Finantsid

Astmeline tulumaks ja hinnad

2011-04-25T13:58:00.000+03:00

Soomes elades olen märganud, et hinnaerinevus Eestiga avaldub umbes nii:

Odavad kaubad, ebakvaliteetsed (makaronid, mille tootmine tähendab peamiselt seda, et töömees vajutab häirete korral punast nuppu - korralikus tehases on nende ainete segamine ning vormimine väga lihtne) - märgatavalt odavamad, kui eestis.
Paljud keskmise kvaliteediga kaubad - mahlad jms.; sama hinnaga, mis Eestis.
Kvaliteetkaubad - näiteks värsked asjad, mille tootmise ja märkimisväärselt ka säilitamise juures on vaja juba kvaliteeti hindavat ja kvaliteetset tööjõudu - on märksa kallimad, kui Eestis.

Lisaks - taksohinnad on ca. 5 korda kallimad, kui Eestis (mis tähendab seda, et alati saab kiiresti vaba takso), kus siis hinnast põhilise moodustabki inimtöö, sest iga kliendi jaoks on palgatud eraldi inimene, kes tegeleb ainult temaga; muu ühistransport on küll kallim Eestist, aga arvestades, et kuukaart hõlmab kogu plaanitransporti (lisaks bussidele-trammidele ka metrood ja ronge Helsinki siseselt) võib öelda, et tegelikult umbes sama. Eraldi maksustatud asjad - suitsud, alkohol - on märksa kallimad, aga me jõuame järgi.

Mis on omapärane seos, mida on kerge märgata - mida rohkem mingi toode hõlmab kvaliteetset tööjõudu (ütleme, et see on kvaliteedi ja käsitöö hulga korrutis), seda rohkem on Soome oma kallim, kui Eesti oma. Osaliselt võib öelda, et see on seotud kõrgemate palkadega siin - ning et neid odavaid asju toodetakse samas kõrgema efektiivsusega, ent jõudsin sellest siiski lihtsa kalkulatsioonini seoses kvaliteediga ning astmelise maksustamisega.

Niisiis, kui võtta nii, et erinevatel inimestel on erinev kvaliteeditundlikkus, siis selline omadus määrab kaks asja:

Kvaliteeditundlik inimene tahab poest kvaliteetset kaupa; samas kui kvaliteeditundetu tahab lihtsalt midagi. Kvaliteeditundlik oskab vaadata ja hinnata teatud omadusi, mis kvaliteeditundetu suhteliselt külmaks jätavad.
Kvaliteeditundlik inimene ei jää rahule enda tööga siis, kui ei ole saavutanud kvaliteeti - ta õpib looma asju, mis on võimalikult igas mõttes kvaliteetsed ning viskab nö. prügikasti asjad, mis ei ole. Kvaliteeditundetu inimene eriti ei mõtle ning tahab lihtsalt töö tehtud saada - sellised inimesed täidavad töökohad, kus erilist kvaliteeti ei oodatagi.

Kui nüüd nii võtta, et kvaliteeditunlik inimene on kõrgemate nõudmistega endale ja teistele toodete kvaliteedi osas, siis on tema jaoks ka suurem stress, kui ta peab piirduma kvaliteeditu tootega - seda enam, et igaüks tahab tarbida üldjoontes seda, mida ise toodab; siis on ka loomulik, et ajale vastu pidavaid ning mugavaid maju projekteeriv või ehitav inimene tahab ka ise elada milleski sellises ning eeldab, et kõik, mida ta poest ostab, on minimaalselt sarnase kvaliteediga; suvaline töömees, kelle põhimõte tööl olles on viilimine ja varem koju saamine, ei tunneta mingit otsest õigust saada poest kvaliteetsemaid asju, kuigi muidugi teeb ta kõik, et neid saada - siiski ei suuda ta veenvale töövestlusel seda küsida, sest tal ei ole moraalset tagatist ja seda on tunda, paratamatult.

Siis tekib seline arvutus:

Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab selle kvaliteediklassi tarbimiseks saama 20% rohkem kätte.
Kui teatud kvaliteediklass(i tootmine) on maksustatud 20% täiendavate maksudega, siis järelikult peab 20% rohkem kätte saamiseks olema põhipalk 40% suurem.
Aga kui nüüd põhipalk peab olema 40% suurem, siis tegelikult peab veelgi rohkem kätte saama, et sellist toodet osta. Tegelikult tuleks siit arvutustest arvestada maha, et kogu kauba hind ei sõltu inimtöö hinnast - nii et tegelikkus jääb selle kaudu 20% ja 40% vahele -, ent samas ka see, et lisaks palgalisale tahab ka see töömees ise osta kvaliteetkaupa, mille tõttu ka kauba juurdehindlus on ju üle 20%, nii et siia tuleb ka kolmas aste juurde.
Tegelik kalkulatsioon oleks hinnakalkulatsioon: kui palju tuleb tõsta töömehe palka, arvestades seda, et iga palgatõus mõjutab ka kaupade hinda positiivselt, et kvaliteetkauba tootja saaks endiselt ka ise kvaliteetkaupa tarbida - nii et arvestada tuleb, et kasvab selle kauba tootja palk, mida ta tarbib (täpses vastavuses tema enda palgatõusuga). Ehk siis ütleme nii, et kui kvaliteetleiva valmistaja avastab, et ei saa enam kvaliteetjuustu osta, siis ta küsib palgalisa, aga siis ei saa kvaliteetjuustu tootja ehk enam kvaliteetleiba osta ja küsib ka palgalisa - kuni palgad neutraliseeruvad mingis uues punktis, kus kvaliteetkauba tootjad saavad kõrvalsaadusena osta rohkem makarone, kui nad soovivad (ehk siis makaronide suhteline hind langeb).

Seega, kui vaadelda astmelist tulumaksu odava tööjõu seisukohast, siis tähendab see seda, et tema enda poolt toodetavatega samas hinnaklassis kaupade hind langeb ja ta saab neid osta rohkem, samas kui kvaliteetkaubad eemalduvad temast; kui vaadelda seda kvaliteetkaupade tootja seisukohast, siis saab ta enda kvaliteediklassi kaupu pikapeale ilmselt umbes sama palju osta, samas kui rämpstoitu jms. võiks ta nüüdsest osta rohkem. Kui vaadelda seda riigikassa seisukohast - ilmselt küll on olemas teatav kasutegur, aga seda ma siin analüüsima ei hakka, sest ma ei tea täpselt ka seda, kui suure osa ühiskonnast moodustab odav tööjõud ja kui suure osa moodustab tõsine oskus- ja loovtöö.

See on see, kuidas mina seletan endale seost, mida olen märganud - kvaliteetsed kaubad on Soomes kallimad, kui Eestis, samas kui ebakvaliteetsed (või odavat tööjõudu nõudvad) on siin odavamad.

Raha ja väärtus, hariduse propaganda

2011-03-29T20:14:00.000+03:00

Uudistest kajab sedapuhku kergelt läbi tõusvat finantsilist teadlikkust, millele omalt poolt lisaksin hea meelega kontsepti, mida Eesti peaks kindlasti järgima, et rikkaks saada.

Niisiis, millised on faktid:

Riigi vara on maha müüdud märkimisväärses osas.
Eesti on võlgades ja need suurenevad ka edaspidi.
Müümine käib rahulikult edasi.

Minu arvates võib selle protsessiga küll jagelda, aga teha suurt ei ole midagi - ütleme otse, et kui on nõudlus, on ka pakkumine. See tähendab seda, et kui ostjaid leidub, küll siis müüakse - ja siin on nüanss, et Eestis neid ostjaid naljalt ei leidu. Tegelikult ei ole Eesti rahval vähimalgi määral mõtet ehitada oma tulevikuplaane ja strateegiaid lootusele, et müüdud asjad tagasi saaks või rohkem ei müüdaks - reaalselt tuleb teha täpselt vastupidi ja ehitada oma strateegiad hirmule, et maha müüakse kõik. Eesti rahvas vajab strateegiat, mis töötaks väga hästi ka juhul, kui kõik olekski juba müüdud - ja seda lihtsal põhjusel, et inimesed on ainus, mida müüa ei saa. Inimesed jäävad meile.

Kui vaadata reaalset turusituatsiooni, siis inimeste väärtus ületab tänapäeva maailmas kõik muud väärtused oluliselt - ja mitte mingi ajupestud lambakarja väärtus, kellega saab kõike teha viiesaja euro eest kuus, sõimata ja piinata, vaid inimeste väärtus, kes on suutelised muu väärtuse väärtust oluliselt tõstma. Faktiliselt maksab luksusauto palju kordi rohkem, kui samast matejalihulgast mõne poolearulise poolt toodetud vilets saast. Hind on siin ainult inimesel - reaalselt võib mõnda luksusautosse minna ka kulda, nahka ja geniaalseid tehnikavidinaid, ent isegi nende väärtusest moodustab suurem osa inimtöö, mis kulub selle materjali kaevandamisele, teadustööle nende vidinate väljatöötamisel ning meisterlikkusele selle kõige valmistamisel. Raha maksame siiski inimestele, mitte loodusele ning luksusautosse ei mahu materjali kindlasti enam, kui paar korda rohkem, kui tavalisse autosse. Võib öelda, et varasid müüme seepärast, et inimesed on meil odavad - reaalses mõttes odavad, igasugune udutamine teemadel "inimesel ei ole väärtust", "ärge võrrelge" ning "iga inimese väärtus on võrdne" tuleks karmilt kõrvale visata - filosoofilises mõttes on see tore, kuni see väljendab seda aspekti, et kõikidega tasub viisakas ja kena olla, ent praktilises mõttes on vaja võrrelda eri inimeste võimeid, määrata võimekamaid juhtivamatele kohtadele ning arendada ülejäänute võimeid neile sobivalt ning kvaliteetselt; sellest kõigest on võimatu rääkida, kui me ei hinda inimeste väärtust täpselt ja rahas. Me tahame ka kõiki inimesi premeerida ühtlaselt sõltumata sellest, kui head tööd nad teevad - palga ühtlustamine, et premeeritaks ainult töötunde, on paljude inimeste mõtetes olulisel kohal. Ei, me ei pea premeerima töötunde, sest töötundidest ei ole kasu - me peame premeerima inimesi selle väärtuse eest, mida nad nendel tundidel loovad, ning mitte tekitama võltslootust, et kunagi, "paremas maailmas", premeeritakse igaüht sõltumata sellest, kuidas tema teisi premeerib. Sa võid oma kaheksa tunniga toota mürgist rämpsjooki või valmistada parimat ravivett - palk võiks olla võrdne, sest sul on mingisugune "inimese väärtus", mis on võrdne ja järelikult tuleks seda kõike astmelise tulumaksu, propaganda ja muude vahenditega mõjutada ..tõepoolest, poelette vaadates toodab saasta enamus inimesi - pingeliselt, vabrikutes ja tehastes, toodavad inimesed rämpsu ning tahavad vastu saada parimat kraami, raha selle jaoks, täpselt sama palju, kui kõik teised. Või teisalt, mõni inimene õpib päevas 4 tundi ja toodab juba küllaltki head asja 4 tundi, ülejäänud 4 tundi mõtleb sellele, kuidas oma toodangut paremini maailma sobitada, et sellel oleks reaalne väärtus - ja nüüd tahaks talle maksta kaks korda vähem, kui sellele, kes kaheksa tundi prügi tekitab? Prahi eest võiks maksta prahis, kvaliteedi eest kvaliteedis - ja paraku seni, kuni kehtib raha, tähendab see palgaerinevust. Teistsuguses ühiskonnas võiks olla nii, et kõikide valdkondade rämpsutootjad jagavad omavahel oma tooteid, kõikide valdkondade kvaliteeditootjad jagavad omi asju omavahel - näiteks kommunistlikult; äkki oleks isegi parem. Aga premeerida tuleks tõsiselt siiski seda, mis tõuseb esile - täpselt nii, nagu iga inimene on poes valmis premeerima siiski seda, mida ta rohkem tahab ..milline "õiglus" siis soovib seda pärast neile ümber jagada, kes sinna poodi mingeid odavaid võltsinguid ning hea töömehe seisukohalt praaki saadavad? Tuleks istuda maha, tulla kuidagi toime oma valu ja kadedusega, ning öelda - jah, ühed inimesed on rohkem väärt, kui teised inimesed. Kõvasti rohkem. Kaks kätt, kaks jalga ja üks aju on pea kõigil, ent ühed teevad tööd, mille negatiivsed kõrvalnähud võivad ületada töö väärtuse sajakordselt, saaste ja haigused ületavad selle naudingu, mida joogist saad; teised teevad tasakaalukalt kvaliteetset ja head toodet. Kui ikka üks asi püsib sada aastat ja teine pool; üks asi on tehtud puidust ja kivist ning teine söövitavatest kemikaalidest (või millestki, mille töötlemise käigus neid kõvasti maha visatakse); üks asi rikub kasutaja tervist ja heaolu ning teine annab seda juurde - siis ei ole mõtet öelda, et nende kahe inimese väärtus on võrdne ja premeerime neid mõlemaid võrdselt. Sellisel juhul läheb esimene neist ära, välismaale, ja teine jääb siia - sest ta tõesti ei huvitu nende inimeste kaitsmisest, kes seda rämpsu riigikassasse maksavad, pool pudelit igast enda poolt toodetud pudelist mürgist.

Seega tahaksin meenutada kõikidele seda lihtsat asjaolu - tegelikult meid ei huvita, kellele mis on müüdud ja miks. Või täpsemalt, meid ei huvita, kas on müüdud - aga meid huvitab väga, kellele. Kui mõni korporatsioon võtab eestist tööjõudu, head tööjõudu, koolitab ja arendab - miski, mida Eesti rahvas ise oma "haridussüsteemiga" ainult kujutleb, tootes tegelikult samasugust inimrämpsu, nagu kõik see kaup, mida me poodides näeme -, õpetab neid tegema tõsiselt häid asju, leiab neile välismaalt maksejõulised kliendid ..kui need töötajad ise on rahul, siis ei ole mõtet "rahval" nuriseda ainult sellepärast, et nemad ei saa oma maksu; suur osa rahvast on keeruka raamatupidamise taga siiski rohkem maksusaajad, kui selle maksjad - ilmselt vaevu teevad nad nii palju tööd, et enda hoovi ette tänavajupp, laternad ning parki purskkaevud saada (mõelge realistlikult, kas te enda teisest poolest ülejäänud rahast suudaksite need asjad ise tellida ja valmis ehitada).

Minu sõpradest-tuttavatest on osad, kes elavad luksuslikult ja teised, kes ei ela. Lapsena oli seda raske märgata, ent mida aeg edasi, seda selgemalt ma näen - need, kes elavad luksuslikult, ehitavad suure osa sellest luksusest ise valmis. Vabal ajal, oma kätega. Ehitavad endale maju, õmblevad riideid ..uskumatu, aga tõsi :) Kogu see lugu lõppeb reeglina aastatega sellega, et kui vaatad, siis tõesti tunned luksuslikkust ja mitte mingit odavat kulda-karda, mida hingehinnaga on ostetud ning väga veel tahaks, aga ei saa. On ka teisi, kes seda luksust poest ostavad - ent reeglina teevad nad mingis muus vallas tõsiselt kvaliteetset ja head tööd, mida nurisejal ikka pea võimatu oleks järgi teha, kui ta aastakümneid ei õpi ja harjuta. Ja siin tekibki see vastuolu - kaks inimest töötavad üsna pingeliselt, üks istub tehases 8h ja sulgeb järjest mingeid purke, pärast kodus joob õlut, kirub riiki ja vaatab telekat (väikeste kodudtööde kõrvalt), teine kirjutab, laulab ja tantsib ning pärast kodus teeb õhtu otsa rõõmsalt ja naudinguga tööd, millest lõpuks sünnib kvaliteet tema enda ellu. Mingis vaimses plaanis võime öelda, et need kaks inimest on võrdsed - ent seda füüsilisse plaani üle kanda, et nüüd peab üks teisele kvaliteeti andma ning vastu võib teine tal ka mõned purgid ära kaanetada, see on naeruväärne; pigem on see täiesti selge rõhk sellele, et need kaks inimest ei ole võrdsed. Kui selle ees silmad kinni panna, siis tunneb esimene, et tema kaanetab purke nii tublilt ja energiliselt ja tema ümber on inimesed, kes elavad luksuses ja heaolus tema kaanetamise arvelt - samas taipamata, et väga paljud küllaltki jõukad inimesed lausa korduvkasutavad oma purke ning ei kasuta tema teenust üldse nii palju, et neil oleks ilmtingimata vaja, et keegi tuhat purki päevas kaanetaks. Ja teisel pool on IT inimesed ja insenerid, kes võivad ehitada kaanetamisautomaadi ja kaanetada miljon purki päevas, kui tuleb välja, et teised on endale vahepeal vähem robotliku töö leidnud - sellise robotliku ja rutiinse tööga tulevad robotid suurepäraselt toime, rohkem ei ole vajagi. Või võtame töömehed kuskilt vanemast ajast, kes arvavad, et kui targad inimesed neid enam ei vaja ja ise toime tulevad, siis tuleb minna tehastesse roboteid lõhkuma, et oleks ikka tööd - et kui ühest otsast lõhume, siis teisest otsast saame juurde teha, siis maksame makse ja oleme korralikud inimesed, kellele tuleb kõik kätte anda. Selline ongi tavainimese mõtlemine patoloogilises riigis ..õppida ei ole jõudu, ei jaksa, ei viitsi, vaja on kodus telekat vaadata ja töö eest kohe raha kätte saada, kõike seda õppimist ja mõtlemist ja muud sellist tehku keegi teine, ise tahaks ikka "ausat tööd" teha ehk siis kellegi kupja otsesel korraldusel suurtes kogustes rämpsu toota. Muud tööd ju "ei leia", keegi ei anna, kõik on nii kadedad ja pahad.

Reaalselt peaks Eesti müüma küll, aga vaatama, kellele ja kuidas - see on hea, kui me suudame siia tõmmata investoreid ja tõsiseid firmasid, sest see tõstab meie rahva väärtust, kui me kasvõi rootslaste juhtimisel saame toota midagi, mida rootslane ka enda toidulauale paneks - ja võime kindlad olla, et kui me toodame juba nii häid asju, et pigem tahaks neid jaapanlane, siis on tal raha mõned ettevõtted rootslastelt üle osta ja ise edasi õpetada ja juhendada. See on abstraktne, bürokraatia, paberimajandus - kuni me neid ettevõtteid ise ei suuda juhtida, ei peagi need meile kuuluma; ettevõte ei ole vara, vaid see on töö - juhtimine ei ole mingi taeva kingitus, nagu võiks tunduda rämpsutootjale, kes tõesti arvab, et töö ongi päevast päeva kaanetamine, ühe liigutuse kordamine, ning juht on lihtsalt see, kes seda pealt vaatab ja tagant sunnib - et oleks ise juht, teeks sama ja saaks lihtsalt rohkem palka vähema töö eest. Tegelikult, et toota kvaliteeti, tuleb mõelda ja analüüsida kogustes, mis on sellele kaanetajale täiesti uskumatu ja hoomamatu - mõni inimene vaatab kosmosesüstikut ja mõtleb, "ise tehtud, hästi tehtud" ..ning neid kaanetajaid võiks seal olla terve armee, süstikust jääks see sama kaugele, kui juhul, kui seda teeks ahvikari.

Me loeme lehtedest, et kõik on maha müüdud, muudkui müüakse, keegi kuskil müüb. Samas, vaatame faktidele otsa - mis saaks, kui meid jätta siia täiesti üksi? Betooniga me saame ilmselt hakkama, suudaks teha ka bakteritest kilet ning ökopiima ..siiski, autod vaikselt laguneks - mõne üksiku jaoks ehk jätkuks autosid, mida mõned kuuris valmis ehitaks -, tehaste automaatika läheks rikki ning tuleks asendada millegi palju lihtsama, võib-olla hammasratastel põhinevaga ning arvutid ütleks kindlasti üles ning ilmselt midagi palju enamat, kui arvelaud me valmis ei teeks. Ainult väga juhm inimene võib eitada seda, et kõigist nendest asjadest on väga reaalselt ja väga suurt kasu, mis - nii uskumatu, kui see ei ole - hoiab iga päev meie elust kokku sadu töötunde. Kui me tahaks suhelda sama paljude inimestega, teha sama palju süüa ja pesta sama palju pesu, tuua Indiast ja Hiinast sama palju sealset kaupa ning saata Ameerikasse sama palju kirju või käia linnas, teises linnas ja maal sama palju - me lihtsalt ei suudaks. Me võtaks hobuse või läheks jala ning jõuaks Tartusse ehk nädal aega hiljem. See on kõik see, mida see maailm meile annab, kes samas ka midagi vastu tahavad - seega me müüme. Loomulikult ei taha nad vastu meie kodumaist leiba ning kaanetatud purke, sest selliste asjade tootmine on nende jaoks täiesti triviaalne (isegi, kui me siin endale sisendame, et see on suur ja tähtis töö, ilma milleta nad elada ei saaks), vaid nad tahavad teha siin terviklikke ettevõtteid ja juhtida ise, kuidas seal asjad käivad - kui nad võtavad parimaid päid meie hulgast, juhivad ja õpetavad, ainult siis toimub midagi reaalset.

Ja siin tekibki terviklik olukord, kus võib üheselt öelda - meie ainus reaalne vara on meie rahvas. Tore on, kui saaks kinnisvara ka endale jätta ja tagasi osta - aga sisuliselt on vaja tõsta meie rahva väärtust; mitte paar-kolm korda, et kõik lähevad tööle ja tegutsevad, vaid tuhandeid kordi. Selleks on meil siia vaja välismaiseid korporatsioone, kelle koosseisus on võimalik midagi ära teha (sest isegi, kui sa oskad, siis tädi Maali lihtsalt ei oska ja suuda sulle selleks keskkonda luua ja vahendeid pakkuda, olgu ta muidu kuitahes hea inimene); meil on vaja tahtejõulist ja eneseharimisele pühendunud rahvast, meil on vaja inimesi, kes oskaksid iga kuu teha ägedamaid asju, kui eelmisel kuul. See on ühene kriteerium - kui sa ei oska see kuu, praegu, näiteks märts 2011 teha ägedamaid asju, kui eelmine kuu, näiteks veebruar 2011, kallimaid, kvaliteetsemaid ja luksuslikumaid asju, siis ei ole mõtet rääkida palgatõusust. Suuremast premeerimisest. Valistus ja riik lihtsalt ei pea seda tegema selle väikse haritud eliidi arvelt; nad ei pea võtma neilt, kes teevad iga kuu paremini ja tihti ka rohkem, ning andma neile, kes joovad õlut, vaatavad telekat ja räuskavad, et miks neile nii vähe antakse. Meie õnn, et sõjalised vahendid kuuluvad neile, kes neid ise teha oskavad - vähemalt organiseeruda nii, et need saaks tehtud ..kui mitte otseses mõttes, siis kaudses mõttes kindlasti. Tihti vähemalt, väga tihti. Reaalselt kui võrrelda seda väärtust, mida toodab kamp (neid tüüpilisi joodikutest) punkareid, selle väärtusega, mida toodab kamp kvaliteetseid inimesi, siis erinevus on väga lihtne - see väärtuse erinevus on täpselt sama suur, kui sõjalise jõu erinevus kambal kaigastega punkaritel ning tipptehnoloogiaga (püssid, kuulipildujad ning raketid) ..nende kahe seltskonna reaalne produktiivsus on sama erinev.

Siin tuleb jälgida ka teist mängu - juristide, juhtide, teadlaste ja isegi inseneride rolli kipub purgikaanetaja alahindama; filosoofil ei näe ta tihti üldse mõtet ..tal on äärmiselt lihtsustatud ja nüri arusaam sellest, kuidas ühiskond toimib - umbes, nagu lennukist, kus ta ehk propellerite ja reaktiivmootorite mõtet veel tajub, ent tuhandele erinevale vidinale ei oskaks nimegi panna. Samas, kui lennuk kukub ilma nende tuhande vidinata pea kindlasti alla ..vähemalt rasketes oludes :) Seega, inimene tahaks reaalset produktiivsust hinnata asjadega, toodetega, millegi käegakatsutavaga - või kasvõi töötundidega - ning seega tundub talle ülekohtune, et keegi, kes koosolekutel planeerima peab ning kõvasti mõtlema ning tuhat korda mõõtma enne liigutust (sest muidu kukuks näiteks linn kokku), saab oma paarikümne "reaalse" töötunni eest kuus kordades rohkem palka, kui tema, kes ta midagi mõtlemata ja pidevas stressis ja masenduses päevast päeva muudkui purke kaanetab. Stress, masendus ja nüri ning mõttetu sama tegevuse kordamine midagi juurde õppimata ega kunagi uusi lahendusi otsimata, reaalselt otsimata, tundub talle suur ja üllas annetus inimkonnale, mille eest kõik peaks teda kiitma ning vähemalt mõne oma pikkadel koosolekutel ja keerukatel analüüsimistel ja testimistel kokku pandud auto niisama annaks - ja miks keegi teine saab auto, mida on teinud veel palju kordi paremad insenerid, kuigi ka temal on ainult 24 tundi ööpäevas? Rügamine asendab tulevuse, võrdne ja vaimne "inimese hind", miski hingeline väärtus, ületab materiaalse maailma väärtushinnangutes oluliselt inimese reaalsete tulemuste väärtuse; teoorias võib ju nõustuda, et teadlane, kes leiab võrrandi toota paberit ilma metsa maha võtmata, on teinud üksi miljoni metsaistutaja töö ära ning lisaks seda tööd, mida tavainimene teha ei saakski - andnud metsale tõelise vabaduse kasvada -, ent praktikas tundub number, et keegi on teeninud temast miljon korda rohkem, automaatselt ülekohtune ja absurdne, ilmselt üldsegi mitte mõistmata, mis selle rahanumbri taga on.

Seega oleks mõistlik ülesandepüstitus kõigist nendest loosungitest - ärme müü, ärme anna, võtame rohkem, meile rohkem ja neile rohkem, rohkem, seda ja seda ka, miks tema sai, miks tal rohkem on, anna mulle ka ..kõigest sellest, millest poliitikauudised kubisevad - muule skaalale viia ja küsida, mida on vaja, et teha seda, seda ja seda. Või kui vaadata ajalehtedes autouudiseid - tehti selline auto, nii kiire, selline ja selline ..mitte ühtegi sõna auto ehitusest; tänapäeva "autofriik" mäletab saja auto marki ja teab täpselt, millist autot endale tahab, ent samas ei ole tal vähimatki huvi auto ise valmis teha; tal ei ole visiooni tulevikuautost, ta ei otsi parema elektrimootori võrrandit ega lahendust akuprobleemile - ajalehe autoveerg on lihtsalt autoreklaam, mitte informatiivne tekst tänapäeva autode puudustest tõsisele autohuvilisele, kes õhtuti istuks ja mõtleks, kuidas neid asju lahendada, ning õpiks selle käigus füüsikat, keemiat, matemaatikat ning inseneriteadusi. Meie rahvas lihtsalt ei tee mitte midagi, sellest tekib probleem, mis avaldub madalates kasumimarginaalides (pean silmas palka) ..sellise inimese tüüpiline vabandus, et ta "ei ole raha peal väljas ja tahab nii vähe" ning need raha peal väljas väärtusetootjad ja muud karjeristid on üldse pahad inimesed - inimene tahaks ennast distantseerida tootjast, loojast, sellest, kes teeb, ning muutuda ostjaks, selleks, kes tarbib, uskudes, et tema vajadused on nii väiksed, et tahtes ainult endale vajaminevat ei pea ta tõesti eriti pingutama, et luua - karjääri tegema, oskusi omandama, pingutama. Pingutama siis sügavamas mõttes, kui lihtsalt purkide kaanetamine - omama seda instinkti, tungi, mis muudab purkide kaanetamise nüriks ja paneb inimese seda vältima, kuna tal on tung teha midagi suurt, midagi olulist, midagi vähemalt keerulist ning hästitasustatud; paneb teda isegi sissetulekute ja raskuste hinnaga õppima pigem huvitavaid asju, kusjuures tema huvi on arenenud, praktiline, maailma reaalseid vajadusi silmas pidav ja raskesti kõigutatav tung, tung teha lihtsalt häid asju, keerulisi asju - neid asju, mida iga purgikaanetaja ei suuda. Sedavõrd tugev tung, et purgikaanetajale meenutab see lausa laiskust ..sest võiks ju 8h purke kaanetada, siis süüa teha, tuba koristada ja siis ..telekat vaadata, õlut juua võib-olla ka ..ning siis jääb aega teha ka tõsiseid asju, mõelda reaalsed probleemid päriselt läbi ning teha midagi suurt - täpselt nii, nagu tema, eks ole?

Börs teeb tööd

2010-06-18T04:01:00.000+03:00

Lugesin delfi kommentaare mõned päevad tagasi ja seal keegi kirus, et see on jama, kui raha teeb raha - kuidagi ebaeetiline tema jaoks. Et börsiinimesed olevat kõik ühed igavesed **** (pane sinna misiganes sõna, mis vajab tärne).

Ei noh ...inimesed teevad inimesi, haridus teeb haridust, kui sul on täna kümme härga, siis - härjad teevad härgasid. Vähemalt, kui rohi piisavalt rohtu teeb. Paljunemine on elu loomulik koostisosa.

Börs, ühe absoluutse võhiku silmis - ja just sellised võtavad sellel teemal mõnes keskkonnas kõige rohkem sõna - on koht, kus mingi keerulise lotomängu käigus ühed inimesed teistelt raha ära võtavad.

Aga ei ole. Börs on koht, kus inimesed teevad tõsist tööd - kasvatavad väikseid firmasid suureks. Erinevalt näiteks kasvuhoonest, kus on vaja seemneid ja rohimist, on börsil vaja raha ja rohimist. Rohimine, sealjuures, ei ole börsil mitte niivõrd vajadus, kuivõrd paratamatus - asjad, mis on närtsimas, püütakse maha müüa. Kindlasti on börsil igasugust seltskonda - nagu ka elus.

Arvata, et kaotajad on börsi peamised rahastajad, kelle kulul kõik teised rikastuvad, on naiivsuse tipp. Tegelikult, ma pakun, on need lihtsalt teatud seltskond, kes tahab kiiresti rikastuda ja usub, et börsi näol on tegemist kasiinoga, kus võit pisut rohkem endast sõltub ning pisut väiksemaid riske sisaldab.

Tegelikult on börs kasvuhoone - ja eeldab kastmist. Inimesed käivad seal kastmas firmasid, millistel tundub olevat rohkem elulootust ja paremad viljad. See, kuidas keegi sorte eristab ning aru saab, kui mõnel taimel väheviljakas muld, haigused ning nõrk elujõud on, on igaühe oma asi - aga ennekõike seisneb börsi väärtus heades aednikes, kes kastavad elujõulisi taimi. Taimed jätavad meelde, kes neid kastis, väljastades aktsiaid - nii saavad parimad aednikud maitsta taimede vilju, mida nad hoolega kastnud ja kasvatanud on. Hea aednik hoolib oma taimedest - uurib uudiseid, hoiatab, reklaamib ja aitab igati kasvule kaasa. Osad aednikud kastavad ohtrasti, teised annavad paar tilka, igaüks saab tagasi vastavalt sellele, kui varakult ta mingit taime kastma mõistis hakata ja kui ohtralt seda kastis.

Börsil tehakse sõpru. Kes valib halvad sõbrad, sellel pole lootust midagi tagasi saada. Lisaks seal, tõepoolest, mängitakse ka niisama - aga selle mõttest kohe järgmise asjana peale järgmist pointi.

Elu on selline, et iga firma, kes tahab sinikellukesi kasvatada, vajab seemneid. Tihtipeale pole firma rajajatel, kes võivad küll igati head aednikud olla, seemneid kuskilt võtta. Niisiis võtavad nad ette juriidilise akti, et sellest märku anda, et nad võiksid kasvatada märksa rohkem sinililli, aga seemneid ei ole - nad lähevad börsile. Esialgu ei pruugi see päris nii käia, esialgu räägitakse osalustest. Kui börsile minnakse, võib igaüks anda ühe või kaks seemet, kuni neid on piisavalt. Siis pannakse need mulda ja vaadatakse, mis saab - tehes muidugi sealjuures kõvasti tööd. Lõpuks, kui hästi läheb, saavad aednikud suure kimbu lilli ja igaüks, kes andis seemne, saab mõne õie.

Samas, mida teevad need, kes andsid seemneid - muidugi nad uurivad ja ennustavad õite kohta ja teevad omavahel vahetust. Tegelikult börsifirmal neid enam vaja ei ole - nüüd on see rohkem maine küsimus, et kes nende seemneid kui kõrgelt hindab; loomulikult loevad nad sellest üht-teist välja. Aga miks selline turg eksisteerib - sellest on raske aru saada, kui eeldada, et see võiks tulevikus midagi head pakkuda. Sellel protsessil ei ole vilju tulevikus - siin käib aeg tagurpidi. Kogu see mäng eksisteerib selleks, et teha midagi head minevikus. Kogu selle börsikaubanduse mõte on selles, et kui seda täna ei oleks, siis ei saaks need firmad eile käivituda - tänased börsimaaklerid teotavad minevikus aset leidvaid protsesse.

Ja lõpuks - uskuda, et inimene ei tohiks oma aktsiaid müüa on võrdväärne sellega, kui uskuda, et aednik ei tohiks oma taimede vilju süüa. Fakt on see, et inimesed annavad firmadele palju rohkem seemneid, kui neil on võimalus taimede kasvades oma seemned tagasi saada - ja loogika on siin lihtne; kui taim kasvab kaks aastat ja annab ühe seemne asemele kümme, siis juhul, kui see peale ühe aasta möödumist veel elus on, peaks alguses ühe seemne andnud inimene saama need kümme seemet, mida ta ootab, ära anda näiteks kolme seemne eest.

See, et börs elab oma kaotajate kulul, on naiivne illusioon - inimestel, kes börsil täiesti suvaliselt investeerivad, ei ole kindlasti kõike seda kaupa, mida head investorid sealt saavad. Börsil kasvatatakse firmasid ning kuna firmad kasvavad ajaga suuremaks ja nende väärtus kasvab samuti, siis börsil olev väärtus just see ongi - peamiselt vili, mida need firmad kannavad. Kaotajad, kui nad ei ole purulollid, lähevad börsilt varsti minema. Kastavad natuke umbrohtu, saavad selle tegevuse mõttetusest aru, taipavad, et nad ei erista umbrohtu viljakatest taimedest ning lahkuvad. Pole neil vaja börsi ja pole börsil vaja neid - võib-olla nad pehmendavad ainult nende kukkumist natuke, kes saavad neist varem aru, et mõni idu, mis alguses tundus väärtuslik, on tegelikult umbrohi. Aga reaalne kasu, mida börs kui firmade taimelava saab, tuleb siiski nendest, kes kasvatavad viljakandvaid taimesid - ja enamus neist läheb sinna selleks, et saada osa nendest viljadest; kindlasti müüb osa ka umbrohtu, ent sellises ülehindamises pole midagi ebatavalist ka tavalisel turul - muidugi võid osta omast arust kaalikaid, aga saada hoopis kõhuvalu. Turg kui selline, siiski, ei ela nende inimeste kõhuvalust, kes kaalikaid ostavad - turu perspektiivid on edukate aednike koostöös kõigiga, kes lähevad turule muid ühiskonna väärtusi nendega jagama.

Ja sõimata investoreid mingiteks kaabakateks on sügav eluline prohmakas nende vastu, kes tänu investoritele kõike head ja kasulikku loovad.

Paul Graham: kuidas teha rikkust?

2010-06-11T02:40:00.000+03:00

Paul Graham on USA investor ja esseist.

Tõlkisin ära ühe tema essee - "Kuidas teha rikkust?" See on lugu majanduse põhialustest ja sellest, kuidas luua rikkust ning selle käigus, muidugi, saada rikkaks. Tegemist on selles valdkonnas kogenud inimesega, nii et töö ei sisalda midagi, mida ta praktikas kogenud ei oleks - ta on pannud edukalt käima oma ettevõtte, teeninud palju raha ning aidanud sama teha sadadel teistel. Sisuliselt seletab ta selles essees väga lihtsalt lahti, mis on majandus ja kuidas see töötab, samuti lükkab ümber levinud väärarusaamu.

Tõlkel on mitmeid puudujääke, aga samas on see ka vabast ajast tehtud ;)

Vahelduseks ka minu CV

2010-05-11T21:30:00.000+03:00

Sugulase pool täna leidsime kollektiivselt, et minu blogisse sobiks ka minu CV. Täpsustuseks siis - olen programmeerija, tarkvaraarhitekt ja muud sellist, mis kõik üldiselt tiirleb originaalse tarkvara loomise ümber ja areneb sellest igas mulle mõeldavas ja huvitavas suunas laiali.

Sellele on oodatud ka tagasiside - nii kriitika kui tööpakkumiste näol. Esialgu on võimalik vastata kommentaari vormis, aga mõtlen peatselt välja mõne privaatsema suhtlusviisi, mida spämmirobotid ära ei saaks kasutada ;) Kui see on liiga pikk, liiga lühike, liiga pealiskaudne või arusaamatu, siis kindlasti võiks seda ka mulle mainida ...igaljuhul loodan, et sedamööda, kui siia satuvad inimesed, kellele mu ideed ja mõttekäigud üldiselt meeldivad, satub siia ka neid, kellele meeldiks, kui ma looksin neile vajaliku tarkvaralahenduse, kvaliteetse komponendi või visiooni neile sobivast ja kasulikust infosüsteemist.

IRL ja Ühtne Eesti

2010-05-11T12:18:00.000+03:00

Nüüd on nii mõneltki poolt tulnud vihjeid, et Ühtne Eesti võis olla seotud IRL'iga. Kui see aga oleks seotud IRLiga, siis kellega..

Priit Toobal on kirjutanud oma blogis, et "Res Publica on tagasi", sellele on viidanud õhtuleht, refereerinud Inno ja Irja kohvik:

"Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab. Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt."

Priit Toobal tundub olevat Keskerakonna peasekretär, kuigi 5min Google otsinguid ei tee selgeks, kas on ka praegu - ilmselt siis on.

Aga nüüd, kui Ühtne Eesti oleks seotud IRL'iga, nagu kõik ühest suust väidavad - see oleks päris naljakas seos.

Samas ma seda ei usu, lihtsalt viitasin, et mida see väide võiks tähendada ;)

Eurovastasus on tobe

2010-05-11T11:56:00.000+03:00

Kunagi, kui Eesti euroliitu astumas oli, oli palju põhjuseid, miks vastanduda. Vastandusin ise ka. Esiteks oli juba siis vähegi mõistuse juures olevale vaatlejale selge, et asendatakse põhiseadus, väheneb oluliselt eestlaste endi võim ka muude seaduste üle ning et europarlamendis on Eesti mõju üsna väike. Oli selge, et see ei saa olema puhtalt majanduslik liit, vaid kirjutab meile seadusandlikult ette ka paljusid muid asju. Tookord oleks olnud alternatiiv see, et suuta luua koostöö ja ühised eesmärgid euroliidu riikidega ilma, et liitu sisse astuda. Või õieti - ei tea, kas sellist alternatiivi oli, aga igaljuhul oli palju neid, kes oleks tahtnud, et seda väga põhjalikult uuritaks. Sellistest kaalutlustest ehk kujuneski välja tugev erurovastasus praegu.

Aga hetkel on sellest inertsist midagi edasi teha tobe. Euroliidust välja astumine kätkeks endast ülisuuri riske - mida sellesse sisse astumise üle veel natuke mõtlemine ei põhjustanud - ning euroseadused juba kehtivad Eestis. Seadusloome ja elu üle otsustamine on see, mis riigi põhjal iseseisvusega seondub - kuigi on näidatud, et tõeliselt iseseisev klassikalises mõttes ei saa tänapäeval ükski riik olla, ehk siis kõike heaks eluks vajalikku ise toota. Need toimuvad hetkel Brüsselis ja väljakutse noorte poliitikute põlvkonnale on see, et nende asjadega seonduvad kampaaniad peavad olema üle-Euroopalised, poliitiline tegevus peab omandama palju suurema mastaabi. Samas on meil ka reaalne mõju teistele Euroopa riikidele, ehkki väike. Need on poliitilised, iseseisvuslikud ja mõjulised kaalutlused.

Aga euro? Ainus minu meelest vähegi kandev argument on hinnatõusu hirm. Aga see on väga ajutine nähtus - koos hinnatõusuga tõusevad pisut ka palgad, turg leiab endale uue tasakaalu ja keegi ei pane seda tähelegi. Sellised asjad lähevad paika kiiresti ...ja ei tasu unustada, et hinnad tõusevad ilma selletagi pidevalt, siis just äkki jäävad mõneks ajaks ka seisma.

Aga eurol on ka plussid. Ja ka otsesed plussid, mitte ainult keerukaid majandusteooriaid hõlmavad kaalutlused:

Välismaale minnes ja tagasi tulles ei kaotata raha rahavahetuste käigus, välismaist raha ei jää ka kuhugi vedelema. Samas on ka välismaalastel siit läbi sõita kergem - nad ei kaota raha ja saavad hästi aru meie hinnaklassist. Selline liikuvus ja avatus saab mõjuda ainult hästi.
Netipoodides ja internetis hindu vaadates harjub varsti ära ühtse aluse, euroga - kui praegu on natuke peas raske kokku panna, mida tähendavad hinnad eurodes, et kui kallis siis miski õigupoolest on, saab see väga lihtsaks. Ei pea kursse ümber arvutama ega raha vahetamise kulusid hindama. Tekib väga ühtne ettekujutus hindadest ja palkadest. Enamus internetipoode pakub võimalust hindu eurodes vaadata, kroone toetavad vähesemad. See tähendab, et kergemaks muutub otsustamine, kas tellida kaup välismaalt või Eestist.
Kõikvõimalikud majanduslikud sidemed kiirenevad - näiteks tarkvaraarendusettevõtetele on see väga hea, sest nende omavahelised tehingud võivadki toimuda kohast sõltumatult; need tehingud lihtsustuvad.

Ja minu meelest on võitlus euroliidu osas võideldud - euroliitu astumise kasuks - ja võitlus euro vastu, mida võib mõnel pool kohata, on tegelikult selle võitluse jäänuk; seda tõukab mingi soov iseseisva, sõltumatu ja omamajandusega Eesti järele, aga sellisest Eestist oleme me hetkel täiskäiguga eemale liikunud. Me oleme liikunud Eesti suunas, mis ei ole iseseisev ega sõltumatu, ent võib mängida olulist rolli Euroopas, kui suudab. Ja seega, arvestades reaalseid asjaolusid - liitumine euroga on parem. See ei anna kraadigi iseseisvust käest, ei vii terakestki võimu meist tuhande kilomeetri kaugusele ära. Ainus, mis on, on sümbol - kroon kui sümbol. Ja ma arvan, et krooni sümbolväärtus ei kaalu üles eriti midagi ...seda enam, et kroon ei ole talurahva põlisraha, vaid siiski meile sama moodi imporditud, nagu muudki asjad. Kasvõi euro. Mõelge ise, kui euroliit on ammu ajalugu, aga Eestis kehtib juba kohapeal toodetud uutsorti euro ...kroon ongi midagi sellist.

Aaviksoo kriitikast suurkogule selgub tema isiklik manipuleeritavus

2010-05-10T14:22:00.002+03:00

Negatiivne kriitika Aaviksoole

Isikliku arvamuse omamine tähendab kahte asja:

Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa küll kuulad, aga ei pruugi seda koheselt kindla tõena võtta.
Kui keegi sulle midagi ütleb, siis sa ei pruugi sellepärast veel eeldada, et see on väär.

Sõltumatu tahe ja otsustamine tähendab samuti kahte asja:

Kui keegi (sõber) ütleb, et "tee nii", siis küll kaalud seda ettepanekut, ent ei pruugi nii teha.
Kui keegi (vähem sõber) ütleb, et "ära tee nii", siis küll kaalud erinevaid võimalusi, kui need on uudsed ja huvitavad, ent ei pruugi veel teha vastupidiselt tema öeldule.

Lugesin Aaviksoo teksti teemal "Suurkogu oli solvav".

Tema süüdistus:

Hoolimata mitteametlikkuse taotlusest on Ühtne Eesti siiski party - partei ehk erakond - Eesti poliitmaastikul.
See erakond vastandub praegusele poliitikale. Aaviksoo samastub sellega?
Erakond andis Aaviksoole korralduse: ole vaba.
Aaviksoo tahaks praegusele poliitikale vastandujate jutule risti vastupidi teha, aga ei saa, sest teda kästi vaba olema.

Siit tuleb justkui välja, et Aaviksool oma nägemust polegi - teeb sõprade tahtmist ja üritab vastaste tahtmist mitte teha.

See jällegi ei ole poliitiline kultuur ...võib-olla ka ristifupaa tuli sellest, et Aaviksoo arvas, et ristivastased on poliitilise establishmendi vastased ja järelikult tuleb teha risti vastupidi? Ja et kui vastane kuulutab, et risti plaanis on tehnilisi vigu, on vaja pidada kõne, et risti plaanis ei ole tehnilisi vigu? Ja kui vastane teatab, et vaja oleks haridussüsteemi arendada, siis paneb Aaviksoo järgmisel hommikul koolisüsteemile üldse pommi alla?

See on klassikaline manipuleeritavus - vajadus teha kellegi jutule risti vastupidi. Kui läheneda ükskõik, kellele nii, et püüda tema jutule vastanduda ja teha teisiti, siis sellel inimesel on vaja teha täpselt ühte: anda head nõu olulistel hetkedel. Mis juhtub?

Vaenlane annab olulistel momentidel alati head nõu ning filtreerib välja mõne kriitiliselt olulise ja ainuvõimaliku tegevuse, kuulutades selle vajaduse avalikult välja.
Aaviksoo kuulab ära ja püüab teha teisiti.
Aeglaselt ja järkjärgult kitsendab Aaviksoo oma võimalusi, nii et teised saavad tema suhtes konkurentsieelise.

Selliselt tekib huvitav poliitmanipulatsioonide süsteem:

Andke oma vastasparteid valijatele kohati kriitiliselt vajalikku head nõu sõltumata sellest, kas nad oleks ise selle peale tulnud - tehke seda enne, kui partei ise seda annab. Andke samas lauses nõu ka parteile. Sellest tekib vastandusmoment, kui partei ei ole arendanud tugevalt iseseisvat mõtlemist - vastandusmomentidega õigesti ringi käies on võimalik neid juhtida endale sobivas suunas.
Kui soovite kelleski tekitada tunnet, et "x ei ole tõde" või "ära tee x", siis rääkige palju ohtlikku möla ja toonitage selle käigus iga viie minuti järel x'i. Sellisel juhul keegi enam x'i ei järgi ega sellest juhindu - seda jällegi juhul, kui nad on selliselt manipuleeritavad, nagu Aaviksoo väidab ennast olevat.

Ma küll vaatlen seda postitust ja ridade vahel tundub, nagu Aaviksoo tahaks Ühtse Eesti Suurkogu isegi reklaamida - no mida teha lausega "Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad.", mis on ühest küljest paralleel piiblilooga ja teisest küljest ikka väga ...no ma ei tea, mis. Sellised asjad tekitavad isegi kahtlust, et Ühtne Eesti ongi Aaviksooga seotud. Aga samas, jällegi - kahtlus on tore, võimalusi tasub kaaluda (eriti uut poliitilist jõudu hinnates on vaja kõiki riske arvesse võtta), aga ka see oleks allumine samasugusele manipulatsioonile; Aaviksoo rõhutab ridade vahel, inimesed vastanduvad ja lõpuks Aaviksoo tugevdab Ühtset Eestit. Ja kui see on nii, siis on küsimus, et kas Aaviksoo ei ole mitte Ühtse Eesti pooldaja?

Mis on minu arvates hämmastav, on Aaviksoo poliitiline naiivsus. Kui sa üritad teha asju vastupidiselt oma vastaste soovitustele, üritad oma vastaste soovitusi mitte järgida, siis sa oled ju väga manipuleeritav! Kogenud poliitik peaks siiski olema võimeline oma vastaste häid soovitusi järgima ja juhul, kui ta ise nende peale ei tulnud, siis ehk ka tänama - seda viimast teeks siis juba teatud eetikanorme järgiv poliitik. Aga teha vastupidi oma vastaste soovitustele - see tähendab, et kui vastane on enam-vähem heatahtlik, siis teeb see elu ikka väga keeruliseks ja põhjustab tõsiseid probleeme, kui üritada tema soovitusi mitte järgida. Samas näitab see seda, et teatud ulatuses on Eesti poliitmaastikul ilmselt kasulik vastastele head nõu anda - tegelikult on see alati kasulik, sest põhjustab hulgi sellist "Aaviksoo dilemmat", kuni vastane on sunnitud kas sind kuulama hakkama - see tähendab, sinu jutule mitte teadlikult vastanduma - või siis kannab ta tänu heade nõuannete ignoreerimisele tõsiseid kahjusid.

Aga samas on ka küsimus, et milliste Eesti poliitiliste, majanduslike ja kirjanduslike jõududega Ühtne Eesti täpselt seotud on? Näiteks - kui Aaviksoo toob sellise dilemma esile ja justkui tõdeb selle lahendamatust, kas ta siis ei tugevda selle dilemma jõudu kuulajas ega loo seda neis, kellele selline asi pähegi ei tulnud? Küsimus ei ole siin seotuses - küsimus on selles, et mis toimub tegelikult manipulatsiooni taga? Et teater oleks täiuslik, peaks rahvas kindlasti uurima asja põhjalikult - et milliste poliitiliste jõududega on seosed, kas salakoostöö IRLiga peab paika või on veel üks osa manipulatsioonimängust (sest iga poliitilist jõudu, mis ei ole seotud ühegi poliitilise jõuga, tuleb ju süüdistada seotuses kellegagi, et tema toetusgrupp ei oleks suurem, kui mõne olemasoleva jõu toetusgrupp - sest nii on reaalsetel poliitilistel jõududel, kes teevad omavahel koostööd, alati suurem toetus, kui neil, keda süüdistatakse koostöös ainult ühe jõuga). Vabalt võib ju olla, et etenduse osa ongi see, et Ühtne Eesti ongi populistlik jõud, nende etendus kubises mastaapselt populismist ja faktivigadest segamini sisukate tõdedega ning rahvale näidatakse aasta jooksul, kuidas nad selle kõigega kaasa läksid, tõstmaks rahva immuunsüsteemi taset veelgi!

Sest tegelikult, jah, poliitika käib iga päev ja iga minut - ja rahvas peaks olema just nimelt immuunne teatud asjadele.

Positiivne kriitika Aaviksoole

Samas on Aaviksoo avalause midagi hoopis muud:

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tõdeb oma blogis, et ta lahkus “Ühtse Eesti” suurkogult vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Mina ei käinud Ühtse Eesti Suurkogul, ent siiski olen ma nende sihtgrupis - oli ju teater suurem, kui see etendus, ning suunatud kogu rahvale.

Ja minu jaoks on see siin reaalne probleem. Minu meelest on poliitiliselt tähtsam leida tõeliselt andekad poliitikud ja tuua esile, iga viimane kui üks (ja neid on siiski liiga vähe) - ja vähemtähtis leida need, kes andekad ei ole või on lausa kuritahtlikud ja kuritegelikud. Tegelikult on poliitikas nii - kes ei ole heatahtlik, see on kuritahtlik (mitte neutraalne) ja kes ei ole heategelik, see on kuritegelik. Kes ei näita poliitikas - sektoris, mis vastutab meie riigi käekäigu eest ja tegeleb Kellegi Teise Probleemidega - üles loovat annet ja võimet probleeme efektiivselt lahendada, see blokeerib kohti kinni hoides teiste inimeste sellise võimaluse, sama hästi kui kahjustades poliitikat aktiivselt. Aga siiski ei ole keeruline ja tähtis ülesanne mitte nende kohahoidjate paljastamine, vaid tähtis ülesanne on leida need, kes poliitikat tõesti säravalt, jõuliselt ja tugevate tulemustega ajavad; need, kellest on tõsist kasu - sest kõik ülejäänud poliitikud ongi kurjategijad. Kuna häid poliitikuid on murdosa nendest inimestest, kellele meeldiks olla halvad poliitikud või kes ei seisaks oma ülesannete kõrgusel, siis tähtis ongi head ideed, head poliitikud jms. välja filtreerida - palju tähtsam, kui nende halbade ja oskamatute esile tõstmine.

Aga see ei muuda fakti - ka halbade ja oskamatute kritiseerimine on tähtis. Samuti faktiline näitamine, et mida tehakse valesti, kes teeb valesti - ja kas tõesti on terve poliitiline eliit muutunud oskamatuks lumpeniks? Ehk siis ametlik eliit, mitte sisuline eliit - sisuline poliitiline eliit on kõik need inimesed, kellelt tulevad ideed ja algatused, mis viivad Eestit edasi.

Mis on tähtis, seda tuleb teha. Ja siit tuleb veel üks probleem, mis minu meelest tihtipeale mõtlemises domineerib - kui üks asi on tähtis ja teine asi on tähtsam, aga see esimene on tähtsam kui teine, siis tuleb ära teha nii esimene, kui teine. Kui nüüd keegi teeb ära teise, siis tuleb selle üle rõõmustada ja mitte küsida, et miks sa ei teinud ära esimest? Esimese võib ise ära teha - selle üle rõõmustatakse ju veel enam! Aga kuna ka teine tuleb ära teha, siis on väga õige, et mõni tegija teeb ära teise, aga jätab tegemata esimese. Igaüks teeb natuke ja ka need, kes lahendavad probleeme, mis ei ole kõige tähtsamad, aga on siiski probleemid, on väärt tänu ja mitte kirumist, et miks sa seda probleemi ei lahendanud - selle probleemi peaks lahendama kiruja ise või algatama jõuliselt ka selle lahenduse; mitte aga suruma maha teise probleemi lahendust, mis on samuti oluline.

See öeldud tuleks võtta kinni nimest - Ühtne Eesti. Ühtne Eesti ...kas see on irooniline? Sellise nime juures ootaks siiski, tõesti, mingisugust lähenemist tervikule - aktiivset probleemide lahendamist. Ja siin võibki öelda, et kuigi kritiseerisin Aaviksoo nurinat, et ei pakutud lahendusi probleemidele, maksimaalsel määral võimalikust, on siiski selge, et tema artikli avalause jäi sisuliselt õigeks. Ühtne Eesti, arvestades nende jõulist esinemist ja seda, et nad rääkisid uuest erakonnast, oleks pidanud pakkuma välja lahendusi. Uue erakonna jutt ei eelda, et teater peaks looma erakonna - küll aga peaks inimesed sellisel juhul teatrist lahkudes tundma ühtsust; uue erakonna lubadus on lubadus suurendada kokkukuuluvust, anda ühtseid aluseid ja ühtseid eesmärke. Ringleb müüt sellest, et ühine vaenlane on see, mis seob enim - tegelikult annab ühine vaenlane ühe ühise eesmärgi ja selle eesmärgi piires tegutsetakse koos; kuna koostöö ja ühistegevus tekitavad sõprust, toob lahing ühise vaenlasega kaasa ka uusi sõprussidemeid, aga asjana iseeneses see jätkusuutlikku ja püsivat positiivset tuge ei loo. Ainult ühine eesmärk ja ühised alused saavad reaalselt ühendada - ühine vaenlane on väga ajutine, tehislik ja sulepeast välja imetud lahendus. Aga see ei kummuta asjaolu, et teatud määral meil (rahval, ausatel inimestel) on ühine vaenlane. Ja ei tasu ära unustada, et paljud meie hulgast püüavad seda vaenlast õõnestada seestpoolt!

Selline on siis minu kriitika Aaviksoo kriitikale Ühtsele Eestile - ja kirjutasin selle seetõttu, et Aaviksoo kriitikast tulvab pisut emotsionaalsust ja see on kirjutatud mõjusas võtmes, nii et vajab ka vastust. Reeglina on Aaviksoo kirjutamisstiil tasakaalukas ja selline, et keegi ei saa sellele eriti vastanduda; antud juhul on teisiti - ehk siis Aaviksoo astub sedapuhku pigem dialoogi (õieti keskustelusse), kui esitab lõplikule kujule viimistletud mõtteid.

Innovatsioon ja julgeolek

2010-05-08T19:07:00.000+03:00

Klassikalises maailmas on olnud julgeolekutagatisteks sõjaline võimsus ja iseseisvus. Tähtis on olnud omada piisavat sõjaväge, et rünnakutele vastu panna ning piisavalt tugevat sisemajandust, et toota iseseisvalt eluks vajalikke ressursse. Sellist klassikalist paradigmat usuvad mitmesugused jõud ka praeguses globaliseeruvas ja spetsialiseeruvas maailmas. Tegelikult on tänapäevased julgeolekutagatised sellest sootuks erinevad.

Võib väita, nagu oleks tänapäeva maailma julgeolekustrateegiateks diplomaatia - hea PR töö -, kuulumine mitmesugustesse liitudesse ja välisinvesteeringud. Osaliselt on sellised asjad tegelike julgeolekustrateegiate tagajärjed, teiseks tuleb ka nendega ettevaatlik olla - ennekõike välisinvesteeringutega. Investeering, mida ei ole võimalik kas siis investeeringu tingimuste või muude asjaolude tõttu paigutada kohta, kus see kataks täielikult selle kasutamisega seotud kulud, tooks tagasi raha, mis tuleb selle lepinguga seoses tagasi maksta ning annaks lisaks ka suurema kasumi, kui oleks ilma selle investeeringuta, on Eestile kahjulik asi. So. iga investeeringu kasutamiseks on vaja ressurssi, iga tagasimakse eeldab samuti ressurssi - tegevus, mille investeering peab muutma võimalikuks, peab tooma sisse kõik selle ressursi pluss veel rohkem kasumit, kui oleks olnud võimalik teenida samade oma panusena sisse pandud ressursside kasutamisel ilma selle investeeringuta. Tööjõudu ei tohiks panna kinni ebakasulike investeeringute alla.

Diplomaatia, teine julgeolekustrateegia, on tõhus ainult siis, kui sellel on tagatis. Mida tugevam tagatis on olemas selleks, et diplomaat saaks esitada tugevaid argumente, seda rohkem võib tulemusi anda diplomaaditöö. Samuti kuulumine liitudesse - ka selleks, et liitudesse kuuluda ning nendest liitudest ka reaalset kasu saada, peab diplomaat omama reaalset tagatist oma argumentide katteks. Järelikult ei ole ei diplomaatia ega kuuluvus liitudesse julgeoleku aluseks, vaid selle tunnuseks. Järelikult on need struktuurid, mida tuleb korras hoida ja arendada, et sellised tunnused säiliks, ise midagi muud, sügavamat. Mingil määral on näiteks NATO kuuluvuse aluseks osalemine sõjalistel missioonidel, ent see on siiski ainult üks osa kõigest; isegi sõjaline missioon eeldab lisaks sõduritele ja nende väljaõppele ka relvi, tehnoloogiat, toitu, kütust ja paljut muud; teiseks kuuluvad NATOsse riigid, mis on sisemiselt piisavalt stabiilsed ja tugevad, et mitte osutuda ise julgeolekuriskiks. Igal juhul loeb peale NATOsse kuuluvuse siiski teiste NATO liikmete toetus meile ja selles mängib sõjaväeline koostöö ainult ühte rolli - koostööd tuleb teha erinevates eluliselt olulistes valdkondades.

Julgeoleku tegelikud alused

Julgeoleku tegelik alus on see, et Eesti oleks kas kasulik või vajalik. Mida kasulikum Eesti on, seda parem; mida vajalikum, seda kindlam. Mida suuremaid investeeringuid peavad tegema Eesti sõbrad juhul, kui Eestiga midagi juhtub, seda turvalisem on elu siin - mida suurem hulk inimesi tahab, vajab ja kasutab seda, mida tehakse Eestis, seda parem. Mida suuremad on rahasummad, mida teine riik peab reaalselt maksma, kui Eesti oma asjadega hästi toime ei tule või võõra mõju alla satub, seda parem. Eesti peab olema kasulik ennekõike neile, kellest tahab sõltuda - kui meid vajavad liigselt meie sõprade vaenlased, siis on see pigem kahjulik. Meie sõprade vaenlased peavad vajama Eestit enda sõprade sõbrana - näiteks, kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mille eelduseks oleks, et Eesti omaks viisavabadust EU riikidega ja tihedaid sidemeid näiteks USAga, siis on see Eestile hea. Kui Venemaa saaks Eestist olulist kasu, mis suureneks veelgi, kui Eesti meie partneritest isoleerida, siis see on Eestile halb. Eestile on kõige kasulikum, kui suuta luua võrgustik, millest meie partnerid ja praegused vaenlased saavad olulist kasu ja mille puhul see kasu on seda suurem, mida paremini Eestil eestlase arvates läheb. Selline reaalsus pakub tugeva aluse diplomaatiale.

Teiseks peab Eesti omama võimalikult suures ulatuses selliseid ressursse, mida ei ole võimalik siit välja vedada ega röövida. Teadmised, sotsiaalsed struktuurid ja ettevõtted, mida ei suudaks juhtida ühegi vaenlase agendid on selliste ressursside ideaalnäiteks.

Eesti ei ole kõige täiuslikum koht tootmiseks - maavarade töötlemiseks on head need kohad, mis asuvad maavaradele küllalt lähedal; erinevad sõlmpunktid, mille lähedal on palju looduslikke toormaterjale, on parimad kohad tehaste ning tootmisüksuste jaoks. Kindlasti on odavam transportida teise maailma otsa kulda kui kullamaaki, mis on palju kordi raskem. Keerukama tehnoloogia toormaterjaliks on juba töödeldud toormaterjalid, informatsioon, ajud ja sotsiaalsed võrgustikud, mis sisaldavad kõikide vajalike valdkondade spetsialiste; kvaliteetse tootmise saavutamiseks on vaja loovust ja innovatsiooni. Eestlane ei saa midagi kvaliteetset toota, kui jäljendame lihtsalt teisi või teeme õpiku järgi - meil on siin erinevad tingimused kõigist teistest. Lisaks ei kirjuta maailma edukaimad tihti kõiki oma saladusi õpikusse, vaid igaüks, kes tahab turgu hõivata, peab need ise uuesti avastama. Seega on vaja loovust - innovatsiooni - selleks, et kohaneda siin ja praegu eksisteerivas keskkonnas ja omandada informatsioon, mida meie eest varjatakse. Kohanemine tähendab tipptasemel, maailmatasemel kaubaartiklite tootmist sellest, mis on kättesaadav ja odav siin ja praegu - äkki saaks, kui välja mõelda, ka Eestis eksisteeriva toormaterjali mõnes kasulikus asjas ära kasutada? Kui meil ei ole siin plutooniumi, aga on põlevkivi, siis ilmselgelt oleme huvitatud sellest, kuidas teha põlevkivist midagi võimalikult kasulikku, mitte sellest, kuidas teha seda plutooniumist. Inimene, kelles ei ole innovatiivsust, sõnastab niipidi, et Eestis ei ole väga kalleid ja kasulikke maavarasid; inimene, kes taotleb innovatsiooni, leiab hoopis, et eestlased ei ole suutnud enda maavaradele piisavalt kasulikku rakendust leida - sest väärtuslikuks muutub maavara alles siis, kui inimene õpib sellest midagi tegema; 1000 aastat tagasi ei erinenud uraanimaardla millegi poolest lubjakivimaardlast - ehk ainult tervist kahjustas rohkem. Aga kõige kasulikum on siiski Eesti ajumaardla ning sellest toormaterjalist midagi luua - ajusid tuleb töödelda võimalikult iseseisvaks, võimalikult targaks, võimalikult innovatiivseks ja võimalikult kõrgelennulisi mõtteid mõtlevaks. See tähendab sõnavabadust, arvamusvabadust, antiajupesu ning seda, et on mingi keskne Eesti idee, mida inimesed toetavad. See tähendab seda, et riik teenib välja väga suure usalduse, kuni inimesed hakkavad toetama riiki, et toetada iseennast, et riik saaks neid paremini toetada. Vaja on ka laiaulatuslikke võimalusi tegutsemiseks, loomiseks jne.. Vaja on inimeste panuse märksa suuremat märkamist ja tunnustamist riigi poolt - kuna iga inimese panus on oluline, tuleb seda teha ulatuslikumalt ja personaalsemalt, luua riigi ja rahva koostöös võimalikult hea tugistruktuur, võrgustik, mis toetaks innovatsiooni.

Eesti julgeolek taandub sellele, kui suurt kasu saavad teised riigid Eestist ning ennekõike - kui suurt kasu nad saavad Eesti julgeolekust ja arengust. Kui suuta see kasu maksimaliseerida, leida harmoonia teiste riikide ja enda tahte vahel, kui suuta saavutada see olukord nii, et keegi ei saaks otsest kasu Eesti julgeoleku vähenemisest, siis muutub Eesti tugevamaks.

See tähendab, vastama peaks järgmistele tingimustele:

Eestlastel peaks olema väga hea ja realistlik ülevaade poliitikast ja Eesti suhetest teistega. Vaja on, et iga eestlane otsiks kasulikke ekspordiartikleid ning lähtuks kaalutlustest, mis toimivad.
Eesti võib eksportida asju, mida suudavad teha ka teised, ent peaks keskenduma asjadele, mida teised teha ei suuda. See tähendab - ekspordiartiklina on leib ja juust head, kui keegi neid ostab, aga need ei ole julgeoleku tagatisena tugevad, kuna teised riigid leiavad alati kohti, kust kiirkorras leiba ja juustu osta. Samas, kui suudame toota kasvõi väikseid detaile väga olulistesse süsteemidesse, koondada teadmist, mis on seotud tähtsate strateegiliste turuniššidega ning luua uusi selliseid turunišše, muutuda välismaiste ettevõtete, inimeste ja valitsuste jaoks mingites punktides vajalikeks ja olulisteks - selline areng tähendab seda, et meie huvidega arvestatakse ning lepitakse kollektiivselt kokku toetuses meile.
Eesti peab koondama väga suurt kogust informatsiooni ja ideid. Eesti peab olema võimeline leidma kiiresti ja tõhusalt uusi lahendusi, pakkuda kiiresti lahendusi teiste riikide võimalikult tõsistele probleemidele.
See tähendab seda, et Eesti valitsus peaks ostma mujalt, sõpradelt, sisse kõike, mida on võimalik importida. Eestimaist ei ole tehnoloogiasektoris vähimatki mõtet eelistada. Ainult nii saab tekitada olukorra, kus Eesti tarkvarafirmad on täiesti sunnitud tootma asju, mida saaks eksportida - asju, mida Eesti riik ostab neilt vaba konkurentsi korras kõikide teiste riikide arendusfirmadega.
Riik ei tohiks tellida meie tarkvaraarendajatelt spetsiaallahendusi, mis on kasulikud ainult Eesti riigile. Tuleb jälgida, et kõik lahendused, mida Eesti riik Eesti tarkvarafirmadelt tellib, oleks müüdavad ka mujale maailma - vastasel korral ei ole neist Eesti riigile julgeoleku ja maksude alast kasu. Riik peaks tegema investeeringu - ostma erasektorist ainult sellist tarkvara, mille müümine välismaale tooks kiiresti maksude näol selle tarkvara hinna tagasi; muud tarkvara tasub tellida ainult väga suure vajaduse puhul (mis teebki sama välja, sest selline suur vajadus tekib ennekõike siis, kui keegi teine odavat ja efektiivset lahendust ei paku).

Eesti on liiga väike, et lüüa läbi sektorites, kus on tugev konkurents - vanades sektorites. Väike riik saab edukalt müüa ainult uudseid ideid, mille arendusse pannakse koheselt piisavalt raha; Eesti jaoks on start-upid kohane ärimudel veel enam, kui USA jaoks, kus see on tavaline praktika. Ainult uudseid ideid on võimalik arendada teistest kiiremini, sest vanade ideede teostuses on teistel palju suuremad kogemused ja palju rohkem tööjõudu - kuidas saaks Eesti mõne aastaga jõuda järgi firmale, kes on oma valdkonnas tegutsenud juba 10 aastat ja paigutab oma arengusse kogu aeg rohkem raha, kui eestlased selles valdkonnas konkureerimisse? Ainus võimalus on töötada välja uudsed ideed, mille tohutut potentsiaali teised kohe ei mõistakski, ning paigutada nende arendusse mõistlik kogus raha. Seda saab teha ainult vastastikuse toetuse korras - Eesti väikefirmad ja isegi suuremad ei julge samas kergesti võtta riski, mis start-upiga kaasneb.

Start-up peab vastama võimalikult paljude, oluliste ja meile sõbralike jõudude võimalikult suurele probleemile; probleemidele, mis on tõsisemad meie vastaste jaoks, ei ole erilist vajadust vastata. Eesti peab leidma maailmast väljakutseid, mida siinsed elanikud suudaks organiseeritult vastu võtta. See on tugevam kaitse, kui sõjaline jõud - seda enam, et ka sõjalist jõudu tugevdab ennekõike tootmise efektiivsus; ainult treeningust ei piisa.

Tarkvaraarenduses võiks loobuda populismist

2010-05-08T13:20:00.002+03:00

There is nothing more frightful than ignorance in action - Johann von Goethe

Klassikaliselt on tarkvaraarenduses olnud kasutajate jaotus, kus ühele küljele jääb dumbuser, teisele poweruser. Noh, tegelikult tuleb poweruserist edasi veel programmeerija, sealt edasi tarkvarainsener/-arhitekt ja lõpuks veel need mõned parimad programmeerijad, kellest paljusid kõik teavad ...aga hetkel huvitab see dumbuser/poweruser jaotus.

Dumbuserit ja poweruserit eristavad mõned väga kindlad asjad - poweruseril on koht, kuhu oma uued teadmised kirja panna; tal on küllaltki hea mälu ja ta on piisavalt taiplik, et asjadest aru saada. Ma olen elu jooksul näinud powerusereid, kes on arvutit kasutanud paar päeva või kuu aega - lihtsalt istuvad arvuti taha maha ja ongi poweruserid - ja dumbusereid, kes on kasutanud juba viis või kümme aastat. Esimest siit sai näha muidugi siis, kui arvutid alles tulid, Eestisse siis. Dumbuseri võiks tõlkida lollkasutajaks ja poweruseri tarkkasutajaks.

Kõige suurem erinevus, mille järgi neil kahel tavaliselt vahet teeb, on suhtumises. Tarkkasutajale piisab tavaliselt õigest manuaalist, mille ta siis läbi loeb ja selgeks teeb. Lollkasutaja ei taha mingit manuaali, isegi mitte 10lk pikka. Lollkasutaja tahab, et keegi töö ära teeks. Kui teha asi ära ja püüda talle seletada, kuidas see käib, et ta teinekord ise teeks, siis ta hakkab karjuma - vähemalt, kui teha tuleb kaks klikki rohkem, kui lihtsalt vajutada nupule "paranda" või "ok". Siit on võimalik aru saada, et peale kümneaastast kogemust on kahe vahel lõhe ainult suurem - lollkasutaja tuleb ikka küsima, et kust seda reavahet tehti või kuidas kiri ära saata, kuna ta unustas selle vahepeal maal ära, tarkkasutaja uurib järjest keerukamaid asju ja oskab selle aja peale vabalt kasutada juba igat programmi lollkasutaja arvutis - mida see pole käimagi panna proovinud - pluss veel teist sada korda sama palju oluliselt keerulisemaid programme, millest umbes pooli ei oskaks lollkasutaja ei installida ega käivitada.

Keegi ühes Eesti foorumis kirjutati hiljuti, et 30 aastat tagasi oli tehtud kuskil siinkandis uuring, et kuhu arendada telefone. Küsiti kasutajatelt, et kas neile meeldiks kaasaskantav telefon - kasutajad ühel meelel, et pole tarvis (linn ju kubiseb telefoniputkadest, eks ole). Küsiti ka seda, et kuidas meeldiks videotelefon - jah, muidugi. Nüüd on mõlemad asjad juba ammu valmis tehtud - videotelefone ei viitsi keegi osta, skypet kasutades sisse lülitada ega oma mobiilis isegi vaadata, kuidas see käib. Mobiil on pea kõigil olemas.

Sellega seoses tahaksin rääkida populismist tarkvaraarenduses.

Populism tarkvaraarenduses

Better to ask a question than to remain ignorant. - Proverb

Kuna kõik teavad, et klient on kuningas, siis on püütud kliendile ka mõningast otsuseõigust liigutada. Kuna klient võib päid maha võtta, siis on leitud hea viis temaga toime tulekuks - ise otsustab, ise rikub ära, ise vastutab ja pea võtab endal maha. Selle asemel, et kliendiga kakelda, minnakse iga kliendipoolse lollusega kaasa tingimusel, et see tehakse kiiresti algelisel kujul ära (ja mainitakse ka paremaid viise asju teha) - kulutades aega lolluste ära tegemisele hoitakse korras inimsuhteid; klient ei lähe ära, kuna ta ei saa, mida tahab. Paljude lollustega läheb klient lõpuni välja ja siis polegi muud, kui ära teha - ise tellis, ise vastutab, peaasi et raha ära maksab. Ja see kõik on õige; kui hakata kliendiga piike murdma, siis on õhus küll ehk parem idee, aga klient ei saa ju rahule jääda isiklikult veendumata, et tema idee oli jama. Teatud turuniššides - seal, kus võimutsevad lollkasutajad, aga ka seal, kus kliendil on vastupidi liiga hea arusaam oma oskustest - tehakse asju populistlike loosungite ja kliendi arusaamade pinnalt. Probleem on selles, et need firmad on jäänud turul suures osas peale - kui 10a tagasi oli selline suhtumine harv nähtus, siis nüüd on see igapäevane. Probleem selles, et isegi Linux on võtnud suuna sellisele arendusele ja muutunud lollkasutaja töölauaks, ehkki õnneks on seal ka tarkkasutaja jaoks rohkelt võimalusi ja need ka arenevad; siiski asendus Windowsi lollkasutajapõhisuse üle irvitamine üks hetk mingi "turu hõivamisega" (kas pole tobe, kui vabavara meeleheitlikult turgu hõivab, et võita kasutajaid, kes ei oska seda isegi mitte edasi arendada ega maksa raha ja kes ei taha kulutada poolt tunnikest, et asjast aru saada?) Kellele ja miks?

Mina kogenud programmeerijana võin kujutleda vaimusilmas võimalusi, millest lollkasutaja ei oska undki näha; tunnetada ennast kasutamas asja, mille valmistamine võtaks aastaid ning saada aru kasutusmugavuse nüanssidest selle unistuse juures. Lollkasutaja jaoks on kolme kliki õiges järjekorras tegemine keeruline - ausalt, ikka veel, kuigi nad oskavad juba Wordi kasutada ja kirjutavad Exceli lausa CV'sse sisse. Me oleme kümne aastaga lollkasutajaid väga palju edasi arendanud, jõudnud juba kolmanda või neljanda versioonini, aga asja olemus ei ole muutunud vähimalgi määral - väga paljud lollkasutajad ei ole transformeerunud tarkkasutajateks, nad ei saa ikka veel aru, et eksisteerib Google, eksisteerivad manuaalid ja kui endale meelde ei jää, võib kasutada vihikut. Ja et see, kui miski on esmapilgul arusaamatu, näitab seda, et see võib peale mõningast harjutamist olla väga mugav, mitte seda, et see on halvasti tehtud; kui miski on kohe esmapilgul arusaadav, siis näitab see halvasti läbi mõeldud liidest.

Need võimalused ...kui programmeerija kujutleb vaimusilmas asja, mida veel ei eksisteeri, aga lollkasutaja ei saa asjast, mis eksisteerib, kümne minutiga aru; siis kui nüüd programmeerija räägib talle kümme minutit asjast, mis ei eksisteeri, siis ei saa ta sellest õigesti aru. Ilmselt, kui ta ei saa proovida, siis sellest, millest ta muidu kümne minutiga aru ei saa, ei saa ta selgelt aru ka tunni ajaga. Aga kui lollkasutaja saab aru, siis tihti ei jää talle meelde ja ta ei näe tervikut - nii et kui rääkida kiiresti sajast sellisest detailist, mis on plaanis uues programmis, siis ei saa ta enam üldse millestki aru.

Mida see põhjustab? Aga loomulikult seda, et kui lollkasutajale esitada küsimusi, rääkida temaga kõik läbi ja lasta prototüübis huvitavamaid asju paar tundi proovida, siis teha tema plaanide järgi, siis on tulemuseks täiesti masendav programm. Tulemuseks on programm, mis üldjoontes - kuigi mitte detailides - on lollkasutaja jaoks kujutletav. Tegelikult räägib lollkasutaja palju rohkem, kui ta ise aru saab - kui need asjad, millest ta räägib, kuna need tunduvad hea mõttena, lihtsalt ära teha, siis on ta väga vihane. Ja kui neid mitte teha, siis on ta ka väga vihane, sest kuni need ei ole valmis ja kuni ta ei pea neid reaalselt kasutama, tunduvad need endiselt väga hea mõttena.

Selleks kasutatakse iteratiivset programmeerimist - tehakse nädalaste juppide kaupa, arutatakse kliendiga reaalajas -, et asi nii ära teha, et klient oleks rahul. Aga - kuna käiakse kindlat rada ilma mingi suurema visioonita, tehakse väikeste tükkide kaupa katse-eksituse meetodil, siis on välistatud, et jõutaks nii hea lahenduseni, kui tasemel arhitekt tegelikult teha suudaks, kui talle vabad käed anda. Jõutakse pooletoobise lahenduseni, mis on ebamugav ja ei moodusta loogilist tervikut. Kui klient kasutab korralikku programmi, siis ta õpib seda järk-järgult, saab aina sügavamalt aru ja muutub aastatega proffiks, hakkab selle võimalusi üliproduktiivselt ära kasutama. Kasutasin seda "üli" eesliidet, sest ...kui teha kliendile programm, millest ta juba valmistamise ajal selgelt aru saab ja mille ta sisuliselt ise disainib, siis midagi sellist ei ole. Ta ei õpi aastate jooksul midagi juurde - kuidas ta saaks, kui juba tegemise ajal on esimene kriteerium, et kõik oleks kohe arusaadav ja arusaamatute asjade eest ei maksa keegi sentigi, vaid nuriseb hoopis, et mis jamale te oma aega kulutate. Millest aru ei saa - see on jama. Ja nii ongi tekkinud naljakas seis, et tööde juhtimises on kõige olulisem roll osapoolel, kes ei saa millestki aru. Selline klient soovitab ainult asju, mida ta on juba näinud ja kasutanud; asju, mis on talle mugavaks osutunud - mitte midagi uut, mitte midagi innovatiivset. Innovaatiliselt läheneda julgeb Steve Jobs, julgevad paljud start-upid, aga seda ei ole tavalistes kliendi jaoks programmeerimistes, kus liigub Eestis vähemalt 95% raha ja tööjõudu, kui jätta välja ekspordile keskendunud firmad.

See ongi küsimus - kas keskendutakse kliendi vajadustele (programmeerija esitab küsimused, mis on kliendi töökeskkonna kohta spetsiifilised, ning võtab juhtiva rolli, kuigi kogub mõistlikul määral tagasisidet ja teeb ikkagi iteratsioone, mitte waterfalli) või keskendutakse kliendi nõudmistele (kliendil on oma visioon, mis on tavaliselt katkine ja puudulik, ning programmeerija kirjutab talle ette, et ta jagaks selle nädala-paariga teostatavateks ülesanneteks, mida siis järjest ära tehakse, kuna klient kaugemale ei mõtle - vastutus liigutatakse kliendile). See on paratamatu strateegia, sest enamus kliente usaldab IT küsimustes ennekõike ennast ja palju vähem IT inimesi - kui tegu ei ole just asjade ära tegemisega. Raske on mõista, et idee ei ole mitte suvaline lause, vaid kandev ja korralik idee on terve mudel, kus on arvestatud erinevate aspektidega, lähtutud professionaalsest analüüsist ning nähtud ette terve rida võimalikke probleeme, millele on lahendused leitud juba idee täpses sõnastuses ja kujus. Kui sellist ideed hakkab teostama inimene, kes kõiki neid algseid kaalutlusi ei mõista, siis võib idee kaotada lausa kõik oma väärtuse - tundudes küll alguses hea ja huvitav. Kui idee ongi välja mõeldud inimese poolt, kes asja ei jaga, siis võib see kõlada sama innovatiivselt ja huvitavalt, kui mõni professionaalne idee, aga kui hakata tegema, siis selgub, et päris kõik ei klapi - ja kui kuu aega kasutada, selgub, et asi on suisa ebamugav. Terviklik idee sisaldab ka andmebaaside kuju, algoritmide valikut, tehnilisi detaile - idee läheb sujuvalt üle arhitektuuriks. Mida tarkvaraarhitekt nimetab "ideeks" on üldiselt juba tema peas moodustunud tervik; mida lollkasutaja nimetab ideeks, kõlab umbes nagu "teeks mingi ägeda programmi ehitajatele, millega saaks väga kiiresti materjalide sobivust hinnata" - iseenesest ju väga hea, kui teha ehitajatele tõsiselt äge programm, aga probleem on selles, et see lause ei sisalda endas mitte ühtegi ideed. Või näiteks: "teeks uue infosüsteemi maksuametile". Jällegi, mis puudu on, on idee. Kui võtta selline pseudoidee (rangelt keelelises-filosoofilises mõttes on tegu muidugi ideega, aga seljuhul oleks idee ka plaan hommikul üles tõusta; ärilises mõttes siin mingit ideed ei ole) ja hakata seda kliendi nõudmiste põhjal arendama - sest kliendiga koostöös arendatakse justnimelt ideed tagasiside põhjal programmeerijalt, mis väljendub reaalses arenduses -, siis võib sellest tulla suuremat sorti jama.

See on tore, kui mingi amet tellib tarkvaraarhitektilt analüüsi, et kuidas saaks kasutada infotehnoloogia vahendeid selle firma töefektiivsuse tõstmisel - tihti võib tõsta seda efektiivsust kordades küllaltki väikse vaevaga, kui mõni firma veel üldse tarkvaralisi vahendeid ei kasuta -, seejärel võib mõnda selles analüüsis soovitatud asja ka tegema hakata, kasulikkust arvutada jne... Ka seda tehakse piisavalt. Programmeerijad peavad põhjalikult uurima, kuidas klient töötab - ideaalis osaleks programmeerija mõnda aega kliendi firma töös, kasvõi iga nädal pool päeva; elaks mingil määral sisse. Seda juhul, kui see töö on jõukohane. Kommivabrik ei küsi lastelt, milline võiks olla vabriku tehnika ja sisustus; millisest toorainest komme teha. Ehitajad ei uuri klientidelt, kes maju tellivad, kas neile sobiks paremini plastmassist, terasest, kivist või asfaldist vundament.

Enamus asju, mis on esmapilgul lahedad, ei paku pinget aastateks ...asjad, mida tõesti kasutame ja mis on pidevalt praktilised, võisid esmapilgul olla igavad, keerulised või arusaamatud. Kogemusest teavad paljud, et ülistiliseeritud ja ägedad korterid on tihtipeale üsna tüütud, kui on vaja sellistes mõnda aega elada. Programmeerijad teavad pikkadest kogemustest väga erineva tarkvaraga, kasutajate ja kasutusmugavuse analüüsist ja paljust muust just seda, milline tarkvara on hea kasutada ka kuu, aasta või kümnendi pärast - põhimõtted arenevad välja, mille järgi hinnata; klient jääb siiski esmamulje juurde uusi asju hinnates ja arenguid suunates, aga ka enda endise kogemuse juurde, mis ei lähtu kujutlusvõimest ja tehniliste võimaluste täpsest tundmisest ega ka ulatuslikust teadmisest selle kohta, mis on mugav ja mis ei ole.

Populism tarkvara keerukuses

To be ignorant of one's ignorance is the malady of the ignorant - Amos Bronson Alcott

Parim programm on selline:

Alguses keeruline, aga üht-teist saab tehtud.
Kuu ajaga õpid palju huvitavaid võimalusi, kui natuke pingutad.
Järgmise kuuga teed ära kordades rohkem, kui kahe kuuga teeb teise programmi kasutaja, kelle programm ei nõua kuu aega õppimist.
Kõik temaatiline, mida võib olla vaja teha, on kuidagi võimalik.
Aastatega leiad pidevalt uusi tehnikaid, viise selle programmiga asju teha ja nippe, mida programmi tegijad on läbi mõelnud ja programmi üldise ideega sedavõrd hästi sidunud, et õppimine toimub sujuvalt.

Võtame näiteks: Photoshop, Flash, Google otsimootor, Python või PovRAY, OpenGL.

Halb programm on selline:

Paned käima, kohe saad aru ja tundub äge.
Hakkad kasutama ja töötab, teed oma asju järjest ära.
Kuigi kõigest saad aru, uusi võimalusi ei leia.
Kuu aja pärast ei tundu enam eriti äge, aga uut ka ei viitsi tõmmata.
Kuskil on piir, millest keerukamaid/võimsamaid asju enam teha ei saa - kui jõuda teatud arengustaadiumisse, on ainus võimalus hakata teistsugust tarkvara kasutama.

Tihedas koostöös kliendiga, kui klient ei tunneta oma ignorantsust ja tahab kõike oma käe järgi paika panna, protsessi juhtida, siis tekivad kergesti sellised programmid. Tarkkasutaja seisukohalt on suur osa tänapäeva tarkvara selline - Windows, Java, Visual Basic ning pea kõik viimase aja tellimustöödena tellitud rakendused Eestis.

Kas euroliit piirab sõnavabadust?

2010-05-05T21:59:00.000+03:00

Ma olen palju kuulnud jutte sellest, et eesti meediat kallutavad poliitikud; et poliitikud jälgivad artikleid ja proovivad ebasoovitatavaid teemasid eemale hoida ...liiguvad jutud, järelikult keegi levitab neid. Kas see keegi on poliitiline jõud, poliitilisi jõudusid maha tegev jõud või siis informeeritud isik - seda ei tea. Mis on hullem - väidetakse, et lausa Brüssel tahab, et see nii oleks. Teame kõik hästi veneaegset demagoogiat, et Moskva tahab ja Moskva nõuab - tahtis, nõudis, aga teist sama palju panid meie poliitikud juurde ja kolmat sama palju asutuste juhid, äkki kasvatas ka mõni oma lapsi kinnitades, et Moskva tahab, et sa nii käituks ;)

Niisiis: kui siia satub keegi Brüsselist seda lugema, siis minu üleskutse on see, et pidage vahel avalikke ettekandeid sõnavabaduse, multikultuursuse ja muude oluliste asjade teemadel. Niisama, meeldetuletuseks. Ja hoolitsege selle eest, et ka eestlased neid muuhulgas lugeda saaks ning veenduda võiks, et nii ongi - ja et keegi seda demagoogiaks ei saaks pöörata ;)

Mõtted teemal: Makromajandus on uus must

2010-05-05T18:55:00.000+03:00

Mulle hakkas meeldima minu kommentaar, mille kirjutasin siia. Seal kritiseerib priitp sotside ja rahvaliidu ühisavaldust.

Eesti arengumudel on alates taasiseseisvumisest lähtunud ekslikust eeldusest, et makromajanduslik edu jõuab iseenesest igaühe õuele ning kiire majanduskasv tagab sotsiaalse turvalisuse ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata.

Sisult ma nõustun sellega, et see on nii. Samas on priitp'l õigus, et mingit makromajanduslikku edu Eestis siiski ei ole - kui oleks, siis oleks siin kõigil parem elu.

Minu kommentaar (mis on küll suunatud ennekõike "rahva pettumusele ja kibestumisele apelleerivatele populistidele", kui sedasama priitp poolt kritiseeritud teksti tsiteerida):

Siin tuleb ühest asjast aru saada ...lihtrahval läheb täna halvasti. Süüdi - rikkad muidugi, kes muu, kõik, kellel läheb hästi. Kes võiks pakkuda: rohkem töökohti, rohkem raha, rohkem muusikat. Hoiavad kõike enda tarbeks, eks ole.

Markomajanduslik edu - kehastab seda, et ikkagi on mingeid rikkaid. Lihtne inimene - kust raha tuleb, muidugi on see rikaste käes ja sealt tulebki. Poliitikud - valijate enamus on lihtinimesed, rõhume siis selle ebausu peale, mängime nende isiklike huvide pele ja selle peale, et nad liituvad rõõmsalt igasuguse demagoogiaga, mis annab mingit alust rikastelt midagi ära võtta, et äkki õnnestubki. Tulemus - kommunism ja diktatuur, kui läbi läheb. Meeleheitlikult paigutatakse inimesi erinevatesse klassidesse, uuesti teistpidi, ringi ja tagurpidi, üles ja alla, proovitakse üht ja teistpidi ...jagatakse kõike laiali, jagatakse uuesti ümber, võetakse ära ja antakse tagasi, kuni kõik ära kulunud ja otsas on. Siis tuleb mõnest ajakohasest USAst (majanduslikult suurvõimult) nänni - tolmulappe ja pesumasinaid -, mida ise teha ei oska. Kuulutatakse selle suurvõimu turufilosoofiat, seda endale õigupoolest selgeks tegemata ja mõistmata, kinnitatakse, et me ehitame siin just sellist toimivat majandust, jagatakse seda ka laiali ja ringi, kuni see ära kulub ja otsa saab. Suurvõim ehk lootis, et saadakse ära ja kasutatakse saadud algkapitali mõistlikult - tegelikult käib ikka edasi üks suur pirukajagamine.

Ja mul on tunne, et Eesti vasakpopulism baseerub just sellel, et selline "pirukajagamise" mentaliteet on väga levinud - kui rääkida majanduslikest raskustest, kipub jutt ainult ja ainult sotsiaalpoliitikale kalduma, kuigi ilmne on see, et ega siin Eestis suurt ei tehtagi, mida ümber jagada ...kui rääkida väärtuse loomisest ja majandusest, siis vähemalt mina enda (sugugi mitte halvasti valitud) tutvusringkonnas tunnen sellist kibestunud, pettunud ja solvunud nooti - ma saan aru, et sotsiaalpoliitika on jama, aga sama hästi saan ma aru, et majandusfilosoofia on katastroof ...väga üksikud on selgelt läbi mõelnud toimiva majanduse praktilisest aspektist - ja seda saades aru, et majandus puudutab just nimelt väärtuste loomisele organiseeritud struktuure, motivatsiooni ja tehnoloogiat, personalikoolitust ja paremat väljaõpet; igasugune sotsiaalpoliitika on küll majanduse küljes, majandusest sõltuv ja sellega seotud, samas ka majandusele teatud katet loov (uute inimeste ja hariduse näol); majandust on raske väaadelda ilma haridussüsteemi ning kõige selleta, mis toetab uute inimeste kasu ja mentaliteeti ...siiski on majanduses esmane mõista, hinnata ja väärtustada tootmist, tootjaid ja äri, mitte neile kuidagi vastanduda, samas püüdes ikkagi nende nektarit võimalikult palju endale imeda ja kätte saada. Nagu vanasti öeldi, saetakse oksa, millel istutakse - tohutu kogus inimesi usub siiralt, et just edukad majandajad on nende kannatustes süüdi, rikkad on pahad ja hiigelkasumid on kõige hullem asi üldse. Aga ei ole nii, kohe kuidagi ei ole - süüdi on korruptsioon, süüdi on ideaalide ja õiglustundeta poliitikud, süüdi on lihtne ebakompetentsus ja rumalus, aga süüdi ei ole majandus, mis toodab sellegi vähese, mis meil siiski on.

Mina ei usu mitte ühegi inimese juttu õiglusest ja poliitikast, kes ei tunnista sõnapaare "aus ärimees" ja "kõrgemaid eesmärke teeniv ultrarikas" (viimane link on vaieldav, muidugi, aga vaataks korra asja positiivset poolt ka, või Warren Buffett). Sellisel juhul tajun ma lihtsalt kadedust, küündimatust ja rumalust, mis ei ole ükski minu jaoks positiivne omadussõna ...alles inimest, kes tunneb, et on olemas ausad, õiglased ja positiivse visiooniga poliitikud, võib lasta poliitikasse; inimesele, kes ei tunnista ausat äri, ei tohiks kunagi anda liiga palju raha, et enda oma alustada. Sellised inimesed ei ole lihtsalt asjadest aru saanud - tegelikult usub ausa rikka olemasolu igaüks, kes usub südames ausa vaese olemasolu; kes ei usu ausa rikka olemasolu, selle puhul on pea kindel, et ta ei usu ka ausa vaese olemasolu - ja kuhuiganes ta jääb, järeldus tema enda kohta? Või on ta siis paranoiline, kes usub, et tema on ainus hea inimene maailmas, aga see on veel hullemgi. Ja mul on siiralt halb meel sellest, et Eestis nii vähe neid on, kes tunnistaks ausa poliitiku olemasolu, sest just selle pärast ei ole mul kedagi valida. Keegi lihtsalt ei tunne printsiipe, kuidas olla aus ja edukas korraga - kuigi nii arenenud majandusteooria, kui näiteks eetika ja poliitikateooria alates Aristotelesest just tegelebki. Aga vahel jääb mulje, et sadadest inimestest, keda võib lugeda või kuulata, on enamus teinud endale selgeks ainult korruptsiooniskeemid ja finantspettused ning ainult ootab oma võimalust - seniks süüdistades teisi oma kahtluste alusel. Ja keegi ei tööta nii põhjalikult läbi inimeste taustasid, et koos veenvate põhjendustega need ausad sealt üles otsida - kõigil jätkub silmi ainult pättide jaoks. Ja see on masendav.

Aga peale üksikuid artikleid, mida ma sotsidelt olen lugenud, ei tundu mulle, et nad selles osas eristuks - või ka peale seda avaldust, mis rääkis makromajandusele keskendumisest, aga ei puudutanudki asjaolu, et ka makromajandusega on seis tegelikult päris problemaatiline. Kumab läbi populismi - üks selline ühekülgne avaldus tõendab ehk seda, et ka hiljem hoidutakse nendest teemadest ja parempoolsete väärtuste aussetõstmisest. Sest parempoolsus, nagu ka vasakpoolsuse, sisaldab ennekõike olulisi väärtusi; teiseks populismi ja demagoogiat, mis toetub just nende väärtuste kaudsele rõhutamisele. Nii et vähem demagoogiat, aga mitte vähem parempoolset demagoogiat või vähem vasakpoolset demagoogiat. Muidu tundub, nagu püütaks kahe mõiste vahele assotsiatsiooni tekitada.

Väljavõte artiklist: Paul Graham, How to Make Wealth

The Pie Fallacy

A surprising number of people retain from childhood the idea that there is a fixed amount of wealth in the world. There is, in any normal family, a fixed amount of money at any moment. But that's not the same thing.

When wealth is talked about in this context, it is often described as a pie. "You can't make the pie larger," say politicians. When you're talking about the amount of money in one family's bank account, or the amount available to a government from one year's tax revenue, this is true. If one person gets more, someone else has to get less.

I can remember believing, as a child, that if a few rich people had all the money, it left less for everyone else. Many people seem to continue to believe something like this well into adulthood. This fallacy is usually there in the background when you hear someone talking about how x percent of the population have y percent of the wealth. If you plan to start a startup, then whether you realize it or not, you're planning to disprove the Pie Fallacy.

What leads people astray here is the abstraction of money. Money is not wealth. It's just something we use to move wealth around. So although there may be, in certain specific moments (like your family, this month) a fixed amount of money available to trade with other people for things you want, there is not a fixed amount of wealth in the world. You can make more wealth. Wealth has been getting created and destroyed (but on balance, created) for all of human history.

Suppose you own a beat-up old car. Instead of sitting on your butt next summer, you could spend the time restoring your car to pristine condition. In doing so you create wealth. The world is-- and you specifically are-- one pristine old car the richer. And not just in some metaphorical way. If you sell your car, you'll get more for it.

In restoring your old car you have made yourself richer. You haven't made anyone else poorer. So there is obviously not a fixed pie. And in fact, when you look at it this way, you wonder why anyone would think there was. [5]

Kids know, without knowing they know, that they can create wealth. If you need to give someone a present and don't have any money, you make one. But kids are so bad at making things that they consider home-made presents to be a distinct, inferior, sort of thing to store-bought ones-- a mere expression of the proverbial thought that counts. And indeed, the lumpy ashtrays we made for our parents did not have much of a resale market.

Minu enda edasised mõtted samal teemal.

Delfi päeva komm rämpstoidust on jama

2010-05-05T14:14:00.001+03:00

Mõnda aega tagasi jäi pilk sellisele delfi päeva kommile:

PUBLIKU PÄEVA KOMM: seni, kuni maailmas on nälgivaid lapsi, ei ole ükski toit rämpstoit!

Tahaksin öelda, et see on naeruväärne. Võtaks mõningad situatsioonid:

Sul on 10 kotti kartuleid ja sa teed neist ribad, peale paned rohkelt õli. Tulemuseks rämpstoit - friikartulid. Inimesed söövad ja tervis halveneb.
Sul on 10 kotti kartuleid ja sa teed kartuliputru ja keedukartuleid, korralikud toidud paned kokku, mis ei ole rämpstoit. Inimesed söövad ja tervis jääb heaks.

Loomulikult ei saa siin luua seost nälgivate lastega.

Teine näide:

Sul on purgitäis kurki ja sa paned sinna rohkelt e-sid, mis konserveerivad toitujaid. Tulemuseks rämpstoit.
Sul on purgitäis kurki ja sa paned need toidu kõrvale või müüd värskelt. Tulemuseks värske toit.

Kolmas näide:

Sul kasvavad peenral maasikad ja sa valad need kahjulike putukamürkidega üle. Tulemuseks mürk, rämpstoit.
Sul kasvavad peenral maasikad ja sa kasutad mõnda loodussõbralikku ja tervisesõbralikku viisi putukatest hoiduda - ja vaatad ka ennem, kas seal üldse on putukaid või sellist ohtu. Tulemuseks ei ole rämpstoit.

Ma kutsuksin üles, et ärge saatke nälgivatele lastele rämpstoitu, lugupeetud delfi kommenteerijad ;)

Mis on liigkasuvõtmine?

2010-05-05T14:09:00.000+03:00

Kunagi, lugedes raamatuid, tundus mullegi - nagu tundub, et pea kõigile -, et liigkasuvõtmine = intressidega laen ning kui mingis muus kontekstis räägitakse liigkasuvõtmisest, siis ülekantud tähenduses. Hiljem sain aru, et vanade raamatute autorid seda nii ei mõelnud. See, mida mina pidasin ülekantud tähenduseks, ongi selle sõna otsene tähendus.

Vaataks sõna ehitust - liig(se) kasu võtmine. Liigne - liiga palju. Kasu võtmine - esialgsele panusele lisanduva summa, töö või vara tagasi tahtmine. Liigkasuvõtja võib olla firmajuht, võttes liiga suuri kasumeid; töötaja, nõudes rohkem palka, kui tema tööst saadav kasu (see küll on võimalik ennekõike riigibürokraatias, kus "tööandja" tegelikult midagi ei otsusta) jalõpuks see, kui pank võtab kasu liiga palju. Aga pank ei võta liiga palju kasu kaugeltki mitte alati.

Minu meelest ei tohiks ka nuriseda selle üle, kui firmajuhid võtavad hiidkasumeid - kasu nende tööst võibki olla hiiglaslik. Nuriseda tuleks siis, kui nad võtavad liigkasumeid ...ja erinevus kahe vahel on raskesti tabatav, ent võib olla väga suur. Kui inimene mõtleb välja vähiravimi, mille lihtne apteeker poole tunniga komponentidest valmis segab ja mis ravib terveks vähihaige, siis sõltub kasu paljudest asjadest. Kui vähihaige saab järgmisel päeval liiklusõnnetuses surma, siis mingit kasu sellest polegi; kui vähihaige hakkab terroristiks, on sellest ainult kahju - üldjuhul on sellest siiski suurem või väiksem kasu, patsient võib elada veel 10 või 50 aastat ja ta võib teha suure avastuse või üksjagu lihtsat tööd. Ravides sadu tuhandeid haigeid, on sellest üldiselt siiski peamiselt kasu - ja väga suurt kasu. Apteekrite tööst on kasu natuke rohkem, kui siis, kui nad segaksid kokku köharohtusid - kerge oleks leida asendajaid, nii et see kasu ei ole hiidkasu -, aga selle ravimileiutaja tööst on kasu umbes nii palju, kui palju kõikide nende inimeste elud kasu toovad; hüvet on tema tööst täpselt nende elude endi jagu pluss kõige selle kasu poolt tekitatud hüve. Niisiis ulatub see otsene, ühe inimese poolt tekitatud kasu näiteks 100 000 vähihaige puhul 100 000 000 000 krooni kanti juhul, kui iga haige toob ülejäänud elu jooksul ühe miljoni võrra kasu - ja selles poleks midagi imestamisväärset ka keskmise palga juures. Nii et kui selline arst võtaks välja kasu umbes sama palju, kui Bill Gates, siis see ei teeks temast veel liigkasuvõtjat. Loodame, et see raha omakorda pandaks samuti kõrgete eesmärkide teenistusse :)

Samas on väga palju firmajuhte, kes manipuleerivad töötajad tööle, ei anna inimestele teist valikut, teevad koostööd korrumpeerunud ametnikega ja mängivad enda kätte tootmisüksusi, mille töölised võrdsete ja mitmekesiste võimaluste korral ise parema firma käima võiksid panna - sellisel juhul on iga sent, mille ta kasumina välja võtab, liigkasu. Iga sent, mille võrra tema töötajad vähem kasu toovad, kui nad omapäi oleks toonud, on samuti liigkasu; niisiis on liigkasu isegi see, kui see firmajuht väga palju ei investeeri. Töötajad, samas, saavad vaegkasu, kui otsida sõnale paarilist.

Aga pangad ...kui pank annab talumehele kümme kartulikotti, talumees paneb need maha ja võtab üles sada kotitäit kartuleid ning annab kakskümmend pangale, siis ma ei arva, et see oleks liigkasu - pank otsis korraliku talumehe, kes oskas kartulitega ilmselt paremini ringi käia, kui nii mõnigi teine, ning need kartulid said hästi investeeritud. Pank peabki kasu saama. Kui aga keegi talumehelt pärast tema kartuleid ei taha või kui põldu tabab ikaldus - või kui kartulid, mis pank andis, olid mädanenud ja ei idane -, siis talumehel pole pangale midagi tagasi anda. Talumees ei saanud kasu, järelikult polnud ka pangast kasu - järelikult võib seda juba liigkasuvõtmiseks pidada, kui pank talumehelt 20 kotti kartuleid nõuab. Kui pank seda situatsiooni ette nägi ja tahtiski vanadest kartulitest lahti saada, siis on see kindlasti liigkasu - ja ühtlasi lepinguseaduse rikkumine. Seda veel palju hullemal juhul siis, kui pank ise mängib inimesi võlgadesse ja loob neis valemuljet, et inimesed arvaks, et nende rahapaigutus on investeering. Siin võib rääkida otseselt liigkasuvõtmisest panganduses. Kui seda teeb pankade kartell koostöös - siis on tegemist juba organiseeritud kuritegevusega, mida peaks uurima politsei; sellisel juhul on ka kõik need võlgnevused lepinguseaduse kohaselt õigustühised.

Sellised nüansid siis, mis mõnikord kahe silma vahele jäävad ...tegelikult olen juba paar aastat aeg-ajalt selle sõna tähenduse üle juurelnud ja vaikselt sellise seisukohani jõudnud.

Hinnakujundus - miks mitte lähtuda omahinnast

2010-04-29T15:29:00.000+03:00

Keegi eile väitis, et tänapäeva finantssüsteemi puudus on see, et kaupade hinnad ei lähtu mitte omahinnast, vaid sellest, kui palju nende eest maksma ollakse nõus. Olen väga kindlal eriarvamusel, aga kuna mõtlesin asju läbi natuke, siis kirjutan siia lahti. Kasumi ja kulu mõistetest olen enne kirjutanud, viies neid kokku üksikinimese eluga.

Niisiis kujunevad hinnad idee poolest enampakkumise teel - keegi inimene või firma toodab midagi ja selgitab välja, kes kui palju selle eest maksma on valmis. Sellest lähtuvalt müüb ta tehtud kauba neile, kes selle eest kõige rohkem maksaksid. Eeldatakse, et valmisolek maksta lähtub reaalsest vajadusest - sellest, kui palju see kaup loob ühe või teise võimaliku ostja jaoks lisaväärtust või hüvet; väga lolli ostja puhul see loomulikult nii ei ole. Näiteks annab arvuti teadlasele palju rohkem lisaväärtust, kui sekretärile - teadlase eest teeb arvuti kiiresti töö, mis võtaks teadlasel aastasadu (mitte küll teadustöö, aga selle nüri töö, mis sinna juurde käib); sekretäri eest teeb arvuti kiiresti ära töö, mis võtaks tal mõned päevad (teksti kopeerimine või ümber trükkimine või võimalus kiiremini kirjutada). Seega müüb Intel teadlaste ja mängurite jaoks täisvõimsusel arvuteid, sekretäride jaoks selliseid, kus on üks jupp ära võetud ja mis on sellevõrra aeglasemad. See on inteli meetod saada raha, et protsessorite arendust jätkata - väärtusepõhine turu segmenteerimine. Sellised meetodid on õigustatud; nüüd küsimusele, et kas kasumi võtmine on tähtis...

Kui kauba hind läheks paika omahinnaga võrdselt, siis kehtiksid sellised stsenaariumid:

Töötaja firmast saaks palka täpselt nii palju, kui palju ta sinna sisse paneb - saaks osta toidu ja öömaja, täpselt, sellega kõik piirduks. Kõik saaks ühtlast miinimumpalka.
Talumees, kes paneb maha kartulid ja võtab pärast üles mitu korda rohkem kartuleid, saaks tagasi mahapandud kartulite raha pluss veel midagi. Väga automatiseeritud töö puhul saaks ta tagasi ainult maha pandud kartulite raha, maamaksu ja bensiini hinna, lisaks väikse protsendi masinate hinnast ja toiduraha.

Küsimus nüüd selles, et tööd tehakse siiski ju selleks, et mingit uut väärtust luua endale ja teistele ...ja huvitav küsimus ka see, et kuna inimesed loovad kogu aeg väärtust, mis on suurem, kui see, millest alustati, mida kõige selle täiendava väärtusega siis teha tuleb?

Aga kui kauba hind läheks paika omahinna järgi, mida siis inimesed teeks, et rohkem raha saada:

Kulutaks tarbetult väga palju toormaterjali.
Võtaks tööle kordades rohkem töötajaid, kui vaja, et kasvatada omahinda.
jne...

Praegu on ka nii, et kui inimene suudab omahinda - tootmiskulusid - vähendada, siis seni, kuni teised talle järgi jõuavad, on see kokkuhoid tema kasum. See paneb inimesed võimalikult palju kokku hoidma - sealhulgas loodusressursse kokku hoidma. Siin on küll nii, et tegelikult peaks iga tootja maksma kinni ka kulud loodusele - selles osas võiks mudelit täiendada. Igaljuhul tähendab paremini optimeeritud tootmine ka praegu kindlasti väiksemaid kulusid, kui selline, kus omahinna vähendamise pealt otsest võitu ei oleks.

Ja mida see tähendab konkurentsis...

Praegu, kui keegi suudab tootmiskulusid 10 korda vähendada (palgata paremaid inimesi, leida uusi töömeetodeid ja osta või ehitada uut tehnikat), siis kauba hind sellest kohe ei lange. Kauba hind langeb sedamööda, kuidas teised järgi jõuavad.
Kui oleks teisiti - sellisel juhul lastaks kohe hind alla -, siis oleks see kõigi teiste jaoks täielik krahh - keegi hakkab järsku müüma asja sellise hinnaga, mis on mitu korda odavam, kui kõigi teiste tootmishind. Kliendid jääks ootama, et kõik laseks hinna alla ning tekiks situatsioon, kus see, kui keegi teeb uuenduse, oleks kohene ja üsna korralik turu solkimine.

Seega kujunevad hinnad enampakkumise teel - ühest küljest, kui palju kaupa kõik kokku toota suudavad; teisest küljest, kui suure hinnaga sellise koguse veel täielikult läbi saab müüdud. Kauba ostab see, kellel on seda kõige rohkem vaja. Makstakse reaalselt loodud väärtuse eest, mitte selle eest, kui palju tehti tööd - ja nii otsivad inimesed võimalusi, kuidas luua rohkem väärtust, tehes vähem tööd ja kulutades vähem ressursse. Klientide ülesanne on mitte osta, kui kokkuhoid on selline, et toodete kvaliteet või töötajate töötingimused langevad; sellist mentaliteeti juurutatakse aeglaselt, kuna seda peavad inimesed ise tegema.

Poliitiline korrektsus

2010-04-24T16:45:00.002+03:00

Olen juba mitmeid kordi kirjutanud artikleid, milles kaitsen Savisaart laimu eest ...mõelda, kui palju püsilugejaid sellega kaotada võib, aga samas - ikkagi -, tegu on ka üsna põhimõttelise küsimusega.

Kunagi lugesin kuskilt ilukirjanduslikust raamatust huvitavat väidet, mis andis edasi nii autori arusaamu, kui selle ajastu suhtumist - inimese, kes ei ole õige aristokraat, tunneb ära selle järgi, et ta ajab - teeb järgi - küll õigeid asju, aga pingutab alati üle. Usun, et paljude inimeste "poliitiline käitumine" käib selle alla.

Poliitik on oluline inimene riigis - tema saavutustest, möödapanekutest ja vigadest ning seaduserikkumistest peaks igal inimesel olema hea ülevaade. Selle ülevaate põhjal tehakse valikuid. Siin on võimalik kaks printsipiaalselt erinevat tegutsemisviisi, millest üks on õige ja teine ei ole.

Esimene, mitteõige, näeb välja nii:

Luuakse endale ülevaade poliitikutest, omistades igaühele kategooria "positiivne" või "negatiivne". Eestis on tavaline, et kas kõik poliitikud on negatiivsed või on üks-kaks tipppoliitikut ka positiivsed.
Positiivseid hakatakse upitama, negatiivseid maha tegema.

Upitamine on sama hull asi, kui laimamine - see on suhtumuslikult laimamise vastand, sisuliselt sama asi. Kellestki räägitakse häid asju, millel ei ole erilist alust või mis on täiesti valed, eesmärgiga tema sotsiaalset ja poliitilist positsiooni parandada. Teame, et äris ja poliitikas jäävad võitjaks need, keda võimalikult paljud valivad - seega moodustab inimese maine suure osa tema edust. Selletõttu tehakse nii äris, kui poliitikas reklaami ning antireklaami. Õigesti suunatud antireklaam, millel ei ole reklaami elemente ega huvipõhjustavat stiili, võib äri või erakonna põhja ajada. Rahva huvi ja klientide huvi on vältida poliitikuid ja firmasid, mis ei loo neile panusele vastavat väärtust, väärkasutavad (nende) ressursse või petavad ja valetavad.

Selle tõttu käib poliitikas teineteise jälgimine. Siin on võimalik eelmine strateegia, mida mainisin - upitamine ja laimamine. Upitada võib inimest, kes ongi väga hea, liialdades tema headusega; laimata saab inimest, kes ongi ohtlik või halb poliitikas, fabritseerides juurde asju, mis tema halbust peaks tõestama. Paljud inimesed mõtlevadki nii, et kui on halb, siis võib ka rahus fabritseerida, et kõik ikka "aru saaks" - see on juba demagoogia, selline inimene oleks poliitikuna demagoog ning bluffija. Seda isegi siis, kui õilsa eesmärgi nimel.

Teine meetod on järgmine:

Kogutakse reaalseid fakte, positiivseid ja negatiivseid.
Kasutatakse neid argumentatsioonis, et luua autentne pilt - mitte liiga positiivne ega ka mitte liiga negatiivne.

Autentse pildi loomisel tuleks laimamise asemel kaitsta laimu eest ka halbu, upitamise asemel kaitsta rahvast ka paremate upitamise eest. Autentne arusaam, kes on kes ja kui palju, on see, mis saab olla õigete otsuste tagamaaks. Faktidel põhinev dialoog ning debatid on harivad - poliitik peab kaitsma enda seisukohti, samas tuues välja ka olulised faktid ja alused, mis tema seisukohti kaitsevad, võib-olla isegi viidates põhjalikumatele teooriatele ja valgustades kuulajaid ulatuslikumalt asjade suhtes, mis on olulised. Poliitiku töö on kaevata välja infot, millest võiks mingil ajahetkel riigile kasu olla (või tema nõunike) - seda saavad lugeda ja arvesse võtta ka tavalised inimesed, firmajuhid ning arvamusliidrid, nii et see hakkab reaalselt asju mõjutama. Kõige selle tagamiseks tuleks demagoogiat vältida - et saad aru, et see poliitik ajab õiget asja ja siis hakkad teda bluffides, teisi laimates jne.. üles upitama. Inimesed, kes üldse viitsivad põhjalikumad materjalid läbi töötada ja läbi lugeda, võiksid olla kursis just täpsete faktidega. Kedaiganes liialdatult üles kiidetakse või maha tehakse, selline tegevus genereerib lihtsalt müra - ja müras ei ole midagi head.

Parim viis sellisest mürast vabaneda aja jooksul on sellist tegevust otseselt paljastada. Kui keegi kedagi laimab ja seda avaldatakse või levitatakse või keegi kedagi (ennast?) upitab ja seda avaldatakse või levitatakse, siis see on halb ja käib kirjutaja enda maine pihta - või nende, keda usutakse kirjutise taga olevat. Ka selles osas ei tohiks möödapanekuid lubada endale. Kui keegi ennast või teisi tõeste faktidega maha teeb ja toetab, siis see on hea; kui inimesed suudavad kannatada enda pihta suunatud kriitikat - õppides sellest - ja samas kaitsta ennast laimu eest, kannatada konkurentide kasuks suunatud positiivset kriitikat - õppides ka sellest - ja samas kaitsta ennast nende upitamise eest ...see saab viia positiivsete tulemuste ning autentse inforuumini. Sellises inforuumis saame teha autentseid valikuid.

Sven Sester laimab Savisaart

2010-04-24T01:18:00.001+03:00

Lugesin delfist arvamusavaldust, mis kõlab nii:

"Ega ma sellest erakonnast suurt midagi ennegi arvanud, aga ausalt öeldes on see laimukampaania tõeliselt nõme ja okseleajav," rääkis Sester väljaandele Naised.

Kirjutasin juba varem, et Savisaare reklaam ei ole laim.

Laimu "koosseis" koosneb kahest aspektist:

Kellegi vastu suunatud sõnavõtt on negatiivne, halvemal juhul antireklaam, mis raskendab tema töösaamist, elu või läbisaamist teiste inimestega.
See sõnavõtt on ühtlasi väär - see on vale.

Kui sõnavõtt on tõene, siis on tegemist kas paljastusega - seda juhul, kui väidetav ei olnud enne teada või seda varjati aktiivselt - või lihtsalt argumendiga teise inimese vastu - seda juhul, kui väidetav oli teada. Kui väidetav on teemakohane, on argument tugev. Vastasel korral nõrk.

Savisaare reklaam:

Ansipil on töö. Talle see sobib. - see on tõene. Ansipile sobib see, et ta on peaminister, vastasel korral astuks ta tagasi.
Sul ei ole. Ansipile see sobib. - see on tõene või vähemalt Ansipi enda sõnavõttudest lähtuv. Seda juhul, kui lugejal ei ole tööd - aga seda teab igaüks ise, kas tal on, seega ei saa seda valeks nimetada, vaid ainult retoorikaks; pigem teab ilmselt igaüks kedagi, kellel tööd ei ole, seega võtavad pea kõik seda isiklikult. Ansip teatas kunagi päevalehes(?), et "Eestis ongi tööpuudust liiga vähe" (mingit põhjendust küll ei antud, aga selline väide eksisteeris ning suunas kindlasti ka teisi sarnaselt mõtlema), samuti on ta korduvalt kinnitanud, et selles majanduskriisis pole midagi halba. Järelikult - talle see sobib.

Teine reklaam:

Laar lubas aastaga 50 000 uut töökohta. - ma ei leidnud vastavat tsitaati ega mäleta seda, ent usun, et see on tõene. Kogenud poliitik ei kasuta kampaanias otsest valet. Kuna Laar on poliitik, siis tuleb eeldada, et see väide sisaldas järgmisi komponente:

Tema eksperthinnangut majandussituatsioonile ning selle trendidele. Iga poliitiku sõnavõtt peab arvesse võtma hetke tingimusi ning nende arenguid; poliitiku ülesanne (lausa peamine töö) on oma nõunike kaasabil selliseid arenguid professionaalselt ennustada.
Sellest hinnangust lähtuvalt teadis ta, milliseid samme tuleb astuda, et saavutada tööhõive suurenemine 50 000 inimese kohta. See on lubadus. Poliitik vastutab oma lubaduste realistlikkuse eest.

Tegelikult tuli 50 000 töötut juurde. - tööpuuduse kasv on samuti fakt, nagu kõik teavad.

Sellest lähtuvalt oli Savisaare kampaania küll negatiivne - viitas konkurentide esimesel juhul halvale taotlusele ja teisel juhul nõrgale kontaktile reaalsete olude ja trendidega, vähesele professionaalsusele -, kuid selles ei ole laimu teist tingimust, sest kõik esitatud väited on tõesed. Järelikult ei olnud Savisaare kampaania näol tegemist laimuga.

Mõlemal plakatil on veel komponente:

Tööhõivejärjekord, mis meenutab, et Savisaar astus reaalseid samme tööhõive tõstmiseks. Selline järjekord näitab positiivset taotlust - Savisaar ei olnud olukorraga rahul, vähemasti ei saa teda otseselt selles süüdistada. Võime küll otsida kõikvõimalikke tagamaid tema tegevuse puhul - näiteks, et kogu see asi oli korraldatud selleks, et teha selline plakat -, ent sellised süüdistused on otsitud ja ei kajasta reaalseid fakte. Süüdistustele, mis ei lähtu teadaolevatest faktidest, tugineda paraku ei saa.
Keskerakonna logo, mis tähendab, et süüdistus ei ole esitatud anonüümsete allikate poolt ja Keskerakond võtab öeldu eest avalikult vastutuse.

Kuna Savisaar ei laimanud kedagi, on väide, nagu ta oleks seda teinud, laim. Seda järgmistel põhjustel:

Väide, et see on laim, sisaldab väidet, et Savisaare reklaam oli negatiivne ja suunatud kellegi vastu. See on tõene.
Väide, et see on laim, sisaldab väidet, et Savisaare reklaam ei olnud tõene. See on väär.

Järelikult - Savisaar mitte ei laimanud, vaid meenutas. Meenutamiseks nimetab seda Keskerakond ise.

Teine delfi uudis, mis laimab Savisaart, sisaldab rida uusi plakateid, mis parafraseerivad Keskerakonna reklaami.

Savisaarel on töö ja UUS auto. Sul ei ole. Talle see sobib. - Savisaar ei ole ametlikult öelnud, et talle sobib, et teistel ei ole töökohti. Ta ei ole astunud ka samme, mis seda tõendaks - pigem vastupidi. Järelikult see on laim.
Savisaar keerab riigi perse. Talle see sobib. - Savisaar ei ole ametlikult öelnud, et ta keerab riigi perse, samuti ei ole ta astunud selgeid samme selles suunas. Järelikult see on laim.
Paaris järgnevas plakatis ma laimu ei näe.
Viimane plakat - "Edgar sööb vorsti. Sina ei söö. Paras sulle!" Selle plakati all on Keskerakonna logo, järelikult pretendeerib autor, et see on Keskerakonna ametlik seisukohavõtt. Järelikult on see laim.

Seega on käivitunud Keskerakonna vastane laimukampaania. Selle laimukampaania taga on delfi.ee ehk siis paljusid ajakirju-ajalehti siduv organisatsioon või keegi, kelle poolt see on mõjutatud või kinni makstud. Teame hästi ja mitmesugustest erinevatest allikatest, et Hans Luik on alati ette öelnud, mis teemadel milliseid arvamusi avaldada, see on juba vana Ekspressi komme.

Miks ma sellist justkui Keskerakonda pooldavat kampaaniat ajan ...ei, ma ei ole Keskerakonna fänn. Kaugel sellest. Veel vähem olen ma Langi või Ansipi fänn. Ma olen tõe fänn ja laimu vastane.

Kunagi, kui olin poliitiliselt aktiivsem kübermeedias ja elus, olin seotud mitmesuguste kampaaniatega (millest tänase päeva seisuga üks ka läbi kukkus, nimelt olin ma (mitte küll väga aktiivne) eurovastane - kõik tollal ette nähtud ohud realiseerusid, aga ma olen siiski praegu euroliidu pooldaja). Mis oli ja on minu jaoks kindel reegel - asju aetakse faktide pinnalt. Ma võin olla x nähtuse paadunud vastane, aga ma esitan argumente, mis tunduvad peale üle kontrollimist ja arutamist veel tõesed. Kui ma märkan, et keegi blufib - ta võib olla minuga "samal poolel", aga ma parandan teda ja võin nii esitada argumente vastaspoole kaitseks. Seda seetõttu, et ma ei arva, et poliitikas on "pahad" ja "head", nii et ühtesid tuleb maha teha kaasates laimu, bluffi ja kõike muud, raudses ringkaitses, ning teisi aina kiita ja upitada. Ma arvan, et asju tuleb esitada autentselt ja nii saab ka selgeks, kes on kes ja keda toetada ja mis vallas toetada. Kui keegi hakkab raevunult lahmima, siis see on natuke jama.

Ma oleks täiesti rahul, kui Reformierakond ja teised teeksid kampaaniad, kus viitaks Keskerakonna viimaste aastate vigadele autentselt (või kasvõi vanematele, kuigi see on vähem veenev). Samas, kui kogu nende laimukampaania (vähemalt nende teiste siis, aga ehk on siin oma seos ka Reformierakonnaga) baseerub valedel, siis ma ei ole rahul. Siis ma mõtlen, et neil ei olegi ühtegi mõistlikku argumenti peale lahmimise, emotsemise ja sõimamise. Ütleme ausalt, et kõik uudised on täis sõimu Keskerakonna teemal - ja juba ammu ei ole see kuidagimoodi seotud Keskerakonna tegemistega, nende reaalsete poliitiliste vigadega, vaid ainult sellega, et kui Savisaar Ansipile midagi näkku ütleb, siis hakkavad Sven Sesterid kiunuma, et jälle ta sõimab. Õieti, et laimab ...aga ei ole laim, ei ole.

Näiteks võib tuua ...suitsetamine on tervisele kahjulik. Jah, nõustun. Aga kui keegi selle mõtte juures hullub ja teatab, et lisaks on see veel räigelt radioaktiivne ja võib põhjustada maavärinaid, siis ma parandan teda - need faktid ei ole enam tõesed. Mind teeks murelikuks mõni hull, kes süüdistaks suitsetamist absoluutselt kõiges, pööramata tähelepanu teistele probleemidele. Või kes näiteks ütleks, et suitsetajad on tapahimulised maniakid. Argumendid peavad olema tugevatel alustel, täpsed ja konkreetsed - vastasel korral on tegu bluffiga. Ma saan aru, et lihtne inimene läheb kõigega kaasa, mis on Savisaare vastu, pööramata tähelepanu sellele, kui asi juba päris maast lahti on - aga see ei ole õige praktika. Õige praktika on see, et meil ei ole müra; et Savisaare vastu oldagu, kui vaja, aga argumendid võiks olla tõesed. Meedia, üleüldse, võiks esitada objektiivse pildi - mida ta on teinud head, mida halba, millised reaalsed vead on tema kõnedes ja millised Eesti poliitikamaastikul uudsed ideed. Muidu ma hakkan paratamatult tundma, et kedagi demoniseeritakse, kuigi tegelikult on ta teinud lihtsalt x viga, x möödapanekut ja võimalik, et tema motiividega ei ole kõik päris korras. Tekib tunne, et ajakirjandus on päris kollaseks kätte ära läinud ja tasakaalukust ei ole enam kusagil, erapooletus on null. Kui ta tõesti nii kuri on, võiks ju selle kinnituseks ka reaalseid fakte olla, mitte mingit õhust võetud jama.

Ja lõpuks - poliitik võib ja on kohustatud juhtima tähelepanu teiste poliitikute vigadele. Konkreetses ja teravas toonis. Kõik poliitikud peaksid seda tegema, eristuma nii enda innovatiivsete ja uusi asju parandavaid ideid andvate sõnavõttude, kui ka teiste poliitikute kriitika abil. See on avalik debatt. Tähtis on, et kõik oleks kursis meie poliitikute heade, halbade ja muidu kummaliste külgedega, omaks autentset informatsiooni. Ja kui kellegi maha tegemine eeldab bluffi ja huupi lahmimist, laimu ja valesüüdistusi, siis äkki polegi vaja teda maha teha? Või tuleks koguda konkreetseid fakte. Kasvõi kahtlused on teretulnud, kuni need on piisavalt tugevalt põhjendatud ja neid esitatakse kahtluste pähe.

Vähem müra, rohkem fakte, lugupeetud meedia!

Teemal "Euroametnikud: lennukeeld võis olla viga"

2010-04-21T20:14:00.001+03:00

The greatest mathematicians like Archimedes, Newton and Gauss have always been able to combine theory and applications into one. - Felix Klein

Lugesin artiklit teemal "Euroametnikud: lennukeeld võis olla viga" ja nõustun üldiselt kommentaatoritega, et sellel teemal ei saa öelda "võis olla viga" - kindlasti on see oluline asi, mida tulevikus silmas pidada (teha täpsemaid modellatsioone ja teste), aga antud juhul see ei olnud viga selle informatsiooni pinnalt, mis olemas oli.

Võimalik, et modellatsioonid tehti ad hoc meetodil, kuna puudus vastav ootus või kogemus, aga siiski oli antud juhul nendega arvestamine kindlasti õige.

Mis kõlas naeruväärsena, oli selgitus, et asi oli "tõenäosuslik" või sellele tuginemine. Ilmaennustus ei olegi midagi muud, kui tõenäosuslik - mõne päeva lõikes peab tihti paika, nädala lõikes võib ka paika pidada, kahe nädala lõikes juba tihtipeale ebatäpne ja pikemalt naljalt keegi ei ennustagi väga detailselt. Kui näiteks lennuki alla kukkumise tõenäosus on 1%, siis 2000 lennukist kukub alla ca. 20 tükki. Ja seda üsna konsistentselt.

See, et ilmaennustus on tõenäosuslik teadus, on samas tõestatud - või vähemalt üsna üheselt näidatud. Ilm ei sõltu mitte nendest mõnestsajast või mõnesttuhandest faktorist, mida ennustajad arvestavad, vaid absoluutselt kõigest, mis Maal ja selle ümbruses toimub - miljarditest faktoritest. Matemaatikaharu, mida kutsutakse "kaosematemaatikaks", annab sellele selgituse (eriti tänu oma ajaloole). Nimelt ei saagi paljudest keerukatest paralleelses vastastikmõjus olevatest süsteemidest koosnevaid süsteeme väga täpselt ennustada, eriti mitte lineaarsete modellatsioonide abil - ja igasugune ilmamodellatsioon on selles mõttes lineaarne, see järab alati välja paralleelsuse, mis on selle väikseimates ühikutes ning paljud erinevad seosed, mis tegelikult toimivad. Aga see ei ole veel põhjus tormihoiatusega merele minna.

Sama moodi nende lennukitega seonduvad modellatsioonid - pigem karta, kui kahetseda siinkohal.

Asi, millele kommentaariumis väga ei viidata, on see, et ka reaalsed testid reaalsete lennukitega oleksid ainult tõenäosuslikud - kui kontrollida olusid lennukiga, mis lendab kell 15:00, siis sellest saadav info oleks ainult tõenäosuslik lennuki kohta, mis lendab kell 17:00. Ja arvutimodellatsioonid, kui need on hästi tehtud, on vähem tõenäosuslikud.

Ainus kindel asi, mis annab kindlad tulemused, oleks kõik lennud tegelikult teha - sellisel juhul saaks kindlalt öelda, kui paljud neist katastroofiga lõppesid. Aga see oleks tagantjärele tarkus. On kaks võimalust - teooria ja tagantjärele tarkus. Praktikat kui katse-eksituse meetodit saab rakendada ainult tavapärastes ja mitte väga olulistes situatsioonides, mujal tuleb siiski rakendada teooria praktikasse rakendamist - ehk siis modelleerida kõige võimsamate olemasolevate vahenditega ja võtta tulemusi arvesse. See on oluliselt parem, kui mitte midagi. Ja teatud asjades, paraku, jääb teooria alati tõenäosuslikuks - ja praktika alati üliriskantseks.

Ja selle kõigega ei taha ma ümber lükata praktilist väidet, mille artikkel esitab - võib-olla oleks tulnud neid lendusid oluliselt vähem ära jätta ehk siis ainult seal, kus risk oli reaalne.

Miks riiklikud tarkvaraprojektid kõrbevad?

2010-04-20T19:59:00.000+03:00

Lugesin seda blogiposititust. Sellega on viimase umbes aasta sees juba kolm fupaad riigi infosüsteemidega:

Puuetega lapsed ei saanud mitu kuud raha, infosüsteemi viga.
Digiretseptide infosüsteem ei toiminud ja praktikas oli olukord eriti hull.
ARKi infosüsteem feilis.

Ma usun, et seda võiks juba tendentsiks kutsuda. Kuna mul on endal ka palju probleeme olnud - IT's üldiselt ikka tuleb neid ette -, siis mõned mõtted (mis ka sinna kommentaariumisse panin, kuigi siiamaani pole need veel lisandunud - aga igal juhul läks nii pikaks, et eraldi postitus siia ehk paremgi).

Mina usun, et see on suures osas ka poliitikute probleem - vaadates, kui palju just viimasel ajal neid probleeme on hakanud tekkima, tundub mulle, et riiklike IT süsteemide valdkonda Eestis kui sellist juhtitakse üldse täiesti valesti.

Mul on endal olnud elu jooksul samuti üksjagu probleeme tarkvaraarendusega ja ma usun, et need sarnanevad nendele, mis reaalselt eksisteerivad:

Esimene probleem on see, kui klient tahab saada igasugust funktsionaalsust kiiresti ja kohe, mis tegelikult ajab süsteemi segaseks ja keerukaks. Aus olles - kunagi toppisin ise sellist funktsionaalsust igale poole, aga eks kogemus õpetab. Igaljuhul usun, et riik teeb väga mahukaid tellimusi selleasemel, et iteratiivselt ja järk-järgult süsteeme arendada ja juurutada, nagu rahvusvahelised kombed, tavad ja metoodikad ette näevad. Sellist probleemi olen näinud paljude klientide juures - ei saada aru põhialustest, tee mis tahad. Arvan, et selle juures aitab ennkõike inimeste asendamine - isikud, kes seda asja juhivad kõige kõrgemal tasemel, on ajast lootusetult maha jäänud. Vb. nad olid õiged, et 10 aastat tagasi tiigrihüpet teha, modemeid osta ja inimestele Office'it õpetada, ent praeguseks hetkeks on vaja juba uut kvalifikatsiooni ja kogemuse taset. Esimene oluline asi - lõplikel otsustajatel peab olema endil väga tugev arenduskogemus ja mingid poliitikud ei tohiks liigselt ülbitseda, et kuidas nende meelest asja ajada tuleb. Ma olen pea kindel, et nad seda praegu teevad - nurisevad asjade kallal, mõtlevad välja mingeid "lahendusi" oma ebakompetentsuse pinnalt ja siis kasutavad oma võimu, et asjad nende "lahenduste" abil p*rse ajada.

Teine probleem on ajagraafikud. Tihtipeale ajavad võhikud taga sellist asja, nagu "tähtaegadest kinni pidamine" halvas mõttes ...tihtipeale on need tähtajad soovmõtlemine. Näiteks näen ma inimeste puhul sellist tendentsi - kui mina ütlen, et _midagi_ saab valmis kahe nädalaga, siis nad eeldavad, et _kõik_ peab saama valmis kahe nädalaga; kui ma ütlen, et kui väga pingutada ja kõik perfektselt läheb, saab asi kuue kuuga _ilmselt_ valmis, siis lasevad nad iga nädal millelgi valesti minna - hilinevad materjalidega, ei aja oma asju korda - ja usuvad siiski, et asi peaks kuue kuuga _kindlasti _ valmis saama. Teiseks usutakse levinult, et arenduse täpset aega saab täpselt öelda, kuigi see on rohkem ilmaennustamise laadne asi. Aga hullemal juhul, mida juhtub nii 90% juhtudest, on klient veendunud, et minu poolt öeldud aeg on "liiga kaua" ja peaks ikka kiiremini tegema - "rohkem pingutama" või midagi. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma omad ajad ja vabadused kehtestan, aga kunagi oli ikka tihti seda, et kuidagi suruski keegi ülemus või klient oma soovmõtlemise plaanidesse läbi ja siis oli suur jama, kui ei saanud - ja ainus reaalne võimalus reageerida, et leppetrahve ja asju ei tuleks, on riigi puhul ilmselt süsteemi pooliku ja vigasena üle andmine. Keegi ju ei saa vigu ette ennustada ega kõiki nüansse, nii ei saa keegi ka aegu täpselt ennustada - ja klient nõustub sellega seni, kuni tulebki tegelikult välja, et aeg sai öeldud liiga lühike, edasi on jama. Ja ma arvan, et kõik need katkised infosüsteemid tulevadki nii - poliitikud oma naiivsuses ja soovmõtlemises küsivad mingeid aegu, võtavad kõige optimistlikuma prognoosi, teevad veel 10% lühemaks, et eks siis pingutagu (kuigi pingutamine võis juba algses optimistlikus prognoosis inimvõimeid ületadagi ja sellele lisaks eksisteerida ka pessimistlikumaid prognoose) ja lõpuks ongi selline ajakava olemas, et kui midagi vähegi valesti läheb - ja üldiselt siis ka, kui ei lähe -, siis on lõpuks valik: kas joosta ajast üle või anda üle poolik toode. Kui on mingid hullud "kinnitatud" ja väga-väga kõrgelt paika pandud ja "kooskõlastatud" ajaplaanid, siis võibki välja tulla, et midagi pole teha - progejad lõpetagu asjade testimine, nüüdsest teema kolm korda kiiremini tööd, paneme asjad käima ja anname üle, muud pole teha. Ja kuskilt veel poliitiline/kliendipoolne surve, et mingil juhul ei lähe ajast üle. Samas kui tegelt tuleks kulutada veel teist sama palju aega, kui kulutatud ongi.

Kolmas probleem on nende "eile" tähtaegadega - tuleb klient ja ütleb, et tal on tellimus ja seda on vaja eilseks, humoorikalt siis. Aga tal ongi seda eilseks vaja ...ja kui progejad teevad iga nädal tööd plaaniga saada nädala lõpuks valmis, kuigi ainult ülim pinge saab neid panna silmi kinni pigistama fakti ees, et alla kahe kuu sellist asja teha on võimatu, siis iga nädal tehakse väga kiirustades "kõik" valmis, siis see ei tööta, järgmine nädal tehakse ka saasta - ja kui alguses oleks olnud realistlik rahulikult võtta ja kahe kuuga ära teha, siis selline laussaasta tootmine venitab asja poole aasta peale, sest lihtsalt ei tehta järjest ja mõistlikult, vaid tehakse iga nädal mingi kvaliteeditu saastahunnik valmis ja siis proovitakse järgmine nädal uuesti, lõpuks on lihtsalt lademetes vigu ja eimidagi töötavat - ja see teffekt tekib alati, kui klient jõuliselt survestab ja omast arust "motiveerib" äkki, teeseldes mingit kahtlust iga aja osas ja jagades iga kava lambist kahega ja kinnitades, et mis see ikka ära ei ole selline asi valmis teha, oleks endal aega ja viitsimist, ma õpiks kõik selgeks ja teeks ise just selle ajaga, aga näe, aega pole.

Probleeme muidugi sadu, aga need on näited sellest, kuidas kliendid tegelikus elus asju nässu ajavad - mitte, et mul midagi klientide vastu oleks, aga need juhtumid just sellisel kujul eksisteerivad ja mida enesekindlam klient, seda hullem töö on asi kontrolli alla võtta ja korrektsed meetodid ja plaanid läbi suruda. Selliseid kliente on väga palju, kes ei tea päris täpselt, kuidas browseri käsureale aadressi sisestada või tabelarvutusprogrammis kogusumma arvutamine automatiseerida, ent teavad päris täpselt, kuidas programmeerijad oma tööd peavad tegema ...leidub, paraku, ka plju samasuguseid IT firmade juhte - lõpuks leidub ka diplomaatilisi progejaid, kes nendega koos töötada suudavad, kuigi mitte eriti produktiivselt, aga vahel toob selline asi siiski raha sisse. Lollilt ülemuselt ju tulebki raha ära võtta vms., nii et ma olen näinud ka ehedaid juhtusid, kus progeja ongi kuid järjest töötanud midagi tegemata ja promob mulle, et mine jah siia tööle, siin saab niisama elada ja midagi ei pea tegema, väga lõbus. Ja tänu sellele, et ega paljud kliendid ka paremad pole - ja ega nad oma võhiklikkust ka ei tunnista, et abi otsida - püsivad ka sellised IT firmad edukalt - aga siiski ei kuulu nende hulka üldjuhul suuri riigiinfosüsteeme tegivad põhiettevõtted, nagu Cyber või RIA.

Ja lõpuks, viga, mida kliendid - ja ka riik - järjekindlalt teevad on see, et valitakse kõige odavam pakkumine. On olemas hinnad, mille puhul mingi elulise paratamatuse tõttu projektid täiesti kindlalt põhja lähevad - sellised rahanumbrid, mida konkursi võitmiseks küll pakkumisse kirjutatakse, alati leidub lolle, aga pärast tuleb välja, et nii ikkagi ei saa asja tehtud või tuleb mingi saast. Sest esmapilgul tundub, et mis siin muud ikka, ostad süüa ja kirjutad koodi, aga reaalsuses on siiski palju väljaminekuid ka IT firmal, lisaks on mingid rahanumbrid, millega ei anna enam kedagi motiveerida - kui kedagi leitaksegi, siis entusiastlikust töötamisest on asi kaugel. Ja seega ühes firmas öeldigi, et võidavad küll odavad pakkumised, aga mis siis - paar aastat ootame ja need projektid on ringiga meie juures tagasi. Ja seda, et klient hakkab väga odavalt väga palju tahtma ja ei saa aru, et reaalsus ei salli sellist asja ja need projektid põruvad ühel või teisel põhjusel kindlasti - selliseid leidub ikka väga palju.

Lõpetan sellega nimekirja - olulisi aspekte ja põhjuseid on veel, aga need konkreetsed annavad ehk mingi pildi, mis toimub. Ja miks sellised asjad lõpuks läbi lähevad. Ja et ilmselt on süüdi just ennekõike tellija - poliitikud, ministrid. Sellised prohmakad on riiklikul tasemel just viimaste aastate jooksul tavaliseks saanud ...ja siin ei saa ka ülemaailmset kriisi süüdistada ;)

Huvitavaid asjaolusid aju tööst ja produktiivsusest

2010-04-20T18:59:00.001+03:00

Ma olen mõned korrad siin juba kirjutanud kellaaegadest.

Minu elus on ilmselt sadu juhtumeid, kus ma saan õhtul sisse tohutu töötempo, kuna mul on väga hästi paika loksunud, mida teha. Istun õhtul maha, mul on ülesanne silme ees ja hakkan lihtsalt täie hooga kirjutama - tihtipeale lõpetan hommikul kell kaheksa, asi töötab ja "hommikul" on natuke viimistlemist ja lihvimist, siis on tulemus käes.

Paljudel juhtudel on ka teisiti - õhtul tekib koodi mingi viga, miski ei lähe käima ja asi ei tööta. Vanasti, olles algajam, otsisin sellisel juhul tihtipeale viga, kulutades selleks kaks, kolm, neli tundi - üldjuhul täiesti tulemusetult. Nende tundide jooksul kadus (loomulikult) igasugune produktiivsus ja kui leidsingi vea, olin juba nii väsinud, et enam polnud võimalik midagi teha - sellisel juhul on veel üleval püsimine juba mõttetu aja raiskamine, kahe-kolme päeva lõikes väga suur produktiivsuse kadu. Hommikuvärskuses ei ole küll kunagi sellist produktiivsust - on rahulikum rütm, rohkem mõtteid ja loovam lähenemine, ent mitte produktiivsust asjas, kus mõttetöö on juba tehtud. Hommikune töö on köögis kohvitassiga, kui aju töötab selgelt, aga kirja pole mõtet midagi panna - iga asi ju sõltub igast muust asjast, koodi ei kirjutata rida-realt, vaid korraga peale kontseptsiooni välja arenemist, kirjutamise ajal mõeldakse detailidele, ent tervik peab enne (vägagi detailselt, igakülgselt läbi kaalutult) juba silme ees olema. Hommikune töö võib käia ka hoopis muude asjadega tegeldes, jalutades ja nõusid pestes. Ajad arenevad ja kuna mul on väga hea pimedalt koodi kirjutamise võime, mis kogemuse kasvades järjest paraneb, siis olen leidnud teise tehnika, kui sellise mõttetu õhtuse kvaliteedi pärast muretsemise. Nimelt - kui kood ei tööta, siis ei tööta. Kirjutan lihtsalt edasi ja ei proovigi käima panna. Ühtu on lihtsalt sedavõrd hea aeg justnimelt suure hulga koodiridade produtseerimiseks - julgelt võib öelda, et kakskümmend korda hommikust parem, sest hommikul kirjutab kuue tunniga heal juhul 0-50 rida töötavat koodi, õhtul aga sama ajaga 200-500 rida, 500 küll erilises hoos juba -, et seda aega ei tasu raisata vigade otsimisele. Ühe vea leidmiseks pruugi õhtul üldse värskust piisatagi - küll aga leiab selle hommikul viie minutiga. Seega on hommik tihtipeale, kui see on viis minutit nelja tunni suhtes, oma 20-40 korda produktiivsem aeg vigade leidmiseks. Seega ongi tekkinud mul komme kirjutada õhtul palju vigast koodi - tegelikult küll kaks kolmandikku ajast suht töötavat - ja parandada vigu ning muretseda kvaliteedi pärast alles hommikul. On muidugi palju vigu, nagu näpukad, kus ei tule otsida sõltuvustest ja tervikust, vaid konkreetsest kohast, mida leiab just õhtul - vahel lahendan õhtul just produktiivselt korraga sadu tüüpvigu, aga siis juba kindla tehnikaga, kuidas seda teha. Vead, mis nõuavad loovat lähenemist, jäävad hommikule.

Teine huvitav aspekt - tihtipeale kirjutan palju koodi, mis pealtnäha töötab, aga kus on mõni väike ja võib-olla üsna raskesti leitav viga. Teen töö ära, commitin ja lähen jalutama. Või tegelen lihtsalt muude asjadega. Lõõgastun ära, mõtlen juba täiesti muule ning siis tuleb poes, bussis või suvalisel hetkel pähe, et tegelikult oleks tulnud real 243 kirjutada 21 asemel 22, sest kasutasin selle jada jaoks ju ühepõhist, aga mitte nullipõhist indekseerimist. Või tuleb pähe mõni märksa rohkem taustauuringut nõudev viga, so. selline, kus mitmetest asjadest tuleb kokku, et mingi nüanss oleks tulnud teisiti teha, et asi mingis olukorras suvaliselt kokku ei jookseks või vale tulemust ei annaks. See jääb siis meelde ja kui jälle arvuti taha jõuan, võtan selle rea ette, parandan kiirelt ära ja commitin uuesti.

Teiseks on veel üks naljakas asjaolu ilmnenud, mis kehtib 99% juhtudest - ma ei tea kindlalt, kas mu koodis on vigu ja kus need võiks olla, kuni neid veel on. Aga siiski ma tean üsna kindlalt, et seal võib vigu olla. So. selliseid, mis võiksid midagi reaalselt häirida. Kui viimane viga on parandatud, siis tean ma üsna kindlalt, et selles koodis enam vigu ei ole. Lihtsalt tean. Ja see on sedavõrd konsistentselt ilmnenud, et selline nähtus eksisteerib, et olen hakanud sellele juba üsna rahulikult toetuma - kui on teatud kindel tunne koodi suhtes, mida ma tean, siis ma sellest konkreetsest koodiosast vigade otsimisega enam ei tegele, vaid panen selle kinni. Lihtsalt mingi kahtlus kaob ära või udune aimdus või tunne, et see ei ole veel päris lõplik. Ja vead ise võivad olla täiesti sellised, et need tulevad välja kuidagi juhuslikult või testimise käigus vms. - need ei ole üldiselt mingid konkreetsed vead, mille iseloomu ma vähegi kirjeldada võiks, vaid ainult see udune aimdus, et kood ei ole veel päris lõpuni viimistletud. Ja mulle teeb iga kord lausa nalja, kui see asi jälle kinnitust leiab, et selline sisetunne on "targem, kui mina".

Kirjutasin selle selleks, et inimesed mõtleks oma töökorralduse peale ;) Kuigi ma tan, et isegi paljud ülemused arvavad, et programmeerimine on miski töö, mida tehakse rida-realt arvuti taga passides ja parim oleks, kui kindlatel kellaaegadel - kunagi olin päris närvis, et sellised üldse IT sektorisse midagi juhtima satuvad, aga ajaga suht neutraalseks muutunud selle suhtes, lihtsalt ise ei taha selliste alluvuses töötada. Ega neid ju õpetada ka ei saa - ei saa ju kogemusi, annet ja head metoodikatundmist inimesele lihtsalt pähe panna kuidagi.

Savisaare reklaam

2010-04-19T02:18:00.002+03:00

PS. uuem seisukohavõtt seoses uute Savisaart laimavate artiklitega on siin. See on ka konkreetsem ja asjakohasem minu poolt.

Lugesin ajalehest pealkirja "Keskerakond alustas Laari ja Ansipi uut mustamist" ...ok, mustamist vib võtta ka muudmoodi, aga kui seal oleks mustamise asemel "laimamine", mille sünonüüm mustamine siiski on, siis võiks suisa öelda, et delfi laimab Savisaart.

Näiteks on seal loosung - "Ansipil on töökoht. Sul ei ole. Talle see sobib." Kõik ju teavad - või võiks teada -, et mõnda aega tagasi teatas Ansip avalikult, et Eestis on liiga vähe töötuid. See märkus koos kasvava tööpuudusega annabki ju kokku selle reklaami. Nii et kes "mustas"? Savisaar siiski meenutas antud juhul.

Enamus kommenteerijaid paneb seda tähele. Üks, mida märkasin, ütles, et reklaamis ei tohi konkurentide kohta halba rääkida ...ma usun, et harilikus reklaamis mitte - seda ei jõua keegi kõike üle kontrollida ja parem on, kui seda ei ole, muidu tuleb tõeline laimukampaania. Selliseid äriinimesi siiski leidub. Poliitikas on olukord teine - igal erakonnal on võimalik ennast avalikus meedias kaitsta ja ta on tähelepanu all, lihtsalt mustamine on keerukam. Ja siin tulebki mängu teine asi - vigu tuleb siiski märgata.

Üks kommentaator rääkis ka, et tööpuuduses ju süüdi ülemaailmne majanduskriis. Ansipi puhul on tegu tsitaadiga, aga Laari puhul, kes lubas töökohti juurde, on vastupidi - poliitikut ei saa süüdistada ülemaailmses majanduskriisis, küll aga saab teda süüdistada selle mitte ette nägemises. Majandusteoreetikud ju siiski usuvad üksmeelselt, et selline asi pidigi tulema - sellest rääkimine ei pruukinud olla poliitkorrektne, ent sellega arvestamine on kindlasti oluline. Poliitik on lisaks aususele kohustatud olema ka kompetentne - võib ju öelda, et rahvas valis ...aga kes kandideeris? Kompetents sisaldab ettenägemist. Ajal, kui väga paljud nägid majanduskriisi ette ja tundsid majandussüsteemi nõrkust ja seda, et kohe-kohe midagi juhtub, praktiseerisid poliitikud positiivse mõtlemise mantrat. See on tugev mantra, ent kui see paneb inimese ohtusid mitte nägema, siis praktiseerib ta seda ilmselt valesti. Usun, et neid 50 000 töökohta lubas seljuhul võhik - inimene, kes pretendeeris selles samas lubaduses äärmisele majanduslikule kompetentsile, ent tegelikult lootis lihtsalt sellele, et äriinimesed-ettevõtjad tegutsevad ja tema saab selle enda arvele kirjutada. Majanduskriisi sellises mastaabis ei saanud Laar ega Ansip vältida - küll aga said nad seda ette näha. Ehkki, Eesti kliimas oleks võinud ette nägemine tähendada seda, et nad polekski kunagi poliitikasse saanud ...ka kahe otsaga asi, aga hetkel läksid nad sinna, kus oli raske mitte vigu teha ja tegid vigu - nende poliitikasse saamine või mitte saamine ei ole kaalutlused, mis rahvast huvitama peaks.

Ja keegi kommenteeris midagi teemal "20 aasta pikkune Savisaare mustamine" ...mulle tundub ka, et siin on väike ebakõla - Savisaart mustatakse pidevalt (seegi võiks midagi näidata, et ta selle laviini all veel püsti püsib) samas kui iga temapoolset otsest väljaütlemist kirutakse maapõhja. Naeruväärt lugu ju?

Kandidatuuri esitamine ise on isiklik tagatis, vastutuse võtmine, et ollakse kompetentne. See ongi selle akti sisuline tähendus - inimene ütleb, et tal on kompetents, aeg ja tahe. Mitte lihtsalt, et tal on aeg ja tahe - isiklikus plaanis võib õigustada, et tahetakse head palka, aga poliitilises plaanis selline õigustus kedagi säästa ei tohiks; kui inimesel on põhiõigused, mida kaitstakse ja mille puhul riik peaks võimaluste piires tagama, et tal on mõistliku pingutuse korral ellujäämiseks ja elamiseks vajalik olemas, siis poliitikul poliitikasse jäämise õigust ei ole - teda tuleb hinnata täie karmusega, ehkki ka täie mõistvusega. Kui on kedagi paremat, kui ta ei ole kompetentne - ta ei sobi. Ei ole võimalik, et miljoni inimese hulgas ühtegi mingis valdkonnas kompetentset ei leidu - pigem ei tööta rahvas, riik ja avalik kultuur selle nimel, et võimekus ja vastutus, tulemus ja palk ning kohustused ja õigused kõikide inimeste puhul vastavusse seada - mis on tegelikult ühiskonna esimene kohustus, õigupoolest esmane vastutus, mille nimel kõik peaks mingi osa oma ajast, energiast ja võimalustest panustama.

Niisiis, kui meil tihti lamenditsetakse selle ümber, milline poliitik on pätt - heas usus, et kui pätid välja sõeluda ja ülejäänud alles jätta, läheb midagi paremaks -, siis tegelikult on küsimusi kaks:

Milline poliitik omab tugevat head tahet.
Milline poliitik on loov (leiab vajadusel lahendusi, mida keegi talle ei soovita, reklaami ega müü), andekas, intelligentne ja kompetentne/kogenud.

Ma usun praegust seisu vaadates juba oma aasta, et reaalselt on Savisaar kõige kogenum ja teeb kõige vähem vigu, kuigi ta ei ole teab mis andekas ja tema motiivide osas võib vaielda - samuti on tal paljudes küsimustes head tahet ja algatusvõimet, mida ta ka välja näitab (vajaliku ja piisava meediakäraga). Eriti hulle prohmakaid hakkavad Eestis paljud tegema just valimiste eel - siis, kui on vaja lavale astuda -, vähemalt, mis puudutab PRi.

Ja ma usun, et see on õigustatud ja lausa inimese kohustus näidata konkurentide vigu. Isiklikult olen ma - olemata poliitikas, aga eraelus - lähtunud suuresti sellest, et kui keegi teeb mingi teema avalikuks ja hakkab mind laimama, siis ma käsitlen seda avaliku ja mitte isikliku teemana, vastates lõppkokkuvõttes sama avalikult - kasvõi mõnes blogis. So. et kui juba tehakse algust mingi info kolmandatele osapooltele esitamisega, siis ei tunne selles osas piiranguid. Tõsisemates asjades, kui on kolmandate osapoolte abi vaja, edastan anyway :) Aga kui rääkida poliitikutest, siis ongi viletsad otsused või saamatu juhtimine nende poolt avalik asi, mitte nende eraasi! Ja sellised vead on vajalik koos nende panusega välja tuua. Usun, et erakonnad ei musta üksteist, kui neil on edukas ja tulemusrikas koostöö.

Mul on tekkinud kerge tunne, et kui ma läheks seekord valima, siis ilmselt valiks Savisaart. See tunne muutuks kohe, kui ma näeks mujalt midagi perspektiivikat - aga paraku näen ma ainult neid, kes olemasolevate tegijate prohmakate najal kiiresti tõusevad ja seejärel suurema fupaaga hakkama saavad. Kahjuks. Ja neid, kes on küll hästi meelestatud, aga erakonna ja koostööni, algatusteni, ei jõuagi. Mingi aeg jälgisin õige pisut ka Sotsiaaldemokraate, ent kui nad valisid erakonna juhiks politseijuhi põhjendusega, et meil on palju korruptsiooni ja see tunneb seda - nagu kuskilt kuulsin -, no ma ei tea - see kõlab juba nagu mustamise peale millegi üles ehitamine minu jaoks ...et siis, ma usun siiralt, et korruptsioonispetsialist võiks olla hea nõunik, aga kõigest, mida ma tema kohta tean, ei piisa, et pidada teda perspektiivikaks juhiks. Juht peab ennekõike teadma, kuidas aju luuakse, teiseks, kuidas neid kaitstakse ja alles kolmandaks, kuidas kurjategijaid paljastatakse ...isegi riigis, kus kuritegevus on probleem nr. 1, arvaks ma nii, ent Eesti riigi praegused põhiprobleemid on seotud siiski majandusega - ja ma usun, et Eesti riigi probleemid pika aja jooksul on seotud majandusega, teiseks haridusega ja alles seejärel kuritegevusega. Ja korralik majandus - ressursid - ja haridus - teadlikkus - on kuritegevusegi vähenemise eeldused. Aga igaljuhul see valik näitab - jällegi rõhutakse millelegi, mis ei ole päris see ja eriti mitte päris kõik see. Korruptsiooniuurija võtmine juhiks saab näidata üht kahest - kas tahetakse tegelda korruptsiooniga teistest paremini või siis tõesti keskenduda teiste paljastamisele ja mustamisele, millega võiks tegelda siiski ajakirjandus ja politsei. Ma muidugi ei pruugi olla Pihli muudest võimetest teadlik, aga igaljuhul ei ole see siis ka ainult minu probleem, sest lehti ma natuke ikka loen ja suuremaid saavutusi või nendeni viia võivaid sõnavõtte paneks tähele :)

Ja ikkagi ootan huviga, et keegi midagi algataks või looks, et oleks kuskilt tunda seda sädet ...et oleks kedagi valida.

POKK - poliitiliselt on kõik korrektne ;)

2010-04-19T01:37:00.000+03:00

Lugesin midagi, kus see assotsiatsioon oli peaaegu ...tuli see täheühend pähe.

Üldse igasugused seosed korrektsete inimestega :) Mitte, et korrektsus oleks halb. Nagu korrektne riietus ja korrektne õigekiri. Tihtipeale on artikkel õigekirjaliselt korrektne, aga sisaldab tõsist jama - näiteks, igasuguste ajakirjade-ajalehtede puhul parandab korrektor poliitikute (hulgalised) vead ära, pärast saab kommenteerijale öelda, et näed, artikkel on õigekirjaliselt korrektne, aga sinu kommentaar ei ole. Lugesin just, et on täiendav Muprhy seadus, et igas kommentaaris, mis viitab õigekirjaveale, on vähemalt üks kirjaviga - seda soovitati "õigekirjanatsluse" hoo peale tulemisel meeles pidada. Nii et kõik ongi igatepidi korrektne, vastab kõikidele reeglitele ka siis, kui puudu on hea tahe - ja kui on halb tahe, siis otsitakse reeglitest väiksed puudused ning tahe voolab nende kaudu ikka välja, kui ka asi ise on korrektne. Lõpuks ongi, igati korrektselt, täielik jama koos.

Aga kui keegi lootis artiklit, siis seda ei ole - ongi ainult pealkiri. POKK on päris hea lühend ju?

Eesti väikeettevõtluses on konkurentsi asemel sõjaolukord

2010-04-18T00:11:00.000+03:00

Majanduses on mõisted "konkurents" ja "sõda", mis on küllaltki eritähenduslikud. Konkurents on firmade püüe teha asju teistest paremini ning võita selle kaudu turgu - tõstetakse kvaliteeti, pakutakse paremat teenust, parandatakse müüki ja PR tööd. See kõik on konkurents - konkurentsis päris alla jääjad lähevad pankrotti, nii et konkurents on küllaltki karm asi, ent konkurents ei ole sõda. Kui mõni ettevõte hakkab sihilikult teise ettevõtte vastu töötama - kasutama otsesemaid meetmeid teise ettevõtte turult välja löömiseks või tegema sellise arvestusega käike -, siis seda kutsutakse sõjaks. Konkurents ja sõda on kaks ise asja.

Ma olen viimasel ajal kuulnud, et seoses masuga lähevad väikepoed pankrotti. Seda seetõttu, et lisaks loomulikele kuludele (rohkem müüjaid sama koguse kauba kohta) on nende hinnad kõrgemad, kuna nad juba ostavad kaupa kõrgema hinna eest. Kaupa ostavad nad kõrgema hinna eest, sest ostavad seda väiksemates kogustes. Rääkisin siis mitmele inimesele, et oleks ju mõistlik, kui väikepoed liituksid ja ostaksid kaopa koos. Öeldi, et nad on omavahel nii tülis, konkurendid ikkagi, et seda ei saa teha - aga see ei ole konkurents, see on sõda! Konkurents ei ole see seetõttu, et konkurentsi tingimustes võivad samad ettevõtted teha korraga koostööd mingites asjades, võistelda teistes ning võib-olla pisut ka väikseid lahinguid pidada. Kui tekib olukord, kus kaks firmat juba küllaltki irratsionaalselt üksteise vastu tegutsevad ja selletõttu koostööks võimelised ei olegi, siis seda kutsutakse majandussõjaks. Ka siis, kui üks firma laseb teise firma putkasid õhku, nagu kunagi Hiiu kandis ja mujal juhtus, ei ole tegu enam konkurentsiga. Väikepoodidele oleks kasulik osta kaupa koos ning konkureerida siiski teeninduse, valiku, hindade, kvaliteedi ja kõige muu osas - põhjendatud on osta osa kaupa koos, samas saab iga pood mingeid kaupu paremate tehingute kaudu ise osta või muudmoodi korraldada, oluline on organisatsiooni olemasolu ja selle toetamine. Organisatsioonid, mis ostavad kaupa või väikepoodidele vajalikke teenuseid, kuhu kuuluvad poodnikud, on normaalne samm, mida nad peaksid astuma. Räägitakse ka, et kui tehagi selline organisatsioon, siis keegi ei müü ikkagi väikepoodidele odavamalt - muidugi võivad suured poeketid siin vastusamme astuda, näiteks öelda tarnijale, et nemad ostavad mujalt, kui see väikepoodidele odavamalt müüb; järelikult on see muu koht olemas ja suured poed sealt ei osta. Väikepoodide organisatsioon peaks otse loomulikult kasutama suuremaid summasid raha, mis on nende käsutuses, et mängida täpselt sama mängu. Rahvas toetab väikepoode ja nii on raske mõista seda, kui väikepoed ise hoopis üksteisele jalga taha panevad - siis panevad neile jalga taha suuremad poed ja teised väikepoed, nii on ju üsna raske? Sisuliselt, siiski, on äris mänguteooria põhjal kasulik alati välja töötada partnerlusi - selliseid partnerlusi, mis ei kalluta asju ühe või teise kasuks, vaid tõstavad kõikide osalejate käibenumbreid umbes võrdse protsendi võrra või võrdsel määral. Selline liit saaks koos toimida.

Sarnaselt paneb imestama ka roheliste erakonna võimuvõitlus. Isiklikult valiksin ma endale kättesaadava info põhjal riigikokku nii Strandbergi kui Tammeti lisaks üheksakümne üheksale teisele inimesele, kes ei kuulu ilmtingimata roheliste erakonda - samas, praegu ma ei saa aru, mis toimub. Ma hakkan nendes inimestes kahtlema. Sellise konflikti jaoks - kohtu kaudu jm. moel võimuvõitluse pidamiseks - on hädavajalik, et vähemalt üks neist kahest ei oleks diplomaat, ei omaks meeskonnatöö võimet väga kõrgel tasemel, mis on poliitikule nõutav. Ja kindel see, et mitte kumbki ei oma võimet valida häid partnereid ...või ehk nad on juba õppinud selle lööma käigus :) Aga siingi - kui kahe erakonna juhi omavahelise võimuvõitluse käigus kaob erakonna võim, siis on see võitlus mõlemale kahjulik. Näiteks, kui rohelistel oleks muidu olnud, ütleme huupi, 10 häält, oleks nende kahe võrdse võimu puhul mõlemal teatud mõju viie hääle ulatuses. Kui nende võitluse tagajärjel on rohelistel 2 häält (mis on küll meil võimatu, aga see on teoreetiline mõttekäik), siis kumbiganes võidab, on tal mõju ainult kahe hääle ulatuses. See kehtib paljude muude asjade osas veel rohkem, kui häälte osas. Kuigi Strandberg on rääkinud, et see on teiste erakondade punutud intriig või uute, rohelisest maailmavaatest kaugete mugava elu otsijate intriig ...kahju, aga siiski võiks ju vähemalt kaks juhti seljad kokku panna ja teha, mis teha annab? Sest praegu on lugu võtnud naeruväärse pöörde. Ja minu meelest see meenutab väikepoodide lugu.

Sisemine ja välimine motivatsioon

2010-04-17T00:54:00.000+03:00

See on ikka sellel kella järgi töölkäimise teemal ...et kui absurdne. Ent ka paljudel muudel.

Motivatsioonist on kirjutanud väga paljud - ennekõike jõudes ikkagi selleni, et maksab sisemine motivatsioon ja eneseteostusvajadus, millel on tugevad alused juba olemas.

Maslow püramiidi järgi on inimesel mitu astet vajadusi. Natuke teise vormi pannes võib tekitada näiteks kolmeastmelise püramiidi, mille puhul on ilmne, miks see välja on arenenud - ellu jääda, tegutsemiseks vajalikud alused luua, tegutseda. Kellel pole tegutsemiseks vajalikke aluseid, võib sisimas tegutsemisest mõelda, aga ta ei tegutse, vaid korraldab kõike vajalikku. Kellel pole ellujäämiseks vajalikke aluseid ja piisavat kindlust, et need säilivad, suunab enda energia ellu jäämisele. Seega on inimese vajaduste püramiid kindlustada kõigepealt iseennast, seejärel luua midagi suuremat.

Seega on inimesel vajadus midagi luua ning Maslow väitel aktiveerub see siis, kui on väga hästi täidetud muud vajadused - ehk siis loodud kõik tingimused loomiseks. Seega, kui tahta inimest enda võimete kohaselt pingutama ja looma panna, siis tuleb luua lihtsalt loominguks selged tingimused! See kehtib enamusel juhtudel, eriti kui inimesest endast midagi sellist õhkub.

Siiski, väga tihti ei uurita süstemaatiliselt neid tingimusi, vaid püütakse inimest mingil kombel hirmutada või sundida looma. Targo Tennisberg ütleb ühes artiklis, et sisemine motivatsioon toimib, väline mitte. Sealsamas artiklis käsitleb ta ka tuntud teemat sellest, et mida rohkem kehtestada reegleid ja piiranguid, seda enam muutub põhiliseks kohaks, kuhu inimene oma energiat investeerib, nende reeglite ja piirangute järgimine - selle asemel, et suunata oma energiat tulemusele.

Siin on kaks võimalust:

Mina tahan saavutada tulemust ja tahan, et firmal läheks hästi. Ma olen intelligentne inimene ja leiutan selle jaoks loovaid lahendusi, otsin ise iga päev uusi detaile ja ei karda ülemuste poolt antud reeglitesse kohe erandeid teha, kui see on kasulik ja vajalik.
Mina tahan saada palka, mitte saada noomitusi ega vallandamisähvarusi; ma tahan boonuseid ja palgakõrgendusi; selle jaoks pean ma täitma reegleid, mille ülemus on teinud, kes teab, kuidas see toob projektile ja firmale kasu. Või ka - mina tahan täita teatud hulka kellegi poolt valmis tehtud reegleid, mille täitmisel ma toon firmale kasu. Reegleid ma ei riku, kui ei ole reegli rikkumise kohta täpset reeglit, sest reeglite täitmine ongi eesmärk.

Esimene juht koondab endasse inimese loovuse, tahte jm. Selline inimene võib teha 90% ajast tegelikult asju, mida talle keegi pole öelnud, et tee - muuta ise mõnd spetsifikatsiooni osa töö käigus, teha peale mõne vidina paaritunnist valmis kirjutamist sinna täiendused, mida inimene, kelle suurema skeemi koostamisest võttis 2 minutit selle vidina lahtikirjutamine, ei olnud märganud jne... Selline töö, kuna pidevalt tehakse loovaid otsuseid ja arvestatakse situatsiooni nüanssidega, on väga tulus - seda tulusam, mida kõrgem on töötaja intellektiaste. Kindlasti eksisteerib ka sedavõrd lolle töötajaid, kes teevad fikseeritud reeglite järgi vähem vigu, kui ise mõeldes, ent IT sektoris selliseid ei ole.

Teine juhtum koondab endasse hulga reegleid. Inimene järgib neid detailselt ja kui ta neid järgib, siis ta töötab, nagu arvuti - loovust ei ole, täidetakse kindlat programmi. Kindlasti ei ole need reeglid nii head, et tekiks tehisintelleksüsteem - seega on see kõik üsnagi robotlik. Näiteks on tal paigas, et tuled 8:00 tööle, siis seisad siia, kliendiga suhtled nii (mida teed igaks juhuks ka siis, kui ta on ilmselgelt täiesti teistsugune inimene), kell 12:00 lähed sööma ja 12:30 lõpetad. Tööl käid riides nii, päeva alustad nii, siis teed seda ja seda. Kõik on paigas. Mõne koha peal see pädeb - tõesti on võimalik teatud reeglitega kokku võtta situatsioone poes. Siiski, kui on loov ala, kus on lõputult võimalusi, siis selline reeglistik tegelikult kaotab igasuguse produktiivsuse - ma ütlen ausalt, et ma olen töötanud kohtades, kus tänu piirangutele ja reeglitele on minu produktiivsus sadu kordi väiksem. Ma võiksin vabalt teha mingi vidina, mis teeb töö ära ja minna edasi, ent kui ma pean seda tegema teatud viisil, teatud meetoditega ja teatud tingimustele vastavalt, siis see ei pruugi toimida.

Teine asi on tahte suundumus. Juht, kes suudab inimesed motiveerida tegutsema firma hüvanguks, lihtlabaselt ei vaja reegleid. Kui inimesed tahavad tulemusi ja on sisemiselt motiveeritud, sisemiselt distsiplineeritud - nad suudavad enda tahet suunata, tahta tulemusi -, siis on harva vaja konkreetseid reegleid või paika pandud nüansse. Tulemused on nii aga kõige paremad.

Kui töötajal hea tahe väheneb, motivatsioon kaob, alles siis hakkavad reeglid mingit kasu tooma - mida vähem motivatsiooni töötajal, seda kasulikumad on reeglid. Aga siiski ei saa ükski reegel käsitleda kõiki võimalusi - näiteks, võib teha reegli, et raamatupoe müüja soovitaks kliendile raamatut, mis talle sobida võiks. See reegel võib kehtestada asjad selleni välja, et kui klient ütleb, et ta tahab raamatut teemal x, siis teenindaja soovitab parima raamatu teemal x. Aga ükski reegel ei saa tagada, et klient on tõesti tähelepanelik - märkab paljusid nüansse ja soovitab kliendile ka tegelikult raamatut, mis on kõige sobivam, esitades parimaid küsimusi jne.. Reegel saab paika panna kindlad küsimused või küsimuste liigid, aga reegel ei saa teha midagi, et teenindaja esitaks selle ühe parima küsimuse - niisiis, motiveeritud töötajale jääb reegel paljudel juhtudel hoopis ette, ta ei saa esitada parimat küsimust.

Nüüd, probleem - on palju asju, mille puhul on väga raske inimesi motiveerida. Äkki näiteks kasiinosid tegema - arvestades reeglite hulka Playtechis? Seljuhul kehtivad reeglid. Lahendus - inimestel tekib motivatsioon siis, kui nad tunnevad, et neid asju on vaja, need on kasulikud ja paremad, kui senitehtu või siis vähemalt tipptasemel. Sellised tundmused lükkavad käima positiivse motivatsiooni ahela ja inimene hakkab ennast järjest enam ületama, võib suhtuda töösse tõsise entusiasmi, huvi ja tahtekindlusega. Selline inimene muutub enesekindlamaks, jõulisemaks, hakkab tegutsema sihipäraselt ja kindlalt. Hakkab vedama. Kui aga juhid ei suuda tõestada või näidata, mis kasu asjast on - mida õigupoolest juba tööpakkumine ja asutuse veeb võiksid nii klientidele, kui töötajatele selgelt välja näidata -, siis äkki ei olegi mingit kasu? Kui kasu on, peaks seda saama näidata - ei ole kasu, siis ei saa näidata. Niisiis, kui on väga palju töid, mida keegi justkui teha ei taha ja kuhu tuleb inimesi sundida - äkki tehakse siis päris valesid asju?

Googles töötavad inimsuhete ja psühholoogia loovgeeniused

2010-04-14T03:37:00.000+03:00

Vahel ma räägin ühest-teisest, "idealistlikest" plaanidest, kuidas võiks korraldada Eesti riiki või kasvõi tarkvarafirmasid. Paljudele jalad-maa-peal praktilistele ja lihtsatele inimestele tundub, et see kõik on võimatu. Loovkaos on ehk õige nimetus sellele, millest vahel mõtlen ja unistan ...kuigi seda ei saa teha korraga, on võimalik võtta selline suund.

Paljud poliitikud hoiavad vastupidist suunda, uskudes, et see on kuidagi kasulik, et riik peaks rohkem alluma (mingitele suhteliselt võimetutele inimestele, nagu nende juhtimisstiil sealjuures näitab) - sõnavabaduse piiramine, tsentraliseeritud võimu tugevdamine, mikromanageerimine, suurem seadusandlik reguleerimine seal, kus seda vajagi ei ole ning palju muud, väga palju muud. Liberaalsust peetakse saavutamatuks, enda väärtusetust näidanuks, kuna mingid vanad kaageebiidid ja konservatiivsed, mitte ühegi intelligentse ja innovatiivse sõnavõtuga esinenud vanamehed, kes on saanud NSVLi koolituse, on seda proovinud - tegelikult ei ole nad midagi proovinud, nad on ajanud pikka aega liberaalsusteemalist sõnavahtu ja püüavad nüüd omi vigu ajada ideoloogia kaela, millega nad tutvunudki ei ole, inimeste kaela, kes on töötanud välja väga tugevaid printsiipe ja vedanud oma riigid nende abil kaostest ja kriisidest välja. Püütakse mõista anda, et kui nemad kontrolliks rohkem, oleks tulemused paremad - aga nad on juba kontrollinud väga paljut ja ega nendes sektorites ei ole märkimisväärselt häid tulemusi. Inimesi tuleb motiveerida, ühendada ja panna asju teadvustama, nii saab tulemusi, kontroll ei vii kuhugi.

Kontroll ei vii kuhugi, sest parimad juhid ei taha seda, halvimad juhid juhivad asju sellega hukatusse. Ainult halvad juhid on läbi ajaloo loonud paranoilisi kontrollsüsteeme, andes need üle veel halvematele, kes tulevad nende järel. Iga väärtust loonud uuenduslik kultuur või ideoloogia on kontrolli vähendanud.

Aga, see, mida peetakse meie kandis võimatuks fantaasiaks, on kusagil reaalsus...

http://www.wikyblog.com/AmanKing/Google%27s_work_culture

I'm going to talk a little about Google's software development process. It's not the whole picture, of course, but it should suffice for today. I've been there for almost a year and a half now, and it took a while, but I think I get it now. Mostly. I'm still learning. But I'll share what I've got so far.
From a high level, Google's process probably does look like chaos to someone from a more traditional software development company. As a newcomer, some of the things that leap out at you include:
- there are managers, sort of, but most of them code at least half-time, making them more like tech leads.
- developers can switch teams and/or projects any time they want, no questions asked; just say the word and the movers will show up the next day to put you in your new office with your new team.
- Google has a philosophy of not ever telling developers what to work on, and they take it pretty seriously.
- developers are strongly encouraged to spend 20% of their time (and I mean their M-F, 8-5 time, not weekends or personal time) working on whatever they want, as long as it's not their main project.
- there aren't very many meetings. I'd say an average developer attends perhaps 3 meetings a week, including their 1:1 with their lead.
- it's quiet. Engineers are quietly focused on their work, as individuals or sometimes in little groups or 2 to 5.
- there aren't Gantt charts or date-task-owner spreadsheets or any other visible project-management artifacts in evidence, not that I've ever seen.
- even during the relatively rare crunch periods, people still go get lunch and dinner, which are (famously) always free and tasty, and they don't work insane hours unless they want to.
These are generalizations, sure. Old-timers will no doubt have a slightly different view, just as my view of Amazon is slightly biased by having been there in 1998 when it was a pretty crazy place. But I think most Googlers would agree that my generalizations here are pretty accurate.

Google on hetkel esi-IT-firma maailmas. Kui seal tekib kontroll, hakatakse inimesi piirama - see läheb kuhugi Microsofti radadele (kus on muide ka palju liberaalsust, ent siiski mitte nii igakülgselt). Microsoft tõusis tippu just läbi liberaalsete uuenduste, mis on teinud tuhandeid miljonäre ja üksikuid miljardäre nende vähem kui sajatuhande töötaja kohta - ülejäänud tunnevad ennast hästi, on keskmiselt kõvasti üle keskmise rikkad ja ei nurise; siiski on Google saavutanud liberaalsuse uue tasandi - uuendanud täieliku vabaduse ja firma eesmärkide kindla ja konkurentide suhtes väga ülekaaluka saavutamise. Googles töötavad inimsuhete ja psühholoogia loovgeeniused, ehkki nad on samas ka insenerikunstide loovgeeniused. Ma ei tea, kas geeniused selles mõttes, nagu Einstein - ent "geenius" on ka omadussõna, inimese omadus, ja see omadus on neil kahtlemata olemas.

Mida madalam on juhi teadlikkus, oskus motiveerida ja kaasa haarata, asju käima lükata - seda enam vajab ta kontrolli. Paindlik, aktiivne, teadlik ja psühholoogias andekas juht ei vaja. Mida madalam on juhi võime arendada ja täiustada, seda vähem ta suudab pakkuda kõikidele head keskkonda ja võimalusi, seda enam ta kujutleb asja tordijagamisena ja veab tippu ainult oma isiklikke sõpru, mitte mõttekaaslasi - hüvangu mõtte, mitte ühe või teise ideoloogia. Mida rohkem veab juht tippu oma mõttekaaslasi, diskrimineerides inimesi kuuluvuse põhjal, seda vähem on tipus andekaid ja seda vähem produktiivne ja kõigile hukatuslikum tema ehitis on.

Vaatleks protsente:

1% elanikkonnast kuulub kooslusesse x.
1% elanikkonnast on head juhid, võimekad ja teadlikud probleemilahendajad ja inimeste motiveerijad.
1% riigist on oluline riigiaparaat ja firmade omanikud-juhid, juhtimissektor.

Kui juht valib võimete põhjal, siis tippu jõuab 1% elanikkonnast, kes on oma ülesannete kõrgusel.

Kui juht valib kooslusse kuuluvuse põhjal - eeldame, et inimeste valik koosluses on perekonna, sõprusringi jms. põhine, täiesti juhuslik -, siis 1% sellest ühest protsendist, mis on riigi juhtimisaparaat, on võimekad juhid. Aga kõik annavad iga päev välja määrusi, korraldusi ja raha - 99% riigi rahast liigub ebakompetentselt ja suvaliselt (isegi see 1% andekaid teeb vigu, samas mõjustades teisi raha natuke paremini jaotama - nii on suhtarv 99% ümbruses).

Kui 1% andekaid oleks juhid, siis ilmselt läheks väga õigesse kohta vähemalt 10% ressurssidest, ent ka ülejäänu ei oleks päris raisatud.

Lisaks rollimudelid - kui kõige võimekamad juhivad, siis on inimestel positiivsed rollimudelid ja positiivsed eeskujud raha võim ja teadlikkuse võim saavad üheks, diskrimineerimist x põhjal ei ole. Sellisel juhul on inimestel mitmekülgselt positiivsed eeskujud, ei ole vaja ennast tükeldada, saadakse aru, kuidas siduda omavahel erinevad, näiliselt vastuolulised väärtused - nagu vabadus ja tootlikkus. Kogu rahvas areneb jõudsalt - stagneerumise asemel, mis aeg-ajalt aset leiab - ja elu läheb käima hoopis uuel tasandil.

See on korruptsiooni hind.

Mõningatest kummalistest CV koostamise kaalutlustest

2010-04-14T00:12:00.000+03:00

Ma olen nüüd mitu pikka kuud uut tööd otsinud - eelmises firmas sai projekt läbi ja töö otsa; muidu oli keerukas ja huvitav lugu, mille ainetel ma äkki novelli kirjutan kunagi - ja arendanud ka enda CV'd ja sellega seotud kaalutlusi. Mitte küll selles suunas, et kindlamini tööd saada, vaid selles suunas, et sobivamat tööd saada - ja see on punkt, kus tekkis sugulasega elav vaidlus paar päeva tagasi. Joondus välja argumente ja vastuargumente, mis on minu meelest piisavalt huvitavad, et need kirja panna.

4-5 firmat, kus olen praegu töövestlusel kohal käinud, on öelnud, et neile ei sobi just vabagraafiku mõte. Seega kajastan ka seda teemat siin.

Kas CVs oma nõrkade külgede rõhutamine ei vähenda usaldust ja muuda töö saamist keerukamaks?

Kahtlemata on selline efekt täiesti olemas - siiski tuleb arvestada, et ma otsin sobivat kohta, mitte niisama tööd. IT sektoris on palju erinevaid ametikohti ja osad neist sobivad mulle oluliselt paremini, kui teised. Tuues välja enda nõrkusi või omapärasid, saan kindlustada, et tööandja vaatab asja selle pilguga üle, et kas vastav koht, firma üldine kliima, juhtide võimed ja ootused jm. sobivad minuga või mitte.

Sama moodi ei hakka ükski normaalne inimene endale naist otsima, pannes rõhku sellele, et iga hinna eest võimalikult kiiresti mõni naine kätte saada - kui ta tahaks saada kiiresti naist, siis kindlasti looks ta endast teatud ennekõike ainult positiivseid aspekte puudutava pildi. Iga vähegi kogenud inimene saab siiski aru, et kui inimese elus on üks oluline inimene välja valitud, siis tähtis on ennekõike sobivus, mis eeldab, et mõlemad on üksteisest piisavalt teadlikud. Võib ilmneda, et midagi on vaja endas muuta või arendada, ent siiski on inimese iseloom küllaltki fikseeritud ning evolutsiooni käigus on tekkinud inimesed, kes siiski üldiselt ka sobivad kellegagi väga hästi. Kuna ka töökohti on korraga ainult üks, siis on vaja leida sobiv partner, mitte lihtsalt ennast võimalikult glamuursesse kohta sisse rääkida. Seega on see olnud pikka aega minu kindel strateegia - ja kuigi mitte toonud absoluutset edu, siiski pakkunud mulle põnevaid, tasuvaid ja arendavaid projekte ning töökohti.

Kas CVs oma endistes töökohtades tekkinud probleemide otsene nimetamine ei põhjusta tööandjas hirmu, et räägin ka sellest töökohast hiljem avatult?

Kindlasti mitte, sest probleemid on IT sektoris loomulikud; kõikidel kogenud programmeerijatel on esinenud minu omadega sarnaseid probleeme, samade probleemide variatsioone - samuti on neid esinenud kõikides tegevates IT firmades. Probleemides ei ole midagi piinlikku, ent need aitavad aru saada inimese arengust, võimetest ja kogemustest. Samuti ei räägi ma ju konfidentsiaalsetest asjadest või sellistest, mille puhul on mingi selge inimlik põhjus jätta need siseasjadeks.

Teisalt, kui mõnes firmas tõesti on oht, et tekivad probleemid, mille avalikustamine oleks juhtidele piinlik - siin lähebki käiku CV teine külg, hoida eemal töökohad, mis mulle ei sobi. Ma ei ole midagi kaotanud, küll aga võitnud, kui sellistel juhtidel tekib kahtlus selles osas, kas ma ikka sobin nende firmadega. Ma loodan, et firmad, mille juhtkond tegeleb neile piinlike asjadega, on siiski vähemuses; kindlasti ei lähe neil naljalt hästi.

Kas minu peamine nõue - küllaltki vaba töögraafik - ei ole mingi privileegi nõudmine, mis võiks tööandjaid minust eemale peletada?

Vaba töögraafik on IT firmades küllaltki levinud nähtus, sealjuures kõigile tuntud suurtes tegijates.

Toon mõningad näited:

Google: Where A Genius Feels Average - kirjeldab Google töökorraldust kui "loovat kaost".
Working at Microsoft - Microsoft gives software developers a lot of personal freedom over both the work and the work environment. I order my own supplies, customize my office as I see fit, schedule my own trips and meetings, and select my own training courses. I choose when I show up for work and when I leave, and what to wear while I'm there.
Jobs At Apple - You’ll work independently, from home, 40 hours a week. You’ll use your technical savvy to multitask across systems and applications, analyzing and resolving a variety of complex technical issues.

Niisiis IT maastiku kolm tuntuimat tegijat - Apple, Google ja Microsoft - soodustavad kodus töötamist igati. Nendes firmades ei ole tegu privileegiga.

Vaba töögraafik, vastupidi, on suuresti produktiivsuse alus - hästi hallatud loov keskkond on tõeline motivaator ja on sadu põhjusi, miks see produktiivsusele hästi mõjub. Samuti on firmad, kus vabagraafikut ei ole, üldiselt äärmiselt viletsad sadades muudes loovuse valdkondades - vabagraafiku olemasolu on loova töökeskkonna küllaltki kindel indikaator. Loomulikult on olulised ka paljud muud vabadused, ent tihti ongi need paketis, seega sellise kindla punkti CVsse kirjutamisest - sinna ei mahu palju - hoiab ära vestlusi firmadega, kus loovust jõuliselt ei soosita.

Kas minu vabagraafiku nõue ei näita, et ma ei ole distsiplineeritud?

On erinevaid distsipliine. Näiteks müüjatöö distsipliin näeb ette, et iga päev on näiteks 10 tundi keegi tööl kohal, see ongi töö sisu - kogu aeg peab keegi kohal olema. Valvuritöö on veel enam sarnane - seal muud eriti teha ei tulegi, kui kohal olla. Kohati on need aja sisustamise tööd - see, kas sa töötad päevas 1, 2 või 10 tundi on täiesti ebaoluline, tähtis on ainult see, et sa kliendi tulles või õnnetuse juhtudes kohal oleks, kaamerat näeks, valmis oleks või telefoni vastu võtaks. Seega, on sellised distsipliinid, mille sisuks on õigeaegsus - need 10 tundi tuleb inimeste vahel ära jagada, mis annab neile võimaluse ka oma elusid planeerida, ning distsipliin näebki seega ette kindlatel aegadel tööl käimist.

On teised distsipliinid, kus oodatakse muud. Oodatakse tulemusi - näiteks, et iga nädal oleks tehtud mõistlik hulk tööd, et asjad liiguks ja toimiks. Sellises distsipliinis ei tähenda töölkäimise aeg midagi - tähtis on töö tulemus. Distsiplineeritust hinnatakse seal hoopis teisiti - selle põhjal, et töö liiguks. Keegi ei maksa programmeerijale niisama passimise, arvutis istumise või õigete programmide lahtihoidmise ja millegi trükkimise eest, vaid just nimelt tulemuste eest. Seega - distsiplineeritus võrdub motivatsiooni ja pingutamise võimega, probleemide pideva loova lähenemise ja võimega alati järgida firma huve ning pingutada.

Kas vabagraafiku nõue ei ole suur nõudmine juhtidele, kes ei saa sellistes tingimustes üldse aru, kuidas asjad sujuvad, sest nad ei saa mõõta, et inimesed teeksid tööd?

Ma olen selliste juhtidega kokku puutunud, kes suudavad töökust hinnata ainult minu tööl käimise aegade mõõtmise, aeg-ajalt ekraanile vaatamise ja üldse mingi kontrolliva, mikromanageeriva ja paranoilise hoiakuga. Esiteks on minu jaoks üsna tüütu, kui keegi ekraanile vaatab - süvenemise asemel tekib mõte, et mida ta seal näeb, kuidas ma istun; võib-olla tekib tunne, et tema meelest on ebarahuldav, et mul on ekraanil õpik ja ma loen seda, pööramata muule tähelepanu; kui on koodi kirjutamise hoog, hakkan ma paratamatult mõtlema, et kuidas see, mida ma hetkel teen, kellelegi tundub. Seega liiguvad mu mõtted töölt kõrvale ja tekib segadus, mis võib rikkuda mitu pikka töötundi - eriti hull on lugu, kui ma olin just ennast korralikult kokku võtnud, asjad läbi mõelnud ja otsustavalt maha istunud, et teha üks suurem ja pingelisem sooritus, asjad varisevad kokku.

Teiseks, selline juht ei ole ka muudel põhjustel soovitatav. Need on ebaprofessionaalsed juhid ja ma loodan, et sellised firmad lähevad ajaga pankrotti - ma mitte ei looda seda, ma tean. Need hoiavad tööjõudu eemal sealt, kus tehakse tööd, mis on väga halb ja hoiab Eesti IT sektori arengut kinni. Need juhid ei juhi asju hästi, ei saavuta häid tulemusi.

Ma toon ühe näite: juhtisin ühte projekti ja andsin töötajale ülesande. Selline vaikne, asjalik ja konkreetne tüüp, kes tuli iga hommik punktipealt õigel ajal tööle, üritas kõigiga hästi läbi saada ja mitte probleeme põhjustada, läks tööaja lõppedes punktuaalselt koju ja oli ühesõnaga väga punktuaalne paljudes asjades, mis mõnes muus distsipliinis väljendaks distsiplineeritust. Suisa ebaprogrammeerijalik. Andsin talle eelduste kohaselt kahe-kolme päevase ülesande. Ootasin siis nädal aega - mul oli muud teha, kui teda kontrollida - ja küsisin siis, kaugel ta on, kuna asi jõudis selleni, et tulemusi oli u. kolme-nelja päeva lõikes vaja ja seega pidin tagama, et need valmiks. Ta ütles, et ei saanud ülesandest päris täpselt aru - ta ei olnud teinud selle aja sees mitte midagi, lihtsalt hoidis arvutit lahti ja ilmselt ka õigeid programme, et need kohe ekraanile lahti lüüa, kui keegi mööda jalutab või midagi küsib. Tegin siis asja ise ära, aga nali ongi selles, et see tüüp oli selles firmas pikka aega vastu pidanud - ilma eriliste tulemusteta - ja teinud lihtsamaid asju, tegelikult lahendanud enamuse kliendiprobleeme triviaalsetel meetoditel, midagi huvipakkuvat tal tulemuste osas ette näidata ei olnud. Samas firma mõnevõrra võhiklikel juhtidel ei olnud küsimusi tekkinud - selline inimene suudab jätta muljet, et ta ikkagi midagi teeb. Ütlesin siis juhtidele, et kuigi mul on pingeline projekt, ei taha ma mingi lapsehoidja olla ja ma ei taha teda enam oma projekti, kuna ta ei ole huvi üles näidanud ega midagi reaalset teinud, kuigi tal on selleks palju võimalusi olnud. Hiljem lasti ta lahti ja läks teise firmasse, kus tuleb kuuldavasti hästi toime - eks inimesed õpivad. Aga siiski on see hea näide sellest, et firmas, kus raha saab ekraani passimise eest, sisustatakse oma aeg loomulikult ekraani passimisega - sest paljud, ikkagi, töötavad ainult raha nimel.

See viimane näitab - juhid, kelle looming näeb välja, nagu Google töötaja ütleb, "loov kaos" ja kes suudavad selles keskkonnas, kus kõik sugugi nende tahtmise järgi ei käi, vaid on tuhanded töötajad oma isiklike ambitsioonide ja väljapaistmispüüu ning elufilosoofiaga, ikkagi tagada, et olulised asjad saaks tehtud (Googles võib igaüks vabalt soovi korral projekti vahetada ja 20% ajast teeb iga töötaja, mida ise tahab), sellised juhid on head. Need juhid, kelles põhjustab ebameeldivust, kui neil ei ole mingeid lihtsaid-labaseid indikaatoreid, on vale töö valinud, neid on liiga palju ülendatud - ja kui minu suhtumine neid kuidagi alandab, siis see on loomulik kompensatsioon sellele. Kindlasti ei suuda nad jõuda tulemusteni, mis välja paistaks.

Aga kui sina tahad vabagraafikut, hakkavad teised ka neid tahtma ja distsipliin läheb üldse käest ära.

Ei, see ei ole probleem. Selles ei ole probleemi, et kõigil on vabagraafik - nagu öeldud, on see teine distsipliin. IT firmas on ametikohti, mis eeldavad äripäevadel ja tööajal kohalolu telefoni juures või pidevat reisimist ja lennukigraafikutega arvestamist, on ka kohti, kus tuleb iga päev mõnel koosolekul olla, samuti on sekretäri-, referendi- ja personalitöötaja kohad, mis eeldavad tööajal pidevat reageerimist olukordadele ja korraldamist. Nende ametite peal on tähtis olla kellast kellani tööl. Teised kohad eeldavad töö ära tegemist ja distsipliinid, millest need lähtuvad ja mille järgi nende töötajate enesekontrolli, püsivust ja tahet hinnatakse, on radikaalselt erinevad. Nendele inimestele sobib vabagraafik.

Aga äkki tõesta ennast alguses fikseeritud graafikuga, siis hakka järk-järgult privileege nõutama?

Nojah, ma olen seda ka teinud. Vahel on õige, et alguses, sisseelamise ajal, on tähtis olla kohal siis, kui on kohal need, kes peavad mu sisseelamist toetama; sellised situatsioonid eksisteerivad.

Siiski - kellele on vaja, et ma tõestaks, et suudan töötada viletsas töökeskkonnas? Miks ma peaks sellist asja tõestama? Ja kuidas firma mulle tõestab, et see pärast paraneb, kui ta ei ole valmis kohe seda parandama? Ma siiski töötan kohtades, kus juhtide isiklik veendumus näeb ette vabagraafikut, mitte kohtades, kus see on privileeg, mis tuleb välja teenida - sest kui juhid ei saa aru, miks see hea on, siis on vaja ka sada muud asja välja teenida, kuigi need muud asjad on loova ja produktiivse töö vältimatud eeldused. Ennast tõestada saab siiski just loovas ja heas keskkonnas, mis soodustab häid tulemusi.

Mida ütles ühe firma juht:
Vabagraafik ei ole hea, sest ei võimalda inimestel omavahel suhelda.

Viga on siin selles, et programmeerija, arhitekt või analüütik peab päevas hea 4-6 tundi olema jäägitult süvenenud millessegi, igasugune häirimine - et kuskil keegi ei ole saanud oma suhtlemisvajadust rahuldada - on halb. Seetõttu töötavad õhtuti reeglina inimesed vähesema suhtlemise režiimil - kui keegi tuleb õhtul või öösel tööle, on see kergelt ka vihje, et ta tahab omaette olla. Selles mõttes, et ikka räägitakse ja suheldakse, aga siiski. Samuti olen ma töötanud tasemel firmades, kus ülemus, kes näeb, et töötaja on süvenenud, läheb vaikselt minema, isegi kui tal on küllaltki oluline asi öelda - kui kellegi mõtted sassi ajada ja temaga kõrvalisest asjast rääkida, siis jutt ise võib olla viis minutit, aga uuesti süvenemine võtab aega 45 minutit, sellest on kirjutatud tarkvaraarendajate poolt. See raiskab 40 minutit - võiks hoopis saata meili või oodata, millal inimene lõunapausile läheb ja rääkida siis või minna kaasa. Üldiselt saab suitsunurgas, lõunapausidel või köögis olulised asjad ära räägitud. Seega ei pea ka inimene olema tööl 8h kindlatel kellaaegadel, et temaga saaks muudkui suhelda - see argument ei päde kohe kuidagi.

Suhtlemine on tähtis, ent kümnete tuhandete töötajatega firmad, nagu MS või Google, saavad omavahel suheldud ilusti hoolimata vabagraafikust - uskumatu, et Eesti 10-20 töötajaga firmas tekib probleem sellises küsimuses, mis on ära lahendatud tippjuhtide poolt mastaapides, kuhu nemad ilmselt kunagi ei küündi.

Samalt juhilt:
Aga mõni inimene oskab süvenenult tööd teha ja selle kõrvalt juttu rääkida.

Ok, olgem ausad - mida ma talle ei hakanudki ütlema - olen ma isegi pisut uhke, et ma suudan korraga kohvi juua, kaastöötajaga ilmast rääkida ja produktiivselt küllaltki keerukat koodi kirjutada. Väga hästi suudan. Paljud ei suuda.

Siiski - kui mul on tõesti keerukas ülesanne, kui ma tahan viimast mängu panna, siis ma ei tee seda. Räägitakse, et kunagi oli olümpiamängudes, kui see oli aadlike pärusmaa, kombeks joosta "möödaminnes", näidata, et saab uue maailmarekordi püstitada, ilma eriti süvenematagi; see oli stiilne. Siiski - tänapäeval on selle ala vallutanud tegijad, kes pingutavad väga ja keskenduvad ainult ühele asjale. Isegi geenius - ma usun, et ta suudab lahendada paljude inimeste jaoks ületamatut probleemi, seistes samal ajal pea peal ja mängides jalgadega trips-traps-trulli. Või vahetada kiiresti asja, millega parasjagu tegeleb. Aga kui see geenius teeb midagi, mis on tema enda jaoks keeruline või tahab saavutada produktiivsust, mis on tema enda jaoks pingutust nõudev, siis see ei ole nii. Siis ta peab siiski ühele asjale kontsentreeruma ja pingutama.

Seega kõlas see argument minu jaoks pehmelt öeldes naeruväärselt. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et meil siin ei tehta tööd - meil siin ei pingutata. Meil aetakse päevad läbi juttu ja uuritakse, mida teised teevad.

Aga kui sina tahad vabagraafikut, siis tööandja leiab kellegi, kes ei taha ja on ikkagi loov.

Esiteks - miks peaks tööandja nii mõttetu asja pärast, nagu töökellaajad, oma töötajate valikut oluliselt piirama? Ma usun, et umbes kolmandiku programmeerijate jaoks - ja nad ei ole kõige loovamad, külla aga on paljud neist muus mõttes väga võimekad inimesed, keda ma vabalt soovitaks igale poole - ongi loomulik järgida teatud kellaajalist rütmi, see on neisse sisse harjutatud või harjunud või sobib nende iseloomuga. Sellised inimesed on olemas ja ma saan mitmetega neist väga hästi läbi ning üks oli mu klassivend, kellega me tegime palju ägedaid asju kooliajal (kohati ka tunni ajal, vähemalt analüüsi osa :D). Selles mõttes, et ka need programmeerijad ei käi tööl täpselt 8-16 või 9-17, aga nad on nii 90% päevadest kontoris ajavahemikus 10-16 ja u. 70% päevadest 9-16 vms. Siiski ma usun, et seda oleks kerge saavutada, et nad käiksid veel rohkem kella järgi - keegi lihtsalt ei vaevu selleks, sest kõiki huvitavad tulemused rohkem.

Samas, kui kellegi töötajavalik langeb 66% Eesti tingimustes, kus on räige puudus programmeerijatest, kas see on see hind, mida maksta, et suuta täita mingit rituaali, millel pole tööga erilist seost? Näiteks, kas arvutifirmale on rahaliselt mõistlik kaotada 70% töötajatest, kehtestades nõudmise, et iga töötaja peab kuuluma x erakonda või olema vaadanud Laulukarusselli saadet? Üldiselt, siiski, kuna enamik programmeerijaid ei ole produktiivsed olukorras, kus nad on kellaajaliselt piiratud, siis juhtivad firmad sellist tehingut ei tee. Kedagi ei huvita tööajad - ja sellest saab töötaja, kes on tulemustest huvitatud, oma peaga aru, et teatud koosolekutel on vaja kohal olla, firmas siiski tuleb ka nähtav olla ja inimestega rääkida, tema tööga seotud küsimused peavad saama kiire vastuse jne... Aga 8-16 tööajad lihtsalt ei ole ainuvõimalik ega parim lahendus sellele kõigele, eriti arvestades, et produktiivsuse saavutamiseks on vaja teatud rahulikku tööaega, kui saad istuda oma kabinetis, firmas valitseb natuke rahulikum ja õdusam tööajaväline õhustik (võib-olla keegi kuulab koridori teises otsas metalli ja köögis on avatud viinapudel, mis samas ei rikugi üldist vaikust ja rahu nii palju, kui päevased närvilised pinged ja sebimine, seda enam, et programmeerijad ise saavad kaine mõistusega aru, millal nad teiste tööd häirima hakkavad - ja loovad ise keskkonna, mis näeb välja, nagu kaos, ent on tegelikult palju loovam, kui misiganes, mida üks konventsionaalne endine-leivavabriku-projektijuht tüüpi juht luua suudab kõigi oma piirangute ja kriteeriumitega) ...töö peab olema fun. Nagu pöialpoistel ühes tuntud muinasjutus. Ja juhid, kelle jaoks selline asi kontrolli alt väljub - ausalt, aeg läheb ja Eesti juhtivates IT firmades on kõikides ja ainult juhid, kes mõne inimese jaoks ehk isegi pisut müstilisel kombel, aga kindlalt ja konsistentselt täpselt sellises õhustikus pea kõik projektid kiire ja eduka lõpuni veavad ning teistest märkimisväärselt paremaid tulemusi saavutavad; maailma tipptegijate hulgas on just sellised firmad tugevas enamuses.

Eesti, kus on veel palju firmasid, kus nii ei ole, omab seega kaalukat tööjõuturu nišši - on olemas reaalne argument, kuidas lüüa üle töötajaid mitmetelt tugevatelt tegijatelt, nagu Playtech. Playtech, muide, kogu oma kasiinondusega ei ole eesti kõige loovam ja innovatiivsem firma - nad tegelevad lihtsalt ülitulusas sektoris, aga nende sissetulekuid ei juhi puhtalt innovatsioon. Igaljuhul olen ma sealt ja mujalt kuulnud, et läheks kohe, kui keegi ainult teeks; igaüks mõistab, et tal on palju rakendamata potentsiaali, mis realiseeruks uutes vingetes toodetes just siis, kui nad leiaks vabad kohad loovas keskkonnas. Õnneks on Eestis ka palju firmasid, kus õhkkond on loov ja vabadus on olemas - enamuse firmadega siiski see punkt mingit probleemi ei põhjusta. Usun, et arenedes võtavad need firmad teistelt nii turu - pakkudes loovamaid lahendusi - kui töötajad - pakkudes loovamaid tingimusi. Nagu tingimused, nõnda lahendused :)

Nii et - jah, kui tööandja tõesti väga tahab, ta saab need 20 või 40 programmeerijat kokku, kes on piiratud tööajaga nõus. Ja kuna nad ei saa olla motiveeritult vabas õhustikus, siis nad teevad sama palju tööd, kui 10 või 20 programmeerijat teises firmas ning sama palju innovatsiooni, kus 1 või 2 töötajat teises firmas. Valdkonna ja inimeste põhjalik tundmine ütleb seda üheselt, maailmas nime teinud IT klassikud ütlevad seda üheselt, isegi mõningane kogemus mõlemat tüüpi firmadega või turu tipptegijate töökorralduse analüüs ütlevad seda üheselt. Ainult ebakompetentsus, vajadus kontrollida ja mikromanageerida või katse juhtida IT firmat, nagu vabrikut, loovad asutusi, kus asjad on teisiti - vahel ka soovimatus teha innovatsiooni, kliendid, kes maksavad töötunnist (nii et produktsiooni muudetakse lausa ebaefektiivsemaks ja töö kiirendamise asemel seda aeglustatakse sihilikult, olen näinud ka seda nii inimeste, kui firmade puhul, kusjuures inimeste puhul räägivad seda tuntud juhid - kui sa hakkad tulemuste asemel mõõtma misiganes muud parameetrit, siis kaval programmeerija valib sellise strateegia, et see muu parameeter oleks väga hea, ent töö tulemus ainult kannatab selle pärast; ta ei tee seda halvast tahtest, vaid tervest mõistusest ja sellest, et asjad firmas käivad nii; sama teevad ka asutused ja allhangete teostajad) ja samuti aitavad selle probleemi arengule kaasa kliendid, kes lihtsalt ei usalda liiga vaba keskkonnaga firmasid ning hoiavad elus teatud turunišši. Siiski on olemas suur ja tugev turg, kus vabagraafik on in ja teatud piirangud ei tundu põhjendatud. Ja sellesse turgu investeeerimine, selliste firmade käivitamine või nendes töötamine ja aktsiate ostmine on alati ära tasunud, need firmad juhivad IT maailma innovatsiooni ning suuremaid rahavoogusid.

Kokkuvõtteks:

Ma olen aastate jooksul mõelnud, kuidas ennast potentsiaalsetele töötandjatele presenteerida. Selle stiili hulka on tulnud enda tugevuste selge rõhutamine, enda nõrkuste avameelne välja rääkimine nii, et see riivaks teiste inimeste huve võimalikult vähe ja ei mõjuks süüdistuste, vaid just nimelt kogemuste ja nõrkade külgede osas avameelsusena. Selle stiili hulka on tulnud see, et ma esitan teatud nõudmisi, mille mulle sobiv tööandja isegi teist korda ei mõtle, vaid võimaldab neid kohe, sellal kui vähem kogenud tööandja või selline, kes vajab teatud piiranguid, et mitte tunda, et tal ei ole asjade üle kontrolli, ei suuda vastata - peab neid ülbeteks nõudmisteks privileegidele. Ma usun, et toimivas ja hea juhtimisega firmades on sellised "privileegid" kõikidele töötajatele olemas, kes töötavad selliste alade peal ja et need, kellele need mõjuvad ülbusena, ei tunne IT sektori tausta või ei ole võimelised seda loovalt ja motiveerivalt juhtima. Ja sellest ka minu CV stiil, mis sisaldab võhiku jaoks kõike muud, kui sõnumit, et "võta mind tööle" - ma tõesti ei taha, et võhik mind tööle võtaks, vaid ma tahan tööd, kus ma olen pikka aega õnnelik ja tunnen, et ka midagi teen ja et asjad on mõistuspärased ja korras. Ma otsin sobivust, enda sobivust ametikohale ja firma sobivust mulle, mitte lihtsalt tööd - kuigi ma tean väga hästi, et on palju firmasid, kus ma suudaksin püsida, tegemata suurt midagi ja vastates teatud stereoptüübile kohusetundlikust inimesest; siiski, kahjuks, need firmad ise ei ole määratud turul ellu jääma või kaugele jõudma, nende juhtimismetoodikad ei päde. Võib-olla peavad nad alles omandama keerukaid kogemusi ja läbi valusate katsumuste jõudma selleni, milleni paljud teised on juba jõudnud.

Kriitika artiklile: kus on viiulimängija tootlikkus?

2010-04-10T20:50:00.003+03:00

Lugesin artiklit, mis väidab, et aja jooksul ei kasva oluliselt järgmiste valdkondade tootlikkus:

Haridus
Meditsiin
Teater
Riik (ametnikkond)
Ajakirjanikud

Väide kõlab: nendel aladel on tootlikkuse kasv olnud null. Teistel aladel seevastu tootlikkus pidevalt kasvavat samal ajal.

Et selliseid väiteid esitada, on vaja tootlikkuse mõõtühikuid erinevatele aladele. Tuleb esitada küsimus, mida mingil alal toodetakse.

Autor lähtub vaikimisi eeldusest, eelarvamusest, mida ta ilmselt eriti analüüsinud ei ole, et hariduse tootlikkus on koolilõpetajate arv õpetaja töötunni kohta (mis on tänu linnastumisele ja trükikunsti arengule muide oluliselt kasvanud) ja meditsiini tootlikkus sellest, kui palju arste on vaja ühe inimese ravimiseks.

Tahaksin ära tuua tootlikkuse hindamise viise, mille põhjal nende alade tootlikkus oleks kasvanud:

Haridus - kui mõõta, kui palju teadmisi ja oskusi saab õpilane ühe õpetaja töötunni kohta, siis on tootlikkus kasvanud. Selle sektori tootlikkust on tegelikult võimalik tõsta kümme, sada või tuhat korda, kui esitada informatsiooni paremas formaadis. Näiteks - tuhat aastat tagasi teadis koolilõpetaja füüsikast x korda vähem, kui praegune koolilõpetaja, kusjuures see x on väga suur arv. Haridussüsteemi tootlikkust saab hinnata tulemuse põhjal - näiteks, kvantitatiivselt, kui palju koolilõpetajad koolis omandatud teadmiste põhjal toodavad. Selline otsene tootlikkuse mõõtmise viis näitab, et haridussektori tootlikkus kasvab muude sektorite tootlikkusega paralleelselt. IT sektor, Google otsimootor ja suur kogus kättesaadavat informatsiooni on haridussüsteemi tootlikkust veelgi tõstnud.
Meditsiin - kui mõõta erinevate haiguste eduka ravimise juhtumite protsentuaalselt osakaalu, surmajuhtumite, väärdiagnooside ja väärravi protsentuaalset osakaalu jne..., siis võib seda võtta mitmeti. Ühest küljest on ajaloos olnud edukamaid haiglaid, kui paljud tänapäevased - siiski, kvantitatiivselt võib öelda, et arsti tootlikkus on väga palju kasvanud, kuigi ühe haige peale kulub endiselt ühe inimese aega mingi kogus. Samuti kulutas arst varasematel aegadel sama tõve põdeva inimese peale märksa rohkem aega, kui praegu. Tootlikkus on selles sektoris kasvanud ka tänu IT sektorile - esiteks on tänapäeval palju intelligentseid aparaate, mis ravi toetavad, teiseks on olemas väga suured ja igast maailma punktist kättesaadavad andmebaasid haiguste, nende põhjuste ja ravi kohta (mõnes riigis on need küll oluliselt suuremad ja kättesaadavamad, kui Eestis). Seega ka siin tõuseb tootlikkus samadel põhjustel, nagu mujalgi - tehakse avastusi, uuendusi ja leitakse kui mitte kiiremad, siis vähemalt tõhusamad meetodid. Tõhususe kasv - praagi hulga vähenemine - käib tootlikkuse hulka; praaktoode ei suurenda tootlikkust, küll aga suurendab kulusid - nii ka meditsiinis ebaõnnestunud ravi puhul.
Teater. Tänu helisüsteemide arengule suudab üks näitleja oma häält võimendades muuta oma kõne kuuldavaks oluliselt suuremale saalile. Tänu reklaami ja piletimüügi võimaluste kasvule ning linnastumisele on ühel etendusel oluliselt rohkem näitlejaid, aga mitte oluliselt rohkem esinejaid. Samuti võib arutada teatri sõnumi ja sisu osas - tuhandetest läbi ajaloo kirjutatud näitemängudest valitakse ilmselt parimaid või vähemalt on valik aina suurem. Teiseks on teatrile lisandunud kino, mis on tootlikkuse järsk kasv - on võimalik asi ühe korra läbi mängida, seejärel tuhat korda vaadata. Usun ka, et tänapäeva teatri kvaliteet ja psühholoogiline mõju - ja tegelikult tuleks selle sektori tootlikkust mõõta selle põhjal, kui palju emotsioone ja mõtteid inimene etendusest saab - on oluliselt kasvanud.
Riik. Tänu infosüsteemidele (e-mailid ja võimalus dokumente võrku üles panna, otsimootorid ja võimalus talletada), telefonile ja paljudele muudele vahenditele on ametniku töö märksa efektiivistunud. Suudetakse edukalt hallata sellise suurusega haldusüksusi ja sellist hulka valdkondi, mis ületavad vanad näitajad paljukordselt. Usun, et ametniku töö tulemuslikkus on oluliselt kasvanud - iseasi, kas ka mõttetuste hulk, millega ametnikkond tegeleb ja võimalused korruptsiooniks koos nende võimaluste realiseerumisega ei ole oluliselt kasvanud, ent see on juba eetika ja mitte tootlikkuse küsimus (ühesõnaga võib öelda, et lisaks riigisektorile on oluliselt kasvanud ka korruptsioonisektori tootlikkus). Kui vaadelda Venemaad 200 aastat tagasi ja praegu ja küsida, kui suurt osa riigist üldse hallati - ja Venemaa puhul on see mõõtmine väga lihtne -, siis võib öelda, et ametniku tootlikkus - tema võime seatud eesmärke täita - on kasvanud, kuigi eesmärkide endi kvaliteet on ilmselt langenud (kuigi vist paremal tasemel, kui NSVLi ajal).
Ajakirjanikud. Ajakirjaniku tootlikkus - tema võime kajastada teatud ajakuluga rahvusvahelisi teemasid - on märgatavalt kasvanud tänu IT ja trükikunsti arengule. Intervjuusid saab võtta teisest maailma otsast, infosüsteemid võimaldavad kajastada olulisi uudiseid üle maailma korraga ning ajalehtede levitamisele kulub vähem aega. Teoreetiline piir, samas, on ikka veel väga kaugel. Kunagi võis eeldada, et intervjuu teise riigi juhiga võtab mitu kuud - kohale sõitmise aeg, intervjuu võtmise aeg ja tagasi sõitmise aeg. Kõik siis ajakirjaniku töö. Praegu saab sellise intervjuu väga kiiresti, kui inimene on nõus seda andma - vähenevad kulud, mis ei ole seotud töö sisuga.
Taksojuhid. Taksojuhi tootlikkus kasvab vastavalt autode arengule, teeolude paranemisele ning liikluseeskirjade täienemisele. Kindlasti on see oluliselt kõrgem, kui kutsarite ja hobutaksode oma oli. Sektori kui sellise tootlikkus kasvab pidevalt - sama arv takso- ja bussijuhte suudab aina suuremat hulka inimesi rahuldavalt ja efektiivselt ringi vedada, sest tänu sektori üldisele arengule on taksot ka vaja pigem erandolukordades või kui raha üle jääb, sest korraliku ühistranspordiga piirkonnas saab ilma isikliku autota ka ilma taksota väga kiiresti ühest kohast teise. See on samuti tootlikkuse kaudne kasv.

Seega võib öelda, et iga sektori tootlikkus on kasvanud tänu tehnoloogiate ja töövõtete arengule. Samuti on kasvanud erinevus minimaalse ja maksimaalse tootlikkuse vahel - teadmiste hulk, mis reaalselt eksisteerivad ja mille omandamine aitab tootlikkust tõsta, samuti seadmete hulk, mida ostes oleks võimalik seda teha.

Tootlikkust ei saa ka mõõta inimeste arvuga mingis sektoris. Näiteks arstide arv püsib konstantne hoolimata nende tegevuse tulemuslikkuse kasvust, sest inimeste nõudlikkus kasvab - kui on lahendatud haigus, mis on tuhandel inimesel, siis ülejäänud saja inimese haigustele pannakse ikka sama palju rõhku, kui enne kõigi tuhande omadele. Samuti minnakse arstiteadusega pidevalt edasi - kunagi ei ole sinna suunatud ressurss liiga suur, alati jääb väheks ja eesmärkide saavutamise peale püstitatakse uued. See on elu. Tegelikult suunatakse sellistesse sektoritesse kõik, mis otsesest tootmisest puudu jääb. Ka kokakunsti kvaliteet kasvab, ent tõepoolest kulub toiduainete sektoris järjest vähem ressurssi vastavalt tootlikkuse kasvule, sest ainult hull tahaks süüa päevas viissada pirukat või juua tiigi veest tühjaks, enamus inimesi lepivad kolme korraliku söögikorraga päevas nüüd ja edaspidi või hakkavad üldse dieeti pidama. Arstiteaduses, hariduses ja paljudes muudes sektorites ei lepita sellega, vaid tahetakse võimalikult palju võimalikult paljudele, kui olulised inimesed ravitud, siis ravitakse ülejäänusid ja ikka kurdetakse, et arste on vähe. Seetõttu jääb arstide arv kõrgeks hoolimata nende tootlikkuse kasvust ja nii peabki olema, arstide arvu põhjal nende tootlikkust hinnata ei saa.

Niisiis on Mikk Salu artikkel faktiliselt vale, mis puudutab näiteid ja argumente. Samas - artikli sisu on oluline ja peab suures osas paika, mis puudutab edastatavat mõtet. Tegemist on sulepeast välja imetud näidetega, millega püütakse tõestada asja, mis on iseenesest tõene - sektorites, kus tootlikkus ei kasva, ent nõudlus säilib, kasvavad palgad piisavalt, et hoida inimesi massiliselt sektorist lahkumast. Selline on inimese väärtus turul, mis kasvab vastavalt tehnoloogia arengule - nagu kulla väärtus võiks tõusta, kui sellele leitaks praktilisemaid ja kasulikumaid kasutusalasid. Muidugi kasvab inimese väärtus ainult nendes sektorites, kuhu ei kogune massiliselt need, kes üheski muus sektoris eluvõimelised ei olegi või keda ei huvita - sektorites, kuhu koonduvad ühekülgsed inimesed, inimese väärtus ei kasva. Seega tuleb selliste sektorite edasiõpet võtta tõsiselt, sest tegelikult loeb inimese väärtuse kasv rohkem, kui konkreetse sektori palgakulud - ja võib-olla mõnda sektorit ei olegi tegelikult vaja (nii suures ulatuses) ja selle sektori ulatuse, püsimise või kasvu põhjustab ainult selle sektori tööjõu odavus. Mitmekülgsus, siiski, võimaldab ka erinevates sektorites parimad välja valida ja tagab konkurentsi väärtuse loomises. Samuti on palju sektoreid, kus õppeaeg on sedavõrd lühike (näiteks kassaaparaadi kasutamine ja kaupade läbi löömine), et ei oleks mingit põhjust, miks need inimesed ei võiks ka vanemas eas vaba aega uute oskuste omandamisele ja lihvimisele, lugemisele ja täiendõppele kulutada. Mis oli minu meelest artikli kaudne sõnum, või vähemalt sellest tuletatav mõte, mida ise oluliseks pean.

Kollektiivset geniaalsust ei ole olemas

2010-04-09T00:14:00.000+03:00

Juhtusin sellel teemal hiljuti kellegagi vestlema, kes mainis, et tänapäeva geenius peaks olema kollektiivne geenius - olen ka sellist ajalehepealkirja kohanud. Ei, tänapäeva geenius saab siiski olla ainult üksikisik sama moodi, nagu vanasti.

Harva ütlen ma millegi kohta, et seda ei ole olemas - nii ka seekord võiksin täpsustada, et kollektiivne geniaalsus eeldab telepaatiat; sellise astme telepaatiat, mille olemasolu endas isegi ennast selgeltnägijateks kuulutanud inimesed naljalt ei pretendeeri ;)

Lugesin Mihály Csíkszentmihályi raamatust "The Creativity" mingi osa, kahjuks jäi esialgu pooleli. Aga sealt (ja muide, introvertse nurga alt ka Jungi töödest) leiab geeniuse eksistentsi eeldused, mida siin ehk pisut täiendan:

Kollektiiv, kes jagab talle infot; lahendamata probleemid. Need on eeldused geniaalse isiku arenguks - paljalt kõrgest IQ'st ja kaljukindlast tahtest niisiis ei piisa.
Geniaalne isik.
Üks kahest: kas selle isiku suutlikkus oma infot erakordselt veenvalt ja lihtsalt sõnastada või siis kollektiiv, kes tema poolt esitatud tekstid läbi hakseldab ja arusaadavaks teeb. Kuna kommunikatsiooniprobleemide lahendamine eeldab kahte, siis suuremal või väiksemal määral on vaja mõlemaid; üldjuhul peab geenius selle saavutamiseks olema sotsiaalselt üliandekas (geenius ei ole keegi, kes ei põhjusta ulatuslikku paradigmanihet, mõne distsipliini aluste muutumist).
Maailma vastuvõtlikkus selle probleemi lahenduse suhtes ja vajadus, et see saaks lahendatud.

Ultimatiivselt - geenius, kelle puhul kõiki neid osi ei eksisteeri, on hoopis kergelt napakas, mitte geenius; siiski võib ta olla väga andekas inimene. Geeniust, kes kirjutab sahtlisse, ei ole selle teooria põhjal olemas, ennekõike ei eksisteeri tunnustamata geeniust. Geenius moodustub kõigest kokku - siiski, kui kellegi geniaalsus selgub tagantjärele, siis oli tegemist siiski geeniusega, kes oli eluajal tunnustatud; seega on olemas hilinenult tunnustatud geeniused. On ka geeniused, kelle looming kaotab ajas oma väärtuse, selgub, et tegu ei olnud millegi geniaalsega - need, järelikult, ei olnud geeniused ka alguses. Aeg on kohtunik, kes on andekas veidrik ja kes geenius.

Kõik sõltub ka rahvast - mõne rahva ja ühiskonnakorraldusega geeniusi ei tekigi, ent mõnikord produtseerib üks koht neid lühikese aja sees mitmeid.

Mis on seljuhul geeniuse isikuomadused:

Väga kõrge intellekt või loomingulisus.
Kas ulatuslike baasteadmiste olemasolu või võime mingis valdkonnas need üliproduktiivselt ise välja töötada - kuna keegi ei jõua lugeda kogu maailma kirjandust, on enamust geeniusi iseloomustanud mõlemad omadused korraga.
Teatud tasandi suhtlemisoskuse väga kõrge areng teatud kontekstis - sõltuvalt sootsiumi arengutasemest ja suutlikkusest infot vastu võtta võib see nõue mõnes keskkonnas või ühiskonnas olla suhteliselt lihtsasti täidetav (inimesed mõistavad teemat ja suudavad uudse info ise üles leida ja läbi töötada), mõnes kontekstis nõuda peaaegu üleinimlikku sotsiaalset andekust, ehkki see võib piirduda ainult teatud sotsiaalsuse aspektidega (seda siis keskkonnas, kus inimene mingi uudise peale põletataks või risti löödaks).
Ja lõpuks - geniaalsus.

Geniaalsus on võime võtta kokku tohutu kogus seonduvat infot oma peas (üks väga keerukas süsteem või uskumuste-tajumuste tervikstruktuur) ning pöörata see pisut uue nurga alla - kui selliseid süsteeme on mitu, need on sõltumatult välja arenenud, siis on vaja paradigmanihet vähemalt kõikides peale ühe, et need kokku klapiks. Paradigmanihe - selle käigus säilib tervik, ent asenduvad paljud või kõik detailid ja printsiibid. See on geniaalne inspiratsioon, mida keskajal peeti Püha Vaimu peale tulemiseks või mõnes muus sootsiumis kirgastumiseks. Välise avaldumisena näeb see välja nii, et teatud emotsioonide, teadmiste ja/või kogemuste tervik moodustab uue vaatepunkti, mis on lihtsam, konsistentsem ja sisaldab kõike, mida sellele eelnenud infomüra - ainult, et nüüd ei ole tegu enam müraga. Geenius võtab suure koguse müra (pusle tükid) ja transformeerib need ühtseks, konsistentseks tervikuks.

Nüüd - arvestades minu poolt viidatud paradigma definitsiooni ei ole võimalik, et see nihe tekiks kahe inimese koostöös, vähemalt mitte lõpliku aja jooksul. Olukord ei pruugi praktikas nii drastiline olla - ka paradigmanihete hulgas on palju neid, mida saab komponentideks lahti võtta -, ent siiski see läheneb sellele olukorrale. Kui geenius võtab korraga kogu oma baasteadmiste komplekti relevantse osa ja muundab selle, siis teeb ta midagi, mida ei saa kuitahes pika aja vestlustega saavutada. Vestlused võivad täita lünki ja pakkuda inspiratsiooni - nii et geenius võimendub kommunikatsioonis päris kindlasti -, ent nihe toimub ühe inimese peas ja ilmselt üldjuhul mõne hetkega, millele on eelnenud aastatepikkune töö või keerukas ja õppimise-kogemisega täidetud elu. Üldjuhul teeb geenius küll mitmeid väiksemaid ja suuremaid nihkeid ja võib õppida mõnda süsteemi paradigmade ruumis lausa keerutama ja igakülgelt muundama, enne kui leiab selle nurga, mis teistega kokku sobib. Siiski ei näe ma viisi, kuidas selline asi saaks toimuda dialoogis.

Sellist hüpet kutsutakse rahvakeeli "kvanthüppeks", kuigi sellel metafooril ei ole füüsikaga erilist seost. Siiski nii palju on, et tänu sellele, et algosakesed leiavad kergesti mitut osakest hõlmava kompleksse seisundi, mille puhul pinge on kõige väiksem, räägitakse kvantarvutitest, mis leiavad lahendusi ülesannetele nii, et eeltingimustes luuakse ülesanne, teatud pinge, mille saab lahendada ainult õige vastus (või üks õigetest vastustest), nii teeb reaalsus ise arvutuse ära ilma tavapärase tehtekäiguta, ilma algoritmita. Selline võrdlus on geeniusega võrdlemisel ideaalne - sellist tehtekäiguta arvutust ei saa kahe arvuti vahel tavapäraseid informatsiooni liikumismudeleid kasutades jagada, jagamisest tekiks kohe (ja ilmselt küllaltki pikk) tehtekäik, vaja oleks algoritmi - ja kvanthüppe efektiivsus jääks saavutamata. Keeruka ülesande puhul oleks see infovahetus ülimalt pikaajaline, vaevarikas. Seega on kvanthüppe ja geniaalsuse seostamine küllaltki hea ja sügav metafoor.

Kvantarvutuse avastajad hakkasid esmase entusiasmiga võrdlema inimest ja kvantarvutit - sõnastades selle umbes nii, et "inimaju on kvantarvuti". Kuna evolutsioon käsitleb tervikuid ja mitte osi, siis on uute teadusavastuste puhul tüüpiline avastada, et need protsessid, millest jutt, on eluslooduses juba kõrge efektiivsusega kasutusel. See juhtub seetõttu, et mutatsioonid toimuvad igas paradigmas, järelikult kasutab inimene väga paljusid looduslikke protsesse ja nende kõiki tõlgendusvõimalusi (võimalikke paradigmasid) korraga.

Kui leida matemaatilisele mudelile vastav, kas otseselt või kaudselt või teatud tingimustes eksisteeriv looduslik protsess, siis kehtivad nendes tingimustes kõik selle mudeli järeldused, selline on matemaatika ja loogika põhiomadus. Paraku ei pruugi kõik aspektid matemaatiliselt ja loogiliselt avalduda, võib olla varjatud ja teistsuguse struktureeritusega võimalikke käsitlusi - matemaatika on arenev teadus. Evolutsioon arvestab neid kõiki - ka neid, millele inimene veel isegi mõelda ei suudaks, kuna tal puuduvad teoreetilised alused. Näiteks geneetika - raku pooldudes paljuneb DNA, ent tegelikult kanduvad üle ka muud asjad rakus, mis võivad DNA toimimist otseselt mõjutada, sellega vastastikuses toimes olla - selletõttu ei piisa ühe olendi DNA ja teise olendi embrüorakkude ristamisest, et saada selle esimese olendi autentne järeltulija; tänu evolutsiooni keerukusele saab tõelise ja elujõulise järglase siiski siis, kui olend kasvab ema kõhus ja saab kõik neurokeemilised mõjutused, mis teda üheksa kuu jooksul suunavad. Seetõttu ei anna kloonimine autentseid järglasi, vaid mitme eri olendi mikstuuri, mis võib, ent ei pruugi üldse elujõuline olla - kogu evolutsiooni DNA'le taandamine on samasugune teaduse lapsik vaimustus uuest leiust. Kui vaimustus üle saab, siis läheb teadus poolelijäänud kohast edasi.

Geniaalsus muundab tervikut ja see on ühe inimese keerukas struktuur pluss teatud hulga teadmiste kogutervik; geniaalse lihtsuseni saab nihutada ainult asju, mida üks inimene on võimeline mõistma. Geeniuste koostöö seisneb selles, et uus geenius saab eelmiste geeniuste töö juba lihtsustatud, filtreeritud kujul - see, mille Einstein võttis vastu suure hulga seostamata faktidena, sain mina juba lapsena üldjoontes - paradigma tasemel - vastu võtta, kusjuures viidati ainult olulistele faktidele. Faktide olulisus selgus tagantjärele. Einstein ise ei ole suutnud oma järelduskäiku algoritmiliselt, ajalooliselt, seletada - levinud tsitaat "ma teadsin seda kogu aeg". Süvenege siis selle tähendusse ;)

See tähendab - strukturaalsete teadmiste algoritmiline käsitlus, olgu see siis kuitahes kompleksse meetodiga saavutatud, kuitahes heuristiline, hägusloogiline või misiganes, on tegelikult siiski tavaline faktide kogumise, andmete täiendamise protsess - kuigi uute heuristiliste meetodite väljatöötamine võib olla geniaalne ja loov, aga seal see geniaalsus ka lõppeb. Isik, kes leidis kõik uraani osakesed, mida teoreetiliselt pommis kasutada saab, tegi suhteliselt rutiinset teaduslikku tööd - isik, kes leidis esimese, oli ilmselt loovgeenius. Samuti, nagu näiteks sürrealistlike maalide joonistamine võib olla rutiinne tegevus, kuigi esimesed tuntud sürrealistlikud kunstnikud olid geniaalsed.

Sellisena on geniaalsuse omadus ka kvaliteet - geenius on võimeline tõesti erinevate aspektidega arvestama ja panema kokku terviku; võltsing või jäljendus jäljendab reeglina üksikuid strukturaalselt kirjeldatavaid aspekte, kunsti puhul või rakendusliku töö puhul on kvaliteet madalam, teooria puhul on tegu lihtsa koopiaga. Kvaliteet on omadus, mis tähendab paljutahulisust - tahke võib olla lõpmatult -, sellal kui inimestevahelises koostöös/suhtluses tuleb kas rollid ära jagada - igaüks annab erineva panuse projekti erinevatesse osadesse või organiseerituse astmetesse - või siis lähtuda kvantiteetsetest kvaliteedi indikaatoritest, mis loomulikult ei taga kvaliteeti, vaid ainult mitmekülgse kvantiteedi. Kõnekeeles, siiski, nimetataksegi seda viimast reeglina kvaliteediks - filosoofiline täpsus ei ole kõnekeeles oluline, vaid enamus mõisteid piirdub selle tähendulähendiga, mida käepäraste vahenditega saavutada saab.

Ja siit lõpuks ka küsimus:

Milline on tänapäevane finantssüsteem, kas seda saab kuidagi kokkuvõtvalt kirjeldada?
Millised on selle olulised omadused, mille muutmine kõik segi paiskaks?
Millised on selle olulised/valusad puudused?

Ma arvan, et geenius oleks see, kes leiaks uue finantssüsteemi, millega saaks valutult (nii, et lihtsam inimene muutust ei täheldakski või vähemalt jääks nendega seotud edasiõppimise vajadused tema võimete piiresse) asendada praeguse ja mis moodustaks konsistentsema ja lihtsama terviku ilma erandite ja valusate puudujääkideta? Kas see eeldab raha asendamist millegi muuga - seljuhul on vaja ka konversioonialgoritmi, väikest programmi, mis praeguse infosüsteemi rahamuutujad uue infosüsteemi misiganes muutujateks teisendaks nii, et sellest inimeste varanduslik seisund märkimisväärselt ei muutuks. Samuti on vaja iteratiivset arendusprogrammi - millised sammud on vajalikud, milline on tulemus üldjoontes ja kuidas seda saab sujuva rea väikeste muutustena, millega olemasoleval süsteemil kerge kohaneda oleks, ühest teiseks transformeerida. Kas sellised programmid on mõne autori sahtlis, raamatupoe lettidel või salaorganisatsiooni salaplaanides juba olemas? Kas on võimalik kollektiivselt luua hulga selliseid mudeleid, leida nende tugevaid ja nõrku külgi ja leida see meie sajandi geenius, kes lõpuks millegi tabava ja toimivaga välja tuleks? Kas on vaja erinevaid stsenaariume - loogiliselt-abstraktselt võib ju kõik klappida, ent loodus on terviklik ja seal kehtivad ka need meile tundmatud paradigmad, mis kõik pea peale võivad pöörata. Kas Eesti oleks sobiv väike katsepolügoon või oleks mõni muu riik selles rollis entusiastlikum või paindlikum?

Fakt on see, et kollektiiv loeb - ilma kollektiivita ei ole geeniust -, ent siiski loeb sama palju üksikute üliandekate indiviidide olemasolu, kes teeksid oma peas fataalsed käigud ja suudaks need olulisi huve riivamata käima panna, näidata üles piisavat sotsiaalset andekust meie konteksti nendel tasanditel, kus see on vajalik. Vaja on ka avalikku huvi, ootust ja võimet ära tunda. Ja usk kollektiivsesse geeniusse - nüride ametnike tuhandepealisse kampa, mis teeb kaheksatunniste tüüpäevade ja tüdinud nüridusega ära ühe geeniuse töö -, see usk ei vii kuhugi, sest sellel ei ole alust. Isegi andekate ja inspireeritud inimeste kollektiiv liigub paratamatult tempos, mille määrab ära lülide tugevuse hierarhia - esindatud peab olema trepp või püramiid, mida mööda info saab alla voolata, sulanduda ja ellu ärgata. Ja tegelikult on selliseid põimuvaid püramiide, millest ühe keskel võib olla see, kes on teise tipus, suurt hulka erinevaid tippusid, vaja tervet hulka - ent siiski peab keskenduma nii üksikute andele kui andekale massile. Igaüks võiks taotleda oma võimete tippu - sest arvukus määrab kvantiteedi, inimene määrab kvaliteedi. Antud juhul on vaja mõlemat.

Dünaamilise pensionisüsteemi mudel

2010-04-08T19:01:00.001+03:00

Üks osa pensionisüsteemist oleks seotud osalustega - parimad firmad jagavadki oma töötajatele osalusi, ent see võiks olla kohustuslik:

Iga firma töötajad saaksid iga kuu osalust vastavalt oma palganumbrile.
Esimestel töökuudel oleks see osalus null, kui tegu ei ole tähtajalise töölepinguga, seejärel tõuseks sujuvas kaares, kuni esimese aasta lõpus on maksimumi lähedal ja teise aasta lõpus maksimumis.
Nende osalustega ei kaasneks võimalikke rahalisi kohustusi firma ees.
Teatud protsent (näiteks pool) selliselt saadud osalustest ei oleks ostetav ega müüdav, vaid läheks pensionifondi. Alles vanaduspõlves saaks pensionifond seda järk-järgult müüa inimese nõusolekul.
Teatud protsent ei oleks müüdav esimestel aastatel - täisosa müüdavast osalusest muutuks müüdavaks alles kümne aasta lõikes, sidudes inimese huvid pikemalt firma kasumlikkusega.
See osa osalusest, mis ei ole ostetav ega müüdav, ei oleks ka pärandatav ega päritav - inimese surres läheks see osaluste maksustamisena kirja, vähendades seda protsenti osalustest, mis osanikelt iga kuu ära võetakse.
Osalusi jaotataks võrdeliselt palganumbritega, mis tähendab, et kõikide palkade korraga tõstmine ei mõju osanikele halvasti.

Samal ajal toimuks osaluste maksustamine, mis tähendab, et iga osanik kaotaks enda osalust:

Osaluse kaotus oleks lineaarne - protsentuaalne - ja mitte astmeline.
Iga aasta maksustataks näiteks 1% kõikidest osalustest - maksustamine võiks olla väiksem pensionifondidesse paigutatud osalustelt, mis peaksid võimaluste piires jääma püsiväärtuseks - tasuks elu jooksul tehtud töö pikaajaliste viljade eest.
Osaluste jaotamine võiks olla seda suurem, mida rohkemates firmades on selle omanikel osalusi (osaluste koguväärtus), vastavalt nende osalusprotsentidele konkreetses firmas. Tankismi vältimiseks ei saaks osalusi laenutada - see, kelle nimele osalus on kirjutatud, võiks selle sõltumata igasugustest lepingutest alati jäädavalt endale võtta.
Osaluste jaotamine võiks olla firma esimestel tegevusaastatel oluliselt väiksem, kui hiljem - nii palju, et firma alustajate eelispositsioon ei oleks liiga suur. Siiski peab see eelispositsioon olema piisavalt tugev, sest just firma rajajad panevad aluse hilisemale hüvangule.
Vähemusosanike osaluste kokkuost ei oleks enamusosanike õigus, nagu see on praegu.
Seadus peaks tagama pankrott-uus-firma tsüklite mittetoimivuse, kandma osalused eelmistest ettevõtetest sellisel juhul üle (näiteks vastavalt osalusprotsentidele eelmises ja loodavas firmas). See tähendaks, et firmade vähemusosanikud peaksid oma osalusi väiksel määral endistele kaastöötajatele jagama, kui loovad väikseid firmasid.

Sellise süsteemi mõjud:

Inimesed oleks motiveeritud töötama parema tulevikuperspektiiviga, väikestes alustavates ettevõtetes.
Töötajad oleks rohkem vastutavad firma üldise ja pikaajalise käekäigu eest.
Töötajad oleks motiveeritud tegema firmadele kasulikke otsuseid.
Firmade vahel, mis jagavad osalusi, oleks suurem võrdsus.
Firmad, mis jagavad osalusi, ei kulutaks raha nende tagasi ostmiseks.
Töötajad oleksid rohkem vastutavad firmade maine kujundamise ning firmasisese korruptsiooni väljajuurimise eest, mis on üks osaluse jagamise põhjuseid ka praegu.
Kehtiksid kõik kasud firmale, mille tõttu praegu osalusi jagatakse.
Eesti börs elavneks, tekiks laiem teadlikkus ja huvi börsi kui sellise toimimise suhtes.
Pensionisüsteem muutuks tugevamaks ja motivatsioon töötada väärtustloovatel, pika perspektiiviga töökohtadel suureneks oluliselt.

Võiksid tekkida ka sektoreid koondavad kindlate sektorite maksutulu fondid, milles samuti sektori töötajatele vastavalt palgale osalusi jaotataks; see pakuks pikaajalist tasu sektori kui sellise arendamise eest, sealhulgas endistele töötajatele - vanur, kellel on firmades osalused, jääks oma sektori huvitatud kaastöötajaks, mainekujundajaks ja innovaatoriks ka pensioniealisena, võib-olla ka töötaks võimalusel edasi.

Osaluse jaotamist võiks mingil kujul rakendada ka tagantjärele, samuti osaluse jaotamist "tsunftis", millele võiks jaotada kõikide sektori firmade osalust. Sest endiste töötajate loodud väärtus siiski hoiab asja elus ja kasvab pidevalt, mitte ainult lapsed ei ole see, mis inimesest jääb!

Ühingute ja firmade tegevuse mõjud ja kuidas neid võiks hinnata

2010-04-08T18:46:00.000+03:00

Usun, et firmade tulud peaks olema seotud selle väärtuse või kahjuga, mida need loovad järgmistel tasanditel:

Ökosüsteemile ja kliimale
Rahvale, kes elab selle firma ettevõtete lähedal või samas riigis
Klientidele
Töötajatele

Firma kasu või kahju klientidele määratakse klassikalises kapitalismis turu iseregulatsiooni kaudu, firma kasu või kahju töötajatele jällegi tööturu iseregulatsiooni kaudu - viimane toimib seda enam, mida rohkem on töötajatel oskusi ja spetsialiteete, mis on tööjõu vaba liikuvuse aluseks. Pidev täiendõpe on ainus, mis paneb selle iseregulatsiooni toimima ning tagab tööjõu liikuvuse.

Ülejäänud kahes sektoris - firma mõju ühiskonnale, sootsiumile ja firma mõju kliimale on vähe reguleeritud, kuna iseregulatsioon ei võta neid kahte arvesse. Sellel tugineb suur osa kapitalismi kriitikast. Välja on käidud astmeline tulumaks, ent see ei puuduta eriti probleemi - kasu saamine on suuresti seotud väärtuse loomisega ja sellisel kujul ei näita suurema kasu saamine veel otseselt seda, et maksustamine peaks olema suurem. Mõju ökosüsteemile püütakse kontrollida vastavate kvootidega, ent ka see on kahtlane ja keerukas üritus.

Firma mõju sootsiumile ja kliimale võiks reguleerida järgmiselt:

Firma maksustamine, alates tulumaksust (kasumi maksustamisest) ja lõpetades muude maksudega (mis on seotud tootmise mahtudega) võiks olla seotud firma poolt loodava väärtusega ning mõjutatavad sertifitseeritud ekspertgruppide ja rahva poolt.
Iga ekspertgrupp võiks mõjutada erinevaid firmasid selles ulatuses, kui suures ulatuses on firma käive seotud vastava ekspertgrupi spetsialiteediga, kui tõsiseltvõetavad on ekspertgrupi sertifikaadid ja kui suur on selle firma tegevuse kogumõju kliimale (näiteks kirjandust ei saa selline ekspertgrupp kontrollida). Ekspertgrupid mõjutaks suuremas ulatuses käibega seotud maksusid ja väiksemas ulatuses tulumaksu.
Tulu kasutab sama omanikering uute ettevõtmiste käivitamiseks, ehkki sama firma siseselt on sellega seotud ka käive. Seega võiks rahvas saada mõjutada peamiselt tulu näitajaid ja vähem käibega seotud näitajaid - mis on rohkem seotud tootmise mahtude ja järelikult ka kahjuga ökosüsteemile või kliimale. Iga üksikisiku mõju oleks logaritmiliselt võrdelises seoses tema sissekirjutuse kaugusega firma tootmise põhipunktidest ja seotud ka nende punktide kaalu (seonduva käibega). Tootmise kohad ja mahud peaksid olema raamatupidamises kajastatud ja riigile üle antud, seda infot kontrolliks auditid.

Kliimaraportite tulemused oleks esitatud näiteks kümnepallisüsteemis, kusjuures:

Kümme palli - selle ja alternatiivsete tegevusharude kõige optimaalsemad tootmisviisid ökosüsteemi kahju osas (tootmisviiside odavust ei pea sellesse näitajasse otseselt võtma, sellega seotud kahjusid reguleerib turg).
Seitse ja pool palli - selle tegevusalu majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tootmisviisid, mida on võimalik kasutusele võtta ka väiksematel ettevõtetel (kümne pallised tootmisviisid võivad olla väga kallid).
Null palli - selle ja alternatiivsete tegevusharude kõige loodustkahjustavam tootmisviis.

Reaalselt tuleks siduda need näitajad ka kasutusel olevate tootmisviisidega - kui mitte keegi ei tooda nullpalli metoodikaga selles sektoris ja miinimum on kolm palli, siis kolm palli peakski olema enimmaksustatud; kui keegi ei ole jõudnud kümneni ja maksimum on kaheksa, siis peaks kaheksa olema vähimmaksustatud; tuleks luua optimaalne kõver, et riigile laekuvad maksud oleks piisavalt suured ning jaotuks piisavalt ebavõrdselt.

Firma meeldivus rahvale jaotuks järgnevalt; iga inimene saaks hinnata firma tegevust kümnepallisel skaalal, kus:

Jällegi loeks miinimum ja maksimum, ent see ei oleks sektoripõhine - välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et see sektor on küll äärmiselt hädavajalik, ent rahva hinnang sellele kipub olema madalam.
Maksude laekumine peaks olema piisav, kusjuures meeldivamatel firmadel oleks piisav edumaa, et kõik firmad looksid PR tegevuse ja kulutaksid ressursse sellele, et analüüsida enda sobivust sootsiumisse.

Maksustamine peaks olema inertne - firma saaks reaalajas jälgida endale hetkel hinnatud makse, ent nende mõju hakkaks tööle aeglaselt, et rahva või ekspertide hinnangu või turu arengute mõju ei lööks firma tegevuskavasid järsult segamini.

Pensioniea tõstmine ei loo väärtust & turu suunamine demokraatlike maksudega

2010-04-08T18:19:00.000+03:00

Mis iseloomustab inimesi, kes loovad väärtust:

Neil on tugev töötahe
Neil on missioon
Neil on vabadus

Mõnda aega tagasi langetati vanust, kui kaua saavad töötada ülikoolides õppejõud. Seda selleks, et "vanad ei jääks ette". Nüüd tõsteti vanust, kui kaua nad saavad töötada muudel aladel - ja peavad töötama. Koolist kaevuriks?

Usun, et võiks olla hoopis astmeline pensionisüsteem. Võiks olla kodanikupalk, mis on lapseeas kõrge, tööeas langeb ja pensionieas jälle kasvab. Igaüks vaataks ise, millal sellega seoses poole koha peale üle läheb, millal töölt lahkub. Tööl käimine ei tohiks mõjuda negatiivselt pensionile.

Lisaks, on juttu olnud, et sünnitatakse vähem - tõstame pensioniiga. Tegelikult võiks iga lapse pealt lisaks kasvatusmaksule tulla ka lisapension, mis oleks sõltuvuses selle konkreetse lapse palgast (või kui laps on puudega, siis mitte). Seda selleks, et otseselt tasustada sellist riigile kasulikku tööd, nagu laste saamine.

Võiks luua ka privileegide süsteemi - kes on saanud lapsi, saavad sõita odavamalt ühistranspordiga jne... Samas on selge, et toetada tuleks ka neid, kes võib-olla saavad lapsi - noorena ei tohiks laste mitteomamine olla takistuseks kodu loomisele ja muule sellisele.

Kunagi ei olnud korralikke infosüsteeme, nii muutusid vanuse kasvades sõidupiletite hinnad jms. järsult. Samas, inimese kohanemine võtab aega - kõik muutused võiksid toimuda sujuvalt.

Usun, et töötamine, laste saamine, innovatsioon ja teaduslikud saavutused võiksid mõjutada otseselt inimese elukvaliteeti jäädavalt. Iga töötatud aasta võiks tõsta pisut kodanikupalka; haridussüsteemis osalemine võiks minna tööna kirja - riigi seisukohalt ei ole see midagi muud, kui töö, kuigi inimese seisukohalt on see isiklikult kasulik tegevus. Ka sõjavägi võiks anda oma panuse teatud privileegide näol. Kui ajutise väärtuse loomist tasustatakse rahas, siis püsiväärtuse loomist võiks klassikute eeskujul tasustada privileegidega.

Teiseks - maksud, mida maksavad firmad, võiks olla seotud rahva hinnangutega nendele firmadele, samuti ökoloogiliselt vähem kahjulike või kasulike toodete turule toomisega. Esiteks võiks tulumaks olla hääletatav, teiseks võiksid muud maksud saada mõjutatud - aga ennekõike see, mis ületab loodavate asjade omahinna ja läheb kirja kasumina. Firma, mille tegevus on rahvale väga soodus, võiks olla maksustatud näiteks (suvalised arvud) 0% - selliselt võiks olla maksustatud "top 100" firmad (või top 10 eri valdkondadest), mis pakuvad suurimat väärtust, see oleks võistlus; ülejäänud firmad saaksid hääletamisel kanda 50% kuni 100% maksude täiskoormusest. See oleks metamajandus, turu juhtimine riiklike hoobade abil. Innovatsioonilised ideed võiksid saada rahvahääletusel algkapitali 50% ulatuses, ülejäänud 50% otsustaks ekspertgrupid - ikka selleks, et rahvas tõesti "ostaks" ideed, et selline firma on olemas. Firmade kasulik tegevus muutuks läbipaistvamaks ning tekiks eetikakonkurents, mis on parimaid asju, mis olla saab. Loomulikult mõjuks firmadele hästi see, kui nad toetavad õigeid asju, selliselt saaks teha rahvaga ka "vahetuskaupa". Võimalik on teha nii, et kõik eksisteerivad firmad jaotuks oma "edetabeli" põhjal gaussi kõverale laiali, samuti, et inimese hääl selle maksustamise määramisel on seda väiksem, mida rohkemaid firmasid ta hääletab.

Rahvahääletus võiks muuta ka poliitikute palkasid näiteks 300% ulatuses - rahvas saaks poliitiku palka tõsta. Samuti võiks olla rahvahääletused, mille kaudu poliitikutele preemiaid jagatakse. Uurimus on näidanud, et otsedemokraatlikus riigis kaob otsedemokraatia varsti ära - poliitikud hakkavad rahva tahet ette aimama ja rahvas ei pea enam aktiivselt hääletama. Selliselt ei ole suurt vahet, kas otsedemokraatia või rahva poolt kontrollitud demokraatia.

Inimeste maksustamine ja pensionile saatmine võiks olla pisut sarnane.

Minu meelest töötab ka aktsiaturg valesti - börsifirmades ja üldse firmades osalust saadakse liiga kauaks; osalus võiks aeglaselt väheneda - seegi tuleks maksustada. Osalus tuleks laiali jaotada firma töötajatele ja iga töötaja saadud osaluse suurus oleks võrdeline tema palgaga ja firmas töötatud ajaga (esimese töökuu jooksul osalust ei saaks, esimesed 4 kuud saaks osalust 50% ulatuses, teise tööaasta lõpuks kasvaks osalus 80% peale jagatavast ja viienda aasta lõpuks oleks see 100% - protsendid siis suhtelised siin, kasvukõver võiks olla sujuv. Võitlus palga eest pakuks osaluse. Vähem maksustatud firmad võiksid pakkuda töötajatele suuremat kohustuslikku osalust. Selle osalusega ei tohiks olla seotud firma võlad. See oleks ausa pensionisüsteemi väärtuspõhine täiendus. 0.1% kõikide riigi firmade osalusest võiks jaotada iga aasta laiali kõikide töötavate inimeste vahel. Selline osalussüsteem tuleks põhjalikult läbi töötada - siin on toodud sketš või üks võimalus. Osalus võetaks olemasolevatelt osanikelt - omamoodi maksudena kogutaks iga aasta kokku 1% kõikide osanike osalusest ja jaotataks uuesti laiali. Selliselt läheks firma kui omand üldiselt neile, kes seal töötavad. Väikeste firmade puhul sellist asja ei tohiks teha - välja arvatud juhul, kui nende omanikel on väga palju väikseid firmasid; see oleks keerukas maksustamisalgoritm, ent tänu arvutitele teostatav - laiali jaotataks osalusi seda enam, mida enam on firma omanikel üldse kokku osalusi ja mida enam on osanikke, kellele kuulub väga suur osa firmast.

Pensionäriks võiks hakata inimesed, kelle sissetulekud kasvavad, siis, kui neil pole enam tahtmist enda pensioni tõstmiseks (ja osaluste suurendamiseks) töötada või kui neil kaob ära töötahe - või kui nad leiavad, et saavad vabakutseliste palgatute maailmaparandajatena rohkem väärtust luua. Tänapäeva pensionär on järjest enam esindatud blogides ja sotsiaalvõrgustikes, mis annavad talle väljundivõimaluse.

Ma usun, et analoogseid ideid võiks edasi arendada, saavutamaks finantssüsteemi, kus töö toob võimalikult püsivat ja pikaajalist kasu. Seda seepärast, et tänapäeva maailmas ei saa raha koguda - raha väärtus langeb sujuvalt nulli inflatsiooni, aga ka igat laadi riigipöörete ja rahatähtede vahetuste (kroon=>rubla, rubla=>kroon, kroon=>euro, euro=>?). Fakt on see, et kuigi inflatsioon on vist isegi madalam olnud, on raha konkreetne väärtus siiski püsivalt langenud. Rahale lisaks tuleks kasutada osaluste süsteemi ja korralikku, arenenud börsi, samuti sellist privileegide süsteemi, mis ei mõjuks ebaõiglase või ülekohtusena.

Palgasüsteem võiks olla rohkem läbipaistev - kuigi töötajad ei pea teadma üksteise palkasid, võiksid nad teada firma keskmist palka ja palgajaotumist, et küsida lisa siis, kui tunnevad, et on rohkem ära teeninud. Inimeste teadlikkust finantssüsteemi toimimise ja võimaluste osas tuleks tõsta ja luua olukord, kus igaüks näeb, kuidas tema elukvaliteet on võrdelises seoses tema poolt loodud väärtusega kõikides valdkondades, igal erineval viisil loodud väärtusega. Praegune finantssüsteem on sellest kaugel - ja kuigi lahendust ei paista, isegi mitte uue generatsiooni finantsteooriana või majandusteooriana, on sellise lahenduse leidmine äärmiselt tähtis. Inimeste elukvaliteedi võrdsustamine nende panuse ja loodud hüvede ning hüvanguga motiveerib väärtuseloomist sedavõrd tugevalt, et kui keegi ka suhteliselt kaotab (saab väiksema protsendi keskmisest palgast), siis absoluutses mõttes ta võidab - loodav koguväärtus kasvab, järelikult ka raha väärtus ja inimese elukvaliteet. Kurjategijatele saab luua eraldi kuritegevuse vältimise maksud, kui nende kuritegude mõju on pikaajaline; teatud antiprivileegid, mis ühtlasi vähendaks võimalusi kuritegevuseks.

Kasutusele võiks võtta ka vapisüsteemi - sümboolika, mis näitaks autentselt ja väga laiahaardeliselt inimese panust ühiskonnale. Keerulised süsteemid inimeste jälgimiseks ja nuhkimiseks on olemas, näiteks talletatakse igasugune võrguliiklus ketastele, kustkaudu politsei sellele ligi pääseb, inimeste kohta on tuhandeid toimikuid ja väga palju andmeid - tegelikult võiks sellele leida ka reaalse, kasuliku rakenduse (kuna kinni panna sellist tegevust on raske nii politsei huvide kui ka paratamatuse tõttu, et tõesti on vaja mitmekesist infot kurjategijate paljastamiseks). Vapisüsteem ja selle ümber käivad vaidlused võiksid olla üks alus demokraatiaks - oleks võimalik panna paika inimeste loomingu tegelikku väärtust või nende tegevuse tegelikku kahjulikkust ning hinnata neid vastavalt, oleks ka võimalik oma reputatsiooni kohtus kaitsta (praegu see nii lihtne ei ole).

Kui palju maksab Langi poliitika?

2010-04-07T00:51:00.001+03:00

Mõõdaks õige rahas. Langi otsuste hinda. Nende vigaste eelnõude hinda, mille parandamiseks ei piisa mõistlikust dialoogist Riigi ja Rahva vahel.

Minu aeg kriitikale - ütleme, 5h kokku. Paneks selle hinnaks, tagasihoidlikult, 500 krooni. Kuigi ma usun, et selle väärtus on kordi suurem. Tegemata jäänud asjad.
Võtaks nii, et selle arutamise ja kriitikaga on tegelnud 500 ajakirjanikku, igaüks kolm tundi. Tunnihinnaks jällegi sada. 500*3*100 = 150 000 krooni.
Igasuguste juristide ja seaduseloojate aeg. Ma ei tea, palju neid sellega seotud on ...ütleme, et 20 inimest on kulutanud 10 tundi. Hinnaks jälle 100 krooni tund, kuigi ma ei tea, palju see rahvale täpselt maksab - ja mida nad selle ajaga tegelikku oleks saanud teha, väärtust loovat. 20*10*100=20 000 krooni.
Inimeste aeg, kes on vaadanud valgeid lehti jms. ja seda arutanud. Ütleme, et sada tuhat inimest on kulutanud igaüks pool tundi. Aega, mida nad oleks saanud oma elus tööle panna, kui mitte oma tööaega - aega, mis oleks ühel või teisel kulul loonud väärtust (eeldusel, et need inimesed kõik sellega tegelevad) ...äkki mõne üksiku kriminaali ajakulu hoidis ära mõne kuritöö, aga ma ei panustaks sellele - ma usun, et selle asja peale kulutasid aega ennekõike inimesed, kellel on teatud väärtused. Hindan ka kõigi nende aega 100 krooni tund. 100 000 * 0.5 * 100 = 5 000 000.

Niisiis: ühe poliitiku prohmaka otsene hind on 5 170 500 krooni. Viis miljonit ja kakssada tuhat krooni. Ja need on need inimajad, mis ma oskasin kokku lugeda. Ja kaudne hind - kui selline seadus läbi läheb, võib see olla väga suur. Nii raisatakse maksumaksja aega. Selle ajaga oleks jõudnud teha nii mõndagi - näiteks koorida 300 000 kartulit või viia välja sada tuhat prügiämbrit, ent ka palju suurema väärtusega asju. Luua midagi. Kasvõi mõelda 51 705 tundi millelegi kasulikule, mille abil siin riigis asju paremaks teha. Ok, võib-olla vaadata ka 50 000 tundi telekat, aga vähemalt midagi muud. Selle aja väärtuslikuks muutmine oleks juba teine küsimus, eraldi aruteluks :)

Kui tegemist oleks programmeerijatega, oleks selle ajaga jõudnud korraliku mootori peale luua 3200 väikest, aga äkki päris korralikku veebilehekülge :) Või, kui tegu oleks tehnikutega, siis parandada 6400 natuke katkist autot või pesumasinat. Või ehitada paar maja. Või luua ühe väga korraliku infosüsteemi. See on üle nelja aasta, nimelt.

Vandenõuteooriate üle vindi keeramisest

2010-04-05T19:03:00.000+03:00

All movements go too far. - Bertrand Russell

Vandenõuteooriatel on tavaliselt mitu faasi:

Arukad inimesed leiavad materjali, et mõnel organisatsioonil on varjatud (ebameeldiv või ebaseaduslik) eesmärk või siis eksisteerib mõni varjatud organisatsioon sellise eesmärgiga.
Selline varjatud organisatsioon või eesmärk võib saada suurtes kogustes kinnitust, ilmneda seosed valitsuste liikmete või suurte äri- ja meediaorganisatsioonidega, tekkida pilt võrgustikust, mis levitab endale kasulikku tõest või väära infot kellegi või millegi poolt või vastu.
Tõendite levides tekib eraldi inimesed, kes hakkavad levitama samade faktide osas bluffi, asju üle võlli keerama ja sisuliselt avalikult parodeerima, umbes nagu NO99, ainult et kahtlastel eesmärkidel ja iseennast identifitseerimata. Üldiselt ei saa täpselt aru, millistel juhtudel on tegu inimeste loomuliku kalduvusega hoogu sattuda ja mingist punktist fabritseerima hakata, millistel juhtudel nad ongi klouniametis kasvõi nendesamade organisatsioonide teenistuses jne...
Inimesed jaotuvad kolme gruppi: need, kes ei usu selle peale enam midagi või hoiavad teemast eemale; need, kes lasevad ennast kiiresti üle võlli kaasa kiskuda ja endale lõpuks lihtsalt ja veenvalt tõestada, et nad ajavad seega mingit täielikku soga; need, kes lähevad üle võlli ehk natuke või hakkavad minema, aga saavad pidama ja hoiavad erapooletut positsiooni.

Peamine, mis tekib, on müra. Teiseks, igal salaorganisatsioonil - ja neid on palju, alustades luureasutustest ja lõpetades religioossete sektidega, ent on ka poliitilisi kooslusi, rääkimata korruptsioonist (mis on sisuliselt vandenõu) või paljuräägitud maffiatest või väikestest organiseeritud kuritegudest. Üldiselt võib eeldada, et kui mingid suht rahatud inimesed panevad kamba kokku ja lähevad panka röövima, siis hiigelvarandustega inimesed (a la bin Laden) loovad juba suuri vandenõusid; sellised võivad kesta ka läbi sajandite, nagu ajalugu korduvalt tõestanud on. Igaljuhul - igal arvestataval salaorganisatsioonil ongi kohti eri riikide parlamentides-riigikogudes-duumades (ja riigikogudesse on neid ilmselt veel eriti lihtne saada), neil on põhjalikult läbi töötatud "salateadused" oma eesmärkidest ja motivatsioonist (ehk siis hunnik materjale ja uurimusi, mis on kokku toodud ja aitavad neil efektiivsed olla) ja neil on ka raha ja muid vahendeid.

Probleem on selles, et kui mõni asi üle võlli pöörata, siis võib selline organisatsioon kasutada seda ära laienemiseks ja kontrolli suurendamiseks. Minu meelest vähe usutav, et mõni üks jõud maailma kontrolliks - suurema organisatsiooni eri riikide osakonnad on ilmselt juba omavahel samasuguses inimlikus maadejagamises ja võimujagamises, samuti on selliseid organisatsioone palju, tegelikult kubiseb nendest nimedest terve kirjandus - tuntumad (eri aegadest) ehk Ku Klux Klan, Vabamüürlased, al Quaida, pütagoorlased (vanaaja müstik-muusikute-matemaatikute salaorganisatsioon), CIA ja KGB. Kõikidel neil on olnud mingid salajased eesmärgid - kas siis positiivsed või negatiivsed -, samuti on nad kõik salastanud, kes on täpselt nende liikmed ja millega nad tegelevad. Kõik need organisatsioonid on tegelnud luurega, mõjutanud poliitikat, teinud äri ja kõike muud. Kõikides on sisemine võimuvõitlus, kõik täidavad muuhulgas mõnd positiivset rolli või vähemalt visiooni (kohati küll üsna moondunud kujul) jne..., kõik organiseerivad ennast erinevate riikide valitsustesse (eriti oma koduskoha omasse muidugi) ja on äärmiselt ambitsioonikad. Lihtsa inimese jaoks, kes ei suuda oma lähimate sõpradegagi päris kindlalt ja päris ühte asja ajada, on need ambitsioonid ikka kujuteldamatult suured. Tuntud salaorganisatsioonidest on see tühine murdosa.

Niisiis, mida tahtsin märkida siia juurde ...mingite segaste tagamaadega sündmusi kirjutatakse endi või teiste arvele tegelikult üsna suvaliselt vastavalt huvidele. Toon ära rea huvitavaid kaalutlusi:

Keegi ei tea faktiliselt, kas ameeriklased käisid kuu peal - ilmselt siiski käisid. Kahtluste levitamine võiks olla huvitav, et lihtsalt asjale tähelepanu juhtida või intriige kütte - ilmselgelt arvab iga mõistlik inimene lõpuks, et "ju siis ikka käisid" (või "mis see minu asi on"). Midagi kindlat ei saa ju öelda enne, kui saab sinna ka pileti osta :) Filosoofiliselt kahtleval inimesel igaljuhul on mõistlik selle sündmuse kindlusaste asetada madalamale, kui kindlus näiteks sellest, et ta ise on olemas või et ta käis eile poes. Aga see konkreetne punkt ei puudutagi seda, mida siia nimekirja panna tahtsin...
Kui Ameeriklased süüdistavad tornide õhkulaskmises al Quaidat, siis sellega saavutavad nad võimaluse rohkem rahvast kontrollida (ehk siis nii, et rahvas seda vähem pahaks paneb), sõdu alustada ja üldse teha asju, mis muidu tunduks kahtlased.
Kui Ameerika valitsus levitaks infot ja veenaks ära, et nemad ise korraldasid selle tagatoas, siis oleks võimalik jätta muljet Ameerika purustamatusest ja kindlusest, samuti hirmutada inimesi mingil määral. See täidaks juba hoopis muid eesmärke - aga äkki on mõnes piirkonnas või mõne inimgrupi vastu suunatuna kasulik just sellist seisukohta levitada. Tegelikult, kui keegi juba selles suunas kallutab, siis üle võlli ajades võib põhjustada teatud hirmu või vaitolemist.
Väide, et sionistid ei ole alustanud ühtegi sõda ja palestiinlased alustasid sõja või et sionistid püüavad seda lõpetada ja palestiinlased ei lase (või korrektsem veel oleks ehk rääkida Iisraelist ja Palestiinast) annab selged alused rünnakuteks palestiinlaste vastu jne..., tegelikult üsna laiaulatusliku põhja paljudele otsustele sealkandis üldse ja nende toetusele.
Väide, et sionistid alustasid sõda, kavandasid kõike ette, ja juhivad salaja kogu maailma, on samas alus hirmutamiseks - kui kasutada enda kontakte eri valitsustes, mängida teatud valitsustes olevate juutide peale, saada toetust erinevatelt sionistidele kuuluvatelt organisatsioonidelt jne..., siis saaks sama hästi ju sellise müüdi põhja keerata - alati võib keegi vastav inimene valitsusest kokku mängida, valitsustes on väga palju inimesi - ja nii võiks sama hästi eeldada, et Iisraelile on pigem kasulik kuvandada totaalse ja ülemaailmse võimu kujutlus endast; sellele oleks raske vastu saada isegi kohalikel valitsustel, sh. USA valitsustel, samuti tekitab see keskmises inimeses ilmselt sellise võimetuse üldse mingeid poliitilisi arenguid läbi näha või mõista, kui ta sellist asja usub, et teise külje pealt võiks selle mulje jätmine olla kasulik ka kohalikele valitsustele, kuna rahvas läheb lihtsalt hulluks - vähemalt pealtnäha kasulik, selliste asjade sisulisse kasusse mina ei usu (see on üks suuremat sorti börsimull, et teatud tüüpi propaganda kaslikkusse nii siiralt usutakse, kontseptuaalselt siis - et igaüks näeb selles võimaluses teatud kasu kellelegi).
Pöörane sõnelus valusa teema - Holokausti ja kõige sellega seonduva ümber - võimaldab, eriti kui üle võlli ajada ja omalt poolt juurde anda (ja võim [enamus võimusid] püüab kindlasti iga asja pigem endale meelepärasele rajale juhtida, kui lihtsalt põhjustada või maha suruda), kehtestada samasuguseid piiranguid sõnavabadusele, nagu al Quaida ohu rõhutamine võimaldab neid kehtestada paljudele muudele vabadustele. Niisiis saab sellised inimesed üldse "siseterroristideks" tembeldada - ja üsna usutavalt, sest alati saab öelda, et kui sinu sõber holokaustis kahtleja on selline, siis ikkagi see üks, keda sa ei tea, on ikka päris vägivaldne. Vms. Ja äkki ongi.

Seega, reaalselt, misiganes varjatud asja keegi avastab, kui ta suudab oma avastuse populaarseks muuta, siis on üks või teine huvitatud selle müraga katmisest ja üle vindi keeramisest. Selliselt otseselt ei võideldagi millegi poolt või vastu, vaid muudetakse ebameeldiv info lihtsalt farsiks (ja seda saab meedia abil teha) ning seejärel püütakse selle leviku asjaolu maksimaalselt enda kasuks ära kasutada. Nagu öeldakse, saab äris ka kriisi enda kasuks pöörata - nii ka poliitikas pööratakse igasugused väljatulnud asjad enda kasuks tihti. Ja ajalugu - see on niikuinii juba minu eluajal nii mitu korda siia-sinna muutunud, et ma ausalt arvan, et tänase päeva tõed ei ole need kõige õigemad, vaid asju tuleb siit-sealt noppida ja kokku panna ja lõpuks lihtsalt selgeks teha, mis toimub täna, siin ja praegu - siis kasvõi väga suures plaanis.

Ja mis aitab? Ma arvan, et ainult ja üheselt filosoofilise teadlikkuse tõstmine - et inimesed lihtsalt teaks, mis kehtib mil määral, suudaks eri pooled ära kuulata ja lõpuks oma arukaid otsuseid teha. Ja see on võimalik - meie rahvas võib olla populismiga ühildatud ja kohaldatud, populismi tööriistaks töödeldud, seda täiesti märkimisväärses osas, ent tegelikult on iga vähegi mõistliku inimese eesmärk siiski inimeste taipamisvõimet ja arusaamu muuta.

Ja teisalt, lõpuks, rääkides jõuluvanadest - võib-olla tuleb teatud lolli karja heaks juhtimiseks neile tõesti "muinasjutte" rääkida. See oleks väga positiivne, kui paljud jaburad vastuolud ja hämamised oleks sellega seotud - sest siis ilmselt oleks ka nende esitajad rõõmsad, kui suudetaks tagada vaimne areng ja teadlikkuse kasv, kuni neid muinasjutte ei ole enam vaja :)

The Story of Bottled Water

2010-04-05T16:49:00.001+03:00

Google Buzzi keegi oli pannud sellise video:
http://storyofstuff.org/bottledwater/

Statistika tõlgendamine - "registreeritud töötus vähenes"

2010-04-05T16:11:00.000+03:00

Oli üks artikkel delfis: PÖÖRE?: Registreeritud töötus vähenes.

Kommentaarides on valdav noot, et selline näitaja ei tähenda midagi, et registreerunud töötuid jääb vähemaks, sest nende töötu abiraha aeg saab otsa.

Tähendab ikka küll - see tähendab seda, et neid registreerunud töötuid tuleb aeglasemalt juurde, kui töötu abiraha saamise aja võrra ajas tagasi tuli. See tähendab - kui selle kõvera kuju oleks ühtlane kaar, siis see kaar oleks oma tipust läbi käinud. Töötuid tuleb juurde vähem, kui neid tuli juurde pool aastat tagasi.

Siiski oleks huvitav statistika, mis eristaks järgmised grupid:

Lapsed
Vanurid
Tööealised
Erinevates firmades registreeritud töötajad
Inimesed, kelle pangaarvele midagi laekub maksuameti andmetel (mis meenutaks palka, näiteks honororid vms.)
Inimesed, kes on ametlikult Eestist lahkunud.
Inimesed, kes olid töötuks registreerunud ja ei ole uut ametlikku töökohta veel leidnud.

Sellistest näitajatest saaks kokku panna tegeliku pildi asjadest. Ainult töötute protsent ei näita tõesti midagi. Sellised statistilised andmed peaks olema kättesaadavad - IT ajastul tahaks neid näha reaalajalise graafikuna netis, koos kõikide kõikumistega, nagu saab netis näha börsikursse. Selline oleks IT ajastul normaalne viis asju jälgida ...maksude laekumist, riigieelarvet ja muud. Selle asemel, et lugeda pööretest ja arvudest üksikuid uudiseid. See on võimalik, see ei ole väga keeruline - järelikult tuleks seda teha. Saaks inimesed parema ülevaate ja mõtleks laiemalt.

Langi uus hullumeelne seadus, paar detaili

2010-04-05T15:16:00.000+03:00

Äripäeva lugu, välja on käidud uus seaduseelnõu jällegi Langi poolt (viida peale sattusin blog.tr.ee keskkonna kaudu Inno ja Irja blogis). Ma ei uurinud seda ise, sest see on mingil kahtlasel krüpteertud kujul ja ma ei viitsind uurida, kuidas seda lugeda saab - tõsine IT prohmakas, muidu -, ent usaldan Äripäeva ja tahaksin välja tuua mõningad asjaolud...

Kunagi oli kasutusel selline asi, nagu "häbipost", mis paljudel põhjustel seoses demokraatia tekkega ära kaotati. Ajalugu uurige ise.

Tooksin välja, kuidas on seadus seotud Langi ülejäänud poliitikaga - et siis, see osa, mis ei kattu tema muude asjade kaitseks toodud põhjendustega, selle puhul tuleb eeldada, et need põhjendused on bluff:

Kui Lang on väga huvitatud avalikust vabandamisest ja trahvidest, inimeste mainest, siis regulatsiooni puudumine, et sellistel juhtudel tuleb ka meedias vabandada, näitab Langi selleteemalise jutu tühisust ja bluffivat iseloomu - järelikult see ei ole tema üldine huvi, mille seadusandliku tagamisega ta vaeva näeks. Et siis - tuleks samas meedias ka kuulutada, et see ja see kohtu alla kutsutu tunnistati süütuks vms.
Ei ole juttu, et sellise võimaliku laimu puhul avalduse teinud või kellegi kohtusse kaevanud isik avalikustataks. Niisama kontrast eelnevaga, mitte, et ma seda soovitaks.

Samuti, detail:

Mina saan perioodiliselt bussipiletitrahve; minu meelest ei kasuta täiturid isegi mitte minu meiliaadressi, mis on ometigi püsinud pikki aastaid muutmatuna ...usun, et sotsiaalvõrgustike ja e-maili korralik integreerimine oleks siiski esimene samm.

Jääb täiesti mulje, et peale selle valitsuse töö lõppu võiks keegi kuulutada välja eelnõu, mis tühistaks viimase 4a seadusemuudatused ühe korraga ;)

Seaduse kolm tasandit

2010-04-05T14:26:00.000+03:00

Seadus (eetiliselt, moraalselt ja utilitaarselt) on ehitatud kolmeks tasandiks:

Asjad, mida saab inimestelt nõuda - need on seotud teiste inimeste vabadustega, mõjuga ümbrusele; see on seaduse see tasand, mida reguleeritakse seadusandlikult, karistuste korras.
Asjad, mida saab inimestel osta - need on seotud tasutamise, motivatsiooni ja turuga. Need on asjad, mida saab nõuda lepingulistel alustel - kui inimene nendele nõudmistele alla kirjutab, mida siis ka premeeritakse ja soodustatakse.
Asjad, mida inimene saab anda - need ei ole kahest eelmisest vähem tähtsad, ent need on seotud hea tahte ja vastutustundega. Need on äärmiselt keeruline teema, mille lahendamiseks on olemas väga suur eetiline ja filosoofiline süsteem. Need on seotud suhtumiste ja mainega, kui võtta materiaalselt.

Arvan, et nende kolme selge eristamine on oluline - sama oluline on mõista, et need on kõik eluliselt tähtsad; kui asju, mida inimene saab anda, ei anna keegi, siis järgneb katastroof. Samas ei saa seda viimast oodata riigikogult ega poliitikutelt, seda ei saa oodata isegi meedialt ja haridussüsteemilt - tegelikult on see iga inimese omavastutus. Iga inimene tegelikult peabki olema maailmaparandaja - aga seda sisemises mõttes, ilma sunnita. Ja selle dilemma lahendamine on üks keerukamaid asju üldse. Üldse selle endale selgeks tegemine, läbi mõtestamine, mõistmine ja selgelt aru saamine.

Metamajandus

2010-04-05T13:29:00.000+03:00

Siin on vana kokkuvõte minu ca. 4 või 5 aastat tagasi mõeldud mõtetest ja maailmanägemusest ...et kuidas arendada rohujuure tasandilt midagi positiivset ja tugevat - ja bottom-up lähenemise tugevus ja efektiivsed algoritmid selle jaoks on ju ilmselgelt riigi tugevuse üks põhialus, kuigi ka poliitikute-juhtide suunast võiks top-down meetodil positiivseid asju juurde lisanduda :)

Sissejuhatus

Kunagi mängisin "metamajanduse" mõistega - selline mõiste on majandusteoorias täiesti kasutusel ja tavaliselt mõistetakse selle all rahavoogude suunamist ja mõjutamist majandusväliste vahenditega (nagu raha juurde tootmine või kokku korjamine) ning üldse majanduse vaatlemist süsteemina, mitte majanduse agendi vaatepunktist. Kuna "metamajandus" tähendab majanduseülest, siis pean silmas selle mõiste all reaalset ressursside liikumist, raha ja finantssüsteemi kui psühholoogilis-juriidilist nähtust (mitte kui objektiivset reaalsust, nagu majandus ise seda käsitleb, vaadeldes süsteemi seestpoolt) ...selliselt on raha eksisteeriv kui sotsiaaljuriidiline struktuur ja selle tähtsus on see, et see võimaldab reguleerida inimsuhteid ja võlgnevusi - finantssüsteem on tegelikult infosüsteem ja raha on selle muutujatüüp, iga isiku käes olev raha on muutuja - üks arv. Ma usun, et asi, millega tegeldakse liiga vähe - kui raha kui selline on väga vana matemaatika parim rakendus elu reguleerimiseks, siis äkki kaasaegne matemaatika võimaldab mõne parema ja sama lihtsa kontseptsioonini jõuda? Läbi aja on kasutatud ka tiitlite, seisuste, vappide jms. süsteeme - kus lugesid teened (ühiskonnale), mille eest sai (isiklikke) privileege; kuna teenete mõju jäi püsivaks või otsustas ajaloo kulgu, vähemalt mingit väikest osa sellest, siis nii ka tasu. Raha väljendab isiklikke teeneid, mille eest saab isiklikke teeneid.

Metamajandust luues mõtlesin ennekõike sellisele kontseptsioonile, mis puudutab teoreetilist ruumi:

Kontseptsioonil on kaks jõudu või külge - sellesse uskumine ja selle järgimise mõju.
Väga paljud kontseptsioonid, millesse usutakse ja mida seega järgitakse, ei loo hüvet.
Kontseptuaalse ruumi uskumused mõjutavad igapäevaelu, leides ja tõestades teatud positiivseid kontseptsioone ja tuues neid esile muutub põhjendatumaks ka teiste positiivsete kontseptsioonide tõestamine - siin tuleb leida teatud vähene hulk baasprintsiipe, mis suudaks luua ühtse aluse, kus isiklik kasu ja üldine hüve on seotud ühtsetesse kontseptsioonidesse - teooria, mille täitmine genereeriks mõlemat ja mille aksiomaatiline süsteem oleks selline, et seda oleks põhjust ka täiendada; see tähendab - lisaks isiklikult ja üldisele hüvele peaks teooria aluspõhi toetama ka teooria laiendamist ja täiendamist õiges suunas.
Selline teooria peaks siduma matemaatilise lihtsuse, täpsuse ja tõestatuse populaarsema arusaadavuse ja kergesti kasutatavusega.
Kontseptuaalne ruum peaks, nagu matemaatilisele teooriale kohane, olema abstraktne; abstraktsioon tuleks teha selliselt, et see oleks võrreldavalt kasutatav isiklikus elus ja organisatsiooni elus - et üleminek oleks pehme.
Teooria peaks kirjeldama üksikisikule isiklikult kasulikke tegevusi, mille harrastamine üksikisikute poolt põhjustab organisatsioone ja mille järgimine on ühiskonnale kasulik.
Täiesti välistada tuleks vajadus revolutsioonideks või järskudeks üleminekuteks - ainus tõesti aksepteeritav ja toimiv teooria suudab suvalisest punktist võtta suuna sihtpunktile ja hakata sujuvale liikuma mingi ideaali suunas.
Selle põhimõtteline mõjumine või mittemõjumine ei tohi sõltuda järgijate, teadjate või tundjate arvust - see peab toimima dünaamiliselt ja nii, et selle toime oleks alati olemas ja lihtsalt nõrgem, kui sellega tegelevad vähesemad inimesed; so. see peab integreeruma ühiskonda, kas siis vähemuse või enamusena. Väga paljude majanduslike ja poliitiliste teooriate puudus on see, et need eeldavad järske ja kontrollitud üleminek - ja ei ole sellisena eriti usaldusväärsed. Selles mõttes ongi üldine majandusteooria ka hea - selle toime ei eelda, et paljud inimesed seda "usuks".
Selline metateooria, järelikult, on efektiivne ainult siis, kui selle põhjendused - nö. "meetod" sisalduvad teoorias, on põhjendatud - põhjendused võivad lähtuda kõigest ...seega läheneb see ülesehituselt kunstile - ja tegelikult kunst see ongi, iga asi on kunst, mis püüab hõlmata midagi sümboolset või kõikehõlmavat. Samas, nõue matemaatilisele rangusele ja täpsusele on tänapäeva maailmas tavaline, selles mõttes selline kunst ka erineb paljustki kunstist - see ei peida konteksti, püüab välja öelda seda, millele kunst vihjab. Loomulikult ei saa sellelt eeldada lõplikkust.
Koondavalt: teooria, mis võib ammutada inspiratsiooni ja väiteid kõigist olemasolevaist - püüdes neid ammutada mänguteooriast ja psühholoogiast - ning annab põhjendatud, tugevad alused tegevusele, tõestades nende aluste otstarbekust, tõesust ning vastavust teooria mõttele. Need peavad olema väited, mis suudavad paljuneda ja kohaneda - teooria peab evolutsioonis ellu jääma; samuti peavad need olema väited, mis mõjutavad reaalset elu - teooria peab oma keskkonnas looma hüvet; samuti peavad need olema väited, mis moodustavad seostatud terviku ja mida ei saa ümber lükata täiendavate faktidega - teooria peab vastama teadusliku ja matemaatilise teooria nõuetele, terviklikkusele ja koherentsusele (mis on võimalik hoolimata sellest, et see ei saa olla täielik, kirjeldada kõike - lihtsusetaotlus seda ei lubagi). Ja see nn. teooria on asi ...ma tahaks, et inimesed mõtleks, mis nende kogemustest ja teadmisest sellesse tervikusse parimini sobib :)

Osaliselt hakkasin sellega tegelema seetõttu, et kogemus ja teadmised näitasid, et selline teooria fundamentaalselt eksisteerib - seda ei pea välja mõtlema, vaid on teatud komplekt elulisi, empiiriliselt tõestatud fakte kehtivatest printsiipidest, mis selleni viivad. Näiteks, esimene neist - mitte keegi ei saa eitada, et isiklik hüvang on seotud keskkonna soodsusega, keskkonna jätkusuutlikkuse ja eetilisuse astmega; seega on mõjus tegevus, mis tõstab eetilisust keskkonnas, seotud isikliku hüvanguga. Tuli lihtsalt defineerida teatud hulk mõisteid ja näidata nendevahelisi seoseid. See siinne versioon on suht lühike ja pealiskaudne, ent olen selle asjaga hiljem ja selle teksti kirjutamise ajal veel üksjagu tööd teinud. Usun, et on vaja metateooriat, mille kaudu saaks rääkida majandusruumist ja mis oleks lihtne - eluliselt ei lähe väga keerulised matemaatilised teooriad käiku, teooria konsistentsus peaks tulenema vähestest aksioomidest ja nende kergesti näidatavatest seostest. Ma usun, et see tollane käsitlus on pisut naiivne - teeksin mitmed asjad ringi ja arendaks -, ent siin on siiski mitmesuguseid aluseid, mis on faktilised ja täpsed.

Ja vana tekst ise:

Metamajandus

Tekstis on segamini väga erinevaid teemasid, aga need mõtted lähevad kõik kaudselt või otseselt selle ühe nimetuse alla. Kuna mul hetkel netti ei ole, siis ma ei saa kontrollida, kas see sõna juba eksisteerib, aga mina igaljuhul kasutan seda praegu enda elufilosoofia ratsionaliseeringu tähistamiseks.

Minu jaoks on tähtis eetikale mõelda – selline abstraktne viis seda teha, mis mingis tõestab eetika kasulikkust üksikisikule, pole eriti tähtis neile, kes niigi oma elu eetiliselt korraldavad. Siiski on tähtis teada argumente, sest et argumendid on olemas ja on palju inimesi, kellele neid on vaja – argumente teada, lihtsustada ja suuta õigel momendil välja öelda, see on otseselt kasulik tegevus. Seega siin on mõned.

Sissejuhatus

Kunagi, kui kristlus oli elu alus ja mõisted hea ja halb olid muutunud tähtsamaks oma alusest ja põhjusest, milleks on inimese enesetunde parandamine, kirjutas üks tuntud filosoof sellest, kuidas tuleks tõusta oma mõtetes kõrgemale heast ja kurjast, vaadelda maailma taas kord puhtalt, ammutada inspiratsiooni sealt, kust seda läbi aegade on ammutatud – reaalsusest. Kui mõni teooria või abstraktne skeem saab inimese elus nii tähtsaks, et ta hakkab seda käsitlema kõikehõlmava elu alusena, et ta mõõdab oma edu selle skeemi terminites, siis on tal alati mõistlik teha midagi, et see skeem korraks peast välja visata – nii välja, nagu poleks ta sellest kunagi kuulnudki – ja hinnata realistlikult, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas ta võiks ennast tunda. Tõepoolest – hea ja halb eksisteerivad ainult inimese teadvuses. Kristlikes ühiskondades on üldteada fakt, et varastamine on hea. Samas, kust see tuli? Lihtsalt sellest, et ühiskonnas, kus ei varastata, vaid leitakse asjade omandamiseks muud, sama toimivad ent paremad viisid, on võimalik ennast tunda vabamalt ja paremini, kui teistsugustes ühiskondades. Varastamise puhul on see ilmselge, ent kristliku teooria arenedes uuriti järjest keerulisemaid põhjuseid, miks miski võiks olla hea või halb. Kuna selliseid põhjuseid laiadele rahvamassidele selgeks teha on keeruline, siis eraldati tulemused uuringutest ja koostati lihtsalt lollikindlamaid viise, kuidas määrata mingi tegevuse headust või halbust. Aja jooksul (või juba algusest peale) hakkas toimuma taandareng – mis ühe põlvkonna jaoks oli väideldud-vaieldud elus mõte, siiski oma põhjustega seotud, sellest sai järgmise, ülejärgmise või mõne hilisema põlvkonna jaoks juba dogma. Miski, millele ei ole vaja põhjust ega põhjendust, vaid mis lihtsalt on. Edasise telefonimängu käigus muutusid hea ja halb järjest elukaugemaks, kuni ühel hetkel oli kristlikul eetikal ja päriselul vähe seost – hea ja halb ei olnud enam tegelikust elust tuletatud mõisted, vaid väljendasid pigem mingite eluvõõraste skeemide, algselt metafooride, poolt kehtestatud elujõuetut ebausku. Järjest vähem inimesi tungis kristluse sügavamasse sisusse ja ideesse; järjest vähem inimesi arvas, et midagi sellist on üldse kunagi eksisteerinud. On või ei ole, aga hädavajalikuks sai sellest kõigest samm kõrgemale astuda, vaadata seda kõike kõrvalt, reaalsusest – ja küsida, kas kogu sellel pullil on üldse mingit mõtet. Hädavajalikuks, aga ka keeruliseks, sest kõik need jaburad skeemid moodustasid keskmise inimese mõtlemise aluse – ja kui täna võib iga loll seda kõike kõrvalt vaadata ja irvitada, siis tol hetkel nõudis see ka inimkonna parimatelt peadelt üksjagu pingutust. Kujutleda, milline võiks olla maailm ilma kristliku filtrita. Seega mõjus „sealpool head ja kurja” geniaalse käiguna ning selle mõistmine nõudis pisut aega ja vaeva. Raske oli isegi mõista, et „sealpool head ja kurja” ei ole kuri ja hoolimatu käitumine, vaid lihtne ja rikkumata vaade reaalsusele – sellele, et kas see, milles nähakse headust, on ka see, mis paneb inimese rõõmu tundma, või on see hoopis üks ajastu nuhtlusi, absurdseid piiranguid inimese arengule. Sellele küsimusele järgnes valgustus ja teadus. Järgnes avastus, et inimkond on ise, relva ja psühhoosi abil näinud kurja vaeva, et hävitada nii mõnigi teadmiskübe ja nii mõnigi edumeelne liikumine. Järgnes dogma purustamine, üks võimsamaid arenguetappe inimkonna ajaloos – kaasaegse mõtlemise sünd.

Tänapäeval on mõisted hea ja kuri inimese argiteadvuses tagasihoidlikule kohale astunud – peamiselt inertsist neid mõnitatakse ja otsitakse pigem voolavust. Kristlikust eetikast ja esteetikast ammutatakse mõtteid ja tundmusi – miks seda mitte teha, kui see on üks võimsamaid eetikateooriaid – ent seda ei võeta millegi absoluutse ja vaieldamatuna. Just nii, nagu see olema peaks.

Siiski ei tähenda see, et inimese psüühika oleks dogmast täiesti vabaks saanud. Nende jaoks, kes otsivad enda elule lihtsat ja kergesti kättesaadavat alust, mille mõistmine ei nõuaks erilist pingutust, on uueks aluseks osutunud kasulik ja kahjulik – ja need mõisted väljendavad raha liikumist. Ennekõike raha liikumist. Ilul, armastusel ja rõõmul ei ole mingit seost kasuga – pigem peetakse neid mingiks elukaugeks asjaks, millest ei pääse, ent mis ei ole siiski nii tähtsad, kui kasu. Kui nii mõelda, tundub see naeruväärne – ent siiski, tänapäeva maailmas sõprus kasule ette ei jää. Kui mõne möödunud sajandi kristlane nägi vaeva, et ületada enda loomust ja teha head, siis tänane inimene näeb vaeva, et ületada enda loomust ja saada kasu. Kasu ei ole enam vahend, vaid eesmärk omaette. Kasumlikkuse hindamisel ei püüelda enam mingi kõrgema ideaali – hüve – poole, vaid uued teooriad võtavad aluseks vanad teooriad. Saavutamaks matemaatilist puhtust võetakse aluseks raha, sest see vastab teadusliku meetodi meelisobjekti tunnustele – see on mõõdetav, see on kirjeldatav, selle liikumine allub inimese poolt loodud ja kergesti mõistetavatele seadustele. Mugav on mõõta rahas produktiivsust, kvaliteeti, väärtust, oskust, kunsti. Mugav on asju võrrelda – tänu rahale saab täpselt öelda, et 50 kroonine pastakas on parem, kui 20 kroonine postkaart. Parem sellepärast, et selle eest saab kaks ja pool postkaarti. Aja jooksul tehakse raha järjest lihtsamaks ja õpetatakse selle teooriat järjest noorematele. Järjest raskem ja suuremat pingutust nõudvam on mõelda teispool raha – hinnata tegevuste, sündmuste ja asjade tegelikku väärtust.

Matemaatikas on loodud võimas vahend planeerimiseks – mänguteooria. Otsides selle kohta infot on näha, et suurem osa kirjutatust räägib rahast. Mänguteooria on mõeldud tegevuste omavahel võrdlemiseks – milline tegevus on parim. Ehkki mänguteooria kui selline on selgelt kõrgemal raha mõistest, on selle rakendus ja õpetamine praktiliselt alati seotud rahaga. Ok, mõnikord ka sõjaga – sõda on sedavõrd tähtis asi selle pidajatele, et isegi, kui selle aluseks on raha, ei mõõdeta seda lahinguväljal kindlasti mitte raha kaudu. Kogu globaalpoliitikat võetakse rahast pisut kõrgemalt – nafta, suhted ja muu selline. Sellepärast, et selle tegijad trükivad raha – neid huvitab vähemalt pisut, mis on raha taga. Siiski on ka nende teadvuses kasu ja kahju mõiste peaaegu kaasa sündinud ja hoolimata oma teatud määral avaramast mõtlemisest on ka nende skeemides nii nafta kui diplomaatia tihti rahana väljendatud ja meenutab alati mingit raha klooni – mõõdetav, arvuline, ühene ja igati teaduslikust meetodist lähtuv. See tähendab, teadusliku meetodi jaoks mugav. Teaduslik meetod suudab uurida nii mõndagi, ent mugav on uurida koguseid, kaalusid ja nende asjade omavahelisi suhteid.

Kes tahavad leida siit midagi muud, kui mõningaid lihtsaid mõtteid mõõdetavate asjade kohta, mille esitusviis on väga lähedane teadusliku meetodi mugavusele, võivad selle kohe käest panna. See ei kuulu ei minu müstiliste ega filosoofiliste tekstide hulka – püüan kirjeldada reaalset maailma nii, nagu mänguteoreetik püüab kirjeldada majandust. Sestap nimetan selle metamajanduseks. Et metamajandusel ei ole nii lihtsat alust, nagu seda on raha, pean siiski rääkima sellest, mis on selle teksti alus – hüve. Hüve on miski, mis teeb meele heaks; miski, mida inimene hea meelega ostab kõige selle raha eest, mida ta ei investeeri otseselt rahale või selle saamisele. Hüve vastand on pahe – pahe mitte kui halb harjumus, vaid pahe kui miski, millest vabanemise nimel võiks raha välja käia. Hüve ja pahe on teispool kasu ja kahju – teispool hüvet ja pahet on lihtsalt täisväärtusliku elu otsimine ja läbi elamine, midagi veelgi defineerimatumat ja vähem mõistetavat.

Kindlasti läheb nii mõnigi inimene, kes vaimus kõik oma elu puudujäägid rahapuudusele taandab, sellise jutu peale pisut närvi ja peab seda kohe väga-väga eluvõõraks ja naiivseks – just nii, nagu mõni kunagine kodanik, kes jumalateotuse tõttu neetuks ja põlatuks sai, läheks närvi selle üle, kui talle rääkida, et see, mida üldiselt peetakse halvaks, võib vahel päris hea mõte olla. Või kui mitte hea mõte, siis lihtsalt miski, mida võiks teha – või mida lausa peaks tegema. Seega ma rõhutan, et siin tekstis puudub üleskutse mitte teha raha – nii, nagu mõnes teispool head ja halba tekstis ei ole vaja mitte mingit üleskutset mitte teha head või üleskutset teha halba. Samuti ei kutsu ma siin üles raiskamisele ega laristamisele. Ma kutsun üles elu vaatele, mis suudaks rahast niivõrd palju kõrgemale tõusta, et vaadelda elu ilma raha terminiteta – vaadelda ka raha ilma raha terminiteta. Vaadelda elu kui tervikut – tervikut, kus on kahtlemata kuidagi sees ka kasu, kahju, hea ja halb nii palju, kui need mõisted midagi väljendavad. Õieti, kus on sees see, mida need väljendavad. Tuleb ka meeles pidada, kui tähtis on majandusele see, et raha oleks üldlevinud maksevahend – jah, raha on kindlasti üks inimkonna suurteist leiutistest. Raha on üks asjadest, mille poolest inimene on loomast üle – raha abil saab kergesti hallata palju suuremaid karjasid, palju suuremat spetsialiseerumist, palju suuremat tootlikkust. Siiski – raha on vahend. Kusagil raha taga on päris elu, päris hüve – ja raha ei ole hüve. Raha on üks paljudest vahenditest, mida raske tööga eksisteerimas hoitakse – nii, nagu veevärki, elektrijuhtmeid või muud infrastruktuuri. Raha on mõtteline infrastruktuur, mis seob inimesi – ilma rahata on raske saavutada seda, et võhivõõrad üksteist meeleldi aitaks ja sealjuures küllalt õiglasel määral. Või kui mitte õiglasel, siis vähemalt kuidagi põhjendatul.

Lisaks tahan öelda, et siin tekstis on vaheldumisi äärmiselt segaseid ja keerulisi ning äärmiselt lihtsaid kohti. Tekst koosneb tükkidest, millest segasemad võib lihtlabaselt vahele jätta – ma annan edasi lihtsalt väljavõtteid enda suuremast ideest ja teen seda nii, et hea tahtmise korral oleks võimalik seda ideed või midagi võrdväärset selle teksti põhjal taasluua. Püüan seda suunata väga erineva intellekti taseme ning kogemusega inimestele, ent arvan siiski, et päris tobud peaksid need ideed õhust haarama siis, kui need juba paljudele mõistetavad on.

Samuti on vaheldumisi asju, mis on üsna üldteada (eriti sissejuhatuses) asjadega, mis on kas mõnevõrra esoteerilised või siis täielik omalooming. Seda seetõttu, et lugedes on äärmiselt tähtsad asjadevahelised seosed – ja et need seosed saaks tekkida, pean ma meenutama lugejale asju, millega need seosed peaks tekkima.

Eeskujuks kirjutades võtsin mänguteooria. Kuna mänguteoorial on mitmeid tõsiseid ja minu jaoks ilmseid puudusi, siis on siinne mänguteooria üksjagu tavapärasest erinev – see peab andma edasi tegevust üldises kontekstis, mitte eraldi; tegevuse interrelatsiooni kontekstiga. Midagi sellist teeb ka korduvate mängude teooria. Püüan siin rakendada mänguteooriat millegi peal, mis ei ole otseselt mõõdetav – kasutan selleks metoodikat, mida kasutan enda mõtlemises. See seisneb selles, et ehkki asjad koondatakse teravateks ja matemaatikalaadselt konkreetseteks, on need mõeldud siiski peale idee tabamist loominguliseks lähenemiseks. Minu viis matemaatikat õppida on kõige rohkem keskendunud selle igapäevaeluliseks rakendamiseks ja seega on ka minu matemaatika tavalise suhtes pisut nihkes – kohati annan edasi lihtsaid skeeme, kohati natuke hägusaid, ent siiski konkreetseid. Paljud asjad siin on arvutis kergesti modelleeritavad ja kontrollitavad ning ennekõike see teebki sellest loost pigem matemaatika, kui filosoofia vms. – ma ei ürita tabada sügavaid sisulisi tõdesid ega moraalset sisekaemust, kus seda vältida saab, vaid esitada asju skemaatiliselt ja abstraktselt. Siiski on kogu selle temaatikaga seotud palju uitmõtteid – ja esitamata igal pool põhjuseid, miks need siia vahele on kirjutatud, räägin neist. Tekst on küll kirjutatud ühe õhtuga, aga baseerub kahekümne viiel aastal kogemisel ja analüüsil (jaa lapsed analüüsivad ka) ning püüab võtta kokku seda, mis tänaseks on oluline. Kohati pean ma enda väidete taga olevat loogikat nii lihtsaks, et jätan tehtekäigud ära. Punkt. Lihtsalt väidan, ei põhjenda. Kohati põhjendan hoolega ja küllalt matemaatiliselt – ehkki päris matemaatikaks siin ei lähe, aga aimdub matemaatikat J St. müstikat ei ole.

Samade pealkirjadega alampealkirjad korduvad liigendatuse ja sujuva teemaarenduse huvides.

Nüüd mõistetest...

Hüve ja kasu erinevus

Hüve ja kasu suurim erinevus on see, et kasu on isikuline – hüve on ebaisikuline. Kasu saab keegi konkreetne, ent hüve võib olla üldine või jagatud. Lisaks on kasu materiaalne, ent hüve võib olla mentaalne. Kui headus kipub olema kellelegi teisele suunatud ja kasu iseendale, siis hüve mõiste ei näita kuidagi, kellele see suunatud on.

Hüvang ja ebahüvang

Hüve on äärmiselt ebaisikuline mõiste, ent selles tekstis siin tahan ma siiski rääkida isikuliselt. Seega kasutan mõistet hüvanguks. Kui mõni asi on kellegi hüvanguks, siis see ei tähenda ainult seda, et see on mõni hüve selle inimese elus – see tähendab, et see on miski, mis suurendab selle inimese lootust saada hüvesid ka edaspidi. Hüvang on õnn pluss vara, see on üldine edu elus, see on sõbrad ja armastus. Ja kui miski on kellegi hüvanguks, siis see miski on just see, mis on talle kasulik praegu ja tulevikus – see on miski, mille efektid tervikuna tähendavad, et see inimene saab surmahetkel oma elule natuke rõõmsamalt tagasi vaadata.

Ebahüvanguks kutsun hüvangu vastandit.

Hüvanguks olev on hüvang

Tahaksin märkida ära ka ühe olulise asja mõiste hüvang kasutamise kohta allpool. Kui vaadelda elu integreeritult, siis iga asi, mis põhjustab hüvangut, ongi hüvang. Kui teemaks on inimene, siis on äärmiselt raske eristada seda, mida ta teeb, sellest, mis temaga toimub. Inimeste omavahelises suhtlemises on palju alateadlikke tegevusi – asju, mida inimene justkui teeks, aga mida ta ei kontrolli ja mis seega sama hästi, kui lihtsalt juhtuvad temaga. Samuti teevad teised inimesed tihti asju lähtuvalt inimese mõtetest ja tahtmistest – ka siin on raske öelda, kes mida tegi. Üks inimene võib teist inimest juhatada; kui kellelgi on algaja assistant, kes teda abistab, siis tulemuse kohta öeldakse tihti, et selle tegi just see, kelle assistant see oli, isegi kui suurem osa reaalseid liigutusi teostati assistandi poolt.

Sestap võib mõistet hüvang kasutada nii millegi kohta, mida ma teen, kui millegi kohta, mis minuga juhtub. Seda võib ka kasutada asja kohta, mis pole otseselt hüve ei mulle, ega kellelegi teisele, ent mis põhjustab mõne hüve – tänu sellele, et hüvang on tulevikku suunatud integreeritud mõiste, mis hõlmab kõike, mis mängib rolli tulevases hüvangus. Hüvang on protsess, mis on suhteliselt püsiva loomuga ja genereerib hüvesid ning hoiab pahesid eemale.

Metamajandus

Metamajanduseks nimetan sellist ühiskonna käsitlemise viisi, kus ressurssidena ei käsitleta ainult seda, mida saab käega katsuda ja rahaga mõõta, vaid ka seda, mis eksisteerib ainult inimpsüühikas või objektide paigutuse näol. Metamajandus mõõdab, kui palju ühiskonnas on hüvangut ja kui palju seda juurde toodetakse. Läbi erinevate vahendite võiks hüvangut masstoota.

Intuitiivselt olen ma alati teadnud seda, mida ratsionaalselt on väga raske väljendada – suurim hüve on sünergia. See tähendab, hüve ongi ebaisikuline – kuni on juttu suhtelisest hetkekasust, on selline asi võimalik, et üks edeneb teise arvelt või teist maha surudes; kui aga on juttu suurimast võimalikust hüvangust, siis mitte. Ma ei taha metamajandust sellise ideega aheldada, sest sellise dogma või eelarvamuse kehtestamise korral ei oleks see enam vaba ja objektiivne uurimissuund, ent ma usun, et selleni see viib.

Hüve mõõtmine

Hüve mõõtmine on keerukas, sest hüve ainsaks aluseks on inimpsüühika sisu. Hüve võib olla materiaalne või psüühiline, ent hüve indikaator on alati psüühe – ja sealjuures mitte päris täpne indikaator. Inimesel peab olema selja taga palju erinevaid kogemusi enne, kui ta tõesti lähedale jõuab arusaamale, et mis teda siis lõppkokkuvõttes õnnelikuks teeb. Õnnelikuks – see tähendab, viib teda võimalikult sellisesse seisundisse, mida ta eelistaks teistele seisunditele, kui ta oleks kogenud kõike ja mäletaks kõiki oma kogemusi.

Mina usun, et see seisund koosneb paljudest komponentidest. Tervisest, suhetest, värskusest, ambitsioonide täitumisest, intelligentsusest, füüsilisest jõust – aga neid asju ei tasu vaadelda eraldi. Raske on öelda, kus üks teiseks üle läheb ja mis on mille aspekt.

See seisund ei ole isegi mitte piiratud ainult selle ühe inimesega – ma usun, et isegi kui inimene võib nautida seda, kui tema ümber piineldakse, oiatakse, surrakse, siis õnnelik ei saa ta sellises olukorras siiski olla. Siis on pigem nii, et teda ümbritsev piinlemine kompenseerib mingeid muid asju, mis temas või tema ümber on puudu – näiteks piinlevad need, kes on talle kurja teinud või on tal hinges mingi üleüldine valu, millest need elamused kõrvale aitavad vaadata. Empaatia on see, kui teiste tunded kanduvad inimesele üle – ja teiste abiga on ta võimeline tundma palju, palju enamat, kui üksi. Mingit antiempaatiat ei ole – kui teine tunneb negatiivset tunnet, võib sellest tekkida tunne, mida võiks pidada positiivseks, aga millest tuleneva seisundi objektiivne võrdlemine võimalikega näitab selle suhtelist alaväärsust.

See seisund ei eksisteeri ainult ruumis, vaid ka ajas – inimene ei naudi kunagi seda, kui ta on pidevalt täpselt ühes seisundis; ta naudib rütme, üleminekuid ja muutumisi; ta naudib uudsust, arengut. Seega ei saa hüvangul olla staatilist lõpppunkti, mille poole kõik püüdleb, vaid enam kui tõenäoliselt ei ole mitte ainult iga ajahetk kordumatu, vaid kordumatu on ka see, mida inimene naudiks – kui ta ei saa täna seda, mida ta täna tahab, siis homme võib ta pakkuja välja naerda. Mitte ainult siis, kui ta on selle kätte saanud või mõne alternatiivi, vaid ka siis, kui see asi ei sobiks enam tema rütmi.

Seega, kas miski on hüve, sõltub inimese seisundist – kõigest tema sees ja sellest, mis on temast väljas, aga siiski talle mõjuv. Ilu – muusika, vormid.

On asju ja tundeid, mida tuleb õppida väärtustama ja vastu võtma. On õppimist, mis on ebameeldiv, aga toimib siiski inimese hüvanguks – seega sündmusi, mis on ebameeldivad, aga siiski hüvangu osaks.

Niisama

Siin on loetelu paarist asjast, mis lihtsustavad alloleva hoomamist. Need ei ole põhjendatud ja jätavad kergelt eetilise mulje – kindlasti mitte põhjuseta J

Abi

Aitamine ei ole väärtus omaette, nagu see on kristluses.

Aitamine on väärt siis, kui see on üldises hüvangus abiks – kui seda abi ei kasutata kurjasti. Abi on seda rohkem väärt, mida enam on selge, et see on suurema hüvangu seeme – et aidatav mitte ainult ei taha ise teisi aidata, vaid on ka vaeva näinud selleks, et teada, kuidas seda teha.

Suurim abi on tihti see, mis mulje me teisest jätame. Seega tasuks hoiduda suhtumise sisendamisest nende kohta, keda me tegelikult ei tea; tuleks ka vältida liiga lõpliku suhtumise väljendamist nende suhtes, kelle puhul paljud asjad tunduvad põhjendamata ja kelle tegutsemispõhimõtetest ei saa aru. Neile, kes käituvad autentselt, tuleks väljendada oma tegelikku suhtumist – teistele tuleks väljendada suhtumist, mis paneb neid õigesti tegutsema. Ausus aususe pärast on mõistlik ainult nende suhtes, kes selle peale lahmima ei hakka – ei ole ju mõtet rõõmsat inimest üles anda seal, kus rõõm on kuritegu.

Alati tuleb arvestada iseendaga. Kunagi ei tohi anda abi, mida kasutatakse enda vastu ära.

Võim

Inimene vajab austust, armastust ja muid hüvesid. Need, kes nendest asjadest ilma jäävad, tunnevad, et neil on vaja ennast jõuliselt kehtestada.

Inimesel on võim siis, kui teised inimesed tema soove ilma küsimusteta täidavad. Normaaloludes toimub see iseenesest juhul, kui selle inimese soovid on järjekindlalt põhjendatud ja kui nende täitmine töötab üldiseks hüvanguks. Kelle soovid on väärastunud või ei tööta üldiseks hüvanguks, peavad end kehtestama – samuti need, kelle ümbritsevad on väärastunud. Ühe inimese vaatepunktist tähendab see seda, et tuleb palju vaeva näha, et kellelgi ei jääks sisimasse tunnet, et ta on ilma jäetud, et teda ei kuulata või et ta on ebaõiglaselt maha surutud. Selline tunne genereerib seda, mida kutsutakse võimuihaks – inimene tunneb, et kui heaga ei saa, siis tuleb kurjaga võtta ja kindlustada endale alatiseks võimalus võtta kõike, mida ta tahab. See ongi võimuiha.

Võimuiha produtseerib võimuiha – kui sellise võimu ihaldava psüühikaga inimesed võimu omavad, siis nad suruvad maha järgmisi ja tekitavad neis vajadust samasugust võimu saada.

Inimestel on võimalik sellele vastata võimalikult tugevate sünergiate loomisega sellisel kujul, et need sünergiad oleks laienevad ja eetilised.

Võim tuleks anda neile, kes seda õigesti rakendavad – kõikvõimalikel viisidel tuleks teha mõjuvõimsamaks neid, kes suudavad võimu hästi kasutada. Seda nii äris, sõpruskonnas kui riigis. Tõeline võim on see, mis ei vaja enda kehtestamiseks mitte midagi peale õigete otsuste – kogukonnad, mis suudavad õigete otsusteni jõuda ja neid täita, edenevad.

Dogmad

Dogma on miski, mida usutakse, teadmata põhjust või alust. Dogma on ka see, kui ei usuta asja, millest ei teata piisavalt. Dogma on eelarvamus – inimene arvab, et ta teab, olemata alusandmeid üldse läbi töötanud. Fakt on, et inimesel, kes ei arenda enda mõistmisvõimet ja ei tegele aktiivse maailmauurimisega, tekivad dogmad. Samuti tekivad dogmad alati, kui inimene ei ole omandanud filosoofia põhitõde – maailm ei ole selline, nagu see näib. Miski ei ole selline. Alati tuleb oodata, et asi on fundamentaalselt teistsugune. Isegi need asjad, mida inimene on kavalalt ja geniaalselt läbi näinud, ei pruugi üldse nii olla. Isegi, kui asi on tõestatud, ei pruugi see üldse nii olla – on vigu ja erandeid, mida ei ole lihtsalt avastatud. Aga kõige rohkem dogmasid tekib elus – eriti palju suhtumises teistesse. Ilma suhtumiseta ei saa, aga siiski ei tasu kunagi usaldada inimesi, kellel on ilmselgelt palju eelarvamusi – nad näevad maailma valesti, reageerivad olematutele asjadele ja teevad heas usus palju kurja. See pole tähtis, mida inimene endast ise arvab – kas ta peab ennast heatahtlikuks või kurjaks, kas ta arvab, et ta on elitaarne või peab ta ennast tõeliseks luuseriks. Tähtis on, mis ta on, milleks ta saab ja milleks teda saab aidata. Tähtis on ka see, et ta oleks enda ja teiste suhtes läbinägelik – kui keskmisest oluliselt targem inimene peab ennast keskmisest lollimaks, siis see näitab tema teatud enesepettust, sest enda kohta ei saa ta sellist asja mitte teada. Halb on, kui inimene kuvandab ennast teistele valesti – ükskõik, mis suunas. Kui see ei ole kaitse. Seda seetõttu, et ühiskonna heaks toimimiseks peaks olema selle liikmete kohta tõesed andmed, et igaühele saaks pakkuda, mida ta oskab. Kui keegi kuvandab teisi valesti, siis kehtib sama.

Inimesi, kes reageerivad uuele infole paindumatult, ei tasu pidada eriti teadlikuks. Kui inimesega juttu ajada, siis tema kõige lihtsam eluline mõistmine näitab seda, kui palju ta teab – inimene, kes on võimeline sind kiiresti ja ilma väga imelike seisukohtadeta mõistma ja kellel pole ei sinu ega ühegi su lähedase suhtes väga veidraid seisukohti, isegi kui ta neid eriti ei tunne, ent on palju tõeseid arusaamu – see inimene teab paljudest asjadest. Kes ei saa sinust aru ja ei ole sinu lähedastest eriti palju järeldanud, teab ilmselt vähem või on ettevaatlik. Kes süüdistab kedaiganes milleski, milles see süüdi ei ole (olgu tal hea põhjus või mitte), see arvab maailma asjadest huupi. Kes hoiab oma seisukohti tagasi või pehmendab kõike, selle kohta ei saa midagi öelda.

Ühiskond

Inimene peaks looma kõikidel võimalikel viisidel sellist ühiskonda, milles talle meeldib olla. Sellist maailma, milles talle meeldib olla.

Metamajandus - mänguteooria

Siin on segamini parimad strateegiad erinevatele osapooltele ja see, kuidas need strateegiad mõjutavad ülejäänud osapooli.

Mänguteooria metamajanduses

Mänguteooria on matemaatiline teooria elu kirjeldamiseks.

Tavalises mänguteoorias on lihtne loogika puude joonistamiseks. Eeldatakse, et osapooled tahavad kõik saada maksimaalset kasu. Puu algusse märgitakse praegune hetk, sealt hakkab hargnema – harud tulevad sinna, kus kumbki osapool midagi asjassepuutuvat otsustada saab.

Mänguteooria hilisem täiendus on sisuliselt see, et eelmised mängud mõjutavad järgmisi – seega, kui sama mäng kordub, siis on otsuste kasulikkus/kahjulikkus erinev sellest, mis see oleks ühe mängu puhul. Seda ennekõike selle tõttu, et mängus osalejad teevad üksteise kohta järeldusi.

See on reaalse elu omadus, mida esialgne mänguteooria ei arvestanud, ent mis muudab hüvangulise käitumise oluliselt eetilisemaks, kui see naiivse mänguteooria puhul oleks olnud. Niinimetatud röövkapitalismis on naiivne mänguteooria levinud.

Iga tegu omab eri tüüpi tagajärgi:

· Otsene tagajärg – mida sa tegid

· Tempel mällu – teiste inimeste suhtumine, mida sa sellises olukorras teeksid. Loomulikult eeldavad nad, et sa käituks mingis võrreldavas olukorras nendega sarnaselt sellele, kuidas sa antud juhul käitud teistega – ja et sa annad mõnele ehk eeskuju sama teha, võib-olla ka täiesti teistsugusele inimesele.

· Pussle – teised inimesed panevad sinu motiivide ja otsustusmehhanismi kohta pilti kokku

· Suhtumine – teised inimesed muudavad suhtumist sõltuvalt sellest, kas nad said su käitumise tagajärjel haiget või tundsid ennast hästi. Sellest sõltuvalt käituvad nad edaspidi sinuga. Loomulikult näevad nad palju vaeva, et luua endale sellest asjaolust võimalikult terav ja täpne pilt.

o Austus – teiste inimeste suhtumine paraneb, kui sa tegutsesid paremini, kui nemad oleks suutnud; halveneb, kui halvemini.

o Mõjuvõim – su mõjuvõim muutub vastavalt sellele, kas sa tegelesid üldiseks hüvanguks või ebahüvanguks.

Naiivne mänguteooria, mida selle teksti kirjutamise ajal veel paljud lihtsalt „mänguteooriaks” kutsuvad, arvestab neist kolmest ainult esimest ja on seega ääretult eluvõõras – see on, nagu toimuks need sündmused kuskil laboris tehistingimustes, mitte reaalses elus, kus igast teost hargneb lugematult tagajärgi.

Teooria põhjustab reaalsust

Mänguteooriatel on huvitav omadus – need mitte ainult ei ennusta, vaid ka põhjustavad reaalsust. Loomulikult teeb inimene seda, mis tema meelest talle hüvanguks on.

Kui naiivne mänguteooria jätab teatud koguse faktoreid arvestamata, põhjustab see röövkapitalisti – ja on ilmne, et röövkapitalistide siseringis, kus valitakse parimateks sõpradeks ka suurimaid pätte, kehtib naiivne mänguteooria väga tihti; siiski kehtib see ka seal ainult kasu, aga mitte hüvangu osas. See kehtib lihtsalt selle tõttu, et sellised inimesed kultiveerivad endi hulka eetikavaba keskkonda – see on justkui kokkulepe, et mina petan sind ja sina petad mind. Vaadeldes seda pilti tervikuna, mõjub see selgelt kahjustavalt. Selles ringkonnas on info vaba liikumine tihti tugevalt tõkestatud, võimalike kokkulepete hulk on piiratud nendega, mida saab teha kontrolli kaotamata (sest igalühel on naiivse mänguteooria kõikides mängudes kramplik kontroll millegi üle; mingit jagatud kontrolli või ühiselt kaitstavaid ühiseid objekte reaalselt ei ole).

Lisades faktori, et eelmised mängud mõjutavad järgmisi, muutub valetamine suhteliselt ebatõhusaks tegevuseks – järjest rohkem inimressurssi koondub nende ümber, kes vähem alt veavad. Reaalselt tekib neil järjest suurem mõjuvõim – kui nad suudavad ka muul moel edukad olla. Kuna ka nemad ise teevad kõige julgemalt käike selles suunas, et enda ümbrust ebausaldusväärsetest inimestest puhastada, siis tekivad sellisel kujul kõige tugevamad kooslused (eriti, kui hoolimata aususest ei ole tegu naiivse järeleandlikkuse või kõikide võrdsustamisega, mille käigus antakse palju võimalusi ennast petta). Aususega tuntud inimesed omavad teistega võrreldes täiesti vaba valikut, kellega suhelda ja keda tööle võtta – nii, nagu näiteks Apple Macintoshi tööotsijate buum lähiminevikus.

Loevad reaalsed kogemused

Võib jääda mulje, et ausust on võimalik teeselda – välja vabandada, põhjendada, teiste kaela ajada jne. Lubada ja mitte täita.

Kahtlemata tuleb siin olla ettevaatlik, sest tihtipeale vabandused kehtivad ja tihtipeale juhtub kümme korda järjest, et lubadust ei saa täita. Siiski eeldatakse, et inimene õpiks sellest ja viiks lubadused reaalsusega kooskõlla. Kui tegelikkus on see, et ümbritsevad lubavad ka üle ja seega tuleb lubada sama, et mitte alla jääda – siis tuleb lihtsalt tõestada, et nad lubavad üle. Ei, see ei ole nende suhtes ebaeetiline – kui on osapooled A ja B, A on petis ja B ei ole, A tahab B’d kahjustada, siis on kaks võimalust – kas valetada B’le A kohta või rääkida A’st halvasti; loomulikult on parem A’st halvasti rääkida, kui B’d kahjustada, eriti kui see on endale kasulik ja hüvanguks.

Siiski, inimestele jäävad pidevalt erinevad koostöökogemused – ja pikkade seeriatena viivad need selleni, et parimad selekteeritakse välja ja kõik teavad neid. Need, kes on pikalt tegutsenud ja häid kogemusi genereerinud – mitte need, kes on igalt poolt jalga lasknud ja puhta lehena otsast alustanud (seda viimast propageerivad mõned naiivse mänguteooria tuntud näited).

Kui on näha, et ühe inimesega on samade võimaluste ja ressursside juures palju rohkem häid ja vähem halbu kogemusi, kui teisega, siis ei maksa enam liigselt mõelda sellele, et teine räägib ennast igast olukorrast puhtalt välja või et teda kiidetakse – esimene on kavalus, teine on juhmus. Siiski, kui kellegi heaolu sellest tõsiselt suhtub, mida teha ja tegelikult üleüldse on mõtet temast täpne erapooletu pilt luua.

Motiveerivad võimalused

Inimest motiveerib viis korda paremini töötama ainult see, kui ta sellisel juhul saab poest osta nende töötulemusi, kes on viis korda paremini töötanud neist, kelle töötulemusi ta muidu osta saaks.

Inimene teeb erinevatel ajahetkedel pisut halvemini või pisut paremini tööd. Sellele saab reageerida erinevalt:

· Käid inimesele kogu aeg pinda, et ta paremini töötaks – ta mõistab seda asjaolu, see teadmine levib ja lõpuks ignoreerivad kõik su juttu. Pikapeale lahkuvad.

· Käid inimesele pinda, et ta paremini töötaks, kui ta seda ei tee; muul ajal oled ükskõikne – inimene ei tunne perspektiivi, lahkub võimalusel, et uusi asju proovida.

· Käitud neutraalselt vältimatute halbade tulemuste korral; käitud negatiivselt kergesti välditavate vigade korral; käitud positiivselt heade tulemuste korral; jälgid, et head tulemused tõstaks inimese elukvaliteeti ilma, et ta peaks selle nimel eraldi võitlema – see tekitab poolehoidu ja inimesel võib tekkida soov samaga vastata; kui ei tekigi, siis on talle kasulik paremini töötada.

Reaalselt ei kehti see ainult töös – inimestele pehmelt näidata üleüldse, kas sa saad mingeid hüvesid nende tegevusest on positiivne. Samas võib sellega minna selleni, et inimene tunneb, et sa oled tema jaoks olemas justkui ainult siis, kui ta on võimeline sinu heaks midagi tegema – see ei ole sõprussuhe, see on vaimne äri. Suutes luua garanteeritud turvatunde enda suhtes, ent samas väljendada nii positiivset, kui negatiivset, on võimalik olla üheaegselt selline inimene, kellest ei taha loobuda, ent samas muuta ennast positiivses suunas.

Inimene, kes ei paku mitte midagi, tasub vaikselt kõrvale heita – samas on tähtis siiski püsivalt jälgida, et tal läheks vääriliselt hästi ja et ta päris üksi ei jääks. Mõne inimese puhul tekitab selline mõte vastumeelsust ja seega ei pruugi olla mõtet seda teha, see võib näiteks enda elu lõhkuda – parem on püüda mitte selline inimene olla.

Sõprussidemed

Tähtis on mõista, et isegi, kui näidatakse välja parimaid sõprussidemeid, on siiralt positiivne suhtumine siiski midagi muud, kui selline, kus on vähegi negatiivsust, kasvõi ülivarjatut. Või vähegi võimalust, et sa tõlgendad midagi valesti (nii et teine inimene tunneb vajadust seda varjata). Kõik see lööb nii või teisiti kuidagi välja; eriti tugevalt lööb see välja siis, kui on selline hetk, kus tal sind vaja ei ole, aga sul teda on – eriti siis, kui väga on vaja ja tal on tüütu toetada. See ei pruugi olla füüsiliste esemete vajamine, vahel on väga vaja ühte sooja naeratust, mida ei saa teeselda ega esile kutsuda. Inimene ei saa elada täisväärtuslikult, kui siiraid sõpru ei ole – ja seega, kes valib elu, kus selliseid asju naljalt ei teki või tekib vähem, on juba enda hüvangule piiri ette tõmmanud.

Ülemängimine

Ühiskond – mis on ühiskonnale kasulik (kaudselt üksikisikule ka siis)

Kindlasti tuleb ära märkida, et märksa rohkem hüvesid on heaoluühiskonnas, kui halvaoluühiskonnas. Seega tuleb liikuda ausa ja eetilise ühiskonna suunas, kus on endal parem olla ja teistel. Tuleb arvestada, et petise petmine ei ole tihtilugu üldse petmine.

Isegi kõige ausam inimene peaks juhul, kui on ilmne, et teine soostub temaga ainult kinniste kaartidega ja bluffiga mängima, kindlalt uskuma, et tal on täielik õigus teha suvalisel ajahetkel see käik, millega ta olukorda mitte ei võrdsusta, vaid enda kasuks pöörab. See on tema kohus ühiskonna ees – mängida välja ka see, mis on kelleltki teiselt välja bluffitud, ning suunata see kasulikult ringlusse.

Vaimne ravi

Üks võimatumalt keerulisemaid ülesandeid, ent samas selline, mille kasutegur on meeletu, on kellegi elufilosoofia ja maailmavaate paremuse poole arendamine. See ei tule praktiliselt kunagi välja. Inimesi, kellel tuleb, tasub toetada ja juhatada nendeni inimesi, kellel on täpselt need samad vead, mida nad parandada suutsid – kõik ühiskonnas sõltub inimestest. Samuti tasub neilt nende meetodeid õppida. Mida võimsamalt ühiskond suudab oma liikmeid arendada ja parandada, seda kõrgemal see ühiskond lõppkokkuvõttes seisab.

Eeskuju

Inimene peab arvestama, et ta on eeskuju. Seda enam eeskuju, mida enam ta saavutab. Sellest lähtuvalt tuleks seda osa enda tegevusest, mis on hästi läbi mõeldud-tunnetatud ja tõesti soovitatav kõikidele, muuta võimalikult läbipaistvaks koos kõikide kaalutluste ja alustega. Selleks, et teised ei jäljendaks mitte välist efekti, vaid sisulist.

Laimamine

Laim on ühiskonnale otseselt ohtlik – laimatud inimressurss jääb kasutamata. Laimamine ei juhtu kunagi kogemata – laimamine tähistab eelarvamust; laimamine tähistab seda, et inimene küll ei tea, ent jätab muljet, et teab. Selline inimene on igas asjas ebausaldusväärne, sest ründab ilma selge ja konkreetse, hästi põhjendatud aluseta teist inimest.

Ideevargused

Idee autor on selle parim teostaja. Ideevaras on varas, sest ta võiks küsida ja kahtlemata kuidagi tasuda. Heade ideede teostamine ei ole kunagi halb, ent kui puudub autorile viide, siis see on autori otsene kahjustamine ja tänutunde puudumine – see näitab inimese kohta nii mõndagi. Ideevargaid tuleb kindlasti uutest arenenud tehnikatest asjade tegemiseks eemale hoida, kui pole tegu nende tehnikatega, mis neid ka raviks.

Kompetents

Firma ei tohiks palgata lennukipilootideks ahve. Samuti ei tohiks firma, mille edu sõltub automootorite kvaliteedist, palgata tipptasemel inseneri koristajaks.

Inimeste kompetentsist tuleb luua selge pilt; äärmiselt kahjulik ühiskonnale kui tervikule on see, kui keegi ennast heana esitleb alal, mida ta ei tunne või läheb tööle, mida ta ei valda – eriti, kui tegu on mõne valdkonna ministriameti või muu vastutava kohaga. Täpselt samal põhjusel on kasulik, kui kellegi teise võimeid või oskusi häälekalt väärhinnata – inimesed valede kohtade peal ei ole mitte esimene, vaid praktiliselt ainus põhjus, miks riigid kokku kukuvad. Kõik, kes seda soodustavad, põhjustavad hävingut.

Ühiskond ja kvaliteet

Tuleb toetada ja edendada ka teisi ühiskondi sarnaste kriteeriumite alusel, nagu riike.

Inimese jaoks on eluliselt tähtis, et tema ümber oleks ühiskond. Eluliselt tähtis, et see ühiskond oleks tasakaalustatud – raha liiguks sinna, kus see liigub sinna, kus see liigub sinna, kus sellest on kõige rohkem kasu ja samas vaimus edasi. Inimesed ei tohiks kerglaselt suhtuda sellesse, keda nad toetavad – töö, mainekujunduse või muude vahenditega.

Valetamine

Kui rääkida tõtt ja sellest saadakse valesti aru, siis see on valetamine – kui olla vait ja seda tõlgendatakse valesti, siis see on valetamine. Kui rääkida valet ja sellest tehakse õiged järeldused, see on tõde. Vahel on tark nii suhtuda.

Kui tõe rääkimine tähendab, et hea inimene saab viga – valetada. Kui ta ei saa just põhjusega. Toimivas ühiskonnas, sõprade hulgas, heas seltskonnas ei tasu kunagi valetada – siiski on olemas neid, kes infot väärkasutavad ja kellele tuleb anda infot nii, et nad käituks korralikult.

Info levitamine

Enamus infot levib suuliselt, sest enamus inimesi võtab seda nii kõige paremini vastu.

Tuleks jälgida, et neile, kellel on maailmavaatelised ja eetilised probleemid, antaks ennekõike infot ja kogemusi nende lahendamiseks – ei ole mõtet talle anda infot, mida ta enda arvates vajab, et kuidas tulla oma kavatsuste täitmisega paremini toime, kui ta vajab ennekõike infot sellest, kuidas jõuda paremate kavatsusteni.

Kellel on maailmavaade korras, tuleks anda infot, kuidas koguda infot, aga ka asjalikku infot. Kui just kiiret pole, siis pigem õng. Hea on anda infot nii, et see haakuks võimalikult hästi ja võimalikult paljude oluliste asjadega.

Ainult inimestele, kes on 100% usaldusväärsed, võib anda infot, mille abil saab väga olulisi asju mõjutada. Inimesi, kes käituvad halvasti, tuleb viia sellistes küsimustes väärseisukohtadele.

Eetikaloome

Inimene mõjutab selle ühiskonna eetikat, kus ta on. Iga suhtumine, iga väljendumine, iga tõestus mõjutab selle ühiskonna eetikat. Kui eetika on hästi välja töötatud, tõhus ja kaval, samas toetav ja viisakas, siis ei ole ühiskonnas probleeme. Enda isiklikku elu tuleb vaadelda selle pilguga, kuidas see mõjutab ühiskonda kui tervikut. Inimene ei täida eetikat, inimene loob seda – ja eetika täitmine on üks viis eetika loomiseks. Kõige rohkem mõjutab inimene oma lähedasi ja sõpru – esiteks selle kaudu, kes tahavad teda enda lähedale, teiseks selle kaudu, kuidas ta neile mõjub. Käigud, mis teisi kahjustavad, viivad inimese ajapikku sinna, kus teda kahjustatakse. See reegel kehtib väga kompleksselt – see kehtib isegi siis, kui inimene ei tea, et ta kedagi kahjustab; näiteks mõni ebahüvanguline harjumus viib inimese nende hulka, kellel see harjumus on, märkimisväärse tõenäosusega.

Kultuuri inerts

Olles midagi juhtimas või juhuslikult ühiskondlikult heas positsioonis on alati võimalik allamäge liikuda – nii väsimusest, juhuse tahtel kui muul põhjusel; nii ajutiselt kui jäädavalt.

Kõikidel juhtudel on olemas kultuuri inerts – mida suuremal määral suuta mõjuvõimsal positsioonil olles (ja ülimalt tavaline on mõjuka inimese jaoks pendeldada üles-alla, keegi lihtsalt ei jaksa kogu aeg maksimaalselt mõju omada) väljendada head eetikat ja mõjutada asju positiivselt, seda parem on ka langedes olla. Inimene peaks looma ühiskonda, mille igas sopis tal hea oleks. Samuti tuleb arvestada ka mõjuvõimsal, et temast on veel märksa mõjuvõimsamaid – või teises vallas mõjuvõimsaid. Ja on palju inimesi, kellel on pakkuda midagi erandlikku ja kes end eriti ei reklaami, nii et lõppkokkuvõttes on ka väga mõjuvõimsa inimese jaoks kahjulik endast halba pilti luua. No friends, no destiny.

Mängu skeemide joonistamine

Mänguteoorias, mida on hea kasutada reaalses elus, ei saa olla väga palju kohta skeemidel, mis koosnevad puudest.

Mänguteooria sisaldab klassikaliselt valikupuid. Ma usun, et päriselu situatsioonide jaoks on parem midagi hoopis muud – kasulik on teada võimaliku situatsiooni algtingimusi, valiku- ja juhusetegurit ning erinevaid võimalikke lõpptingimusi. Iga situatsiooni või hargnevuse kohta võiks joonistada terve kaardi (või kujutleda analoogselt). Lisaks on terve rida erinevaid kontekstimuutujaid (elulisi asju), mida olukord muudab. Lõppkokkuvõttes on see muidugi tunnetuse küsimus, aga kui tahta mänguteooriat mingilgi kombel reaalsele elule väänata, siis on minu arvates ühed olulistest asjadest iga situatsiooni puhul:

· Kui tegu pole juba käsiloleva situatsiooniga, siis täpne teadmine sellest, et kuidas selline situatsioon vallandub – nimekiri asjadest, mis selle põhjustaks (või takistaks); eri variandid. Sellisel kujul saab joonistada puud tagurpidi – saab teha omakorda iga vajaliku algtintimuse (või selle mittetoimumise) kohta kaardi ja püüda sedasi puuga tagurpidi tänasesse päeva jõuda; lõpuks valitud kaardid võiks sõltuda võimalikult palju enda ja sõprade valikutest.

· Situatsioonis teostatav otsus, võimalikud valikud, tagajärjed – see osa oleks, nagu klassikaline mänguteooria puu.

· Iga otsuseharu lõpus oleks kõikidesse kontekstimuutujatesse tekitatud muutuste kirjeldus – kuidas mõjus usaldusele, kuidas sõprusele, kuidas millelegi muule. Samuti kaardi number või nimi, kuhu selline lõpp viiks.

· Otsuseharude lõpus võiks olla ka mõju ühiskonnale – mõju, kui üks inimene midagi sellist teeb; mõju, kui kõik teevad.

· Otsuseharude lõpus võiks olla mõju sõprade ja enda teadmistele ja omadustele, kogemuse väärtuse hinnang.

· Otsuseharude lõpus võiks olla info, kas selle situatsiooni läbimine on väga piinarikas või nauditav ja ühtlasi hinnang, kas ja millal see seda väärt on.

· Algtingimustes ja otsuseharude lõppudes võiks olla erinevad võimalused (näiteks väsimuse määr lühiajalise situatsiooni või vanus aastatesse ulatuva tegevuspuu puhul) – millistest alguses paigas olevatest situatsiooni osadest sõltuvad millised osad tulemusest.

Koostöömetoodika

On inimesed, kes on lihtsalt kasuahned ja mitte midagi muud – kes käivad ringi, loomata midagi, ja otsivad kasu. Selliste inimeste puhul on hea, kui ühiskond katab nende miinimumkulud mõne lihtsa töö eest ja annab neile pidevalt võimalusi õppida, areneda – aga ainult eetika valdkonnas ja nendes, mida on selleks vaja ..pakub neile võimalusi mõista. Sellised inimesed peaksid väga reaalselt tundma, et nende teod on seotud tulemustega – ja mitte kohe, vaid paraja pikkusega viivistega, et nad ei pühendaks oma aega sellele, et paremini kavaldama õppida, vaid vähemalt kaaluks ja katsetaks alustuseks positiivsemaid võimalusi ning otsiks kontakte. Kättemaks vihast ei pruugi olla hea asi, küll aga see, kui inimene satub situatsioonidesse, kuhu ta on teisi ise paigutanud, ja kaotab pidevalt kõik, mida kuskilt välja petab. Kui selline inimene satub midagi juhtima, siis tasub kindlasti kõikidel lahkuda ja ilma temata uut asja alustada; kui selliseid on millegi juhtimises liiga palju, tuleks ausad kokku võtta ja konkureerida; kui neid on vähe, tuleks neid sinna positsioonidele paigutada, kus neil ei ole mõju ega liigset vastutust, mida saaks kuritarvitada.

Koostöövõimeliste inimeste astmed – üldistus

Esimene, madalaim aste, millega on mõtet tegelda – inimene oskab midagi ja tahab projektist maksimaalset kasu lõigata. Sellise inimese puhul tuleb asju ajada nii palju, kui palju kindlate jõuvõtetega teha saab ja mitte anda talle vabadust ega võimalust projekti käiku mõjutada projekti kahjuks, kui ta sellest mingit kasu peaks tundma.

Teine on see, et tal on eetilised põhimõtted, mis muudavad ta usaldusväärseks ja ta suudab tööd teha – siis ta on tööline, kellele tuleb anda konkreetseid ülesandeid, mida ta teha suudab, ja maksta nende eest konkreetset raha, korrektselt ja kvaliteediväärset, aga mitte minna kaugemale.

Kolmas on see, et ta on eetiline, hoomab projekti tervikuna ja saab aru, mida on vaja teha – siis on ta juht sisuliselt, isegi kui see positsiooni poolest nii pole, talle tuleb anda vabadust ja toetada teda võimaluste piires, et ta püsiks töövõimelisena ja ei läheks ära.

Hüve inimese jaoks

Reaalsed hüved inimese jaoks, kui need ei ole seotud tema tunnetega teiste inimeste suhtes, mahuvad ära küllalt väiksele alale tema lähiümbruses. Inimesel võib olla mitmeid erinevaid kohti, mida ta naudib, ent isiklike kohtade rohkus ei anna palju juurde – see ei saa olla mingi ülioluline eesmärk iseeneses. Rääkides siis reaalsetest hüvedest ehk asjadest, mida inimene vahetult kogeda ja nautida saab; mis on talle otseselt mõjuvad hüved, mitte kaudsed, nagu raha. Samuti on inimesel võimalus manustada erinevaid aineid, näiteks süüa-juua. Lisaks saab ta asju sisse hingata, vaadata, kuulata. Peale nende hüvede, mis on materiaalsed – ma ei tea, kas rohkem vahetult mõjuvaid materiaalseid hüvesid naljalt leiabki ..või noh, on veel kiiruse tunne, autod ja lennukid; on arvuti ja selle mängud jms., aga siiski torkab siin silma üks – neid asju on vähe. Lisaks on teised inimesed ja ma arvan, et ei pane palju mööda, kui väidan, et teised inimesed on nendest hüvedest kõige tähtsamate hulgas. Lisaks on hüvedeks vahetumalt ja otsesemalt mõtted ja tunded inimese peas (raamatud, filmid, muusika siis jällegi) ning stabiilsus – teadmine, et neid häid mõtteid ja tundeid jätkub kauemaks. Stabiilsust, muide, saab pakkuda ainult stabiilne riik, stabiilne maailm – ebastabiilses riigis või maailmas on lõppkokkuvõttes igaüks üsna ebastabiilse koha peal. Kõiki neid asju on vähe ja nende juures loeb kvaliteet, mitte kogus – nii kohtade, asjade kui inimeste puhul loeb see, millised nad on, mitte kui palju neid on. Inimeste puhul loeb ka nende suhtumine ja toetus.

Ja selleni ma jõuda tahtsingi – ühiskonna kõige masendavamad liikmed, kes ei suuda minna teispoole kasu ja kahju, lõikavad end ära nii mõnestki asjast, jõudmata sealjuures millegi enneolematuni, isegi kui neil on enneolematult palju kõike seda kasu. Enneolematute asjadeni jõuavad siiski need, kes suudavad luua – asjadeni, mis on tõesti nende jaoks; asjadeni, mida loovad nende aja jooksul arendatud fantaasiad. Teised inimesed on ja jäävad sõltujateks, tarbijateks – neil pole isegi mitte võimalust leida inspireerivaid sõpru, kes soovitaks neile inspireerivaid asju ja tegevusi, suunaks neid huvitavamates suundades ja pakuks mõtteainet. Raha on tähtis – aga mõelda tasub teispool kasu ja kahju, teispool head ja halba. Mõelda tasub lähtuvalt reaalsusest, tegelikest tunnetest ja lõppeks sellest, mis on tegelikud kogemused ühel või teisel hetkel – tegelikud kogemused sõltuvad sõpradest ja ma usun siiralt, et neist, kelle maailma kasu ja kahju mõisted on vallutanud, ei saa iial häid, ülihäid, sõpru ...ega siis ka neile mitte kellestki, kui neil hullult ei vea. Soovitaks mõelda firmadele, nagu Google või Apple, kus ei hoita oluliste asjade pealt kokku – riike kahjuks täna ei oska viidata, mis praegu toimiks ja töötaks sellise filosoofia peal; siiski on ajaloos just kõige kasuahnemad riigid alati kõige suuremasse ebahüvangusse jõudnud; eriti siis, kui see mentaliteet on ka rahva hulgas väga levinud olnud (muul juhul on võimuvahekorrad muutunud).

Ma loodan, et keegi leidis siit vähemalt ühe uue mõtte J

Aa ja miks metamajandus – ma teostan seda siin ehk vähe, aga see haru võiks tegelda sellega, et võtaks situatsioone, mis on tavapärased ja analüüsiks pikalt ja põhjalikult nende mõju inimese hüvangule. Kuna inimese keskkonna, ühiskonna hüvang – alates pargipinkide ilust ja lõpetades sellega, et kogu see vägev pakk raha riigieelarves läheks 100% sinna, kus see kõige rohkem ja laiaulatuslikumalt positiivseid tundeid ja elamusi põhjustab (või õieti hüvangut, mis on ikka parem sõna – üldist hüvangut) ..metamajandus samas ei huvituks ainult rahast ega ka ainult riigist – pole ju mingit põhjust oodata, et kõike teeks ainult riik, tähtis oleks siiski kõik head tahet omav inimressurss kuidagi integreerida kõigesse heasse – õieti lihtsalt mõtteid välja käia ja tahet juurde anda, koostööd luua – ja muidugi on selle jaoks tähtis uurida kõikide asjade kõiki aspekte. Eetika ei ole muidu nagu majanduse osa, aga metamajandus räägiks hüvedest kui sellistest – ofcourse, eetika loob hüvesid. Majandus selle tõttu, et nendele hüvedele mõeldaks globaalselt – ja alati alustades inimesest, loomast, elust, vahetust kogemusest, mitte alustades näiteks nafta hinnast või raha hulgast. Alustades sellest, mis on inimese jaoks vahetult reaalne ja tähtis; millestki, mis otseselt tema meeleolu mõjutab – ja samas jõuaks see kõik välja ka naftani. Ma usun, et kuna erinevad valdkonnad on olemas, võiks metamajandus ennekõike pakkuda seda osa, mis neist välja jääb – kirjeldust sellest, kuidas inimkooslus saaks ühiskonda ühiste jõududega arendada, pakkumata välja mingeid metsa-tagasi ega andke-kõik-ära lahendusi, ent siiski olemata aheldatud ka kasumimängudesse. Ja kosmopoliitselt – et ühendada tõesti selle põhjal kõiki, et kes üldse tahab koostööd teha ja jättes välja tõesti ainult ühe tunnuse põhjal – et inimesega lihtsalt ei saa koostööd teha.

Metamajandus – veel rohkem mänguteooria

Mänguteooria on matemaatikaharu.

Mida tähendab, et see on matemaatikaharu? Ok, mul on siiralt savi, mida see matemaatiku jaoks tähendab. Minu jaoks tähendab see kindlasti seda, et mõtted on puhastatud väga lihtsateks – matemaatika tahab olla just lihtne, täpne, konkreetne – mõteteks, mis moodustavad omavahel seostatud terviku. Matemaatika on skemaatiline teadus – see on asjade väljendamine nii, et saaks täpselt ja konkreetselt otsi kokku ühendada, kontrollida ja tõestada, arvutis modelleerida. Seda ma siin nüüd siis teen. Kohati küll lähen jälle hägusaks J

Hea tahe

Hea tahe tähistab puhast tahet, mis on suunatud hüvangu saavutamisele.

Näiteks toon enda J Teatud perioodidel olen ma tegutsenud, jälgides äärmise täpsusega, et iga mu motiiv millegi tegemisel oleks puhtalt ainult see, mida see annab ühiskonnale, maailmale tervikuna – surudes maha edevuse, võimutahte, mulje jätmise soovi, mõtted igasugusele tasule. Selline lähenemine hetkedel, kui see muutub elu sisuks, annab juba üksi piisava võimsuse ja vaimsuse, et asju ka ellu viia. Milline aja raiskamine on tegelda võimu haaramise ja enda tõestamisega, kui piisab lihtsalt otsesest tegevusest, et kõik, kes saavad aru, tuleks kaasa ja protsessid käivituks! Ma hoiatan, et see tegevus võiks olla ka konstruktiivne – leiab küll igasugu jõudusid näiteks, mis sigatsevad, aga pole mõtet nendega otsesele võitlemisele aega kulutada, vaid tähtis on ehitada headuse infrastruktuuri. Headus mitte moraali mõistes, vaid hüvangu mõistes siin. Hüva tahe J

Isiku hüvangu alus

Isiku hüvangu aluseks saab olla ainult teda ümbritsevate isikute hea tahe tema suhtes. Inimeste, kes soovitavad talle asju, mida tarbida (siiralt ja kogu tema olemusele mõeldes), toetavad teda tema algatustes ja loovad talle võimalusi. Kui inimestel tema ümber ei ole head tahet tema suhtes eriti, saab osta ja vahetada, aga ta ei saa jõuda kvaliteedini – või mitte rohkem, kui ise suudab; kui on, siis jõuab ta ise ja aitavad teised ka kaasa.

Hea tahte alus – kellelt?

Mitte miski muu ei suuna isikule sellist head tahet, kui see, kui tema suunab teistele head tahet. Head tahet ei kontrollita hea tahte kaudu, vaid selle kaudu, kas teda ümbritsevad tõesti tundsid, et neile midagi anti. Mida võimsamat, vääramatumat head tahet selles isikus leidub, seda võimsam on ka vastus sellele – ja mida võimsam vastus, seda suuremad tema võimalused oma head tahet arendada ja jätkata.

Hea tahte alus – kellele?

Kunagi ei tasu suunata head tahet neile liiga palju, kes ei suuda olla tänulikud. Muidu võiks, loomulikult – ent tänu on just see tunne, mis paneb hea tahte edasi levima, hoiab algatust elus. Kes ei ole tänulikud, need võivad veel halvaga vastata – midagi ei maksa suunata musta auku.

Hea tahte alus – ühiskonnale

Ühiskonnale tasub valikuliselt suunata just neid asju, mis sealt puudu on. Ühiskonnale on mõtet suunata head tahet, sest sellest algab kõik – see on nagu enda maja eest sodi ära riisumine või katuse parandamine, see on tegu iseendale. Siiski tuleb see parimini välja just siis, kui see on siiralt ja südamest omakasupüüdmatu.

Koostöö võim

Inimkooslus saab olla tugev ja toimiv ainult siis, kui seal on tugevaid koostöögruppe, mis esimese tuulehoo peale laiali ei pudene. Inimesi, kes tõesti siiralt ja innukalt üksteist toetavad. Kui räägitakse palju tööpuudusest ja firmaomanike halvast käitumisest – kui selle peale ei suudeta teha firmasid juurde, mis asju teeks, siis see näitab tõesti inimeste tahtejõuetust ja koostöövõimetust. Aga loomulikult ei räägi ma siin firmadest, ainult firmadest vähemalt mitte, vaid sellest, et kõiges heas ja huvitavas suudetakse luua püsivaid ja suuri koostöögruppe. Ja selliseid, mille sees on 100% isiklikul tundmisel põhinevad, üdini kontrollitud ja usaldusväärsed kontaktid, nii et saab kindel olla, et kõik osalejad tõesti tahavad täita koosluse eesmärki või toetada selle tööd. Kui selline kooslus suudab liigutada rahasid, ühendada inimesi kokku ja rakendada oma jõudu erinevatele eesmärkidele, siis see on hea.

Koostöö peab baseeruma heal tahtel ja algatusvõimel. See peab olema seotud kiire ja aktiivse heade algatustega ühinemisega. Meie ühiskond siin ja praegu on hellik – nii paljud suudavad koostööd teha ainult siis, kui neile raha makstakse ja kamandatakse.

Probleemide lahendamine

Koostöögruppide – ja riik ning maailm on kaks tähtsat koostöögruppi – probleemide analüüsimine ja lahendamine peaks olema liikmete jaoks normaalne. Samuti lahenduste lühikeseks-lühikeseks kokku pakkimine, neile põhjalike põhjenduste juurde kirjutamine ja selle info vahetamine.

Inimeste tähtsus

Hea tahte õigeks suunamiseks tuleb hoolega inimesi hinnata. Tuleb leida nende head küljed, leida nende halvad küljed. Leida neile rollid, kus headest külgedest piisab ja halvad ei hävita. Kritiseerimise asemel tasub ravida, kui ei saa siis õigem roll leida. Kuna endal on hea tahte avaldumiseks piiratud aeg ja ressurss, siis tasub keskenduda parimatele. (või kellelegi teisele jätta see inimene, aga see pole selle teksti teema)

Algatuste toetus

Head algatused peaks saama kõik, mida nende jaoks vaja. Samas tuleks ka kontrollida, et need tõesti läbi viidaks nii, nagu räägitud – ja alustada samade inimeste puhul väiksemast toetusest, kui jätkata. Algatused võivad arendada väiksemaid või suuremaid asju ja olema juhitud heast tahtest.

Keskjuhtimise puudumise tähtsus

Konkreetne reglementeeritud keskjuhtimine jätab alati võimaluse seda kurjalt ära kasutada. Ükskõik millel, aga eriti headel algatustel. Keskjuhtimine on mõnes mõttes hea, aga kindlasti peab see olema üles ehitatud nii, et sellel ei ole mingit formaalset võimu – kui on nii, et kellelgi on head ettepanekud ja head põhjendused, siis kuni tal neid on, võib ju olla keskjuhtimise efekt, aga siiski ei tohi mõtlemist kunagi enda kaelast mõne juhi kaela veeretada, see on kindel allakäik igasuguste heast tahtest lähtuvate projektide puhul. Seda siis kõikvõimalike eluliste asjade puhul.

Ressursside väärsuunamine

Kui ühiskonnas on probleemid, siis rahvas räägib neist palju. Eriti kergesti märkavad probleeme intelligentsed inimesed, kes siis nende kallale asuvad. Sellisel juhul läheb nii palju ressurssi raisku – inimesed, kes muidu lahendaks päris küsimusi, tegelevad tehisküsimuste, teiste inimeste nõmeduse lahendamisega.

Kunst ei pea olema elukauge - kunst ja ühiskond

2010-04-05T00:13:00.000+03:00

Kohtan tihti suhtumist, et kunst peabki olema elukauge, kust peab "šokeerima" ja "sisaldama intriigi", kust peab kummutama meie arusaamu ja lõhkuma meie piiratuse. Tihti, siiski, pakutakse piiratuse lõhkumiseks mingit täielikku jama, millega polegi midagi peale hakata - ja lõhutakse ennekõike meie arusaamu heast kunstist, meie nõudlikkust kunstniku andele ja loomulikku ilumeelt. Ma usun, et kuigi kunst peab tegema ka kõike seda, on nägemus kunstist paljuski vabandus väga paljude kunstnike võhiklikkusele, elust võõrdumine on enda (loomingulise) vabaduse pidev laiendamine, võtmata samas mingit erilist vastutust.

Kunst, tegelikult, peaks olema vastutav ala - kunstil on ühiskonnas mitmeid olulisi rolle. Keegi peab neid rolle täitma ja arvestamine nende rollidega võiks mõjutada riigi eelarvet kultuurile märksa enam, kui praegu. Kunstil on olemas kvaliteedikriteeriumid, kunstil on olemas funktsioon (mitte ainult roll), otstarve (mitte ainult eesmärk) ja vastutus (mitte ainult vabadus). Kunstnik peab olema loominguliselt vaba - ent siiski on olemas väga konkreetne vajadus, et kunst täidaks ka oma funktsioone elus. Kuna kunstiinimestel - kes kunsti rolli tutvustamise eest kollektiivselt vastutavad - ei ole kommet sellest kõigest meedias rääkida, siis annan edasi oma visiooni, kuidas peaks suunitlema kõikvõimalikke kultuuri ja kunsti arendavaid fonde.

1. Ilu ei ole kunstis sekundaarne kriteerium

Teame hästi, et viimasel ajal tehakse väga vähe ilusat kunsti, kaunite kunstide harrastamine jääb kaugesse ajalukku. Öeldakse, et vaja on näidata elu, šokeerida jne.. - selline šokeeriv nägemus elust jääb siiski väga ühekülgseks. Öeldakse, et kunstnikul on vaja ennast väljendada - jällegi, kui pidev šokiseisund ja intriig on kellegi olemuse ja isiksuse peamine külg, siis ma ei tunne, et see kunst mulle väga palju anda võiks.

Tegelikult - maailmal on kolm kontseptuaalset alustala. Teadus kuulutab tõde. Religioon (või eetika) kuulutab headust ja eesmärki (või moraali). Kunst kuulutab ilu. Kindlasti on neid rohkem ja võib jaotada teisiti, ent nii võib võtta.

Samuti, neil kolmel asjal on ka kolm funktsiooni. Tõde juhib inimesed teadlikkuseni tagajärgedest ja meetoditest. Eesmärk juhib inimesed mingis kindlas suunas - paljalt vaadeldavast tõest ei piisa. Ilu juhib inimesed hea enesetunde ja tunnetuseni.

Kunstil on ka muid rolle, toetavaid rolle - kunst peab näitama ilu, aga ka vastandama seda koledusele. Ilu on oluline kvaliteet pea kõiges - matemaatilise teooria elegants, hea ja targa inimese sära, puhta ja ökoloogilise keskkonna haaravus ja sügavus. See kõik on ilu. Arenenud ilumeel on sama oluline, kui täppisteadmine ja sügavad väärtushinnangud, ehkki mitte olulisem.

2. Ilu on kunsti kõige kõrgem eesmärk ja otstarve

Kindlasti on kunstil palju olulisi funktsioone. Kunst peab olema mõistatus, vihje, selles peab olema üllatuslikkust ja võimalus alati uusi nüansse ja aspekte avastada. Geniaalne kunst ei ole kunagi teos, mille sügavama mõtte inimene momentaalselt ära tabab, vaid see on miski, millesse saab lõputult süveneda - ent siiski on ka geniaalsel kunstil oma tõmme, oma kvaliteedis on see haarav ning midagi pakkuv juba esimesest pilgust. Kindlasti ei pea kunst edastama alati meeldivat sõnumit, vaid võib tuua halbu uudiseid ja edastada ebameeldivaid tõdesid; kindlasti ei pea iga kunstiteos olema mugav, kunst võib lõhkuda inimese raame ja piiranguid.

Siiski ei ole kunsti ülesanne lõhkuda iga piirangut - näiteks kunst, mis lõhub inimese sisemise tõkke aknast alla hüppamise mõtete eest või tema piirangu, et ta ei aksepteeri maailmanägemust, mis muudaks ta nõrgaks ...kunst peab olema heas mõttes piire lõhkuv, avardav - ja ausalt, selleni küündivad ainult geeniused. Selline kunst ei ole järgi tehtav ja kooliõpilasele ülesannet anda teha midagi, mis elukogenud inimeste raame lõhuks või teda kastist välja lööks - see on nonsenss, teaduses juhtub paradigmat lõhkuvaid arenguid sajandis olulistes valdkondades ehk mõnikümmend korda (ja see on juba suur arv, võiks rääkida ka ühest-kahest) ning väiksemates küsimustes üsna harva. Eestis on vähe tippteadlasi, kes oleks teiste tippteadlaste puhul eelarvamuste ja väljakujunenud arusaamade piiranguid tõesti tõsiselt lõhkunud, nende maailma raputanud - kuigi ka teadus taotleb sama, teaduse areng. Niisiis - kuna ma saan aru ka sellest, et sellist kunsti peetakse esoteeriliseks ja elitaarseks, millest igaüks juba aru ei saa - ei suuda ma uskuda, et kunstivaldkonnas on Eestis tohutult palju neid, kes suudavad nende elitaarsete kunstikriitikute maailma tõesti tõsiselt raputada ..tegelikult ei ole enamusel juhtudel nendes raputamistes midagi tõsiselt raputavat. No99 on võib-olla üks väheseid, kes viimasel ajal tõesti tundub, et on võtnud nõuks midagi riiklikul tasemel raputada - ja nemad ei tee seda väiksele eliidile. Paradoksaalsel kombel - see eliit, keda sedasi raputada saab, ei olegi mingi eliit, kui nii paljud neid raputada saavad; samas, kui see ei ole laiatarbe kunst, vaid suunatud inimestele, kes "tunnevad kunsti", siis tippkunstina peaks see ju just nimelt raputama just neid, kes on kokku puutunud kunsti tippsaavutustega - ja selliselt muutub see retoorika absurdseks, kui tuleb välja, et seda raputavat kunsti loovaid inimesi lausa masstoodetakse EKA-s; Eestis ei ole lihtsalt nii palju geniaalset materiali, et EKA selliste "kaasaegsete kunstnikega" ära täita. Mind on kunst Eestis raputanud väga harva ja kui aus olla, olen ma saanud tõsiselt avardavaid kogemusi siiski pigem mujalt, kasvõi teadusest.

Kui nüüd võtta selline vähem elitaarne kunst, mis ei sea endale eesmärgiks minna kunsti tõelisesse tippu ja pakkuda midagi uut - põrutavat, raputavat, šokeerivat -, midagi, mis suudaks meie maailma pea peale pöörata ja meile uued avarused lahti lüüa, kui suudame seda ainult mõista ...ma arvan, et selliste eesmärkide seadmine ei ole realistlik ja kogu see asi taandub lihtsalt retoorikaks, sisututeks hüüdlauseteks, et õigustada nonsenssit, mis ei läbi isegi kõige pehmemaid ja triviaalsemaid kvaliteedikriteeriumeid ...ma usun, et kõik see retoorika räägib just sellest, mida geniaalsed kunstnikud mõned korrad sajandis ka teha suudavad - aga sry, esiteks ei saa sellised oma annet ja nõuannet maailma oma uudsuse ja omapärasusega raputada kindlasti mitte EKA'st, teiseks on neid ikka väga vähe. Ei saa olla, et suur osa Eesti riigi kunstieelarvest toetaks sellist kunsti -sellist kunsti teevad vaid üksikud.

Aga, kuigi piiride laiendamine ja raputamine on kunsti otstarve, on kunsti otstarve ka ilu. Selline ilu loob visiooni, tuletab inimestele meelde midagi ammu kaotatut või loob pildi sellest, mida nad ei osanud soovidagi; kuvandab maailmu, mis on oma ideaalsuses täiesti saavutamatud - ja kujutab maailma sellisena, milliseks me selle mõistliku pingutusega teha suudaks, kui vaid tahaks. Kunst loob inimese arusaamad ilust, muudab ta nõudlikuks ja tasakaalukaks, arendab ilu kaudu temas välja emotsioone, suhtumisi ja hoiakuid, mis mõjutaks nähtamatult ja pidevalt tema elu. Kunst joonistab teravalt välja sümboleid, arhetüüpe, visioone ja ideaale; kunst näitab võimalikke tulevikke ja minevikke. Kunst, tegelikult, loob meie arusaama esteetikast.

Kunstniku ülesanne on leida uusi võimalusi iluks, uusi ilu vorme, luua ehk teha avastusi, pakkuda innovatsiooni valdkonnas ilu. Sest jah, kui on midagi šokeerivat, siis šokk võiks ka inimesteni jõuda, vallandada reaktsiooni ...ent siiski, eesmärk ei ole šokk - eesmärk on ilu. Šokeeruda tuleb šokeeriva peale, ent lõpuks tuleb jõuda iluni, šokeerivad asjad tuleb lahendada ja mitte jääda neid saja nurga alt pildistama ja aina uuesti meenutama ja ellu äratama - neist tuleb õppida, omandada kogemus ja minna edasi. Võib jätta mälestusi, paar pilti, ent mitte püüda katta nendega kõike. Teaduse ülesanne ei ole ainult pseudoteadust ümber lükata - tõelise teadlase ülesanne on siiski luua uut ja pakkuda innovatsiooni. Mitte lihtsalt lõhkuda kellegi lolle piiratud arusaamu ja avaldada materjale kõikvõimalikest vigadest ja ebatäpsustest, mida keegi kuskil ilmutanud on. Ka teadus peab vahel kedagi šokeerima samadel põhjustel, millel kunst, ent see ei ole teaduse ülesanne. Ka teadlane peab ennast väljendama, aga mitte lihtsalt kui isikut, kes on pidevas šokis maailma lollusest - ilma mõistliku koguse tarkuseta muutub selline šokk naeruväärseks.

3. Tarbekunst ei ole madal

Tarbekunsti võetakse madalama kunstivormina ...nagu peaks kunst avalduma asjades, millel ei olegi otstarvet - lihtsalt raamitud pildis, klaasi taha pandud kujus, näitusel esitletavas esemes.

On olemas teoreetiline teadus ja rakendusteadus. Teoreetiline teadus uurib ja avardab võimalusi, leiab uusi tõdesid ja vigu vanades. Rakendusteadus toob need asjad inimeste koju, pakub neile tugevaid seinakonstruktsioone, kaasaegset tehnoloogiat, harja, kühvli ja kanalisatsiooni. On olemas kontseptuaalne kunst, elitaarne kunst - ja sellega tegelevad vähesed tipud. Kui väga paljud inimesed väidavad, et tegelevad just sellega, siis on see väga kahtlane jutt ...tundub, et pigem nad müüvad ennast olukorras, kus inimestel on üsna segane mulje sellest, mis on kunst ...kinnitatakse, et ma küll ei oska veenvalt maalida, ma ei suudaks teha ilusat pilti päikeseloojangust, seda pilli noodi järgi mängida ma ei oskaks elu sees, aga kui ma viskan värvipurgi vastu seina, siis see heli ja värvilaigud - need on kõigest sellest üle, see on elitaarne ja piireavardav, te ei ole enam piiratud noodikirja, arusaadavuse ja ilu lollakate piirangutega, vaid teha võib midaiganes. Jah, kindlasti - meie tänapäeva helitehnika võimaldab tuhandeid kordi täpsemat helikõrguste eristust, kui nende jagamine seitsmeks või kasvõi kahekssajaks osaks oktaavi kohta; matemaatika, mis on helide taga, tähistusviisid, neid on tekkinud palju rohkem ja palju tugevamaid, kui noodikiri. Siiski - tõeliselt heliloojalt ootaks siiski laiu teadmisi, arusaama helidest, oma sõnavara ja keelt nende kohta, väga palju teadmisi. Mitte seda, et ta võttis kitarri kätte, tegi "plõnn" ja ütles, et kuna mul on nii vägev sõnum, siis ma lähen teen seda suurel laval - ja laiendan teie piiratud arusaama, et enda väljendamiseks peab tundma nooti. Siiski - kui väljendada ennast kitarriga, siis peaks olema kitarrimängus andekas, tegelikult suutma tekitada kõikvõimalikke helisid, mis kõlaks, nagu sooviti, peab olema loov ja vaba; võib väljendada ennast kirjas või pildis, ent kvaliteet ei piirdu ainult sellega, et autoril on kordumatu isiksus ja mingi emotsioon. Tõeliselt hea kunst sisaldab ka tohutut pingutust, et arendada enda väljendumisvõimet, see muutub tõeliselt esteetiliseks, haaravaks - ja sellele tekib tõeline väljendusvõimsus. Väljendusvõimsus kunsti puhul on see, et kunstnik suudab oma teostega tundma, otsima või nägema panna kelleiganes, liigutada kedaiganes. Seda ei saa nõuda igalt kunstnikult - aga kui kogu riigis tehtav kunst, kunstieelarve, taandub ainult mingiks kitsaks ringiks, kes käivad vaatamas üksteist värvipotte lõhkumas, siis see on jama. Tarkvaraarenduses tehakse ka nalja ja ma usun, et hea programmeerija laiendab teiste arusaamu programmeerimisest kui sellisest, muudab viletsa koodi vahel šokeerivaks - parodeerides ja tõstes selle viletsuse tõeliselt esile -, ent siiski on hea programmeerija põhitöö luua elegentset ja kvaliteetset koodi, kasutades selleks suurt kogust teadmisi ja loovat annet.

Esemel, mille poest ostame, võiks alati olla võimalikult palju tahkusid. Kvaliteet - see on ilu, sümboolne väärtus ja funkstioon. Et öelda, et Eestis tõesti tegeldakse kunstiga, peaks kunst läbima meie elu.

Ma näen, et kunagi oli kunst kõikjal. Vanaaegsed müürid, hobusekaarikud, tavalised esemed, lauad ja ehitised - need on läbi põimunud kunstist. Leonardo da Vinci oli kunstnik selles tõelises tähenduses - ta integreeris teaduse, kunsti, funktsiooni ja esteetika, luues teoseid, mis olid korraga funktsionaalsed ja esteetilised, sisaldades samas ka sümboolset sõnumit. Kõik nii ei saa - ja siis on vaja meeskonnatööd. Igal juhul ...kui ma käin korra nädalas, korra kuus või korra aastas näitusel või etendusel, minuni jõuab pisut kunsti - see näitab, et riigis on mingi kultuursuse alge. Kuskil, varjatud paikades ja müüride vahel, tehakse natuke kunsti. Ei olda nii loovad, et põimida see ellu. Ei ole palju ilusaid aedu, linnavaated ei oma sümboolset ja esteetilist väärtust, autod ei sisenda meile suurt midagi ja Konsumis olevad nõud on kunstiväärtusest kaugel. Mingil põhjusel kunstnikud, kes peaks olema haaratud kogu maailma kunstilisest kujundamisest sama moodi, nagu teadlased on haaratud teadussaavutustele kõikides eluvaldkondades rakenduse otsimisest, tegelevad ainult mingite esoteeriliste ja elukaugete asjadega. Kunst, et saada tõelisuseks, peab jõudma Maa peale, inimesteni ...kunst peab olema piisavalt võimas, et mõnda kunstiteost tahetaks sama palju, kui iPodi või Apple arvutit - nende asjade puhul loeb esteetika, kvaliteet, kunst selle sõna heas tähenduses; minimalism, lihtsus ja elegants. Steve Jobs on üks väheseid tõelisi kunstnikke. Samuti - elitaarne abstraktse kunsti harrastaja võiks ka konkreetsetes, reaalsetes asjades oma võimeid näidata ...kui see tase on tõesti jõudnud elitaarsuse, hoomamatute kõrgusteni, siis igas valdkonnas on tippu jõudnud inimesel suhteliselt kerge teha ka lihtsamaid asju või vähemalt juhtida inimesi, kes neid teevad ...miks kunst ei imbu läbi elu, ei arenda mind emotsionaalselt, esteetiliselt, ei anna mulle edasi tähendust ja tõelist ilutunnetust juhuslike esemete kaudu, mida poest ostan, ei loo minu ümber tuhandete väikeste asjade tähenduslikku võrgustikku, nii et võiksin enne magama jäämist vaadelda mustreid tapeedil ning saada nende kaudu aru maailma sügavusest, enda elu tegelikust sihist? Miks kunst ei ole elus, miks kunst on surnud, kunstitempli müüride vahele talletatud?

Miks kunsti eksponeeritakse, näidatakse loomaaias, pistetakse puuri? Kas see on tõesti ülim kõrgus? Miks ei võiks kunst, teadus ja sümbolism avalduda korraga ühes funktsionaalses esemes, mille ma poes ostan ja mis käib minuga kaasas aastakümneid, mille ma pärandan oma lastele? Miks ei võiks kunst olla nii hea, jõuda sedavõrd minu südamesse, et ma leiaksin konsumist eseme, mida tõesti tahan hoolimata sellest, et see on masstoodetud - ja mille väärtuse lahutamatu osa, sealjuures, oleks tema kunstiline kvaliteet? Mõni ese, mida kannaksin kaasas, sest see meenutaks mulle midagi, räägiks midagi, tekitaks kummalist igatsust ning mõjuks mulle aeglaselt, kindlalt, tugevnevalt, kuni mu vaimusilma tekiks pilt, kuni see saaks tegudeks ja seeläbi reaalsuseks? Miks ei ole eset, mis oleks suunatud just kellelegi, just ostjale, just mulle või kellelegi teisele, mis poodi sattudes kohe mu pilgu tõmbaks, kohe midagi ütleks - ja siis veel pikalt räägiks, erinevate nurkade alt, uute seoste kaudu, näidates autori geniaalsust ja loovust? Mis tõesti annaks mulle midagi?

Kunstil on funktsioon ja otstarve. Ja ma usun, et elu oleks märksa parem, kui kunst oleks elus ja elu mööduks kunstis. Ja riigi ressursid kultuuri ja kunsti arendamisele võiks olla suunatud just sellesse, mitte ainult eluvõõrasse esoteerikasse.

Kriitikat: blog.tr.ee keskkonna kasutusmugavuse tõstmisest

2010-04-04T19:13:00.000+03:00

Kuna ma olen ka ise vahel mõelnud, et teha midagi blog.tr.ee laadset, siis on tekkinud ajaga ideid sellel teemal ...kuna see pole mu plaanidest-mõtetest sugugi see, mida esimesena teostama tormaks ja samuti on sellised keskkonnad nüüd juba olemas, siis kirjutan need mõtted lihtsalt üles. Vabaks kasutamiseks.

Osad mõtted siit on suurem töö, ent panen kõik kirja lihtsalt, eks siis saab valida ja hinnata kasu ja kulu :)

Lehe mahu paremini kasutamine

Usun, et praegune avalehe formaat ei ole just parim. Sellel on rida ilmselgeid puudusi:

Külgpaneelil on korraga vähem postitusi, kui poole päeva jooksul postitatakse. See tähendab - kes ei vaata sinna mitu korda päevas, magab kindlasti midagi maha (ja eelmistele lehekülgedele minna viitsib inimene ju harva).
Avalehe esile tõstetud postitusi on vähe ja need võtavad palju ruumi.
Puudu on võimalus liikuda päevade kaupa esile tõstetud postituste ajaloos - see tähendab, tegelikult on korraga näha ainult tänane päev.

Nendele probleemidele võiks kaaluda selliseid lahendusi:

Külgpaneel kõrgemaks - see võiks ära täita vähemalt selle ruumi ülevalt alla, mille täidavad ära esile tõstetud postitused.
Külgpaneel intelligentsemaks - see võiks näidata mitte lineaarset nimekirja viimastest uudistest, vaid vähem klikitud uudised võiksid ära kaduda kiiremini, kui ülejäänud (sama idee kehtib sisuosa kohta, aga pikemas ajaperspektiivis).
Sisuosa mahutab kümneid, kui mitte sadu, kordi vähem uudiseviitasid, kui näiteks delfi.ee keskkond; samuti palju vähem, kui epl.ee keskkond. See tuleb sellest, et kõik uudised on esile tõstetud ühte moodi ning erinevalt teistest kahest on blog.tr.ee keskkonnas kolme tulba asemel kaks tulpa.
Huvitavad blogilistid on toodud ära linkidena. Tegelikult peaks neist igaühel olema juures ka neli-viis või rohkem postitust ja need võiks olla esitatud, nagu delfi.ee's teemad.

Pakun välja esile tõstetud uudiste ühe kategooria paigutuse:

Esimene blokk koondaks kõikidest teemadest enimloetud uudised ülemisse serva, seal võiks olla ka kordusi.

Kaks uudist oleks esile tõstetud väga selgelt, need oleks viimase kuue tunni loetuimad.
Enne uudiste sinna blokki liikumist peaks süsteem paar tundi ootama ja mõõtma nende loetavust nii, et need ei ole esile tõstetud.
Nende kahe all võiks olla sobivalt järjestatud kolm või neli viimase 24h loetuimat pealkirja; kolm või neli viimase 3p loetuimat pealkirja ja kolm või neli viimase 7p loetuimat pealkirja. See oleks vastutulek lugejatele, kes iga päev ei loe.

Edasi tuleks erinevad temaatilised blokid. Igas blokis oleks ajaliselt järjestatud 10 viimase 24h loetuimat; 5 viimase 3p loetuimat ja 5 viimase 7p loetuimat; kui need kattuvad, siis võib andmebaasist võtta rohkem kirjeid.

Konto tegemise ja blogide kontopõhise lisamise-kustutamise võimalus

Võiksin saada oma kasutajakontos vaadet enda käe järgi muuta.

Eemaldada autorid, keda ma kindlasti kunagi ei loe - muudab uute postituste jälgimise oluliselt lihtsamaks. Selliseid autoreid võiks eraldi kaustast vaadata saada, kui vahel on huvi - nö. junkmaili kaust.
Lisada vaatlemiseks uusi blogisid või kategooriaid avalehele, näiteks inglise keelsetest feedidest. Saaks kohe lisaväärtuse feedikliendina.
Anda artiklitele punkte, mis oleks statistiliselt suurema väärtusega, kui lihtsalt asjaolu, et ma neid loen.
Kui siduda konto enda isikuga - ID kaart, mobiilivalideerimine -, siis võiks iga kuu saada teatud koguse krediiti mõningate postituste soovitamiseks (avalehele paigutamiseks).

Statistiline meetod kirjete esile toomiseks

Lihtne klikikounter on halb. See peaks arvestama ka erinevate kasutajagruppidega - eri IP'dega näiteks. Sisuliselt nii, et kui on 100 eri IP'd, millest 90 pealt loetakse artikleid kokku 10 korda päevas ja 10 pealt 1000 korda päevas, siis esile saaks tõstetud iga IP pealt loetuimad uudised eraldi; so. mitte kõige suurema klikitamiste arvuga kasutajad ei otsustaks üksi, mis uudised on esile toodud, vaid süsteem püüaks esile tuua mõned uudised kõikidele sihtgruppidele. Mida parem statistiline meetod, seda kindlam, et igaüks leiab endale olulised uudised üles.

Süsteem peaks kindlasti ka jälgima, et kõige loetuimad asjad püsiks saidil pikka aega - tegelikult seni, kuni neid enam pea üldse ei loeta (kõik on asjaga tutvunud). See, kui aktiivne peab olema lugemine, et uudis püsiks veel 3, 6 või 20 päeva peale kirjutamist, sõltuks ka ajast - mida aeg edasi, seda suurem peab olema huvi, et suuta seda uudist veel seal hoida. See kõrvaldaks ka reedete ja pühade aegsete vähemlugemiste mõju - keegi ei pea ju vaatama, et kirjutada kõige aktiivsemal tunnil.

Kui keegi tahab, võin pakkuda algoritme selle kõige jaoks :)

Parem ärimudel

Hetkel on näha 25 krooniga uudise üheks päevaks esile tõstmise võimalust. Kuna arhiivi ei ole, kaob see mõju kohe; teiseks on küsitav, kas see on 25 krooni väärt, et üks uudis saaks esile toodud.

Parem mudel oleks see, kui saaks koguda endale krediiti; tasuta konto (kui see on isikuga seotud) saaks iga kuu vähese koguse krediiti - et saaks tasuta aru, mida sellega üldse teha saab - ning tasuline konto saaks seda rohkem. Alati saaks krediiti juurde osta. Krediiti saaks taskukohase hinnaga piisavalt, et tõsta esile mitu kuu parimat uudist - ühe uudise esile tõstmise hind kasvaks vastavalt enampakkumise statistikale; hind oleks alati selline, et uudiseid ei tõstetaks esile rohkem, kui lehepind võimaldab. Iga esiletõstja saaks maksta talle sobiva summa, mis ületab alampiiri. Eeskuju võiks võtta Google AdSensest.

Visioon

Visioon võiks olla paremini kirjeldatud eraldi lehel - et mida selle keskkonna olemasolu annab, kuhu viib - ja olemas võiks olla juhtlause või slogan, mis seda väärtust rõhutaks. Sellisel juhul tekiks kasutajatel ka mingi huvi keskkona suhtes rohkem, kui suvalise vahendina, mis kuskil vedeleb. Kasvõi 20 kasutajat, kes on veendunud, et blog.tr.ee keskkond edendab elu või riiki või sotsiaalvõrgustikke muudaks kogu keskkonna oluliselt elavamaks ja arenguvõimelisemaks.

Foorum

Igasugune keskkond, kus inimesed koos käivad, muutub rohkem keskkonnaks ja kohaks, kus käia, kui selle kasutajad saavad üksteisega suhelda ja kontakti. Blog.tr.ee keskkond võidaks sellest palju, kui seal oleks foorum. Kõik ei jõua endale blogisid teha.

Edukultus ja edukus ei ole polaarsed vastandid - kultuuriinimeste fupaa

2010-04-03T19:46:00.000+03:00

Tegin kaks google otsingut: edukultus ja edukus.

Kohe esimesed tulemused näitavad, et tegu ei ole polaarsete vastanditega.

Edukultusest räägivad mainekad nimed, näiteks Soosaar ja teised - maha tehakse ületarbimist, raiskamist, paljud otsitulemused räägivad üldse peenisepikendamisest! Räägitakse inimese väärtusest, olemise väärtusest, eksisteerimise filosoofiast - igaüks on ja eksisteerib; rõhutakse edutute inimeste kannatustele.

Edukusest rääkivad inimesed räägivad õppimisest, pingutusest, tulemuste saavutamisest ja loomisest. Samuti õppeedukusest jms. Uuritakse, kuidas luuakse väärtust, arenetakse ja õpitakse, kasutatakse oma teadmisi praktikas. Esimese paarikümne tulemuse hulgas leidus ka üks definitsioon (InfoSysi twitterist): "Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi..." ja teine (Voltaire): "Et olla siin maailmas edukas, ei piisa rumalusest, peab olema ka heade kommetega."

Kultuur püüab tekitada assotsiatiivset seost edukus=>edukultus=>laristamine.

Millest tuleb selline fataalne, majandust hävitav möödarääkimine?

Sellised kultuuriinimesed ei loo materiaalset väärtust, nende vaade edukale inimesele on väline, fassaadipõhine - nad ei ole kunagi süvenenud sisule, kuna sisu mõistmine eeldab sügavat arusaama, ent ostlemise vaatlemine on lihtne, kuna kõik tarbivad ja ostavad rohkem või vähem, seda saab kritiseerida. Edukas inimene tarbib rohkem ja see moodustabki kultuuriinimese pildi temast (muide, headel aegadel ei jäta ka kultuuriinimesed rohkem tarbimata, olen seda konsistentselt näinud). Ei suudeta mõista, et eduka inimese peamine elu sisu ning põhiküsimus on pingutus - eneseareng, võimaluste nägemine, õppimine, tulemustele orienteeritus. Edutu inimene on see, kelle pingutused ei kanna vilja või kes üldse ei pingutagi. Kultuuriinimeste edukuse uuring on ainult see, mis on neil kahel ühist, haritlasel ja muudes sektorites edukal inimesel - tarbimine ja eksisteerimine. Edu kultus - püütakse muuta "edu" mingiks sektantluseks, usufanatismiks, millel on siis oma kultus. Edukus - mitte mingit seost, uuritakse inimese võimet oma ülesannetega toime tulla ja suuremate kohustuste ja pingutusteni areneda, paremaid tulemusi saada. Seda osa kultuuriinimene ei näe, kuna ta pole sellega kokku puutunud - ainult nii saab mõista fakti, et üheski edukultust kritiseerivas artiklis ei rõhutata, et edukus kui selline on paratamatus, looduse enda nõue ja et edukus kasvõi ökonoomses ja vähem saastavas eluviisis või õppe edukus on tähtsad asjad. Nähakse fassaadi, välist - seda, et eduka inimese ostukorvis on tihti rohkem asju. Ei nähta sisemist - seda, et päeval tegeleb edukus inimene pingutuste, keerukate probleemide lahendamise ning elu edendamisega.

Sarnased (tõsiste tagajärgedega) möödarääkimised on paarides progress-progressikultus (või progressiusk) jm. Tavaliselt näeb kultuuriinimene ainult fassaadi, ta ei viitsigi sisusse süveneda - seda õhkub igast temaatilisest otsingust. Sellest tekivad sõnapaarid, mille kultuuriinimese kasutus on suuresti fassaadipõhine, välist külge vaatlev. Jah, inimelu, eksistents ja vabadus ning õigused on tähtsad ja nende eest tuleb võidelda - ent seda ei saa teha, surudes maha inimese kohustust. Kultuuriinimene näeb enesekindlat, tahtejõulist ja mittepehmet inimest ülbena, tunnetab elu keerukate küsimuste süvaanalüüsis - kus lähtutakse ka reaalsest kogemusest, mitte ainult õiguste ja laialijagamise loogikast - mingit jõhkrust, külmust ja ohtu.

Küsimus on integreerimises - edukuse ja inimelu väärtustamise integreerimises -, mis ei olegi nii keeruline, kui unustada ära edu ja edukultuse, progressi ja progressiusu vastandamine. Eesti keeles negatiivse kõla saanud mõiste "progress" - me tõesti vajame seda, et meie ühiskond, teadmised ja oskused areneks. Ja teha maha progressi - mõisteid tuleb analüüsida ja täpsustada, kehtestada uusi väärtusi millegi muu, kui teiste väärtuste arvelt. Väärtuste kehtestamisel ei pea ilmtingimata kellelegi või millelegi vastanduma.

Kultuuri võib nimetada samuti väärtuse loomiseks, kõrgema väärtuse - ent ainult siis, kui kultuur on kogenud ja läheb käsitletavate teemadega süvitsi; sellisel huupi lahmival kultuuril ei ole mingit kõrgemat väärtust, selle genereerimine tekitab pigem kõrgemat kahju. Seepärast ei seosta ma seda siin ka väärtuse loomisega - tõeline kultuuriinimene ei ole seotud ainult kultuuri elukauge osaga, vaid kultuur - selle mõiste õige ja sügavam tähendus - on elu ise, kombed, arusaamad, väärtushinnangud ja kogemused, tõeline kultuur on ainult see, mis kannab kogemusi, oskusi ja arusaamu, mis on omandatud läbi laiapõhjalise kogemuse, kitsarinnaline ja elukauge kultuur on kultuuritus. Kultuur peab suutma põhjendada oma mõtet, kultuuriinimene aru saama oma otstarbest elus eneses, vastasel korral ei ole tegu kultuuriga. Ja selles edukultuse maha tegemises, kus kunagi ei viidata sellele, et edu kui selline on siiski hea ja kõik peaks seda taotlema - ma ei näe selles kultuuri, ei näe selles kõrgemat väärtust, harivust ja silmaringi laiendamist. Muidugi võib mängida nende inimeste enesehinnangule ja väärtusele, kes ei suudagi luua väärtust, kes on vaimselt ja füüsiliselt halvatud, maha jäänud või viga saanud, vananenud või alles oma lapsepõlves - ent siiski, terve ja tugev inimene peab taotlema edu, edu on inimkonna kohustus, ellujäämise eeltingimus; ainult tsivilisatsioon saab pakkuda inimestele võimalust mitte olla edukas - ent ta ei pea edutust kui sellist õigustama ja väärtustama, esile tõstma ja eraldi väärtuseks seadma. Kirjaniku ja kultuuriinimese töö professionaalsus seisneb selles, et hea kirjutis ajalehes ei jäta vale muljet - kindlasti ei tee need artiklid tihtipeale edukust kui sellist otsesõnu maha, mõiste sisu, ent retoorika ja ühekülgsus loovad eduvaenuliku mulje lugejas. Kirjaniku ülesanne on luua õigeid muljeid, sealjuures süvendada väärtushinnanguid ja esitada rahvale kogemusi, millest on võimalik õppida. Juriidiliselt ei saa teha maha artiklit, mis seostab edumeelsust ületarbimisega ja jätab edumeelsuse kui kire ja pingutuse mainimata - siiski, sisuliselt ei ole sellisel tekstil kirjanduslikku väärtust, see ei ole loome, see ei kanna edasi kultuuri ja haridust. Kultuur, mis rõhutab üht väärtust ja kahandab teise väärtuse hinnangut - see ei ole tõeline, sellist saasta ei avalda hea meedia; selliseid kirjutisi võiks nimetada kollaseks, madalalaubaliseks ja nõmedaks. Sellepärast, et kultuur mõjutab elu - kultuur on vastutav inimeste mentaliteedi, levinud väärtushinnangute eest, kultuur kehastab massiteadvust. Sellele ei ole õigustust, kui kultuur räägib mööda, esineb ühekülgselt ja kallutatult. See ei ole kultuur, see ei kanna edasi meie rahva olulisi teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Niisiis tuleks olla keeleliselt korrektne - keeleline korrektsus, paraku, eeldab temaatika süvitsi mõistmist. Näiteks "rahakultus" oleks parem sõna, kui "edukultus" - aga ega rahaski midagi halba ei ole, vaid see on paratamatu, nii et ka see oleks väär. Või siis "tarbimiskultus" - see on juba mõistetav. Eesti keeles on olemas jutumärgid oma selge ja keeruka tähendusega - mitte edukultus, vaid "edu" kultus, mis oleks korrektne. Ilma jutumärkideta - "edukultus" -, see ei ole korrektne. Jutumärke kasutatakse liiga vähe. Ja väärtusi ei tasu tõsta teiste väärtuste mahategemise teel - et tambime kõik maha ja siis on kõik tasakaalus ja ühtlaselt esindatud; nagu finantsmaailmas, on selline "sõjakultus" ka kontseptuaalses ruumis vale, tõeline sigadus. Väärtused tuleks välja puhastada, neid rõhutada, integreerida teiste väärtustega - see saab viia tõelise tasakaaluni. Nii, nagu ka ärimaailmas ei tuleks rõhuda mitte rikastelt ümber jagamisele, vaid vaeste rikkaks muutmisele. Ja see ei pruugi tähendada raiskamist ega ületarbimist - majandust kui sellist tuleks märksa sügavamalt mõtestada. Kui maha teha, siis pigem sellist ühekülgset lahmimist ja maha tegemist.

Kasum ja kulu - head ja halvad küljed

2010-04-03T04:12:00.000+03:00

If there were in the world today any large number of people who desired their own happiness more than they desired the unhappiness of others, we could have paradise in a few years. - Russell

Esitan ühe nägemuse kasumist ja kulust ning sellest, miks nii parempoolsed, vasakpoolsed kui kommunistid neid asju analüüsides alati argumente leiavad. Kord on kasum hea ja õige, sellel kogu meie rikkus põhinebki; kord on halb ja saab tuua lugematuid näiteid, kus kasumit teenitakse kedagi orjastades ja hulganisti kurja tehes.

Esimene mõiste: kulu

India mütoloogias on kolm jumalat - loov, kulutav ja hoidev. Usun, et "hävitav" on halvem tõlge, kui "kulutav".

Kuluga seotud mõisted, mis kasutavad Eesti keeles seda tüve: kulumine, kulu (prügi, kulu põletamine), kulud, kulutamine.

Need kontseptsioonid on omavahel tihedalt põimunud. Inimesed kuluvad vaimselt ja füüsiliselt - seepärast on vaja süüa, juua, magada ja õpitut korrata. Kirikud kuluvad - sellepärast on vaja alati prohveteid ja alkeemikuid-gnostikuid, kes ammu tuntud tõed uuesti rituaalide ja vormelite alt välja kaevavad või taasavastavad. Riigikorrad kuluvad - seepärast on vaja võitlejaid, kes kehtiva riigikorra aluseid kuulutavad. Tänavad kuluvad - seepärast on vaja olemasolevaid tänavaid aina uuesti asfalteerida. Matemaatika kulub - seepärast tuleb seda koolides õpetada, ikka ja jälle, et see ei muutuks sisututeks sümboliteks paberil. Riided kuluvad - neid tuleb puhastada, korrastada, triikida või nõeluda. Kulumine toimub ka inimese vaimus - mõtted, kunagi nii elavad ja selged, muutuvad alati sisututeks teadmisteks, mida tuleb pidevalt uuesti elustada, et säilitada paindlikkus, kohanemisvõime ja elu. Nii võib mõni kunstnik või muusik ajaga muutuda tühjaks, laulda elutult oma vanu laule ning koostada uusi mitte inspiratsiooni, vaid teoreetiliseks muutunud teadmiste alusel. Inimsuhted kuluvad, seadused kuluvad, kultuur kulub ning firmad kuluvad. Poliitika kulub.

Kulumisega kaasnevad kulutused - kulutatakse raha, ent kõik kohustuslik tuleneb kulumisest. Inimesel ei ole ühtegi kohustust, mis ei tuleneks kulumisest - kulumisega seonduv loomine on inimtegevuse vältimatu osa, ent vaadelda tuleb alati, kas taasluuakse tõelisi väärtusi või seda, mis on ainult nende kõrvaleffektiks, nii saab käia kaasas paratamatute muutustega teaduses, sõjanduses, poliitikas, kliimas ja ökosüsteemis; kõigi nende muutuste kõrval, mis kulutavad seda, mis on inimeksistentsiks oluline, on vaja leida baasväärtused ning hoida neid kulumast. Mida sügavamad on kellegi väärtused ja mida täpsemad tema teadmised, seda enam on vajalik, et see inimene pidevalt muutuvas, ent ka säilivas situatsioonis ja muutuva keele ning kultuuriruumi tingimustes neid taaslooks, neist kirjutaks. See motiveerib ka mind asju kirja panema - tihti kirjutades sellest, mida ammu teatakse, mitte sellest, mida ma iga kuu uut avastan ja leian. Püüdes elustada kuluvat teadmist, kuluvat entusiasmi.

Kulu mõiste avastasin just mõned päevad tagasi enda jaoks täiesti uueks ...leidsin, et tähtis on tähele panna asjade kulumist, tähtis on seda protsessi jälgida ja sellest hea, detailne ülevaade luua - kuna just kulumise täielik mõistmine paneb inimese kohusetundlikult enda kõige olulisemaid, vältimatuid rolle täitma ja hindama. Vaja on mõista, mis kulub ära ja millal, et otsida just seda, mis kulub ära - töötada selle nimel. Ma olen kunagi elavalt rutiini vastu sõna võtnud - tahaksin ikkagi lõplikke lahendusi kõigele -, ent kulumine on siiski vältimatu, kulumine loob alati rutiini - ent siiski on erinevus nüril rutiini täitmisel ning elaval otsingul, süvenenud lähenemisel, mis leiab kulumisele järjest kestvamaid lahendusi.

Inimtegevus kulutab loodust, kliimat ja ökosüsteemi. Loodus, kliima ja ökosüsteem kulutab seda, mis on inimesele oluline. Otsida selles sünergiat - see määrab asjade väärtuse ühe olulise baaskomponendi. Mida väärtuslikum on asi sellel skaalal, seda odavam see võiks olla poes - siin astub mängu reguleeriv maksusüsteem ja kvoodid, tarbijate teadlikkus osta vahel ka kallimat, et selle odavdamisse investeerida, tarbijate taiplikkus kulumise teemadel.

Kulumine tähendab kulutusi - kui kuluvad väärtused, tuleb kulutada vastavalt raha või aega, tehes seda selliselt, et kuluks vähimal võimalikul määral nii inimese mugavus, võimekus, kui ka elukeskkond, rahvus ja majandus. Äri, areng ja progress - esimene neist on kulumisega kaasnev juriidiline paratamatus, teised kaks on sisulised paratamatused, mis hoiavad inimest kohanemas ja muutumas, muudavad teda harmooniliseks muutliku reaalsusega. Neid võib vaadelda üksikisiku elus - tema kasvades muutuvad ümbritsevate inimeste nõudmised, muutuvad riigikorrad ja muutub majanduslik situatsioon, muutuvad tööturu nõudmised ja muutub elukeskkond, muutub ka psühholoogiline kliima. Inimene, kes ei aksepteeri arengu tähtsust, ei arene ja õpi pidevalt, leiab ennast varsti masendavas situatsioonis. Kuna elu nõuab inimeselt arengut paljudes eri asjades, siis on need nõudmised küllaltki karmid. Nõudmised rahvale, tsivilisatsioonile, inimkonnale on veel tuhandeid kordi karmimad - üksikisik on siiski küllaltki spetsialiseerunud ja paljusid vajalikke rolle täidavad inimesed tema ümber. Inimkond tervikuna ja selle väiksemad osad peavad siiski vastama kõikidele nõudmistele - ja see on see, mis teeb majanduse keerukaks, nõuab kaugelt laiaulatuslikumat progressi ja kohanemist, kui üksikisik kunagi vajada või mõista suudaks. Nõuab tervet rida teadusvaldkondi, kultuuri ja kunsti elamist ja püsimist, miljoneid inimesi, kes tegelevad suure osa ajast millegi muuga, kui harjumuspärased argitoimetused. See nõuab keerukaid eelarveid ja riigieelarveid, mille puhul pea iga inimene näeb suurt kogust talle täiesti arusaamatuid kulusid; see nõuab seda, et tehakse otsuseid, mis ei ole kaugeltki triviaalsed ega kõikide arvates põhjendatud. Ja ikka tehakse tihti midagi valesti ning ka poliitikud on piiratud suure osaga sellest, millega igaüks on piiratud. Seega on vaja dialoogi, keerukat suhtluskeskkonda, ühist pingutust ning laia silmaringi.

Seega, kulumise põhjuseks on ühest küljest muutused, teisest küljest loomulikud ja harjumuspärased protsessid. Muutuste valguses tuleb üha uuesti analüüsida seda, mis oleks juba nagu ammu paika pandud; minna kahtlemisega lõpuni ja panna küsimuse alla kõiki väärtushinnanguid, kuulata ära kõiki osapooli ning alati mõista enda äärmist piiratust ning leida parimaid nõuandjaid ja õpetajaid.

Et kunagi ei ole lõplikult teada, millised võib-olla fataalsed muutused ja kriisid toimuvad homme, millised viirused arenevad ja mis kosmosest alla sajab, siis on vaja maksimaalselt pingutada igas eluvaldkonnas, isegi kõige elukaugemad teadussaavutused võivad homme osutuda äärmiselt elulähedasteks, kriitiliselt vajalikeks asjadeks. Seega toimub teaduses progress - inimteadmist suurendatakse iga hinna eest, valides suundi, ent teadvustades pidevalt, et kõik on oluline. Kunstis on progress vähem lineaarne, ent sealgi on areng ja muutumine niisama olulised - kunst peab suutma alati läheneda inimesele sellisena, milleks ta on muutunud, täitma intuitiivsed, emotsionaalsed ja sõnades väljendamatud lüngad teaduses, tooma ikka ja uuesti ühtesid ja samu väärtusi inimesele lähedale, meenutades talle neid ...seepärast on ka kurb, kui mõnikord tundub, et suur osa kunsti on muutunud eluvõõraks ja eksitavaks, sihituks seiklemiseks kaugetel fantaasiaradadel. Ent ka seal peab keegi ära käima, avastama uusi maid ja seiklema kaugetes paikades. Seega toimub ka kunstis mingil määral progress, iga uus looming kasutab tervet hulka varasemaid, millest ajaloo filter valib loodetavasti parimad, mis kanduvad edasi ning mõjutavad kõike uut.

Teine mõiste: kursid

Kurss kui kahe väärtuse omavaheline võrdlemine, kaalumine, on elutegevuse paratamatu osa. Iga inimene peab tegema valikuid, kas talle on tähtsam üks või teine. Hindade ja rahakursside püsiv kõikumine ja muutumine väljendab just seda - kelle raha kate tundub või on sedapuhku tugevam, kui kerge on tänasel päeval luua üht või teist väärtust, palju on alles selle loomiseks vajalikke ressursse, mida see kahjustab ja mille jaoks see tähtis on. Lisaks on ka buumid - vahel hakkab inimene ühel või teisel põhjusel väärtustama midagi, mille saamisest ta erilist rõõmu ei tunnegi, taga ajama midagi, milles hiljem pettub. See väljendub äris börsi- ja hinnabuumidena, sest äri on majanduse psühholoogia. Kui inimkond on loom, paljurakne olevus, siis majandus on selle looma keha, äri on tema harjumused ja argimõtlemine, teadus on tema areng ja kunst on tema emotsioonid. Kõiki neid on kriitiliselt vaja.

Inimene vajab näiteks toitu - kui toit on otsakorral, tõuseb tema jaoks selle hind. Kui ta kasvatab toitu ise, maksab ajas, siis on selle hind väiksem, ta oskab seda ise teha. Kui toitu on palju, tõusevad muude asjade hinnad ja ta hakkab nende nimel rohkem liigutama. Arenguks vajab ta vaba aega, loominguks vabadust ja uuteks saavutusteks puhkust. See kõik määrab pingutuste suuruse, mida ta on valmis millegi nimel tegema - ja selliselt lähevad ka turul paika kursid ja hinnad. Inimese väärtushinnangud on nagu börs, tegelikud väärtused on nagu börsi aluseks olevad protsessid, mida alati õigesti ei hinnata.

On olemas ka mõttetud kulud - need, mis ei loo väärtust. Mõttetud kulud tulevad psühholoogilistest ja reaalsetest börsimullidest, inimlikust piiratusest. Jälgides kulumise, hoidmise ja loomise protsesse süvitsi, saab luua endale pildi kulude mõistlikkusest. See on ka uus meelelahutus, mille ma endale leidnud olen - jälgida, kuidas kassukarvad satuvad pükstele, vee hulk klaasis väheneb või katusele sadav lumi kulutab katust. Teadlikkus sellistest protsessidest on tähtis elu alus (ja ma olen sellega tegelnud oma elus kaugelt liiga vähe).

Kolmas mõiste: kasum

Kasum on see, mis jääb üle käibest. Asjal on omahind - see on loomulik kulu, selle loomisega seotud kulutused. Ühe asja loomine kulutab midagi muud - majanduses raha puhul on see bilanss, ent elus on see veel märksa keerukam; iga tegevus peab taastootma asju, mida see tegevus või muud tegevused kulutavad, lõpuks peavad sajad erinevad väärtused olema tasakaalus - kõike, mida kulutatakse, tuleb samas ka luua või luua alternatiive. Need asjad on hüved - ja seega on hüvepõhine mõtlemine võimsam, kui kasupõhine mõtlemine; seega ei ole äri majanduse kõige võimsam teooria, vaid metamajanduslik teooria peab hõlmama hüvesid, kulusid ja loomist. Siiski on majandus oluline lihtsustus - äri on loodud selleks, et muuta majandus inimesele mõistetavaks, kaasata sinna kõik inimesed.

Käive moodustub omahinnast, arengust ja kasumist. Inimene, kes töötab, ei taha katta ainult omahinda - sööki, jooki ja und. Seda kutsutakse orjatööks, inimest aeglaselt taandarendavaks orjatööks. Inimene peab lisaks juurde õppima ja arenema, et tulla toime oma ülesannetega - ent ka see on orjatöö, kuigi mitte enam nii taandarendav. Inimene tahab sellist palka, et ta saaks õppida ka uusi asju, kohaneda, valmistuda ette muutusteks elus ja luua uusi asju, mis ei ole tema senise põhitegevusega seotud. See viimane on kasum. Käibest see osa, mis ei ole omahind, on konverteeritav kasumiks - ja see on üks oluline mäng, tasakaalustada õppimise ja kasumi osa. Ilma kasumita, vaba ressursina, mis on suunatud täiesti uute valdkondade avastamiseks, silmaringi arendamiseks ja uute asjade õppimiseks jääb inimene väga viletsasse seisu, kui turu nõudmised muutuvad, tema senine töö muutub vähem oluliseks või tuleb tema valdkonda väga palju uusi inimesi ja seega langeb tema töö hind, muutub kurss, tema kahjuks - inimene peab olema alati valmis muutma oma harjumusi ja tegevusvaldkonda, ta peab suutma liikuda erinevate alade vahel. Alles see on kohanemisvõime ja seetõttu on vajalik kasum. Firma, samuti, peab opereerima selliste erinevate muutujatega - omahind, mis koosneb tehnikast ja palkadest; areng, mis koosneb sama firma siseseks laienemiseks ja arenemiseks, et vältida võimalikku pankrotti ja tõsta pikas perspektiivis ka palku või luua rohkem töökohti (see võib olla kasum, mis investeeritakse firmasse tagasi); kasum, mille abil saavad tekkida uued firmad ning on võimalik investeerida. Loomulik on see, et sellega tegelevad firma asutajad ja omanikud - need, kes selles maailmas ka orienteeruvad. Selles ei ole midagi halba, kui kogu käivet töötajate vahele laiali ei jagataks - kui seda tehtaks, ootaks varsti ees pankrot. Ka selles ei ole midagi halba, kui eduka firma omanikud võtavad välja hiigelkasumeid - kui nad seda ei teeks, ootaks ees turu kokku kukkumine, majanduskriis laiemas plaanis. Ja lõpuks - on ka pidu ja meelelahutus. Üldiselt ei kuluta keegi hiigelosa oma hiigelkasumist meelelahutusele ja kui ta seda teeb, võib olla kindel, et turumajanduses ei kesta selline olukord kunagi kaua. Ent see, kui inimesed, kes algatavad, loovad ja hoiavad suuri asju käigus, lahutavad ka meelt vastavalt, ei olegi nii halb - ja sellel on oma psühholoogiline tähendus, see motiveerib ka teisi arenema veel enam, kui neile isiklikult kasulik; see on hea põhjus, isiklik motivatsioon, areneda ühiskonnale väga oluliseks inimeseks.

Kasumil on hea ja halb külg. Vahel saavad kasumit inimesed, kes sellega midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Teisalt võimaldab meie majandussüsteem kasumit neile, kes sellega midagi peale ei oska hakata. End need on paratamatud kõrvalnähud - mida küll panevad tähele, uurivad ja vaatlevad paljud vasakpoolsed. Siin on meie majandussüsteemi valupunktid, mida peaks tunnistama ka arukad parempoolsed ...samuti on need valupunktid seal, kus majanduse mehhanismid ei suuda inimliku sekkumiseta tagada eluväärseid tingimusi, pakkuda inimestele võimalusi. Võimalus arenguks on suures plaanis sama tähtis, kui võimalus vabaks äriks, üksikisiku vabadused, õigused ja võimalused on tähtsad. Ja siin tuleb ajaga leida loovad lahendused, mis integreeriks parem- ja vasakpoolsuse.

Milline teadlikkus ja arusaam annavad firmajuhtidele moraalse õiguse kasumiks

Esiteks, kujutleme imaginaarset isikut, kes on mõelnud välja seadme, millega saab parandada terve riigi kliimat ja ökosüsteemi - selline on küll ilmselt võimatu ja mõtegi sellest imelik, ent see on abstraktsioonina hea. Selleks, et see valmis ehitada, on tal vaja tuhandet töölist - aga need töölised ei pea eriti midagi juurde õppima, kui nad on varem parandanud pesumasinaid ja kandnud kive. Järelikult - kui need töölised tema juurde tööle lähevad, ei kasva nende väärtus väga palju, ehkki tervikprojekti tulemuslikkus on palju suurem, kui nende endiste projektide oma. Järelikult, teadlane, kes selle masina välja mõtles, on väärt kogu seda kasumit, mis peale müüki ületab nende tööliste tavapärase palga - ja see võibki olla hiigelkasum, kusjuures töölised saavad sama palka, mida enne. Ilmselt siiski on sellises firmas vaja ka arengut, asja arendamiseks peavad osad töölised õppima juurde ning arenema - need hakkavad mängima juba suuremat rolli asja arengus ja saama palka. Samuti, kui kasum on tõesti hiiglaslik, maksab teadlane ilmselt ikkagi ka töölisele suuremat palka, kui pesumasinaparandus - ent selline eetika ei ole enam kohustuslik, see on kingitus. Lisaks on vaja teist andekat inimest - investorit. Investor on esiteks suutnud juba raha teenida ja hoida, teiseks suudab ta paljude teadlaste oletustest ja pseudoteadlaste väidetest eristada selle ühe, mis viibki esmapilgul võimatuni. Ka selline investor, hallates maailma ressursse hästi, peab olema andekas ja laia silmaringiga ning korraga fantaasiarikas ning väga realistlik - seega on ka tema väärt suurt kasumit, mille ta tänapäevases majanduses saabki. See on ühest küljest tema töö tasu, mis vastab tema poolt loodud väärtusele - teisalt on nii see teadlane kui investor tõestanud, et tahavad ja suudavad asju arendada, toetada uusi suuri ja vajalikke projekte. Seega on maailmamajandusele hea, kui neil on suured vabad vahendid. Nende motivatsioonile on hea, kui need on isiklikud, mitte ei kontrolli neid ametnike armee, riik või kommunistlike riikide liit - kõik see piiraks nende motivatsiooni ja enesehinnangut. Nende inimeste enesehinnang peab olema õigusega väga kõrge, et olla realistlik ning kajastada nende tegelikku väärtust, siis on neil psühholoogiliselt kergem oma avastustest rääkida, teisi õpetada ja juhtida. Vabadus ja piiramatus, luba teha oma rahaga midaiganes - näiteks oma järgmist projekti, mille sisu ja võimalikkust ükski piiratud silmaringiga ametnik ei usukski, samuti hallata raha, mida poliitiline süsteem võiks tahta hoopis varastada ja jagada, see avaldub selles, et see raha - suur osa nende loodud väärtusest - kuulub neile. Tihti panevad sellised inimesed osa sellest ka heategevusse - ent siiski on tähtis, et palju jääks neile, et nad saaksid luua uusi asju. Ja siin ongi see punkt, kus inimene peaks täielikult loobuma vihast rikkuse, kasumi ja äri suhtes.

Teisalt - kui avastus on juba vana, siis on loomulik, et aja möödudes peavad suurenema tööliste kasumid selles sektoris ja vähendama juhtide omad. Juhid ei tee enam midagi lõputult originaalset, vaid tammuvad juba sissekäidud radu. Siin on meie finantssüsteemi nõrkus - ka sellel viimasel juhul teenitakse tihti hiigelkasumeid. See on keerukas probleem, mida ei ole suudetud võrdõiguslike ja liberaalsete meetoditega lahendada ja mis annavad aluse sotsialistlikele ja vasakpoolsetele teooriatele, loevad nende järgijate jutule tugevaid aluseid ja argumente. Ent väga tihti läheb ühekülgne vasakpoolne kaasa just sellega, temas sünnib sisemine viha rikkuse kui sellise suhtes - selline inimene on majanduse hävitaja ja tema tegevus ei too rahvale või inimkonnale mitte mingisugust kasu, pigem õhutab ta viha ja eksitab inimesi.

Kolmandaks - ka siin on omad nüansid. Ka see, et saada aru, kas vaja on uut kohukesetehast või elektrijaama, nõuab väga laia silmaringi ja põhjalikke teadmisi. Teatud asju on triviaalselt vaja ja siin on see, kuidas "raha teeb raha", väga halb; teatud juhtudel on suurte pärandustega inimesed, kelle raha kasvatavad varahaldurid, tegelikult parasiidid ja muidusööjad - just seda, millena näevad äärmuslikud vasakpoolsed kõiki rikkaid. Majanduse ainus kaitse nende vastu on pettus ja korruptsioon - paljud neist röövitakse lihtsalt paljaks. Röövitakse ka teisi, ent vähem andekaid ja lolle röövitakse rohkem. Seega on tõde - aus ja eetiline on rikkalt lollilt tema raha ära võtta, ent vaeste lollide koorimine on juba kaheldavama väärtusega. Finantssüsteem ei suuda tänapäeval tekkinud olukorda, kus on palju ülirikkaid perekondi, kes juba aastasadu väärtust ei loogi ja nii andekad ei olegi, ent kontrollivad ja väärjuhivad väga paljut, korralikult hallata - see on kaasaja finantssüsteemi sisuline viga ja puudujääk, mida keegi (ei parem- ega vasakpoolne) ei ole suutnud mudeli tõhusa ja tervikliku, konsistentsust säilitava, mudeliga ära hoida. Mida aeg edasi, seda enam areneb selline klass - klass, mille elu sisuks on raha hoidmine ja kasvatamine, äri ilma majanduseta. Siiski - paljud rikkad ei ole sellised, vaid on näited meie majandussüsteemi heast küljest - millestki, mida totalitarism ja kommunism kunagi saavutanud ei ole (ja muide, ka kapitalistlikus riigis peaks kommuunid võimalikud olema - liberaalsus ju seda tähendabki - ja nende seaduslikkust ja soodustatust tuleks lausa arendada).

Aga siiski - paljud, kes pealtnäha tegelevad ammu tuntud asjadega, investeerivad toidutööstusse ja läbiuuritud valdkondadesse ja tunduvad pealtnäha olevat liigkasuvõtjad, ei ole seda tegelikult. Nende kasu on selle eest, et selleks ajaks, kui rahvas satub nälga, on nemad oma uue toidutehase valmis saanud; selleks ajaks, kui maale kukub meteoriit, on nemad teinud kaitserajatise. Ettenägelikkus nõuab väga, väga põhjalikku arusaama loodusest, psühholoogiast ja sotsiaalsetest ning poliitilistest protsessidest. Mida suurem ettenägelikkus, seda tugevam inimese positsioon sellises konkurentsis, seda rohkem raha liigub tema kätte ja teiste käest ära - ja see tähendab, siiski väga paljud tavalised rikkad tegelevad millegagi, mis nõuabki just seda, et nende käsutuses oleks suur kogus raha. Otsus, et on vaja uut tehast sinna, tootma just seda, on väärt tihtipeale rohkem, kui kõikide tööliste töö seal tehases kokku - selle kaudu, et see tehas võib tuua kasu kordades rohkem, kui need töölised teeniks kusiganes mujal struktuuris. Ja see, põhjustades küll mitmesuguseid emotsioone, peamiselt kadedust ja tunnet, et ollakse millestki ilma jäänud, on tugev alus sellele, miks kasum kui selline on finantssüsteemi tähtis ning vajalik osa. Töölised ise, teenides kaks korda rohkem, ilmselt reisiks pisut rohkem, koliks paremasse kohta elama ja tarbiks pisut enam - see kõik oleks hea, ent see võiks lõppeda katastroofiliselt; kellelgi peab olema raha, tahtmist ja kogemust, et teha suuri asju ning hoolitseda majanduse kui terviku eest.

Ja kapitalismis kutsutakse seda viimast turu isereguleerumiseks - see on nähtus, mis on täiesti reaalselt olemas, kuigi mitte imerohi iga haiguse vastu, nagu äärmuslik parempoolne (tegelikult anarhist selle sõna halvas tähenduses) võiks uskuda. Anarhokapitalism saaks toimida ainult ühiskonnas, kus on kõrge eetilisuse aste - ja võimalik, et see oleks sellises ühiskonnas parim riigikord (usutavasti küll reaalsuses eristamatu valgustatud monarhiast, sest sellise ühiskonna arvamusliidrid oleks väga hästi valitud ning nende tegevuse sisu ning tulemused eristamatud sellest, mida teeks ning saavutaks valgustatud monarhid samasuguses riigis). Meie ühiskonnas on vaja turu isereguleerumist, ent ka maksusüsteemi ja investeeringute ning muude liberaalses ühiskonnas toimivate vahendite abil ka turu suunamist - ent õpetamine ja suunamine on midagi muud, kui kontroll. Ühiskonnas, mille juhid on targad, võimelised õpetama ja suunama, saavad liberaalsuse eelised ilmseks - Eesti ei ole praegu selline riik, seega ka sügavad kahtlused liberaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus nad seda ei ole, on sõnavabaduse piiramine ning majanduse tugevale riiklikule kontrollile allutamine tõeliselt ohtlik - nii et ka selles on liberaalsus tähtsis. Liberaalsus on oluline väärtus, kuigi tähtis on ka traditsioon ning tähtsad on tugevad ja põhjendatud väärtushinnangud - ei tohiks olla nii, et nokk lahti ja saba kinni, kus liberaalsusest põgenetakse totalitarismi ja sealt jälle tagasi. Vaja on tagada põhiväärtusi - riigikordade terminoloogia, poliitilise süsteemi muutmise ja ideoloogiate vahetamise terminoloogia, need on üldiselt populismi ja pealiskaudsuse tunnuseks. Tegelikult on vaja uurida sügavamaid põhjuseid ning tugevdada erinevaid põhivõõrtusi - nende hulgas on nii liberaalsus ja vaba turg, kui ka arenenud väärtushinnangud ning sotsiaalne ja hariduslik infrastruktuur. Põhiväärtustest kõige kõrgem on see, et riigis tekiks inimesi, kes on võimelised põhiväärtusi süvitsi ja paljutahuliselt, mitte ühekülgselt, mõistma - ei ole näha, et saaks saavutada seda, et neid mõistaks kõik, ent selliste inimeste kriitiline mass tagab riigi tegeliku edu.

Analüüs: Allikakaitse eelnõu enim disputeeritud osa selle kolmandal kujul

2010-04-03T01:23:00.000+03:00

Punkt, millest jutt käib - ja arvestades selle punktiga seotud prohmakaid usun, et peaks hoolega analüüsima ka ülejäänut, aga mul endal pole mahti selleks - on endiselt kahtlane.

Nimelt, esiteks - seadus ei tohiks reguleerida heast tahtest sooritatud akte. See on - "annad sõrme, võtab käe". Kui keegi juhib mõne kuritöö avastamisele heast tahtest, informeerib ajalehte - seda asjaolu ei tohi ära kasutada, et täiendavat kaastööd juba jõuga välja pressida. Selline isik juba on andnud oma panuse, vihjanud. Ta on näidanud üles head tahet asja lahendada ja see, et asja üldse uuritakse, tulebki ilmselt tema heast tahtest. Kui ta tahab oma isikut varjata, on tal selleks põhjust. Tema isiku välja uurimine võib tähendada, et hea tahe annab tagasilöögi - seadus peab head tahet iga hinna eest kaitsma ja tagama, et heast tahtest sooritatud otsene tegevus ei annaks tagasilööke. Sellise inimese igakülgne kaitse on seaduse utilitaarsest ja moraalsest eetikast lähtuv kohustus. Kui inimesed teevad heast tahtest häid asju, siis ei tohi ametnikud hakata neid reguleerima ja sundima neid mingil kindlal viisil tegema või edasi tegema, seadused ei tohi sellist asja põhjustada - hea tahe kui selline on piisav motivatsioon, täiendavat motivatsiooni ei ole vaja, eriti kui sellega kaasnevad selle inimese jaoks kontrollimatud riskid.

Teiseks - politsei ei vaja sellise isiku teadasaamist. Selliste faktide avaldamine ajakirjanduses tähendab, et asjaga mitte otseselt seotud olevaid isikuid ei saa küll enam kergesti süüdistada kaasosaluses ja varjamises - nende süüd ei saa tõendada, kui anonüümne allikas ise ei avalikusta, et see või see ei olnud tema -, ent see ei olegi oluline, tähtis on, kes aitas kaasa. See nüanss ei ole midagi võimaluse kõrval, et kuritöö jääb avalikustamata. Mis on oluline - politseil on võimalik kerge vaevaga tuvastada asjast ilmselt teadlikute ametnike isikud (kelle hulgas on ilmselt ka allikas) ja see ei eelda tuvastamist, kes avaldas artikli ajakirjanduses. Kõik ameti töötajad ja mingist asjast teadlikud inimesed on üsna kergesti nimekirjana olemas - usun, et politseil on nende välja selgitamiseks ka piisav võimekus - ja teadmine, kes neist informeeris ajakirjandust, ei ole seega oluline selleks, et sellelt isikult täiendavat infot küsida; ta saab seda anda, teavitamata politseid sellest, et oli ühtlasi ajakirjanduses avaldatud loo allikaks.

Seega ei ole mingit põhjust kaitsta allikate privaatsust vähem, kui kindlalt. Kuigi tähelepanu tuleks pöörata sellele, et ajakirjanduses avaldataks allikad juhul, kui allikad ennast ei varja - lingid originaaluudistele stiilis "see meediakanal teatab" või "sealt saab täpsemat infot" jne... See on see, mis minul seostub mõistega "allikakaitse".

Kriitika: Barbi Pilvre artiklile sõnavabaduse teemal

2010-04-02T23:34:00.000+03:00

Proovin kritiseerida Barbi Pilvre kirjutatud artiklit meediat reguleeriva seaduseelnõu teemal.

Artikkel ise on siin. Kui selline vastuse vormis kirjutamine on lubamatu, siis palun sellest teada anda, ent usun, et kuna täistekst on võrgus olemas, siis võin seda ka kommenteerida.

Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.

Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.

Sissejuhatus..

Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.

Poliitikud küll vastasid ilmselt enda blogides.

Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest.
Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem, 25. märtsil, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.

Siiamaani ei ole ükski poliitik seda seadust minu teada kokkuvõtvalt ja selgelt käsitlenud ka oma blogides.

Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus
Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.

See ei muuda asja, kui palju meil on uurivaid ajakirjanikke. See näitab ehk probleemi, et neid on liiga vähe? See ei vähenda uuriva ajakirjanduse tähtsust demokraatlikus riigis. Seega ei ole see väide teemakohane. Kui neid ajakirjanikke ongi vähemus, siis nende lugejaid on palju, et sellele siiski vastata.

Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.

See ei ole argument seadusandlike piirangute kehtestamiseks. Pigem on see pisut argumendi moodi nende vastu, kuigi mainib, et peale piirangute on ka muid põhjuseid, miks uuriv ajakirjandus on nõrk.

Tekkida ei tohiks ühtegi täiendavat põhjust selle nõrgestamiseks ilma mõjuvate põhjusteta, mis on hoopis teisest kategooriast, kui siintoodud argument - veenvate, eluliste põhjusteta.

Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.

Seda ei peagi avalikkusele sellisel viisil kommenteerima. See temaatika, millele siin viitab, on hoopis teine valdkond - see võib näidata, et sama palju, kui uusi erakondi, vajab Eesti uusi väljaandeid, ent mitte seda, et sõltumatu ajakirjanduse eeldusi peaks veel ründama.

See on argument stiilis: meil ei olegi mingit sõltumatut ajakirjandust, nii et miks mitte teha seda päris võimatuks.

Pikantne materjal ...usun, et selle vastu võitlemiseks on parim vahend teha seadus, mille järgi vabandus mingis artiklis olnud vea suhtes peab olema samas formaadis ja sama olulisel kohal lehes, kui artikkel ise. Näiteks, kui valeinfot esitati esilehe artiklis, siis tuleb ka vabandus esitada esilehe artiklina. Selline võte omaks kahte aspekti: ajakirjandusel oleks tõesti piinlik teha vigu, teiseks jõuaks vigade parandus üldiselt nendeni, kes vigadest endist lugesid. Sellist reeglit peaks täitma ka poliitikud - ootan näiteks Ansipi kõnet, kus ta isiklikult vabandaks kõikide enda valeennustuste eest (kõned stiilis, et mingit kriisi ei tule ja meid see ei puuduta). Trahv ei lahenda seda probleemi, et vabandus ei jõua avalikkuse ette - seega muutes sellele apelleerivad argumendid mõttetuks.

Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.

Kindlasti peab ajakirjandus erinevaid huve riivama, kui need on põhiseaduslike ja avalike huvidega vastuolus. Huvide riivamine ei ole üldsegi mitte kuritegu.

Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.

See ei ole antud juhul tähtis, milline on väljaannete motivatsioon, kuni väited on korrektsed. Fakt on praegu see, et see argumentatsioon kehtib ka nende kohta, kellel ei ole rahalist motivatsiooni. Rahaline motivatsioon ei ole ilmtingimata halb asi - raha peab ringlema -, ent kindlasti kaitstakse ka avalikku huvi, mille motivatsioon on muuhulgas, et kuritööd ja probleemid tuleks avalikuks.

Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses
Nn allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25. märtsil, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.

Just nimelt. Omavahel lõdvalt haakuvaid teemasid ei tasu panna samasse eelnõusse.

Ajakirjandus kritiseeris seda osa, mis oli silmnähtavalt avaliku ja ajakirjandusliku huviga vastuolus. See ei ole mingi põhjus kajastada laiemalt eelnõu teisi, lõdvalt seonduvaid osi - see argument ei oma mingit mõtet. Tegeldi sellega, et kaitsta rahvast ühe konkreetse seaduse osa suhtes, mis ei eelda terve põhiseaduse ja muude lõdvalt seotud seaduste põhjalikku analüüsi. Ülejäänud osad, mis on head, saab esitada eraldi eelnõuna, mida võib-olla ei olegi vaja avalikult tähelepanu keskmesse tõsta. Sama moodi - kui mõnes asutuses on korruptsioonijuhtum, siis kajastatakse seda juhtumit, mitte kõike, millega see asutus sellel päeval tegeles.

Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse.
Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?

Neid tasub otsida sellest, et neid kahte asja ei tasu omavahel siduda, nagu need oleks sama mündi kaks poolt - need ei ole. See oli Langi viga või sihilik moonutus, kui neid nii kajastati, ning ajakirjandus ei läinud selle veaga kaasa. Sama moodi võiks sõda õigustada sellega, et sõja välja kuulutamise avaldusega samas tekstis kuulutati välja ka arstiabi programm mõnes teises (või samas) riigis. Võib sõja kuulutamata jätta ja esitada ainult arstiabi programmi. Meedia kajastab seljuhul siiski valupunkti - sõda - ja mitte kõike, mis samal päeval välja mõeldi. Arstiabi programmi saab kajastada siis, kui probleem lahendatud.

Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi
Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.

Inimeste huve kaitsevad trahvid on ilmselgelt vajalikud - kahju kompenseerimine -, ent see ei puuduta kuidagi allikate kaitset ja neid asju ei pea kajastama koos. Seega on julgelt pool sellest artiklist teemast mööda - üht eelnõu poolt kaitstakse argumentidega, mis käivad ainult teise poole kohta, mida saaks (ja võib-olla tuleks) vormistada eraldi, sõltumatu seadusmuudatusena. See on riigi pädevuses seda ka teha.