.

Kohe esimesed tulemused näitavad, et tegu ei ole polaarsete vastanditega.

Edukultusest räägivad mainekad nimed, näiteks Soosaar ja teised - maha tehakse ületarbimist, raiskamist, paljud otsitulemused räägivad üldse peenisepikendamisest! Räägitakse inimese väärtusest, olemise väärtusest, eksisteerimise filosoofiast - igaüks on ja eksisteerib; rõhutakse edutute inimeste kannatustele.

Edukusest rääkivad inimesed räägivad õppimisest, pingutusest, tulemuste saavutamisest ja loomisest. Samuti õppeedukusest jms. Uuritakse, kuidas luuakse väärtust, arenetakse ja õpitakse, kasutatakse oma teadmisi praktikas. Esimese paarikümne tulemuse hulgas leidus ka üks definitsioon (InfoSysi twitterist): "Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi..." ja teine (Voltaire): "Et olla siin maailmas edukas, ei piisa rumalusest, peab olema ka heade kommetega."

Kultuur püüab tekitada assotsiatiivset seost edukus=>edukultus=>laristamine.

Millest tuleb selline fataalne, majandust hävitav möödarääkimine?

Sellised kultuuriinimesed ei loo materiaalset väärtust, nende vaade edukale inimesele on väline, fassaadipõhine - nad ei ole kunagi süvenenud sisule, kuna sisu mõistmine eeldab sügavat arusaama, ent ostlemise vaatlemine on lihtne, kuna kõik tarbivad ja ostavad rohkem või vähem, seda saab kritiseerida. Edukas inimene tarbib rohkem ja see moodustabki kultuuriinimese pildi temast (muide, headel aegadel ei jäta ka kultuuriinimesed rohkem tarbimata, olen seda konsistentselt näinud). Ei suudeta mõista, et eduka inimese peamine elu sisu ning põhiküsimus on pingutus - eneseareng, võimaluste nägemine, õppimine, tulemustele orienteeritus. Edutu inimene on see, kelle pingutused ei kanna vilja või kes üldse ei pingutagi. Kultuuriinimeste edukuse uuring on ainult see, mis on neil kahel ühist, haritlasel ja muudes sektorites edukal inimesel - tarbimine ja eksisteerimine. Edu kultus - püütakse muuta "edu" mingiks sektantluseks, usufanatismiks, millel on siis oma kultus. Edukus - mitte mingit seost, uuritakse inimese võimet oma ülesannetega toime tulla ja suuremate kohustuste ja pingutusteni areneda, paremaid tulemusi saada. Seda osa kultuuriinimene ei näe, kuna ta pole sellega kokku puutunud - ainult nii saab mõista fakti, et üheski edukultust kritiseerivas artiklis ei rõhutata, et edukus kui selline on paratamatus, looduse enda nõue ja et edukus kasvõi ökonoomses ja vähem saastavas eluviisis või õppe edukus on tähtsad asjad. Nähakse fassaadi, välist - seda, et eduka inimese ostukorvis on tihti rohkem asju. Ei nähta sisemist - seda, et päeval tegeleb edukus inimene pingutuste, keerukate probleemide lahendamise ning elu edendamisega.

Sarnased (tõsiste tagajärgedega) möödarääkimised on paarides progress-progressikultus (või progressiusk) jm. Tavaliselt näeb kultuuriinimene ainult fassaadi, ta ei viitsigi sisusse süveneda - seda õhkub igast temaatilisest otsingust. Sellest tekivad sõnapaarid, mille kultuuriinimese kasutus on suuresti fassaadipõhine, välist külge vaatlev. Jah, inimelu, eksistents ja vabadus ning õigused on tähtsad ja nende eest tuleb võidelda - ent seda ei saa teha, surudes maha inimese kohustust. Kultuuriinimene näeb enesekindlat, tahtejõulist ja mittepehmet inimest ülbena, tunnetab elu keerukate küsimuste süvaanalüüsis - kus lähtutakse ka reaalsest kogemusest, mitte ainult õiguste ja laialijagamise loogikast - mingit jõhkrust, külmust ja ohtu.

Küsimus on integreerimises - edukuse ja inimelu väärtustamise integreerimises -, mis ei olegi nii keeruline, kui unustada ära edu ja edukultuse, progressi ja progressiusu vastandamine. Eesti keeles negatiivse kõla saanud mõiste "progress" - me tõesti vajame seda, et meie ühiskond, teadmised ja oskused areneks. Ja teha maha progressi - mõisteid tuleb analüüsida ja täpsustada, kehtestada uusi väärtusi millegi muu, kui teiste väärtuste arvelt. Väärtuste kehtestamisel ei pea ilmtingimata kellelegi või millelegi vastanduma.

Kultuuri võib nimetada samuti väärtuse loomiseks, kõrgema väärtuse - ent ainult siis, kui kultuur on kogenud ja läheb käsitletavate teemadega süvitsi; sellisel huupi lahmival kultuuril ei ole mingit kõrgemat väärtust, selle genereerimine tekitab pigem kõrgemat kahju. Seepärast ei seosta ma seda siin ka väärtuse loomisega - tõeline kultuuriinimene ei ole seotud ainult kultuuri elukauge osaga, vaid kultuur - selle mõiste õige ja sügavam tähendus - on elu ise, kombed, arusaamad, väärtushinnangud ja kogemused, tõeline kultuur on ainult see, mis kannab kogemusi, oskusi ja arusaamu, mis on omandatud läbi laiapõhjalise kogemuse, kitsarinnaline ja elukauge kultuur on kultuuritus. Kultuur peab suutma põhjendada oma mõtet, kultuuriinimene aru saama oma otstarbest elus eneses, vastasel korral ei ole tegu kultuuriga. Ja selles edukultuse maha tegemises, kus kunagi ei viidata sellele, et edu kui selline on siiski hea ja kõik peaks seda taotlema - ma ei näe selles kultuuri, ei näe selles kõrgemat väärtust, harivust ja silmaringi laiendamist. Muidugi võib mängida nende inimeste enesehinnangule ja väärtusele, kes ei suudagi luua väärtust, kes on vaimselt ja füüsiliselt halvatud, maha jäänud või viga saanud, vananenud või alles oma lapsepõlves - ent siiski, terve ja tugev inimene peab taotlema edu, edu on inimkonna kohustus, ellujäämise eeltingimus; ainult tsivilisatsioon saab pakkuda inimestele võimalust mitte olla edukas - ent ta ei pea edutust kui sellist õigustama ja väärtustama, esile tõstma ja eraldi väärtuseks seadma. Kirjaniku ja kultuuriinimese töö professionaalsus seisneb selles, et hea kirjutis ajalehes ei jäta vale muljet - kindlasti ei tee need artiklid tihtipeale edukust kui sellist otsesõnu maha, mõiste sisu, ent retoorika ja ühekülgsus loovad eduvaenuliku mulje lugejas. Kirjaniku ülesanne on luua õigeid muljeid, sealjuures süvendada väärtushinnanguid ja esitada rahvale kogemusi, millest on võimalik õppida. Juriidiliselt ei saa teha maha artiklit, mis seostab edumeelsust ületarbimisega ja jätab edumeelsuse kui kire ja pingutuse mainimata - siiski, sisuliselt ei ole sellisel tekstil kirjanduslikku väärtust, see ei ole loome, see ei kanna edasi kultuuri ja haridust. Kultuur, mis rõhutab üht väärtust ja kahandab teise väärtuse hinnangut - see ei ole tõeline, sellist saasta ei avalda hea meedia; selliseid kirjutisi võiks nimetada kollaseks, madalalaubaliseks ja nõmedaks. Sellepärast, et kultuur mõjutab elu - kultuur on vastutav inimeste mentaliteedi, levinud väärtushinnangute eest, kultuur kehastab massiteadvust. Sellele ei ole õigustust, kui kultuur räägib mööda, esineb ühekülgselt ja kallutatult. See ei ole kultuur, see ei kanna edasi meie rahva olulisi teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Niisiis tuleks olla keeleliselt korrektne - keeleline korrektsus, paraku, eeldab temaatika süvitsi mõistmist. Näiteks "rahakultus" oleks parem sõna, kui "edukultus" - aga ega rahaski midagi halba ei ole, vaid see on paratamatu, nii et ka see oleks väär. Või siis "tarbimiskultus" - see on juba mõistetav. Eesti keeles on olemas jutumärgid oma selge ja keeruka tähendusega - mitte edukultus, vaid "edu" kultus, mis oleks korrektne. Ilma jutumärkideta - "edukultus" -, see ei ole korrektne. Jutumärke kasutatakse liiga vähe. Ja väärtusi ei tasu tõsta teiste väärtuste mahategemise teel - et tambime kõik maha ja siis on kõik tasakaalus ja ühtlaselt esindatud; nagu finantsmaailmas, on selline "sõjakultus" ka kontseptuaalses ruumis vale, tõeline sigadus. Väärtused tuleks välja puhastada, neid rõhutada, integreerida teiste väärtustega - see saab viia tõelise tasakaaluni. Nii, nagu ka ärimaailmas ei tuleks rõhuda mitte rikastelt ümber jagamisele, vaid vaeste rikkaks muutmisele. Ja see ei pruugi tähendada raiskamist ega ületarbimist - majandust kui sellist tuleks märksa sügavamalt mõtestada. Kui maha teha, siis pigem sellist ühekülgset lahmimist ja maha tegemist.

Kasum ja kulu - head ja halvad küljed

If there were in the world today any large number of people who desired their own happiness more than they desired the unhappiness of others, we could have paradise in a few years. - Russell

 Esitan ühe nägemuse kasumist ja kulust ning sellest, miks nii parempoolsed, vasakpoolsed kui kommunistid neid asju analüüsides alati argumente leiavad. Kord on kasum hea ja õige, sellel kogu meie rikkus põhinebki; kord on halb ja saab tuua lugematuid näiteid, kus kasumit teenitakse kedagi orjastades ja hulganisti kurja tehes.

Esimene mõiste: kulu

India mütoloogias on kolm jumalat - loov, kulutav ja hoidev. Usun, et "hävitav" on halvem tõlge, kui "kulutav".

Kuluga seotud mõisted, mis kasutavad Eesti keeles seda tüve: kulumine, kulu (prügi, kulu põletamine), kulud, kulutamine.

Need kontseptsioonid on omavahel tihedalt põimunud. Inimesed kuluvad vaimselt ja füüsiliselt - seepärast on vaja süüa, juua, magada ja õpitut korrata. Kirikud kuluvad - sellepärast on vaja alati prohveteid ja alkeemikuid-gnostikuid, kes ammu tuntud tõed uuesti rituaalide ja vormelite alt välja kaevavad või taasavastavad. Riigikorrad kuluvad - seepärast on vaja võitlejaid, kes kehtiva riigikorra aluseid kuulutavad. Tänavad kuluvad - seepärast on vaja olemasolevaid tänavaid aina uuesti asfalteerida. Matemaatika kulub - seepärast tuleb seda koolides õpetada, ikka ja jälle, et see ei muutuks sisututeks sümboliteks paberil. Riided kuluvad - neid tuleb puhastada, korrastada, triikida või nõeluda. Kulumine toimub ka inimese vaimus - mõtted, kunagi nii elavad ja selged, muutuvad alati sisututeks teadmisteks, mida tuleb pidevalt uuesti elustada, et säilitada paindlikkus, kohanemisvõime ja elu. Nii võib mõni kunstnik või muusik ajaga muutuda tühjaks, laulda elutult oma vanu laule ning koostada uusi mitte inspiratsiooni, vaid teoreetiliseks muutunud teadmiste alusel. Inimsuhted kuluvad, seadused kuluvad, kultuur kulub ning firmad kuluvad. Poliitika kulub.

Kulumisega kaasnevad kulutused - kulutatakse raha, ent kõik kohustuslik tuleneb kulumisest. Inimesel ei ole ühtegi kohustust, mis ei tuleneks kulumisest - kulumisega seonduv loomine on inimtegevuse vältimatu osa, ent vaadelda tuleb alati, kas taasluuakse tõelisi väärtusi või seda, mis on ainult nende kõrvaleffektiks, nii saab käia kaasas paratamatute muutustega teaduses, sõjanduses, poliitikas, kliimas ja ökosüsteemis; kõigi nende muutuste kõrval, mis kulutavad seda, mis on inimeksistentsiks oluline, on vaja leida baasväärtused ning hoida neid kulumast. Mida sügavamad on kellegi väärtused ja mida täpsemad tema teadmised, seda enam on vajalik, et see inimene pidevalt muutuvas, ent ka säilivas situatsioonis ja muutuva keele ning kultuuriruumi tingimustes neid taaslooks, neist kirjutaks. See motiveerib ka mind asju kirja panema - tihti kirjutades sellest, mida ammu teatakse, mitte sellest, mida ma iga kuu uut avastan ja leian. Püüdes elustada kuluvat teadmist, kuluvat entusiasmi.

Kulu mõiste avastasin just mõned päevad tagasi enda jaoks täiesti uueks ...leidsin, et tähtis on tähele panna asjade kulumist, tähtis on seda protsessi jälgida ja sellest hea, detailne ülevaade luua - kuna just kulumise täielik mõistmine paneb inimese kohusetundlikult enda kõige olulisemaid, vältimatuid rolle täitma ja hindama. Vaja on mõista, mis kulub ära ja millal, et otsida just seda, mis kulub ära - töötada selle nimel. Ma olen kunagi elavalt rutiini vastu sõna võtnud - tahaksin ikkagi lõplikke lahendusi kõigele -, ent kulumine on siiski vältimatu, kulumine loob alati rutiini - ent siiski on erinevus nüril rutiini täitmisel ning elaval otsingul, süvenenud lähenemisel, mis leiab kulumisele järjest kestvamaid lahendusi.

Inimtegevus kulutab loodust, kliimat ja ökosüsteemi. Loodus, kliima ja ökosüsteem kulutab seda, mis on inimesele oluline. Otsida selles sünergiat - see määrab asjade väärtuse ühe olulise baaskomponendi. Mida väärtuslikum on asi sellel skaalal, seda odavam see võiks olla poes - siin astub mängu reguleeriv maksusüsteem ja kvoodid, tarbijate teadlikkus osta vahel ka kallimat, et selle odavdamisse investeerida, tarbijate taiplikkus kulumise teemadel.

Kulumine tähendab kulutusi - kui kuluvad väärtused, tuleb kulutada vastavalt raha või aega, tehes seda selliselt, et kuluks vähimal võimalikul määral nii inimese mugavus, võimekus, kui ka elukeskkond, rahvus ja majandus. Äri, areng ja progress - esimene neist on kulumisega kaasnev juriidiline paratamatus, teised kaks on sisulised paratamatused, mis hoiavad inimest kohanemas ja muutumas, muudavad teda harmooniliseks muutliku reaalsusega. Neid võib vaadelda üksikisiku elus - tema kasvades muutuvad ümbritsevate inimeste nõudmised, muutuvad riigikorrad ja muutub majanduslik situatsioon, muutuvad tööturu nõudmised ja muutub elukeskkond, muutub ka psühholoogiline kliima. Inimene, kes ei aksepteeri arengu tähtsust, ei arene ja õpi pidevalt, leiab ennast varsti masendavas situatsioonis. Kuna elu nõuab inimeselt arengut paljudes eri asjades, siis on need nõudmised küllaltki karmid. Nõudmised rahvale, tsivilisatsioonile, inimkonnale on veel tuhandeid kordi karmimad - üksikisik on siiski küllaltki spetsialiseerunud ja paljusid vajalikke rolle täidavad inimesed tema ümber. Inimkond tervikuna ja selle väiksemad osad peavad siiski vastama kõikidele nõudmistele - ja see on see, mis teeb majanduse keerukaks, nõuab kaugelt laiaulatuslikumat progressi ja kohanemist, kui üksikisik kunagi vajada või mõista suudaks. Nõuab tervet rida teadusvaldkondi, kultuuri ja kunsti elamist ja püsimist, miljoneid inimesi, kes tegelevad suure osa ajast millegi muuga, kui harjumuspärased argitoimetused. See nõuab keerukaid eelarveid ja riigieelarveid, mille puhul pea iga inimene näeb suurt kogust talle täiesti arusaamatuid kulusid; see nõuab seda, et tehakse otsuseid, mis ei ole kaugeltki triviaalsed ega kõikide arvates põhjendatud. Ja ikka tehakse tihti midagi valesti ning ka poliitikud on piiratud suure osaga sellest, millega igaüks on piiratud. Seega on vaja dialoogi, keerukat suhtluskeskkonda, ühist pingutust ning laia silmaringi.

Seega, kulumise põhjuseks on ühest küljest muutused, teisest küljest loomulikud ja harjumuspärased protsessid. Muutuste valguses tuleb üha uuesti analüüsida seda, mis oleks juba nagu ammu paika pandud; minna kahtlemisega lõpuni ja panna küsimuse alla kõiki väärtushinnanguid, kuulata ära kõiki osapooli ning alati mõista enda äärmist piiratust ning leida parimaid nõuandjaid ja õpetajaid.

Et kunagi ei ole lõplikult teada, millised võib-olla fataalsed muutused ja kriisid toimuvad homme, millised viirused arenevad ja mis kosmosest alla sajab, siis on vaja maksimaalselt pingutada igas eluvaldkonnas, isegi kõige elukaugemad teadussaavutused võivad homme osutuda äärmiselt elulähedasteks, kriitiliselt vajalikeks asjadeks. Seega toimub teaduses progress - inimteadmist suurendatakse iga hinna eest, valides suundi, ent teadvustades pidevalt, et kõik on oluline. Kunstis on progress vähem lineaarne, ent sealgi on areng ja muutumine niisama olulised - kunst peab suutma alati läheneda inimesele sellisena, milleks ta on muutunud, täitma intuitiivsed, emotsionaalsed ja sõnades väljendamatud lüngad teaduses, tooma ikka ja uuesti ühtesid ja samu väärtusi inimesele lähedale, meenutades talle neid ...seepärast on ka kurb, kui mõnikord tundub, et suur osa kunsti on muutunud eluvõõraks ja eksitavaks, sihituks seiklemiseks kaugetel fantaasiaradadel. Ent ka seal peab keegi ära käima, avastama uusi maid ja seiklema kaugetes paikades. Seega toimub ka kunstis mingil määral progress, iga uus looming kasutab tervet hulka varasemaid, millest ajaloo filter valib loodetavasti parimad, mis kanduvad edasi ning mõjutavad kõike uut.

Teine mõiste: kursid

Kurss kui kahe väärtuse omavaheline võrdlemine, kaalumine, on elutegevuse paratamatu osa. Iga inimene peab tegema valikuid, kas talle on tähtsam üks või teine. Hindade ja rahakursside püsiv kõikumine ja muutumine väljendab just seda - kelle raha kate tundub või on sedapuhku tugevam, kui kerge on tänasel päeval luua üht või teist väärtust, palju on alles selle loomiseks vajalikke ressursse, mida see kahjustab ja mille jaoks see tähtis on. Lisaks on ka buumid - vahel hakkab inimene ühel või teisel põhjusel väärtustama midagi, mille saamisest ta erilist rõõmu ei tunnegi, taga ajama midagi, milles hiljem pettub. See väljendub äris börsi- ja hinnabuumidena, sest äri on majanduse psühholoogia. Kui inimkond on loom, paljurakne olevus, siis majandus on selle looma keha, äri on tema harjumused ja argimõtlemine, teadus on tema areng ja kunst on tema emotsioonid. Kõiki neid on kriitiliselt vaja.

Inimene vajab näiteks toitu - kui toit on otsakorral, tõuseb tema jaoks selle hind. Kui ta kasvatab toitu ise, maksab ajas, siis on selle hind väiksem, ta oskab seda ise teha. Kui toitu on palju, tõusevad muude asjade hinnad ja ta hakkab nende nimel rohkem liigutama. Arenguks vajab ta vaba aega, loominguks vabadust ja uuteks saavutusteks puhkust. See kõik määrab pingutuste suuruse, mida ta on valmis millegi nimel tegema - ja selliselt lähevad ka turul paika kursid ja hinnad. Inimese väärtushinnangud on nagu börs, tegelikud väärtused on nagu börsi aluseks olevad protsessid, mida alati õigesti ei hinnata.

On olemas ka mõttetud kulud - need, mis ei loo väärtust. Mõttetud kulud tulevad psühholoogilistest ja reaalsetest börsimullidest, inimlikust piiratusest. Jälgides kulumise, hoidmise ja loomise protsesse süvitsi, saab luua endale pildi kulude mõistlikkusest. See on ka uus meelelahutus, mille ma endale leidnud olen - jälgida, kuidas kassukarvad satuvad pükstele, vee hulk klaasis väheneb või katusele sadav lumi kulutab katust. Teadlikkus sellistest protsessidest on tähtis elu alus (ja ma olen sellega tegelnud oma elus kaugelt liiga vähe).

Kolmas mõiste: kasum

Kasum on see, mis jääb üle käibest. Asjal on omahind - see on loomulik kulu, selle loomisega seotud kulutused. Ühe asja loomine kulutab midagi muud - majanduses raha puhul on see bilanss, ent elus on see veel märksa keerukam; iga tegevus peab taastootma asju, mida see tegevus või muud tegevused kulutavad, lõpuks peavad sajad erinevad väärtused olema tasakaalus - kõike, mida kulutatakse, tuleb samas ka luua või luua alternatiive. Need asjad on hüved - ja seega on hüvepõhine mõtlemine võimsam, kui kasupõhine mõtlemine; seega ei ole äri majanduse kõige võimsam teooria, vaid metamajanduslik teooria peab hõlmama hüvesid, kulusid ja loomist. Siiski on majandus oluline lihtsustus - äri on loodud selleks, et muuta majandus inimesele mõistetavaks, kaasata sinna kõik inimesed.

Käive moodustub omahinnast, arengust ja kasumist. Inimene, kes töötab, ei taha katta ainult omahinda - sööki, jooki ja und. Seda kutsutakse orjatööks, inimest aeglaselt taandarendavaks orjatööks. Inimene peab lisaks juurde õppima ja arenema, et tulla toime oma ülesannetega - ent ka see on orjatöö, kuigi mitte enam nii taandarendav. Inimene tahab sellist palka, et ta saaks õppida ka uusi asju, kohaneda, valmistuda ette muutusteks elus ja luua uusi asju, mis ei ole tema senise põhitegevusega seotud. See viimane on kasum. Käibest see osa, mis ei ole omahind, on konverteeritav kasumiks - ja see on üks oluline mäng, tasakaalustada õppimise ja kasumi osa. Ilma kasumita, vaba ressursina, mis on suunatud täiesti uute valdkondade avastamiseks, silmaringi arendamiseks ja uute asjade õppimiseks jääb inimene väga viletsasse seisu, kui turu nõudmised muutuvad, tema senine töö muutub vähem oluliseks või tuleb tema valdkonda väga palju uusi inimesi ja seega langeb tema töö hind, muutub kurss, tema kahjuks - inimene peab olema alati valmis muutma oma harjumusi ja tegevusvaldkonda, ta peab suutma liikuda erinevate alade vahel. Alles see on kohanemisvõime ja seetõttu on vajalik kasum. Firma, samuti, peab opereerima selliste erinevate muutujatega - omahind, mis koosneb tehnikast ja palkadest; areng, mis koosneb sama firma siseseks laienemiseks ja arenemiseks, et vältida võimalikku pankrotti ja tõsta pikas perspektiivis ka palku või luua rohkem töökohti (see võib olla kasum, mis investeeritakse firmasse tagasi); kasum, mille abil saavad tekkida uued firmad ning on võimalik investeerida. Loomulik on see, et sellega tegelevad firma asutajad ja omanikud - need, kes selles maailmas ka orienteeruvad. Selles ei ole midagi halba, kui kogu käivet töötajate vahele laiali ei jagataks - kui seda tehtaks, ootaks varsti ees pankrot. Ka selles ei ole midagi halba, kui eduka firma omanikud võtavad välja hiigelkasumeid - kui nad seda ei teeks, ootaks ees turu kokku kukkumine, majanduskriis laiemas plaanis. Ja lõpuks - on ka pidu ja meelelahutus. Üldiselt ei kuluta keegi hiigelosa oma hiigelkasumist meelelahutusele ja kui ta seda teeb, võib olla kindel, et turumajanduses ei kesta selline olukord kunagi kaua. Ent see, kui inimesed, kes algatavad, loovad ja hoiavad suuri asju käigus, lahutavad ka meelt vastavalt, ei olegi nii halb - ja sellel on oma psühholoogiline tähendus, see motiveerib ka teisi arenema veel enam, kui neile isiklikult kasulik; see on hea põhjus, isiklik motivatsioon, areneda ühiskonnale väga oluliseks inimeseks.

Kasumil on hea ja halb külg. Vahel saavad kasumit inimesed, kes sellega midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Teisalt võimaldab meie majandussüsteem kasumit neile, kes sellega midagi peale ei oska hakata. End need on paratamatud kõrvalnähud - mida küll panevad tähele, uurivad ja vaatlevad paljud vasakpoolsed. Siin on meie majandussüsteemi valupunktid, mida peaks tunnistama ka arukad parempoolsed ...samuti on need valupunktid seal, kus majanduse mehhanismid ei suuda inimliku sekkumiseta tagada eluväärseid tingimusi, pakkuda inimestele võimalusi. Võimalus arenguks on suures plaanis sama tähtis, kui võimalus vabaks äriks, üksikisiku vabadused, õigused ja võimalused on tähtsad. Ja siin tuleb ajaga leida loovad lahendused, mis integreeriks parem- ja vasakpoolsuse.

Milline teadlikkus ja arusaam annavad firmajuhtidele moraalse õiguse kasumiks

Esiteks, kujutleme imaginaarset isikut, kes on mõelnud välja seadme, millega saab parandada terve riigi kliimat ja ökosüsteemi - selline on küll ilmselt võimatu ja mõtegi sellest imelik, ent see on abstraktsioonina hea. Selleks, et see valmis ehitada, on tal vaja tuhandet töölist - aga need töölised ei pea eriti midagi juurde õppima, kui nad on varem parandanud pesumasinaid ja kandnud kive. Järelikult - kui need töölised tema juurde tööle lähevad, ei kasva nende väärtus väga palju, ehkki tervikprojekti tulemuslikkus on palju suurem, kui nende endiste projektide oma. Järelikult, teadlane, kes selle masina välja mõtles, on väärt kogu seda kasumit, mis peale müüki ületab nende tööliste tavapärase palga - ja see võibki olla hiigelkasum, kusjuures töölised saavad sama palka, mida enne. Ilmselt siiski on sellises firmas vaja ka arengut, asja arendamiseks peavad osad töölised õppima juurde ning arenema - need hakkavad mängima juba suuremat rolli asja arengus ja saama palka. Samuti, kui kasum on tõesti hiiglaslik, maksab teadlane ilmselt ikkagi ka töölisele suuremat palka, kui pesumasinaparandus - ent selline eetika ei ole enam kohustuslik, see on kingitus. Lisaks on vaja teist andekat inimest - investorit. Investor on esiteks suutnud juba raha teenida ja hoida, teiseks suudab ta paljude teadlaste oletustest ja pseudoteadlaste väidetest eristada selle ühe, mis viibki esmapilgul võimatuni. Ka selline investor, hallates maailma ressursse hästi, peab olema andekas ja laia silmaringiga ning korraga fantaasiarikas ning väga realistlik - seega on ka tema väärt suurt kasumit, mille ta tänapäevases majanduses saabki. See on ühest küljest tema töö tasu, mis vastab tema poolt loodud väärtusele - teisalt on nii see teadlane kui investor tõestanud, et tahavad ja suudavad asju arendada, toetada uusi suuri ja vajalikke projekte. Seega on maailmamajandusele hea, kui neil on suured vabad vahendid. Nende motivatsioonile on hea, kui need on isiklikud, mitte ei kontrolli neid ametnike armee, riik või kommunistlike riikide liit - kõik see piiraks nende motivatsiooni ja enesehinnangut. Nende inimeste enesehinnang peab olema õigusega väga kõrge, et olla realistlik ning kajastada nende tegelikku väärtust, siis on neil psühholoogiliselt kergem oma avastustest rääkida, teisi õpetada ja juhtida. Vabadus ja piiramatus, luba teha oma rahaga midaiganes - näiteks oma järgmist projekti, mille sisu ja võimalikkust ükski piiratud silmaringiga ametnik ei usukski, samuti hallata raha, mida poliitiline süsteem võiks tahta hoopis varastada ja jagada, see avaldub selles, et see raha - suur osa nende loodud väärtusest - kuulub neile. Tihti panevad sellised inimesed osa sellest ka heategevusse - ent siiski on tähtis, et palju jääks neile, et nad saaksid luua uusi asju. Ja siin ongi see punkt, kus inimene peaks täielikult loobuma vihast rikkuse, kasumi ja äri suhtes.

Teisalt - kui avastus on juba vana, siis on loomulik, et aja möödudes peavad suurenema tööliste kasumid selles sektoris ja vähendama juhtide omad. Juhid ei tee enam midagi lõputult originaalset, vaid tammuvad juba sissekäidud radu. Siin on meie finantssüsteemi nõrkus - ka sellel viimasel juhul teenitakse tihti hiigelkasumeid. See on keerukas probleem, mida ei ole suudetud võrdõiguslike ja liberaalsete meetoditega lahendada ja mis annavad aluse sotsialistlikele ja vasakpoolsetele teooriatele, loevad nende järgijate jutule tugevaid aluseid ja argumente. Ent väga tihti läheb ühekülgne vasakpoolne kaasa just sellega, temas sünnib sisemine viha rikkuse kui sellise suhtes - selline inimene on majanduse hävitaja ja tema tegevus ei too rahvale või inimkonnale mitte mingisugust kasu, pigem õhutab ta viha ja eksitab inimesi.

Kolmandaks - ka siin on omad nüansid. Ka see, et saada aru, kas vaja on uut kohukesetehast või elektrijaama, nõuab väga laia silmaringi ja põhjalikke teadmisi. Teatud asju on triviaalselt vaja ja siin on see, kuidas "raha teeb raha", väga halb; teatud juhtudel on suurte pärandustega inimesed, kelle raha kasvatavad varahaldurid, tegelikult parasiidid ja muidusööjad - just seda, millena näevad äärmuslikud vasakpoolsed kõiki rikkaid. Majanduse ainus kaitse nende vastu on pettus ja korruptsioon - paljud neist röövitakse lihtsalt paljaks. Röövitakse ka teisi, ent vähem andekaid ja lolle röövitakse rohkem. Seega on tõde - aus ja eetiline on rikkalt lollilt tema raha ära võtta, ent vaeste lollide koorimine on juba kaheldavama väärtusega. Finantssüsteem ei suuda tänapäeval tekkinud olukorda, kus on palju ülirikkaid perekondi, kes juba aastasadu väärtust ei loogi ja nii andekad ei olegi, ent kontrollivad ja väärjuhivad väga paljut, korralikult hallata - see on kaasaja finantssüsteemi sisuline viga ja puudujääk, mida keegi (ei parem- ega vasakpoolne) ei ole suutnud mudeli tõhusa ja tervikliku, konsistentsust säilitava, mudeliga ära hoida. Mida aeg edasi, seda enam areneb selline klass - klass, mille elu sisuks on raha hoidmine ja kasvatamine, äri ilma majanduseta. Siiski - paljud rikkad ei ole sellised, vaid on näited meie majandussüsteemi heast küljest - millestki, mida totalitarism ja kommunism kunagi saavutanud ei ole (ja muide, ka kapitalistlikus riigis peaks kommuunid võimalikud olema - liberaalsus ju seda tähendabki - ja nende seaduslikkust ja soodustatust tuleks lausa arendada).

Aga siiski - paljud, kes pealtnäha tegelevad ammu tuntud asjadega, investeerivad toidutööstusse ja läbiuuritud valdkondadesse ja tunduvad pealtnäha olevat liigkasuvõtjad, ei ole seda tegelikult. Nende kasu on selle eest, et selleks ajaks, kui rahvas satub nälga, on nemad oma uue toidutehase valmis saanud; selleks ajaks, kui maale kukub meteoriit, on nemad teinud kaitserajatise. Ettenägelikkus nõuab väga, väga põhjalikku arusaama loodusest, psühholoogiast ja sotsiaalsetest ning poliitilistest protsessidest. Mida suurem ettenägelikkus, seda tugevam inimese positsioon sellises konkurentsis, seda rohkem raha liigub tema kätte ja teiste käest ära - ja see tähendab, siiski väga paljud tavalised rikkad tegelevad millegagi, mis nõuabki just seda, et nende käsutuses oleks suur kogus raha. Otsus, et on vaja uut tehast sinna, tootma just seda, on väärt tihtipeale rohkem, kui kõikide tööliste töö seal tehases kokku - selle kaudu, et see tehas võib tuua kasu kordades rohkem, kui need töölised teeniks kusiganes mujal struktuuris. Ja see, põhjustades küll mitmesuguseid emotsioone, peamiselt kadedust ja tunnet, et ollakse millestki ilma jäänud, on tugev alus sellele, miks kasum kui selline on finantssüsteemi tähtis ning vajalik osa. Töölised ise, teenides kaks korda rohkem, ilmselt reisiks pisut rohkem, koliks paremasse kohta elama ja tarbiks pisut enam - see kõik oleks hea, ent see võiks lõppeda katastroofiliselt; kellelgi peab olema raha, tahtmist ja kogemust, et teha suuri asju ning hoolitseda majanduse kui terviku eest.

Ja kapitalismis kutsutakse seda viimast turu isereguleerumiseks - see on nähtus, mis on täiesti reaalselt olemas, kuigi mitte imerohi iga haiguse vastu, nagu äärmuslik parempoolne (tegelikult anarhist selle sõna halvas tähenduses) võiks uskuda. Anarhokapitalism saaks toimida ainult ühiskonnas, kus on kõrge eetilisuse aste - ja võimalik, et see oleks sellises ühiskonnas parim riigikord (usutavasti küll reaalsuses eristamatu valgustatud monarhiast, sest sellise ühiskonna arvamusliidrid oleks väga hästi valitud ning nende tegevuse sisu ning tulemused eristamatud sellest, mida teeks ning saavutaks valgustatud monarhid samasuguses riigis). Meie ühiskonnas on vaja turu isereguleerumist, ent ka maksusüsteemi ja investeeringute ning muude liberaalses ühiskonnas toimivate vahendite abil ka turu suunamist - ent õpetamine ja suunamine on midagi muud, kui kontroll. Ühiskonnas, mille juhid on targad, võimelised õpetama ja suunama, saavad liberaalsuse eelised ilmseks - Eesti ei ole praegu selline riik, seega ka sügavad kahtlused liberaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus nad seda ei ole, on sõnavabaduse piiramine ning majanduse tugevale riiklikule kontrollile allutamine tõeliselt ohtlik - nii et ka selles on liberaalsus tähtsis. Liberaalsus on oluline väärtus, kuigi tähtis on ka traditsioon ning tähtsad on tugevad ja põhjendatud väärtushinnangud - ei tohiks olla nii, et nokk lahti ja saba kinni, kus liberaalsusest põgenetakse totalitarismi ja sealt jälle tagasi. Vaja on tagada põhiväärtusi - riigikordade terminoloogia, poliitilise süsteemi muutmise ja ideoloogiate vahetamise terminoloogia, need on üldiselt populismi ja pealiskaudsuse tunnuseks. Tegelikult on vaja uurida sügavamaid põhjuseid ning tugevdada erinevaid põhivõõrtusi - nende hulgas on nii liberaalsus ja vaba turg, kui ka arenenud väärtushinnangud ning sotsiaalne ja hariduslik infrastruktuur. Põhiväärtustest kõige kõrgem on see, et riigis tekiks inimesi, kes on võimelised põhiväärtusi süvitsi ja paljutahuliselt, mitte ühekülgselt, mõistma - ei ole näha, et saaks saavutada seda, et neid mõistaks kõik, ent selliste inimeste kriitiline mass tagab riigi tegeliku edu.

Analüüs: Allikakaitse eelnõu enim disputeeritud osa selle kolmandal kujul

Punkt, millest jutt käib - ja arvestades selle punktiga seotud prohmakaid usun, et peaks hoolega analüüsima ka ülejäänut, aga mul endal pole mahti selleks - on endiselt kahtlane.

Nimelt, esiteks - seadus ei tohiks reguleerida heast tahtest sooritatud akte. See on - "annad sõrme, võtab käe". Kui keegi juhib mõne kuritöö avastamisele heast tahtest, informeerib ajalehte - seda asjaolu ei tohi ära kasutada, et täiendavat kaastööd juba jõuga välja pressida. Selline isik juba on andnud oma panuse, vihjanud. Ta on näidanud üles head tahet asja lahendada ja see, et asja üldse uuritakse, tulebki ilmselt tema heast tahtest. Kui ta tahab oma isikut varjata, on tal selleks põhjust. Tema isiku välja uurimine võib tähendada, et hea tahe annab tagasilöögi - seadus peab head tahet iga hinna eest kaitsma ja tagama, et heast tahtest sooritatud otsene tegevus ei annaks tagasilööke. Sellise inimese igakülgne kaitse on seaduse utilitaarsest ja moraalsest eetikast lähtuv kohustus. Kui inimesed teevad heast tahtest häid asju, siis ei tohi ametnikud hakata neid reguleerima ja sundima neid mingil kindlal viisil tegema või edasi tegema, seadused ei tohi sellist asja põhjustada - hea tahe kui selline on piisav motivatsioon, täiendavat motivatsiooni ei ole vaja, eriti kui sellega kaasnevad selle inimese jaoks kontrollimatud riskid.

Teiseks - politsei ei vaja sellise isiku teadasaamist. Selliste faktide avaldamine ajakirjanduses tähendab, et asjaga mitte otseselt seotud olevaid isikuid ei saa küll enam kergesti süüdistada kaasosaluses ja varjamises - nende süüd ei saa tõendada, kui anonüümne allikas ise ei avalikusta, et see või see ei olnud tema -, ent see ei olegi oluline, tähtis on, kes aitas kaasa. See nüanss ei ole midagi võimaluse kõrval, et kuritöö jääb avalikustamata. Mis on oluline - politseil on võimalik kerge vaevaga tuvastada asjast ilmselt teadlikute ametnike isikud (kelle hulgas on ilmselt ka allikas) ja see ei eelda tuvastamist, kes avaldas artikli ajakirjanduses. Kõik ameti töötajad ja mingist asjast teadlikud inimesed on üsna kergesti nimekirjana olemas - usun, et politseil on nende välja selgitamiseks ka piisav võimekus - ja teadmine, kes neist informeeris ajakirjandust, ei ole seega oluline selleks, et sellelt isikult täiendavat infot küsida; ta saab seda anda, teavitamata politseid sellest, et oli ühtlasi ajakirjanduses avaldatud loo allikaks.

Seega ei ole mingit põhjust kaitsta allikate privaatsust vähem, kui kindlalt. Kuigi tähelepanu tuleks pöörata sellele, et ajakirjanduses avaldataks allikad juhul, kui allikad ennast ei varja - lingid originaaluudistele stiilis "see meediakanal teatab" või "sealt saab täpsemat infot" jne... See on see, mis minul seostub mõistega "allikakaitse".

Kriitika: Barbi Pilvre artiklile sõnavabaduse teemal

Proovin kritiseerida Barbi Pilvre kirjutatud artiklit meediat reguleeriva seaduseelnõu teemal.

Artikkel ise on siin. Kui selline vastuse vormis kirjutamine on lubamatu, siis palun sellest teada anda, ent usun, et kuna täistekst on võrgus olemas, siis võin seda ka kommenteerida.

Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.

Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.

  Sissejuhatus..

Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.

Poliitikud küll vastasid ilmselt enda blogides.

Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest.
Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem, 25. märtsil, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.

 Siiamaani ei ole ükski poliitik seda seadust minu teada kokkuvõtvalt ja selgelt käsitlenud ka oma blogides.

Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus
Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.

See ei muuda asja, kui palju meil on uurivaid ajakirjanikke. See näitab ehk probleemi, et neid on liiga vähe? See ei vähenda uuriva ajakirjanduse tähtsust demokraatlikus riigis. Seega ei ole see väide teemakohane. Kui neid ajakirjanikke ongi vähemus, siis nende lugejaid on palju, et sellele siiski vastata.

Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.

See ei ole argument seadusandlike piirangute kehtestamiseks. Pigem on see pisut argumendi moodi nende vastu, kuigi mainib, et peale piirangute on ka muid põhjuseid, miks uuriv ajakirjandus on nõrk.

Tekkida ei tohiks ühtegi täiendavat põhjust selle nõrgestamiseks ilma mõjuvate põhjusteta, mis on hoopis teisest kategooriast, kui siintoodud argument - veenvate, eluliste põhjusteta.

Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.

Seda ei peagi avalikkusele sellisel viisil kommenteerima. See temaatika, millele siin viitab, on hoopis teine valdkond - see võib näidata, et sama palju, kui uusi erakondi, vajab Eesti uusi väljaandeid, ent mitte seda, et sõltumatu ajakirjanduse eeldusi peaks veel ründama.

See on argument stiilis: meil ei olegi mingit sõltumatut ajakirjandust, nii et miks mitte teha seda päris võimatuks.

Pikantne materjal ...usun, et selle vastu võitlemiseks on parim vahend teha seadus, mille järgi vabandus mingis artiklis olnud vea suhtes peab olema samas formaadis ja sama olulisel kohal lehes, kui artikkel ise. Näiteks, kui valeinfot esitati esilehe artiklis, siis tuleb ka vabandus esitada esilehe artiklina. Selline võte omaks kahte aspekti: ajakirjandusel oleks tõesti piinlik teha vigu, teiseks jõuaks vigade parandus üldiselt nendeni, kes vigadest endist lugesid. Sellist reeglit peaks täitma ka poliitikud - ootan näiteks Ansipi kõnet, kus ta isiklikult vabandaks kõikide enda valeennustuste eest (kõned stiilis, et mingit kriisi ei tule ja meid see ei puuduta). Trahv ei lahenda seda probleemi, et vabandus ei jõua avalikkuse ette - seega muutes sellele apelleerivad argumendid mõttetuks.

Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.

Kindlasti peab ajakirjandus erinevaid huve riivama, kui need on põhiseaduslike ja avalike huvidega vastuolus. Huvide riivamine ei ole üldsegi mitte kuritegu.

Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.

See ei ole antud juhul tähtis, milline on väljaannete motivatsioon, kuni väited on korrektsed. Fakt on praegu see, et see argumentatsioon kehtib ka nende kohta, kellel ei ole rahalist motivatsiooni. Rahaline motivatsioon ei ole ilmtingimata halb asi - raha peab ringlema -, ent kindlasti kaitstakse ka avalikku huvi, mille motivatsioon on muuhulgas, et kuritööd ja probleemid tuleks avalikuks.

Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses
Nn allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25. märtsil, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.

Just nimelt. Omavahel lõdvalt haakuvaid teemasid ei tasu panna samasse eelnõusse.

Ajakirjandus kritiseeris seda osa, mis oli silmnähtavalt avaliku ja ajakirjandusliku huviga vastuolus. See ei ole mingi põhjus kajastada laiemalt eelnõu teisi, lõdvalt seonduvaid osi - see argument ei oma mingit mõtet. Tegeldi sellega, et kaitsta rahvast ühe konkreetse seaduse osa suhtes, mis ei eelda terve põhiseaduse ja muude lõdvalt seotud seaduste põhjalikku analüüsi. Ülejäänud osad, mis on head, saab esitada eraldi eelnõuna, mida võib-olla ei olegi vaja avalikult tähelepanu keskmesse tõsta. Sama moodi - kui mõnes asutuses on korruptsioonijuhtum, siis kajastatakse seda juhtumit, mitte kõike, millega see asutus sellel päeval tegeles.

Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse.
Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?

Neid tasub otsida sellest, et neid kahte asja ei tasu omavahel siduda, nagu need oleks sama mündi kaks poolt - need ei ole. See oli Langi viga või sihilik moonutus, kui neid nii kajastati, ning ajakirjandus ei läinud selle veaga kaasa. Sama moodi võiks sõda õigustada sellega, et sõja välja kuulutamise avaldusega samas tekstis kuulutati välja ka arstiabi programm mõnes teises (või samas) riigis. Võib sõja kuulutamata jätta ja esitada ainult arstiabi programmi. Meedia kajastab seljuhul siiski valupunkti - sõda - ja mitte kõike, mis samal päeval välja mõeldi. Arstiabi programmi saab kajastada siis, kui probleem lahendatud.

Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi
Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.

Inimeste huve kaitsevad trahvid on ilmselgelt vajalikud - kahju kompenseerimine -, ent see ei puuduta kuidagi allikate kaitset ja neid asju ei pea kajastama koos. Seega on julgelt pool sellest artiklist teemast mööda - üht eelnõu poolt kaitstakse argumentidega, mis käivad ainult teise poole kohta, mida saaks (ja võib-olla tuleks) vormistada eraldi, sõltumatu seadusmuudatusena. See on riigi pädevuses seda ka teha.

Hoidke eemale mittetulundusühingutest!

Kirjutan enda kogemustest koostöös mittetulundusühingutega - mis on pannud mu veenduma, et mittetulundusühingud, haritlased ja kirjanikud on IT inimese jaoks keerulised partnerid, kelle puhul tuleb kaks korda mõelda enne millegi tegemist.

Pealkiri on isegi eksitav, pigem oleks - "Ettevaatust, mittetulundus!" ...siiski tundus selline parem. See on kahest aspektist - suhtuge ettevaatlikult mittetulunduslikesse organisatsioonidesse ja mõelge seitse korda üle, enne kui ise midagi mittetulunduslikku või odavat tegema hakkate. Vanad tõed kõik, aga minu kogemused sellega seoses.

Minu kogemused mittetulundusühingutega töö vallas on järgmised:

Üks projekt kunstnikule (ehk temaga seotud mittetulundusühingule) vähemalt kümnend tagasi

Tuli tellimus, võtsime vastu, kõik sobis ja hind oli OK. Töötasime võib-olla neli-viis päeva planeerimise, kokku leppimise ja muu sellisega, siis jäime ootama kujundust. Küsimus oli väikses veebiprojektis. Mingi hetk saime kujunduse, natuke aega hiljem info, et tuleb asi kahe päevaga valmis teha. Ok, tegime siis pikad tööpäevad, lasime kahekesi täie hooga koodi ja asi hakkas tööle. Mingi aeg hiljem selgus, et kui meie kokkulepe oli WYSIWYG editor, mille ka tegime (see on selline võimalus internetilehe sisu muuta, et saab fonte, teksti värve jms. valida, nagu Wordis). Mingi hetk muutis klient kuskil pealkirja fonti - need (alam)pealkirjad jäid sisu osaks ja nende fonti sai muuta -, tellija rääkis minu partneriga (kellega koos teostasime) sellest, et font on nüüd vale ja tehku ta fontid korda. Partner pöördus kliendi poole, kes teatas, et kõik on korras - niisiis ütles ta, et meie fonti ei muuda, meie tegime saidi, kus fonti saab vabalt muuta administraator. Põhimõtteliselt oleks kunstnik võinud need ise ära muuta. Igaljuhul tuli sellest korralik tüli ...minuni jõudis see siis, kui oli vist juba tükk aega kestnud ja lõplikult kinni pandud. Problemaatiline on ka see, et ma olen mitmelt poolt kuulnud, nagu ma ei oleks seda süsteemi üldse valmiski saanud - see on üleval, töötab, ühtegi bugi ei raporteeritud ja klient jäi rahule. Sealjuures ma ei arva, et see kunstnik üldse veebi tegema sobikski - tehku ikkagi fotosid -, tegu oli üsna keskpärase asjaga. Aga see viimane on minu ebaprofessionaalne hinnang, milliseid ma üldiselt põhimõtteliselt väldin :) - kujundajate töö kvaliteet ei puutu minusse (mis on minu viis konflikte vältida, sest muidu oleks kogu see töö üks suurem sõda - juba kujundajad omavahel ei tunne, et samad asjad oleks head, ilusad, asjalikud, teemassepuutuvad või misiganes kvaliteedi mõõdupuud kellelgi on). Aga see selleks..

Küsimus oli siin tegelikult selles - ma ei hakka nii süvitsi analüüsima, et see kõik ilmseks sai:

• Mõelge kaks korda, enne kui teete mingit tööd perekonnatuttavale - vana tõde. Mina näiteks pole pea kümne aasta jooksul, mis sellest projektist on, hakanud selle kunstnikuga hästi läbi saama ja samas suhtusin terve lapsepõlve väga hästi ja lõbustasin ennast sellega, et mõtlesin välja tehnilisi lahendusi Photoshopis, kuidas teostada mõnd ideed, millest ta mulle rääkima oli juhtunud - lihtsalt asjad, nagu kindlat laadi halo millegi ümber vms. Igaljuhul jäi selline communication error koos kunstniku suhtumisega IT-sse peale; ilmselt nägi ta asja nii, et meie oleks pidanud ette nägema, et selline editor ei sobi vms.
• Ära kunagi pane kuhugi WYSIWYG editori ilma mõjuva põhjuseta - tihtipeale oskavad kliendid sellega saidi ära rikkuda, paremal juhul pöörduvad IT firma poole ja halvemal juhul ei pane tähelegi (või saab sellest aru ainult kujundaja, mitte programmeerija ega tellija, isegi hoolega mõeldes, et mis siin valesti on nüüd).
• Mittetulundussektor on ohtlik, sest tööde hinnad ei kujune töö väärtuse põhjal - mul on raske öelda, kellele või millist kasu sellest oli. Programmeerija, kes on harjunud mõtlema väärtuspõhiselt, et vaja on minu süsteemiga võimalikult efektiivselt juhtida sellist firmat või üksust või teha nii, et tehases see aparaat laitmatult töötaks - selline loogika ei kehti kunsti puhul. Niisiis käib see kogemus isegi haritlaste ja kunstnike kohta ennekõike - kes siiski moodustavad märgatava osa mittetulundusest.
• Tehke endale ametlik meiliaadress, milles saavad kõik asjaga seotud inimesed kirjavahetust jälgida ;)

Üks keskmise suurusega projekt lähedasele sugulasele

Need sõnalised suurused muidugi üsna minu enda skaalal :)

Sisuliselt oli eellugu selline, et ma nägin, et tal on mingi sait - ajakiri siis -, mille administreerimine võtab väga palju aega. Peale HTML'i koostamise ja õigele kujule viimise tuli iga link, iga menüü avatud ja suletud kujul, iga tähistatud lahtine menüüelement ja kõik seosed teostada käsitsi HTML failidena, mingit dünaamikat ei olnud. Iga numbri puhul mitu nädalat tööd, millest suurem osa on täiesti tuim ja nüri töö - selline, millist programmeerijad pigem arvutitele "õpetavad". Ma siis mõtlesin, kui lihtne kõik oleks, kui see asi automatiseerida - hoiaks ehk kuu-poolteist aega kokku aastas. Tegu niisiis lähedase sugulasega, kelle majas ma korduvalt elanud olen, makstes mitte eriti suurt üüri. Idee tuli siis see, et teen selle ära - tekkis ka mingi entusiasm, asi ise, mida see ajakiri ajab, on nagu suht huvitav ja haarav omamoodi (isegi mitteharitlase jaoks) ja seega tahtsin ma teha midagi korralikku, toimivat ja kvaliteetset - niisiis jõudis jutt kuidagi selleni, kui olin sellest mõttest rääkinud (mitte küll väga selles vormis, et mina seda ilmtingimata arendaks), et teen selle valmis elukoha ja toidu eest ja ei hakka midagi enamat küsima; kogu asja ennast aetakse ka nii, et raha seal otseselt ei liigu, kõik teevad sisu heast tahtest. Nii et mul lõi ka välja mingi kogus head tahet - aga IT inimese kohta vist paraku liiga palju.

Hakkasin siis otsast tegema ja tegin nii kuu-paar, õhkkond hakkas pöörase kiirusega halvenema. Mind süüdistati, et ma äkki ei ole ikka päris pühendunud sellele ülesandele, võiksin kõik muud kodused toimetused ka enda peale võtta ja nii edasi... Üritasin siis asja lõpule viia ikkagi, endiselt hästi ja põhjalikult tehes - ja paar kuud ei ole sellise asja jaoks üldse tegelikult liiga palju, kui püüda 100% õiget kujundust kasutada (kujundaja millegipärast ei vastanud mu kirjadele, nii et pidin seda vana saiti uurides tükk aega kokku panema), küllaltki loominguline (=natuke segane) saidi struktuur täpselt läbi uurida ja normaliseerida mingile andmebaasimudeli kujule (koos kummaliste reeglitega, kuidas mingile tekstile saidi eri osadest viidata - ja kuna vana oli käsitsi tehtud, oli ka erandeid ja erisusi, mida pidime siis arutama) ...ühesõnaga, kliima halvenes järjest selle käigus ja väga kiiresti. Mingi hetk ütlesin, et ma ei saa sellises vaimses kliimas töötada (lugejale: võta võrdluseks üks IT firma, kus makstakse vähemalt keskmist palka, aga sageli kahe-kolmekordset keskmist palka, pakutakse lisaks meelelahutust, muid üritusi, motiveerivat suhtumist ja koostöövalmis meeskonda ning rohkem või vähem mõistvaid ja andekaid juhte, kes on lugenud läbi ilmselt mitu motivatsiooniõpikut) ja et see nullib varsti nii mu tahte, kui üldse võime tööd teha. Selle peale kuulsin "tellijat" selgitamas kellelegi, et minuga tulebki võimalikult halvasti käituda, sest muidu ei lõpeta ma seda projekti üleüldse kunagi ja muudmoodi minuga asju ajada ei saagi (tegelikult oligi projekti lõpusirgel, kui püüdsin viimased asjad võimalikult kiiresti ära teha - seades endale küll pisut ebarealistlikke nõudmisi - juba täiesti võimatu keskenduda selle sõimulaviini all) ...muidugi panin selle projekti seisma ja läksin minema hoolimata veenmisest, et see asi on ikka vaja ära teha. Lihtsalt - kui hakkad midagi tegema heast tahtest ja entusiasmist ja saad vastuseks halva tahte ja antientusiasmi, siis need kaks kokku põhjustavad üks hetk solvumise ja täieliku soovimatuse asja lõpuni viia.

Selle järg ...kogu selles "kultuurieliidis", nagu mõni sellesse suhtub, tehti mind ikka kõvasti maha, et ma ei lõpeta asju ära ja käitun halvasti ja olen üldse kuri inimene jne... Püüdsin seda antireklaami hulka, mis üsna veenvalt esitet, ühe korra rahasse ümber arvutada ja sain päris suure summa.

Projekti viis alla poole aasta (muude asjade kõrvalt, ilmselt) ja 15 tuhande krooniga (tollane - lugu toimus minevikus - suht normaalne paari kuu palk) läbi IT inimene EHI ülikoolist (vist), ka poolharitlane, kes on minust vähem tööalaselt andekas ja osav, ent ilmselt haldas seda olukorda paremini. Kuna mul oli enda kava olemas, siis oli mul suht palju mõttes ette heita tema teostusele - näiteks projekti osadena kasutatud vabavaralistele vahenditele, mis ei olnud veebi integreeritud -, ent siiski oli tellija rahul, raha liikus ja kõik korras. See raha oleks olnud

Kogemusest õpitu:

• See, mida te rahas küsimata jätate, makstakse p*sas.
• Ärge kunagi tehke tööd lähedastele sugulastele - või õieti tehke seda väga ettevaatlikult. Vähemalt, kui need sugulased on vasakpoolsed haritlased ;) Kui on firmajuhid, on ilmselt teine asi - teid koheldakse ilmselt võrdsemalt ja luuakse autentset kliimat.
• Ärge ajage segi "headust" ja ebaõiglust enda suhtes.
• Looge kliendiga terve distants ja hingamisruum.

Üks väiksem ajakirja projekt

Jällegi oli kliendiks väike loomisel(?) mittetulundusühing, mis oli saanud fondist raha. Seekord oli projekt aasta-paar üle aja, sest seda üritas teha kujundaja üksi ühe programmeerija abiga, ent see käis tal üle jõu. Niisiis sain normaalse tasu osas kokkuleppele ja võtsin eesmärgiks - kuna projekt oli ametlikult kohe lõppemas, rahastaja ootas aruannet jne..., siis oli mul nädal; võtsin eesmärgiks minimaalse töö hulga, maksimaalse pingutuse ja seega väga kokku tõmmatud teostuse - välja tuli visata iga detail, mida otseselt vaja ei ole ja viia töö hulk miinimumi. Teostasin asja u. nädalaga (jällegi veebiajakiri, aga see oli juba põhimõtteliselt pisut lihtsam, kuna menüüstruktuur oli tavalisem ja andmebaasimudel nagu ühel ajakirjal ikka) ja sain raha.

Siin oli probleem selles, et see ajakiri ei läinud kunagi käima :P Paar numbrit anti välja ja kõik. Praegu pole seda enam ülevalgi.

Õpitu:

• Töömahu vähendamine ei tähenda ilmtingimata kliendi rahulolu vähenemist.
• Võib teha küll, kuigi väärtust sellisel juhul ei looda.

Keskmise suurusega portaal mittetulundusühingule

See lugu ei olnud nüüd üldse ammu - aasta-paar tagasi. Mis näitab, et ma pole enesekasuliku mõtlemise vajalikes oskustes ikka veel täiust üles näidanud ja kaldun ikka ja jälle rajalt kõrvale mõne entusiastliku plaani tõttu ;)

Esialgne kokkulepe jättis mulje sisuliselt foorumist, galeriist ja ajakirjast ...uskusin, et need saab seostada ja et see asi valmib küllaltki vähese ajaga. Kui kokkulepet sõlmiti, oli mul tööd väga palju, nii et reaalselt käiku läks asi pea aasta hiljem.

Kui tegemiseks läks, siis koosolekutel tekkis ideid suurtes kogustes, mida vaja on - või olid need juba enne olemas - ning igaüks vajas eraldi koodi, arendust jne... Lisaks mina ise oma totakas maksimalismis tahtsin, et ka detailid oleks hästi läbi töötatud - kasutaks "Web 2.0" lahendusi, oleks võimalikult kasutajasõbralikud, ergonoomilised ja mugavad. Ja muidugi kiired ja misiganes positiivseid omadussõnu ühele vidinale kuskil saidil ette võib kujuneda. Samas tahtis klient, et neid vidinaid oleks väga palju - enam-vähem kogu selle MTÜ töö ja arveldus pidi minema sinna veebi ja iga asja jaoks mugav eraldi tööriist. Lisaks veel muid nõudmisi, nagu integreeritus galeriiga jne..., näiteks liikmete haldus eri vaadetes ja liikmete profiilid jnejnejne... Igaljuhul see mind ära ei ehmatanud.

Ma tegin hoopis kindlalt selgeks, et see asi teostatakse iteratiivsel meetodil - alustame olulisest, edasi teeme järk-järgult vähem olulisi asju. Kliendiga koostöös tuleb määrata prioriteedid ning olla valmis lõpetamiseks mingil ajahetkel, kui asi enam ära ei tasu. Lisaks esitasin naljaka nõudmise, et nad peavad siis selle saidi eest vähemalt avalikus elus suuremat rolli mängima, kui seni :) Iteratiivne arendus on küllaltki hea kaitse igasuguse jama vastu - reeglina polegi tähtis, et ideid on palju, tähtis on tähtsuse järjekorras teostamine. Leppisin kokku mingi summa ...kujundaja leppis veel lisaks eraldi summa kokku (tema tuli mängu hiljem) - ütlesin, et mind see ei puuduta, et ma kasutan nende vana kujundust või teevad nad kujundajaga minust sõltumata eraldi kokkuleppe. Teatasin veel, et kui neil raha ei ole, siis maksku vähem, et mind üldse selles asjas raha ei huvita - ja see oli juba täiesti fataalne viga, nagu mõni kogenum inimene ilmselt kohe aru saab :)

Tekkis nüüd muidugi probleem - kui tegutsema hakkasin, siis omast arust tegin alati viimastel koosolekutel kõige rohkem rõhutatud asju. Valisin tegevuste järjekordi ja näitasin üles professionaalsust, mis mõnel pool tunnustatud saab. Nõudsin prioritiseerimist kliendilt ja iteratiivse meetodi järgimist. Selle asemel hakkas klient peagi - kuigi alguses tundus, et tal on täpselt mulle sobivad põhimõtted ja asjad klapivad ideaalselt - metoodikat muutma ja lähtuma millestki muust, kui see iteratiivsus, millest ma põhjalikult rääkisin. Iteratiivne metoodika neid ei huvitanud ja nende arust teadsid nemad kõige paremini, kuidas teha tuleb - nii, et ma pean lihtsalt hästi palju tööd tegema ja kõik valmis saama. Mis oli minu kujutlusest radikaalselt erinev - kindlasti plaanisin ma palju tööd teha ja valmis saada kõik vähegi olulised asjad, ent see ei ole toimiv metoodika ja arvestada tuli siiski piiratud eelarvega. Probleem: kuna ma olin sisuliselt veel rohkem orjatööjõuks ennast "registreerinud", kui kunagi varem, siis tegelikult oli neil täiesti savi sellest piiratud tööjõust. Projekti maksid kinni minu tüdruk ja sõbrad. Tegutsesin oma pool aastat kokku üsna järjekindlalt - kuna ma ei lase ennast väga valitud sihist kõigutada ja mingit otsest konflikti nagu ka polnud, vähemalt mitte ebameeldivat, pigem sellist jõulist vaidlust oli kõvasti ühel ja teisel teemal. Mingi hetk tegin Flyspray platformile tasklisti (ideede ja ülesannete kogu) ja ütlesin kliendile, et aega on vähe ja pangu seal kõik täpselt kirja, mis on tähtsam ja mis ei ole. Seda seetõttu, et mulle öeldi, et oma suure arenduse käigus ei olnud ma ikkagi teinud kõige olulisemat, kuigi mul olid kõik alused, et seda kõige olulisemaks pidada. Kõige olulisem, mulle jäi lõpuks mulje, oli nende idee järgi kõik koosolekutel räägitu - kõige hullem, et tihtipeale kahe inimese täiesti sobimatud ja vastandlikud visioonid, sest visioone genereeris vähemalt neljaliikmeline juhatus ja veel ka teised, üsna korralikult kohe. Ütlesin, et prioritiseerigu see asi ära - logigu sisse, minu poolt on sisestatud juba kõikvõimalikud ideed ja ülesanded, käigu need üle ja jätku sinna väike kogus kõrge prioriteediga asju, suurem kogus natuke madalamaga jne..., et ma saaks alustada tähtsamast ja lõpetada siis, kui aeg otsa saab. Kusjuures, eks see aeg juba oligi otsas :) Mõne kuu jooksul ei tehtud midagi - lisaks sellele, et neil polnud raha, ei olnud neil ka aega selle saidi jaoks! Ja see on mõtlemapanev: mina teen täiskohaga tasuta tööd ja neil pole aega, et mu ülesanded vähemalt nii ära täpsustada, et kõik oleks sünkroonis omavahel? Et nagu, kust mul see aeg ja ikkagi, kui neil on mingi liit, kas kõik liitlased kokku siis tõesti ei suuda sellist asja ära teha, et otsustada, mida nad siis õieti tahavad? Ainus asi selles projektis, mida hinnati nulli lähedale - et seda on lõputult - oli lõppkokkuvõttes minu aeg.

Mingi hetk ei olnud mul muidugi võimalik enam selle asjaga tegelda, pidin ühtteist tasuvamat ette võtma ja vaikselt vajus see projekt üldse ära. Aeg-ajalt tuleb kirju, kus tahetakse, et ma väiksemate summade eest üht või teist teen; lisaks leidsid nad ka aja prioritiseerimiseks, kui selgus, et ma üldse enam midagi ei tee ja olen ikka eriti laisaks läinud - aga samas, kuidagi elu läheb nii, et mul pole mahti selle asjaga tegelda. Tegelikult tekkis mulle probleeme küll ja küll selle aja jooksul, nii materiaalseid, kui ka mingil määral sotsiaalseid.

Õpitu:

• No ok, see omandas juba selge formuleeringu: hoidke eemale mittetulundusühingutest. Ok, mõned neist maksavad raha - aga võite kindel olla, et äriinimene, kelle jaoks ka teie töö on väärtus ja seda saab rahas (kasumis) hinnata, maksab korralikumalt ja suhtub kõigesse paremini. Tema jaoks on oluline see, palju ta võidab ehk siis raha - mittetulundusühingu jaoks on oluline kõik see, mis saamata jääb või halvasti jääb.
• Orjapalk tähendab üldiselt ka orjatööd lisaks orjatingimustele.
• Kõik see raha, mille jätate turuhinnast küsimata, konverteerub materiaalseteks ja sotsiaalseteks probleemideks - suurel määral ka kliendi huvipuuduseks ja raskusteks suhtlemisel.
• Mulle püüti ka selgitada tagantjärele, et mind valiti selle tõttu, et otsiti võimalikult odavat inimest seda tegema - ok, mu aeg maksab tegelikult üsna korralikult, kui ma asjasse entusiasmiga ei suhtu ja praegu ka siis, kui suhtun; üks ei välista teist ja kliendil võiks samuti olla teatud entusiasm minu käekäigu ja elukvaliteedi suhtes - lisaks paljudele muudele tahkudele avaldub see rahas. Klient, tegelikult, vastutab minu rahaliste vahendite olemasolu või puudumise eest, kui ma teen kellelegi suure osa oma ajast tööd - ja nii seda tulekski võtta. Liiga hea ei ole mõtet olla kurjaga - ja andes midagi eimillegi eest kellelegi, kes võiks midagi ju leida, on teha head kellelegi, kes teeb sulle halba. Kui vahetus on tasakaalus, töö hästi tasustatud, siis on headust tegelikult märksa rohkem ja üldse võimalik entusiasmi säilitada.

Kokkuvõte

Need neli projekti on võtnud minu elust ~7 kuud. Kahtlemata küll vähemalt osaliselt kuud, mille jooksul jõudis ka muid asju teha peale ainult arendamise :)

Ma ei tea, kellele see üllatus on - eks need on vanad tuntud tõed ja ma tean neid ammu isegi -, aga ikkagi, vasakpoolsed vanemad panevad katsetama natuke selliseid asju ja neid väärtusi proovile panema. Tegelikult saab teatud väärtushinnangutega elada ainult maksumaksja kulul - ja paraku on suur osa neist, kes Eesti meedias arvamusliiderdavad, vägagi riigi kulul elavad inimesed (ehkki, muidugi saavad nad väikseid honorore ka lehtedest ja mujalt). Ja eks noorelt peabki igasugu asju ja viise proovima, et mis siis õieti juhtub, tuleb ikka lollused omal nahal läbi teha :)

Reeglina, mis ei puuduta küll ülaltoodud kogemusi - ma usun ka seda, et vasakpoolne maailmavaade on natuke ohtlik asi ...nende mittetulundajatega tekib maailmavaateline konflikt. Nimelt - mina olen tutvunud ärimaailmaga ehk siis majandusega ennekõike lääne õpikutest, mis räägivad motivatsioonist, väärtuse loomisest, turu jaotumisest ja lõppeks sellest, kuidas kogu seda värki koos hoitakse ja selle sees hästi toimida.

Samas - kust õpib oma asju vasakpoolne? Mul on tunne, et nagu paraku ka paljud Eesti äri- või poliitikainimesed, õpib ta neid kas siis marksismist või millestki väga sarnasest. Reeglina otsivad need inimesed ühiskonnast ebaõiglus ja loevad ebaõigluse skeemidest - püüavad tõestada, et asjad on halvasti. Reeglina töötavad nad läbi põhjalikult, kuidas raha jagada ja väga vähe, et kuidas sellele katet pakkuda - muidugi on jutte, et peaks olema kulla kate, aga ausaltöeldes ei ole see kuld ka mingi reaalne väärtus, mis rahale katet pakuks. Kate on ikkagi töö - kogu raha eest saab just nii palju, kui palju tehakse tööd. Ja töös - tootvas, omavahel põimitud ja segunenud tootmisharudes, mis üksteist väga keerulistel viisidel toetavad ja kus ühe väljund on teise sisend - ei ole nad väga kogenud. Eesti vasakpoolne ei tegele isegi Maslow jms. teooriatega põhjalikult - Google töötingimustest ja kõigest heast, mis ärimaailmas on, sellise sulest naljalt lugeda ei saa. Mis on tulemus? Noh, tulemus on ilmne - kui sa oled lugenud ärist ainult Karl Marxi õpikutest, siis teed sa äri nii, nagu see nende õpikute järgi käib. Üsna vastikult käib, muuseas :) Ja ma olen selles tegelikult kogemuslikult veendunud - liberaalsed parempoolsed on sallivamad, hoolivamad ja motiveerivamad, kaasahaaravamad inimesed. Neid ei sallita, sest nad tulevad oma eluga ebanormaalselt hästi toime ja ei täida ajalehti materjaliga teemal, et miks neil raha vaja on - erinevalt neist, kes just sellest elavadki - ja seega on väga tore materdada. Aga ma võin öelda - vasakpoolset haritlast ülemuseks te ei tahaks. Neil on väärastunud ettekujutus rahast, tööst ja motivatsioonist. Inimesed, kes satuvad raevu sõnade "firma", "majandus", "käive", "kasum" või "turg" peale - et kuidas üldse selline keelekasutus või arusaam asjadest - võivad küll möödaminnes pakkuda ka mingeid "analüüse" majanduse seisust, ent need on kaheldava väärtusega ...võib ka märgata, et elulistes küsimustes on eesti kvaliteetseim ajaleht Äripäev - ja seal on üks keelatud sõna, "äri". Tänapäeva peavoolu meedia paneb Eestis inimesi mõtlema ärist kui millestki tülgastavast - aga see ei ole nii, äri, majandus ja tootmine, nende korrashoid, on heaolu tagatis; jaotussüsteemid ja vajaduste katmine, millega haritlased peamiselt tegelevad - need on alles teine järk, mida on võimalik teha, kui äri on oma töö teinud. Paljudele tundub küll, et äriinimesed ei toeta kedagi ja on kahjulikud - tegelikult tuleb maksudest murdosa asjadest, mis ei ole seotud äriga ja nendesse asjadesse läheb see ikkagi maksumaksja rahast. Iga maksumaksja osaleb kas äris või elab äriinimeste toodetud asjadest.

Ja kindlasti tutvustavad need inimesed meile ökoprobleeme, globaalprobleeme ja paljusid muid probleeme, mida paljud teadlased maailmas uurivad ja analüüsivad ...siiski, minu meelest on kogu mittetulundussektoril, aga ka kogu haritlaskonnal - kunstnikel, kirjanikel ja muudel - väga tugev ringkaitse. See ringkaitse seisneb selles, et inimesi valitakse maailmavaatelis-poliitiliste näitajate järgi, sisuliselt käib üks suur usuline ja poliitiline diskrimineerimine (so. nii valitakse inimesi, kes saavad ja jagavad preemiaid ja muud raha ja esinevad avalikus meedias ning on seega tugevas eelisseisus) ...ja need vaated, paraku, kalduvad ikka sinnapoole, et tuleks rikastelt rohkem ära võtta ja kultuuriinimestele laiali jagada - muidugi on see mingil määral ka liidus töölisklassiga (hea sotsiaalhoolekanne, arstitoetused, ju ühine huvi) ja töölistega (kellele on võimalik selgeks teha, et neid rõhutakse). Aga ma usun, et need vaated on siiski vägagi kallutatud ja ühekülgsed, mida nad esindavad.

Ja kindel on see, et raha tasub küsida tööde eest korralikult :) Sest kõik turuhinnast allapoole küsitud raha on sisuliselt "halb karma", mis tuleb sajal erineval viisil tagasi. Ja võimalik, et inimene ongi evolutsiooniliselt selliseks arenenud - et lihtsalt ühiskonnad, kus on toimunud koostöö, on töötanud paremini, kui need, kus on toimunud suvaline heategevus.

Aga, mis on ikkagi probleem - meediainimesed ei tunne ennast kodus kogu selles asjas ja käsitlevad finantssüsteemi üsna valesti. Minu meelest tuleks ette võtta järgmised sammud:

• Hakata sujuvalt vähendama kultuurisektori sõltuvust riigist - mingil määral tasub seda jätta (ka ärile on olemas inkubaatorid), ent kultuurisektori kommertsialiseerimine ei muudaks seda päris ühesuguseks tootva sektoriga, ent paneks väärtuse ja müügi küsimustele teistmoodi mõtlema.
• Probleem on selles, et Eestis ei ole müüginumbreid, nagu on suuremates riikides. Ilma selliste müüginumbriteta ei ole võimalik teenida raha, seega tuleks saavutada seis, kus sellised numbrid on võimalikud. Selle saavutamiseks tuleks orienteerida kultuur ekspordile - hetkel mõõdetakse ekspordinäitajatega tootmist, aga mitte haridussektorit ega kultuuri. Õpikud ja muu kirjandus võiks olla rohkem orienteeritud ekspordile - kuigi mitte üdini, sest mõningaid keelemänge ja üldse Eesti keele arendusega tehtavaid töid ei saa tõlkida, teisalt räägib mõni raamat just eestlastele huvitavast ja omasest.
• Kultuuriinimesed võiksid võtta eesmärgiks oma, riigist sõltumatu "Silicon Valley" - kultuuriinvestorid, kes on saanud välismaal sama rikkaks, kui Pratchett, ning sponsoreerivad kohalikku kultuuri.

Sellega hoiaks kokku suuri summasid - kultuuriinimesed ei teeni just halvasti -, samuti põhjustaks paradigmanihke Eesti meedias - sest olgem ausad, üksikute ärimeeste ja poliitikute blogid ei saa terve armee täiskohaga haritlaste vastu. Ma usun, et haridus ja kultuur on olulised - täidavad need ju tõesti kõrgemaid eesmärke (nagu haridus, teadlikkus, inimeste arusaamade arendamine) - ja neid tulebki hästi rahastada, ent siiski on vaja konkurentsivõimet ka rahvusvahelisel turul. Tõlkida tuleks õpikuid, ilukirjandust, Eesti filosoofiat (mida on üldse väga vähe isegi miljoni inimese kohta) ja kasvõi parimaid artikleid meie ilukirjandusest.

See tähendab uut elu tõlkide, korrektorite, kultuuri PR töölistega. See tähendab Eesti mõtte laiemat tunnustamist ja ligipääsu sellele - kas kultuur ei pea siis meid ka maailmas väljendama, mitte sellist eesriiet vahel hoidma? See tähendab, et eestlusel on kanal laia maailma, võimalus sõna võtta ...vaja on Eesti kirjandust, mis lööks läbi välismaal. Vaja on ka ekspordinumbreid, uusi töökohti, dialoogi läänega - kasvõi kriitika näol. Vaja on seda, et Eesti riik ja rahvas töötaks selle nimel, et välja selgitada, milline osa meie filosoofiast üldse on läbilöögivõimeline ja milles mõni arenenuma riigi kodanik kohe tuhandet viga näeb. Inglismaa - ka suht väike riik, aga rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline. Eesti on seda väga vähe - riik ei paku "head investeerimiskliimat" ja muid tugistruktuure, mis paneks meedia ka sõna otseses mõttes raha sisse tooma, mitte ainult hariduse kaudu - nagu teevad muud sektorid (teadus, IT), et lisaks väärtuse loomisele teevad ka konkreetseid asju, mille eest keegi on valmis maksma; et iga projekt tõstab elukvaliteeti ja samas toob raha sisse, parandab ka eksporti.


Kultuur tuleb arendada arvestatavaks kaubandusartikliks ja viia rahvusvahelisele tasemele!

Vasakpoolsus ja haritlaskond

Ühesõnaga, mis on minu suhtumine vasakpoolsetesse, haritlastesse ja mittetulundusinimestesse (paljude eranditega):

• Üks üldine probleem on see, et äri vaadeldakse raha liikumise, reklaami ja pettustena, ent jäetakse kahe silma vahele konstruktiivne pool - tootmine, motivatsiooniküsimused ja positiivsed printsiibid, mida saaks rakendada siin ja praegu. Tihti on perspektiiv suunatud liiga kaugesse tulevikku probleemide asemel, mis Eesti turul tegelikult praegu on. Investeerimist ei sallita eriti üldse - kuigi just see on võti. Samas nähakse erastamisi ja kõikvõimalikke investeerimisega seonduvaid fiaskosid. Nii tekib äärmiselt ühekülgne pilt, millel puudub positiivne suunitlus.
• Nagu Eesti ühiskonnas üleüldse võib täheldada, on raha ja äriga seotud arhetüübid ja kompleksid koondunud marksistliku või muu revolutsioonilise ideoloogia poolt kirjeldatud "kapitalismi õuduste" ümber; selliselt, paratamatult, ei osatagi reaalset äri tehes muud, kui neid korrata.
• Lahendused, mida pakutakse, on tihtipeale - võta sealt ja pane sinna. Kusjuures võetakse, üldiselt, pigem sealt, kus midagi luuakse ja pannakse sinna, kus midagi ei looda. Eesti haritlased räägivad vähe (lugedes pealiskaudselt lehti või mäletades, mida paljud, kellega elu jooksul kokku olen puutunud, on rääkinud) skeemidest, kuidas väärtust paigutada sealt, kus väärtust luuakse, sinna, kus luuakse teistsugust väärtust; ei ole konstruktiivseid ja konkreetseid mudeleid, mis midagi arendaks.
• Samas - kui keegi tegeleb laialt ökosüsteemi, majanduse ja kliima globaalprobleemidega, siis peaks ta selle konstruktiivse poolega väga hästi kursis olema - muidu ongi selline "tagasi metsa" mentaliteet, mille järgi nad kasutavad kaasaja ühiskonna mugavusi sellepärast, et ühiskond sunnib (kuna ma ise ei vaata juba üle aastakümne telekat, siis pani mind kergelt muigama, kui sellist suhtumist ilmutas inimene, kes vaatab seda vist ülepäeviti).
• Finantssüsteemi, rõhutan veel, vaadeldakse peaasjalikult rahana. Näiteks - kui vaadelda börsi eraldi nähtusena, tekib rahapõhine pilt (tootmine, millel see tegelikult tugineb - börsi olemasolu - jääb kahe silma vahele), kui vaadelda pangandust ja majandust, vaatlemata väga konkreetset tootmist, inseneritöid ja teadust (reaalset, tootmisega seonduvat, mitte küsimust, et kui vanalt on inimese seksikirg tipus), siis tekib väga moonutatud pilt - mis soodustab just nimelt tordijagamise suhtumise kasvu, sest selline inimene ei tunneta reaalselt kogu seda meeletult keerukat maailma, mille protsesse raha ennekõike toetama ja alal hoidma peab. Sest, nagu öeldud - kui raha ringlemine muutub suures osas heategevaks ja võrdsustavaks, siis võib juhtuda, et seda jääb finantssüsteemi käigus olekuks ja arenguks (jah, arengut on vaja - tekivad uued kliimaprobleemid, haigused, ökosüsteemi kahjustused, varude lõppemised ja muud probleemid, mille lahendamine eeldab pidevat arengut kogu aeg ja tõsist teadustööd, et mitte minna allamäge).
• Selline kujutlus tekitab mitmeid eelpool kirjeldatud probleeme, samas tekitab see ka pildi, kus kellelegi tundub, et tarbimist koondades ja korduvkasutades saab midagi parandada, "kokku hoida". Jah, need on elementaarsed asjad, mida teha - ent ennekõike on vaja väga keerukaid muutusi majandusmudelis, mis on kaugelt laiemad, kui näiteks prügitöötlus või taarapunktid. Vaja on bilanss saada nulli, mitte kulusid vähendada - ja reaalselt, puhvri mõttes, tuleks see saada positiivseks. See tähendab - inimtegevus peab hakkama kõiki ökosüsteemi ja kliimaprotsesse reaalselt arendama ja soodustama, igale kulule-kulutusele peab vastama protsessi omadus või muu protsess, mis seda mõõdetavalt neutraliseeriks. Ja siin peavad tõsised kogenud majandusinimesed ja teadlased tegema reaalset faktipõhist tööd. Seda, tihtipeale, ei võeta arvesse.
• Selle tulemusel - väga tihti räägib reaalses tootmismaailmas vähe liikunud inimene juttu, et probleemi lahendamiseks tuleb kasutada triviaalseid võtteid. Toodame üle - vähendame tootmist. Tarbimine reostab - kaotame tarbimise. Prügi tekib - töötleme prügi. Inikond kahjustab maad - lähme metsa. Reaalsus on see, et sellised lahendused ei tööta. Mitte ükski. Kõiki neid asju tasub teha, ent nende tegemine sellises mahus, nagu vaja, on üsna välistatud - kohe muutuvad valusaks elukvaliteedi probleemid, mis on tõsisemad. Seega on vaja rääkida tootmise ja tarbimise harjumustest, sellest, kuidas kogu see asi töötab - igale ökosüsteemi, kliima vm. kulule peab vastama mingi kulutus ja sellest lähtuv tulu. Kulumisprotsesse - kuluvad riigikorrad, ökosüsteem, hea kliima ja kõik muu, mida inimene loob, kasvõi reostumise näol - tuleb tasakaalustada tulumisprotsessidega (niisama sõnamäng) või viia nendega kokku, et kulumisprotsessi käigus tekkiv jääk oleks teise protsessi polaarne tulumisprotsess, kulutused ja raha peavad selliselt seonduma. Sama kehtib sotsiaalsete struktuuride, finantssüsteemi jm. kohta. Ja ma kardan, et haritlaste loogikast - kuidagi on selline veendumus eelpool kirjeldatud kogemustest ja muudest välja kasvanud - ei piisa, et selliseid asju konstruktiivselt teha, oskamatus jääb sloganite, loosungite, pealkirjade ja üleskutsete tasemele; samas, kuidas neid üleskutseid täita või loosungeid ellu viia - tihti ei ole sellel mingit tagatist. Võiks püüda liikuda konstruktiivsuse suunas - majandusinimene saab sellist ideed, mis on vähegi konkreetne, ellu viia; loosungi peale tuleks ta ise ka, kuigi vähem kavala sõnamängu ja stiiliga. Tihti on loosungid sellised, mille peale tuleks igaüks - ainult sellega need müüvadki, keegi veel väidab seda. Nii võib kultuur osutuda mõttetuks. Elukaugeks.

Mittetulunduse kontseptuaalne viga

Ühest küljest ma saan aru - igasugused liikmemaksuga klubid ja ühisorganisatsioonid peavadki olema mittetulunduslikud, paljudes valdkondades on see oluline. Siiski - inimesed, kes mittetulundust kuidagi eetilisemaks või kõrgemaks peavad, kui tulundust, eksivad rängalt.

Finantssüsteemis on olemas käive, kulu ja tulu. Käive on üldnäitaja, mis võtab kokku kulu ja tulu - kulu on kõik see, mis reaalselt kulub, igale reaalsele kulule vastab kulutus, rahakulu. Igale reaalse asja kulutamise aktile vastab mingi kulu. Kulust saab mingit osa vajadusel kokku hoida, see on sisuliselt võrdne tuluga - mingit osa potentsiaalset tulu kasutatakse arenguks jm. Seega ei pruugi tulu puudumine tähendada, et seda ei saadaks vajadusel nii palju, kui vaja.

Tulu kui sellist kasutatakse uute projektide käivitamiseks - äriliseks innovatsiooniks. Kuna maailm muutub, tuleb pidevalt käivitada uusi projekte ning vanad võivad nõudluse kokku kuivades pankrotti minna; pidevalt on vaja tekitada uusi algatusi, et asjad liiguks - tulevikku suunatud algatusi. Seega on kasumi vajadus täielik paratamatus. Kasum tekitab selle vaba raha, mis arendab erasektorit - sisuliselt sarnaneb kasum paljuski maksudele, see kannab edasi suuremat visiooni, millest üksik firma moodustab osa. Kasum on vajalik, et asjad ei jaotuks ainult firmasisesteks ja riiklikeks, vaid saaks tekkida paljusid firmasid koondavad organisatsioonid - kui riik oma maksusüsteemiga on organism, firma on rakk, siis selleks, et saaks tekkida organid, peab eksisteerima kasum. Seega on kasum täielik paratamatus igasuguses õigussüsteemis ja majanduses, mis ei taha olla kahekihiline - kasum tegelikult taastoodab majandust, loob uusi rakke ja organeid. Ilma kasumita oleks uute firmade teke muul moel, kui riikliku investeeringuga - ja riik peaks olema seljuhul täiesti erapooletu ja kaaluma kõiki majanduslikke huve. Kasum on tõend sellest, et miski on hästi majandatud (kuigi seal võib olla eetilisi probleeme, mida tuleb muidugi vältida) - kasumi suurus näitab majandamise kvaliteeti.

See ongi vastus veel ühele haritlaskonna usule - "rikkus" ja "kasum" on haritlaste seas sõimusõnad; seda hoolimata sellest, et paljud haritlased on tööliste suhtes siiski küllaltki rikkad. Ma usun, et eksisteerib ka probleem - päritud ja juba kellegi teise poolt võimendatud varanduse kasv võib omandada mõõtmed, mis selle varanduse alusepanijate järglaste reaalse panuse või nende poolt loodud väärtusega mingi hetk enam mingit seost ei oma (kuigi tihti kantakse teatud väärtusi ka mingi aja edasi - ent eks needki kuluvad). Tänapäeva majanduses on seda toimunud - tekivad "klassid", millesse kuulutakse pärimisõigusega ja klassidevaheline liikumine on raskendatud. Eestis ei ole see probleem eriti suur, kuigi võimalik, et kasvab - kindlasti peab õigussüsteem selle tõhusalt lahendama, sest see põhjustab katastroofe. See, siiski, ei tähenda ei kasumist ega pärandustest loobumist ja ma ei usu ka eriti astmelisse tulumaksu (sest ma usun, et rikastumises ei ole midagi halba - rikkad ja hästi majandavad inimesed on eduka majanduse aluspõhi; pean silmas näiteks investoreid, kes on mingis valdkonnas rikkaks saanud ja toetavad uusi alustajaid, seda ei ole vaja reglementeerida ega kontrollida - tihti on kultuuriinimestel ka naiivne arusaam, et nende poolt kontrollitud investeerimiskliima on parem, kui professionaalsete ja ise midagi kogenud inimeste otsused; et võimalikult palju raha peaks läbima maksusüsteemi ja saama "võrdselt jaotatud"). Usun, et astmeline maksustamine on põhimõtteliselt halb, kui sellega püütakse vähendada võimalusi liikuda edasi - küll aga on see hea siis, kui see taandab teatud eeliseid, mis ei ole ärilised (nagu võimalus poliitikat enda kasuks mõjutada, mis peaks küll olema maksustatud). Samuti - alustavatele väikestele firmadele maksusoodustuste tegemine on majandusele kahtlemata kasulik.

Just selle tõttu usun, et paljudesse vasakpoolsetesse ja sotsialistlikesse liikumistesse peaks suhtuma teatud kahtlusega - tihti on esindatud suuresti just inimesed, kellel ei ole reaalset äri- ja tootmistausta. Inimesed, kellel ei ole 10a, 20a või 50a reaalset kogemust kõikide protsessi nüanssidega, mida kirjandusest ja fantaasiast isegi parima hariduse ja tahtmise korral lihtsalt ei ole võimalik kõike ammutada, sest keegi ei ole teinud ammendavat teooriat - ja kui see olekski, on see sedavõrd keeruline, et selle tahkude arvestamine eeldab siiski tööd kohapeal.

Pean silmas - ma ei näe seni vähimatki haritlastepoolset tunnustust näiteks järgmistele erialadele, millesse suhtutakse, kui muidusöömisse (kuigi need on seda sama vähe, kui kultuur ise ja tegelikult on need paljuski olulisemad alad, kui näiteks tootmine - eriti, kui tajuda neid mõne muu teooria, kui millegi a la marksism-anarhism-sotsialism vahendusel):

• Müük
• PR töö ja suhtlus
• Vahendus
• Tippjuhid
• Juristid
• Poliitikud (väga tihti)

Seega on raske leida Eesti meediast konstruktiivset kriitikat, mis võiks nendes valdkondades paremini olla. Ehkki seda teevad paljud koolitajad, ei tee seda inimesed, kes võtavad sõna väga paljudes valdkondades laiemalt, suur osa arvamusliidreid.

Ma näen väga vähe tunnustust järgmistele:

• Teadlased ja insenerid
• Tootmisprotsesside jms. juhid
• Matemaatikud

Palju tunnustust näen järgmistele:

• Arhitektid
• Kultuuriinimesed ise (kirjanikud, muusikud, lavastajad, näitlejad jne...)
• Pensionärid, vaesed jms.
• Käsitöölised
• Puudusekannatajad - kõik need, kellel pole söögiraha vms., kusjuures see piir on alati selline, et saaks siiski arvestatavat protsenti inimestest sellesse klassi lahterdada (mis ei ole halb, ent näitab teatud alateadlikku suunitlust progressile).

Selline vildakas pilt võib näidata ühiskonna kitsaskohti - ent suhtumine, et autod, arvutid ja muu tehnika ja tootmissaavutused on jama ja "progress" on sõimusõna ...no selle võiks küll ära unustada. Asjade ökoloogilisemaks tegemine, kliimakahjustuste vähendamine jms. on praeguses kontekstis progress. Tuleks rääkida progressi tasakaalukamaks ja mitmekülgsemaks muutmisest, mitte mõiste kui sellise vastu - ma usun, jah, et mingis absoluutses filosoofilises mõttes arengut kui sellist ei eksisteerigi; inimlikus mõttes on vaja just nimelt arengut - ja suund võib olla kasvõi ringiratast, kui loodus ja vajadused nii dikteerivad, selle üle võib filosofeerida (ja see on põnev), ent areng kui selline on vajalik. Tehnikasaavutused tuleb muuta ökoloogiliseks - muusikakeskus, mis kompostihunnikus mädaneb; auto, mis puhastab õhku ja tehaseseade, mille tootmisjäägiks on looduslik väetis. Korstnatest peaks tulema süsihappegaasi asemel hapnikku või midaiganes, mis parasjagu puudu on. Asjale peaks lähenema loovalt. Aga see, et tootmine tuleks seisma panna - no seda lihtsalt ei ole. Kesiganes seda teeb, muutub mahajäänuks ja vallutatakse, nii lihtne see ongi - ja see ei ole ainus põhjus, mida ma näen, see ei ole parim põhjus, aga see on mõjuv põhjus orienteerida selline mõtlemine ümber. Seda enam, et keegi nendest inimestest, kes seda propageerivad, ei jäta praktikas progressiga kaasa minemast ega kasust loobumast, sest nad siiski eelistavad ellu jääda ja elada. Öeldakse, et "enesetapp ei ole lahendus" - ka tsivilisatsiooni jaoks mitte.

Nii et probleem, mida ma näen, on ikkagi - kuidas arendada korraga majandust ja sotsiaalseid infrastruktuure. Ja kuidas leida konkreetseid lahendusi, mis tänapäeva tingimustes toimiks ja mida kohe rakendada saan? Mul puudub igasugune usk inimestesse, kes avaldavad globaalseid lahendusi, aga ei suuda välja mõelda ja ellu viia või elluviimisele tõugata lokaalseid, konkreetseid lahendusi - kuidas saab üldistada midagi, mille detailidest puudub igasugune arusaam? Kuidas saab teiste inimeste üldistuste vigu leida ja parimaid välja valida, vahendada, kui puudub kogemus konkreetsetes asjades?

Nii et üleskutse haritlastele - minge tootmise, finantside jm. sektoritesse praktikantideks, pidage igal pool natuke vastu, uurige elu lähemalt. Ja tehke seda pidevalt, mitte ärge tuginege 20a tagustele kogemustele ...ja ärge arvake, et sõjavägi on kõige harivam "elukool" - igasuguseid julmusi ehk seal näha saab, ent kindel on see, et julmused ei ole kuidagi seotud toimiva majanduse ja tootmisega, selline elukool on ainult ja üheselt psühholoogiline, aga mitte praktiline. Sõjavägi toetub majandusele - nõrga majanduse tingimustes kukub sõjavägi lihtsalt kokku või on sunnitud ümbrust röövima ja parasiteerima seni, kuni ümbrus on laastatud või tuleb muu tagasilöök. Reaalselt peaks inimene olema edukas keerukate tootmisharude projektijuht, samuti töötaja, et mõelda konstruktiivselt globaalmajanduslikes küsimustes; poliitilised küsimused - midagi pole teha, ent parim on usaldada tõsise juhtimiskogemusega inimesi; psühholoogilised küsimused - isegi siin on tugev terapeut parim. Ehkki, jah, paljud puhtteoreetikud ja teadlased suudavad neid küsimusi käsitleda - ent, kindlasti, väheste reaalteadmistega inimene, kellel ei ole ka tõsist reaalvaldkonna töökogemust ja professionaalsust, ei paku konstruktiivseid lahendusi ega edukaid juhtimisvõtteid. Millegipärast hakkavad paljud parandama riiki, ilma et neil oleks edukas taust firma juhi või konsultandina - tehke siis ise eetiliselt ja õiglaselt (kui usute, et turg on õel ja paha), aga tunne jääb, et ökoprobleemidest jms. rääkides ronitakse kohati valesse sektorisse - huvi nagu on, aidata tahetakse, aga tulemus ei kannata kriitikat (välja arvatud seda, mis tuleb teiselt haritlaselt).

Sealjuures - keegi peab rääkima tervikust, nägema täispilti, panema tükid kokku. Loomulikult ei usaldaks ma kedagi, kelle jaoks majandus, tootmine vms. on üdini halb ja parandamatu ja tuleks üldse kinni panna (või kui tekstist jääb ridade vahelt enam-vähemgi selline alatoon). Muidugi saab iga inimene vähendada tarbimist, õppida kokkuhoidu jms. - ja siin võib ka haritlane olla saanud vägagi hea elukooli -, ent rääkida majandusest tervikuna on midagi muud. Ja sisukat teksti nendel teemadel on raske leida.

See, nüüd, oli minu peamine kriitika Eesti meediale ja sellele, kuhupoole see suuresti on kallutatud - ja inimestele, kes koonduvad mittetulundusorganisatsioonidesse ja suhtuvad majandusse ja poliitikasse üleoleku ja ühekülgse kriitikaga.

Kunst ja motivatsioon

Kes kujundavad avalikku arvamust? Kunst ja meedia. Kontseptsioonid võetakse filosoofidelt ja mingil määral matemaatikutele - valiku teeb kunst ja meedia. Need on inimesed, kes loovad avalikku arvamust ja mõjutavad ühiskonda.

Kõik teavad: kunstiinimene vajab loomingulise töö jaoks piiramatult vaba graafikut, piisavalt korralikku hulka raha, kõikvõimalikku vabadust ja väga meeldivat vaimset kliimat. Kõik on välja võideldud, riik toetab.

Vähesed teavad: kõik see, mis soodustab kunsti, soodustab ka suurt hulka teisi valdkondi - teadlased on selliste õiguste välja võitlemises edukad, ülikoolidega seotud inimesed samuti ...tegelikult ka IT inimesed - mis neid eristab, ennekõike IT'd ja teadust, on see, et nemad võitlevad seda kõike endale välja erasektoris, igas firmas eraldi. Nende edu võtmeks on see, et teatuse ja IT lahendused loovad suurt väärtust loovaid ja seega palju raha teenivaid ettevõtteid. Siiski - nendes valdkondades on avalik arvamus oluliselt vähem teadlik, sellised arhetüübid on massiteadvuses palju nõrgemad.

Reaalselt kõige parem elukliima, mida olen näinud, on haritlaste hulgas - ja haritlased ise eriti ei tunneta, et see kõik peaks kehtima kõikides valdkondades ...alles siit algab tõeline innovatsioon ja mitmekülgne loovus, paljude valdkondade areng. Maslow püramiid peab olema kaetud - igas valdkonnas tippu ei jõua, iga inimene ei ole selle püramiidi tippu isegi sisemise tungi kaudu eriti suunatud, ent see on osa sellest, mida võiks kutsuda heaks ärikliimaks. Ja head ärikliimat meedia naljalt ei põhjenda, ei propageeri - suur osa auru läheb meedia ja haritlaskonna enda "õiguste kaitsmisele". Tundub, et meediainimesed ise ei ole isegi teadlikud, kui palju loovust ja kunsti on nendes tootvates alades, kus igapäevatöö ei ole enda reklaamimine ja PR töö (tegelikult vihkavad kultuuriinimesed muude eluvaldkondade PR-tööd - see ei ole teadlik, ent mõjub nagu monopolitaotlus). Mul on tunne, et väga paljud laialt tuntud inimesed toetavad enda huve palju enam, kui need, kelle huvide eest nad väidetavalt võitlevad.

Lahendus: rohkem blogimist kõikidest eluvaldkondadest - praktilistel teemadel -, rohkem kriitikat kõigele sellele, millele peavoolu meedia on orienteeritud - mitte negatiivset, aga mitmekülgset kriitikat, kriitika kui selline on vigade parandus ja heade külgede täiendus ning rõhutamine. Elukutselised meediastaarid ajavad paadi ikka üsna triivi ...probleeme kui selliseid tuleks valgustada ka muude külgede pealt - et kuidas lahendada ökoloogilisuse jm. vajadusi eri valdkondades, konkreetsed asjad, mitte ainult see, mis on tegelikult üdini suunatud sellele simulaakrumile, mis avaneb siis, kui inimene tegelikult midagi reaalset ei loogi. Loomise all pean silmas seda, et tehakse midagi, mida saab pärast kasutada. Usun siiralt kontseptualiseerimise vajadusse, meedia ja arvamuse avaldamise vajadusse - ent see kõik peab baseeruma kogemusel, reaalsetel asjadel. Kasvõi IT valdkonnas teiste valdkondade klientide reaalsete probleemide lahendamises kasutatavate infosüsteemide välja töötamine - selliselt on valdkonnad seotud ning süvenetakse reaalsetesse probleemidesse, mille lahendamiseks kliendil on huvi. Kultuur kipub tegema tänapäeval midagi muud - sellesse osasse kultuurist, mis lahendab inimeste ja majanduse reaalseid probleeme, suhtutakse lausa üleolevalt. Alates delfi naistekast - ma usun, et seal tegeldakse kellegi reaalsete probleemidega ja ausaltöeldes on see mu enda jaoks üks huvitavamaid osi delfist, kuigi ma ei ole naine - ja lõpetades "edulugude" ja finantsanalüüsidega, mida kultuuriinimesed lausa jälestavad - on see ju "edule" ja "edukultusele" suunatud; jällegi, selle asemel, et selgitada täpsemalt, mis on edu, tahavad kultuuriinimesed edu maha teha, edu maha tampida - edukus kui selline on see, et inimese teod jõuavad positiivse tulemuseni, saavutatakse asju ja tehakse midagi ära. Võib-olla ei avaldu edu Nike tossudes, sest tõesti saab vahemaid läbida misiganes korralike jalatsitega, ent edu avaldub selles, et vahemaad siiski läbitakse - ja nii tulekski avalikult väljenduda. Muidu läheb isiklik suhtumine ja propaganda teravasse vastuollu, sest ega ka kultuuriinimesed just edutust ei taotle - neile ei meeldi lihtsalt kontseptsioon, mis sisendab selle klassi väärtust, kes nad ise ei ole; tootva ja konkreetset väärtust loova klassi väärtust. Nii on meedia sageli edu vastu, mitte mõistet kui sellist täpsustav. Finantsid - see jälle tundub kultuuriinimesele külm ja kuiv ning kuna sealt võib välja lugeda, et vahel on vaja inimesi koondada, hindu tõsta või palku külmutada, siis hakkab vähese elukogemusega kultuuriinimene suisa sõimama ja ropendama. Aga lihtsalt, kelleliganes on kogemus - tõesti on vaja kauba eest raha küsida jne... Tähtis on see, kuidas raha jaotub ja õiguste eest võidelda - ei ole mingit põhjust finantsmaailma kui sellist maha teha, vaid kultuur peaks seda arendama, selliselt, et ka finantsinimene ise selle infoga midagi peale saaks hakata. Vastasel korral võib see jutt küll mõne töötu või sotsiaaltoetustest elava inimese välja vihastada finantsmaailma peale - kadedus -, ent see ei arenda mitte midagi. Vaja on konkreetseid nõuandeid, fakte, analüüse - mis paratamatult eeldavad finantsteooria läbi töötamist. Vaja on ka asju, mida saaks siin ja kohe teha - sest revolutsioonid viivad harva asju paremuse poole, reeglina tekib kaos ja võimule saavad mingid haiged inimesed, misjärel kulub aastakümneid, et asi enam-vähem stabiliseeruks (siinkohal: on ka erandeid, aga väga kõrged riskid on ikkagi - revolutsioone tuleks korraldada ainult juhul, kui need on paratamatud, nagu näiteks Põhja-Korea puhul ilmne). Propageerida Maslow püramiidi, demokraatlikke väärtusi, reaalseid toimivaid ja häid finantssüsteeme nii, et inimesed kogu asja sisust aru saaks - see on hea. Lihtsalt materdada ja sõimata kõike, kus keegi ebamugavust või kaotusi tunda saab - see ei vii kuhugi. Ja paraku seda tervet mõistust, aru ja konstruktiivsust jääb Eesti kultuuris puudu - nende oma äri, nii palju, kui nad seda teevad, ei ole samuti paljutõotav.

Jutu jätkuks...

Btw. ma mõtlen sellega seoses, kas kirjutada artikkel ka projektidest, milles on tekkinud raskused, kuna olen/oleme müünud liiga odavalt (alahinnanud töömahtu või kulusid või lihtsalt lasknud ennast ära veenda). Ehk siis "kõik see, mis minu CVsse ei jõua" ;) (üksikute konfidentsiaalsusleppega kaetud eranditega siis) Sest neid projekte, peab tunnistama, ikka jagub, mille tulemus (projekti kestus, tulemuse skoop ja funktsionaalsus, kliendi nõuded või tasu suurus) on olnud negatiivselt erinev planeeritust.